Arlette Farge, Jacques Revel. MÄSSU LOOGIKA. LASTERÖÖVIDE AFÄÄR PARIISIS 1750

SISSEKANNE # 40

www.apollo.ee

See näiliselt õhuke, kuid sisutihe raamat viib lugeja  1750. aasta mailõpu Pariisi, kuid sulnist hiliskevadist romantikat siit ei leia, vastupidi - ta kaasatakse otsekohe pöörasesse sündmuste virvarri. Linnas on maad võtnud ärevus. Rahvas teab, et kuninga korraldusel puhastatakse tänavaid hulgustest, liiderdajatest, sulidest ja muudest heidikutest, kes on vallutamas linna väljakuid, kaldapealseid ja kangialuseid. Igasugused päevavargad on ausatele linnakodanikele ammuilma pinnuks silmas – nad on probleem, millega tuleb tegeleda. Ent sealjuures on kulutulena hakanud levima jutud,  nagu võtaks politsei haarangute käigus tänavatelt kinni ka lapsi, et saata nad kaugetesse asumaadesse või sõjaväkke kuningat teenima. Kaduma on läinud ka jõukate kodanike võsukesi. Röövitud laste eest nõutavat vanematelt kopsakat lunaraha. Käivad koguni jutud, et jäljetult kadunud süütute laste verega ravitakse leeprahaiget printsi. Õli valab tulle edeva ja arrogantse politseiülema Berryer’ korraldus, mis saadab linna kvartalitesse ringi luusima erariides politseiagente. Õhk on plahvatusohtlik ja piisab sädemest... 

Ja ühel nädalalõpul see algabki spontaanselt ja raevukalt. Kokkupõrked puhkevad sõltumatult linna eri paigus, saades alguse mingist tühisest stseenist ja õigustuse sobivast tõlgendusest. Näeme üht sündmusteahelat, mis kulmineerub õnnetu politseiohvitseri Labbé lintśimisega. Raamat süźeestab mässu erakordse intensiivsusega – seda võimaldavad autoritele mahukad kohtutoimikud. Lugeja saab sündmuste kulgu jälgida mitmest perspektiivist ja detailideni lahtivõetuna. Põhimõtteliselt on sündmustik väga filmilik. Joonistuvad välja karakterid: õnnetu ohver, kõrk politseiülem, kohusetundlikud uurijad, perpetraatorid ja kõrvalosades linlased, kes muidu olevat üpris heatahtliku ja leebe loomuga. Tegelastel on nimed ja nad kõnelevad. Lugejal on põnev. Mis sest, et see on kõigest üks episood suurlinnas, kus nagunii alati on midagi toimumas. Ajaloolises mõistes üsna tähtsusetu pealekauba, sest guugeldades lugeja lisainfot ei leia. Aga ometi see raamat kõnetab, asub lugejaga dialoogi, paneb küsimusi esitama.  Muidugi, ka sellest sündmusest võiks kirjutada kirjutada väga üldiselt ja igavalt. Või siis üldse mitte. Ajalugu on katkematu sündmuste ja seikade voog, ainult rõhuasetused pannakse meie eest paika. Kuuldavasti seisnud Louis XVI päevikus isegi Bastille’i vallutamise päeval ainult üks tähenduslik sõna: Rien. Aga selle raamatu autorid laskuvad  lugejaga käsikäes tänuväärselt rohujuure tasandile ja kõik ärkab ellu. Näeme tendentse, allhoovusi, irratsionaalse hirmu teket ja seletamatu vägivallapuhangu avaldumist kohe, kui selleks on võimalus. Joonistub välja mentaliteet, et spontaanne ja kollektiivne mäss on justkui juba eos õigustuse saanud, olgu siis ajendid nii absurdsed kui tahes.

Autorid skitseerivad ka  politsei võimuliialdusi, kes ei suuda rahvaga ühes taktis püsida. Kord ollakse saamatud, kord üleliia karmikäelised – liigne agarus teatavasti võtab ogaruse vormid, passiivsus ja leebus suretavad aga respekti. Lugejal on võimalus kaasa elada politseiuurijate kõhklustele, lugeda ülekuulamisprotokolle ja raporteid.  

Seda raamatut võib tõepoolest käsitleda kriminaalse põnevuslooga, kus pannakse toime kuritegu, seda uuritakse ja süüdlasi ka karistatakse. Kuid raamatu pealkiri annab põhjust oletada, et autorid soovivad lugeja tähelepanu veel millelegi juhtida. Nimelt: igasugune lineaarne mässu kirjeldamine, kuigi allikate koha pealt aus ja verifitseeritav, on eksitav, sest toob mässu kaosesse korra ja sidususe. Oma kronoloogilise ülesehitusega loob see mulje terviklikust intriigist: üksteisele järgnevatest süźeepööretest alguse ja lõpp-punkti vahel. Kuid nagu tõdevad autorid, olid mässus osalenud inimesed lühinägelikud: neist sündmustest pole võimalik näha mitte midagi. Siit koorubki mässu loogika: seda on võimatu jutustada, kuigi sellele võib otsida põhjusi ja tõlgendusi. Iga jutustamiskatse on vaid sündmuse sotsiaalne kirjeldus, mis on determineeritav etteantud raamides. Ühtse jutustuse asemel võib näha paljusid omavahel loogiliselt seotud fragmente.

Raamat konstrueerib muuhulgas elava pildi vana korra aegsest Prantsusmaast, kus kord oli „selleks korraks“ majja löödud, kuid midagi polnud lahendatud. Riik toimis, rahvas elas ja toimetas argirütmis omasoodu edasi – ning kuningas ajas omi asju, nagu seisus nõudis. Eksisteeris kaks paralleelset, üksteisest võõranduvat maailma, kes olid vastastikku respekti kaotamas. Võõrandumisest sünnivad kuulujutud, millest peegeldub tõsiasi, et rahvas ei armasta enam kuningat, oma „le Bien-Aimé“-d, endisel moel. Aga esialgu läheb veel aega.

Raamat on sündinud kahe maineka prantsuse ajaloolase – Arlette Farge’i (sünd. 1941) ja Jacques Reveli (sünd. 1942) – koostöös, kes on tuntust kogunud uurimustega Prantsusmaa rahvakultuurist ja linnaelust ning avaldanud uuenduslikke käsitlusi Prantsusmaa varauusaja ajaloost, rõhuasetusega mentaliteedi- ja haridusajalool. Revel on mõjuka ajalooajakirja Annales üks peatoimetajatest. Seega võib lugeja olla päris kindel, et asudes 1750. a. maikuu Pariisis tabama mässu loogikat,  teeb ta seda igati usaldusväärsete teejuhtide saatel. Küsimusi on lubatud esitada, dispuut on tervitatav.

*          *          *

·         Farge, A. &  Revel, J. (2005). Mässu loogika. Lasteröövide afäär Pariisis 1750. Tallinn: Varrak.

 

Carlo Ginzburg. JUUST JA VAGLAD

SISSEKANNE # 39

www.apollo.ee

Pean tunnistama, et esimene tutvus selle raamatuga algas mitte päris esimeselt leheküljelt.  Juhtus nii, et kõigepealt köitis mind dialoog:

Mis on Jumala võim? - Toimida oskuslike tööliste kaudu.
Kas need inglid, kes teie arvates olid Jumala võimuteenrid maailma loomisel, tegi otseselt Jumal või keegi teine? - Nad tegi loodus maailma kõige täiuslikumast substantsist, justnagu vaglad juustust, ning kui nad esile kerkisid, said nad Jumala käest, sellal kui ta neid õnnistas, tahte, intellekti ja mälu.
Kas selle, keda te Jumalaks kutsute, tegi ja lõi keegi teine? - Teised ei teinud teda, kuid ta liigub koos kaosega ning muutub ebatäiuslikust täiuslikuks.
Kes kaost liigutab? - See liigub ise. (Ginzburg, 2000:108, 109)

Kõlab nagu kahe haritlase võrdväärne dispuut keskaegses Bologna ülikoolis, kuid küsijaks on siinkohal inkvisiitor ja vastuseid annab ketserluses kahtlustatu. Need read pärinevad üle-kuulamisprotokollist, kus iga öeldud sõna, olgu ta nii vaimukas ja särav kui tahes,  evib saatuslikku tähendust. Panused on kõrged, lausa elu ja surma peale. Seda imetlusväärsem on nende sisukus sel konkreetsel ajamomendil.

Mulle on alati meeldinud nonkonformistid, kes ei sobitu ühiskondlikesse raamidesse ja seisvad pildilt justkui väljas, torgates niiviisi aga ka rohkem silma. Üks neist oli kindlasti nende vastuste autor Domenico Scandella, hüüdnimega Menocchio - XVI sajandil elanud mölder Montereale linnakesest Kirde-Itaalia Friuli maakonnast, kelle leidis üles ja kirjutas suureks Itaalia mikroajaloo uurija Carlo Ginzburg (sünd. 1939). Ta võttis Menocchio ette  põhjalikkuse, detailsuse ja samas pieteeditundega ning  õnnestus sellisel määral, et viimasest on kujunenud mikroajaloo superstaar. Lihtne mees, ilma kõrgelennulise hariduseta, kuigi lugemise ja kirjutamise oskusega, enda hinnangul päris vaene mees, kuid siiski mitme veski rentnik – kokkuvõttes täiesti tavaline, ümbruskonnas tubli ja lugupeetud inimene. Ent kõigele lisaks oli ta ka sõnakas mees, kes oli üht-teist kuulnud ja lugenud, oskas mõelda ja järeldusi teha ning andis endast ka häälekalt teada. Eks ütleb piiblisalmgi, ühest küljest manitsedes, kuid samas julgustades, et valetunnistaja hukkub, kuid mees, kes midagi on kuulnud, võib alati rääkida (Õp.21:28). Iroonilisel kombel iseloomustab see Menocchio juhtumit väga tabavalt. Tal kujunes välja oma maailmavaade (seda need raamatud teevad!) ja veendumus, et oma tõekspidamisi ei pruugi hoida vaka all – kasvõi selleks, et nende üle vaielda (sest vaidlused on teadagi tõe kasvulava). Õnnetuseks sattus Menocchio elama vastureformatsiooni ajastul, mis ei vaadanud seesugust isemõtlemist kaugeltki soosiva pilguga. Vastupidi, kiriku ametlikust doktriinist kõrvalekaldujaid süüdistati ketserluses ja neid ootas karm karistus.

Menocchio saabki meile õigupoolest tuttavaks inkvisitsiooniprotokollide kaudu, millest kooruvad tema elu üksikasjad ja tõekspidamised. Ta seisis kohtu ees kaks korda – 1583 ja 1599. Materjal on rikkalik, sest Menocchio maailm on kirev ja huvipakkuv. „Püüdke mitte liiga palju rääkida,“ soovitas talle teda hästi tundev sõber, kuid loomulikult ei suutnud Menocchio ennast ohjeldada. Tal on palju öelda. Ta heidab rikastele ette, et need kasutavad kohtutes vaeste rõhumiseks mõistetamatut ladina keelt – see on rahva reetmine, sest kohtuprotsessidel ei tea vaesed, millest jutt käib, ja nad surutakse nurka (Ginzburg, 2000: 47). Ta ülistas kirglikult kõikide uskude võrdsust, olles seisukohal, et Püha Vaimu on Jumal andnud kõigile, nii kristlastele, ketseritele, türklastele ja juutidele, ja ta peab neid kõiki kalliks ja kõik saavad ühtviisi oma usu läbi päästetud. Ta ründas sakramentide kasutamist „kaubana“. Inkvisiitor, rääkimata peavikaarist ja linnapeast, kelle ees Menocchio aru andis, pidid olema kahtlemata rabatud tema lihtsast ja selgepiirilisest maailmast, niisama muljetavaldav oli tema kirglikkus, millega ta oma maailma kaitses. Kõik see tulenes tema oma peast, tema oma arusaamisest – võimuesindajate  jaoks oli see mõistetamatu ja seetõttu ka eriti ohtlik.

Ginzburg mitte ainult ei rekonstrueeri, vaid jutustab Menocchio lugu lineaarselt. Liigume protsessilt protsessile ja mulle näib, et kohati on ka ta ise hämmeldunud Menocchio maailmast. Mõni asi ei tundu loogiline, aga samas ta ei üritagi oma uurimuse varjukohti ühemõtteliselt läbi valgustada, kuna hüpoteesid, kahtlused  ja  selgusetud  kohad  on teaduse kaasosa: mikroajaloolase suurendusklaasi all kõnelevad ühtviisi tähendusrikkalt nii tuntud põhitõed kui ka ekslikud lahendused ja ummikseisud.

Ginzburg tõdeb, et Menocchio juhtum sai võimalikuks tänu trükikunsti leiutamisele ja vastu-reformatsioonile. Ühtlasi näeme, kuidas lugemine hakkas mõjutama inimese maailmapilti. Ehkki tõlgendused võisid olla kontekstist väljarebitud ja ekslikud, seosed hüplikud ja ebaloogilised, naeruväärsed ja naiivsed, näeme siiski iseseisva, analüütilise inimese sündi, kes konstrueerib erinevaist pusletükkidest omaenda maailma. Läbiotsimiste käigus  kirjutati üles ka Menocchio raamatukogu, mis polnud suur, kuid varieeruv – Vulgatast Dekameroni ja Mandeville’i reisikirjadeni. Nii võib Menocchio lugu käsitleda ka lugemise ajaloona, mis näitab raamatute mõju kaasaegse individuaalse mõtleja väljakujunemises.

Olgu kuidas on, aga Menocchio saatus oli kurb.  1584. aastal mõisteti ta eluks ajaks vangi, kuid tänu perekonna eestkostele vabanes ta 1586 tingimustel, et ta hoiaks madalamat profiili. Mõnda aega see õnnestuski, ent 1599. aastal sattus Menocchio taas inkvisitsiooni huviorbiiti, olles pöördunud tagasi oma tõekspidamiste juurde ja neid levitanud. Seekord reageeriti täie karmusega ja paavst Clemens VIII isiklikult käskis Menocchio kui lootusetu tuleriidal hukata. Õnneliku lõpu puudumine ei tohiks aga lugejat heidutada: kuigi Menocchio ei olnud ikoon nagu Giordano Bruno või Jan Hus, on temast ometi saanud selle raamatu kaudu kõigi juhukangelaste märter – kui nii võib väljenduda: lihtne mees, kes luges, mõtles ja väljendas ennast, nagu oskas. Nagu me kõik tänapäeval. 

*          *          *

·         Ginzburg, C. (2000). Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm. Tallinn: Varrak.

 

Johan Huizinga. KESKAJA SÜGIS

SISSEKANNE # 38

www.rahvaraamat.ee

Kui maailm oli veel viis sajandit noorem, oli kõigil inimeste elusündmustel palju teravamate piirjoontega väline vorm kui praegu. Mure ja rõõmu, õnnetuse ja õnne vahel paistis olevat suurem vahemaa, kui see meile tundub; kõigele kogetule oli omane see otsesus ja absoluutsus, mis on veel praegugi man laste rõõmul ja murel. Iga sündmust, iga tegu ümbritsesid väljakujunenud ja väljendusrikkad vormid, nad olid häälestatud range ja kindla elustiili ülevusele. (Huizinga, 2007: 11)

Selliselt - poeetiliselt raamistatuna, justnagu vana muinasjutt - algab Hollandi kultuuriajaloolase Johan Huizinga (1872-1945) raamat „Keskaja sügis“, mis on intrigeeriv nii sisult kui vormilt ning sellisena saavutanud omal moel ajatu mõõtme. See pole kaugeltki lihtne juturaamat ühest ajalooperioodist, mis on determineeritav hilise keskajana ja milles räägitakse lineaarselt kuningatest ja suurtest lahingutest, kus esitatakse fakte ja antakse hinnanguid. See ei ole ajalooraamat klassikalises võtmes, millest ammutada teadmisi ajaloo eksamiks – ehkki nimesid, tuntuid ja tundmatuid, on see raamat pungil täis. Pigem on see ajaloost väga tugevalt inspireeritud nüanssiderohke poeesia, pilguheit hilisesse keskaega läbi kirjanduslik-filosoofilise prisma. 

Tegemist on väga isikliku nägemusega. Huizinga tõdeb, et teose lähtepunktiks oli vajadus paremini aru saada Van Eyckide ja nende järeltulijate kunstist, mõista seda seoses kogu tolle aja eluga, haarata tervet Burgundia ühiskonda ühe pilguga (Huizinga, 2007: 9).  Sedamööda, kuidas mõte edenes, tuli nihutada ka piire ja nõnda vaatleb Huizinga lisaks Burgundiale ka Prantsusmaad ühtses terviklikus kompositsioonis, mille lööva pealkirja all peitub uurimus XVI-XV sajandi elu- ja mõttevormidest.

Vormil on üldse selles raamatus tähenduslik osa. On mitmesugused mineviku elu-, mõtte-, tavade ja teadmiste vormid, mida autor põhjalikult analüüsib, mistõttu see teos kõnetaks ilmselt esmalt leebet kunstiteadlast kui ranget ajaloolast. Tekkis kujutluspilt Huizingast, kes on sisse astunud justkui näitusesaali, mis eksponeerib ühtainsat, kuid äärmiselt detailirohket suurt maali. Et maali kui tervikut hoomata, peab seda vaatlema mitu korda, eri nurga alt, hommiku- ja õhtuvalguses, lähedalt ja kaugelt, nii nukras kui  ülevas tujus. Teose ülesehitus lubab arvata, et just selline metodoloogia teose autoril oligi – korduvkülastused ja mõtte-pausid.  Piltlikult öeldes: seinal rippuv uurimisobjekt on alati sama, kuid külastaja (uurija) naaseb selle juurde alati erinevate rõhuasetustega.

Huizingat paeluvadki erinevad tahud. Ta keskendub ühel korral kangelasunelmatele, teisel korral mõtestab lahti armastuse vorme ja analüüsib surmakujutlust – kõike võluva kunsti-nautleja-erudiidi seisukohalt. Mõnikord kurdab ta küll seda, et ta pole suuteline nägema pildi taha, ja see piiratus häirib. Aga kuhu jääb keskaja robustsus ja rustikaalsus, agressiivus ja seksuaalsus ning koledad taudid, katk ja leepra? Seda sellest raamatust ei leia, Huizinga pilt on esteetiline ja mõrkjasmagus, see pole mingi abstraktne kujutelm või ekspressionistlik luupainaja.  

Nagu pealkiri vihjab, prevaleerib teoses pessimistlik kammertoon. Sügis sümboliseerib allakäiku, hääbumist, küpsust. Elusügis kõlab kurvalt, ajastu sügis kurvemalt veel. Eks ta ole: sügiseks valmib kõik see, mis kevadel tärkas ja suvel küpses – saame nautida vilju, kuid miskit uut enam õitsele ei puhke. Huizinga maalib meile hiliskeskaja portree, millel on lopsakust ja värve, kuid selle kõrval on tunda kõdunemise ja roiskumise lehka. Ja talv on tulemas... Huizinga kirjutab: See on kuri maailm. Vihkamise ja vägivalla tuli lõõmab kõrgele, ülekohus on vägev, kurat varjutab oma mustade tiibadega sünget maailma. Ja peagi ootab inimkonda kõigi asjade lõpp. Kuid inimesed ei paranda meelt; kirik võitleb, jutlustajad ja kurdavad ning manitsevad asjata (Huizinga, 2007: 35). Seejärel võtab ta kaabu, surub mantlihõlmad kokku ja astub tänavale – anno Domini 1918/1919, mis ei toida just erilist optimismi.

„Keskaja sügis“ on nii ehk teisti väljakutsuv teos. Morfoloogiline lähenemisviis ja sümbolite küllus nõuab lugejalt mõningaid eelteadmisi, kui ta just ei hoia entsüklopeediaid käepärast. See on nagu gurmeeroog, mille maitsenüansid  ei pruugi kohe avalduda. Lisaks on raamatus väga palju tsiteeritud teksti, mis tuuakse lugejani originaalkeeles, et midagi tõlkes kaotsi ei läheks – sellestki läbinärimine nõuab kannatlikku meelt. Soovituslik meetod on läheneda teosele väikeste annuste kaupa, lugeda seda täpselt niisamuti, nagu minu ettekujutlusis Huizinga on maalinud oma „Keskaja sügise“ – fragmenteeritud tervikpildina, mida tuleb vaadata mitu korda, et mõista. Ja kui peaks tekkima iga kord isesugune arusaam, ei tohiks see lugejat heidutada, sest see on märk elavast, mõtteid ergutavast kunstiteosest, mitte surnud natüürmordist. Mida „Keskaja sügis“ kindlasti ei ole. Ja just selsamal põhjusel on see ka ajatu teos: see on  autori omalaadne ja isikupärane visioon, millega saab nõustuda või mitte, mille üle võib tunde arutleda, kuid mis ei aegu, nagu teevad seda sajad lineaarsed ajalooraamatud enne ja pärast „Keskaja sügist“.

*          *          *

 Huizinga, J. (2007). Keskaja sügis. Tallinn: Varrak.