MIKS PEETAKSE JOHN RAWLSI 20. SAJANDI KÕIGE OLULISEMAKS ÜHISKONNAFILOSOOFIKS? (Peeter Selg, TLÜ)

 SISSEKANNE # 201

Allikas_ Peeter Selg, Saatesõna eestikeelsele väljaandele. Teosest John Rawls, Õiglus kui ausameelsus: taasesitus. Tlk. Tanel Vallimäe, Tallinn: Valgus, 2015

 

Kes on kõigi aegade kõige olulisem Ameerika filosoof. Siin paistab triumfeerivat Charles Sanders Peirce (1939—1914), kelle lugematute teenete hulgas on nii pragmatismi — kõige mõjukama Ameerika algupäraga filosoofilise „-ismi“ rajamine -kui ka Eesti jaoks lausa ralivusteaduse staatuses olevale semiootikale alusepanemine. Peirce'i mõnedel hinnangutel kuni 100 000-lehekü1- jeline (rir!) pärand katab praktiliselt kõiki inimteadmiste vald- kondi (sh filosoofiat, loogikat, matemaatikat, loodus-, sotsiaal- ja humanitaarteadusi). Selle valguses on võibolla kummastav, et kõigi aegade kõige olulisema Ameerika filosoofi tiitlile on teinekord pakutud ka John Rawlsi (1921—2002), kes ranges mõttes on kirjutanud ainult filosoofia ühe allharu, poliitilise filosoofia alateema — õigluse kohta (kui mitte arvestada tema kahes kdites avaldatud loenguid moraali- ja poliitilise filosoofia ajaloost ning üht postuumselt avaldatud raamatut religioonist), jättes maha vaid ca 3000-leheküljelise pärandi: „Õiglusteooria“ (1971) „Poliitiline liberalism“ (1993), „Rahvaste õigus“ (1999a), „Kogutud artiklid” (1999b), „Loengud moraalifilosoofia ajaloost“ (2000), „Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus“ (2001) ning postuumselt veel „Loengud poliitilise filosoofia ajaloost“ (2007) ja „Lühiuurimus patu ning usu tähendusest” (2009).* Siiski on vähe eksperte, kes kahtleks, et Rawls on 20. sajandi kõige olulisem ühiskonnafilosoof. See tõik on seda kummalisem, et Rawlsi peateose „Õiglusteooria” ilmumine jäi peaaegu sajandi viimasesse veerandisse. Mis teeb Rawlsi nii oluliseks?

 

Öeldakse, et Rawls taaselustas poliitilise filosoofia, mida tema ajaks juba ligi sajand oli peetud väljasurnuks. Näiteks 20. sajandi teise poole üks mõjukamaid ideeajaloolasi Isaiah Berlin sedastab 1962. aastal järgmist: „... kahekümnendal sajandil pole poliitilise filosoofia vallas ilmunud ühtki aukartust äratavat teost. Aukartust äratavaks teoseks üldiste ideede alat pean ma teost, mis vähemasti oleks muutnud olulise koguse paradokse käibetõdedeks või ümberpöördult” (Berlin 1998: 125). Rawlsi „Õiglusteooriat” peetakse üksmeelselt aukartust äratavaks teoseks. Käesolevat ja ühtlasi tema elu ajal viimasena ilmunud teost võib aga pidada tema kontseptsiooni kõige küpsemaks esituseks. Hoolimata pidevast, vahel isegi tüütuseni detailselt viidatud dialoogist „Öiglusteooriaga”, on ligi kolm korda õhem „Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus” loetav iseseisva teosena, mis hõlmab Rawlsi kõiki 1950. aastatest alates arendatud õigluse kui ausameelsuse kontseptsiooni elemente. Teose lugemine on kõike muud kui lihtne. Teksti haaravusega on veelgi kehvemad lood: ilmselt juba akadeemilisi debatte puudutavatest tehnilistest märkustest kubisev eessõna peletab eemale kõik lugejad, kelle jaoks söna „õiglus” toob vaimusilmas esile midagi suursugust või kirglikku — midagi sellist, mis tooks rahva barrikaadidele. Väga sageli juhitakse tähelepanu, et Rawlsi ideed on võrreldamatult intrigeerivamad kui tema esituslaad. Sestap tasub kindlasti ka käesolevast teosest läbi närida. Kui Berlini sönavara kasutada, siis võib öelda, et on peamiselt kaks öiglusega seonduvat käibetõde, mis Rawlsi teostes paradoksiks muudetakse.

Esiteks arusaam, et ühiskondlike hüvede (nt rikkuse) jaotamise puhul nöuab öiglus sellega arvestamist, kui palju on keegi selle hüve tekkesse panustanud.

Teiseks arusaam, et ühiskondlike hüvede õiglane jaotamine on selline, mis rahuldab võimalikult suure hulga ühiskonnaliikmete võimalikult paljusid soove. Esimese käibetõe juured on juba antiigis ning seotud nn väärimuse (desert) ideega, mis sätestab, et igaühele peaks osaks saama see, mida ta on väärt või mille ta on ära teeninud. Teine arusaam on saanud käibetõeks suuresti 18.—19. sajandil esile kerkinud utilitarismi mõjul, mis seadis nii üksikisiku kui ka ühiskonna moraalseks mõödupuuks selle, kui palju ta toob kasu (kuidas iganes kasu  ka parasjagu defineeritud pole).

Väärimus ning utilitaristlik kasuprintsiip on niivõrd enesestmõistetavad kriteeriumid, et me nende mõjusid vaevalt igapäevaselt teadvustamegi. Mis saaks olla elementaarsem kui arusaam, et võimalikult paljudel võiks minna võimalikult hästi või et need, kes rohkem pingutavad, peaksid ka rohkem saama? Kuid võta näpust! Rawlsi suurimaks teeneks peetaksegi ühiskondliku kasu kesksele mõtlemisele ehk utilitarismile tõsise alternatiivi pakkumist. Juba ainuüksi selle eest poleks palju pidada teda sajandi suurimaks ühiskonnafilosoofiks. Kuigi sõna „utilitarism” vaevalt keegi väljaspool akadeemiat kasutab, võib öelda, et utilitarism on jätkuvalt köige mõjukam poliitilisi otsuseid kujundav mõtlemisraamistik. Võib öelda, et peamiselt „keskmisele palgale” voi üldiselt „majanduskasvule” orienteeritud mõttelaad, milliseks on vasakpoolsed kriitikud võtnud kasutusele ähmase termini „neoliberalism”, on tänapäeval kõige laialdasemalt levinud utilitarismi vorm. Enne kui utilitarismi küsimusel pikemalt peatuda, tasuks aga kaaluda Rawlsi vahest kõige radikaalsemat ideed, mis sisuliselt lükkab tagasi arusaama, et õiglusel on midagi pistmist väärimusega, sellega, mida keegi on ära teeninud.

Rawlsi järgi ei tohiks meievahelised erinevused olla õigustuseks meievahelisele ebavõrdsusele. Teisisõnu, kui Mari on Jürist targem ja osavam, siis see ei õigusta kuidagi Mari paremat positsiooni Jüriga võrreldes. Miks? Sest Mari pole oma tarkust ja osavust kuidagi ära teeninud. Need tema omadused on sattumuslikud. Aga äkki siiski mitte? Äkki on Jüri eelistanud kogu elu laiselda, sellal kui Mari on hoolsalt õppinud ja treeninud, ning ehk sellest tulenevalt on Mari siiski ära teeninud oma parema positsiooni ning seega Jüri ja Mari ebavõrdsus on õigustatud nendevaheliste erinevustega. Ent tasub tösiselt küsida, kuivõrd on Mari kalduvus hoolsalt õppida ja treenida (tema teatud tööeetika) tema enda teene. Kas pole siin hoopis roll kasvatusel ja sünnipärastel eeldustel, mida Mari pole samuti ära teeninud.  Ja muidugi pole ka Jüri ära teeninud oma laiskust ja rumalust, vaid ka selles mängivad rolli   loosiõnn sotsiaalse (haridusliku, perekondliku) päritolu ja geneetika loteriil.

Ilmselt ajab selline arutluskäik iseennast oma saatuse seppadeks pidavaid parempoolseid raevu — ja just sellepärast raevu, et selle arutluskäigu vastu on raske öelda midagi peale selle, et nii me jõuame absurdini, olukorda, kus keegi ei vastuta mitte millegi eest ja kellelgi pole õigust mitte millelegi. Samas on väga raske eitada selle arutluskäigu aluseeldusi, et meie vaimuanded, meie sündimine rikkasse vôi vaesesse perekonda, meie töövõime ja koguni meie töömoraal ei ole midagi sellist, mille me oleme ise teinud. Dilemma on järgmine. Ühest küljest on midagi sügavalt absurdset nõudes, et kõiki tuleks kohelda võrdselt, ükskõik, mida nad ka ei teeks. Teisest küljest on sama absurdne väita, et erinevused, mis on meievahelise ebavördsuse põhjuseks, on meie endi teha.

Parempoolsetele on kaks head uudist seoses Rawlsiga: esiteks oli eespool toodud Jüri ja Mari näide natuke äärmuslikum kui Rawlsi arutluskäík, kes siiski soovis teha vahet võimetel/võimalustel ja nende kasutamisel. Sellegipoolest võib öelda, et piiri tõmbamine selle vahele, mis on inimese enda teha ja mis on täiesti sattumuslik, ei saa käia teooria tasemel, vaid see nöuab poliitilist otsustamist. Seega ei saa õigluse teooria lahendada poliitilisi üksikküsimusi, vaid anda üldised raamid, kuidas kujundada meie ühiskonna põhilisi sotsiaalseid, õiguslikke ja majanduslikke institutsioone. Sellega seondub ka teine hea uudis parempoolsetele: kuigi pea kõiki meievahelisi erinevusi peab Rawls õigluse seisukohalt meelevaldseiks, ei kirjuta ta ette võrdsuse, vaid öigluse kui ausameelsuse kontseptsiooni, mille kaudu on võimalik ka ebavõrdsust õigustada. Rawks sõnastab  oma õigluse printsiibid järgmiselt:

a.       igal isikul on samasugune tühistamatu nõue võrdsete põhivabaduste täielikult piisavale süsteemile, ja see süsteem ühildub samasuguse vabaduste süsteemiga kõigi jaoks;

b.      sotsiaalne ja majanduslik ebavördsus peab rahuldama kaht tingimust: esiteks peab see olema seotud ametikohtade ja positsioonidega, mis on võimaluste ausa võrdsuse tingimustes kõigile avatud; ning teiseks peavad sellest suurimat kasu saama kõige vähem kindlustatud ühiskonnaliikmed (erinevusprintsiip).

Seejuures esimene ehk võrdse vabaduse printsiip on esmane teise printsiibi ees ning teise printsiibi esimene osa (nn võimaluste ausa võrdsuse printsiip) omakorda teise osa (erinevusprintsiibi) ees. Niisugused printsiibid vastavas prioriteetide järjestuses peaksid rakenduma hästi korraldatud ühiskonna põhistruktuurile ehk tema põhiliste sotsiaalsete, õiguslike ja majanduslike institutsioo- nide (nt pöhiseaduse, sotsiaalsüsteemi, maksusüsteemi) korraldusele.

Kuidas on lugu ebavõrdsusega? See on õigustatud, kui teeb kõige vähem kindlustatute olukorra võimalikult heaks. Võrdsus seda ilmtingimata ei tee: tõstes liinitöölise palga samale tasemele juhatuse liikme omaga, on oht, et firma läheb pankrotti, sest sellist palka ei jöutaks maksta. Võrdsuse tagajärjeks oleks siis see, et kõigi palk on null ja järelikult kõige vähem kindlustatute olukord oleks kehvem kui ebavõrdsuse puhul. Langetades juhatuse liikme palga samale tasemele liinitõõlise omaga, on oht, et juhatuse liige ei ole motiveeritud oma tööd hästi tegema, mistõttu firma läheb jälle pankrotti ning taas on võrdsus andnud tulemuseks nulli kõigi jaoks ehk kehvema tulemuse kui andnuks ebavõrdsus.

Loomulikult võib olla palju olukordi, kus võrdsus ongi parim lahendus. Milline on õige tasakaal võrdsuse ja ebavõrdsuse vahel, seda Rawlsi teooria ei ütle. Ta jätab lahtiseks isegi selle, milline reziim realiseeriks tema kontseptsiooni praktikas kõige paremini. Oluline on, et selles praktikas oleks kõige vähem kindlustatute olukord võimalikult hea. Just selline oleks õigluse üldine kontseptsioon, kui me mõistame õiglust mitte ärateenituse ehk väärimuse (desert), vaid ausameelsuse (fairness) terminites. Viimase idee kaudu saab esile tuua ka Rawlsi kriitika originaalsust utilitaristliku ehk kasukeskse maailmavaate kohta.

Utilitarismi on muidugi kritiseeritud tema tekkest saadik. Üldteada on tema suur probleem tavamoraali seisukohalt: ta võimaldab ohverdada kedagi suurema ühiskondliku kasu nimel. Ometi pole see kuigivõrd kõigutanud tema positsiooni poliitika kujundamisel. Rawlsi utilitarismi kriitika kõige originaalsem osa on sellele osutamine, et utilitarism ei suuda arvestada ausameelsuse (ausa mängu, fair play) üht keskset tunnust: nimelt vastastikkust (reciprocity), nõuet, et mis ‹ahes reegli sisu oleks mõistlikul määral vastuvõetav kõigile, kelle praktikaid see reguleerib. Siin on oluline vastandus: õiglus kui teatud vastastikune kokkulepe kõigi asjassepuutuvate osaliste vahel vs. õiglus kui parim administratiivne korraldus. Esimene neist on Rawlsi kontseptsiooni lähtepunkt, teine utilitarismi lähtepunkt. Viimase puhul on oluline, et parima administratiivse korralduse printsiibid ja ettekirjutused võiksid niisama hästi tulla ka n-ö ülevalt, kui need vard võimalikult paljude soove rahuldaksid. Seevastu vastastikkusel põhinev õigluse kui ausameelsuse kontseptsioon eeldab, et kõik selle korraldusepoolt mõjutatud osapooled korraldust reguleerivate printsiipidega mõistlikult nõustuksid.

Ent kui mõtleme ühiskonna põhiliste institutsioonide korralduse õigluse üle, siis miks me peaksime võtma ausa mängu aluseks olevat vastastikkuse ideed tõsiselt? Lühidalt vastates: sest vastastikkuse idee pole lihtsalt üks idee teiste seas, vaid tal on väga eriline staatus, mida me kipume sageli ära unustama. Võiks ütelda, et läbiv vastastikkuse loogika asetab Rawlsi kontseptsiooni algusest peale spetsiifiliselt demokraatliku ning õigusriikliku poliitilise kultuuri konteksti. Selle loogika üheks eriparaks võimuvahekordade vaatepunktist on näiteks normatiivne nõue, et keegi ei valitseks kedagi viisil, millega vähemalt põhimõtteliselt ei võiks nõustuda ka valitseja, juhul kui tema ja valitsetu positsioonid ära vahetataks.

See vastastikkusel põhinev eetos on üsna tuttav, kui mõelda nditeks katsetele seda tõhusalt ühiskondlikesse praktikatesse juurutada: erinevatel ajastutel on püütud rakendada väga erinevaid vastastikkusel põhinevaid institutsioone alates Kreeka polise rahvakoosolekutest kuni uusaegse võimude lahususe, põhiõiguste või üldise valimis- ja kandideerimisõiguse praktikateni. Just vastas- tikkuse kriteeriumi on püüdnud demokraatliku kommunikatsiooni keskmesse asetada ka tänapäeva üks mõjukamaid demokraatiateooria koolkondi — „arutlev demokraatia” („deliberative democracy”), mis samuti lähtub suuresti Rawlsist (ning ka Jürgen Habermasist).

Kui tuletada meelde elementaarset, siis demokraatlik eetos tähendab sisuliselt selle tõsiasja tunnistamist, et kõik olemas- olevad iihiskondlikud positsioonid, mis on määratletud võimu, rikkuse, tunnustuse jm terminites, on lõppkokkuvõttes sattumuslikud, mitte „loomulikud” või kellegi poolt „ära teenitud”. Seda tähendabki, et demokraatia põhineb vastastikkusel: kui inimene aktsepteerib ühiskondliku korralduse põhimõttena vastastikkust, siis on talle oluline, et kõik ühiskondlikud positsioonid, sh kõige vähem kindlustatute oma, oleksid võimalikult head. Ent seda mitte kaastundest, vaid seetõttu, et ta võtab tõsiselt võimalust sattuda kõigi teiste ühiskondliku süsteemi osaliste rolli. On palju asju, mis takistavad meil seda võimalust tõsiselt võtmast, olgu me hasti või halvasti kindlustatud positsioonis: apaatia, heitumus, ülearune usk oma positsiooni ärateenitusse, usk, et tulevik on üldjoontes samasugune nagu minevik ja olevik jne. Aga mida rohkem seda võimalust tõsiselt võetakse, mida rohkem tunnistatakse iseenda ja kõigi teiste osapoolte positsioonide sattumuslikkust, seda demokraatlikum on ühiskond. Just sellepdrast on demokraatlik valitsemine, võrreldes teiste ajalooliste valitsemisvormidega, äärmiselt keeruline, et mitte õelda paradoksaalne. Samas tahab Rawls osutada, et just vastastikkuse nõue on aspekt, mida ühiskondliku kasu keskne utilitaristlik süsteem et ole võimeline adekvaatselt haarama. Etteheide ei ole siin selles, et see süsteem kas või oma neoliberaalses vormis poleks tõhus või ei tooks paljudele õnne. Pigem ütleb Rawls, et see süsteem võimaldab selliseid praktikaid, mille reeglites kõik osalised ei saa omavahel mitte kunagi isegi põhimõtteliselt kokku leppida, kui kõik võtaksid tõsiselt võimalust, et igaühel neist on potentsiaalselt võimalik sattuda kôigi teiste rolli.

Kui seni oleme eespool osutatud Berlini sõnastuse mõttes rääkinud peamiselt sellest, millised käibetõed Rawls paradoksideks muutis, siis nüüd vaatame tema vastupidist panust ning küsime: millise paradoksi käibetõeks muutmisse ta kõige enam panustas? Selles seoses võiks nimetada samuti peamiselt kaht mõistet, mis on saanud ülimalt käibivaks pärast Rawlsi: „algpositsioon” (original position) ja „reflektiivne tasakaal” (reflective equilibrium). Mõlema mõiste aluseks olevad ideed tulenevad muidugi omakorda kogu õigluse kui ausameelsuse kontseptsiooni aluseks olevast vastastikkuse ideest.

Termin „algpositsioon” juhatab meid sisse mõtteeksperimenti, mille eesmärgiks on võimalikult rangelt naidata, et just õigluse kui ausameelsuse (mitte näiteks utilitaristlikus) kontseptsioonis lepitakse kokku hüpoteetilises lepingusituatsioonis, mille tingimused vastaksid ausa mängu ideaalsetele tingimustele. Miks on vaja môelda idealiseeritud algpositsioonile, kui tahame ette kuju- tada ausaid leppetingimusi? Sest igapäevaelus ei ole meievahelised leppetingimused ausad. Miks? Lühidalt öeldes: sellepärast et me teame liiga palju. Me teame näiteks oma vanust, rassi, sugu, majanduslikku staatust jne ning neist tulenevaid konkreetseid huvisid. Teisisõnu, me oleme kallutatud. Meil oleks ratsionaalne tahta, et kokkulepete sisu soosiks just meid või meiesuguseid. Igapäevaelus võikski ju nõnda olla. Me lähtume rohkem või vähem konkreetsest informatsioonist iseenda ja ühiskondlike tendentside kohta. Kujutame aga ette, et meil on tarvis mõelda millelegi märksa vähem igapiievasele: näiteks milline oleks meie praktika siis, kui selle oleksid kujundanud niisugused ühiskondlikud institutsioonid, mida ühiskonna kõik liikmed, mitte ainult „meiesugused”, võiksid vastastikku tunnustada? Millised peaksid olema kokkuleppe tingimused neid institutsioone miiäratlevate reeglite sõnastamiseks? Tundub üsna ilmselge, et otsustamisel aluseks võetav informatsioon peaks olema väga palju üldisem kui see, millest lähtuvalt sõlmime kokkuleppeid igapiievases elus. Piltlikult öeldes: hüpoteetilised kokkuleppijad ei peaks arvesse võtma enda ega teiste konkreetset sissetulekud, vanust, rassi ega isegi mitte sugu, vaid pigem midagi selliselt sõnastatut: sissetulekud, vanus, sugu ning rass võivad olla aluseks ühiskonnaliikmete vahelisele ebavõrdsusele. Teades sellist üldist informatsiooni, tulekski kõigil osapooltel endalt küsida: milliseid ebavõrdsusi oleks mul  ratsionaalne tunnustada, kui ma ei teaks ette, kas ma olen noor või   vana; mustanahaline, asiaat, valge; mees või naine; rikas, vaene või keskmiselt toime tulev jne?

Näiteks kui ma ei tea, kas ma olen rikas või vaene, siis oleks ju esmapilgul ratsionaalne valida kõigile võrdseid sissetulekuid nõudvad põhimõtted. Ent nagu eespool osutatud, kipub see ratsionaalsus olema näiline— võib juhtuda, et võrdsuse tingimustes sureb igasugune initsiatiiv välja ning igaühe — olgu ta lihtne liinitööline või andekas ärijuht — olukord oleks võrdselt halb. Ãkki pole ebavõrdsus halb iseenesest, vaid ainult siis, kui see on meelevaldne? Võib-olla oleks mõistlik lubada sellist ebavõrdsust, mis motiveeriks rikkust jahtivat ärijuhti oma andeid realiseerima ning selle kõrvalsaadusena parandama màrgatavalt ka lihtsa liinitoõlise sissetulekuid, kes saab siis vähemalt tööd, kuigi on suhteliselt palju vaesem kui ärijuht! Äkki sellisel juhul pole sissetulekute ebavõrdsus meelevaldne, vaid just lihttöölise enda ratsionaalsetes huvides? Umbes niisuguses suunas liigub igatahes siin Rawlsi mõte: tagamaks osapoolte kokkuleppe ausust, ei tohiks kokkuleppimise olukorras osapooltel olla mingit konkreetset teavet iseenda ega teiste olukorra kohta selles ühiskonnas, mille põhistruktuuri reguleerivates printsiipides nad kokku lepivad. Osapooled peaksid oma praktikatest „abstraheeruma”, võtma omaks mitte „igapäevase”, vaid „hüpoteetilise” mõttelaadi, mis on vormis „juhul kui ma oleksin ...” Just seda „juhul kui” mõttelaadi püüab modelleerida Rawlsi samuti kuulus kujund „teadmatuse loor”: osapooli puudutav konkreetne informatsioon on algpositsioonis varjatud („teadmatuse loori” taga). Samas üldine informatsioon — teatud majandusteaduslikud, ühiskonnateaduslikud ja psühholoogilised seaduspärad — on aga mingis ulatuses teada.

Algpositsioon koos teadmatuse looriga ei ole midagi muud kui katse modelleerida „vastastikkuse” normatiivset põhimõtet, mis välistab kokkulepete puhul ühtede osapoolte teenimatud eelised teiste osapoolte ees. Kui aga eeldada, et see vastastikkus on täidetud ehk kogu teenimatuid eeliseid andev konkreetne informatsioon on teadmatuse loori taga, siis oleks ühiselu printsiipide valijail ratsionaalne samastada end ühiskonna kõige vàhem kindlustatud rühma esindajatega. Kui ma ei tea — isegi tõenäosuslikult —, kas ma hakkan tulevikus täitma printsi või kerjuse rolli, siis oleks minust ratsionaalne panustada sellele, et kerjustel läheks võimalikult hästi. Minust oleks ratsionaalne maksimeerida minimaalset tulemust. See ongi nn maksimin-strateegia. Nende märkuste valguses tulekski tõlgendada Rawlsi konkreetseid printsiipe, mille sõnastust sai eespool tsiteeritud:

a.       tema võrdse vabaduse printsiipi, mis tagab võimalikult ulatuslikud põhivabadused, ning

b.      majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust reguleerivat võimaluste ausa võrdsuse printsiipi ja erinevusprintsiipi.

Eriti just viimane sätestas selle, et ebavõrdsus on lubatud ainult siis, kui see on kõige vähem kindlustatute suurimaks kasuks.

Selliselt oleksid Rawlsi õigluse printsiibid õigustatud tänu valikule algpositsioonis, kus osapooled on ratsionaalsed ja teadmatuse loori taga. Ent mis õigustab sellist õigustust ennast? Mis on sel abstraktsel ja hüpoteetilisel mõttemängul „teadmatuse loori” taga pistmist meiega, lihast ja luust inimestega, kes me peame oma institutsioonide ja poliitikate hindamisel aru saama, millised neist on õiglased? Mõnevõrra intrigeeriv, kuid ainult osaliselt adekvaatne vastus oleks: sest just nimelt nõnda me Rawlsi arvates õiglusest mõtlemegi, kui me mõistlikult järele mõtleme. Kuidas seda mõista? Rawlsi üldine arusaam poliitilise filosoofia meetodist on kokku võetav mõistega „reflektiivne tasakaal”.

„Reflektiivse tasakaalu” meetod on kaalutletud õiglusarusaamade süstemaatiline organiseerimine üldisteks õiglusprintsiipideks. Protsess ise oleks umbes järgmine. Õigluse osas on küsimusi, millele meil on kindlad vastused: kas näiteks rassiline diskrimineerimine või usuline sallimatus on (eba)õiglane? Siin me oskame juba õiglusotsustusi teha. See tähendab aga, et iga mõistliku õiglusbontseptsiooni printsiibid ja nende õigustused (!) peavad olema nende otsustega kooskõlas. Kuid meil on märksa vähem selgust õiglusega seonduvates üldisemates küsimustes, niíiteks võimu ja rikkuse jaotumise küsimuses. Siin võib abiks olla algpositsiooni mõtteeksperiment. Me võime kontrollida, kas valikud, mida tehtaks sellises sobivalt maàratletud hüpoteetilises olukorras, oleksid kooskõlas meie sisimate veendumustega, ning leida juhatust, kus vaja. Rawls rõhutabki, et leidmaks kõige sobivamaid printsiipe ja nende õigustust (algpositsiooni kirjeldust) tuleb reflekteerida mõlemas suunas: modifitseerida nii oma kaalutletud arusaamu kui ka printsiipe ja nende õigustusi (algpositsiooni kirjeldusi). Niimoodi „edasi-tagasi” liikudes peaksime jõudma lõpuks printsiipideni ja nende õigustusteni (algpositsiooni kirjelduseni), mis on kooskõlas meie kaalutletud õiglusarusaamadega. Sellisel viisil peaksime olema jõudnud teatud tasakaaluni meie kaalutletud õiglusarusaamade, meie õigluse printsiipide ja nende õigustamise viisi (algpositsiooni kirjelduse) vahel. Sellist olukorda nimetabki Rawls „reflektiivseks tasakaaluks”.

Loomulikult on ka „reflektiivse tasakaalu” puhul tegemist ideaaliga, mida lõplikult ei saavutata. Seega pole Rawlsi kontseptsioon kunagi „valmis”. Ühtlasi tàhendab see, et ka paljude jaoks lootusetult abstraktse „algpositsiooni” kirjeldus jääb alati avatuks, sest „... need oleme sina ja mina— ning nõnda kõik kodanikud aja jooksul, ükshaaval ning ühendustes siin ja seal —, kes me otsustame algpositsiooni kui esitusvahendi vooruste ning temast tulevate printsiipide üle” (Rawls 1995: 140). Lõpuni õige õigluse teooria (lõplik reflektiivne tasakaal), mis lõpetaks edasised tiípsustused, on võimatu. Sedasama võiks öelda ka niiviisi: demokraatlikus ühiskonnas lakkaks õiglus olemast, kui ta lõplikult teoks saaks.

Demokraatia eeldab vastastikkust; see tàhendab, et talle sobiv õigluskontseptsioon peab olema dünaamiline ja arenema seda võrd, kuivõrd areneb ühiskond, mida ta reguleerib.

 

*             *             *

STEVEN LUKES'i VÕIMUDIMENSIOONID

 SISSEKANNE # 200

1974. aastal ilmus Steven Lukes’i lt teos „Power: A Radical View“, mis kujunes poliitika- ja riigiteaduste jaoks omamoodi tüvitekstiks, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöördutakse. Raamatu lähtekohaks oli  debatt, mis arutles Ameerika poliitika üle: kas selles domineerib valitsev eliit või on see pluralistliku demokraatia näide?.  Lukes püüdis vastata selle debati raames küsimusele, kuidas kehtestavad võimukamad (the powerful) oma võimu nendele, kelle üle nad domineerivad ja mil viisil see kinnistub. Ta käsitles veel keerulisemat probleemi, st kuidas mõelda võimust teoreetiliselt ja kuidas seda empiiriliselt uurida, mis on jätkuvalt sotsioloogia, politoloogia ja rahvusvaheliste suhete teadlaste jaoks põhiküsimus, kes uurivad võimusuhteid mis tahes sotsioloogilisel või poliitilisel areenil.  Ühtlasi tõukus sellest raamatust mitmeid empiirilisi uuringuid, mis püüdsid mõõta Lukesi poolt välja toodud nn kolmemõõtmelise võimu mõju inimestele (Lorenzi, 2006)

Lukesi peamine argument on see, et me peame mõtlema võimule laiemalt ja pöörama tähelepanu võimu nendele aspektidele, mis on vaatlemiseks kõige vähem kättesaadavad või hoomatavamad. Võimu nähakse sisemiste piirangute kehtestamisena, millele allujad võtavad omaks veendumused ning tulemuseks on nõusolek  ja kohanemine dominandile kas siis sunniviisilises või mittesundivas (et mitte öelda vabatahtlikus) vormis.  Lukes’i radikaalset võimuvaadet peetakse empiiriliselt kasulikuks selles mõttes, et see võimaldab püstitada hüpoteese, mis on põhimõtteliselt kontrollitavad või falsifitseeritavad (Lorenzi, 2006).

Lukes väidab, et võim on üks neist mõistetest, mis on vältimatult väärtusest sõltuv, st nii võimu definitsioon kui iga võimu kasutusala, kui see on määratletud, on lahutamatult seotud hulga väärtus-eeldustega, mis määravad ette selle empiirilise rakenduse ulatuse. Teadlase jaoks hõlmab selle kontseptsiooni kasutamine vaidlusi võimu kasutamise üle, ja nagu nendib Lukes, tähendab selle üle debateerimine juba osalemist  poliitikas. (Lorenzi, 2006)

Kui võimu hakatakse sotsiaalsete suhete taustal analüüsima, siis lähtutakse kesksest arusaamast, mille järgi A mõjutab mingil moel B-d olulisel määral. Lukesi vaadeldud kolm mõõdet lähtuvad tegelikult ühest samast võimukontseptsioonist, olles lihtsalt alternatiivsed tõlgendused, kus A teostab võimu B üle, kui see A mõjutab B-d viisil, mis on vastuolus B huvidega. (Lorenzi, 2006)

Lukes visandab kolm kontseptuaalset vaadet võimule:

·         pluralistlik vaade (mida ta nimetab ühemõõtmeliseks vaateks);

·         pluralismi kriitikute vaade (mida ta nimetab kahemõõtmeliseks vaateks);

·         kolmas, Lukesi enda väljatöötatud  vaade võimule (mida ta nimetab kolmemõõtmeliseks vaateks).

Kolm võimuvaadet Lukesi järgi on kokkuvõtlikult järgmised:

1.      ühedimensiooniline võimu fookuses on

·         käitumine;

·         otsustamine

·         võtmeküsimused (key issues);

·         vaadeldav (ilmne) konflikt;

·         (subjektiivsed) huvid, mida nähakse poliitiliste eelistustena, mis paljastuvad poliitikas osaledes.

 

2.      kahedimensioonilise võimu vaade on biheiviorismi kvalitatiivne kriitika:

·         otsustamine ja kontroll poliitilise päevakorra üle (mitte tingimata otsuste kaudu);

·         probleemid ja potentsiaalsed probleemid;

·         jälgitav (ilmne ja varjatud) konflikt;

·         (subjektiivsed) huvid, mida peetakse poliitilisteks eelistusteks või kaebusteks.

 

3.      kolmedimensiooniline võimuvaade on samuti biheivioristlik kriitika, mille fookuses on:

·         otsustamine ja kontroll poliitilise päevakorra üle (mitte tingimata otsuste kaudu);

·         probleemid ja potentsiaalsed probleemid;

·         vaadeldav (ilmne või varjatud) ja peidetud konflikt;

·         subjektiivsed ja tegelikud huvid. (Lukes, 1974)

Lukes’i hinnangul on kaks esimest võimuvaadet on ebapiisavad võimusuhete uurimiseks ning väidab, et kolmas vaade on selleks otstarbeks sobivam vahend.

Ühemõõtmelises võimuvaates käsitletakse võimu tahtliku ja aktiivsena, mistap tuleks seda mõõta selle kasutamise uurimise kaudu. Põhiteos on siin Robert Dahli „Who Governs? Democracy and Power in an American City“. Selle järgi esineb huvide konflikti olukordi, mida poliitilisel areenil paljastavad poliitilised tegutsejad, ja võim seisneb vastaste eelistuste allutamises. Keskendutakse otsustuskäitumisele küsimustes, kus ilmneb subjektiivsete huvide konflikt poliitiliste eelistuste järgi.

Selle vaate kriitikute arvates ei kajastu võim ainult konkreetsetes otsustes.  Üksikisikud või rühmad võivad piirata otsuste tegemist suhteliselt mittevastuolulistes küsimustes, mõjutades kogukonna väärtusi ning poliitilisi protseduure ja rituaale. Võim võib seisneda ka võimekuses luua või tugevdada  tõkkeid poliitiliste konfliktide avalikule levitamisele, lisavad Bachrach ja Baratz (cit. Lorenzi, 2006). Empiiriline analüüs selle seisukoha järgi hõlmaks seega nii otsustamise kui ka mitteotsustamise uurimist. Otsustamata jätmine on otsus, mille eesmärk on vältida otsustaja enda väärtushinnangutega vastuollu minevate väärtuste ja huvide esilekerkimist, mistõttu on mitteotsustamine vahend, mille abil saab kogukonnas lämmatada, varjatult hoida või takistada juurdepääsu vastavale otsustamisareenile hüvede ja privileegide ümberjaotamise muutmise nõudmisi. (Lorenzi, 2006)

Lukesi arvates on kahedimensiooniline vaade võimule piiratud sellega, et see keskendub ainult vaadeldavatele konfliktidele, olgu need siis avalikud või varjatud. Lukes väidab, et A võib ka B üle võimu kasutada, mõjutades, kujundades või määrates tema soove ja eelistusi.

Teine kriitika on see, et see vaade on liiga pühendunud biheiviorismile, st konkreetsete otsuste uurimisele, samas kui tegevusetus võib olla ka sotsiaalselt struktureeritud ja kultuuriliselt kujundatud kollektiivse käitumise tulemus.

Kolmas kriitiline aspekt seisneb Lukes’i arvates arusaamas, et mitteotsustusõigus eksisteerib ainult seal, kus esineb nurinat, mis aga ei saa heakskiitu teemana poliitilisse protsessi siseneda. Lukes’i väitel saab võimu kasutada ka nurinat ja kaebusi ennetades – kujundades arusaamu, tunnetusi ja eelistusi nii, et oleks tagatud status quo aktsepteerimine, kuna alternatiivi ei paista eksisteerivat, seda peetakse loomulikuks ja muutumatuks või siis nähakse selles kasu. (Lorenzi, 2006)

Seetõttu leiab Lukes, et on oluline uurida seda, mida ta nimetab võimu kolmandaks dimensiooniks – võimet ennetavalt takistada kaebuste teket, kujundades arusaamu, tunnetusi ja eelistusi selliselt, et tagada teatud rollide aktsepteerimine juba olemasolevas korras. Mõistagi on see on väga vaieldav ja samal ajal põhimõtteline vaade, arvab Lorenzi (2006).

Kolmemõõtmeline vaade võimaldab poliitanalüütikutel vaadelda mitmeid selliseid potentsiaalseid probleemkohti, mis  on poliitikast "välja jäetud" kas  üksikisikute otsuste, sotsiaalsete jõudude või institutsionaalsete praktikate tõttu.

Lukes rõhutab varjatud konflikti mõiste olulisust, mis seisneb  vastuolus A huvide (võimu teostajate) ja B tegelike huvide vahel, mis üksteist välistavad. Konflikt on varjatud, sest võimule alluvad ei väljenda oma huve või jäävad neist isegi teadmatuks. See tähendab, et B huvisid on väga raske jälgida, sest asjaosalised kas ei oska neid väljendada või ei suuda neid ära tunda. Lorenzi arvates  tekitab varjatud konflikt seega palju probleeme sotsioloogidele ja politoloogidele, sest piir sotsiaalse determinismi ja grupi huvide teadmatuse vahel on väga õhuke. Lukes väidab oma arutluskäigus, et need huvid on empiiriliselt tuvastatavad, kuid neid huve ei saa sotsioloogiliselt n-ö. ette kujutada või konstrueerida, vaid need tuleb avastada ja analüüsida iga juhtumi puhul eraldi. (Lorenzi, 2006)

Ometi on Lukes teadlik raskustest, mis on iseloomulikud võimu kolmemõõtmelise vaate kasutamisele empiirilises uurimistöös. Klassikaline vastuväide on järgmine: kuidas saab uurida seda, mida ei juhtu?

Esimene probleem on selles, kuidas põhjendada asjakohaseid kontrafaktuaale. Peame põhjendama oma väidet, et B oleks mõelnud ja tegutsenud teisiti, samuti tuleb täpsustada viise või mehhanisme, kuidas A tegutses või tegutsemisest hoidus, et B käitumuslikku teguviisi takistada. Näiteks selleks, et koguda tõendeid toetamaks väidet, et näiline konsensuse juhtum ei ole ehtne, vaid pealesunnitud, tuleb uurida tegevusetust, kaaluda struktuurset ja institutsionaalset võimu ning nüansse, mis ennetasid nurinate ja kaebuste esilekerkimist.

Teine probleem seisneb selles, kuidas tuvastada väidetava võimu teostamise protsessi või mehhanismi. Kolmemõõtmeline võimuvaade esitab kolm tunnust, mis tekitavad uurijale probleeme.

Esiteks võib võimu teostamine hõlmata pigem tegevusetust kui jälgitavat tegevust. Siin on küsimus selles, kuidas leida juhuslik seos tegevusetuse ja selle tagajärgede, näiteks poliitilise probleemi mitteilmumise vahel.

Teiseks võib võimu teostamine olla teadvuseta. See võib juhtuda juhul, kui A kasutab oma võimu B üle, kuid ei tea selle tagajärgi. Sel juhul on võimu teostamine ainult siis, kui A oleks võinud oma käitumise tagajärjed avastada.

Kolmandaks võivad võimu teostada kollektiivid, näiteks rühmad või institutsioonid. Sellega tõstatub ülioluline küsimus: kuidas ja kuhu tõmmata piir struktuurse otsustamise ja võimu teostamise vahel? Lukes keeldub võimu kontseptuaalsest assimileerimisest struktuurse määratlusega. Süsteemis, mida iseloomustab täielik struktuurne determinism, poleks võimul kohta. Võim seisneb alternatiivides ja Lukes väidab seda, et tuvastada antud protsess kui võimu teostamise puhul on eeldus, et protsessi sees peitub võimalus tegutseda teisiti. See kehtib nii üksikisikute kui ka rühmade või institutsioonide puhul. (Lorenzi, 2006)

 

*          *          *

ChatGPT selgitab kolmedimensioonilist võimuvaadet järgmiselt.

Kahedimensioonilise võimukäsitluse keskmes on arusaam, et võim ei piirdu ainult nähtava ja ilmse konfliktiga, vaid hõlmab ka varjatud viise, kuidas võimu kasutatakse ja kontrollitakse.

Kahedimensioonilise võimukäsitluse puhul eristatakse järgmisi dimensioone:

·         Esimene dimensioon (manifest võim):

• See dimensioon hõlmab avalikke ja ilmselgeid konflikte ja otsustusprotsesse.
• Konfliktid ja võimusuhted on selgelt nähtavad avalikus ruumis, näiteks seadusandlikus või poliitilises arutelus.
• Analüüs keskendub sellele, kuidas erinevad huvi- ja võimugrupid püüavad avalikes otsustusprotsessides oma eesmärke saavutada.

·         Teine dimensioon (varjatud võim):

o   Teine dimensioon viitab sellele, kuidas võimukeskused võivad kontrollida või varjata teatud küsimusi ja konflikte, et need ei jõuaks avaliku arutelu päevakorda.

o   See dimensioon puudutab otsuste kujundamist ja päevakorra seadmist, et varjata teatud huve või eelistusi.

o   Varjatud võim võib hõlmata näiteks meedia kontrolli, lobistide mõju või poliitiliste parteide valikut, milliseid küsimusi arutada ja milliseid mitte.

Kahedimensiooniline võimukäsitlus rõhutab, et poliitiline võim hõlmab nii nähtavat konflikti kui ka selle varjamist ja mõjutamist. Teooria aitab analüüsida, kuidas võimukeskused kasutavad erinevaid strateegiaid, et saavutada oma eesmärke nii avalikult kui ka taustal toimivates protsessides.

Kolmedimensiooniline võimukäsitlus eristab järgmisi dimensioone:

·         Esimene dimensioon (manifesteeritud võim):

o   See dimensioon sarnaneb esimese dimensiooniga kahedimensioonilises võimukäsitluses ja hõlmab avalikke konflikte ja otsustusprotsesse.

o   Selles dimensioonis analüüsitakse poliitilisi otsuseid, mis on avalikult nähtavad ja konfliktsed ning kus erinevad huvi- ja võimugrupid võistlevad oma eesmärkide saavutamiseks.

·         Teine dimensioon (varjatud võim):

o   Sarnaselt teisele dimensioonile kahedimensioonilises võimukäsitluses rõhutatakse siin võimu suunamist ja kontrolli otsustusprotsesside üle, kuid see ei pruugi alati olla avalikult nähtav.

o   Teine dimensioon keskendub sellele, kuidas võimukeskused võivad mõjutada, blokeerida või varjata teatud küsimusi ja konflikte, et need ei jõuaks avaliku arutelu päevakorda.

·         Kolmas dimensioon (teadvuseta võim):

o   Kolmas dimensioon lisab uue aspekti, mis keskendub inimeste teadvustamata mõjutamisele võimu poolt.

o   See dimensioon viitab sellele, kuidas võimukeskused saavad kontrollida norme, väärtusi ja arusaamu nii, et inimesed ei pruugi isegi teadlikult aru saada, et nende käitumist mõjutatakse.

o   Teadvuseta võim võib olla seotud kultuuri, hariduse, massimeedia ja muude teguritega, mis mõjutavad inimeste tajumist ja valikuid.

Lukes’i kolmedimensiooniline võimukäsitlus rõhutab – ühe- ja kahedimensioonilise võimuvaate edasiarendusena -, et võim ei ole ainult konfliktides nähtav, vaid see ulatub sügavamale ühiskonnas, mõjutades inimeste teadvust ja käitumist. See teooria aitab laiendada arusaamist võimu erinevatest aspektidest ja sügavamast mõjust ühiskonnas ning seda kasutatakse laialdaselt poliitika- ja ühiskonnateadustes poliitilise võimu analüüsimisel.

*          *          *

Oma raamatus vaatleb Steven Lukes ka teiste teoreetikute võimukäsitlusi ja debateerib nendega. Näiteks analüüsib ta Talcott Parsonsi ja Hannah Arendti võimuteooriat.

Talcott Parsons püüab käsitleda võimu spetsiifilise mehhanismina, mis toimib muutuste esilekutsumiseks kõikides üksustes, nii individuaalsel kui kollektiivsel tasandil, sotsiaalse suhtluse protsessides”. Tema arvates on ”jõud” determineeritav kui teatud mõjude vahemik, mis laseb tekkida autoriteetsetel otsustel, mida kasutatakse ühiste eesmärkide saavutamiseks. Ta defineerib võimu järgmiselt:

Võim on üldine võimekus tagada siduvate kohustuste täitmine üksuste poolt kollektiivse organisatsiooni süsteemis, kui kohustused on seadustatud viitega nende mõju kollektiivsetele eesmärkidele ja kui tõrksuse korral eeldatakse jõustamise negatiivset mõju sanktsioonide näol – olenemata selle jõustamise tegelikust agentuurist.

 

Parsonsi võimukontseptsioon seob võimu kui spetsiifilise mehhanismi autoriteedi, konsensuse ja kollektiivsete eesmärkide poole püüdlemisega ning lahutab selle huvide konflikti ja eelkõige sunni ja jõu tõttu. Seega sõltub võim "võimu institutsionaliseerimisest" ja see on mõeldud üldistatud mobiliseerimisvahendina kohustused või kohustus tõhusaks kollektiivseks tegevuseks”.

 

Parsonsi sotsioloogiline teooria keskendub sotsiaalsete süsteemide analüüsimisele ja nende struktuuridele. Ta arendas välja strukturalistliku funktsionalismi, mis püüdis mõista, kuidas ühiskonnad toimivad ja kuidas erinevad sotsiaalsed osad moodustavad toimiva terviku. Tema teooriad keskenduvad institutsioonide, rollide ja normide analüüsimisele ning kuidas need mõjutavad indiviide ja sotsiaalseid suhteid. (Lukes, 1974)

 

Hannah Arendt kirjutas võimust: "Võim vastab inimese võimele mitte ainult tegutseda, vaid ka tegutseda ühiselt, koostöös. Võim ei ole kunagi üksikisiku omand; seda kuulub gruppi ja jääb eksisteerima vaid seni, kuni rühm hoiab koos. Kui me ütleme kellegi kohta, et ta on "võimul" viitame tegelikult sellele, et teatud arv inimesi on andnud talle õiguse tegutseda nende nimel. Sel hetkel, kui kaob rühm, millest võim alguse sai (potestas in populo, ilma rahva või rühmata pole võimu), kaob ka 'tema võim'.” (Lukes, 1974)

 

Rahva toetus on see, mis annab riigi institutsioonidele võimu ja see toetus on vaid jätk nõusolekule, millega seadused alguse sai. Esindusvalitsuse tingimustes peaksid inimesed valitsema neid, kes neid valitsevad. Kõik poliitilised institutsioonid on võimu ilmingud ja materialisatsioonid; need kivistuvad ja lagunevad niipea, kui inimeste elav jõud lakkab neid toetamast. (Lukes, 1974)

 

*          *          *

 

Võimu ja vägivalla suhe Arendti järgi:  Vägivald võib alati võimu hävitada; püssitorust kasvab välja kõige tõhusam käsk, mille tulemuseks on kõige vahetum ja täiuslikum kuulekus. Mis vägivallast kunagi välja ei kasva, on võim.  Sest võim ja vägivald on vastandid; kus üks valitseb absoluutselt, puudub teine. Vägivald ilmneb seal, kus võim on ohus, kuid omasoodu jättes lõpeb see võimu kadumisega. (Arendt, cit. Lukes, 1974)

 

*          *          *

Millised on Lukes’i järgi Arendti ja Parsonsi võimukäsitluse peamised puudused võrreldes tema enda omaga?

Hannah Arendt keskendub poliitikale ja avalikule ruumile ning tema võimukäsitlus on oluliselt erinev Lukes'i omast. Mõned peamised puudused võrreldes Lukes'i teooriaga:

1.      Eelarvamus demokraatia vastu: Lukes kritiseerib Arendti teooriat, väites, et Arendt eeldab liialt, et avalik ruum ja poliitika toimivad ideaalselt demokraatlikus ühiskonnas, ning ta ei arvesta piisavalt võimu varjatud aspekte ja konflikte avalikus ruumis.

2.      Võimu devalveerimine: Lukes väidab, et Arendt kipub devalveerima võimu olulisust, kui ta keskendub ainult avalikule ruumile ja ignoreerib varjatud ja teadvustamatu võimu mõõdet.

Talcott Parsonsi sotsioloogiline teooria keskendub ühiskonna struktuurile ja süsteemile ning ei pruugi poliitilise võimu analüüsiks olla nii otstarbekas kui Lukes'i teooria. Mõned puudused võrreldes Lukes'i teooriaga:

1.      Poliitika kõrvaldamine: Lukes kritiseerib Parsonsi selle eest, et ta ei pööra piisavalt tähelepanu poliitikale kui võimu keskmes olevale valdkonnale. Parsonsi teooria on suunatud sotsiaalsetele süsteemidele ja nende stabiilsusele, mitte konkreetselt poliitilisele võimule.

2.      Varjatud võimu puudumine: Parsons ei käsitle piisavalt võimu varjatud ja teadvustamatut aspekti, mis on Lukes'i teooria oluline osa. See võib viia puuduliku arusaamiseni sellest, kuidas võim tegelikult ühiskonnas toimib.

Steven Lukes ise peab oma kolmedimensioonilist võimukäsitlust rikkalikumaks ja ulatuslikumaks võrreldes Arendti ja Parsonsi omadega, kuna see hõlmab nähtava, varjatud ja teadvustamatu võimu aspekte. Lukes usub, et tema enda teooria aitab paremini mõista, kuidas võim toimib ühiskonnas ja poliitikas ning võimaldab analüüsida võimu sügavamat olemust ja mõju.

*             *             *

Mis laadi teooriad (Abendi mõttes) on Lukes’i poolt esitatud ühe-, kahe- ja kolmedimensioonilised võimuteooriad ning Arendti ja Parsonsi võimuteooriad?

Gabriel Abend kirjeldas oma artiklis "The Meaning of 'Theory'" (2008) nelja tüüpi sotsiaalteooriaid: normatiivseid, eetilisi, analüütilisi ja deskriptiivseid. Lukes'i, Arendti ja Parsonsi võimuteooriad võib liigitada (siiski paljuski subjektiivselt) nendesse kategooriatesse järgmiselt:

1. Lukes'i võimuteooriad:
• Ühedimensiooniline võimukäsitlus: See võimukäsitlus võib olla Abendi tüpoloogias "Deskriptiivne", kuna see kirjeldab, kuidas võim avaldub avalikes konfliktides ja otsustusprotsessides.
• Kahedimensiooniline ja kolmedimensiooniline võimukäsitlus: Need võimuteooriad võivad olla "Analüütilised", kuna nad püüavad analüüsida võimu erinevaid dimensioone ja sügavamat olemust ühiskonnas, sealhulgas varjatud ja teadvustamatut võimu.
2. Hannah Arendti võimuteooria:
• Arendti võimuteooria võib olla "normatiivne" või "eetiline", kuna see püüab mõista poliitikat ja avalikku ruumi, aga ka tuua esile väärtusi ja norme, mis võivad mõjutada poliitilist tegevust.
3. Talcott Parsonsi võimuteooria:
• Parsonsi sotsioloogiline teooria võib olla "deskriptiivne" või "analüütiline", kuna see keskendub sotsiaalsetele süsteemidele ja nende struktuurile, mis võib olla kasulik sotsiaalse dünaamika kirjeldamisel ja analüüsimisel.

Nagu mainitud, on see subjektiivne; Abendi tüpoloogia ei pruugi olla ühene ja absoluutne viis sotsiaalteooriate liigitamiseks. Sotsiaalteooriad võivad sisaldada mitmeid elemente ja omadusi, ning nende liigitamine võib olla sageli keeruline ja sõltuv kontekstist ning analüütiku vaatepunktist.

*             *             *

Kuidas seob Lukes erinevad võimukontseptsioonid erinevate käsitlustega huvidest?

Lukes loob raamistiku, läbi mille analüüsida, mil viisil võim toimib suhetes erinevate huvigruppide ja nende huvidega. Lukes'i teooria aitab mõista (esile tuua), kuidas võimukeskused mõjutavad, kujundavad ja kontrollivad huve erinevatel tasanditel.

Esimene dimensioon (manifesteeritud võim) käsitleb nähtavat ja ilmselget võimu, mis ilmneb avalikes konfliktides ja otsustusprotsessides. Oluline on siinjuhul, kuidas erinevad huvigrupid võistlevad omavahel avalikult ja püüavad oma huve edendada või kaitsta. Võimukeskused võivad kasutada oma võimu, et tagada, et nende huvid saavad domineerivaks avalikus otsustusprotsessis.

Teine dimensioon (varjatud võim) keskendub võimu suunamisele ja kontrollile otsuste kujundamise ja päevakorra seadmise kaudu, mõjutades seda, millised huvid ja küsimused jõuavad avalikku arutelusse. Võimukeskused võivad blokeerida teatud huvid, mis ei ole nendega kooskõlas, või suunata tähelepanu eemale teatud küsimustelt, mis võiksid neile olla ebamugavad. See dimensioon rõhutab, kuidas võimukeskused võivad kontrollida, millised huvid tõusevad esile avalikus ruumis ja millised mitte.

Kolmas dimensioon (teadvuseta võim) toob sisse mõiste teadvustamata võimust (unconciousness), mis hõlmab normide, väärtuste ja arusaamade kujundamist nii, et inimesed ei pruugi isegi teadlikult aru saada, et nende huvisid ja käitumist mõjutatakse. Siin rõhutatakse, kuidas võimukeskused saavad kontrollida inimeste tajumist ja käitumist, mõjutades nende hoiakuid ja väärtusi. See dimensioon aitab selgitada, kuidas võimukeskused saavad mõjutada, millised huvid ja eesmärgid inimestel üldse tekkida võivad.

*          *          *

Millised eelised ja puudused on ühedimensioonilisel võimukäsitlusel Lukes’i järgi?

Eelis on otsustusvõime. Üksikisikud ja eliit võivad vastuvõetavate otsuste tegemisel tegutseda eraldi, kuid nad võivad tegutseda ka kooskõlastatult – või isegi mitte tegutseda – nii, et vastuvõetamatud küsimused poliitikast eemale hoida, takistades sellega süsteemi muutumist temast mitmekesisemaks. on. On oletatud, et „riik, mis on oma otsuste tegemisel pluralistlik, võib olla ühtne ka mitteotsustamises”.

 

Ühedimensiooniline võimukäsitlus pakub selget ja lihtsat raamistikku poliitilise võimu analüüsiks. See rõhutab avaliku arutelu ja otsustusprotsesside kontrolli ning muudab mõiste kergesti mõistetavaks.

 

Probleemkoht: kaudne mõjutamine – võib teenida eliidi, mitte valija huve.

 

Eelis on ka keskendumine strukturaalsetele aspektidele, nagu poliitilised institutsioonid ja protsessid, mis mõjutavad otsuste tegemist. See võimaldab analüütikul uurida, kuidas võimukeskused kasutavad oma mõju poliitilises süsteemis.

 

Praktiline rakendatavus: ühedimensioonilise võimukäsitluse abil saab analüüsida poliitilise otsustusprotsessi, et mõista, kuidas teatud huvid ja vaated saavad domineerida teiste üle ning kuidas poliitikakujundamises toimuvad muutused.

 

Puudusteks on piiratud vaatenurk, kus tähelepanuta võivad jääda võimu sügavamad ja varjatumad aspektid, näiteks teadvuseta võimu dimensioon, mis keskendub inimeste väärtustele ja normidele.  Teiseks, liigne keskendumine nähtavale võimule, st ainult poliitiliste otsuste ja konfliktide välisele mõõtmele, jättes kõrvale olulised varjatud võimu aspektid, mis võivad mõjutada otsuste kujundamist. (NB! Villu Reiljan: Struktuurides on kallutatud jõud.)

 

*          *          *

Millised eelised ja puudused on kahedimensioonilisel võimukäsitlusel Lukes’i järgi?

Eelised kahedimensioonilise võimukäsitluse juures:

1.      Lihtsus: Kahedimensiooniline võimukäsitlus on lihtne ja selge, mis muudab selle mõistmise ja rakendamise suhteliselt lihtsaks. See võimaldab analüüsida, kuidas võim toimib suhteliselt lihtsate kriteeriumide alusel.

2.      Võime käsitleda varjatud võimu: See võimukäsitlus aitab tuvastada varjatud võimu olemasolu ja mõju, mis võib olla oluline, kui traditsioonilised võimuallikad on vähem ilmsed. See laiendab võimalust analüüsida ühiskondlikke ja poliitilisi suhteid.

Puudused kahedimensioonilise võimukäsitluse juures:

1.      Lihtsuse piirangud: Kuigi lihtsus võib olla eelis, on ka sellel võimukäsitlusel piirangud. See võib olla liiga abstraktne ja mitte pakkuda piisavalt konkreetseid juhiseid selle kohta, kuidas varjatud võimu täpselt tuvastada ja analüüsida.

2.      Süstemaatilise analüüsi puudumine: Kahedimensiooniline võimukäsitlus ei paku terviklikku süsteemi võimu analüüsimiseks. See keskendub eelkõige võimule kui otsuste tegemise protsessile ja ei pruugi hõlmata kõiki võimu ilminguid ja aspekte.

3.      Liialt kognitiivne lähenemine: See võimukäsitlus keskendub inimeste teadmistele ja teadvusele ning võib jätta tähelepanuta struktuursed tegurid ja institutsionaalsed jõujooned, mis võivad mõjutada võimu ja selle kasutamist.

4.      Puudulik praktiline rakendatavus: Kuigi kahedimensiooniline võimukäsitlus aitab mõista võimu olemust, võib selle rakendamine poliitilises analüüsis ja otsuste tegemises olla keeruline, kuna see ei pruugi pakkuda selget metoodilist raamistikku. (Lukes, 1974, ChatGPT tõlgendus)

*          *          *

Millised eelised ja puudused on kolmedimensioonilisel võimukäsitlusel Lukes’i järgi?

Tegevusetus - Siin on meil veel kord mittesündmus. Tõepoolest, kui potentsiaalse probleemi mahasurumise põhjuseks on tegevusetus, on meil kahekordne mittesündmus. Kuidas saab sellist olukorda empiiriliselt tuvastada? Esimene samm sellele vastamiseks on näha, et tegevusetus ei pea olema tunnusteta mittesündmus. Teatud viisil tegutsemata jätmisel antud olukorras võivad olla täpsustatavad tagajärjed, kui sellisel viisil tegutsemine on oletatav võimalus, millel on kindlad tagajärjed. Veelgi enam, tegevusetuse tagajärjeks võib olla veel üks mittesündmus, näiteks poliitilise probleemi mitteilmumine (Lukes, 1974).

 

Teadmatus - Inimene ei pruugi olla teadlik sellest, mida peetakse tema tegevuse "tegelikuks" motiiviks või tähenduseks (nagu tavalistel Freudi juhtudel). Või teiseks ei pruugi inimene olla teadlik sellest, kuidas teised tema tegevust tõlgendavad. Või kolmandaks ei pruugi inimene olla teadlik oma tegevuse tagajärgedest (Lukes, 1974).

 

See on kolmas tüüp, mis on tõeliselt problemaatiline juhtudel, kui agendilt ei saa eeldada, et ta teab oma tegevuse tagajärgi. Kas võib öelda, et A omab võimu B üle, kui teadmised A mõjust B-le pole A-le kättesaadavad? Kui A teadmatus nendest mõjudest on tingitud tema (parandatavast) suutmatusest teada saada, näib vastus olevat jah. Kui ta aga poleks saanud teada – sest näiteks teatud faktilised või tehnilised teadmised polnud lihtsalt kättesaadavad –, tundub, et jutt võimu teostamisest kaotab mõtte (Lukes, 1974)

 

Kolmas raskus seisneb võimu teostamise omistamises kollektiividele, näiteks rühmadele, klassidele või institutsioonidele. Probleem on selles: millal saab sotsiaalset põhjuslikku seost iseloomustada kui võimu teostamist või täpsemalt, kuidas ja kuhu tõmmata piir ühelt poolt struktuurse määramise ja teiselt poolt võimu teostamise vahel? See on probleem, mis on marksistliku mõtteloos determinismi ja voluntarismi arutelude kontekstis sageli uuesti esile kerkinud. Nii on näiteks sõjajärgses Prantsuse marksismis Louis Althusseri ja tema järgijate strukturalistlik marksism omaks võtnud äärmusliku deterministliku positsiooni, vastandina mõtlejate nn humanistlikule, historitsistlikule ja subjektivistlikule tõlgendusele. (Lukes, 1974)

 

ChatGPT annab järgmise tõlgenduse:

Eelised kolmedimensioonilise võimukäsitluse juures:

1.      Sügavam arusaam võimust: Kolmedimensiooniline võimukäsitlus läheb sügavamale kui lihtne kaheastmeline võimukäsitlus, võimaldades uurida võimu erinevaid tasandeid ja nüansse. See aitab avada võimu olemust mitmekesisemalt ja täielikumalt.

2.      Tuvastab varjatud võimu paremini: Kolmedimensiooniline võimukäsitlus aitab tuvastada ja analüüsida varjatud võimu, mis on inimeste teadvusest ja otsuste tegemisest kaugemal. See on eriti kasulik, kui soovitakse mõista, kuidas võimutegurid võivad kontrollida või mõjutada inimeste soove ja hoiakuid.

3.      Pakub kriitilist raamistikku: See võimukäsitlus julgustab kriitilist mõtlemist ja küsimuste esitamist traditsiooniliste võimuallikate ja hierarhiate suhtes. See võimaldab uurida, kuidas võim võib olla ebavõrdne ja kuidas see võib olla seotud struktuursete probleemidega ühiskonnas.

Puudused kolmedimensioonilise võimukäsitluse juures:

1.      Komplekssus: Kolmedimensiooniline võimukäsitlus võib olla keeruline ja keeruline mõista võrreldes lihtsama kaheastmelise võimukäsitlusega. See võib raskendada selle kasutamist praktilises analüüsis ja poliitilises otsuste tegemises.

2.      Võimu mõõtmise raskus: Kolmedimensiooniline võimukäsitlus ei paku alati selgeid meetodeid võimu mõõtmiseks ja kvantifitseerimiseks. See võib muuta raskeks võimuga seotud nähtuste objektiivse hindamise.

3.      Empiirilise rakendatavuse väljakutsed: Kuigi kolmedimensiooniline võimukäsitlus aitab teoreetilisel tasandil mõista võimu erinevaid aspekte, võib selle rakendamine konkreetses empiirilises uurimises olla keeruline ja nõuda täiendavaid meetodeid ja lähenemisviise.

 

KASUTATUD MATERJALID & AI TUGI:

·         Lukes, S. (1974). Power: A Radical View. Macmillan Education.

·         Lorenzi, M. (2006). Power: A Radical View by Steven Lukes. Crossroads. Vol 6, no.2, pp. 87-95.

·         ChatGPT