teisipäev, 5. august 2025

“Pagan, tuleb vist makse tõsta. Rahvas on liiga hästi elama hakanud.”

SISSEKANNE # 327

 

Hinnad rallivad ülespoole ning põhjused on teadagi milles: rahvusvahelised pinged kaubandus-poliitikas (tollitariifide sõda), kliimamuutuse narratiiv, kaupmeeste ahnus ja kaubanduspindade rohkus, ühesõnaga neli aastaaega ja rahvusvaheline imperialism. Meil tõusis kuu algul ka käibemaks, mis iseenesest on tühised 2 protsenti, ent mõju on kindlasti laiem. See sundis sotsiaalselt tundlikke kodanikke koostama petitsiooni valitsusele, et langetada käibemaksu toidukaupadele. Ja see on internetis kogunud juba üle 90 000 allkirja, mis võimaldab petitsiooni saata riigikogule arutamiseks.

Ent nüüd on sõna võtnud igikestev toriseja, grumpy old man Jürgen Ligi, kes annab hagu: „Ma kiidan neid, kes allkirja ei andnud.“ Sest valitsusel polevat hinnatõusuga absoluutselt pistmist – seal olevat tuhat muud tegurit. Ning on laiduväärt, et rahvas sellest aru ei saa ja allkirjastab rumalalt populistlikku algatust.

„Põhiseadus lubab olla inimestel rumal, aga valitsusel mitte. Põhiseadus ütleb, et makse, eelarvet ja riigikaitset ei tohi panna rahvahääletusele. See nii ongi,“ rõhutas ta. Ligi sõnutsi teeksid ka targad inimesed otsuse kergekäeliselt, sest on huvi vähem makse maksta. „Aga teadmine, millest ühiskond ja tema ise ilma jääb, ei tule sel hetkel ette. Need on pealiskaudsed otsused.“ (Delfi, 31.07)

Ligi on nõus, et üldiselt on hinnad kerkinud. Ta käib ise tihti poes ja eile vaatles hindu. Teda üllatas, kuidas tema nn signaalkaup, ühe piimatööstuse toodang oli nädalaga kallimaks läinud. Ligi kinnitusel võrdleb ta kogu aeg hindu. Säästunipina tõi ta esile sellegi, et ostab pesemata, mitte pestud kartuleid. „Olen jumala nõus, toiduhinnad on kõrged. Aga valitsus ei ole seda teinud. Valitsuse kohus on pakkuda parimat riigikorraldust ja parimat rahakasutust. Oleks äärmiselt vale rahakasutus, kui me loobuksime sadadest miljonitest, mis rõhuvas enamuses, kui mitte kõik, ju hajuks sinna tarneketti. Isegi toiduliit on seda tunnistanud,“ arutles ta. (ibidem)

Valitsuse pressikonverentsil võttis teemal sõna ka peaminister Kristen Michal, kes viitas Reformierakonna suurele lubadusele ehk maksuküüru kaotamisele. „Kui meil on võimalik maksuraha vähem koguda, siis me jätame selle raha inimestele kätte. Inimesed otsustavad ise, kas nad ostavad midagi, lähevad trenni vms. Nad ei pea andma raha kaupmeestele.“

Damn right! Aga Soomes on toidu käibemaks praegu 14 protsenti, tulevast aastast 13,5 protsenti. Eestis on seda eeskujuks toodud, kuid see Ligit ei veena. Soomes olevat hinnad ikkagi kõrgemad. „Ajutine leevendus, mis hajub müügiprotsessi ära ega jõua tarbijani,“ märkis ta.

Mind ajas see jutt sedavõrd kettasse, et otsejoones läksin rahvaalgatus.ee kodulehele ning andsin oma allkirja tollele „rumalale“ petitsioonile. Just kiusu pärast andsin. Ma ei talu poliitikute patroneerivat suhtumist, eriti kui on selge, et see võim ei ole antud neile iseendast per se, mingi kõrgema võimu poolt igaveseks ajaks igavesti, vaid see on tähtajaline mandaat rahvalt. Minu meelest pole ka praeguse üleüldise rahulolematuse ja viha juurpõhjus mitte hinnatõusus kui niisuguses – see on mõneti paratamatu kõiki faktoreid arvesse võttes -, aga ennekõike on probleem valitsuse poolses empaatia puudumises, kõrkuses – ja ülikehvas kommunikatsioonis. Viis, kuidas asju rahvale selgitatakse, on talumatu. Rahandusminister soovitab kokkuhoidlikult elada, konserve varuda ja süüa – oma ministripalga juures -, mis mõjub räige mõnitamisena. Mis see sõnum siis on? Et isegi ministripalgast ei ela ära?

Kuidas üks kõrge Prantsuse riigiametnik ütleski revolutsiooni eelõhtul: Rahvas, see raibe, söögu heinu!   „Söögu siis saia!“ turtsatas kuninga abikaasa Marie Antoinette, kui talle öeldi, et tema almatel ei ole leiba, mida süüa.  Mõlemad kaotasid pea – sõna kõige otsesemas mõttes.

Mulle sattus ette üks Lauri Vahtre artikkel veerandsaja-aasta tagusest Eesti Päevalehest (21.05.1998), kus on lõik:

„Avalikkuse ees nii villast visates kui ka sulatõtt rääkides peab poliitik oma sõnu väga valima ja kui ta on normaalne inimene, siis ta sõprade seas sellest puhkab. Ja viskab sageli küünilist nalja. Kes seda juhuslikult kuulma juhtub, ehmatab kaameks. Nagu Dajan Ahmetov, kes ahmis õhku, kui astus koos Eiki Nestoriga kusagile sööma-joomakohta, mis oli paksult rahvast täis ja pidi kuulma tüüpiliselt nestorlikku repliiki: “Pagan, tuleb vist makse tõsta. Rahvas on liiga hästi elama hakanud.”

Ja teine lõik sealtsamast:

„Meenutagem Toomas Vilosiust: “Inimeste elu ja tervis on ikka ohus, kui parlament koos on.” Või Mart Laari: “Pruugib mul vaid Eestist ära käia, kui mingi õnnetus juhtub.”

Need on naljad. Jõhkrad, aga naljad. Ent kui Edgar Savisaar vist 1991. aastal, näljahäda ja külmatalve ohu aegadel, kõmisevalt kuulutas: “Ärge kartke, me (s.t mina) toidame rahva!”, siis polnud see mitte mõnusalt küüniline nali – valitsus ju ei toida rahvast, vaid rahvas valitsust –, vaid alasti künism ise. Isegi halvem kui otsekohene “Rahvas, raibe, söögu heina.”

Vahel taban end ka mina sarnaselt mõtlemas, nagu üks Śveitsi kodanik, kes, olles kuulnud 24 % käibemaksust, imestunult küsis: Mis te ikka istute veel kodus või?! Miks te tänavale ei tule? Petitsiooni eestvedaja Jana Guzanova arutlebki sellest johtuvalt retooriliselt: Demokraatliku riigi kodaniku esimene küsimus on, miks te kodus istute ja sellega lepite. Poliitikutel on lihtne põhjendada makse vabaduse hinnaga, aga mis riiki me kaitseme, kui üks neljandik riigist elab vaesuses? (Eesti Ekspress, 30.07)

Vaatasin nüüd petitsiooni kaalukust tänase sisuga: 90 875 häält. Nii palju kergeusklikke „lolle“, kes on rahandusministri sapise kommentaari sihtmärk. Aga jälle, varsti on valimised, küllap rehkendatakse arved. 91 000 häält on oluline mängumuutja.

Autor: Urmas Nemvalts, Postimees, 29.07.2025

 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar