SISSEKANNE # 318
Śveitsis puhkust veetvale Leninile oli veebruarirevolutsiooni puhkemine üsnagi ootamatu (nagu tsaar Nikolai II-legi). Śveitsis oli ta tegelenud sotsiaaldemokraatia materdamisega ja polnud enam Venemaa sündmustega kursis. Tollal ootas Lenin maailmarevolutsiooni. Oma "Kirjades kaugelt" visandas ta nägemuse Venemaa tulevikust (töölismiilits, ohvitseride ja ametnike valitavus jms. tegurid viitasid seigale, et tulevikus kehtib Venemaal totalitarism, milleni jôutakse anarhiliste meetoditega). Ta polemiseeris maailmarevolutsiooni terminit kasutades nende inimestega, kes ei pooldanud revolutsiooni edasiarendamist. Ta väitis, et imperialistlik sôda on muutumas kodusôjaks - töölised-proletaarlased versus kapitalistid-töösturid, talupojad versus môisnikud jne. -, mille tulemusel toimub rôhutud masside vabastatamine.
Algul ei puudutanud Lenin üldse sotsialistliku ühiskonna rajamise vôimalust Venemaal. Lahkumiskirjas śveitsi töölistele 8. aprillil 1918 kirjutas ta, et üksi ei suuda vene töölised revolutsiooni läbi viia. Ühiste jôududega pidi läbi viidama üle-euroopaline proletaarne revolutsioon. Peterburis soomusautol rahvale esinedes kôlasid Lenini suust elagu-hüüded sotsialistlikule maailmarevolutsioonile. 1918. aasta kevadel ei tahtnud Lenin midagi kuulda separaatrahust keiserliku Saksamaaga, kuulutades, et see oleks töölisklassi reetmine ja kuritegelik akt.
Kôrvuti Leniniga arendas Lev Trotski välja oma nn. permanentse revolutsiooni idee: algul vôidab revolutsioon Venemaal, seejärel areneb seal välja suur ja arvestatav sotsialistlik tööstus vastukaaluks kapitalistlikule, see tekitab konflikti, mis lahendatakse vajadusel jôuga. Pea igas Lenini artiklis korduv juhtmôte: veel väike jôupingutus vene töölistelt ja kohe-kohe puhkeb maailmarevolutsioon. 1917. aastal ilmus Leninil 160 sellekohast artiklit + 40 Trotski artiklit + G. Zinovjevi, L. Kamenevi jt. parteisôdurite kirjutised, mis ei lisanud üldisesse teooriasse midagi uut. Ent ei Lenin ega Trotski ei kirjutanud mitte kunagi ühtki fundamendaalset uurimust revolutsiooni-idee kujunemisest. Ühte loosungit korrutati ja korrutati.
Vene ajaloolase Vladlen Źirotkini arvates mindi oktoobrirevolutsiooni tegema vaid puhta usu ajel, et vene proletariaat annab algtôuke kogu maailma jaoks. Proletariaat tuli vôimule, s.t. korjas vôimu tänavalt lihtsalt üles, kuid plahvatust ei järgnenud - maailmarevolutsiooni ei puhkenud. 1917.- 1918. aastal andis Euroopas tugevasti tunda sôjaväsivus - inimesed ihkasid vaid rahu ja maad, mitte uusi vapustusi. Lääne sotsiaaldemokraatia tüüris bolśevistlikust ideoloogiast järsult eemale.
Venemaal endas pettusid vasakesseerid, novembris 1918 teatasid nad nördinult, et Lääne-Euroopa vaikib häbiväärselt. Lenin sattus aga raskesse olukorda - ta pooldajad hakkasid kahtlema juhi ilmeksimatuses. Pärast vôimuletulekut sai Leninist kui lärmavast revolutsionäärist ja poliitilisest romantikust ühtäkki riigimees, kelle hallata oli suur territoorium ja palju rahvast. Reaalpoliitika sundis Leninit loobuma revolutsiooni jätkamisest ja otsima vôimalust sôlmida sakslastega relvarahu. Lenin oli dilemma ees: kas vôim vôi kindlameelne doktriinist kinnipidamine? Ta valis vôimu, sest doktriinist kinnipidamist vôis jätkata ka pärast seda, kui vôim oli kindlustatud. Kuid vasakesseerid olid valmis heitma maailmarevolutsiooni altarile tuhandeid inimelusid. Oma positsiooni hoidmiseks oli Lenin sunnitud laveerima. Maailmarevolutsioon pidi ootama, ideed kalevi alla päriselt ei pandud.
21. jaanuaril 1918 kirjutas Lenin, et rahutused Berliinis ja Viinis näitavad, et revolutsioon on seal alanud - see oli rahustuseks vasakesseeridele, Buhharinile ja Radekile. Märtsis-aprillis 1918 möönis Lenin, et maailmarevolutsiooni veel ei ole, kuid - rahustuseks!! - küll ta varsti tuleb. Lenin pôhjendas seda viivitust sellega, et Venemaal kui absolutistliku iseloomuga ja demokraatiast kaugelseisvas tsaaririigis oli revolutsiooni teostada palju kergem kui arenenud demokraatlike traditsioonidega Lääne-Euroopa riikides. Parteiaparaat oli Leninile 1918. a. keskel juba üsna truu. Hoiti alal lootust, et maailmarevolutsioon puhkeb Venemaa eeskujul. Aga kui selgus, et 1918. aasta sotsiaalsed plahvatused Lääne ühiskondades pole sotsialistliku iseloomuga, tôusis päevakorrale uue internatsionaali asutamine.
1918. aastal sôlmitud Bresti rahu andis Leninile tagasi kindluse maailmarevolutsiooni asjus, ent selge on see, et 1918-1920. a. kaos Venemaal küll kedagi revolutsiooni tegema ei inspireerinud. Suvel-sügisel 1918 oli maailmarevolutsiooni idee Lenini töödes ja sônavôttudes taas esiplaanil, kuid môte oli muutunud. Kuulus on Lenini fraas: Meil on tarvis veel üks ööpäev vastu pidada. => Erakordsed lootused pandi nüüd Saksamaale.
3. veebruaril 1918 teatas Vene valitsuse raadiogramm: "Levivad kuuldused, et Karl Liebknecht on (vanglast) vabastatud ja asub kohe Saksamaa valitsuse etteotsa." Moskva parteibüroo otsuses 24. veebruarist 1918 nenditi, et maailmarevolutsiooni puhkemisel tuleb arvestada vôimalusega, et nôukogude vôim Venemaal kaob. Seega pandi kôik panused Saksa kaardile: tuleb teha kôik, et revolutsioon Berliinis vôidaks. Kuna sellega nôrgeneb bolśevike positsioon Venemaal, siis on tôenäoline reaktsiooni taastulek vôimule. Ent Berliinist juhitav Lääne-Euroopa proletariaat aitaks bolśevikud Venemaal taas vôimule.
Leninit pahandas seesugune môttekäik esialgu väga, kuid pärast arvas, et juhul kui sündmused Saksamaal kulgevad soodsas suunas, vôiks see variant isegi kône alla tulla. Paraku sai 1918. a. novembrirevolutsioon Saksamaal lüüa ja ka Bresti rahu annulleeriti. Uut terminit - ülemaailmne bolśevism - hakkas Lenis kasutama oktoobris 1918. Vene eeskuju (mis kahjuks kedagi ei innustanud) pidi muutuma totaalseks kôikehôlmavaks ideoloogiaks, millega kaasnes agressiivne joon. 1919 moodustati III Internatsionaal, mis kestis 1943. aastani. Hümniks oli Degeyteri "Nüüd üles, keda needus rôhub!". 7. november oli nôukogude kalendris punase tähtpäevana kirjas kui proletaarse revolutsiooni tähtpäev.
Kominterni loomise asjus toimus 2 n-ö. rahvusvahelist nôupidamist - jaanuaris 1918 ja jaanuaris 1919; 2. - 19. märtsil 1919 toimus III internatsionaali I kongress. 8. oktoobril 1918 loodi Venemaa KP KK Välisbüroo, et tagada ülemaailmse kompartei loomine. Eeldusi internatsionaali loomiseks justnagu polnudki. Välismaal asuvate kommunistlike gruppide omavaheline sidepidamine oli raskendatud. Siiski, 2. märtsiks 1919 oli Moskvasse kogunenud 33 otsustava häälega inimest, kes esindasid 19 kommunistlikku rühmitust. Lisaks oli kohal 15 soovitava häälega delegaati, kes esindasid 16 rühmitust.
Siiani on jäänud saladuseks, kuidas ja kes jagas hääleôigusi. 2. - 4. märtsil sai suurem osa 15-st soovitava häälega delegaadist otsustava hääle. 4. märtsist 1919 tegutses kongress edasi Kominterni konstitutsioonilise kongressina. Suurim esindus oli loomulikult Venemaa KP-l (delegatsiooni koosseisus Lenin, Stalin, Buhharin, Zinovjev, Trotski, kuid ka välisasjade rahvakomissar Georgi Tśitśerin). Poola KP-d esindas 1 delegaat, kelleks oli Josef Unschlicht - ta kuulus Leedu-Valgevene (Litbel) parteikomiteesse ega omanud Poolaga mingit seost. Kominterni dokumendil ilutseb aga Julian Marchlewski (pseudonüüm Jan Karski) allkiri, kel polnud mingeid volitusi Poola kommunistidelt.
Juulis 1919 loodi Venemaal elavatest poolakatest Poola KP KK, mille puudus side Poola kommunistidega. Ukraina KP-d esindas rahvahariduskomissar Serafima Gopner ja N. Skrôpnik. Balkani Revolutsioonilist Föderatsiooni, kuhu kuulusid rumeenlased ja bulgaarlased, esindas Ukraina RKN esimees Rakovski. Eesti KP-d esindas Petrogradi kooliôpetaja Hans Pöögelmann, kuid tähelepanuväärne on fakt, et EKP asutati alles aasta hiljem. Tollal, 1919. aastal oli olemas vaid Venemaa KP Eesti sektsioon. Seega taheti internatsionaali moodustada iga hinnaga ja töenäoliselt oleks see asutatud isegi juhul kui selle loomise taga seisnuks ainult Venemaa KP. Rahvusvaheline maik oli kongressil muidugi juures - 1 delegaadiga olid esindatud Austria, Saksamaa, Hollandi ja Rootsi parteiorganisatsioonid, kusjuures nad olid oma saadikule andnud soovituse mitte nôustuda seesuguse kominterni loomisega.
Kominterni vastuvôtmise 21 tingimust (Lenin. Teosed. 31. kd.) on pôhiolemuselt vastandumine sotsiaaldemokraatiale. Kategooriliseks nôudeks oli, et iga Kominterniga liituv partei peab oma nimes selgesti môista andma, et ollakse "kommunistlik" partei (mitte sotsiaaldemokraatlik). Peale selle pidi iga partei fikseerima oma ametlikus nimes, et ta on "III internatsionaali sektsioon".
(Järgneb.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar