SISSEKANNE # 340
Käisin linnas (siis Pärnust käib jutt) ning adusin kõigi oma meeltega, et suvi on läbi. Kuurortis tunnetab seda eriti. Seda suvelõpu nukker-melanhoolset vaibi. Linn on tühi: puhkajad on läinud, lapsed on koolis, tööinimesed tööl. Kohvikus on vaid leti taga igavlev teenindaja, kes resigneerunult oma telefoni ekraani skrollib. Tellin oma kohvi ja saiakese ning tunnen justkui süüd, et minult kassat ei tule.
Aga… selles on ometi midagi toredat ju ka. Midagi oma. Linn on minu. Linn on pärnakate oma. Saab kohvikus raamatut lugeda – piinlikkust tundmata, et hoian lauda kinni. Ja siis otse jõe äärde, mis laisalt mere poole voolab – nagu ta seda juba tuhat, võib-olla isegi tuhat korda tuhat aastat on teinud.
 |
| Suve lõpp, vaade Rääma sillalt kesklinna poole (enda töö) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar