KUULE! KUULE!

 SISSEKANNE # 427

See ei ole aprillinali, vaid täiesti tõsi, et ameeriklased lendavad täna Kuule – pärast 54-aastast pausi. Artemis II pardal, mis Canaverali neemelt stardib, on neli astronauti – kolm meest ja üks naine. Ja tore on! Imelik, et 1972. aastast saadik pole inimese jalg kuul käinud, kuid ajavahemikus 1969-1972 leidis aset tervelt kuus mehitatud missiooni. Ja mis kõik selle poolsajandi jooksul on juhtunud. Digirevolutsioon, AI-revolutsioon jne. Ent Kuul käisid inimesed analoogtehnikaga – ja olid edukad. Tõsi, need missioonid olid väga kallid ja eks teaduslikult ka olulised – kuu ei olnudki tehtud juustust ega katnud tema pinda ka tolm, mis olla nii paks, et kosmoselaev sinna sisse ära võinuks uppuda -, kuid põhiline oli ikka külma sõja kontekstis tehniline võidujooks ning oma vägevuse näitamine: sovjeedid tutvustasid maailmale küll Sputnikut ja tegid popikooniks Juri Gagarini, aga kuu kuulus ikkagi Ameerikale. Oleme ju kõik näinud tähtede ja triipude lippu kuu pinnal – mille kohta on küll samas arvatud, et see Hollywoodi filmitrikk olla, mis lavastatud stuudios Stanley Kubricku poolt, kes just oli valmis saanud võimsa spektaakli „Kosmoseodüsseia 2001“ (1968). Ja kui poleks käidud Kuul, siis poleks tehtud ka kuulsat ülesvõtet „Earthrise“ 1968. aastal, mil kõik said ühtäkki aru, et Maa on unikaalne helesinine planeet – eriti võrreldes tühja ja kivise ja kõleda Kuuga – ning seda tuleb kaitsta, sest muud meil ei ole. See ongi meie ainus kodu. Meie kõigi jaoks, usutunnistusest, rassist, varanduslikust seisust olenemata.

Earthrise (Maatõus) - 1968, Apollo 8, autor William Anders; fotot on nimetatud kõige mõjuvõimsamaks keskkonnakaitse eestkõnelejaks. 

Võib muidugi küsida, miks on vaja taas Kuule minna, kuna midagi vapustavalt uut ja põhjapanevat me teada ei saaks. Küllap ta on sama kivine ja kõle ja tühi ja elutu nagu viiskümmend neli aastat tagasi. Ei ole seal tõenäoliselt ka UFOde maandumispaika ega natside salajast baasi. Nõukogude Liidule pole vaja ka midagi tõestada, sest esiteks on see impeerium ammu põrmu varisenud ja teiseks on tema õigusjärglane Venemaa sedavõrd nõrk, et müttab juba viiendat aastat Donbassi mülkas ega ole võimeline pilku kõrgematesse sfääridesse tõstma. Ei anna nagu konkurendi mõõtu välja. 

Aga võib-olla on vaja uusi fotosid teha, et lamemaalastele ükskord ometi ära seletada, et Kuu pealt paistab maa ümmargusena? Ma kahtlen siiski, et ükski uus foto lamemaalaste jt vandenõuteoreetikute seisukohti ümber suudaks lükata, kuna tehisaruga võib teha ükskõik milliseid ahhetama panevaid ülesvõtteid. Mäletan uudisnupukest aastast 2018 - olen selle isegi üles kirjutanud ilmselt kurioosumina -, et keegi ameeriklane Allan Nielsen väitis tõsimeeli, et NASA on kogu aeg valetanud, kui kaugel on Kuu Maast. Ametlikel andmeil on distants ca 484 400 km. Bullshit. Hr. Nielsen teab, et see on kõigest 2-3 km ja seega võib kuule sõita vähem kui tunni ajaga. Ta pildistas Kuud oma Nikon P900 digikaameraga seejärel pildistas sama kaameraga 2,5 km kaugusel asuvat tuuleveskit – mõlemad suumitud olid ühtviisi detailsed. 

Hr. Nielsen järeldab: „Ma suumisin ja sain pildid, mida on kehtivate teadusfaktide abil raske selgitada. Minu katse näitas, et teadlased ja kosmoloogid valetavad, neid valesid õpetatakse lastele koolis. Seega ei ole Kuu kuskil kaugel avakosmoses, vaid täiesti meie planeedi juures. Ma ei oska öelda täpselt, kui kaugel Kuu on, kuid minu oletuste kohaselt umbes kolme kilomeetri kaugusel.“ Seda vahendab meile Postimees, tõsi küll, rubriigis „Kirev elu“. 

On kuidas on, igal juhul on see nice try. See näitab, et inimene tahab edasi pürgida. Kas või üksnes filosoofilises mõttes. Sama asi on ka nende Marsi-missioonidega. Tähtis on just see edasipürgimise idee. Tahame uusi horisonte. Tahame valikuvõimalust. Sest kui ükskord elu Maal otsa saab – või kui meil lihtsalt siin kitsaks läheb -,  siis oleks meil varuvariant. Mune ei tasu hoida ühes korvis, eks – olgugi et see korv on jumalik.

Mina olen selles küsimuses rohkem pragmaatiline ja esitan küsimuse, et milleks meile kivine eluvaenulik Kuu või Marss, kui me võiksime sama keskkonda kogeda Arizonas ja New Mexicos ja Nevadas ja Sahara kõrbes ja Tiibeti kiltmaal ja Austraalia Punases Südames ja Andide platool. Need on Maa kõledad paigad, kuid kordades ja kordades inimsõbralikumad Kuust ja Marsist. Äkki me kulutaksime neid ressursse siin Maal elukeskkonna parendamiseks ja laiendamiseks, kui kulutame miljardeid Maalt väljapääsemise nimel. Samas – kui inimene ei pürgi, ei ole ka progressi. Kunagi ei tea, millal saabub otsustav läbimurre. Aga tõtt-öeldes on igasugune kosmoseprogramm parem rahakulutus, kui miljardite matmine massihävitusrelvadesse. Sest kui me suurendame hüppeliselt ballistiliste rakettide tootmist, toodame 600 Tomahawki asemel 2000 Tomahawki, siis sünnivad sellest ainult uued pinged ja sõjad ning mõttetud jõudemonstratsioonid ja inimesed saavad surma ja majad kukuvad kokku ja paljud ütlevad, et häbi on olla inimene.

Tõsi, täna startiv lend pole küll laskumisega kuule, aga on siiski lähivisiit Kuu orbiidile, nagu kirjeldab NASA ise. Lähemalt saab lugeda siin.

Inspireeritud Apollo 11 lennust: David Bowie - Space Oddity (1969)

Brian Eno oli samuti inspireeritud: Ascent (An Ending) (1983)