SISSEKANNE # 288
Vaatasin Telia laenutusest ära Jan Uuspõllu uusima minemise filmi – „Jan Uuspõld läheb koju“ (2025). JULK, nagu Marju Kõivupuu oma muidu suht heatahtlikus arvustuses tabavalt lühendas. Eks ta üks paras julk film ole kah! Mul olid ootused paljudest negatiivsetest arvustustest hoolimata siiski kõrged, ehkki lähenesin ettevaatusega – jätsin nimelt kinno minemata. Ja hästi tegin, sest film ongi parasjagu nii halb kui ta ühes keskmises arvustuses välja paistab.
Filmil puudub tugev narratiiv, mis selgroona kogu seda kremplit toestaks. Jan hakkab justkui kuhugi minema ja teisalt nagu ei hakka ka. Road to nowhere. Või äkki ikkagi sisekosmosesse? Keskeakriis, kurjad naised, kasumiahned produtsendid, kontoseisu ja maine nullseis väärivad põgenemistrippi küll ja kuidas veel, kuid häda on selles, et kuhugi välja ei jõuta. Jan on pissed off, ja taustanäitlejad on tuimurid ja enamik teeb neist vaid mõne tühise repliigi, a la „Jan, sa oled vana!“.
Võib-olla üksnes Andres Maimik juba eelmisest filmist tuttava baarimehe Urmasena ning Saara Nüganen Kertuna (tundub olevat küll üks ühele laenatud karakter „Alo“ seriaalist: „Teda ma armastan, aga mul on nagu meest ka vaja, noh! Tõmbame voodielu käima!“) jäävad meelde.
Ja tegelikult võibki kogu filmi olemuse ära seletada ühe lõiguga, mis ongi mu jaoks võtmestseen: Jan võtab Urmase juures napsu ja jääb võlgu. „Pane raamatu peale. Mul praegu kreedit nussib deebetit.“ See on vaimukas, tunnistan, hakka või ise kasutama. Selle eest annan filmile ühe punkti. Muus osas on see täielik haltuura ja tühine jebimine, mis taandub Tulnuka-filmi teise osaga samale pulgale. Ma ei suuda isegi otsustada, kumb on halvem film. Mõlemad on rip-off.
Apollo Film Productions
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar