SISSEKANNE # 152
Louis Althusser (1918-1990) oli vastuolulise saatusega Alźeeria päritolu prantsuse filosoof, kelle marksismi-huvi puudutas hilisemat Marxi loomingut („Kapital“), ka oli ta kindlasti mõjutatud strukturalismist, eriti strukturalistlikust antropoloogiast (Claude Levi Strauss). Ta oli eluaegne Prantsuse KP liige, olles samal ajal ka selle suurim kriitik.
Kui 1956. aastal Nikita Hruštšov alustas stalinismi hukkamõistmise protsessi, siis oli see paljudele marksistidele kui Marxi mõtte humanistlike juurte taastamine. Althusser oli sellise arengu vastane, ehkki ta väljendus ettevaatlikult. Filosoofina oli ta pigem seisukohal, mis hiljem viis ta "juhusliku materialismini" (matérialisme aléatoire). Kui paljud tema õpilased osalesid mais 1968 aset leidnud üliõpilasrahutustes, siis algselt Althusser tervitas neid arenguid vaikusega ja hiljem leidis, et õpilased olid lapsiku vasakpoolsuse ohvrid. Tulemuseks oli, et Althusserit hakkasid ründama ka need, kes olid teda varem toetanud. Kriitika pani teda mõningaid oma varasemaid positsioone revideerima. (https://et.wikipedia.org/wiki/Louis_Althusser)
Althusseri lähteväide: ideoloogial on üldises marksistlikus tunnetusstruktuuris olulisem roll kui see Marxil endal oli. Marxi mudeli järgi kuuluvad kultuur, haridus, religioon, ideoloogia pealisehitisse, mis on determineeritud majandussuhetest johtuvatest protsessidest. Seega majanduslik baas paneb paika võimaluste ja meetmete arsenali. Näiteks Lenin ütles põhimõtteliselt seda, et kõik, mis aitab kaasa revolutsioonilisele ideele, on eetiline.Eetika tuleneb otseselt sotsiaal-majanduslike suhete pinnalt. Althusseri järgi ei saa ideoloogiale anda nii sekundaarset rolli. Et masinavärk saaks katkestusteta töötada, on vaja seda kogu aeg ideoloogiaga õlitada. Ideoloogia õigustab, legitimeerib, annab signaali, kuidas on õige.
Althusseril on ideoloogia jaoks kaks põhilist määratlust: esiteks, ideedesfäär, mida inimesed kasutavad oma küsimustele-probleemidele lahenduste otsimiseks -> toetutakse müütidele, representatsioonidele, ideedele. Ideoloogiline statement: kui teete hästi tööd, siis te saate rikkaks. Religioon on täis ideoloogilisi avaldusi. Ka massimeedia räägib meile lugusid, mis aitab meil reaalse elu probleemidega toime tulla, nendega suhestuda – et saaksime maailmast õigesti aru (vrd Foucault’ diskursused – mingid teemad ühiskonnas, millest räägitakse). Meie probleemid on füüsikalised, nende mõistmiseks vajame võtit, s.t. lugusid. Me ei märka, kust need müüdid meie ellu tulevad, kuid seal nad on ja neid me kasutame omavahelises ja grupivälises kommunikatsioonis. Nii toimivad kõik klassid, nii valitsevad kui valitsetavad. Müütide kohalolu vajadus, hoidmaks stabiilsust, status quo´d. Vt eestlaste ja venelaste müüdid: toonitatud alaväärsuskompleks, rõhumine vs teise sordi inimesed, slaavi derźaava jms. Reformierakonna kultiveeritud müüt: meie ühiskonnas ei ole klasse, sest ajalugu seob meid ühisesse rõhumisemaatriksisse kokku ning seetõttu pole sündinud ka erinevaid klasse. Klassiühiskonnast kõnelejad räägivad ka automaatselt klassivihast. Venelastel nn ida-lääne telg. Althusseril ideoloogia on suletud süsteem, s.t. ideoloogia tahab vastata neile küsimustele, mida ta ise tahab endale esitada. Repliik: Andrus Ansipil oli peaministrina kalduvus õpetada ajakirjandust, et küsimust ei saa niimoodi esitada, küsimus tuleb formuleerida nii, et see oleks vastatav. Ideoloogiline süsteem sunnib ümber tegema küsimuse.
Althusseri strukturalistlik positsioon: ideoloogia analüüs tekstilise ühikuna => ideoloogilist teksti tuleks lugeda n-ö. ridade vahelt. Alkoholitootja sunduslik mööndus: alkohol kahjustab teie tervist. Reklaam on ideoloogiline tekst. Palju on välja jäetud. Reklaam räägib müütide keeles. Althusser lisab siia juurde uue nähtuse ehk nn sümptomaatilise lugemise: see on lugemise viis, kus püütakse lugeda nähtava teksti kõrval ka varjatud alltekste (nt Piibel), keskenduda sellele, mis on välja jäetud, otsida nihkeid, moonutusi. Mõnikord tekst ütleb seda, mida see ei kavatsenud öelda (paljud kultuuritekstid teevad nii). Sarnasus Freudi teooriatega. Repliik: põlgus Freudi vastu tuleb ehk sellest, et psühholoogia tahab järjest enam olla loodusteadus ning Freud lihtsalt ei sobinud sellesse mudelisse. Freudi nägemus psühholoogiast kui humanitaarteadusest. Rene Descartes: Cogito, ergo sum. <= ratsionalismi alus: kõiges maailmas nähtavas tuleb kahelda; ainult see, kes kahtleb, on kindlalt olemas. Inimesel on võime olla kindel oma vaimuseisundis, võrreldes sellega, mis toimub väljaspool teda. Inimesel on eneseteadvus, mida võib usaldada. Ent Freud ütleb vastu, et see ei ole nii: inimese psüühika on tundmatu sfäär. Asjad, mida me ei kontrolli: nn Freudian slip ehk mingi irratsionaalne repliik, mis vallandub tahtmatult üle huulte, nt mõni seksuaalse alatooniga repliik. Althusseri väitel on kultuuritekstis olemas samasugune virvarr, see nn. Freudian slip, kuna me ei saa tagada, et kultuuritekst per se räägib ainult seda, milleks ta oli kirjutatud. Kultuuritekst käitub nagu mitteteadvus.
Ideesfääri kõrval on Althusseril teiseks oluliseks määratluseks ideoloogia puhul on selle praktiline mõõde: ideoloogia pole mitte see, mida me tekstist loeme ja mida püüame mõtestada, vaid ideoloogia ongi kõikjal meie ümber – sellest me välja ei saa. Me osaleme mingites praktilistes tegevustes, mis kõik kokku on ideoloogia. See ei ole niisiis müüdid, lood, representatsioonid, mingid reaalsuse tõlkimise viisid, vaid see on reaalsus ise, milles me elame. Kõik, mida me teeme, on rituaal.
Althusseril kaks keskset mõistet: 1) RRA - repressiivne riigiaparaat; 2) IRA – ideoloogiline riigiaparaat. RRA rakendab meie suhtes sunnimeetodeid – politsei, kohtusüsteem, sõjavägi. IRA on peenema töömehanismiga, selle alla kuulub massimeedia, kirik, haridussüsteem. Osalus haridussüsteemis iseenesest on ideoloogiline, oluline polegi siinjuures hea-halva määratlus; haridussüsteemil on meie suhtes lihtsalt oma huvid, nt jagada inimesed rollidesse, koolitada tööjõudu. Ühiskond kui masinavärk, seesama visioon oli ka Frankfurti koolkonnal (Adornol). Inimesest saab ideoloogiline subjekt, üks lüli masinavärgis, ilma sellest päriselt aru saamata.Meile räägitakse, et me oleme subjektidena erilised, nt banaalsed maitse-eelistused, mis justkui lähtuvad meist endast, mitte ei kultiveerita meisse kultuuritööstuse poolt.
Sarnased käsitlused Michel Foucault’lt: inimene allub erinevatele diskursustele, osaleb neis, diskursused on ootel ja meie vaid positsioneerume nende suhtes. Ka kõige alternatiivsem räppar osaleb mingis juba ettevalmistatud diskursuses. Inimesed usuvad oma maitsete erilisusesse, aga need maitsed ei kuulu neile.
Milles seisneb subjekti olulisus? Subjekt viitab esiteks teatavale mina-pildile, millel on teadvus ja eneseteadvus. Teiseks, subjekt on kellelegi allutatud (ingl k subject to…). Seega, meie subjektsus tähendab ühelt poolt meie eneseteadlikkust, teisalt allutatust, kuuluvust kuhugi. <= Freudi mõju.
Althusser ei räägi võõrandumisest. Kujutlus, et inimene on subjekt, ongi ideoloogia toimimise alus. Ideoloogia kasutab ära subjektsust. Althusseri järgi manipuleeritakse subjekti just seeläbi, et me usume endid olevat sõltumatud ja erakordsed. Meie üle valitsetakse meie subjektsuse kaudu. Althusser ütleb, et kogu ideoloogia funktsiooniks on panna indiviidid kokku subjektidena. Vaadake kasvõi YouTube või Spotify soovitusmaatriksit, kus inimese poole pöördutakse kui erakordse subjekti poole, loomulikult tööstuse huvides, et panna teid midagi rohkem tarbima. Althusseri hinnangul läheb manipulatsioon subjektiga veelgi filigraansemaks, kuna tööstusel on üha raskem kõneleda amorfse massiga, selle asemel räägib ta näost näkku, südamest südamesse. Ideoloogia pehme jõud. Võtmesõnaks Althusseri juures on interpellatsioon ehk kõnetus: ideoloogia töötab kõnetamise kaudu. Ideoloogia kõnetab mingil viisil inimest, teeb temast oma subjekti, ning suhe inimese ja ideoloogia vahel on loodud, on toimunud ideoloogiline interpellatsioon ehk kõnetus. Inimest võivad kõnetada paljud ideoloogiad korraga – religioon, looduskaitse, loomakaitse, feminism, patriotism, anarhism, kommunism, kapitalism. Pea kõik, mis pole materiaalne, on ideoloogiline. Riik kõnetab meid kui oma kodanikke ning meie vastame sellele riigivõimu aktsepteerimisega, andes saadikutele mitte ainult poliitilise mandaadi, vaid ka õiguse ideoloogiliselt enda üle valitseda – luua pädevaid seaduseid, hallata meie elu, tunnustada meid inimeste ja kodanikena, seista hea meie inimõiguste eest jne. Triin Loide sedastab Müürilehes: Ma tahan kodanikuna õhtuti arvuti ees õlut juues teada ja tunda, et kuniks mina „Troonide mängu” vaatan, on riigiasjad joones, ma ei pea homse päeva ja enda rolli pärast selles muretsema. Kui need tingimused on täidetud, peame valitsust ja riigikogu enesest ülemaks ning oluliseks. Nimetame endid Eesti kodanikeks ja eestlasteks, kuigi me õieti ei tea, mida see tähendab. Aga lippu vaadates on hea tunne (Müürileht, 11.06.2015). Althusser toob ise krestomaatilise interpellatsiooni näite: te kõnnite tänaval ja teid hüüab politseinik, te kuuletute ja olete politseiniku diskursusesse kaasatud.
Reklaam töötab samal põhimõttel, eriti noortele suunatuna: „Hei, sina seal!“ -> positiivsed rollimudelid, kellele töötab sina-vorm, kellele teie-vorm. Juba kuulderaadiusesse sattumine loeb: reklaamitööstus arvestab, et te ei pruugi nõustuda, aga te olete juba ideoloogilises väljas, kui te vastate. Nt totrad ja naiivsed pesupulbrireklaamid, mille üle naerdakse, kuid poodi minnes ostetakse see mark, sest seda reklaamiti teles – tähtis on hoida inimest vaateväljas.
Althusser sai kõvasti kriitikat, kuna ta ei pakkunud väljapääsu. Nt Marx pakkus väljapääsuna klassiteadvuse äratamist, kuid Althusseril puudus lahendus – kõik, mida sa teed, aitab kaasa ideoloogiale. Depressiivsus. Ta pakkus kompromissini teaduslikku analüüsi, ent ka teadus on ideoloogiliselt laetud. Ideoloogia on täiuslik, kuid mis valikud, peale kuuletumise, jäävad inimestele?
* * *
Itaalia marksistlik filosoof Antonio Gramsci (1891-1937) tegeles praktilise võitluste probleemidega ning juurdles, miks kapitalism on nii võimas ja millistel alustel see töötab. Hegemoonia mõiste -> see on domineerivate klasside püüdluste siht. Enda huvides katsutakse reguleerida veendumusi ühiskonnas. Ühiskond tegeleb pidevalt kokkulepetega, diskuteerides alati mingite küsimuste üle. Kapitalistliku ühiskonna loogika seisneb läbirääkimistes, kusjuures valmis lahendusi ette ei anta. Eri tasanditel toimub kogu aeg kokkuleppeprotsess, kui seda ähvardab kriis, võidakse appi võtta repressiivsed meetmed. Gramsci veendumuste järgi oli ühiskond rajatud diskussioonile – kui aus see diskussioon oli, on iseküsimus. Konsensuse ehk ühisosa otsimine.
Gramsci ideedele toetusid Itaalia ja Prantsuse KP – rikkad ja edukad parteid, osalesid parlamentaarses diskussioonis. Nn eurokommunism. Positsioonisõda kui keskne mõiste: alles siis, kui positsioonid on saavutatud, saab rääkida revolutsioonist – millis muide Nõuk. Liidus ei toimunud; Gramsci oli seal toimuva suhtes kriitiline – ja põlastus oli vastastikune.
Postmarksistlik Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe’i diskursuste teooria, selle kolm aspekti: 1) diskursus võimaldab midagi öelda – ilma selleta ei saa me vestluses olla edukad, 2) diskursus seab piirid, 3) diskursus konstrueerib kõneleja. Näide: male kui diskursus – reeglid võimaldavad mängu, piiravad seda ja meid fikseeritakse kui malemängijaid, me osaleme selles diskursuses mängijana. Iga keel on samuti diskursus.
Diskursust tuleb vaadelda kui mingit tähenduslikku välja, mis eelneb faktidele, mis alles asuvad diskursuse sisse. Faktid ofaktid juba enne, kuid reaalselt omandavad nad tähenduse alles diskursuse sees. Tetrise mäng: kujund omandab tähenduse, kui ta sobitub välja.
Sotsiaalne konstrueeritus: see ei tähenda seda, et asju, objekte poleks olemas väljaspool seda konstrueeritus, kuid nad omandavad selles väljas oma kindla tähenduse. Nt vulkaani purse: on olemas diskursus jumala vihast ja diskursus geoloogiast – erinevad, võrdsed diskursused. Vulkaani purse iseenesest on fakt. Või nt. 13. reede (müstiline ja tavaline astronoomiline diskursus. Midagi toimub, aga tähendus selgineb pärast diskursusesse asetumist.
Gramsci hegemoonia teooria on otseselt seotud diskursusega: eri diskursuste puhul saame erinevad tulemused. Nt töölkäimine, ülemuse ja alluva suhet võime vaadelda tavalise subordinatsioonina, aga seda võib vaadelda ka rõhumise diskursuse positsioonilt. Fakt on sama, diskursus muutub.
Artikulatsioon: mingid mõisted defineeritase üha uuesti. Kultuuri-uuringud. Stuart Hall uurib ühes oma essees sõnumite kodeerimist ja lahtikodeerimist, öeldes, et see, kuidas mingi sõnum kokku pannakse, osutub hoopis teistsuguseks, kuidas inimesed seda loevad. Artikulatsioon, mille võtmeks on iroonia – Nõuk. Liidu satiir, propaganda. Tähenduse loomine on praktiline tegevus. Sõna: nigger – valgete jaoks tabu, mustadele osa identiteedist. Sõna nõuab artikulatsiooni.
Michel Foucault' diskursuseteooria on essees "Diskursuse kord" ja teoses "Teadmise arheoloogia". Iga ajastu poolt on määratud reeglite kogum, milles arutlus toimub. Foucault' diskursus tähendab, et vestlus toimub alati mingi ideoloogia raamides. Ajalugu on vapustuste jada, milles vahelduvad diskursuse eri vormid. Foucault' diskursuseteoorias on esikohal võimusuhted. Võim läbib kogu ühiskonda ja võim on loov. Teda huvitab, kuidas lausungites (või institutsioonides, tehnikates jms) moodustuvad reeglid ja toimib võim. Foucault väidab, et humanitaar- ja sotsiaalteaduse harud loovad oma tõe või oma tegelikkuse.
* * *
Triin Loide huvitava mõtiskluse Louis Althusseri ja interpellatsiooni teemal leiab siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar