VON FOCK # 2

 SISSEKANNE # 271

 

 Vaatasin ära „Von Focki“ sarja teise osa. No ei läinud paremaks. Ikka sama veniv ja uimane, steriilne ja leige. Ühelgi karakteril ei olnud eluvaimu sees. Lugu on ka nii hõre, et võibki öelda – sitast saia ei saa. Kahju, sest raha on ju kulutatud, kostüümid on kaunid.

Samas osatakse Eestis sarju teha küll. Positiivne elamus oli minu jaoks Elisa huubis näidatud „Armukelm“, kus on läbimõeldud lugu, hästi väljajoonistatud karakterid ja hea montaaź. Seal on intriigi ja põnevust, samuti on see õpetlik ja hoiatav lugu.  Märt Avandi ja Tiina Tauraite on seal staarid.

Hea oli ka „Uus Algus“ Tõnis Niinemetsa ja Maiken Piusiga. Humoorikas, kohati ka halenaljakas perelugu oma keerdkäikude ja puändiga. Aluseks on jällegi hästi läbimõeldud lugu. Seda oli nauditav vaadata. Suur osa õnnestumisel oli ka lapsnäitlejatel.

Praegu vaatan Elisa huubist „Papside“  sarja, mis on ka väga hea. Peresuhted läbi heatahtliku satiiri ja huumori prisma. Papsidena säravad Alo Kõrve, Priit Loog, Tiit Sukk ja Märt Pius, neile sekundeerivad Katrin Pärn, Evelin Võigemast, Maris Nõlvak, Karolin Jürise. Ja muidugi jälle lapsed. Stsenaarium on Ott Sepalt, kes ka ise kõrvalosas üles astub. Nii et see sari üllatas mind väga positiivselt. Saab küll teha head sarja, kui on olemas lugu (ja hea stsenarist),

Nende taustal tundubki see „Von Fock“ tüütu ja sisutühjana. Aeg kulub ja midagi ei juhtu. Aga kui juhtub, siis kedagi enam ei koti. 

 

Ars moriendi. Kõvakübarad rivis. (ERR/Jupiter, 2025)