SISSEKANNE # 478
1992.
aastal ilmus Mihkel Muti sulest satiiriline romaan „Pingviin ja raisakass“, mis
kirjeldab ühte päeva Tallinnas pöördelisel 1991. aastal, mil kõik „vana“ oli
möödanikuks saamas, kuid „uus“ polnud veel kohale jõudnud. See on selline omamoodi ajakapsel, fotosuurendus, milles
iga pisemgi detail, olgu see tähtsusetu või ebamugavustunnet tekitav kui tahes,
tuuakse päevavalguse kätte – hinnangut andmata. Kogu foon on neutraalne – see jääb
täiesti lugeja enda südamele, kas ta näeb seda positiivses või negatiivses
võtmes, tragikoomilisena või nostalgilisena, kas see mõjub masendavalt või
hoopis ajatu satiirina. On väga tore, et Teleteater võttis vaevaks teha sellest
kohe ka kaheosalise telelavastuse, mis pooldokumentaalses laadis järgib
peategelase kulgemist, justkui töövarjuna (ehkki iroonia seisab selles, et ta
on töötu ja kulgeb Tallinna tänavatel näiliselt sihitult, sattudes suvalistesse
kohtadesse ja kohtudes seal „juhuslikult“ tuttavatega, kes kõik sehkendavad millegagi
ja millegi nimel). Lavastuse pealkiri on tabavalt lakooniline – „1991“. (Vaata Jupiterist)
Päeva
kangelane on kolmekümnendates eluaastates kõrgharidusega, aga sel hetkel töötu
mees Eff (kellest võiks aimduda kirjaniku enda kirjanduslikku alter ego
Fabiani). Teda kehastab võluva mitteosavõtlikkusega Madis Kalmet, kelle Eff on
parasjagu amorfne, ei liha ega kala. Ta astub hommikul kodust välja, mis asub
kusagil Tallinna kõdurajoonis (Kalamajas, nagu nähtub), astub justkui pooljuhuslikult,
vastutahtsi, ent siiski kohusetundest kantuna, läbi oma töökohast
majavalitsusest, mis on niisama väsinud ja ilmetu kui sealtöötavad inimesed, ja
läheb siis linna peale jõlkuma. Tee viib vanalinna, bussijaama ja keskturu kanti,
sadamasse ja lennujaama ning muidugi Toompeale. Eff astub sisse hämaravõitu
keldribaaridesse ja püstijalaõllekaisse, aga tal õnnestub ka tipus ära käia
(sissepõige Gloriasse). Seejuures püsib ta lõpuni rollis, jäädes ühtviisi
leigeks ja osavõtmatuks vaatlejaks. Mis on tegelikult ka loogiline, sest ühe
päeva jooksul ei suuda ükski inimene ju sisuliselt muutuda.
Üldiselt
on Tallinn neil päevil hall, porine, vaene ja ohtlik, nukker ja pidetu postsovetlik
lagulinn. Nagu kõik Eestimaa linnad. Ainult et Tallinnas oli see kordi
mastaapsem. Autod tossavad, teed on auklikud, fassaadid on murenenud, inimesed
on mornid ja ilmetud. Aga selle kõige kõrval on tunda muutuste tuuli (nagu
laulis selle ajastu hümni „Wind of Changes“ loonud Saksa bänd
Scorpions). Et siin me nüüd oleme, see on kole ja trööstitu – aga stardipositsioon
on peaaegu võrdne kõigil: ole ainult mees ja kasuta juhust, sõlmi tutvusi, ole nahaalne,
võta riske… ning saa rikkaks… või käi alla. Eff kohtub kireva seltskonnaga,
kuulab nende saatusi ning kaalub eri võimalusi, kuidas haljale oksale jõuda,
aga ei suuda otsustada, milline viis on kõige kiirem, kõige lollikindlam.
Astuda ehk parteisse? God only knows…
Mulle
see telelavastus kohutavalt meeldib. Ka raamat on tore, ent lavastus pakub hindamatut
visuaali. Üks kaader räägib rohkem kui lehekülg olukirjeldust. See on
tõepoolest ühe päeva ajakapsel. Seda tasub vaadata nüüd kui head
võrdlusmaterjali, et meil on läinud päris kenasti. See peaks olema lausa
kohustuslik vaatamine. Kas me sellist Eesti vabariiki tahtsimegi?? Jah,
üldjoontes küll. Nobody’s perfect. Aga praegu on siiski rohi rohelisem
ja taevas sinisem.
Et
mitte siinkohal lõpetada kurikuulsa vuntsinäo parafraasiga 17. novembrist 1935 –
„Жить стало лучше, товарищи. Жить стало веселее“ (oops, I did it
already!) – siis ütleks lihtsalt nii:
* * *
Proto-REF: "Keda need sinu vaated huvitavad! Sehkendama peab, sehkendama!"
Proto-SDE: "Aga meie delegatsioon käis juba europarlamendis, keskkonnakaitsekomitees... ja varsti tulevad siia ÜRO vaatlejad,"
Proto-Isamaa: "Me tahame nende kuradi limukatele näidata, nad müüvad Eestimaa maha! Muud ei ole kui lakuvad Moskva perset, üks kompromiss teise otsa!"
Proto-EKRE: "Siin sees ongi Eesti küsimus. Ma viin ta praegu rahvusvahelisele areenile." - "Kas teda seal veel ei olegi?" - "Ei. Eelmine kord ma ei saanud teda üle viia. Vene toll ei lubanud."
Proto-Keskerakond: "Ma ostsin endale mikrouuni. Me paneme Eesti omariikluse sinna sisse küpsema. Küll siis Eesti asi saab hoogsama arengu."
* * *
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar