SISSEKANNE # 324
Kominform sulandus oma viimastel päevadel ÜK(b)P-sse, mis oli tihedalt läbi pôimunud sôjalise kompleksiga. Arvukalt tehti katseid maailma eri paigus kommuniste vôimule upitada, kuid seda ei suutnud ei Kominform ega nôupidamised. Kôige kaugemale mindi tegudes Kuuba puhul. Arvestades Kuuba kaugust NSV Liidust ja lähedust USA-le ning tôsiasja, et Kominternis oli Ladina-Ameerikal olnud ikkagi tagahoovi positsioon (=> vene maailmarevolutsiooni teoreetikute arvates kujutas piirkond endast koloniaalsôltuvusest vabanenud anomaaliat), on see môneti üllatav. Ronald Reagani arvates oli Ladina-Ameerika ühiskond vaesuse, sotsiaalse ebavôrdsuse ja inimôiguste rikkumise tôttu väga vastuvôtlik igasugustele riigipööretele. Teisest küljest oli Kuuba geograafiline asend läänepoolkeral USA külje all lausa ideaalne, kui seda rakendada militaarse platsdarmina viimase vastu.
Kuuba oli Hispaania koloniaalvôimu alt vabanenud 20. mail 1902, kuid sattus USA läheduse tôttu (ainult 90 miili Floridast) viimase môjusfääri. Oli tüüpiline monokultuurimaa, peamiseks ekspordiartikliks oli suhkur (=> 1918-1919 oli Kuuba päritolu pool maailma suhkrutoodangust). 14. jaanuaril 1934 asetleidnud nn. seersantide mässu käigus kerkis esile Fulgencio Batista, kes 1940-1944 oli Kuuba president. 1940. aastal vôeti USA eeskujul vastu väga demokraatlik pôhiseadus. 1952. aastal tuli Batista uuesti vôimule, kuid seekord esines ta stereotüüpilise ladinaameerikaliku diktaatorina, kes rajas politseiriigi. 1956. aastal saabusid Mehhikost Kuubale Fidel Castro Ruz koos aatekaaslastega (Che Guevara jt) ning alustasid rahva toetusel partisanivôitlust Batista rezhiimi vastu. Tegemist oli patriootilise vabadusvôitlusega ja algselt polnud nad kindlasti mitte marksistid-kommunistid. Oktoobris 1958 alustasid Castro partisanid Sierra Madera mägedest retke Havanna peale ja 1. jaanuaril 1959 kukutati Batista diktatuur. Kogu vôimutäius läks Castrole, ainsaks parteiks sai Kuuba Sotsialistlik Rahvapartei, kel oli teatud sidemeid NLKP-ga. Veel 1958. a. oktoobris oli Hrustsov Kuuba partisanide edu suhtes pessimistlik, olles veendumusel, et USA lähedus ei jäta neile erilisi vôiduśansse.
Castro vôimuletuleku järel sai populaarseks loosung: "Ameerika-vaba territoorium". Ühiskond elas välja oma ameerika-vastased emotsioonid, kuna USA oli soosinud Batista politseiriiki. Kôik ameeriklaste varad konfiskeeriti, 1961. aastal katkestati vastastikku ka diplomaatilised suhted.
NSV Liidu jaoks oli Batista kukutamine ônnistus omaette, Kuuba kirjutati kindlalt oma välispoliitilistesse plaanidesse. Geograafiline faktor sai kaalukama tähelepanu osaliseks pärast seda, kui NSV Liidu ôhuruumis lasti alla ameeriklaste luurelennuk U2 (1. mail 1960). Moskvat pani muretsema seik, et hoolimata kaugusest, suudab USA NSV Liidu järel luurata.
Castro ja Hrustsov kohtusid esimest korda 1960. a. septembris New Yorgis ÜRO istungjärgul - ning olevat teineteisele kohe sümpatiseerinud. Juulis 1960 kinnitas Hrustsov Castrole, et NSVL armee suudab Kuubat sissetungi korral kaitsta. Sellal oli Castro rezhiim tôepoolest üsna ebakindel => 1961. aastal sooritasid kuuba emigrandid USA kaasabil ebaônnestunud, kuid tôsise invasioonikatse Sigade Lahte (Playa Giron). Hiina kritiseeris seejärel väga teravalt NSV Liidu tegevusetust. Vôib-olla mundriau kaitsmiseks, vôib-olla praktilistel kaalutlustel tekkis Hrustsovil idee paigutada Kuubale tuumarelvad. F. Burlatski meenutuste järgi tekkinud Hrustsovil idee Varnas kindr. Malinovskiga jalutades - kui too oli öelnud, et ameeriklaste raketid vôivad tabada paljusid Venemaa ja Ukraina linnu, mispeale Hrustsov oli küsinud, miks NSVL ei vôiks USA jaoks midagi sarnast teha. 1962. aastal idee realiseeriti, puhkes nn. Kuuba raketikriis.
Järgnevalt seisis maailm vaid mône sammukese III maailmasôja lävelt eemal. 16. aprillil 1962 deklareeris Kuuba Revolutsiooniline Ühtsuspartei, et Kuuba revolutsioonil on sotsialistlik iseloom. Juulis 1962 avastas Waśington, et NSV Liit transportis Kuubale maa-maa tüüpi keskmaarakette. 14. oktoobril kandis sôjaväeluure president Kennedyle ette, et Nôukogude rakette pannakse juba stardivalmis. 22. oktoobril 1962 tegi Kennedy avalduse, milles teavitas olukorrast Ameerika ja maailma üldsust. Ühtlasi teatas ta, et Kuuba ümber seatakse sisse karantiinitsoon, takistamaks relvade edasist vedu Kuubale. USA väed viidi kôrgendatud lahinguvalmidusse, sama tegid ka VLO riigid. USA oli oma julgeoleku pärast tôsiselt mures, kuna tuumarakettide laskeulatus kattis umbes 2/3 USA territooriumist.
Viimasel hetkel jôuti kompromissile - 28. oktoobril 1962 teatas Moskva rakettide mahavôtmisest, ent USA ei tohtinud enam kiusata Castro rezhiimi Kuubal. Avalikkuse ees vôis Hrustsov hôisata NSV Liidu suurest diplomaatilisest saavutusest, ka Pekingi ees sai nüüd tähtsat nägu teha. Sisimas vaadati kompromissile üsnagi hapu näoga, samas saadi suurepäraselt aru, et rakettide käikulaskmine vôrdub enesetapuga.
USA endine riigisekretär Dean Rusk meenutas oma memuaarides "As I Saw It" (New York, 1990), kuidas Anastass Mikojan oli talle öelnud, et Kuuba tähendab neile väga palju, sest seal toimus esimene revolutsioon ilma Punaarmee abita, ja et paljud vanad revolutsionäärid nagu tema isegi tundsid ennast taas noorte poistena.
USA ei leppinud sugugi Kuuba staatusega, vaid sulges riigi tugevasse sôjalis-majanduslikku blokaadi. Samas tôukas USA selline reageering Kuuba veelgi kindlamasse NSV Liidu rüppe, kuna too muutus nüüd täielikult NSV Liidust ja Ida-Euroopast sôltuvaks. Ainsa anomaaliana Kariibi mere piirkonnas, isegi kogu läänepoolkeral, oli Kuuba täiesti üksi. Iga gallon bensiini tuli praktiliselt Euroopast sisse vedada. Peale selle toetas NSV Liit Kuubat veel liha ja viljaga, kusjuures vilja importis NSVL ise suurtes kogustes Pôhja-Ameerikast sisse. Ameeriklased olid küll vilja ümberkantimise pärast vihased, ent rahvusvahelise ôiguse järgi oli kôik korras. Relvastust importis Kuuba Tśehhoslovakkiast. Vastutasuks andis Kuuba suhkrut ja puuvilju, rummi ja likööre.
Sôltuvus NSV Liidust oli nii suur, et Kuuba välispoliitilised avaldused käisid Moskvast ettekirjutet rada pidi. NSV Liit vôis igal momendil lakata Kuubat varustamast ja seda, et sel juhul suudab "vabadusesaar" vastu vastu pidada vaid môned päevad, teadsid väga hästi nii Moskva kui Havanna. Castro sai sôltuvuśaaret tunda 1968. a. Praha sündmuste aegu, mil ta ei tahtnud kuidagi soostuda Nôukogude ja VLO tankidega Praha tänavatel. Kohe pärast Castro "iseteadlikke" avaldusi hakkasid ilmnema varustusprobleemid, mille juurest juhuslikkuse printsiipi otsida ei maksnud. Üsna peatselt tegi Castro oma hinnangutes pôhjalikke korrektuure ja teatas, et militaarsel sekkumisel oli alus, kuna sotsialism oli Prahas ohtu sattunud.
Muidugi pidi Castro & co. tôdema, et jälle on muututud ühe suurriigi ripatsiks. Tekkis môte, et Kuuba vôiks muutuda Ladina-Ameerika (ja ehk ka Aafrika) revolutsiooniliseks platsdarmiks ja rôhutama maailmarevolutsiooni teostamise vajalikkust, et suruda USA-d nurka. Kuuba politoloogid unistasid, et pisike Kuuba muutuks siis arvestavaks keskuseks, ja lohutasid end môttega, et ka NSV Liit oli oma algusaegadel kokkuvarisemise äärel.
Moskva oli meelitatud, kuid jäi vaoshoituks. Moskval polnud mingit tahtmist Kuubat sellises ulatuses ülal pidada. Pealegi ei klappinud Kuuba revolutsioonis paljugi asju marksistliku-leninistliku ôpetusega. Töölisklassi, millele revolutsioon pidi tuginema, Kuubas praktiliselt ei eksisteerinud, ka tôelisi marksiste oli vähe. Oli vaid Castro ja ta kaaskond (kokku 4 inimest), kes tuli, nägi ja vôitis. Mida teha? Kas seada kogu teooria kahtluse alla, vaikida Castro vôit maha vôi kohandada teooriat Kuuba jaoks?
Havanna näitas end tegutsemisaltina Boliivia sündmuste aegu => 1964. aastal tuli seal riigipöörde abil vôimule sôjaväehunta. Üks Castro lähimaid kaasvôitlejaid, Ernesto Che Guevara, pani ministriameti maha ja siirdus Boliiviasse revolutsiooni tegema - samadel alustel, nagu see oli toimunud Kuubas. Ent partisaniliikumine jäi Boliivias vinduma, 1967. aastal peilisid valitsusväed CIA kaasabil Che Guevara asukoha välja ning saatsid ta taevariiki. Che Guevara'st sai aga kogu maailma vasakpoolse noorsoo jaoks märter. Aga kui ta veel missiooni täitis, oli Castro uhkust täis ja tegi avaldusi, et imperialismist vabastamise vôtmed asuvat hoopis Havannas, mitte Moskvas. 1966. a. NLKP XXIII kongressil Moskvas kritiseeris ta teravalt NSV Liidu juhtkonda, et nood ei abista piisavalt Vietnami. Lisaks teatas Castro, et Kuuba näikse ennem kommunismi jôudvat kui NSV Liit. (jultumuse tipp!! arvasid nôukogude parteifunktsionäärid)
Kuuba iseseisvust ei suutnud Moskva vähimalgi määral taluda, olnuks liig, kui Moskva-Belgrad-Pekingi vastuoluliste suhete kôrval ajab oma rida Havanna, keda kogu sotsleer niigi ülal peab.
Ühtlasi otsiti vastust küsimusele, miks Boliivias tabas revolutsiooniliikumist krahh. Ladina-Ameerika oludes pidasid Moskva teoreetikud partisanisôda kui vahendit isegi reaalseks. Kuid sellegipoolest tuli arvestada marksistliku-leninliku teooria eeldusi.
Che Guevara hukkumine oli Castrole suureks löögiks, kuid peagi sai ta endale uue ladina-ameeriklasest sôbra - Salvador Allende -, kes valiti 1970. a. Tśiili presidendiks. Ta oli esimene kommunist, kes sai vôimulde demokraatlikul teel - ja Moskva jaoks oli Allende triumf poliitilisel teel isegi olulisem kui Castro vôit relva abil. Moskva oli ju partei XX kongressil 1956. a. deklareerinud, et kommunismi vôit on vôimalik ka parlamentaarsel teel - ja nüüd oli sellest olemas esimene näide.
Samas jäi Moskva toetus Tśiilile suhteliselt tagasihoidlikuks ja suhtumine külmaks. Miks? Tôenäoliselt kardeti, et Tśiilist saab järjekordne ülalpeetav, kes sôltub Moskva armust ja almusest. Oluliseks takistuseks oli taaskord kauguse faktor. Ka ei soovinud Moskva konflikti minna piirkonna mittekommunistlike riikidega (Argentina, Brasiilia, Uruguai, Boliivia), kellega NSV Liidul olid ulatuslikud kaubandussuhted. Ettevaatlikuks jäädi USA reageeringut silmas pidades. Et mida saab NSVL ette vôtta juhul, kui USA otsustab Allende valitsuse kukutada; mitte midagi ta ei saa! Ja siis kannatab NSV Liidu kui maailmariigi prestiizh, kes ei suuda sots.maade julgeolekut garanteerida. Seetôttu kôlasid Allende abipalved Moskva kurtidele kôrvadele. Ajavahemikus 1970-1973 toimus vaid 1 NSV Liidu-poolne parteiline visiit, detsembris 1972 jôudis Allende ära käia Moskvas. Tśiili vaevles raskete majandusprobleemide küüsis, Allendele oli vaenulik ka osa armeest. 1973. a. saabus krahh - kindral Augusto Pinochet teostas riigipöörde, mille käigus Allende saladuslikel asjaoludel hukkus (ajal, mil armee ründas valitsuśoonet).
Moskva analüüsis juhtunut môned kuud hiljem, leides, et riigipöörde tegid vôimalikuks liigne pehmus sôjaväe suhtes, samas hoiduti kriitikast USA aadressil. Allendest sai jälle üks sotsialistliku vôitluse märter. Tśiili KP peasekretär Luis Corvalan olevat aga KGB poolt transporditud Buenos Aires'esse, kus kogemustega ilukirurg oli ta näole teinud plastilise operatsiooni. Corvalanil vahetati identiteet, anti uus pass ja ta saabus tagasi Tśiilisse kui külalisprofessor Kolumbiast.
* * *
1970. aastail, pingelôdvendusôhkkonnas, sumbusid maailmarevolutsiooni ideed. NSV Liidu juhtkond eesotsas L. Brezhneviga rääkis nüüd pidevalt maailma rahust, ja 1920. aastate käremeelsusest polnud enam jälgegi. Kuuba jäi edasi poliitilisse isolatsiooni, aga Moskva kasutas Havannat ära selles môttes, et just seal treeniti vôitlussalku, keda saata kuumadesse piirkondadesse. Kuuba pilgud pöördusid tihti Aafrika poole, üheks vôitlustandriks kujunes Angola.
AAFRIKA oli korduvalt ka NSV Liidu huvisfääris. Seal ei olnud pôhjust karta USA liigset lähedust, samuti ahvatles sealne kirev poliitiline maastik, mistôttu olid kodusôjad kerged puhkema. Huvi aafrika vastu ilmutas eriti Hrustsov, Brezhnevi esimesel vôimukümnendil oli Aafrika suhteliselt tagaplaanil. Uus huvitôus ilmnes 1970. aastate keskel, kuid Nôukogude poliitilised strateegid olid seisukohal, et Aafrika ühiskonnas, kus oma rolli etendab ikka veel tribalism, revolutsiooni hästi teha ei ônnestu.
INDONEESIA: Aasia suunal oli Vene impeerium alati laieneda ihalenud, ei unustanud Aasiat ka kommunistid. 17. augustil 1945 oli Indoneesia Hollandi koloniaalvôimu alt vabanenud, vôimule sai Sukarno (1901-1970), pärit Jaavalt, filosoof, kes kujundas sotsialistliku arenguteooria Indoneesia jaoks, polnud marksist. Indoneesia sise- ja välispoliitiline olukord jäi stabiilseks, välja kujunesid parem- ja vasakpoolsed jôud. 1950. aastate keskel toimus Indoneesia ja NSV Liidu lähenemine. Sukarno poliitiliseks suunaks oli säilitada vastasjôudude tasakaal.
1957 kuulutas Sukarno välja juhitava demokraatia, rakendama hakati seda 1959, mis pidi asendama parlamentlikku demokraatiat => parlament saadeti laiali, moodustati Rahvusrinne. Hollandi ettevôtted riigistati, teostati agraarreform, kuulutati välja 3-aastane majandusplaan. Alates 1957. aastast kehtis Indoneesias pidev sôjaseisukord; 1963 lasi Sukarno end valida eluaegseks presidendiks. Samal ajal kasvas riigi välisvôlg, laenude eest osteti toitu.
1960. aastate II poolel hakkas tugevat môju avaldama Peking, kes hakkas oma inimesi sokutama Sukarno lähikonda. Sukarno hakkas Indoneesia poliitilisi perspektiive ümber hindama ja arendama suhteid Hiinaga, valmistamaks ette Pekingi - Jakarta telge. NSV Liidust hakati järsult eralduma.
Indoneesia sisevôitlusele oli omane, et see toimus peamiselt isikute, mitte parteide vahel. 1960. a. keskel hakkas kujunema parempoolne vandenôu, mille eesmärgiks oli kukutada vasakjôud. Sukarno ihukaitsjate ja lennuväeohvitseride seas tekkis ka vasakpoolne vandenôu => "30. septembri liikumine". Seda asus toetama ka Indoneesia KP, mis oli rohkearmuline ja vôimas poliitiline jôud 3 mln. liikmega (1965). 1957/1958 sai kohalikel omavalitsusorganite valimistel 8 miljonit häält.
Peking kalkuleeris riski ja otsustas korraldada vasakjôudude väljaastumise. 30. septembri öösel 1965 toimuski väljaastumine, tapeti 6 kindralit, hôivati raadiojaam ja kuulutati välja vôimu üleminek. Ent 1. oktoobri ôhtuks oli mäss maha surutud, järgneva oktoobrikuu jooksul läks käiku asiaatlik terror => tapeti 300 000 kuni 1 000 000 kommunisti, Indoneesia jôgede vesi olevat laipadest paks olnud! Parempoolsete kogu viha kandus kommunistide vastu, 1966. a. keelustati Indoneesia KP üldsegi. Aasta jooksul kôrvaldati Sukarno tegelikust vôimust, sôjavägede juht kindral Suharto valiti 1968 presidendiks ja pöörduti tagasi parlamentliku demokraatia juurde. Maailmarevolutsiooni ideede laineharjal purjetava Pekingi autoriteet sai ülitugeva hoobi. Moskva meelehääks!!
(Lõpp.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar