SISSEKANNE # 331
 |
| apollo.ee |
Postimehe
kirjastus on võtnud endale tänuväärse ülesandena eestikeelsena avaldada
maailmaklassi filosoofia- ja ühiskondlik-poliitilisi tüvitekste, mille hulka
liigitub kindlasti Hannah Arendti (1906-1975) poliitteooria tähtteos, 1963.
aastal ilmunud raamat „Eichmann Jeruusalemmas: reportaaź kurjuse
banaalsusest“, milles SS-i ohvitseri Adolf Eichmanni (1906-1962) üle peetud
kohtuprotsessis vaatleva ajakirjanikuna osalenud Arendt esitas põhjaliku
analüüsi käigus palju poleemikat ja tuliseid debatte põhjustanud kontseptsiooni
väärtegude olemusest ja häirivast tõsiasjast, et kirjeldamatuid tegusid ei pane
mõnikord toime mitte sadistlikud koletised, vaid tavalised inimesed. Selles
seisnebki nn kurjuse banaalsus, mis omakorda tekitab jätkuvalt olulisi
küsimusi: mis ajendab inimesi osalema suures kurjas? Kuidas saab igapäevane ja
igapäevane eksisteerida koos kohutavaga? Ja mida tähendab kurjuse
"banaalsus" meie arusaamisele moraalist ja vastutusest? Eestikeelsele
tõlkele on kirjutanud sisuka saatesõna ajaloolane David Vseviov.
Arendti
kriitikute üks oluline etteheide tulenes juba pealkirjas sõnastatud tõdemusest,
et kurjus on banaalne. Ehkki see määratlus ei tõukunud ohvritest, vaid
ennekõike kohtualuse olemusest, ei nõustunud oponendid tema järeldustega, et
Eichmann kujutas endast vaid usinat teenistuskohuste täitjast „normaalset
inimest“, kes isikuomadustest johtuvalt ei oleks kärbselegi liiga teinud, ent
riik sundis talle peale sellised valikud, millele järgnesid ka vastavad teod –
riigitruu ametnikuna täitis ta kuritegelikke käske, mille andjaks olid
riigivõimu usurpeerinud kurjad jõud. Arendtile heideti ette, et kui juba
„holokausti arhitekti“ saab pidada „normaalseks inimeseks“, siis laieneb
taoline hinnang paratamatult ka kõigile teistele Kolmanda Reichi juudivastase
poliitika elluviijatele. Seega, Arendti vaatest lähtudes pole tegemist mitte
nendele inimestele omase patoloogilise julmusega ja fanaatilise usuga
väärideaalidesse, vaid sellega, et käske kas siis pimesi või teadlikult
kalkuleerides täites tegelesid nad enesepettusega, keeldusid nägemast ja
analüüsimast fakte ning ignoreerisid oma südametunnistust. Tegelikult väärinuks
Eichmann ja teised temasugused üheseltmõistetavat hinnangulist epiteeti
„koletis, sadist, pervert“.
Teine
massiivset negatiivset vastukaja põhjustanud aspekt olid Arendti seisukohtad,
mille interpretatsioon võimaldas teda süüdistada selles, et ta kujutas juute
mitte ainult ohvritena, vaid toimunu kaasosalistena. Hävingut soodustasid rida
sotsiaalpoliitilisi faktoreid, sealhulgas ka juutide eneste käitumine. Näiteks kirjeldab Arendt,
kuidas juudi kogukonnad talusid vaikimisi repressioone ning nende juhid tegid
neid varjamatult tagakiusavate võimuorganitega koostööd, kirjutades üles oma
vara, koostades agaralt mitmesuguseid isikulisi nimekirju, täites lõputuid
ettekirjutuisi, ankeete ja formulare, milleks sageli puudus isegi seaduslik
alus või kohustus – ent tehti seda siis naiivses usus, et kollaboratsioon
võimaldab suuremat kurja vältida, või ka lootuses antisemiitlikke võimusid üle
kavaldada. Arendt toob välja, et juudigetodes korda valvanud Saksa sõjaväe
kontrolli all tegutsenud juudi korravalvurid käitusid oma rahvuskaaslaste
suhtes tihti märksa halastamatumalt, kui sakslased ise, kuna nad olid väga hästi
teadlikud, millisel määral ja kellest nende endi hüved ja saatus sõltuvad.
Hannah Arendti kriitikud polnud nõus tema väitega, et 20. sajandi antisemitism
tulenes eelnevatel sajanditel elanud juutide samastumisest absolutistliku
riigiga, mis viis olukorrani, et nende järeltulijad olid ise kinni
traditsioonilistes stereotüüpides ja jätkasid pimesi uskumist riiki, st
tegelesid ise stereotüüpide taastootmisega: Saksa juudid ei uskunud ohtu,
avasid politsei nõudmise peale ukse, lükkasid põgenemise edasi, ei julgenud
mässata; kogukondade juhid vaikisid, keeldusid rääkimast sünagoogides natside
rassipoliitikast, moodfustasid kuulekalt „juutide nõukogusid“ – nn Judenrat’e –
ning, nagu mainitud, aitasid koostada nimekirju tulevastest getode ja
koonduslaagrite vangidest.
Arendti
seisukohad tekitasid emotsionaalse reageeringute tormi juudi intellektuaalide seas. Nii näiteks
kirjutas Saksamaal sündinud Iisraeli ajaloolane ja filosoof, Jeruusalemma
Heebrea ülikooli esimene juudi müstika professor Gershom Scholem (1897-1982)
Hannah Arendtile: „Juudi keeles on selline mõiste, mida pole võimalik
kuidagi määratleda, kuid samas on see vägagi konkreetne, see on „ahavat
Israel“, ehk armastus juudi rahva vastu. Teie puhul, minu kallis Hannah, nagu
paljude Saksa vasakpoolsetest ringkondadest pärit intellektuaalide puhul, pole
märgata isegi selle tunde varju.“ (Arendt, cit Vseviov 2023:24)
Arendti
isikliku motivatsiooni lähtekohana on nimetatud tema eriliselt lähedast suhet
Martin Heideggeriga, kelle tegevust Hitleri võimu ajal olevat ta püüdnud õigustada.
Heidegger sai 1933. aastal, pärast natside võimuletulekut, aastaks ajaks
Freiburgi ülikooli rektoriks ning astus samal aastal ka NSDAP liikmeks, mille
ridades ta oli sõja lõpuni – mistap ei lubanud Prantsuse okupatsioonivõimud tal
pärast sõda mitme aasta jooksul õpetamisega tegeleda. Heidegger olevatki olnud
inimene, kelle huvidest lähtuvalt lõi Arendt oma nn „väikese inimese teooria“ ,
millest omakorda juhindus kurjuse banaalsuse teooria.
Kolmas
raamatu põhiteema, mis kutsus esile kriitikalaviini, oli protsessi
korraldusliku külje kajastamine; see puudutas süüdistuse argumentatsiooni ning
kohtu- ja Iisraeli-poolset enesepositsioneerimist. Arendti kriitikud leidsid,
et antud kaasuses oli Iisraelil õigus iseseisvaks tegutsemiseks, esinemiseks
kogu juudi rahva nimel ning õigus loobuda rahvusvahelise kohtu
kokkukutsumisest. Ei oldud päri Arendti etteheitega, et Eichmann toodi kohtu
ette vaid süüdistatuna kuritegudes juudi rahva vastu, tõusmata seejuures
kõrgemale tasandile – süüdistades teda inimsusevastastes kuritegudes.
Oli
kuidas oli, kuid Eichmanni protsess kinnistas Hannah Arendti juba varem
väljaöeldud mõtet: „Väikekodanlane – see on kaasaegne massinimene, kui
vaadelda teda mitte rahva ridades tajutud eksalteerituse hetkel, vaid kindla,
kuigi tänasel päeval pigem ebakindla nelja seina kaitse all. Ta on sedavõrd
eraldanud privaatse ühiskondlikust, professionaalse perekondlikust, et ei suuda
isegi eneses märgata seost ühe ja teise vahel. Kui tema elukutse nõuab inimeste
tapmist, siis ei pea ta ennast just nimelt seetõttu mõrtsukaks, et pani selle
teo toime mitte tulenevalt hingevajadusest, vaid ametialasest vajalikkusest.
Isiklikest kalduvustest lähtuvalt ei tee ta kärbselegi liiga.“ (Arendt, cit
Vseviov 2023:25-26)
Siinkohal
tuleb mulle meelde Jonathan Littelli paariaastatagune hittromaan „Eumeniidid“,
mille peategelaseks on fiktiivne SS-kindral Max Aue, kes kulgeb läbi Kolmanda
Reichi karjäärimaastiku ja maailmasõja õuduste, olles ühtaegu nende tunnistaja
kui ka läbiviija, olles niiöelda kogu aeg kohal ja pildil, kogedes ühteviisi
nii emotsionaalset tuimust, fatalismi ja hingepiinu – ning pidades ennast
seejuures täiesti „normaalseks inimeseks“, kes oli vaid pelk
käsutäitja-mutrike. Millised valikud tal olid? Alluda käsule ja toimida nende
raames, kuna riik kui käsuandja oli „gerichtsfrei“? Risti vastupidi toimides
oleks ta astunud riigi vastu. Eichmann ise kasutas muide sellist eufemistlikku
väljendit, mille all ta pidas silmas pimesi kuuletumist mistahes käsule riigi
poolt, eeldusega, et sel on seaduslik alus – nimelt „Kadavergehorsam“
ehk laiba kuulekus. Siin oli vihje Kolmanda Reichi juriidilisele
põhiprintsiibile, mille järgi oli Führeri käsul, isegi kui see oli edastatud
suuliselt, alati ülim seaduse jõud. Kuuleka kodanikuna, kes oma sõnul oskas end
ka väljendada üksnes katseliitlikus ametikeeles (Amtssprache), ei
vaidlustanud ta kunagi neid käske.
Muide,
Littell laseb oma kirjanduslikul antikangelasel Auel kohtuda ka Eichmanni
endaga, kellel ta karakter suuresti baseerub. Eichmann tunnistab Aue’le oma raamatupidaja
iseloomu, mis hoiab au sees täpsust ja korrektsust – ja seda lähevat
koonduslaagrite logistika korraldamisel ning Endlösungi edukaks läbiviimiseks
hädasti vaja. Eichmann ütleb otsesõnu, et sõjaaja nõudmised on spetsiifilised,
kuid põhimõtteliselt ei erine need rahuaja omadest: kui hetkel tuleb
efektiivselt koostada rongide graafikuid, mis deporteeriks sadu tuhandeid juute
Euroopa eri otstest Auschwitzi, Treblinkasse ja Majdanekki, siis pärast sõda –
ta on selles kindel – asuks ta täiesti rahulikult tööle arveametnikuna mõnes
logistikaettevõttes, mis liigutaks niisama suure tõhususega kaupu mööda
Euroopat, edendades rahvamajandust. Sest see oleks rahuaja ametniku kohustus
oma riigi ees. Sealjuures – seda rõhutas nii fiktiivne Eichmann Aue’le kui
päris Eichmann Jeruusalemmas kohtu ees – ei ole ta vähimalgi moel antisemiit;
tal olevat olnud isegi häid juudisoost sõpru. Ja vice versa on tema parimate
sõprade hulgas leidunud ka raevukaid antisemiite. Ühtlasi tõmbab ta sellega
justkui mõttelise joone enda südametunnistuse ja teiste, paadunud ideeliste
antisemiitide, näiteks robustse natsi, löömamehe-źargoo ja kuvandiga Julius
Streicheri vahele, kelle väljaanne „Der Stürmer“ kisendas iga päev
juudivastaseid roppusi, nii et seda pidasid isegi kaasaegsed mõõdukad (loe:
intellektuaalsemad) natsid tülgastavaks pornograafiliseks natsismiks. Eichmann
rõhutas korduvalt, kuidas ta sellist hüberbooli viidud antisemitismi jälestas –
see oli kole ja brutaalne ning vastuolus kultuurrahva vaimsusega. Ja siit
koorub nagu iseenest välja uus paradoks: saksa rahva esindajana vastustas
Eichmann, kes ise disainis holokausti masinavärgi, ääretut julmust, mis
väljendusid näiteks vangide piinamises, st piinarikka surma põhjustamises, ent
valutu eksekutsiooni korraldamine oli tema südame kohustus.
Siin
seisnebki banaalsus: kui juut pidi Auschwitzis riikliku poliitika pärast
– seesama kurikuulus Endlösung, eksole – nagunii surema, siis pidi see juhtuma
võimalikult väheste piinadega, ideaalis valutult. Ja kultuurne teadusaltis
rahvus nagu sakslane seda oli, oli lausa moraalselt kohustatud tagama humaanse
hukkamise – mis samal ajal oleks ka tõhus ja odav. Eichmann oli Arendti arvates
siiras, kui ta tunnistas, et ta peaaegu minestas, kui kuulis (ja eemalt
õnnestus ka näha) Einsatzkommandode konveierhukkamistest tankitõrjekraavides,
kus loetud päevade jooksul tapeti kuklalaskude ja kuulipildujatulega kümneid
tuhandeid juute, nii et madalatest rohmakalt tasandatud haudadest immitses tükk
aega verd, evis võigast laibahaisu ning hukkamistel osalenud sõdurite
närvivapustust varjas purupurjakil olemine. Lõhnatu ja värvitu gaasi
kasutamine, mida IG Farbeni keemiakontsern surmalaagritele tarnima hakkas,
tundus tõepoolest suur edasiminek „humaansuse“ poole. Eichmanni juhtumi
banaalsus tuleneb sellest, et tapmisakti kui niisugust pidas Eichmann
paratamatuks riiklikuks ülesandeks, õigustatult ebamoraalseks pidas ta aga
tapmise viisi, mis põhjustas tarbetut kannatust.
Eichmanni
kaitsjaks Jeruusalemma protsessi ajal oli Kölnist pärit advokaat dr Robert
Servatius (1894-1983), kelle süüalune palkas Iisraeli valitsuse raha eest
(Nürnbergi protsessis seatud pretsedendi järgi, kus kõikidele
kaitseadvokaatidele tasus võidukate vägede tribunal). Servatius oli tunnustatud
advokaat, kes oli kõrgeid natsidest sõjakurjategijaid kaitsnud juba Nürnbergi
protsessil ning valdas hästi nn Sprachregelung’i, eufemistlikku
kõnekoodi, mis Saksa juriidilises
kohtupraktikas palju kasutust leidis. Küsimusele,
mis mõistes tema klient end süüdlaseks pidas, vastas Servatius, et „Eichmann
tunneb end süüdi jumala, mitte seaduse ees,“ ehkki, nagu Arendt tõdeb,
süüalune ise seda vastust ei kinnitanud. Kaitsja panustas sellele, et süüalune
ei tunnista end süüdi sellepärast, et toona kehtinud natsireźiimi seadusandluse
järgi polnud ta teinud midagi valesti, teod, milles teda süüdistati, ei olnudki
kuriteod, vaid „riiklikud aktid“, mille suhtes polnud ühelgi teisel riigil
jurisdiktsiooni (par in parem imperium non habet) – Eichmanni kohus oli
kuuletuda ja Servatiuse sõnul oli ta pannud toime tegusid, „mille eest võidu
korral autasustatakse ning kaotuse korral saadetakse võlla“. Seda paradoksi
pidas silmas ka Goebbels, kui ta 1943. aastal nentis, et nad lähevad ajalukku kas
kõigi aegade suurimate riigimeeste või suurimate roimaritena.
Servatius
astus oma kaitsetaktikas sammu teatava provokatiivsusega veelgi kaugemale,
öeldes, et Eichmanni protsessi ainus legitiimne kriminaalprobleem seisneb
tema iisraellastest röövijate üle kohtu mõistmises, mis pole siiani aset
leidnud. Jah, Mossad tegutses teadlikult seaduste vastaselt (Argentiina
vaatest) ning Iisraeli peaministril David Ben-Gurionil oli parasjagu
diplomaatilist silumistööd, andes Eichmanni röövimisele kaalukad argumendid,
mis mõneti meenutasid jesuiitlikku põhimõtet, et eesmärk pühendab abinõu.
Eichmanni süü juudi rahva ees oli lihtsalt nii suur, et see kaalus üles kõik
riskantsed manöövrid, diplomaatilised tagasilöögid ning seadusevastase
tegevuse. Aga ühtlasi tekitas tegutsemine sellistel alustel juriidilise
põhiprobleemi, mis eiras kohtupidamise üht peamist printsiipi – süütuse
presumptsiooni -, mille järgi kohtualune on süütu seni, kuni ta kaalutletud
otsuse põhjal süüdi mõistetakse. Arendti hinnangul ei olnud kahtlust, et
Eichmann oli juba ette süüdi mõistetud – vastasel juhul ei oleks Iisraeli riik
eesotsas tasakaaluka David Ben-Gurioniga taolist illegaalset avantüüri üldse
ette võtma soostunud.
Eichmann
ise ei nõustunud otsese mõrvasüüdistusega enda aadressil: „Mul polnud midagi
pistmist juutide tapmisega. Ma pole tapnud ühtegi juuti ega muuseas ka
mittejuuti – ma pole tapnud ühtegi inimolendit. Ma pole andnud ühtegi käsku
tappa juuti ega mittejuuti; ma lihtsalt pole seda teinud ja kõik.“ Hiljem ta siiski pehmendas oma seisukohta,
öeldes, et „juhtus nii, et ma ei pidanud seda kordagi tegema“ – sest, nagu
Arendt märgib, ei jäänud tema hoiakus kahtluse varjugi, et ta tapnuks kasvõi
oma lihase isa, kui saanuks vastava käsu. Eichmann kordas pidevalt, et on süüdi
pelgalt kaasaaitamises juutide annihileerimisele, mida ta nimetas Jeruusalemmas
„inimkonna ajaloo üheks suurimaks kuriteoks“. Kaitsja ei pööranud Eichmanni
teooriale vähimatki tähelepanu, kuid süüdistaja raiskas hulga aega edutult
tõestades, et Eichmann oli vähemalt ühe korra tapnud ka oma kätega (juudi poisi
Ungaris), ning veelgi rohkem aega – seejuures edukamalt -, arutades märkust,
mille Saksa välisministeeriumi juudi asjatundja Franz Rademacher oli
kritseldanud telefonikõne ajal ühele Jugoslaaviat puudutavale dokumendile:
„Eichmann teeb ettepaneku lasta maha.“ Nagu Arendt märgib, olevat see olnud
ainus „tapmiskäsk“ – kui sellel ikka oli tõepõhi all -, mille kohta leidus
mingigi tõendusmaterjal (Arendt 2023:50).
Protsessi
käigus püüdis Eichmann enamasti edutult selgitada teist põhjust, miks ta ei
tunnistanud end süüdi „süüdistusakti mõistes“. Viimane andis mõista, et Eichmann
mitte ainult ei tegutsenud tahtlikult, mida ta ei eitanud, vaid baasinstinktide
ajel ning täies teadmises tegude kriminaalsest loomusest. Mis puutub
baasinstinktidesse, oli Eichmann täiesti veendunud, et ta pole sõgaval sisimas
too, keda ta ise kutsus „alatuks tõpraks“ (innerer Schweinehund); mis
puutub aga südametunnistusse, siis mäletas ta suurepäraselt, et tundis end
süüdi ainult siis, kui polnud täitnud käsku: saata tohutu innu ja piiritu
hoolega surma miljoneid mehi, naisi ja lapsi. Enne protsessi uurisid Iisraeli
psühhiaatrid – kokku tervelt kuus – Eichmanni psüühikat ja kinnitanud nagu
ühest suust, et ta on „normaalne“. „Igal juhul normaalsem, kui ma ise pärast
tema läbivaatamist,“ olla üks neist kuulu järgi öelnud, teine aga leidis,
et kogu tema psüühikataju, suhtumine abikaasasse ja lastesse, vendadesse,
õdedesse ja sõpradesse polnud „mitte ainult normaalne, vaid ülimalt eeskujulik“
– ning viimaks kinnitas kirikuõpetaja, kes pärast kohtuistungeid käinud
Eichmanni regulaarselt vaatamas, et süüalune on „väga positiivsete vaadetega
mees“. (Arendt 2023:52-53)
Eichmanni
protsess – mida Arendt nimetas näidisprotsessiks, kus juriidilistelt
vajakajäämistelt lükati proźektorivihk targu eemale, et need ei varjutaks
protsessi ajaloolist tähtsust (mida see kahtlemata evis) -päädis süüaluse
süüdimõistmisega kõigis punktides ning hukkamisega poomise läbi Ramla vanglas
1. juunil 1962.
Aga
siinkohal on paslik käsitleda veel üht juhtumit, mille keskmes on Auschwitzis
töötanud proviisor ja arst, Rumeeniast pärit sakslane Victor Capesius (1907-1985),
keda erinevalt Eichmannist kunagi sellisel tasandil, mida võis eeldada tema
positsioonist ja rollist surmalaagris, süüdi ei mõistetud. Tema loo on kirja
pannud ajakirjanik Patricia Posner („Auschwitzi apteeker. Victor Capesiuse
rääkimata lugu“, 2017, e.k. 2021).
 |
| Victor Capesius oli hea mees: apteeker ja pereisa (1907-1985). Foto: Findagrave.com |
Võib
öelda, et Capesiuse näol oli tegemist mõneti sarnase „väikese inimesega“, kes oma
sõnul sattus justkui juhuslikult tsentrifuugi, milles keereldes sooritas ta
kõiki oma tegusid, st toimis igapäevaselt käske täites truu riigialamana, kus
tema ainus süü tema enda meelest oli see, et ta oli sattunud kurja süsteemi
tööriistaks, mille käsud olid „gerichtfreie“ või „justizlose
Hoheitsakte“ – ta ainus süü oli kuulekus. Rahuajal oli ta hinnatud
apteeker, IG Farbeni ja Bayeri
müügimees, kes lävis aktiivselt juudi kogukonnaga ja oli sealgi hinnatud mees,
tunnustati tema lahket ja sõbralikku iseloomu, aga ka haritust. Kuid sealsamas
tegutses ta kõrvuti Auschwitzi surmaingliga, kurikuulsa laagriarsti Josef
Mengelega, saates gaasikambritesse juute, keda ta oli enne sõda tundnud. Ta
hoolitses natside Zyklon B varude eest ning varustas neid ravimitega, mida
kasutati laste ja naiste peal läbiviidud jubedates eksperimentides. Tegemist
oli mehega, kes otsis läbi mõrvatud juutide laipu, et leida kuldhambaid, ja kes
ahnusest kannustatuna tassis minema raskeid kohvritäisi tuhandetest ohvritest
väljakistud kulda.
1960ndatel
aastatel, kui üle terve Saksamaa peeti arvukalt kohtuprotsesse endiste natside
ja nende kaasajooksikute üle – mis oli ilmselt hoogu saanud justnimelt pärast
märgilist Eichmann protsessi Jeruusalemmas, et tegeleda nii-öelda iseseisvalt, initsiatiivi
üles näidates ja sisemise puhastumise vajadusest oma ajaloolise taagaga,
raputades haavadele (mõõdukalt) soola ja piitsutades üles häbitunnet – sattus
kohtu alla ka seni suhteliselt kergelt denatsifitseerimisprotsessi läbinud Victor
Capesius, kes kogu protsessi jooksul ja ka pärast süüdimõistmist ning üheksaks
aastaks vangi mõistmist ei näidanud üles mingit kahetsust. Vastupidi, ta eitas alati
oma kuritegusid, keeldus võtmast vastutust oma tegude eest ja paluma vabandust
juutide pärast, keda ta oli aidanud mõrvata. Ta oli kõigest ohver, muidu hea
inimene, kes täitis lihtsalt käske, väike mutrike, keda poleks pidanud kunagi
vangi pandama.
Kurioosne
on, et 24. jaanuaril 1968, vähem kui kaks ja pool aastat pärast oma
üheksa-aastase karistuse algust, vabastas Saksamaa kõrgeim kohus Capesiuse
vanglast. Pärast vabanemist ilmus Capesius esmakordselt avalikkuse ette
Göppingenis klassikalise muusika kontserdil koos oma perekonnaga. Kui ta
kontserdisaali astus, vallandus publiku seas spontaanselt innukas aplaus. Paljude
arvates, ehk ka mõne endisest natsist kohtuniku arvates, kes ta vabastanud
olid, vääris Capesius kaastunnet ja toetust. Sest lõppude lõpuks oli ta lihtsalt
üks hea sakslane, kes täitis vaid käske.
Nagu
nad kõik.
Victor
Capesius suri loomulikku vanadussurma auväärse mehena, seega vedas tal Eichmannist
rohkem. Capesiuse-suguseid õnneseeni oli teisigi, näiteks SS-Brigadeführer Heinz
Reinefarth (1903-1979) kes uputas verre Varssavi ülestõusu
– tema käsul tapeti Wolas ca 50 000 poolakat mõne päeva jooksul. Ei, ega
siis mitte irratsionaalsest vihast poolakate vastu! Lihtsalt Reichi huvides.
Puhtad kalkulatsioonid, ei muud. Nichts Persönliches. Pärast sõda töötas
Reinefarth advokaadina ning valiti Schlesswig-Holsteini Landtagi, ta oli ka
Sylti saare Westerlandi kuurort-linnakese auväärne meer. Tore härra, niisiis.
Aus pürjel. Ta suri rahulikult, ilma kohtu alla andmata 1979. aastal vanadusse.
Saksa FV ei andnud teda poolakatele välja, hoolimata pidevatest nõuetest –
patsifismusega nakatunud sakslased kartsid, et äkki need kommunismuse bakteriga
poogitud poola barbarid tõurastavad ta ära. (No ausalt öeldes, teades nüüd tema
tegusid, oleks palunud küll. Poomisest oleks vähe, ta oleks tulnud neljaks
tõmmata.)
 |
| Heinz Reinefarth Sylti saare Westerlandi kuurorti lugupeetud meerina |
* * *
Kogu
Eichmanni protsessi videomaterjalid on ingliskeelsete subiitritega kättesaadavad
YouTube’i kanalil https://www.youtube.com/@EichmannTrialEN.
Riiklik
süüdistaja oli Gideon Hausner, peakohtunik Moshe Landau, kaaskohtunikud
Benjamin Halevy ja Yitzhak Raveh. Eichmanni kaitsja oli dr Robert Servatius.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar