teisipäev, 20. september 2022

Mark Bevir & R.A.W. Rhodes. STATE AS A CULTURAL PRACTICE. Ch 1. Introduction

 ENTRY # 174


This chapter sketches the roots of theories about the state. We face the shift from idealism to modernist-empiricism, and to a radical historicism and anti-foundationalism.

The study of politics has long concentrated on the state as a sovereign authority. This concept of the state arose gradually and contingently during the Renaissance and Reformation, culminating in the great texts of Bodin and Hobbes. However, once the concept of the state as sovereign authority had arisen, it proved to be remarkably powerful and remarkably resilient. It inspired political actors to remake the world in its image, most famously in the Treaty of Westphalia, which enshrined it as a principle of international relations. Moreover, as this concept of the state became more and more entrenched in political life, so many students of politics began to take it for granted, treating it as a natural development.'

The theory of the state dominated political science in the nineteenth century. In America and much of Europe, the central place given to the state was in part a response to, and a catalyst of, various forms of state-building. The important place given to the state also rejected its role as one of the key principles in the developmental historicism that then dominated the social sciences. The state made sense of historical developments: statehood was the consummation of the history of nations that were held together by ties of race, language, character, and culture. The state played comparisons across time and space as a means of uncovering regularities and probabilistic explanations to be tested against neutral evidence. Political scientists such as Herman Finer (1932) and Friedrich (1937) broke the state into its constituent formal-legal instituñons to provide comparative analyses of institutions and politics across modem states. The early twentieth century witnessed a second, overlapping trend in poliñcal science: the rise of new empirical topics. Political scientists began to look beyond the topics associated with institutional history, constitutional law, and the general theory of the state. They believed that these older agendas reflected a pre-democratic Europe, and were no longer relevant to the mass-based politics that developed with an expanding mass suffrage. In their view, modern societies could be understood only if the dynamics of policy making, mass-based political parties, and public opinion were studied alongside formal government institutions. Political scientists wanted to study how policy making, political parties, and public opinion worked. The most important such study was Bryce's the American Commonwealth (1888), which moved relatively quickly through historical and legal issues to devote hundreds of pages to parties and public opinion. Bryce's work inspired other political scientists, including most notably Harvard's Lowell, who later repaid the Transatlantic debt with The Government of England (1908).

It was when political scientists turned to modernist-empiricism to examine the new empirical topics that they crafted what would now be called the ‘old institutionalism’. Many of them continued to understand the state as both a set of formal and legal institutions and the ideas embedded in these institutions. Today many people treat this institutional approach to the state (Staatswissenschaft) as the historic core of political science. They tout the study of formal and legal institutions as the defining feature of political science. Eckstein (1979, 2) is a critic of the old institutionalism, objecting that its practitioners were ‘almost entirely silent about all of their suppositions’. Nonetheless, he recognizes the importance of this ‘science of the state’ with its focus on ‘the study of public laws that concern formal governmental organizations’ (Eckstein 1979, 1, 2). Indeed, in an earlier article, he pointed out:

If there is any subject matter at all which political scientists can claim exclusively for their own, a subject matter that does not require acquisition of the analytical tools of sister-fields and that sustains their claim to autonomous existence, it is, of course, formal-legal political structure. (Eckstein 1963, 10—11)

Similarly, Greenleal (1983, 7—9) argued that constitutional law, constitutional history and the study of institutions constitute the ‘traditional’ approach to political science.

As the old institutionalism broke with developmental historicism, it turned towards both modernist-empiricism and new empirical topics. First, the main forms of explanation typically became increasingly ahistorical. They were often cast in the form of cross-temporal and cross-cultural regularities or patterns. Legal rules and procedures often served as the independent variable with the functioning of democracies acting as the dependent variable. For example, Duverger (1959) criticized electoral laws on proportional representation because they fragment party systems and undermine representative democracy. Second, old institutionalists ex panded the range of terms such as ‘state’ and ‘constitution’ far beyond the older focus on textual documentation and attendant legal judgements. For example, Herman Finer (1932, 181) defined a constitution as ‘the system of fundamental political institutions’. The old institutionalism came to cover not only the study of written constitutional documents but also the associated ‘customs’ (Lowell 1908, 1—15). The distinction between constitution and custom has since recurred in many related guises, most notably in the distinction between formal and informal organization.

