I GOT IT NOW!

SISSEKANNE # 398

Kunagi ammustel aegadel ketras MTV sellist 80ndate glämm-sünt-pop-bändi nagu A Flock Of Seagulls. Ja see meeldis mulle väga. Meloodia oli meeldejääv, imago veel enam – järelmaitse oli nagu Pingviini jäätisel, mida on lakkunud kena blond neidis sealt Harry Egipti siivutust reklaamist – milliseid enam ei tehta, sest feministid söövad sind pärast seda ühes naha ja karvadega.

Harry Egipt ©

Aga peamiselt meeldis mulle A Flock Of Seagulls sellepärast, et neil olid lennukad soengud. See tulenes omakorda sellest, et bändi laulja oli ühtlasi väljaõppinud juuksur.  Ja bänd ise oli muidugi külluslik nagu Duran Duran – mitte nagu kahemehe säästubänd Pet Shop Boys või Soft Cell või Erasure või Blancmange, kus üks laulis ja teine näpitses süntesaatorit.

Ei, A Flock Of Seagulls oli aus nelja mehe bänd Liverpoolist, mis on sealne standard, kuivõrd biitleid on ka neli tükki (ehkki räägitakse ka viiendast biitlist, mis on aga sama müstiline nagu umami).

Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Nägin nimelt allolevat meemi ning mind tabas äratundmine – ah et sellest rääkiski see laul. Iraanist, mis on üks kauge maa. Ja Mike Score soeng viitab tõesti tulevikuaegadele, kus ilma teevad Donald Trump ja Boris Johnson. Võtan’d kinni, kumba rohkem meenutab.

Now: Iran - So Far Away! (FB: I Love 80's Music)

Then: I Ran - So Far Away! (1982)

Veel teinegi Seagullsi laul viitab tänastele aegadele. Mõeldes failidele…Wishing (If I Had A Dossier On You). Hämmastav, lihtsalt hämmastav.

A Flock of Seagulls - Wishing (If I Had A Photograph Of You) (1982)