SISSEKANNE # 151
Kolmanda popkultuuri kontekstis vaadeldava frankfurtlasest teoreetiku Herbert Marcuse (1896-1979) mõjuväljaks sai USA, temast kujunes 60ndate noorteliikumise mõjuisik.
Temagi vaatles repressiooni mõistet. „Liiane repressioon“, mis tuleneb puhtalt kapitalistliku ühiskonna funktsionaalsetest eripäradest => selleks, et kapitalism üldse eksisteerida saaks, on vaja inimest represseerida, alla suruda. See ei ole meile loomulik, aga me tegeleme sellega ise.
Superego on põhimõtete-arusaamade hoidla, mille abil me, s.o. meie ego, maailmas opereerib (Freud). Superego sünd on seotud nn Oidipuse kompleksiga -> poeg tunneb iha oma ema ja kiivust isa suhtes, kuid kasvades tajub, et isa on temast tugevam, tekib nn kastratsioonihirm ja selmet isaga konkureerida, teda vaenata, hakkab ta hoopis adopteerima isa iseloomujooni, s.t. isast saab eeskuju, kelle moodi olla (sama rollimudel antakse nt ka popstaarile). Psühhoanalüüsis tuntakse protsessi internalisatsiooni nime all. Isa kuju kui meie psüühika osa. Religioonis ainujumala kuju ja kompensatsioonimehhanism. Südametunnistus kui näide internaliseerimisest => seest tulenev jõud, mis hakkab meiega kõnelema, surub maha mingid animaalsed tungid. Südametunnistusel on vajadusel ka karistav funktsioon (südametunnistuse piinad). Marcuse väidab selle superego teooria alusel, et me piirame ise oma soove, et ühiskondlikult olla paremad kodanikud.
Repliik: Seksuaalrevolutsioon ja Marcuse. Õieti kirjutas seksuaalrevolutsiooni olemuse lahti juba Orwell 1948. a. ilmunud düstoopias „1984“, kus peategelane Winston Smith ja tema sõbranna Julia räägivad armastusest – Julia meelest ei piisa ühe inimese armastamisest, vaid kõike määrab animaalne instinkt, differentseerimata iha. Raamat räägib ihade mehhanismismist. Iha on võimeline hävitama masinlikke võimustruktuure. Nõukogude Liidus valitses arusaam, et inimene tuleb päästa sotsiaalsetest oludest, samamoodi tuli inimene päästa talle looduse poolt etteantud madalate instinktide käest. Inimene seisab loodusest kõrgemal, järelikult, kui inimest juhib seksuaaliha, siis võttis see inimeselt tema inimlikkuse, jõu (<= inimese vabastamise idee).
Emile Zola ja naturalism: sotsiaalsed olud tingisid inimese kvaliteedi, s.t madal ja kehv elujärg tingis inimese degenereerumise, füüsilise lagunemise (prostituudid, söekaevurid, igasugused eluheidikud mandusid varakult nii kehaliselt kui vaimult => inimesed ohverdasid end oma ihadele).
Marcuse ütles, et inimese ihad tuleb vabastada, sest süsteem toimib nende ihade allasurumise kaudu.
1964 ilmus Marcusel raamat „Ühemõõtmeline inimene“ (One-dimensional man), kus ta juurdles küsimuse üle, miks inimesed ei hakka vastu kehtivale korrale, kuigi see rõhub neid pidevalt. Marcuse analüüsib põhimõtteliselt tarbimisühiskonnast, ehkki ta seda mõistet otsesõnu ei kasuta. Üks suuri ootusi ühiskondlikeks muutusteks oli majanduskriis, kuid üldjoontes midagi ei muutunud – kõik jätkus samamoodi. Mitte et keegi takistaks neid muutusi kuskilt võimupositsioonilt, vaid reeglina inimesed ise ei soovi muutusi. See ongi Marcuse esile toodud ühemõõtmelisuse sisu: kogu avalikkuses peetav diskussioon, diskursus, lamestub. Kapitalismis on edu üheks eeltingimuseks on tasalülitumine, nivelleerimine => kõik lamestub, ka kultuur. Kahemõõtmelisus, mis Marcuse järgi tähendab seda, et iga väide, iga süsteem eksisteerib koos oma vastandiga, on ühiskonnast eraldatud. Kahemõõtmelisus tähendab seda, et meil on alati kaks reaalset teed, valikut, võimalust, diskursust. Adornol oli mäletatavasti olemas kaks põhilist printsiipi – kriitiline ja utoopiline potentsiaal. See on põhimõtteliselt sellesama kahemõõtmelisuse väljendus. Marcuse hinnangul on see ühiskonnast taandunud ja me elame seeläbi ühemõõtmelises maailmas. Tsiteerides Slawomir Zizekit, on kergem ette kujutada maailma lõppu kui kapitalismi lõppu. Inimene ei oska end asetada väljapoole kapitalistlikku süsteemi. Optimaalne süsteem, mis hoiab ära halvima. Alternatiivi ei ole.
Karl Marxi varasema perioodi tööd, nn. Pariisi käsikirjade perioodil, oli seotud võõrandumise mõistega: inimene on võõrandunud tööprotsessist, kuna ta teeb töökohal kogu aeg ühte ja sama liigutust ega kontrolli oma tööprotsessi algusest lõpuni, ja kui ta midagi on valmis saanud, ostab ta selle turult tagasi sellesama töötasu eest. Üldises plaanis tähendas see ka võõrandumist teistest inimestest => inimene on asetatud täitma mingit funktsiooni, mida ta siis etendab => performance. Marxi järgi seisnes kommunismi idee selles, et need võõrandunud rollid lagunevad koost. Marxi kommunistlik idee erines siiski oluliselt Lenini jutlustatud proletariaadi diktatuurist, olles pigem väikekodanlik idüll: inimene ärkab hommikul ja tegeleb endale meelepäraste asjadega, nt käia jahil või kalal või mängida klaverit, ning seejuures ei domineeri üks tegevus teise üle nõnda, et me saaksime inimest tituleerida jahimeheks, kalameheks või klaverimängijaks – need on rollid, mida inimene on valinud vabatahtlikult. Täiesti vastupidine loogika sellele, mis leidis aset Nõukogude Liidus, kus tugev riik nõudis inimestelt püsimist oma rollis ja teha seda täies pühendumuses (<= tööarmee, tööjõureservid jt hirmsad sõnad). Marxi õpetuses oli olemas hetkenautimise moment, mida nõukogulik ideoloogia käsitles muidusööja-mentaliteedina (kes ei tööta, see ei söö!).
Marxi apokalüpsise-käsitlus: apokalüpsis piibellikkus võtmes tähendab selguse/selgituse hetke, kus Jumal laseb inimesel lugeda tema enda eluraamatut ja inimene saab lõpuks kõigest aru, teda tabab selguse hetk – enne seda oli ta allunud jumalikule korrale, ta oli Jumalat usaldanud. Võtmesõna Aristotelesel teleoloogia: asjadel on Jumalast seatud otstarve, mida teab Jumal ise. On olemas põhjused – causa’d, tähtsaim neist on nn causa finalis – lõppeesmärk. Keskaja skolastik Aquino Thomas, kes võttis Aristoteleselt kui ainsalt „Filosoofilt“ (tema jaoks) palju üle, ütles, et selle causa finalise eest hoolitseb Jumal. Keskaja inimese mõttepilt: Jumal ei pruugi su küsimustele vastata, tema teed on äraarvamatud ja sina pead teda usaldama – kuni saabub selguse hetk, apokalüpsis. Marxi käsitluses oli see apokalüptiline element olemas: kõik arengud päädivad lõppfaasiga, kus inimene saab vabaks. Võõrandumise ületamine Marxile programm, mis viib kommunismi faasi. See aitab meil Marxi mõista: tema idee on maailma mitte filosoofiliselt seletada, vaid reaalselt muuta.
Marcuse kasutab terminit „rahulolematu teadvus“ (unhappy consciousness). Ta kirjeldab tarbimisühiskonda (consumerism) => see on edukas, sest ta petab meid ära ju mõjutab meie teadvust. Kapitalism on kõikehõlmav, see muudab meid ühemõõtmelisteks. Tarbijal ja inimesel pole kontseptuaalselt mitte midagi ühist, tarbijaks kehastub inimene väliste tugevate jõudude survel, omalaadne zombistumine. Siinkohal tasub meenutada taas reklaamitööstuse mehhanismi, mis piitsutab üles meie ihasid, paneb meid ihalema miskit, mida meil ei ole tegelikult vaja. Kõige ilmsemalt kajastub see nt moetööstuses: märka ja ihale uut ning unusta vana, see on in ja too on out. Reklaamitööstus töötab konflikti kaudu. Kapitalismi loogika – kõik vajadused tuleb rahuldada, tarbijat ei tohi käest lasta. Sealjuures ei tegele kapitalism pärisprobleemiga: meile müüakse mässumeelsust plaadi peal või filmides (Hollywoodi kontseptsioon kurjast valitsusest ja õilishingedest-maailmapäästjatest), kuid päriselt süsteemi vastu astuvat inimest ei tolereerita (pealegi, mis oleks siis alternatiiv? Kommunism? => alternatiivi ju ei ole!!). Marcuse järgi juhindub inimene kahte tüüpi vajadustest – ühed on nn pärisvajadused, inimlikud vajadused, ja teised repressiivsed vajadused, mida meile kogu aeg peale surutakse. See ongi nn liiane repressioon, mida me tarbijatena ise aktsepteerime. Ühtlasi luuakse rahulolev teadvus (happy consciousness), kus küsimusi enam ei esitata. Kultuur muutub kapitalismi ripatsiks. Marcuse arvates seisneb kapitalismi suur lubadus anda inimestele otsekohe, mida need vajavad, kaotades ära distantsi, millelt inimene võiks juurelda, kas tal ikka on seda kõike vaja. Kõik olgu klikikaugusel...
Aga... distantsi kadumine on kaotanud suured staarid => imaginaarne aura kaob. (David Bowie oli viimane suur staar – siinkirjutaja erapooliku arvamuse põhjal). Kui inimene kontrollib näiliselt kõike, nt oma Spotify playlisti , siis see ongi rahulolev teadvus, kust samas kaob mingi fantaasia, kättesaamatuse aura. See on nagu Pornhub, mis kõik fantaasiad ühe hetkega laiali laotab ja ära rahuldab – samas tuimestab, mõjub meeli nüristavalt.
Guy Louis Debord (1931-1994) ja tema raamat „Vaatemänguühiskond“ (1967) => situatsionism: selle idee seisneb põhimõtteliselt selles, et esitada kapitalistlikule süsteemile n-ö. võimatuid nõudmisi. Poliitiline seos anarhismiga, mõjutanud punk-kultuuri. Eesmärk oli sundida kapitalismi end paljastama. Debordi hinnangul tähendas vaatemänguühiskond seda, et meid juhitakse meelelahutuse, massimeedia kaudu; tuli näidata selle protsessi tekkemehhanismi ja selleks sobis situatsioonide loomine kui teatud provokatsioon. Vrd: kunsti häppeningid. Tarbimisühiskonna häirimine. Puutumus Marcuse teooriatega, keda huvitas kultuur kui vastuhaku vorm. Marcuse mõistab, et popkultuur ei tööta üldise lameduse kaudu, põhimõttel one size fits all, vaid meie vajaduste näilise rahuldamise kaudu. Kapitalismi puhul tuleb võidelda just tema edukusega, mitte saamatusega. Kapitalismi paidlikkus on probleem. Kapitalism oskab kasutada kõiki initsiatiive, s.t. kõik on ostetav ja müüdav, ei ole esteetilise või poliitilisi tõkkeid. Kapitalism müüb suurepäraselt ka antikapitalismi, vasakpoolsust. Marcuse sõnul räägib kapitalism teile võimalustest, mitte sundusest midagi teha. Kapitalism integreerib endasse ka revolutsiooni idee.
Marcuse jaoks on väärtuslik kultuur just nimelt see, mis on otseselt elu endaga seotud, mitte ei ole sellest eraldatud, ehkki sellist mudelit pakutakse meile kogu aeg. Miks olid Marcuse ideed populaarsed 1960ndate üliõpilasliikumise seas? Ta pakkus välja idee teistlaadi kunstilisest kogemusest, selle taga oli kahtlemata – ehkki ta otsesõnu sellest ei kirjutanud – afroameerika aspekt. Uue kunstikeele loomise katsed. Tema teostest joonistus välja ka kontrakultuuri mõiste – iseenesest pole see ei vasak ega parempoolne, mõte on selles, et (noorte arusaamade kohaselt) Ameerika idee oli nurjunud, see tuleb uuesti luua. Film „Easy Rider“ (1969) oli kantud sellest ideest. Vana Ameerika oli rajatud teatud ühiskondliku konsensuse põhjal, 1960ndate murrang tõi palju uusi ideid; pärast II ms paljud kokkulepped ja väärtushinnangud enam ei kehti, noored peavad looma uue maailma. Jimi Hendrix ei olnud muuseas ideoloogiliselt laetud, ta pidas Vietnami sõda teatavas kontekstis vajalikukski, aga tähtis on siin eeskätt see, et ta lõi täiesti uue keele => ikooniline/krestomaatiline USA hümni interpretatsioon Hendrixilt Woodstocki festivali viimase päeva hommikul (kui paljud olid juba lahkunud). Ideede ristumine: Marcuse käsitlus kunstikeelest.
Marcuse ja repressiivne desublimatsioon. Sublimatsiooni mõiste pärineb taas Freudilt. Inimpsüühika jaguneb teadvuseks ja mitteteadvuseks. Selles mitteteadvuses asub see „miski“ (id) – meie ihad, animaalsed tungid, seksuaal- ja surmatung -, mille allasurumisega meie ego pidevalt tegeleb, kuna neile allumine oleks meile destruktiivne ja ohtlik. Sublimatsioon on toimetulek tungidega => üheks näiteks on seksuaaliha ümbernimetamine arrmastuseks, millel on pehmem, tsiviliseeritum kõla. Freud kasutab hambaarsti näidet: inimene, kellel on sadistlikud ihad, sublimeerib ennast, asudes tasustatud ja lugupeetavale hambaarsti tööle. Kunstiteose sublimatsioon: tumedad ihad on kunstis tolereeritud kunstniku eneseväljendusena. Desublimatsioon Marcuse järgi : kapitalism pakub kiireid lahendusi meie tungidele, sotsiaalse repressiooni eesmärgil (nt seksi- ja pornotööstus), et võtta inimestelt ära kõrgem ambitsioon, kõrgem mõõde, mida kunst võimaldaks, võtta ära see nn uue kunsti keel. Marcuse käsitluses tähendab desublimatsioon kõige muutmist banaalseks, kiireks tarbimisobjektiks. Repressiivne desublimatsioon on midagi, mis pakub meile rahuldust, ent takistab samas seda nn kahemõõtmelisust, kõrgemale tasandile jõudmist. Ambitsioon kärbub, sest ollakse rahuldatud.
Marcuse peamine probleem ortodoksliku marksismi jaoks oli see, et ta ei sidunud võimalikke muutusi ühiskonnas töölisklassi vastuhakuga – sellega seoses oli ta Nõukogude Liidus enim kritiseeritud ja naeruvääristatud teoreetikuid. Marcuse sõnul toimub küll klassivõitlus, aga see pole taandatav pelgalt proletariaadi ja kodanluse omavahelisele võitlusele, vaid ühiskonnas on palju gruppe, kes pidevalt üksteisele vastanduvad ja võitlevad oma ideede-õiguste eest. On erinevat liiki rõhumist ja vastuseisu. Miks Marcuse on aktuaalne ka tänasel päeval? Ta ütleb põhimõtteliselt seda, et kõik seesugused võitlused, mida peetakse näiteks geide, naiste õiguste vm eesmärgil, kuuluvad ühte ja samasse võitluse ahelasse, ehk feministide ja proletariaadi võitlus on samatähenduslik, ühe kaaluga. Erinevad hääled ühiskonnas soovivad sõnaõigust. Ortodokssete marksistide süüdistus Marcusele oli see, et ta on lahjendanud marksismi olemust, võtnud talt ära vasakpoolse mõtte ja laotanud ta ühiskonnas kõigile kasutamiseks välja. See, et Marcuse teooriast saavad abi kõik sotsiaalse protestivaimuga laetud inimesed, teeb ta ühtlasi rünnatavaks nii vasakult kui paremalt. Marcuse kasutab mõistet „suur keeldumine“ (Great Refusal), mille tähendus on see, et väga erinevad ühiskonna kihid saavad leida väljundi oma rahulolematusele. See ei ole üksnes töölisklassi suur privileeg. See seostub nt üliõpilasliikumisega. Idee noortest, kes on ühiskonnas allasurutud klass, kuna ühiskond on ehitatud vanade inimeste poolt ja vanade jaoks. Noored kui omaette klass. Hilisem näide: Occupy Wall Street – antikonsumerism.
Marksistlik loogika: inimestele tehakse ideoloogilist ajupesu. Inimene on ideoloogilise töötluse objekt – nii nagu töödeldakse maavarasid, nii töödeldakse ka inimese teadvust. Tootmine. Kommunistliku vastukaalu idee on inimese vabastamine ideoloogilistest köidikutest, avades temas klassiteadvuse, kus inimene ühtäkki mõistab, kuskohas ta asub ajaloolises plaanis. Selle baasil toimuvad ühiskondlikud muutused (<= lihtsustatud kokkuvõte marksismist). Gnostiline aspekt: maailm jaguneb kaheks – jumalikuks ja maiseks, gnostikute järgi on vaimse maailma autoriks demiurg, see on olemuslikult ebatäiuslik, seda valitsevad archon’id (siit anarhia, vastuhakk archonitele) -> marksistlikus keeles kuulub kogu kapitalistlik struktuur archonite alla. Gnostikute keskne motiiv on ärkamine: uni, millest inimesed ärkavad. Metafoor: massikultuur, mis suigutab inimesed unne ja millest seejärel, nt vasakpoolse selgitustöö tulemusel toimub ärkamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar