KUIDAS VÕIDETI IRAAN / KUIDAS VÕIDETI LÄÄS

 SISSEKANNE # 430

Kui veel teisipäeval paukus Donald Trump oma sotsmeedia platvormil tuld ja tõrva, ähvardades terve tsivilisatsiooni maa pealt pühkida, täpsemalt nii: „Üks terve tsivilisatsioon sureb täna õhtul, et saada mitte kunagi enam tagasi toodud. Ma ei taha, et see juhtuks, aga ilmselt see juhtub. Me saame täna õhtul teada, mis on üks tähtsamaid hetki Maailma pikas ja keerulises ajaloos. 47 aastat väljapressimist, korruptsiooni ja surma saab viimaks lõpu. Jumal õnnista Iraani Suurepärast Rahvast!“, siis tänaste uudiste valguses võib öelda, et MAGA gets his TACOs. Nii Trump kui Iraani („uus ja mitte nii radikaalne“) juhtkond teatasid võidukalt relvarahuni jõudmisest, üks suurepärase 15 punkti alusel ning teine 10 punkti alusel, ja ehkki mõlemad pooled väidavad vastaste rahutingimustele viidates, et need polevat üldse need, milles tegelikult kokku lepiti ja et kompromisse tehti mõlemalt poolt, kuigi vaenlane alistati täielikult ja kõigis punktides ning lõppude lõpuks kehtib vaherahu kaks nädalat ja siis vaadatakse õunte pealt, kuidas edasi.

Trumpi administratsiooni 15 nõudmist olla olnud sellised:

1. Demonteerida kõik suuremad tuumarajatised.
2. Lõpetada uraani rikastamine Iraani pinnal.
3. Viia rikastatud uraani varud Iraanist välja.
4. Nõustuda rahvusvaheliste inspektsioonidega kõikjal.
5. Loobuda jäädavalt igasugustest tuumarelvadest.
6. Peatada ballistiliste rakettide arendamine.
7. Lõpetada pikamaarakettide tootmine.
8. Lõpetada droonide üleandmine ja sõjalise varustuse eksport volitatud isikutele.
9. Lõpetada toetus Hezbollahile.
10. Lõpetada toetus Hamasile.
11. Lõpetada toetus Iraagi šiiitide sõjaväestatud rühmitustele.
12. Lõpetada huthide relvastamine.
13. Avada täielikult Hormuzi väin ja kindlustada selle avatus.
14. Lõpetada piirkondliku laevanduse ja Pärsia lahe riikide ähvardamine.
15. Nõustuda laiema piirkondliku de-eskalatsiooniraamistikuga, sealhulgas piirangutega sõjalisele eskalatsioonile Iisraeliga.

 Iraani kümme punkti olnud aga järgmised:

1. Siduv garantii, et USA ja liitlased ei ründa Iraani uuesti.
2. Vaenutegevuse jäädav lõpetamine, püsiv relvarahu ajutise asemel.
3. Iisraeli rünnakute lõpetamine Hezbollah' vastu Liibanonis.
4. USA sanktsioonide täielik tühistamine.
5. Iraani piirkondlike käsilaste ja liitlasvägede kaitsmine.
6. Hormuzi väina taasavamine Iraani tingimustel.
7. Transiiditasu umbes 2 miljonit dollarit laeva kohta, mida jagatakse Omaaniga
8. Iraani siseste sõjakahjude hüvitamine või taastamistoetus.
9. Iraani piirkondlike julgeolekuhuvide tunnustamine.
10. Laiem raamistik pikaajalisteks läbirääkimisteks ilma peamiste strateegiliste võimete kohese loovutamiseta.

Postimees teatas hommikul juba optimistlikult relvarahu mõjudest: börsid tõusevad, tankerid liiguvad, nafta odavneb. Elu läheb helgemaks. Aga kütuseekspert AllanVaht ütles samas, et me pole veel kõrgeid hindu näinudki – need alles tulevad. Eesti kütusehinnad on Iraani sõja algusest saadik olnud maailmaturu hindadest allpool.

„Emotsioon tõi täna öösel ja hommikul kütuse hinna alla, aga väljavaade tulevikuks on paraku üpris kehv. Kütuse impordisõltuvusest tulenevalt võib Euroopat suure tõenäosusega tabada kütuse puudujääk juba aprillikuus, kindlasti maikuus. Ehk me ei ole veel kõrgeid hindu näinud," lausus Vaht, lisades, et praegune kütuse hind ei võta veel arvesse kütuseturu tegelikku täbarat seisu. "Sest taristu on saanud kannatada, toru on saanud tühjaks, ühtegi uut laeva ei ole tulnud ja seega kahjuks pean ma olema dramaatiline ja kahe jalaga tulema maa peale." (ERR, 08.04)

Oeh, see meenutab mulle kunagist Meelejahutaja sketši, kus Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu üritasid teineteisele puskariaparaadi/tolmuimeja parandamise üksikasju selgeks teha. Ja vaidluse käigus jõuti tõdemuseni, et olgu nii või teisiti, „aga mis vahet sellel on, me petame sind igal juhul“.

Ja samas teatas Postimees õhtul, et vaherahu on juba ohus: Iraan peatas taas liikluse Hormuzi väinas ja ründas Pärsia lahe riike. Iisrael aga teatas, et Iraani enam ei pommitata, kuid Liibanoni kohta see ei käi. Tüürose linna elanikud said juba eelhoiatuse. Liibanon, vaeseke, saab topelt, Iraanile mõeldud pommid kah endale. Ja erinevalt Iraanist, kellel oli tugev jõuõlg Hormuzi väina näol, ei ole Liibanonil midagi, millega kaubelda. Trumpi jaoks on see lihtsalt üks failed state. Huvi – null.

*

New York Times kirjutas 07.04.2026 huvitavalt detailse sissevaate, kuidas Trump viis USA sõtta Iraani vastu – Iisraeli kavalal nügimisel. Alljärgnev kirjeldus põhineb peagi ilmuva raamatu „Regime Change: Inside the Imperial Presidency of Donald Trump” tarbeks tehtud ajakirjanduslikul uurimistööl ja näitab, mil viisil administratsioonisisesed arutelud tõid esile presidendi instinktid, tema lähiringi lõhed ja Valge Maja juhtimise loogika. Rõhuasetus on Trumpi modus cogitandi lahtimõtestamisel, näitamaks, kui tihedalt see jõuline, sõjalise surve poole kalduv mõtteviis haakus Benjamin Netanyahu omaga paljude kuude vältel – enamgi kui mõned presidendi võtmenõunikud ise mõistsid. Ja lõpuks saame teada, kuidas isegi Trumpi sõjakabineti skeptilisemad liikmed, selge erandiga Vance, kes oli Valges Majas kõige enam täiemahulise sõja vastu, allusid presidendi instinktidele, sealhulgas tema suurele enesekindlusele, et sõda tuleb kiire ja otsustav. (Kasutan siinkohal tõlget tõlkija loal.)

*

11. veebruaril Situation Room’is esitas Netanyahu jõulise veenmiskõne, väites, et Iraan on režiimivahetuseks küps ning et USA ja Iisraeli ühine operatsioon võiks islami vabariigile viimaks lõpu teha.

Ühel hetkel näitasid iisraellased Trumpile lühikest videot, mis sisaldas montaaži võimalikest uutest liidritest, kes võiksid riigi üle võtta, kui kõva käega valitsus kukuks. Nende seas oli ka Reza Pahlavi, Iraani viimase šahhi eksiilis elav poeg, praegune Washingtonis tegutsev dissident, kes oli püüdnud end näidata ilmaliku juhina, kes võiks Iraani juhtida teokraatiajärgsesse aega.

Netanyahu ja tema meeskond tõid välja tingimused, mida nad esitlesid peaaegu kindla võidu eeldustena: Iraani ballistiliste rakettide programmi oleks võimalik hävitada mõne nädalaga. Režiim nõrgeneks nii palju, et ei suudaks Hormuzi väina sulgeda, ning tõenäosus, et Iraan suudaks naaberriikides USA huve tõsiselt kahjustada, hinnati minimaalseks.

Pealegi viitas Mossadi luure sellele, et Iraani tänavaprotestid võiksid taas puhkeda ning et intensiivne pommitamiskampaania koos Iisraeli luureteenistuse õhutatud rahutuste ja mässuga võiks luua tingimused, mille abil Iraani opositsioon režiimi kukutab. Iisraellased tõstatasid ka võimaluse, et Iraani kurdi võitlejad ületavad Iraagist piiri ja avavad loodeosas maaväerinde, venitades sellega režiimi vägesid veelgi õhemaks ja kiirendades selle kokkuvarisemist.

Netanyahu esitas oma ettekande enesekindlal, monotoonsel toonil. Näis, et see mõjus hästi ruumi kõige tähtsamale inimesele, Ameerika presidendile.

„Mulle kõlab hästi,” ütles Trump peaministrile. Netanyahu jaoks tähendas see tõenäolist rohelist tuld USA–Iisraeli ühisele operatsioonile.

Netanyahu polnud ainus, kes lahkus kohtumiselt muljega, et Trump oli oma otsuse peaaegu juba teinud. Presidendi nõunikud nägid, et talle oli sügavat muljet avaldanud see, milleks Netanyahu sõjavägi ja luureteenistused tema hinnangul võimelised olid, täpselt nagu ka siis, kui kaks meest olid rääkinud enne juunis toimunud 12-päevast sõda Iraaniga.

Oma 11. veebruari Valge Maja visiidi käigus oli Netanyahu püüdnud kabinetiruumis kogunenud ameeriklaste tähelepanu koondada eksistentsiaalsele ohule, mida kujutab Iraani 86-aastane kõrgeim juht ajatolla Ali Khamenei.

Kui teised ruumis viibijad küsisid peaministrilt operatsiooni võimalike riskide kohta, tunnistas Netanyahu neid, kuid rõhutas üht keskset mõtet: tema hinnangul olid tegevusetuse riskid suuremad kui tegutsemise omad. Ta väitis, et tegutsemise hind kasvab üksnes siis, kui löök edasi lükata ja anda Iraanile rohkem aega raketitootmise kiirendamiseks ning oma tuumaprogrammi ümber puutumatuse kilbi loomiseks.

Kõik ruumis viibinud mõistsid, et Iraanil on võimekus kasvatada oma raketi- ja droonivarusid märksa odavamalt ja palju kiiremini, kui Ameerika Ühendriigid suudavad toota ja tarnida tunduvalt kallimaid tõrjerakette, et kaitsta USA huve ja liitlasi piirkonnas.

Netanyahu ettekanded ja Trumpi positiivne vastus neile lõid USA luurekogukonnale kiireloomulise ülesande. Öö jooksul töötasid analüütikud selle nimel, et hinnata, kui elujõuline oli see, mida Iisraeli meeskond presidendile oli rääkinud.

*

USA luureanalüüsi tulemusi jagati järgmisel päeval, 12. veebruaril Situation Room’is toimunud teisel kohtumisel, kus osalesid ainult Ameerika ametnikud. Enne Trumpi saabumist andsid kaks vanemluureametnikku presidendi lähiringile ülevaate.

Neil luureametnikel oli sügav asjatundmine USA sõjalistest võimetest ning nad tundsid Iraani süsteemi ja selle võtmeisikuid läbi ja lõhki. Nad olid jaganud Netanyahu ettekande neljaks osaks. Esimene oli juhtkonna kõrvaldamine – ajatolla tapmine. Teine oli Iraani võimekuse halvamine oma mõjujõu projitseerimiseks ja naabrite ähvardamiseks. Kolmas oli rahvaülestõus Iraani sees. Neljas oli režiimivahetus, mille järel seataks riiki juhtima ilmalik liider.

USA ametnike hinnangul olid esimesed kaks eesmärki Ameerika luure- ja sõjalise jõuga saavutatavad. Netanyahu kava kolmandat ja neljandat osa, sealhulgas võimalust, et kurdid alustavad Iraani vastu maaväerünnakut, pidasid nad tegelikkusest irdunuks.

Kui Trump kohtumisega liitus, andis Ratcliffe talle hinnangu kohta ülevaate. CIA direktor kasutas Iisraeli peaministri režiimivahetuse stsenaariumide kirjeldamiseks üht sõna: „farsilik”.

Siis sekkus Rubio. „Teisisõnu, see on jama,” ütles ta.

Ratcliffe lisas, et arvestades sündmuste ettearvamatust igas konfliktis, võib režiimivahetus küll juhtuda, kuid seda ei tohiks pidada saavutatavaks eesmärgiks.

Mitmed teisedki sekkusid, nende seas Vance, kes oli äsja Aserbaidžaanist tagasi jõudnud ja väljendas samuti tugevat skepsist režiimivahetuse väljavaate suhtes.

Seejärel pöördus president kindral Caine’i poole. „Kindral, mida teie arvate?”

Kindral Caine vastas: „Härra president, minu kogemuse järgi on see iisraellaste tavapärane tegutsemisviis. Nad müüvad asja üle ja nende plaanid pole tihtipeale kuigi hästi läbi töötatud. Nad teavad, et vajavad meid, ja sellepärast nad nii agressiivselt survestavad.”

Trump kaalus hinnangut kiiresti. Režiimivahetus, ütles ta, oleks „nende probleem”. Ebaselgeks jäi, kas ta pidas silmas iisraellasi või Iraani rahvast. Kuid peamine oli see, et tema otsus selle kohta, kas minna Iraani vastu sõtta, ei sõltuks sellest, kas Netanyahu ettekande kolmas ja neljas osa on saavutatavad.

Trump näis jätkuvalt väga huvitatud esimese ja teise osa elluviimisest: ajatolla ja Iraani tippliidrite tapmisest ning Iraani sõjalise võimekuse purustamisest.

Kindral Caine, mees, keda Trumpile meeldis kutsuda „Razin’ Caine’iks”, oli presidendile aastaid varem muljet avaldanud, öeldes talle, et Islamiriiki on võimalik lüüa palju kiiremini, kui teised olid ennustanud. Trump tasus selle enesekindluse eest sellega, et tõstis hävituslendurina teeninud kindrali oma kõrgeimaks sõjaliseks nõunikuks. Kindral Caine ei olnud poliitiline lojaalist ning tal olid tõsised kõhklused Iraaniga sõtta mineku suhtes. Kuid oma seisukohti presidendile esitades oli ta väga ettevaatlik.

Järgmistel päevadel, kui väike plaanidesse kaasatud nõunike ring edasi arutas, jagas kindral Caine Trumpi ja teistega murettekitavat sõjalist hinnangut, et ulatuslik kampaania Iraani vastu kurnaks järsult Ameerika relvavarusid, sealhulgas raketitõrjevarusid, mille seis oli juba pingestunud pärast aastaid kestnud toetust Ukrainale ja Iisraelile. Kindral Caine ei näinud selget teed nende varude kiireks taastamiseks.

Ta juhtis tähelepanu ka Hormuzi väina kindlustamise tohutule keerukusele ning riskidele, kui Iraan selle sulgeks. Trump oli selle võimaluse kõrvale heitnud, eeldades, et režiim kapituleerub enne, kui asi sinnamaani jõuab. President näis arvavat, et tegemist oleks väga kiire sõjaga – mulje, mida oli tugevdanud leige reaktsioon USA juunikuisele pommitamisele Iraani tuumarajatiste vastu.

Kindral Caine’i roll sõjale eelnenud perioodil peegeldas klassikalist pinget sõjalise nõu ja presidendi otsustamise vahel. Ühendstaabi esimees oli niivõrd järjekindel mitte seisukohta võtma, korrates, et tema ülesanne pole presidendile öelda, mida teha, vaid esitada valikuid koos võimalike riskide ning teise ja kolmanda järgu tagajärgedega, et mõnele kuulajale võis tunduda, nagu argumenteeriks ta korraga kõigi vaatenurkade poolt.

Ta küsis pidevalt: „Ja siis mis saab?” Kuid Trump näis sageli kuulvat ainult seda, mida ta kuulda tahtis.

Kindral Caine erines peaaegu kõiges eelmisest ühendstaabi esimehest kindral Mark A. Milleyst, kes Trumpiga tema esimeses administratsioonis ägedalt vaidles ning nägi oma rolli presidendi pidurdamises ohtlike või hoolimatute sammude eest.

Üks nende suhtlust tundev inimene märkis, et Trumpil oli komme ajada segi kindral Caine’i taktikaline nõu strateegilise hinnanguga. Praktikas tähendas see seda, et kindral võis ühes hingetõmbes hoiatada operatsiooni ühe aspekti raskuste eest ning järgmises märkida, et Ameerika Ühendriikidel on sisuliselt piiramatu varu odavaid täppisjuhitavaid pomme ja et õhuülemvõimu saavutamise järel võiks Iraani nädalate kaupa pommitada.

Ühendstaabi esimehe jaoks olid need eraldi tähelepanekud. Trump näis aga arvavat, et teine neist tühistab suure tõenäosusega esimese.

Mitte ühelgi hetkel arutelude jooksul ei öelnud ühendstaabi esimees presidendile otsesõnu, et sõda Iraaniga on kohutav mõte, ehkki mõned kindral Caine’i kolleegid uskusid, et just nii ta tegelikult arvas.

*

Nii umbusaldusväärseks kui Netanyahu paljude presidendi nõunike silmis ka ei peetud, oli peaministri arusaam olukorrast Trumpi omale märksa lähemal, kui Trumpi meeskonna või laiema „America First” liikumise sekkumisvastased liikmed tunnistada tahtsid. See oli nii olnud juba aastaid.

Kõigist välispoliitilistest väljakutsetest, millega Trump kahe presidendiaja jooksul silmitsi oli seisnud, eristus Iraan. Ta pidas seda erakordselt ohtlikuks vastaseks ja oli valmis võtma väga suuri riske, et takistada režiimi sõjapidamisvõimet või tuumarelva hankimist. Veelgi enam, Netanyahu ettekanne haakus Trumpi sooviga lammutada Iraani teokraatia, mis haaras võimu 1979. aastal, kui Trump oli 32-aastane. Sellest ajast saadik oli see olnud Ameerika Ühendriikidele pinnuks silmas.

Nüüd võis just temast saada esimene president pärast vaimuliku juhtkonna võimuletulekut 47 aastat tagasi, kes viib Iraanis läbi režiimivahetuse. Tavaliselt välja ütlemata, kuid alati taustal, oli ka lisamotiiv: Iraan oli kavandanud Trumpi tapmist kättemaksuks 2020. aasta jaanuaris toimunud kindral Qassim Suleimani tapmise eest, keda Ameerika Ühendriikides peeti Iraani rahvusvahelise terrorismikampaania üheks peamiseks veduriks.

Tagasi ametis teiseks ametiajaks, oli Trumpi enesekindlus USA sõjaväe võimekuse suhtes veelgi kasvanud. Eriti julgustas teda 3. jaanuaril toimunud vapustav kommandoreid Venezuela liidri Nicolás Maduro kinnivõtmiseks tema residentsist. Operatsioonis ei kaotatud ühtegi Ameerika elu, mis oli presidendi silmis järjekordne tõend USA vägede võrratust võimekusest.

Kabinetis oli Hegseth kõige innukam Iraani-vastase sõjalise kampaania pooldaja.

Rubio andis kolleegidele mõista, et on märksa kõhklevam. Ta ei uskunud, et iraanlased nõustuvad läbiräägitud kokkuleppega, kuid eelistas jätkata maksimaalse surve kampaaniat, mitte alustada täiemahulist sõda. Rubio siiski ei püüdnud Trumpi operatsioonist ümber veenda ning pärast sõja algust esitas ta administratsiooni õigustuse täieliku veendumusega.

Wiles’il olid omad mured selle pärast, mida uus konflikt välismaal võib kaasa tuua, kuid suurematel kohtumistel ei kippunud ta sõjalistes küsimustes tugevalt sekkuma. Pigem julgustas ta nõunikke sellistes olukordades oma vaateid ja muresid presidendiga jagama. Wiles avaldas mõju paljudes teistes küsimustes, kuid ruumis koos Trumpi ja kindralitega hoidis ta tagaplaanil. Talle lähedaste inimeste sõnul ei pidanud ta oma rolliks väljendada sõjalise otsuse asjus presidendile teiste ees oma muresid. Ta uskus, et selliste nõunike nagu kindral Caine’i, Ratcliffe’i ja Rubio asjatundlikkus oli presidendi jaoks olulisem kuulda.

Ometi oli Wiles kolleegidele öelnud, et kardab, et Ameerika Ühendriigid võidakse taas Lähis-Ida sõtta kaasa tõmmata. Rünnak Iraani vastu kätkes endas võimalust, et kütusehinnad tõusevad hüppeliselt vaid mõni kuu enne vahevalimisi, mis võivad otsustada, kas Trumpi teise ametiaja kaks viimast aastat kujunevad saavutuste või Esindajatekoja demokraatide kohtukutsete ajaks. Kuid lõpuks toetas ka Wiles operatsiooni.

*

Mitte keegi Trumpi lähiringis ei olnud Iraaniga sõja väljavaate pärast rohkem mures ega teinud selle peatamiseks rohkem kui asepresident.

Vance oli oma poliitilise karjääri üles ehitanud just sellise sõjalise avantürismi vastustamisele, mida nüüd tõsiselt kaaluti. Ta oli kirjeldanud sõda Iraaniga kui „tohutut ressursside raiskamist” ja „äärmiselt kallist”.

Samas ei olnud ta kõiges läbivalt sõjavastane. Jaanuaris, kui Trump hoiatas avalikult Iraani protestijate tapmise lõpetamise eest ja lubas, et abi on teel, oli Vance eraviisiliselt julgustanud presidenti oma punast joont jõustama. Kuid see, mida asepresident pooldas, oli piiratud karistuslöök, midagi lähemat Trumpi 2017. aasta raketirünnakule Süüria vastu seoses keemiarelvade kasutamisega tsiviilelanike vastu.

Asepresidendi arvates oleks režiimivahetussõda Iraaniga katastroof. Tema eelistus oli, et lööke ei tuleks üldse. Kuid teades, et Trump sekkub suure tõenäosusega mingil moel niikuinii, püüdis ta suunata presidenti piiratumale tegevusele. Hiljem, kui näis kindel, et president on otsustanud ulatusliku kampaania kasuks, väitis Vance, et seda tuleks teha ülekaaluka jõuga, lootuses eesmärgid kiiresti saavutada.

Kolleegide ees hoiatas Vance Trumpi, et sõda Iraani vastu võib põhjustada piirkondlikku kaost ja teadmata hulga ohvreid. See võib lõhkuda ka Trumpi poliitilise koalitsiooni ning paljude valijate silmis näida reetmisena, sest nood olid uskunud lubadust, et uusi sõdu ei tule.

Vance tõstatas ka muid muresid. Asepresidendina oli ta teadlik Ameerika laskemoona- ja relvavarude probleemide ulatusest. Sõda režiimiga, millel on tohutu ellujäämistahe, võiks jätta Ameerika Ühendriigid aastateks märksa kehvemasse seisu teiste konfliktide pidamiseks.

Asepresident ütles oma lähikondsetele, et ükski sõjaline analüüs ei suuda tegelikult mõõta, mida Iraan teeb vastuseks olukorras, kus kaalul on režiimi ellujäämine. Sõda võib kergesti võtta ettearvamatuid pöördeid. Veelgi enam, tema hinnangul oli rahumeelse Iraani ülesehitamise võimalus pärast seda väga väike.

Kõige selle kõrval oli võib-olla suurim risk üldse see, et Hormuzi väina osas oli eelis Iraani käes. Kui see kitsas veetee, mille kaudu liiguvad tohutud nafta- ja maagaasikogused, suletaks, oleksid tagajärjed USA siseolukorrale rängad, alustades kõrgematest bensiinihindadest.

Kommentaator Tucker Carlson, kellest oli kujunenud parempoolsete seas üks silmapaistvamaid sekkumisvastaseid skeptikuid, oli eelnenud aasta jooksul mitu korda ovaalkabinetis Trumpi hoiatamas käinud, et sõda Iraaniga hävitaks tema presidendiaja. Mõni nädal enne sõja algust püüdis Trump, kes Carlsoni oli aastaid tundnud, teda telefoni teel rahustada. „Ma tean, et sa muretsed selle pärast, aga kõik saab korda,” ütles president. Carlson küsis, kuidas ta seda teab. „Sest alati saab,” vastas Trump.

Veebruari viimastel päevadel arutasid ameeriklased ja iisraellased uut luureandmestikku, mis kiirendas nende ajakava märkimisväärselt. Ajatolla pidi kohtuma maapinnal, päevavalges ja õhurünnakuks avatud olukorras teiste režiimi tippametnikega. See oli kaduv võimalus anda löök Iraani juhtkonna südamesse, sedalaadi sihtmärk, mis ei pruukinud enam korduda.

Trump andis Iraanile veel ühe võimaluse sõlmida kokkulepe, mis sulgeks tema tee tuumarelvani. Diplomaatia andis Ameerika Ühendriikidele ka lisaaega sõjaliste vahendite Lähis-Itta ümber paigutamiseks.

Mitu presidendi nõunikku ütlesid, et Trump oli oma otsuse sisuliselt juba nädalaid varem langetanud. Ta polnud aga veel otsustanud täpselt, millal. Nüüd survestas Netanyahu teda kiiresti liikuma.

Samal nädalal helistasid Kushner ja Witkoff Genfist pärast viimaseid kõnelusi Iraani ametnikega. Kolme läbirääkimisvooru jooksul Omaanis ja Šveitsis olid nad testinud Iraani valmisolekut kokkuleppeks. Ühel hetkel pakkusid nad iraanlastele kogu nende programmi elueaks tasuta tuumakütust, et selgitada välja, kas Teherani nõudmine uraani rikastamise õigusele on tõesti seotud tsiviilenergiaga või hoopis pommi valmistamise võime säilitamisega.

Iraanlased lükkasid pakkumise tagasi, nimetades seda rünnakuks nende väärikuse vastu.

Kushner ja Witkoff kirjeldasid presidendile olukorda. Midagi oleks ilmselt võimalik läbi rääkida, ütlesid nad, kuid see võtaks kuid.

*

Neljapäeval, 26. veebruaril, umbes kell 17 algas viimane Situation Room’i kohtumine. Selleks ajaks olid kõigi ruumis viibijate seisukohad selged. Kõik oli varasematel kohtumistel läbi arutatud, kõik teadsid kõigi teiste positsiooni. Arutelu kestis umbes poolteist tundi.

Trump istus oma tavapärasel kohal laua otsas. Tema paremal käel istus asepresident, Vance’i kõrval Wiles, seejärel Ratcliffe, siis Valge Maja õigusnõunik David Warrington ja Valge Maja kommunikatsioonidirektor Steven Cheung. Cheungi vastas istus Valge Maja pressiesindaja Karoline Leavitt, temast paremal kindral Caine, seejärel Hegseth ja Rubio.

Sõjaplaneerimisrühm oli hoitud nii kitsana, et kõrvale jäeti kaks võtmeametnikku, kes oleksid pidanud haldama maailma naftaturu ajaloo suurimat tarnehäiret, rahandusminister Scott Bessent ja energiaminister Chris Wright, samuti riikliku luure direktor Tulsi Gabbard.

President avas kohtumise küsimusega: „Olgu, mis meil siis on?”

Hegseth ja Caine käisid läbi rünnakute järjestuse. Seejärel ütles Trump, et tahab laua ümber ringi minna ja kõigi arvamust kuulda.

Vance, kelle erimeelsus kogu selle eeldusega oli hästi teada, pöördus presidendi poole: „Te teate, et ma arvan, et see on halb mõte, aga kui te tahate seda teha, siis toetan teid.”

Wiles ütles Trumpile, et kui ta tunneb, et Ameerika riikliku julgeoleku nimel tuleb edasi minna, siis tulekski seda teha.

Ratcliffe ei avaldanud arvamust selle kohta, kas edasi minna või mitte, kuid rääkis jahmatavast uuest luureinfost, mille järgi Iraani juhtkond koguneb peagi ajatolla residentsis Teheranis. CIA direktor ütles presidendile, et režiimivahetus on võimalik sõltuvalt sellest, kuidas seda mõistet määratleda. „Kui me peame selle all silmas lihtsalt kõrgeima juhi tapmist, siis tõenäoliselt suudame seda teha,” sõnas ta.

Kui Warringtonilt arvamust küsiti, ütles Valge Maja õigusnõunik, et see on juriidiliselt lubatav variant, arvestades, kuidas USA ametnikud olid plaani kavandanud ja presidendile esitanud. Ta ei avaldanud isiklikku arvamust, kuid kui president teda selleks survestas, ütles ta, et merejalaväe veteranina oli ta tundnud USA teenistujat, kelle Iraan aastaid varem tappis. See küsimus oli talle sügavalt isiklik. Ta ütles presidendile, et kui Iisrael kavatseb niikuinii edasi minna, peaks ka Ameerika Ühendriigid seda tegema.

Cheung kirjeldas tõenäolist avalike suhete tagasilööki: Trump oli kandideerinud ametisse täiendavate sõdade vastu. Inimesed ei olnud hääletanud välismaise konflikti poolt. Plaanid läksid vastuollu ka kõige sellega, mida administratsioon oli rääkinud pärast juunikuist pommitamiskampaaniat Iraani vastu. Kuidas nad selgitaksid ära kaheksa kuud kestnud väiteid, et Iraani tuumarajatised olid täielikult hävitatud? Cheung ei öelnud ei jah ega ei, kuid märkis, et ükskõik millise otsuse Trump teeb, see on õige otsus.

Leavitt ütles presidendile, et see on tema otsus ning pressimeeskond haldab seda nii hästi kui võimalik.

Hegseth võttis kitsalt praktilise seisukoha: iraanlastega tuleb niikuinii ühel hetkel tegelda, seega võib seda teha juba praegu. Ta pakkus tehnilisi hinnanguid: kampaaniat oleks võimalik läbi viia teatud aja jooksul ja kindla jõutasemega.

Kindral Caine jäi kainelt asjalikuks, tuues välja riskid ja selle, mida kampaania tähendaks laskemoona ning relvavarude kahanemisele. Ta ei avaldanud arvamust. Tema seisukoht oli, et kui Trump operatsiooni käsib, siis sõjavägi viib selle ellu. Mõlemad presidendi kõrgeimad sõjalised juhid visandasid, kuidas kampaania kulgeks ja milline on USA võimekus Iraani sõjalist jõudu nõrgestada.

Kui Rubio kord rääkida tuli, väljendas ta end selgemalt, öeldes presidendile: „Kui meie eesmärk on režiimivahetus või ülestõus, siis me ei peaks seda tegema. Aga kui eesmärk on hävitada Iraani raketiprogramm, siis see on eesmärk, mille suudame saavutada.”

Kõik allusid presidendi instinktidele. Nad olid näinud, kuidas ta teeb julgeid otsuseid, võtab kujuteldamatuid riske ja tuleb kuidagi ikka võitjana välja. Nüüd ei hakanud keegi teda takistama.

„Ma arvan, et me peame seda tegema,” ütles president ruumile. Ta lisas, et nad peavad tagama, et Iraan ei saaks tuumarelva ning et Iraan ei saaks lihtsalt Iisraeli või kogu piirkonda rakettidega tulistada.

Kindral Caine ütles Trumpile, et tal on veel aega. Lõplikku luba polnud vaja anda enne järgmise päeva kella 16.

Järgmisel pärastlõunal Air Force One’i pardal, 22 minutit enne kindral Caine’i seatud tähtaega, saatis Trump järgmise käsu: „Operation Epic Fury is approved. No aborts. Good luck.”

*            *            *

The Human League - Lebanon (1984)