SISSEKANNE # 153
Prantsuse kirjandusteadlane ja semiootik Roland Barthes (1915-1980) koondas oma tuntud esseed, milles analüüsis päevakajalisi nähtusi ja kritiseeris väikekodanliku esteetikat ning arusaamu, teosesse „Mütoloogiad“ (1956, e.k. 2004), mis üllataval kombel kõnetab tänapäevalgi.
Sissejuhatavalt kirjutab Barthes, et teosel on kaks eesmärki: esiteks püütakse ideoloogiliselt kritiseerida nn massikultuuri keelt, teiseks aga seda keelt emakordselt semioloogiliselt dekonstrueerida. Barthes: „ Lugenud toona Saussure’i, jõudsin veendumusele, et „kollektiivseid representatsioone“ märgisüsteemidena käsitledes on lootust jõuda kaugemale nende pelgast paljastamisest ning anda üksikasjalikult aru müstifikatsioonist, mis muundab väikekodanliku kultuuri universaalseks loomulikkuseks.“ (Barthes, 2004: 7)
Barthes ei analüüsinud iialgi suuri autoreid a la Shakespeare, vaid juurdles autorite üle, kes olid unustatud. Müüt on tihedalt seotud ideoloogia mõistega, Barthes kasutab marksistlikku aparaati analüütilise võttena. Ideoloogiat võib käsitleda inimeste maailma kooshoidva rituaalide kogumina. Marxilt laenas ta arusaama, et ideoloogia on teatud majanduslik-sotsiaalsete huvide tulemus. Müüdid sünnivad nende baasilt. Claude Levi-Strauss arvas jälle, et müüdi varjus ei ole mingit huvitatust, Barthes’il aga teenivad müüdid kellegi huve. Müüt = ideoloogia, nende loomine on klassisüsteemi tagajärg.
Keskne idee: ideoloogia apelleerib enesestmõistetavusele, mida nt inglise keeles markeerib sõna „common sense“. Ideoloogia töötab loomulikkuse põhimõttel. Vrd. homofoobilise ideoloogia aluseks on väide, kuidas homoseksuaalsus on ebaloomulik. Müüt ei esine läbi erakordsuse.
„Kirjutamise nullkraad“: Barthes analüüsib klassikalist kirjutamise vormi Prantsusmaal 17. sajandil – täpne ja selge stiil, loomulik, inimeste ülene. Aga 19. sajandil varises see kokku, kuna õhiskond muutus. Seega polnud ka see stiil n-ö. inimeste ülene. Loomulik stiil osutus konstruktsiooniks, mis hoobi saanuna lakkas töötamast. Barthes järeldab, et ei ole olemas mingit nullkraadi, mis asuks eemal ühiskondlikest suhetest. Kirjutamise juures eksisteerib alati ideoloogiline dimensioon, kirjandus on alati ideoloogiliselt laetud, isegi siis, kui ta teeskleb, et ta ei ole seda. Kirjutamine kui ajaloolise solidaarsuse akt. Barthes analüüsib müütide võtmes nt Greta Garbo näoilmet, wrestlingut (kätśimist), igapäevaelu objekte. Argimütoloogia. Lähtekoht on lihtne – kõik on ideoloogiliselt laetud. Mõttekoht: keskealised prouad kannavad kassas päkapikumütse – töö peab olema lõbus?
Barthes ja strukturalism, ta toetub siin Sveitsi keeleteadlasele Ferdinand de Saussure’ile. Kaks mõistet: tähistaja ja tähistatu => märk: kass + karvane olend => kass, mida me kõik tunneme. Saussure’i järgi tähistaja ja tähistatu suhe on täiesti juhuslik, sel sõnal ei ole kassilaadseid omadusi, see on neli tähte. Tähendus on kokkuleppeline. Tähenduse loomine: sõnad saavad tähenduse struktuuri sees. Näide: valgusfoori värvid omandavad tähenduse ainult foori struktuuri sees, punane keelab, roheline lubab. Jalgpalli kaardisüsteem võeti üle foori struktuurilt. Leinavärv: Aasias valge, meil must.
Barthes võttis kasutusele kaks mõistet uues kontekstis: denotatsioon kui esimese astme tähendus ja konnotatsioon kui teise astme tähendus.
Denotatsioon on stabiilne, kindel tähendus, aga konnotatsiooni tasand sõltub kontekstist, on hajusam ja vähem fikseeritud. Näide: siga – loom ja mees, madu – roomaja ja naine. Konnotatsiooni tasandil moodustatakse tähendus esimese astme märkidest (sea omadused), mis kantakse üle teisele märgile (mees: räpane nagu siga). Müüdid pannakse kokku kokku konnotatsiooni tasandil, kasutades selleks denotatsiooni tasandi märke. Müüdid ei sünni tühjusest, nad kasutavad juba aktsepteeritud märke ning on seetõttu väga edukad. Näide: Reformierakond kui oravapartei.
Müüt on kõneakt. Müüt ei ole valmis. Tähtis on seose loomine, märkide ülekandmine ja kasutamine uues kontekstis. Repliik: Pet Shop Boys’i kalkuleeritus, tantsumuusika ja iroonia.
Barthes’i näited: mustanahaline sõdur andmas au Prantsuse trikoloorile (Paris Matchi kaanepilt) – tähendustest tiine pilt: koloniaalvõimu ülistus konnotatiivses tähenduses – noormees annab au tema kodumaa koloniseerinud võimule. Teiseks, ajalooliselt eksisteerinud isik, pühamees abee Pierre ja kujutluspilt temast, tegemist oli erakordselt hea inimesega, mida rõhutab ka meedia kuvand: lihtne välimus, loomulik habe jne. Sisemiselt suure hingega inimene, keda iseloomustas tagasihoidlik välimus. Lihtsuse märk kui ideoloogiline kostruktsioon, sümbol. Inimesest saab müüt. Popkultuuri müüdid: ühel pool üle võlli stiliseeritud Elvis kui müüt ja teisel pool siirad, hingega muusikud – samuti müüt. Lihtsus ei ole vähem imagoloogiline konstruktsioon kui showmaailma ülepaisutatud sära. Jaan Tätte kui müüt: maavillane manipulaator? Küsmus ei ole ebasiiruses, vaid müütide loomises ja enda heaks töölepanemises: kitarr, kampsun, lüürilised vahepalad publikuga, välise pretensioonikuse eemalhoidmine. Vrd. ka Taukari müüt, või Leplandi müüt. Barthes kirjeldab, kuidas müüt on loodud väikekodanlikule prantslasele: te ju ei taha revolutsiooni, kõige eest hoolitseb abee Pierre.
Taaskord on kasutusel sõna „demüstifikatsioon“ antud juhul tähendab see salapärasuse äravõtmist sellelt, mida peetakse loomulikuks. Näidatakse, kuidas loomulikkus on tehtud. Demüstifikatsiooni eesmärk Barthesi järgi on nende müütide nõrgestamine. Tööriistad müütide läbinägemiseks. Vrd Althusseri teadusliku analüüsi meetod. Kas Barthes oli selles edukas? Mitte väga. Müüt loeb igal pool, alates töövestlusest kuni presidendi valimisteni.
Kaks aspekti: reaalne maailm ütleb meile, millist keelt kasutada; Barthes ütleb, et keel aitab meil reaalsust kokku panna. Nii näiteks kirjeldavad eesti ja vene keel maailma erinevalt. Me näeme reaalsusest seda, mida keel võimaldab/lubab. Eri rahvaste värvitajugi on erinev.
Oma „Mütoloogiate“ raamatu teises osas – „Müüt tänapäeval“ – võtab Barthes müüdi osadeks lahti ja selgitab mütoloogiate tekkemehhanismi. Niisiis müüt on kõne, muidugi teatud tingimustel. Eeldada tuleb, et müüt kujutab endast kommunikatsioonisüsteemi, sõnumit. Müüt ei saa olla objekt, mõiste ega idee – ta on tähistamisviis, ta on vorm. Müüti ei tee müüdiks tema sõnumi objekt, vaid objektist kõnelemise viis. Ka on müüdid ajalikud: me võime küll kohata igivanu müüte, aga igavesi müüte pole olemas, sest üksnes inimajalugu muundab reaalsuse kõneks. Mütoloogia saab tugineda ainult ajalool, sest müüt on kõne, mille ajalugu on välja valinud; müüt ei saa iialgi esile kerkida asjade endi „loomusest“ (Barthes, 2004: 227-228)
Popkultuuri jaoks kujunes väga oluliseks võltsingu strateegia: sa oled mitte see, kes sa looduse poolt oled, vaid sa saad selleks, kelleks sa end ise lood. Subkultuuride põhimõte. Loo iseennast. Gary Numan ja numanoidid, Bowie erinevad persoonad. Loeb keel, märgid. Identiteet ei tulene bioloogiast, vaid märkide juhtimise oskusest. Punk-kultuur. DIY-mentaliteet. Punkrocki üks aspekt oli umbusk valitseva staarimentaliteedi vastu. Esimene väide: keegi ei ole staar (<- demüstifikatsioon). Teine väide: Igaüks võib olla staar (kes oskab staari keeles rääkida). Olemuslikult ei ole olemas staari, aga me aktsepteerime staari kui keelelist valikut. Põlgus ja tolerants. Punkbändid esinesid samal tasapinnal, mitte publikust kõrgemal laval.
MTV tekkimine 1981, uus videokultuur võimendas seda märkide süsteemi: imago teadlik loomine (Madonna, Michael Jackson, uusromantikud – Visage, Japan.
Muusikatööstuse miljoniküsimus: kuidas lavastada siirust? Suur plaan, näoilme, detailid. Bruce Springsteeni imago kui lihtne töötegija: higi näol kui märk, sümbol; samuti teksariietus, casual look. True expression is fake.
Pet Shop Boys’i iroonia: I’ve got a brain, you have a look – let’s make lots of money. Jim Morrisoni armastus kui purgatoorium: Break on thru to the other side. Chris Lowe, PSB: „Me oleme eimiski, aga meie ümber on midagi.“
Vabastav kommerts: mingit olemuslikku tõde polegi vaja välja uurida.
* * *
Alljärgnevalt valik popmaailma müüte. Imago teadliku loomise ja ärakasutamise suurmeister oli kahtlemata David Bowie.
Gary Webb võttis omale pseudonüümi "Numan" ja lõi endast poolmüütilise lavakuju, kes robotlikult, emotsioonitult edastas düstoopilist sõnumit.
Pet Shop Boys dekonstrueeris irooniliselt śõubisnise müüte. Id est: I’ve got a brain, you have a look – let’s make lots of money.
Bruce Springsteeni müüt oli olla "hard-working American guy - honest, heartfelt, straight". Higil on sinikraelises ideoloogias tähendusrikas roll kanda, higi on müüdi osa. Kaamera tõi esiplaanile iga viimase higipiisa, kui võimalik. Siin küll otseselt väga näha ei ole, aga selle eest on tunnetatav.
Uusromantikud kasutasid teist märgisüsteemi. Higil ei olnud selles müüdis kohta. Küll aga grimmil. Sest true expression is fake, anyway.
Jaan Tätte ajab selga kampsuni, võtab kätte kitarri, paneb küünladki põlema, ja konstrueerib eriliselt intiimse atmosfääri, mis sihtgrupi südamekesed põksuma ajab. "Karune" olek on müüt, samamoodi nagu Springsteeni sinikrae-esteetika ja Steve Strange'i grimm.
Kasutatud allikas:
Roland Barthes. Mütoloogiad. 2004. Tallinn: Kirjastus Varrak.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar