SISSEKANNE # 334
”Ütle mulle õige täitsa avameelselt,” ütles Padraic mulle
pärast viiendat klaasi õlut, ”kas sa ei pea kõiki iirlasi poolearulisteks?”
”Ei,” ütlesin ma, ”ma pean ainult pooli iirlasi
poolearulisteks.”
”Sa oleksid pidanud diplomaadiks hakkama,” ütles Padraic
ja tellis kuuenda klaasi õlut, ”aga nüüd ütle mulle õige päris siiralt, kas sa
pead meid õnnelikuks rahvaks?”
”Ma arvan,” ütlesin ma, ”et te olete õnnelikumad kui te
ise teate. Ja kui te teaksite, kui õnnelikud te olete, küllap te siis
leiaksite põhjuse, et õnnetud olla. Teil on palju põhjusi õnnetu olla, aga te
armastate ka õnnetuse poeesiat – sinu terviseks.”
Me jõime, ja alles pärast kuuendat õlut leidis Padraic
julguse mult küsida, mida ta juba nii kaua oli küsida tahtnud.
”Ütle õige,” ütles ta tasa, ”Hitler – polnud – ma arvan –
sugugi nii halb mees, ainult ta läks – nii ma arvan – vähe liiga kaugele.”
/…/
”Kuula nüüd hästi, Padraic,” ütlesin ma sõbralikult, ”me
teame täpselt, kui kaugele Hitler läks, ta läks üle mitme miljoni juudi laiba,
üle laste laipade…”
Padraici näost käis läbi valus tuksatus. Ta oli tellinud
seitsmenda õlle ja ütles kurvalt: ”Kahju, et sinagi oled lasknud inglise propagandal
oma pea segi ajada, kahju.”
* * *
See on katkend Saksa kirjaniku Heinrich Bölli tõsielujuttudest,
mis sündisid 1950ndate Iirimaal, kui ta seal oma perega ringi reisis ja millised ta koondas oma ”Iiri päevikusse” (1957). Need on nüüd avaldatud eesti keeles
Mati Sirkeli heas tõlkes. Böll kirjeldab kaduvat, veidi nurgatagust karust
maad veidi melanhoolselt, kuid sooja sümpaatiaga. Selgub, et iirlased ei erinegi
meist, eestlastest, kuigivõrd palju – milline tõsiasi peaks üsna lihtsalt aimduma eelpool
toodud jutukatkest, pealkirjaga ”Rändav poliitiline hambaarst”.
 |
| Apollo E-pood |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar