NORBERT ELIAS . TSIVILISEERUMISPROTSESS: seksuaalsus ja agressiivsus

SISSEKANNE # 29

 

Tõenäoliselt on seksuaalsus ja agressiivsus need kaks valdkonda, mis ühiskonna tsiviliseerumisprotsessis  kannavad kõige kandvamat rolli. Need on ürgsed, animaalsed ja samas loomulikud tungid, mida tsiviliseeritud inimene peab mõistlikuks looritada häbitunde varju. Sest ega me siis loomad või primaadid pole, kellel puudub sotsiaalne pidurdussüsteem – me oleme läbi käinud pika tsivili-seerumise tee. Ja kuigi me teame suurepäraselt, et need tungid on meie pärisosa, on meil kohustus need suruda normatiivsesse voolusängi, et meid ei tabaks hukkamõist ja ekskommunikatsioon – seda isegi XXI sajandi teisel kümnendil.

Norbert Elias tõdeb oma raamatus „Tsiviliseerumisprotsess“ (I köide), et häbitunne, mis ümbritseb inimeste seksuaalsuhteid, on tsiviliseerimisprotsessis märkimisväärselt tugevnenud ja muutunud. See nähtub eriti selgelt neist raskustest, millised lapsevanematel tuleb ületada, kui nad peavad neid suhteid selgitama oma lastele. Oleme kollektiivselt leppinud, et see on justkui tabuteema, mis võetakse kõne alla äärmise sunduse ajal ehk siis, kui teema pole enam edasilükkamatu ja välditav. Ka siis teeme seda hoolikalt sõnu valides, alateadlik piinlikkusenoot hääles, tahtmata näida labane või ropp. Ometi on see kõigest bioloogiline küsimus.

Elias toob iseloomustava näitena Rotterdami Erasmuse „Vestlused“, mis ilmus 1522. aastal tegelikult varasema töö täiendava ümbertöötlusena. Täispealkiri (Sõbralikud vestlused mõeldud mitte üksnes noorte keelepruugi parandamiseks, vaid ka nende elu harimiseks) annab meile võtme teose mõistmiseks: stiilse ladina keele kõrval andis see ühtlasi poistele – aga nemad oli teose sihtgrupp – sissejuhatuse ellu.  Teost hoidsid elavana arvukad kordustrükid ja tõlked, sellest sai kooliõpik, standardlektüür poiste kasvatamisel. Eliase hinnangul peegeldub Õhtumaa ühiskonna muutumine tsiviliseerimisprotsessi käigus kõige ehedamal kujul just kriitikalaviinis, mille vallandas teose aadressil XIX sajandi keskpaiga pedagoogiline mõtlemine. Saksa pedagoog Karl Georg von Raumer ahhetab oma „Pedagoogika ajaloos“ (1857) Erasmusele viidates, kuidas küll võidi sellist raamatut kasvatustöös kasutada, kuivõrd poisid ei taipa ju midagi teemadest, mis on loomuldasa mõistetavad küpsetele meestele. Appi tuleb Schilleri distihhon „Vigurvõte“: Kui tahate meeldida ühtaegu nii selle maailma lastele kui vagadele, maalige ülimat naudingut, kuid maalige lisaks ka kurat.  Taktitundelise von Raumeri meelepahaks on Erasmus maalinud kõige labasemal moel naudingut ja lisanud siis juurde midagi hingekosutavat, ning see olevat soovituslik lugemismaterjal kaheksa-aastastele poistele, et nad seeläbi paremaks saaksid.  Kas see on mingi nali? - lubaks (õigupoolest lausa kohustaks) von Raumer meil retooriliselt Erasmuselt küsida. Ent põlguse nooled ei tabaks ilmselt oodatud moel sihtmärki,  kuna Erasmus  tõenäoliselt ei mõistaks sajandeid hiljem tehtud etteheiteid. Vastupidi, kõik need vestlused on kantud siirast murest, edasi antud õpetatud haritlase poolt ja Jumalale meelepäraselt positsioonilt. Enamgi veel: need on mõeldud näidisvestlusena, mis sobib kasvavale lapsele parimaks eeskujuks, ja suures osas soovkujutelmaks, võrreldes sellega, mis tegelikult toimus (Elias, 2005 [1939], 314). Meil pole alust selles kahelda – kuivõrd Erasmuse reputatsioon omas ajas on meile teada. Niisamuti ei või me XXI sajandi lugejatena naeruvääristada von Raumeri tõekspidamisi, sest oma ajastu kontekstis seisaksid need kuldselt raamituna iga lugupidava kasvatusasutuse ukse kohal ning keegi ei seaks nende (aja)kohasust kahtluse alla.

Olgu. Erasmuse ajal leidus  ka ortodokssemaid õpetlasi, kes püüdsid teemat nii-öelda üle kirjutada, sest „Vestluste“ puhul polevat sageli teada, kas need on kirja pannud kristlane või pagan. Mõistagi süüdistati Erasmust ketserluses ja kahtlused on  sündinud range katoliiklase Johannes Morisotuse peas – nagu vahendab meile Elias. Aus vastukirjutus, mida tabab aga samalaadne karvustus XX sajandi moraalijüngritelt. Tsiteerigem Eliase kaudu: „Morisotusel mängivad neiud, neitsid ja naised veelgi suuremat rolli kui Erasmusel. Terve hulga dialoogide puhul on sõnajärg üksnes nende käes, ja nende vestlused, mis (...) ei ole kaugeltki täiesti süütud, keerlevad (...) sageli nii kahemõtteliste asjade ümber, et me pead raputades küsime: kas range Morisotus kirjutas need tõesti oma pojale?“ Hämmeldunud arvustaja aastast 1911 jõuab järelduseni, et polnud Morisotuski põlatud Erasmusest parem, olles didaktilisel eksiteel: sest kuis saanuks meessugu in corpore ladina keeles rääkides näidisena  kasutada vestlust, mida peavad naised?! (Elias, 2005 [1939], 316).

Kuid Erasmus ja kahtlemata ka Morisotus ei oleks eelpool mainituga kindlasti nõus. Erasmus ütleb otsesõnu oma kommentaaris „Vestluse kasulikkusest“, millele ta soovis noorte tähelepanu juhtida. Tuleb näidata peeglit, lasta kõneleda professionaalil. Vestlus lõbutüdruku ja poisi vahel kandis Erasmuse sõnul siivsat eesmärki hoida poisse kahtlastest majadest eemal ja ärgitada tüdrukuid neist ära pöörduma. Morisotus teeb läbi katoliiklase prisma sedasama. Von Räumeri kaasaegsed leiaksid end viimaste tekstidesse kaevudes nii ühel kui teisel juhul häbipuna palgel – mis on tsiviliseerumisprotsessi vääramatu kaasanne.

Elias nendib, et seksuaalsus ja lõbumajad eksisteerisid ka kõige puritaanlikematel aegadel, kuid hillitsetud ühiskond rajas nende ümber vaikimisvandega betoneeritud müüri. Elias kasutab terminit Schamangst – häbiga segatud hirm, mis hoiab meie tungielu sündsuse piirides. Mida kõrgem on sotsiaalne staatus, seda suurem on enesekontroll ja seesama Schamangst.  Eriti paistab see silma vanemate ja laste suhtest, mis Erasmuse-Morisotuse aegade rustikaalsusest on muutunud peenetundeliseks, kuid distantseeritud Erziehung’iks.  Von Raumer  kirjutab väikeses tüdrukute kasvatamise käsiraamatus (kas pole kummaline, eelpool mainitud märkusi silmas pidades, et sellel pikantsel teemal võtab sõna mees?), et „mõnel emal on minu arusaamale täielikult vastupidine seisukoht, et tüdrukutele tuleks kõikidest suhetest perekonnas, isegi seksuaalsuhetest aimu anda ja pühendada neid teatud määral asjadesse, mis neil kunagi ees seisavad, kui nad kunagi abielluma peaksid. (...) Neid asju ei peaks laste juuresolekul üldse puudutama, kõige vähem aga salapärasel moel, mis tekitab lastes vaid uudishimu. Lastagu lastel niikaua kui võimalik uskuda, et ingel toob emale väikese lapse, nagu mõnes paigas on tavaks öelda ja mis on tunduvalt parem tavalisest kurejutust.“ (Elias, 2005 [1939], 322-323). Sapienti sat! Ingel on üheselt mõistetav, puhas ja süütu kujund varjamaks rüvedat lastesaamise protsessi kombekas ja heal järjel pürjeliperekonnas. Kuidas asjad tegelikult käisid, võisid teada vaid agulilapsed sotsiaalse hierarhia keldrikorrusel. Või nagu märgib fiktiivne Josefine Mutzenbacher, rääkis see Viin, millises tema üles kasvas ja elas, hoopis teistsugust keelt – otse ja keerutamata anti „asjadele“ ja „tegevustele“ nende õiged nimed. Nood viinlased lõhnasid tuulutamata tubade, söe ja odava söögi järele, neil polnud raha parfüümide otsmiseks ja ka nende jutt oli kuidagi lõhnastamata. (Foral, 2008, 329). Seevastu von Raumeri pitoreskses tundemaailmas on täiskasvanute endi hingestruktuur selline, mis teeb seksuaalse kasvatustöö niivõrd raskeks: ei leita õigeid sõnu, kuna räpased sõnad, mida teatakse, ei tule kõne alla, aga meditsiinilised terminid on paljudele harjumatud.  Nõnda soovitabki von Raumer võimalusel mitte nendest asjadest rääkida (Elias, 2005 [1939], 325).

Elias vaeb ka abielu tähenduslikku muutumist Õhtumaa tsiviliseerumisprotsessis. Eelistatult on kristlik abieluvorm monogaamne, ehkki sugudevahelise suhtlemise tegelik reguleerimine ja kujunemine toimus pikema aja jooksul ning range, mõlemale soole kohustusliku ühiskondliku institutsiooni vormi saavutas see küllaltki hilja, nimelt järjest karmima tungide regulatsiooni käigus. Siis pannakse põlu alla mehe abieluvälised suhted, vähemalt varjatakse absoluutse saladuse looriga. Varasematel aegadel peeti abieluväliseid suhteid, sõltuvalt mehe või naise ühiskondlikust positsioonist, ilmalikes ringkondades üsna enesestmõistetavaks: tolerantsust selles vallas illustreerivad teated XVI sajandi eelsest Itaaliast, kus auväärsetes perekondades kasvasid kenasti koos nii seaduslikust abielust sündinud järglased kui väljaspool abielu sigitatud sohilapsed. Veel ei pidanud mees abieluväliseid suhteid häbenema, samuti ei tekitanud sohilapse staatus muid takistusi peale selle, et ei päritud isa seisust ega üldjuhul ka vara (Elias, 2005 [1939], 326-327).

Tsiviliseerumisprotsess kätkeb endas tungide ja instinktide distsiplineerimist, enesekontrolli juurutamist. Eliase hinnangul on see kõige sirgjoonelisemalt nähtav ülemklassi meeste juures, s.t. klassis, mille moodustasid algul sõdalased (rüütlid), seejärel õukondlased ja lõpuks ametikodanlased. Ajaloolise sündmustiku mitmekihilist kudet tervikuna uurides ilmneb, et see liikumine on lõputult keerulisem, kuna igas faasis tuleb ette kõige erinevamaid kõikumisi, tõusu ja mõõna. Elias näitlikustab seda üldlevinud arvamusega, et Esimese ilmasõja järel tabas Euroopat kombelõtvuse periood: terve rida sundusi, mis enne sõda käitumisel lasusid, kadusid ühtäkki pärast sõja vintsutusi (Elias, 2005 [1939], 331). Pingetest vabanenud ühiskond leevendas mõneks ajaks üldisi mängu-reegleid, et vabaneda tülikast lisakoormast, milleks sisemist vaoshoitust võib pidada – mida silmas peetakse, saab selgeks, kui mõelda näiteks Weimari vabariigi dekadentsile või Berliinile 1945. aasta suvel. Igal juhul tärkas aga see enesekontroll uuesti ja uuesti, näiteks võib tuua kasvõi sellesama Weimari vabariigi vabameelsuse pinnalt võrsunud vastureaktsioon -  puritaanlus, millelt asus tuge otsima tärkav Reich.

*          *          *

Nagu märgib Elias, ei ole agressiivsuse standard, selle tonaalsus ja tugevus praegusel ajal Õhtumaa rahvastel täielikult ühesugune. Erinevused, mis lähivaatlusel tunduvad olulised, kaovad ja näivad tähtsusetuna, kui võrrelda tsiviliseeritud rahvaste sõjakust teistsugusel afektikontrolli tasemel olevate ühiskondade sõjakusega. Abessiinia sõdalaste võitlusind ületab kordades tsiviliseeritud sõjaväe oma, olgugi et tehnilise varustuse vastu ollakse võimetud. Tsiviliseeritud sõjavägi hoiab oma agressiivsed tungid vaos, sest teda piiravad reeglid, määrustikud, keelud, sõltuvussuhted. Kuid agressiivsus iseenesest ei kao kuhugi, vaid teostub tehniliste vahendite kaudu ja rafineeritumalt  (Elias, 2005 [1939], 337).

Tuleb silmas pidada, et Elias kirjutas oma raamatu tsiviliseerumisest Teise maailmasõja eelõhtul, kus agressiivsuse teema oli kõikehõlmavalt relevantne. Just siis hakkas Saksa sõjamasin – kindlasti tsiviliseeritult ja rafineeritult – üle rulluma oma idanaabrist ning maailm oli tunnistajaks Poola ratsaväe raevukale, ent lootusetule võitlusele Saksa tankide vastu. Sellesinatse abessiinlase rollis võib piltlikult näha poolakat, kelle agressiivsust toitis reaalne hädaoht, kuivõrd sakslased teostasid oma agressiivsust etteantud strateegilisest plaanist lähtudes oluliselt rafineeritumalt ja süstemaatilisemalt, mööndusi tegemata. See tähendab: tsiviliseeritud vägivald on läbitunnetatud, eesmärgistatud agressiivsus, mida ei juhi afektiseisund.

Elias sedastab, et afektide väljaelamine keskajal polnud ehk nii pidurdamatu kui näiteks rahvasterändamise varastel aegadel, kuid uuema aja standarditega võrreldes oli see piisavalt avalik ja kammitsemata. Uuemal ajal allutatakse julmus, hävitamisest ja teiste kannatustest tuntav nauding, samuti füüsilise üleoleku näitamine järjest rohkem rangele, riigiorganisatsiooniga seadustatud sotsiaalsele kontrollile. Kõik naudinguvormid, mida kammitsevad ähvardavad ebameeldivused, avalduvad aja jooksul veel ainult kaudselt, „peenenenult“ ehk „rafineeritult“ ning üksnes ühiskondliku murrangu aegadel või näiteks asumaades, kus sotsiaalne kontroll on lõdvem, tungivad need vahetumalt esile, s.o. vähem hillitsetult ja vähem häbist / piinlikkusest ümbritsetuna (Elias, 2005 [1939], 338).  See on oluline tähelepanek: mida tsiviliseeritum on ühiskond, seda rohkemal määral on vägivald (=agressiivsus) sotsiaalsele kontrollile, mida teostab riik. Totalitaarses ühiskonnas genereerib vägivalda totaalne riik ise, keelates samas rangelt vägivalla individuaalsel tasandil oma kodanikele.  Agressiivsus kui loomuomane tung ei kao, vaid peitub kamuflaaźi varju.

Agressiivsus keskajal oli kahtlemata avalikult nähtavam. Röövimine, võitlus ja jaht, ühtviisi nii loomadele kui inimestele, olid argielu pärisosa ja pahatihti hädatarvilik vajadus. Elias vahendab meile  trubaduuri Bertran de Borni adrenaliinisööstu, mis tabab teda lahingumöllu tormates, „kus loogu maas on võitlejaid, kes piigi ribidesse said“  (Elias, 2005 [1939], 338). Ei mingit masendust, pigem taltsutamatu, rõõmus  joovastus. Sõda on üllas ja võigas samal ajal, sõda annab tugevamana õiguse rünnata vaenlast, raiuda maha tema viinapuud, rebida juurtega üles tema puud ja laastada tema maa, võtta tormijooksuga üle tema kindlused, ajada kinni tema kaevud ja tappa tema inimesed. Sõda peab ennast ise toitma, ütleb aegade tagant tuntud sõjakas maksiim. Ja keegi natsiteoreetik on öelnud isegi, et sõda on elujaatuse kõrgeim vorm.

Elias kirjeldab keskaja normatiivset julmust (näiteks vangide sandistamine) Prantsuse ajaloolase Luchaire’i kaudu, kes tõdeb, et ainus ähvardus, ainus oht, mis võis hirmu tekitada, oli võitluses tugevamale alla jääda. Julmuse väljaelamine ei lülitanud kedagi ühiskondlikust suhtlemisest välja, seda ei põlastatud. Rõõm tapmisest ja piinamisest oli teatud määral ühiskondlikult aktsepteeritav rõõm ning mingi piirini isegi soodustatav, kuivõrd sellist käitumist võis pidada otstarbekaks. Sõjas vange võtta ei olnud mõistlik, sest neid tuli ülal pidada. Kui vangi eest ei saanud lunaraha või mõnda muud hüve välja kaubelda, oli ta vaid koormaks. Vangide tagasisaatmine tähendanuks vastasele tema jõu ja rikkuse tagasiandmist ning uut ähvardavat ohtu. Vangide tapmisel või sandistamisel, s.t. töö- ja sõjateenistuskõlbmatuks muutmisel, oli seega täiesti praktiline eesmärk. Sama eesmärki teenis ka põletatud maa taktika. Sealsamas aga võis selline ülim agressiivsus pöörduda äärmiseks kaastundlikkuseks, mida Elias seletab ootamatu samastumise mõjuga, s.o. agressor asetab ohvri olukorda: keset lakkamatut sõdimist võib homme olla vaekauss vastase kasuks, aga täna võib võitja rakendada kõiki otstarbekaid praktikaid – sealjuures ka suuremeelsust ja halastust. Need polnudki nii tähtsusetud mõisted, arvestades elu ebakindlust. Nagu Elias märgib, võis kindel olla üksnes Jumalas ja paari sõbra truuduses (Elias, 2005 [1939], 341).

Selle ebakindluse taustal on mõistetav, miks rõõm elust on ilmalikus ülemkihis, kelle hulka võis rüütlitki lugeda, sedavõrd olulise kaaluga, et kipub rikkuma meie stereotüüpset kujutluspilti mornist keskajast, kus elatakse post mortem hüvede nimel – selle maailma tegudest sõltub aujärg teispoolsuses. Sagedased on manitsused, et surmamõtetel ei tohi lasta oma elu mõjutada: armasta selle elu rõõmusid! Nõnda siis „ükski viisakas mees ärgu sõimaku rõõmu, vaid armastagu rõõmu alati,“ ja „noor inimene olgu rõõmus ja elagu lõbusat elu, noorel mehel ei sobi olla murelik ja mõtlik“, nagu manitsetakse siin-seal keskaegsetes tekstides (Elias, 2005 [1939], 343). Tänapäeva inimene saab siin üksnes imestada, kui ajatult kõlavad need justkui mõnest kaasaegsest eneseabiõpikust välja lipsanud read, ja mõtiskleda, kuhu küll tema joie de vivre stressirohkes maailmas kadunud on.

Seega võib pisut utreeritult öelda, et ilmalik kõrgkiht elas suuresti selles vägivaldses ja ebakindlas maailmas väga eluterve moto järele: võta elult kõik, mis on võimalik, ole rõõmus ja ära heieta surmamõtteid. Sest mõistagi oli elu habras. Sõjad ja haigused, tühine ettevaatamatu juhus, tühine konflikt – kõik see võis elu maksta. Ometi ei käinud inimesed ringi süngete nägudega, kulm kortsus ja ilme sõjakas, et sümboliseerida oma välist sõjalist tublidust; vastupidi, alles naljatleti omavahel, siis tulid pilked, sõnast kasvas teine ja ühtäkki oldigi vaenujalal, nii et haarati noa järele. Palju sellest, mis tänapäeval näib vastuoluna: intensiivne vagadus ja vägev põrguhirm, süütunded ja patukahetsus vaheldumisi ägedate lõbususe- ja rõõmuhoogudega, äkkviha ja taltsutamatu agressiivsusepuhangud – kõik see, nagu ka kiire meeleolude muutus, on vaid ühe ja sama emotsionaalse struktuuri erinevad aspektid. Tungid ja emotsioonid mängisid vabamalt, vahetumalt ja varjamatumalt kui hiljem, mil ühiskonna tabud on enesesunnina muutunud tungielu koostisosaks. Seepärast tundub intensiivne vagadus ning agressiivsus ja julmus meile vastuoluna (Elias, 2005 [1939], 348).

*          *          *

Postskriptum.

Kuna agressiivsus, nagu ka seksuaalsus, on loomuomased tungid, siis ei saa neid olematuks muuta. Õigemini, see oleks loomuvastane. Eliase teose kontekstis kõik need tungid tsiviliseeruvad ajas ja ruumis, teatud kõikumised ühes või teises suunas on loomulikud. Kaasaja inimene saab oma agressiivsuse välja elada spordivõistlusel pealtvaatajana või kinosaalis märulifilmi vaadates, kuna reaalelus oleks sundimatu agressiivsus (ja seksuaalsus) laias laastus kriminaliseeritud. Eliase teost lugenuna saab siinkirjutajale ka mõistetavaks asjaolu, miks muidu nii hillitsetud ja kristlikust eetikast laetud õhtumaalasi kõnetavad ühtviisi (ja jätkuvalt) nii PornHub kui Tarantino.

Kasutatud allikad:

• Elias, N. (2005) Tsiviliseerumisprotsess. Sotsiogeneetilised ja psühhogeneetilised uurimused. I köide. Käitumise muutused Õhtumaa ilmalikes ülemkihtides. Tallinn: Varrak.
• Foral, S. (2008). Venuse kultus. Orgiate kultuurilugu. Tallinn: Olion.

INFOTEENINDUSE EETILISED ASPEKTID

SISSEKANNE # 28

MIS ON EETIKA?

Eesti Entsüklopeedia: Eetika  (kr. k. ethos, “komme, harjumus”) - Filosoofia osa, mille käsitlusaine on moraal kui ühiskondliku teadvuse osa ja ühiskonnaelu korralduse olulisi lähtealuseid. Uurib moraali suhteid ühiskondliku teadvuse muude vormidega, kirjeldab tema olemust ja struktuuri, tema tekke-ja arengulugu, seletab teoreetiliselt tema kategooriaid ja süsteeme (metaeetika) ning põhjendab moraalinorme ja –ideaale (normatiivne eetika).

Eetika on:

·          normide kogum, mis määrab inimese kõlbelise käitumise, nende kohustused ühiskonna, klassi, kodumaa ja üksteise suhtes; -reeglite kogum, mis määratleb õige ja vale käitumise;

·         kõlblusõpetus, mis püüdleb ligimesearmastuse väärtustamise poole;

·         filosoofiline teadus moraalist.

Esimene teaduslik eetika määratlus Aristoteleselt, kes paigutas selle oma filosoofiasüsteemis psühholoogia ja riigiõpetuse vahele. Eetika eesmärgiks pidas ta voorusliku riigikodaniku kasvatamist. Sellest alates on eetika teooria arenenud arvukates suundades, sõltuvalt kultuurist, ajastust ja  uurijate maailmavaatest.

Konfutsiaanlik eetika: juba 500 aastat e. Kr. õpetas Konfutsius Hiinas armastust inimese vastu.

Eetika mõistet kasutatakse paljudes eri tähendustes. Sageli on ta  k õ l b l u s e  sünonüümiks. Klassikalises ja materialistlikus käsitluses on eetika õpetus moraalist.  Eetika all mõistetakse kõlbluse teoreetilist, m o r a a l i  all  aga praktilist külge. Maailmas eksis-teerib palju eetilisi teooriaid ja koolkondi, milles oluliselt erineb põhiterminite sisu.

MORAAL:

·         ühiskonna kõlbelised nõuded isikule;

·         ühiskonnas kujunenud kõlbelised normid ja väärtused;

·         ühiskondliku teadvuse osa, printsiipide ja normide kogum, mis reguleerib inimese käitumist mingi sotsiaalse grupi koosseisus ja määrab tema suhtumise teistesse inimestesse ja gruppidesse.

Aristoteles sidus moraalsust rohkem isiksuse iseloomu ja selle kujundamisega: inimene on ise tegev loomutäiuse kujundamisel, sest just toimimise käigus luuakse täiuslikkus kommetes. Tegutsemine on praktiline ja sõltub iga kord konkreetsetest tingimustest. Üllas, õige ja hea tegutsemine on “selline nagu peab” nii aja, koha, eesmärgi, objekti, põhjuse kui muude tingimuste suhtes. Selline tegutsemine lähtub äärmuslike toimimisvõimaluste vältimisest ja vahepealse teguviisi valikust. Seda saab leida mõistlikkuse abil, mis tähendab kaalutlemist, toetudes loogilisele arutelule. “Vooruslik” elu põhineb enesekontrollil ning võimel end motiveerida ja oma tahet juhtida.

Aristoteles eristas 3 elamisviisi selle järgi, mis on elus olulisel kohal:

·         nautlev elu: õnnelik ollakse kõikvõimalikes naudingutes – söömises, joomises, lõbutsemises, riietumises jne;

·         tegutsev elu: eesmärgiks on aktiivsus (majanduses, poliitikas jne);

·         mõtisklev elu: elu olemuslike seoste leidmine, omaenda sisemise tasakaalu ja rahu leidmine, täiuslikkuse taotlus.

KAASAEGSETE EETIKATEOORIATE KLASSIFIKATSIOONID, kolmel erineval tunnusel: 

1)      eristamise alus: subjekti otsustus – subjektivistlikud ja objektivistlikud teooriad. Subjektivistlikest teooriatest tuntuim on kultuurirelativism => väide, et kultuuride autonoomsusest tuleneb nõue, et ühe kultuuri esindajal pole õigust arvustada teise kultuuri esindajate tegu.

2)      eristamise alus : eraldi teaduse ja tunnete (emotsioonide) rõhutamine – naturalistlikud, mittenaturalistlikud ja emotivistlikud teooriad.

3)      teleoloogilised e. konsenkventalistlikud (tulemust arvestavad) ja deontoloogilised teooriad.

Egoism on standard, mis põhineb enesehuvil. Tavaliselt võrdsustatakse see individuaalse huviga, kuid sama hästi võib olla tegemist organisatsiooni huvidega. See ei tähenda, et tehtud otsus oleks tingimata teistele kahjulik (eetilise egoismi teooria), kuid teiste kasu otsustajat ei huvita. Egoismist võib rääkida nii lühi-kui ka pikaajalises (avar egoism) perspektiivis, näiteks börsitehingute puhul.

Adam Smith (1723 –1790): Ühiskondlik huvi teostub paremini kui indiviid näeb selle taga enda pikaajalist huvi.

Utilitarismi rajajaks on Jeremy Bentham (1748 –1832), inglise jurist ja filosoof. Eetiline otsus on see, mis suurendab mõnu (kasu, lõbu, õnne) või vähendab valu (kurjust, õnnetust). Otsuse kogukasulikkus on suurem kui mõnel teisel otsusel. Utilitarism taotleb suurimat hüve suuremale hulgale inimestele. Inimene peab tegutsema nii, et sellest tuleneks võimalikult suur hüve võimalikult suurele hulgale.

Deontoloogilised teooriad (W.D.Ross jt) väidavad, et tegevuse õigsus (hea) tuleneb tegevuse enda seesmisest väärtusest. Need teooriad rõhutavad selliste mõistete nagu kohus, vastutus jt tähtsust.   

Kohuse eetika.

1. Õigusprintsiibid: ühed tegevused on olemuselt head (tõerääkimine, sõnapidamine), teised aga halvad (valetamine, varjamine, vägivald) ükskõik kui palju head või halba nad tulemusena põhjustavad.  Immanuel Kant – “kategooriline imperatiiv”. Hea tegu juhindub moraaliseadustest ja realiseeritakse kohusetundest. Kant ise nimetas oma deontoloogilist moraaliteooriat universalistlikuks.

2. Õiglusprintsiibid: nendel baseerub kompromisslahendite filosoofia. Õiglus on moraali-kategooria, milles sisaldub sotsiaalsete nähtuste hinnang, nende tunnistamine õiglaseks või ebaõiglaseks. Õiglus nõuab, et isikute ja sotsiaalsete gruppide õigused ja kohustused, töö ja tasu, teened ja tunnustus, tegevus ja tulemus oleksid vastavuses.

Moraali struktuur: 1) normid, tavad; 2) moraaliprintsiibid;  3) kõrgemad väärtused. Juba iidsetel aegadel eristati tegu, kasvatust ja mõistmist. 1) kõlbeline teadvus, 2) kõlbeline tegu, 3) kõlbelised suhted.

Moraal inimsuhete keerukuse seisukohast:

·        

 bioloogilise moraali mudel uurib kõlbluse kujunemise looduslikke eeldusi;

·         psühholoogilise moraali mudel selgitab tingimusi, mille puhul kujunevad normid;

·         sotsioloogilise moraali mudel selgitab tingimusi, mille puhul kujunevad normid;

·         normatiivse moraali mudel vaatleb moraali kui kohustuste, ettekirjutiste ja ideaalide süsteemi;

·         filosoofiline moraali mudel vaatleb moraali kui elu mõtet lahkavat õpetust.

On moraalimudeleid, kus lähtutakse peamiselt regulatiivse mõju keerukuse astmest.

1) moraalinormid, mis peegeldavad otstarbekat käitumist tüüpilises situatsioonis ja tulenevad hea ja halva vastandamisest. “Ära tapa!”, “Ära varasta!”  Kümme käsku.

2) Kõlbelised omadused: heatahtlikkus, heldus, vastutulelikkus jt. Juba Vana-Kreeka filosoofid rääkisid neljast voorusest: tarkus, mehisus, tasakaalukus ja õiglus. Need omadused on aluseks inimese moraalsuse hindamisel.

3) Kõlbelised printsiibid. Püsihoiakud, mis on orientiiriks normide ja tavade käivitamisel. Selleks on altruism, humanism, solidaarsus, kollektiivsus jt.

4) Ideaalid,mis näitavad lõppeesmärki, millele on suunatud kõlbeline areng. Ideaalile on võimalik üksnes läheneda. See pole etalon, millega sarnaneda, vaid üldistatud kujund. Kõrgemaks ideaaliks on püüdlus saada vaimse kultuuri kandjaks, inimlikuks inimeseks;

5) Kõlbelised väärtused. Need on vabadus, elu mõte, õnn. Väärtused on aluseks meie kõlbelisele orientatsioonile.

Moraali funktsioonid:

1. moraali humaanne funktsioon, s.t teha inimlikkuse mõõde määravaks inimese kujunemisel; 2. regulatiivne funktsioon, moraal kui käitumise reguleerija. Kriitilises situatsioonis on just moraal see, mis võimaldab inimesel jääda inimeseks;

3.väärtuslik, orienteeriv funktsioon: moraali ideaalid väljenduvad elu mõttes, annavad hingeelule perspektiivi;

4. tunnetuslik funktsioon. Inimmõõtme arvestamine tunnetamisel. Inimene otsib oma kohta maailmas, luues seda maailma ise parema äranägemise ja ideaali järgi;

5. kasvatuslik funktsioon tähendab kujundada oskust, kuidas saada kõlbeliseks.

Moraali iseärasused:

·         Moraalse teo ettenägematus, mis tuleneb inimese ebatäislikkusest;

·         inimene on alati kulgemas, teel täiuslikkuse poole;

·         moraal ei allu alati põhjuslikkusele ega kasule;

·         moraal väljendub peamiselt keeldudes, s.t. tal on negatsiooni vorm;

·         moraal väljendub hinge täiuses;

·         moraal väljendub inimeste kooselu vajaduses, ühtsustundes;

·         moraali aluseks on inimese vaba tahe;

·         moraali universaalsust ja indiviidi vaba tahet seob nn Kuldne reegel;

·         moraali ei teadvustata, teda elatakse läbi.

Moraalinormid, seadused, tavad, etikett. Moraalinormid:

·         Hüpernormid: universaalsed. Need normid (n. 10 käsku) annavad üldise maailma moraali-struktuuri ja võimaluse sotsiaalsete kokkulepete arenguks.

·         Sotsiaalsed kokkulepped. - makrotasandil: globaalsed; - mikrotasandil: ühiskondlikud või mitmesuguste gruppide (ettevõte, klubi, perekond jne.) sisesed. Probleemid võivad kaasneda näiteks kui minnakse asju ajama teise kultuurikeskkonda (Euroopast Aasiasse).

 Moraalitüübid Aktiivsed:

·         Otstarbemoraal

·         Kohusemoraal

·         Autoriteedimoraal 

·         Meelsusmoraal 

Passiivsed:

·         isiksusmoraal  

·         naudingumoraal      

Isiksuse-eetika e. moraali printsiibid:

·         Hoolimine teiste heaolust

·         Austus teiste sõltumatuse (autonoomsuse) suhtes

·         Usaldatavus ja ausus

·         Õiglustunne

·         Hea tegemine

·         Kahju tegemisest hoidumine.

MIS ON KUTSE-EETIKA?

Kutse-eetika on eetika rakendatus mingi elukutse spetsiifikat arvestavalt. Üldtunnustatud eetikaprintsiibid ja –normid on seostatud mingi elukutse tingimustega: arsti-, vaimuliku-, juristi-, ajakirjaniku-, ametniku-inseneri-, ettevõtja-, infotöötaja jt. eetika.

Kutse-eetika uurib professionaalse tegevuse eetilisi aspekte.  Eetika kui teadus tegeleb eksistentsiaalsete probleemidega: elu mõte, inimeksistentsi eesmärk jms. Professionaalne eetika lahendab konkreetseid, maiseid probleeme, mis on seotud mingi ohtlike või ebasoovitavate tagajärgede ennetamisega. Eriti oluline ohtlike elukutsete, samuti inimese privaatsusega seotud elukutsete puhul.

Kutse-eetika eesmärk – üldtunnustatud kõlbelisteväärtuste ja normide konkretiseerimine konkreetse kutsetegevuse sfääris. Kutse-eetika ei sõnasta ise uusi eetikaprintsiipe ja –norme. Ta vaid kohandab neid mingi elukutse tarvis, olles ise kõlbelise kultuuri tähtis osa. Kutse-eetika nõudeid väljendab kõige kontsentreeritumalt kutse-eetika koodekse. selle kutseala normide kogu.

Kutse-eetika põhimõisted

·         Professionaalse kohuse mõiste fikseerib elukutse tähtsamad tööalased kohustused. Kohus tingib kõrgendatud vastutuse mingite tegevuste, otsustuste osas.

·         Professionaalse au ja väärikuse mõiste. Au ja väärikus võimaldavad hoida kõrgel elukutse nime ja imagot.

·         Professionaalne õiglus nõuab objektiivsust ega luba alluda välisele survele.

·         Professionaalne taktitunne.

Kutse-eetika printsiibid

·         Humanismi printsiip. Kõrgemaks peetakse inimsust, inimese erilisust. Vastandprintsiip - utilitarism (inimene kui vahend üleüldise kasu saamiseks).

·         Optimismi printsiip. Usk oma elukutse vajalikkusesse.

Kutse-eetika ja etikett: Argielus taandatakse eetika sageli etiketile, mis on väär. Etikett on ettekirjutuste ja reeglite kogum, mis reguleerib käitumist standardsetes olukordades. Etikett rõhub viisakusele ja taktitundele. Eetika ja etikett täiendavad teineteist, kuid ei lange kokku. Paljud etiketi reeglid nõuavad lihtsalt viisakust. Etikett reguleerib välist käitumist, ei puuduta käitumismotiivi. Moraal püüdleb kõrgemate väärtuste poole ega rahuldu vaid viisakusreeglitega. Tähtis on inimese seesmine motivatsioon ja valikuvabadus. Moraali aksioomid on püsivad, etiketi reeglistik võib muutuda. On etiketireegleid, millel on püsivam väärtus – diplomaatiline etikett. Multikultuurses maailmas oluline jälgida eri rahvaste kultuurietikette.

Kutse-eetika koodeksid. Eetikateoorias tehakse vahet üldiste eetikakoodeksite ja kutse-eetika koodeksite vahel. Üldised eetikakoodeksid koosnevad üleüldiseks täitmiseks mõeldud kõlblusnormidest, nt.  kümme käsku. Kutse-eetika koodeksid enamus hilisema tekkega. Elukutse kujunemisega seoses vajadus kirjapandud kutsenormide kogu järele. Tuntuim Vana-Kreeka kutse-eetika koodeks oli Hippokratese vanne, arstieetika. Veel olümpiasportlase (seotud mingi funktsiooniga), sõduri (efeebi) vanded.

Organisatsiooni eetika-koodeks. Organisatsiooni eetikakoodeks on selle käitumisnormide ja eetiliste veendumuste kirjalik konstateering, mille koostab tavaliselt ettevõtte tippjuhtkond ning millest kinnipidamist peetakse ettevõtte töötajatele kohustuslikuks. Selle järgi, kas organisatsioonil on eetikakoodeks, ei saa teda liigitada eetiliseks või vähemeetiliseks. Põhjus, miks seda koostatakse seisneb vajaduses juhtkonna (omanike) poolt aktsepteeritavaid käitumisreegleid ja eetilisi veendumusi oma töötajatele peale suruda.

Koodekseid võib jagada kolme rühma: a) normatiivsed (rules-based); b) väärtustel põhinevad (values-based); c) sotsiaalsel vastutusel põhinevad (social responsibility-based) –suunatud organisatsioonist väljapoole.

Kuidas koostada eetikakoodeksit?

Alustada tuleks organisatsiooni üldiseloomustuse analüüsist ning seoses sellega saab määratleda, millised punktid peavad selles kindlasti sisalduma (konfidentsiaalsuse tagamine, intellektuaalse omandi kaitse). Koodeks võib koosneda järgmistest osadest:

·         eessõna, milles esitatakse väga üldistatult need eetilised põhiväärtused, midaorganisatsioon oma töös järgida püüab. Siin toonitatakse tavaliselt ka seda, et koodeks on kohustuslik täitmiseks kõigile töötajatele;

·         organisatsiooni tegevuse põhieesmärgid;

·         suhted tarbijatega: tänapäeval peetakse tarbijat valdavalt tähtsaimaks osaliseks teenindava organisatsiooni  elus, see eelistus väljendub ka siin;

·         suhted töötajatega: kohustused väljaõppe ja enesetäienduse tagamiseks;

·         suhted varustajatega: rõhutatakse tavaliselt pikaajalise koostöö eesmärke;

·         suhted ühiskonnaga ja keskkonnaga, selle hulgas näiteks ka suhtumine asukohamaa kultuurikeskkonda ja moraalsetesse veendumustesse;

·         eetiliste standardite (käitumisnormide) kirjeldus.

Infotöö eetika on üks normatiivse eetika alaliik, mille aineks on infotöö ja info-teeninduse moraalinormid ja–ideaalid.

Eetiliste probleemide tekkepiirkonnad:

·         HUVIDE KONFLIKT tekib siis, kui on vaja valida oma huvide ja organisatsiooni või mõne teise grupi huvide vahel. Huvide konflikti silmas pidades tasub hoiduda omavahel segi ajamast tööalaseid ja isiklikke suhteid.

·         AUSUS JA ÕIGLUS on peamised moraaliatribuudid otsuste tegemisel. Teadlikult ei tehta kahju klientidele, töötajatele, konkurentidele jne. Kuigi inimesed tegutsevad tihti vastavalt enda  huvidele, peavad eetilised suhted olema rajatud õigluseleja usaldusele. Õiglust aetakse mõnikord segi seaduslikult kaitstud huvidega.

·         KOMMUNIKATSIOONi all võib siinkohal mõista info liikumist ja selle tähtsust otsuste mõjutamisel. Infohäired puudutavad töökorraldust ja töötingimusi, plaane ning igal juhul hävitab info varjamine usalduse. Probleemiks võib olla ka informatsiooni ebatäielikkus. Veel üks viimastel aastatel tekkinud probleem on meilid arvutivõrgu kaudu ning inimeste võimetus end kaitsta soovimatu infotulva eest.

·         ORGANISATSIOONI SUHTED on suhted organisatsiooni liikmete vahel, tarbijatega,  konkurentidega, jne. Eetiline töötaja hoiab suhetes konfidentsiaalsust, täidab oma kohustusi ja tööülesandeid, võitleb teiste ebaeetilisuse vastu jne.

Eetika ja sotsiaalne vastutus juhtimises

Olulisteks kategooriateks kutse-eetikas on kohustus ja vastutus. Kohustused võib jagada kaheks: 1) enda vastu, 2) teiste vastu.

Inimese tähtsaimaks kohuseks on olla vajalik, tarvilik lähedastele, ühiskonnale. Iga kohustus sisaldab mingil määral vabaduse piiramist. Vaba inimene võib vabatahtlikult teha seda, mida ta ei taha, aga leiab olevat möödapääsmatu. Kohustusega on lahutamatult seotud vastutuse kategooria. Vastutusmoraalses mõttes on võime ette näha oma tegevuse kõlbelisi tagajärgi, süütunne tehtud vigade ja sellesttuleneva ebaõigluse pärast, püüe parandada tehtut. Vastutus on objektiivne vajadus, mis on muutunud inimese sisemiseks stiimuliks. Vastutuses võib eristada kahte aspekti: 1) retrospektiivset, tehtu eest vastutamist; 2) prospektiivset, tulevaste tegude eest vastutamist.

Psühholoogias eristatakse vastutuse nelja taset:

·         valmisolek vastutada heategude eest,

·         grupisüü tunnistamine,

·         grupi- ja enda süü koostunnistamine,

·         enda süülisuse tunnistamine.

Sotsiaalses plaanisvõib rääkida vastutuse kolmest tasemest:

·         vastutamatus,

·         välismõjudest tingitud vastutus,

·         sisemisest veendumusest tulenev vastutus.

Kutse-eetikas kasutatakse laialt terminit sotsiaalne vastutus(social responsibility). SOTSIAALNE VASTUTUS (social responsibility)–kokkulepe ühiskonnaga, mis puudutab elukutse ja selle organisatsioonide  mõju ühiskonnale.

Juhi eetika - tuleneb ühiskonnas kehtivatest üldistest normidest ja väärtustest, kodusest kasvatusest ja perekonnast, haridusest, religioonist, suhtlemisest teiste inimestega jne. Juhi rolli moodustavad normatiivselt heakskiidetud toimingud, mida oodatakse teatud staatusega isikult (juhilt). Juhtimise puhul on suhtel vähemalt 3 osapoolt: juht; tema alluvad; ülemused.

H. Mintzbergi juhi rollid: suhtlemisega seotud rollid: * tseremoniaalne; ** juhtija-eestvedaja; *** sidepidaja;  informatsiooniga seotud rollid: * vastuvõtja; ** jagaja; *** kõneleja; otsustamisega seotud rollid: * uuendaja; ** ressursi jagaja; *** läbirääkija; arusaamatuste lahendaja. Milliseid eetilisi probleeme toob kaasa iga roll ? Mida saavad juhid teha eetilise käitumise tagamiseks organisatsioonis? A) Palgata õigeid inimesi; B) seada rohkem norme kui reegleid; C) vältima enese sattumist isolatsiooni; D) anda eetiliselt laitmatu käitumise eeskuju.

Distsipliin – nõutavast töökorrast kinnipidamine - ühest küljest kõigile kasulik, teisest küljest ahistav nähtus. Kas tunnistada töökorra hoidmine ilma hirmuta võimatuks ja järelikult teatav hirmuannus loomulikuks nähtuseks või panna lootused hirmuvabale distsipliinile?

Ajaloolised distsipliiniilmingud:

·         instinktiivdistsipliin;

·         tabudistsipliin;

·         tavadistsipliin;

·         kepidistsipliin;

·         näljadistsipliin;

·         enesedistsipliin;

·         teadlik distsipliin.

Distsipliini seisukord sõltub korraldav-ja täitevdistsipliini kooskõlast. Moraalne heakskiit –“soov mitte pälvida moraalset halvakspanu”. Moraalse heakskiidu teooria baseerub 4 komponendil:

·         tagajärgede suurus –kasude ja kahjude summa;

·         pahedest teadlik olemine –teo moraalsuse kindlus;

·         kaassüü suurus –isikliku sekkumise võimalus ja ulatus;

·         vastutuse ulatus –üksikisiku vabaduse suurus kui ta tegutseb immoraalselt.

Mida väiksem on moraalne vastutus, seda väiksem on oht saada moraalselt hukkamõistetud ning motivatsioon moraalseks käitumiseks on madalam.

LILI LUO: EETILISED KÜSIMUSED INFOTEAVITUSES RAAMATUKOGUTÖÖTAJA PERSPEKTIIVIST

(1)   Sfäärid, kus raamatukogutöötajad puutuvad kokku eetiliste dilemmadega:

·         Infolaud – 80,7 % vastanuist

·         Telefoniteenus / info telefoni teel -31,6 %;

·         E-maili teel teavitus – 30,6 %;

·         Infopädevuse jagamise käigus – 30,2 %

·         Internetipõhise otsesuhtluse käigus (chat) – 27,8 %

·         Infoteabe kogumise käigus – 21,2 %

·         Sotsiaalmeedia kaudu – 9,9 %

Vähem kokkupõrkeid eetilistes küsimustes esineb suhtlusel kolleegidega, individuaalsel suhtlemisel raamatukogu külastajatega n-ö. väljaspool infolauda, tehnika kasutamisel või kohvikus, näitustel jne.

(2)   Eetilised dilemmad, mis on seotud intellektuaalsete omandiõigustega;

·         Külastajad teevad koopiaid, ei olda kindlad, kas neil on selleks õigused olemas.

·         Illegaalne materjalide jagamine: kui RK töötaja seda näeb, kas ta peab sekkuma? Kui raamat puudub kogust ehk on välja laenutatud, aga klient saaks illegaalse koopia kohta infot?

·         RK töötajatel on puudulikud teadmised intellektuaalsest omandiõigustest ja litsentsidest.

·         Kliendid soovivad teha koopiat CD-st või DVD-st – kas see on lubatud?

·         Palve skaneerida materjale, mis pärinevad mõnest teisest raamatukogust – kas see on legaalne?

(3)   Konfidentsiaalsuse ja privaatsusega seotud eetilised dilemmad:

·         Kliendid soovivad privaatset informatsiooni teiste kasutajate kohta: nt lapsevanemad kontrollivad oma lapse kontot. Soovitakse infot, kelle käes on üks või teine raamat.

·         Tudengitel esineb probleeme oma kontoga – nad tahavad RK töötajalt abi, andes neile oma paroolid.

·         RK töötajad jagavad omavahel infot kellegi lugemisharjumuse üle, ehkki nad ei tohiks seda teha.

·         Kliendid soovivad infot tundlikes seadusandlikes küsimustes.

·         Tundlike teemadega infot otsivad kliendid (nt mingi spetsiifiline terviserike, haigus) ja mure, et päring ei jõuaks teiste klientide kõrvu.

·         RK arvutite logide registreerimine, info säilitamine – ebamugavus, võib rikkuda kellegi privaatsust

·         Privaatsusreeglite rikkumine teadlikult/teadmatusest: personaliprobleemid

(4)   Isikuvabadusi ja tsensuuri puudutavad dilemmad:

·         Keskkooliraamatukogusse ei lubatud osta teatud temaatikaga raamatuid (nt teismeliste rasedus). Konservatiivne juhtkond ei vaata hea pilguga liberaalse kirjanduse soetamisele. – Piirangud ülikooli, kooli juhtkonnalt.

·         Piirangud RK juhtkonnalt: ei lubatud õpetada pildiraamatu järgi, mille illustratsiooni pidas juhtkond liiga vastuoluliseks.

·         Isiklikud eetilised tõekspidamised, sellest johtuvad piirangud: kas tellida/soovitada raamatuid, mis on halva maitsega, frivoolsed, propagandistlikud, pseudoteaduslikud? Aga kui on nõudlus?

·         Eelarvamused: kliendi veendumus, et vaktsiinid põhjustavad autismi. Kuidas reageerida?

·         Pornograafiline ja muu vastuoluline materjal /kirjandus: kas akadeemilises raamatukogus on sobiv vaadata pornograafilisi materjale. Kuidas käituda, kui klient soovib infot islami, äärmusluse (natsid, ISIS), abordi või marihuaana seadustamise kohta?

·         Kirjanduse otsimine võimalikele enesevigastajatele (anatoomiaõpikud) või pommimeistritele (keemia/füüsika käsiraamatud, militaarainestik) – on see eetiline?

(5)   Võrdset ja võrdõiguslikku juurdepääsu infole puudutavad dilemmad:

·         Millised võimalused infot hankida on pimedatel? Kas on tehtud kõik võimalik, et neil oleks parimal võimalikul viisil info kättesaadav?

·         RK kliendikaardid peaks olema kõigile tasuta kättesaadavad. Piirangud (fotoga ID-kaardi nõudmine).

·         Mida teha kodututega, kes soovivad kasutada RK arvuteid või üldse seal aega veeta? Kui nad teisi ei häiri (puudulik hügieen, käitumine), siis miks mitte seda võimaldada?

·         Eelarvekärbete tõttu ei võimaldata enam kasutada avalikke arvuteid – probleem.

·         Kas inimene, kellel on RK ees võlgnevusi, võiks saada päevapiletiga juurdepääsu arvutitele jne, kasutada kohapeal RK teenuseid?

·         Ressursside liiga intensiivne kasutamine nt vangide või juristide poolt (juriidilise materjali otsimine on mahukas ja printimine kulukas – RK töötajatele ülejõu käiv lisakohustus)

·         Raamatukogul vähe koopiaid ja suur nõudlus nendele – keda eelistada?

(6)   Huvide konfliktist tulenevad dilemmad:

·         Töötajate ärakasutamine: nt soovitakse infootsingut mõne lapse jaoks, kes käib teises koolis (koolide RK probleem)

·         Tööjõu värbamisel tekkinud probleemid: eelistatakse tööle võtta kellegi tuttavat, mitte sobivamat kandidaati.

·         Ruumide jaotusest, kasutusest tingitud probleemid: nt vaikuse põhimõttest kinni-pidamine (lastetsoon ja täiskasvanute osakond paiknevad lähestikku; häiriv faktor), samas ei saa lastele rakendada samu reegleid kui täiskasvanuile.

·         Kliendid küsivad sageli nõu meditsiinilistes või juriidilistes küsimustes, millele ei ole RK töötajad piisavalt pädevad vastama.

·         Religioossed teemad on sensitiivsed.

RAAMATUKOGUHOIDJATE KUTSESTANDARD: EETIKAKOODEKS

Raamatukoguhoidja töö sisu on kogude kujundamine, säilitamine ja inforessursside vahendamine, tagades nii raamatukogu kasutajate vajaduste täitmise kui ka kultuuripärandi säilimise tulevastele põlvkondadele.

Raamatukoguhoidja töö peamine eesmärk on pakkuda kõrgetasemelist raamatukogu- ja infoteenust kõikidele teabevajajatele, võimaldades juurdepääsu hästi komplekteeritud ja korrastatud inforessurssidele, olenemata infokandjast. Raamatukoguhoidja osaleb Eesti rahvusliku teabevaramu loomisel, rahvusvahelises infovahetuses ning toetab õppe-, teadus- ja arendustegevust, elukestvat õpet ja  kultuuridevahelist suhtlemist. Tulemuslik töö eeldab pidevat enesetäiendamist. Oluline on valmisolek raamatukogu- ja infotööd tutvustada. Töö eeldab osalemist arendus- või teadustegevuses.

Tööks vajalikud iseloomuomadused: analüüsi- ja üldistamisvõime; empaatiavõime; kohanemisvõime ja pingetaluvus; õpivalmidus; täpsus; kohusetunne; vastutustunne; koostöövalmidus; iseseisvus;        suhtlemisvalmidus.

Lugejateenindus, andmekogude vahendus:

Tegevusnäitajad:

1) korraldab lugejateenindust ning andmekogude loomist ja vahendamist lähtuvalt sihtrühma vajadustest ja raamatukogu eesmärkidest;

2) korraldab ja osaleb lugejateenindust reguleerivate dokumentide koostamisel, lähtudes kehtivast seadusandlusest, raamatukogu eesmärkidest ja sihtrühma vajadustest;

3) korraldab konfliktide lahendamist, kaebuste ja pretensioonide käsitlemist lähtuvalt lugejateenindust reguleerivatest dokumentidest;

4) korraldab kasutajakoolituse programmide,  teavitusmaterjalide (kasutusjuhendid, brošüürid, infolehed jne) ja näituseplaanide väljatöötamist vastavalt raamatukogu tegevuskavale ja sihtrühma vajadustele;

5) algatab ja/või korraldab osalemist  teenindusuuringutes.

Teadmised:

1) tunneb infovajaduse väljaselgitamise viise ja meetodeid;

2)         tunneb raamatukoguteeninduse vorme ja -meetodeid;

3)         tunneb mitmesuguseid koolitusvorme ning  meetodeid;

4)         tunneb suhtlemispsühholoogia aluseid ja erinevaid suhtlemistehnikaid;

ERÜ EETIKAKOODEKS:

·         Raamatukoguhoidja peamine ülesanne on tagada inimeste vaba juurdepääs informatsioonile, luues kõigile võrdsed võimalused enese arendamiseks ja harimiseks, teadusloomeks, kunsti, kultuuri ja muude harrastustega tegelemiseks ning aktiivseks osalemiseks ühiskonnaelus.

·         Raamatukoguhoidja on partneriks autoritele, kirjastajatele jt autoriõigusega kaitstud teoste loojatele, tagades nii kasutajate kui ka teoste loojate õiguste tunnustamise.

·         Raamatukoguhoidja austab eraelu puutumatust ning tagab isikuandmete kaitse.

·         Raamatukoguhoidja hea maine põhineb eetilisel käitumisel, professionaalsusel ja eesmärgistatud tegevusel saavutada kõrgeimat erialast taset. Raamatukoguhoidja suhtub kolleegidesse ja lugejatesse austuse ja usaldusega.

Raamatukoguhoidja ja ühiskond

·         Raamatukoguhoidja kujundab teadlikult raamatukogude positiivset kuvandit ja oma kutseala mainet ühiskonnas.

·         Raamatukoguhoidja on kogusid ja informatsiooni puudutavais küsimustes erapooletu, komplekteerides kogusid tasakaalustatult.

·         Raamatukoguhoidja tutvustab kogusid ja teenuseid, kasutades tõhusalt ja innovaatiliselt erinevaid meediume (meedia, sotsiaalmeedia, veebileht jne).

·         Raamatukoguhoidja propageerib informatsiooni eetilist kasutamist, sealhulgas interneti kasutamise head tava, pöörates erilist tähelepanu noortele.

·         Raamatukoguhoidja toetab sellist autoriõiguste regulatsiooni, mis soodustab informatsiooni kättesaadavust ja vaba kasutamist raamatukogude vahendusel.

·         Raamatukoguhoidja tutvustab avatud juurdepääsu ja vabavara litsentside põhimõtteid ning taotleb raamatukogudele vajalikke erandeid.

·         Raamatukoguhoidja toetab kultuurilist mitmekesisust ning ühiskonna sidusust.

·         Raamatukoguhoidja toetab kodanikuaktiivsust ja aitab kaasa kodanikuküpsuse arendamisele.

·         Raamatukoguhoidja arendab koostöösuhteid riigi- ja omavalitsus- ning mäluasutustega, nende suhted põhinevad vastastikusel lugupidamisel ning koostöövalmidusel. 

·         Raamatukoguhoidja tagab talle usaldatud kultuuripärandi säilimise ning aitab kaasa kodukandi kultuurimälu edasikandmisel.

Raamatukoguhoidja ja lugeja

·         Raamatukoguhoidja peab silmas klienditeeninduse head tava, olles teenindusvalmis, sõbralik ja kõrge teeninduskultuuriga ning osutades lugejale parimat võimalikku teenust.

·         Raamatukoguhoidja aitab ning toetab lugejaid info otsimisel ja raamatukogu teenuste kasutamisel.

·         Raamatukoguhoidja on usaldusväärne, peab kinni nii kirjalikest kui suulistest kokkulepetest ja lubadustest.

·         Raamatukoguhoidja on lugemis- ja infotarbimisoskuste kujundaja ja toetaja.

·         Raamatukoguhoidja seisab informatsiooni kättesaadavuse eest, lähtudes oma töös avaliku teabe seadusest.

·         Raamatukoguhoidja tagab andmete privaatsuse, juhindudes oma tegevuses isikuandmete kaitse seadusest ning vastutab selle eest, et isikuandmed, mida raamatukogu töötleb, oleksid kaitstud.

·         Raamatukoguhoidja taunib diskrimineerimist vanuse, rahvuse, poliitiliste vaadete, füüsiliste või vaimsete võimete, soo, perekonnaseisu, päritolu, rassi, religiooni või seksuaalse orientatsiooni alusel.

Raamatukoguhoidja elukutse

·         Raamatukoguhoidja väärtustab oma eriala ning arendab oma kutseoskusi pidevalt ennast koolitades ja oma teadmisi täiendades.

·         Raamatukoguhoidja käitub kutseala maine ja staatuse nimel professionaalselt ja eetiliselt.

·         Raamatukoguhoidja on organisatsioonile lojaalne ning lähtub tööl ja väljaspool tööaega hea käitumise tavadest ning jälgib, et ta oma käitumisega ei kahjustaks ametiväärikust, kolleegi või oma organisatsiooni mainet (sh sotsiaalmeedias).

·         Raamatukoguhoidja on kolleegide suhtes avatud, lugupidav, toetav, koostöövalmis ja eelarvamusteta, toetab oma kaastöötajaid ning abistab uusi kolleege ametialaste oskuste arendamisel.

·         Raamatukoguhoidja panustab oma asutuse heasse käekäiku ning organisatsioonikultuuri arendamisse.

·         Raamatukoguhoidja osaleb aktiivselt eriala arendamises ja panustab oma kutseühingu arengusse.

VÕRDLUSEKS: ARHIVAARI EETIKAKOODEKS (www.eetika.ee)

1.       Arhivaarid kaitsevad arhiiviainese terviklikkust ja seega tagavad selle kui allika kestmiseusaldusväärsena.

2.       Arhivaarid hindavad, valivad ja hoiavad alal arhiiviainest selle ajaloolises, õiguslikus jaadministratiivses kontekstis, pidades seega kinni provenientsiprintsiibist ning säilitades javälja tuues dokumentide algsed seosed.

3.       Arhivaarid kaitsevad dokumentide autentsust arhiveerimisel, kasutamisel ja säilitamisel.

4.       Arhivaarid kindlustavad kestva juurdepääsu arhiiviainesele ja selle arusaadavuse.

5.       Arhivaarid dokumenteerivad oma toiminguid ja on võimelised neid ka põhjendama.

6.       Arhivaarid edendavad arhivaalide võimalikult laia kasutamist ja tagavad kõikide kasutajate erapooletu teenindamise.

7.       Arhivaarid arvestavad nii teabele juurdepääsu kui salajasuse nõudeid ja tegutsevadvastavalt kehtivale seadusandlusele.

8.       Arhivaarid pruugivad üldsuse usaldust ainult üldiseks hüvanguks ja hoiduvad ametiseisundi omaenda või teiste huvides kuritarvitamisest.

9.       Arhivaarid püüdlevad professionaalse täiuslikkuse poole oma teadmisi süstemaatiliselt japidevalt kaasajastades ning jagavad omandatud teadmisi ja kogemusi teistega.

10.   Arhivaarid edendavad kogu maailma dokumentaalse pärandi säilitamist ja kasutamist,tehes koostööd nii arhivaaride kui ka teiste elukutsete esindajatega.

A.P. Mintz: Informatsioonieetika (1989):

Mitte keegi ei pea õigustama oma vajadusi ühe või teise informatsiooni järele

Information ethics: concerns for librarianship and information industry/ed by A.P.Mintz. Jefferson; London : McFarland & Comp., Inc. , 1989

SEMINARIL ARUTLEMISEKS:

1)      MILLISEID EETILISI PROTSESSE PEAKS INFOTEENINDUSE PROTSESSIS ARVESTAMA?

2)      KOHALTEENINDUS JA E-TEENINDUS: KAS JA MILLISED ON EETILISTE ASPEKTIDE ARVESTAMISE ERINEVUSED?

3)      INFOSPETSIALISTI ÜHISKONDLIK VASTUTUS:

• vastutus enese eest
• vastutus tööandja ees
• vastutus kliendi ees
• vastutus kolmanda osapoole ees
• vastutus ühiskonna ees.

KASUTATUD ALLIKAD:

Arhivaari eetikakoodeks (2017). Eetikaveeb; https://www.eetika.ee/sites/default/files/www_ut/arhivaari_eetikakoodeks_2017.pdf.  

Luo, L. (2016). Ethical Issues in Reference: An In-Depth View from the Librarians’ Perspective. https://journals.ala.org/index.php/rusq/article/view/5928/7515.

Raamatukoguhoidja eetikakoodeks. ERÜ veebileht; http://www.eru.lib.ee/index.php/erye/eetikakoodeks.

Raamatukoguhoidja kutsestandard. ERÜ veebileht; Kättesaadav; http://www.eru.lib.ee.
Uverskaja, E. (2019). TLÜ loengu INT6011.DT (Infoteenindus) materjalid Moodle’is. Vaadatud 05.04.2019.

Ⓒ Elviine Uverskaja, TLÜ 2019