ROOMA KEISER: VAE, PUTO DEUS FIO!

SISSEKANNE # 329

Apollo E-pood

Lugesin läbi Mary Beardi monograafia Vana-Rooma keisritest, alates Julius Caesarist (kes mõrvati 44 eKr) kuni Alexander Severuseni (kes mõrvati 255 pKr), seega pilguheit kolmekümne keisri ellu kolmesaja aasta jooksul. Pealkiri ongi „Rooma keiser“ (Varrak, 2023). Mulle kui ajaloolasele igati tänuväärne lugemisajaviide. Käsitlust leiavad selle perioodi tuntud nimed – Augustus, Caligula, Claudius, Nero, Vespasianus, Domitianus, Nerva, Traianus, Hadrianus, Marcus Aurelius, Commodus, Caracalla, Elagabalus – ja ka nende naised, kuivõrd on selge (see raamat seda ka kinnitab), et mees on naise pea, ent naine mehe kael. Naised – emad, õed, abikaasad, armukesed – on Rooma impeeriumi käekäiku avalikult või siis varjatumal kujul mõjutanud rohkem, kui meestekesksest impeeriumist eeldada võinuks. Ning Rooma impeerium oli kahtlemata meestekeskne – seda järeldab korduvalt ka raamatu autor, kes on minu hinnangu järgi oma hoiakult võrdlemisi feministlik, st vaatleb keisrite elu allikaskeptiliselt, läbi naiseliku prisma ja pisut woke-mentaalsusega. Panegüürikast on asi väga kaugel – eeskätt on keisrid lihast ja luust inimesed, oma vooruste ja pahedega, keda igaüht neist võiks tänapäevaste arusaamade kohaselt naeruvääristada samapalju kui neid teenitult koturnidele upitada.

Autor vaatleb üksipulgi lahates Rooma häid ja halbu keisreid – jaotus, mille on tulevaste põlvede jaoks kinnistanud nimekad Rooma ajaloolased ja kirjanikud, näiteks Seneca (Noorem ja Vanem), Plinius (Noorem ja Vanem), Suetonius ja Cassius Dio – ning leiab, et jaotus on küll ajast aega edasikanduv paratamatus, aga see ei pruugi olla õiglane. Pilt keisrist kujunes ikkagi kirjutava ajaloolase subjektiivse hinnangu tulemusel, mistap tuleb silmas pidada, et ajaloolane, kuuludes sageli õukonda, kippus ametisolevale keisrile omistama voorusi tema eelkäija(te) arvel. Kui nii mõelda, siis on see tegelikult ajalookirjutaja ja krooniku võim – maalida keisrist pilt järeltulevatele põlvkondadele, teda kas ülendades või alandades (naeruvääristades). Nii näiteks teame kõik Caligula ja Nero nartissistlikke-türanlikke ekstsesse, võimuliialdusi ja julmust, teame Commoduse veidrusi ja juhmust, ent Marcus Aureliust, Traianust ja Hadrianust üldjuhul võimekate keisritena, filosoofide ja edukate impeeriumi laiendajatena. Mary Beard avaldab kahtlust, kas nii paljud neist meestest olid verejanulised või hullunud psühhopaadid, kellena neid kujutati, ent samas ei peaks püüdma mõningaid kõige hullemaid „koletisi“ rehabiliteerida: „Katsed muuta Caligula või Nero või Commodus vääriti mõistetud reformaatoriteks, keda lihtsalt näidati halvas valguses, ei ole mind iialgi veennud. Mööda seda köit vastumeelsuse ja sümpaatia vahel on päris raske kõndida.“ (Beard, 2023:40)

Niisiis, me peaksime alati küsima, liigitades keisreid headeks või halbadeks – kelle arvates hea või milliste kriteeriumide alustel halb? Üks tegur oli siin alati – nagu sai mainitud -, kui hästi sai kõnealune keiser läbi ajalugusid kirjutavate inimeste klassiga. Milline ka polnud nende populaarsus vaeste või lihtsõdurite seas, said need valitsejad, kes korraldasid edukalt oma potentsiaalselt keerukad suhted pealinna eliidiga, tõenäoliselt ka positiivse kajastuse. Nende troonipärija huvid ja troonipärimise asjaolud olid isegi mõjukamad. Rooma keisrite tavapärane lugu on väga eriline „võitjate kirjutatud ajalugu“. (Beard, 2023:86)

Üks põhireegel on, Beardi arvates, et keisrid, kelle järel tuli troonile nende enda valitud kandidaat, omandasid laias laastus soodsa maine – juba pelgalt seetõttu, et uus valitseja pidi paratamatult investeerima kõvasti selle mehe austamisse, kes oli ta sinna pannud ning kellest sõltus tema õigus valitseda. Mõnikord tuli selle investeeringu käigus tagada, et tema eelkäijat kummardataks kui jumalat, kellel on oma tempel, preestrid ja ohvrid. Üldisemalt oli see vana keisri kuvandi ja maine korraldamise küsimus. Mis ei tähenda, et oleks tingimata tarvis olnud teha midagi nii tahumatut nagu taltsaste ajaloolaste palkamine temast pooldavaid lugusid kirjutama, ehkki ka seda võis olla. Tavaliselt kuulus selle hulka peenem kombinatsioon hoolikast mälestamisest, selektiivsest mäletamisest ja soodsast värvingust, mis anti mõningatele tema kahtlasematele tegudele. Kui tuua üks lihtne näide, siis kõik (või peaaegu kõik) Rooma keisrid kasutasid surmanuhtlust, mõrvamist või enesetapule sundimist selleks, et kõrvaldada oma vaenlasi; kuvandi edukas korraldamine tagas, et niisugustes tegudes nähti seaduspärast ja proportsionaalset vastust reetmisele, mitte hirmuvalitsust. (Beard, 2023:87)

Ja seetõttu kerkisidki esile nn „head“ keisrid. I sajandil tuli Vespasianuse järel rahulikul teel võimule tema poeg Titus, kelle ta oli nimetanud enda järglaseks. Kui tahes hästi või halvasti Vespasianus ka ei valitsenud, Tituse positsioon sõltus sellest, et ta oli väärika isa väärikas poeg ning tal oli tohutu suur huvi propageerida, isegi luua oma isa Vespasianuse positiivset kuvandit. Sama loogika järgi olid 2. sajandi adoptiivkeisrid üksteise järel peaaegu vältimatult kohustatud kasvatama selle mehe reputatsiooni, kes oli nad ametlikult troonipärijaks „valinud“. (Ibidem)

Täpselt vastupidi juhtus siis, kui keiser mõrvati või ta langes paleepöörde ohvriks. Läbi ajaloo on mõrvatud nii „häid“ kui „halbu“ mehi, ent olid asjaolud millised tahes, milline oli igal üksikul juhul õigus ja ülekohus – igaüks, kes sai troonile varjamatu konflikti, paleepöörde või vandenõu abil, pidi kindlasti õigustama oma valitsemisõigust kinnitustega, et tema eelkäija oli selle, mis temaga juhtus, ära teeninud. Äärmuslikel juhtudel juhatas uus režiim ise langenud keisri kujude hävitamist ja tema nime kustutamist avalikest dokumentidest. Mõnikord lasti hiljem liikvele jutte sobilikest ennetest, mis justkui atendaati „ette ennustasid“ ja andsid sellele jumaliku heakskiidu (näiteks 96. aastal olevat üks rääkiv vares istunud Roomas Jupiteri peatempli katusel ja kraaksunud ettekuulutuse Domitianuse surma kohta, nagu seda tõlgendati). Peaaegu alati sai keelepeksust, spinnist ja kinnitamata süüdistustest „ametlik versioon“: iga väljapaistva senaatori surm pandi tagantjärele keisri sadismi süüks; iga heldusavaldus tõlgendati ümber pillavuseks; ja iga kibe nali või terav iroonia – nagu seda oli Caligula repliik oma hobuse kohta, kelle ta pannuks parema meelega senatit juhtima, keerati pahatahtlikuks alandamiseks või hullumeelsuse ilminguks (kuigi tänapäevases kontekstis võinuks Caligula repliik tähendada nööget senaatorite töökultuuri või suhtumise aadressil a la „viska üht või viska teist – mu hobune oleks kah etem ses ametis!“ Seega, mulje, mis oli mõeldud meile jääma, oli üheseltmõistetavalt see, et keisreid mõrvati, sest nad olid koletised. Sama tõenäoline on, et nad muudeti koletiseks, kuna nad mõrvati. (Beard, 2023:88)

Soovitan Mary Beardi raamatut lugeda, selles on põhjalikult ja pieteeditundega, ent liigsesse paatosesse ja kuivalt korrektsesse akadeemilisusesse laskumata käsitletud Rooma keisrivõimu erinevaid tahke – näiteks saab teada, mis peitub keisrite nime taga ja millised olid nende legendaarsed surmaeelsed sõnad (prominentselt jäi mulle meelde Vespasianuse repliik surivoodil, st pingikesel – kuivõrd voodeid kui niisuguseid Roomas ei olnud: „Võeh, arvan, et muutungi jumalaks!“ (Vae, puto deus fio)). Seda raamatut on kasulik lugeda ka enne, kui asuda vaatama „Gladiaatori“ filme. 

Mary Beard on Cambridge’i ülikooli antiigiteaduse emeriitprofessor ja iganädalase kirjandusülevaate The Times Literary Supplement antiigiteaduse toimetaja. Eesti keeles on temalt varem ilmunud samuti Vana-Rooma ajalugu käsitlev „SPQR“.