The old institutionalism promoted comparative and inductive studies of states and their histories (Rhodes 1995, 43-6; and for the usual caricature see Thelen and Steinmo 1992, 3). Finer (1932) is a fine exponent of the comparative approach (and see Eckstein 1963, 18—23; Bogdanor 1999 for more examples). While Finer broke away from the older state-by-state approach to compare institution-by-institution across states, he still located his institutional analysis within a clear theory of the state. For Finer (1932, 20—2), the defining characteristic of the state is its legitimate monopoly of coercive power (see also Sait 1938, chapter S). He surveys the main political institutions ‘not only in their legal form, but in their operation’ (Finer 1932, viii), as they evolved. Political institutions are ‘instrumentalities’ which embody the ‘power-relationship between [the state's] individual and associated constituents’ (1932, 181). Then, and only then, Finer compares the political institutions of America, Britain, France, and Germany. His analysis covers the parts of state organization, including democracy, separation of powers, constitutions, central—local territorial relations, and federalism. Finally, he turns to ‘the principal parts of modem political machinery, namely, the Electorate, the Parties, Parliament, the Cabinet, the Chief of State, the Civil Service and the Judiciary’ (1932, 949). His approach is grounded in a theory of the state and explores key institutions and their operation.

The old institutionalism was also inductive. Its proponents claimed the great virtue of institutions was that we could ‘turn to the concreteness of institutions, the {acts of their existence, the character of their actions and the exercise of their power’ (Landau 1979, 181, emphasis in the original). We can draw inferences from repeated observations of these objects by ‘letting the facts speak for themselves’ (Landau 1979, 133).

Finally, while the old institutionalism turned away from historicist forms of explanation, it often continued to take a historical perspective, looking at the historical development of states and forms of government. History is extolled as ‘the great teacher of wisdom’ because it ‘enlarges the horizon, improves the perspective’ and we ‘appreciate ... that the roots of the present lie buried deep in the past, and ... that history is past politics and politics is present history’ (Sait 1938, 49). Because political institutions are ‘like coral reefs’ which have been ‘erected without conscious design’, and grow by ‘slow accretions’, the historical approach is essential (Sait 1938, 16).

In America and Britain, the formal-legal analysis of the old institutionalism remains alive and well. It dominates many textbooks, handbooks, and encyclopaedias. Major works are still written in the idiom. Sammy Finer's three-volume history of government (1997) combines sensitivity to history with a modernist-empiricist belief in comparisons across space and time, regularities, and neural evidence. He attempts to explain how states came to be what they are with a specific emphasis on the modem European nation state. He searches for regularities across time and countries in an exercise in diachronic comparison. He sets out to establish the distribution of the selected forms of government throughout history, and to compare their general character, strengths, and weaknesses using a standardized typology. He provides a history of government, from ancient monarchies (about 1700 BC) to AD 1875.

Formal-legal analysis also remains prominent across continental Europe. It was the dominant tradition in Germany, although challenged after 1945. The challenge is yet to succeed in, for example, Italy, France, and Spain. Here we can only give a flavour of the variety that is French political science, and establish it as a distinctive endeavour that runs at times in a different direction to, and at times parallel with, Anglo-American political science.

There is a strong French tradition of constitutionalism. It is descriptive, normative, and legalistic, focusing on the formal-legal aspects of institutions, but not on case law. Chevalier (1996, 67) argues that ‘the growth of the French liberal state in the nineteenth century led to the predominance of the law and lawyers stressing the guarantee of citizen's rights and limits on state power. These jurists monopolized the field for nearly a century and remain a major induence (see, e.g. Chevalier 2002). So, despite various challenges, the 1980s witnessed ’the resurgence’ of ‘legal dogma’ with its focus on the state's structures and functions (Chevalier 1996, 73).

Outside the tradition of constitutionalism, the French approach to the study of institutions remains distinctive, and does not engage with the Anglo-American literature. An early example is Duverger (1954; 1980). Although his work on electoral systems and semi-presidentialism is probably better known outside France than inside, nonetheless it was a major challenge to the academic lawyers and it influenced a younger generation of scholars. Latterly, ‘the strategic analysis of institutions’ focuses on electoral systems and core political institutions (such as the presidency) and tries to identify how institutions, singly and in combination, affect behaviour (for citations see Elgie 1996). Its main proponents include Duhamel and Parodi (1985). Parodi explains the changing nature of the fifth Republic's political system by idenfifying, for example, how the direct election of the president with a majoritarian electoral system for the National Assembly bipolarized the party system.

 

Behaviouralism

Bryce and Lowell introduced new empirical topics associated with mass-suffrage societies, but they typically continued to conceive of the state as the sovereignty of a collective will. This concept of the state began to lose ground to pluralist alternatives only after the First World War. The new trend arose through transatlantic exchanges, for while American pluralism later developed a distinctive hue, it initially owed much to British scholars, especially Laski who spent several years lecturing at Harvard and Yale. Laski brought the term ‘pluralism’ and British debates about soveieignty into the American academy. Equally, his time in America made it central to his democratic theory (Gunnell 2007). In the first decades of the twentieth century, pluralism combined with the new empirical topics  to transform the theory of the state. The older idea of the state as a sovereign authority became less popular. In its place, there arose studies of pressure groups within which sovereignty and autnority were dispersed among various organizations. A string of future presidents of the American Political Science Association (APSA)  built their careers on studies of pressure groups — Herring (1929), Odegard (1928), and Schattschneider (1935). By the 1950s, the concept of a pressure group was also applied to British politics by the recent Harvard PhDs Beer (1956; 1963) and Eckstein (1960) alongside Finer (1958) and Mackenzie (1955). During the interwar period empirical research on public opinion, parties, and pressure groups was known collec- tively as the study of ‘polifical behaviour’. The APSA's review of the state of the discipline in the 1940s stressed the pervasiveness of this phrase. It even claimed ‘political behaviour has largely replaced legal structures as the cardinal point of emphasis among political scientists’ (Griffith 1948, 224). Even if this claim was an overstatement, it rightly suggests that the study of political behaviour was prominent in American political science before the onset of the ‘behavioural revolution’.

The behavioural revolution thus represented less a change in empirical topics than the rise of a new theory that stood in sharp contrast to modernist-empiricism as well as the earlier developmental historicism. In other words, to specify what was new about behaviouralism, we must remember the new empirical topics had arisen long before. Many behaviouralists had substantive interests in public opinion, pressure groups, and topics other than formal government institutions, but these interests simply extended an intellectual trend dating from the turn of the century. Behaviouralism got much support from the Committee on Political Behaviour, which was established in 1949 by the Social Science Research Council (SSRC). The Committee's main goals were not, despite its name, to promote the study of behavioural topics; rather, the common theme of the articles arising from the Committee on Political Behaviour was the call for a political science that was ‘systematic’ (Garceau 1951, 69-85; Leiserson 1951, 29—32; Truman 1951, 37—9; Eldersveld et al. 1952). The focus was on how to study politics, not what topics to study.

The Committee on Political Behaviour (1950, 20) had two declared goals: ‘development of theory’ and ‘improvement in methods’. Although behaviouralisin is often remembered for the second goal, the first was as important. The failure of the specific theories advanced by behaviouralists in the 19SOs and 1960s to win lasting support should not obscure the revolutionary impact of behaviouralism on conceptions of the character and role of theory, especially in American political science. Behavioural theory was broadly positivist, ethically neutral, and orientated to empirical science more than political practice.  Up into the 1940s there was little dispute about what theory was or should be. Political scientists on both sides of the Atlantic understood ‘theory’ principally to mean the thought that had shaped modern study of the history of the political institutions. Most political theorists spent more time studying, teaching, and writing about historic texts than attempting to produce novel theories. Political theory combined moral philosophy and constitutional history with the theory of the state. From moral philosophy, it inherited the idea of training young elites to the their place in the world by teaching them a canon of great texts. From constitutional history, it inherited a concern to study law, authority, and institutions through the study of legal and historical documents. From the theory of the state, it inherited a concern with classifications of types of government and institutions.

The rise of modernist-empiricism and the new empirical topics in the hist half of the twentieth century did not challenge this approach to political theory. A view of science as fact gathering and objective reporting gave political scientists no reason to question the epistemic standing of historical research. While fewer and fewer political scientists outside the subfield of political theory did historical research, they did not see their theory colleagues as obstacles to a scientific discipline. To the contrary, political theory complemented the rest of political science. Political theory gave students both a historical survey of ideas set against the backcloth of evolving institutions, and a guide to the concepts used by contemporary political scientists. Thus, the generalist scholar still flourished. Barker (1915; 1944; 1956) in Britain and Friedrich (1941; 1952) in America wiote about both political ideas and institutions. They produced comparative institutional studies, histories of ideas, translations of canonical texts (Aristotle 1946; Kant 1949), and many other works. Modemist-empiricism offered little warning of the theoretical departures that positivism later inspired in American political science.

Positivist theory took varied forms in the different subfields of political science. In the study of American politics, the most famous theoretical product of behaviouralism was a new version of pluralism, best illustrated by Dahl's classic A Preface  to Democratic Theory (1956). But Ît was in the subfield of comparative politics that positivist hopes were most ambitious. Comparative poliñcs underwent a dramatic expansion in size, scope, prestige, and funding as America became a superpower engaged in the Cold War, competing for the allegiance of the new nañons that emerged from decolonization in Africa and Asia. When Friedrich and Finer crafted new analytic frameworks for comparative study in the interwar decades, they grounded their categories in the historical experiences of Europe and America. Their categories had a restricted scope. In contrast, the SSRC's Committee on Comparative Politics brought young scholars together in the 1950s in a bid to remake the subfield. The positivism of thèse scholars led them to take abstraction to a whole new level. They sought a general set of concepts that could bring comparative studies of all countries within a single framework. This quest for a general theory was pitched at the macro-societal level, drawing on functionalism and systems theory (see, e.g. Almond 1960). The members of the Committee on Comparative Politics were influenced by Parsons and his systems approach. They also owed a debt to Easton and British social anthropologists, which meant they adopted ‘political system’, rather than Parsons’ ‘social system’, as their core concept. When crafting a general theoretical scheme for analysing changes in political systems, they made ‘political development’ their key concept rather than the more sociological and reductionist ‘modernization’ (see, e.g. Almond 1965).

If the behaviouralists brought anything new to the critique of the state, it derived precisely from their positivist concept of general theory based on observable phenomena. The behaviouralists argued that the core life of a society should not be sought in the empirically mysterious and dubiously intelligible entity called the state. They thought the social sciences should study empirically observable activities and behaviour. Easton (1953, 108), a doyen of the movement, argued that the state is dispensable in political science since it is empirically unknowable. Similarly, Lasswell and Kaplan (1950, 184) claimed that ‘every proposition about the abstraction “state” can be replaced by a set of propositions referring only to the concrète acts of certain persons and groups’.

Behavioural theory, especially in its most aggressively positivist forms, barely appeared in Britain. To the contrary, even when British political scientists adopted techniques such as survey research or cross-national aggregate analysis, they remained tied to the older modemist-empiricism. The possible exceptions include Rose and Blondel, but they concentrated on empirical work, whiting little about theory. Ironically, therefore, the main impact of positivist theory on British political scientists was that they began to define themselves against it. The biggest clichés about British political science define it in contrast to American positivism. This contrast enables British scholars to forget their modernist-empiricist inheritance, including the extent to which their search for formal explanations based on classifications and correlations among types of instituôons embodied a modemist revolt against historicism. They define themselves instead as peculiarly sensitive to history, context, and agency. As Bogdanor (1999, 150) writes, typically unaware of the historical context of the contrast he is making, ‘if there is a central tendency to the discipline as it has developed in Britain in the twentieth century, it lies in aversion to positivism. This position does not distinguish British political science. It just aligns the mainstream of the British discipline on one side of the conflict between modernist-empiricism and behaviouralism that defines the mainstream of the American discipline.

 

Historicism and interpretation

 

Modemist-empiricism, positivism, and neo-Marxism dominated political science for much of the twentieth century. However, they were by no means the only responses to the collapse of developmental historicism. One alternative was an emphasis on historical understanding and the interpretive nature of social science.

 

Hermeneutics

Hermeneutic theorists continued to conceive of action as meaningful even as they retreated from idealist notions of the absolute. They also began to craft a more radical historicism, replacing assumptions about a unified and rational progress with an emphasis on diversity, contingency, and ruptures. et the tum of the nineteenth century, German philosophers drew on the rich traditions of idealism and hermeneutics to discuss the philosophical foundations of the social sciences and their relationship to the natural sciences. These discussions produced some of the classic statements On historical understanding (verstehen). Dilthey's work had a profound tmpact on approaches to the social sciences within the hermeneutic tradition. Moreover, the German discussions helped to inspire similar ones throughout Europe, including, through the Italian Croce, the work of the British philosopher Collingwood.

Historical understanding has to do with grasping the intentional content attached to human actions. It is a distinctive approach to the social sciences, typically based on the idea that the meaningful nature of human action requires a distinct epistemology in the form of historical understanding. Philosophers who study historical understanding focus on three interwoven but analytically distinct concerns.. The first concern is to lay out the ontological  condition for the possibility and grounds of  historical understanding:  what features of human nature support interpretation? The second is to clarify the epistemologicalnature of historical understanding itself: what does it mean to interpret actions that took place in the past? The final concern is to specify the role of understanding in historical explanation: how and to what extent does interpretation explain social phenomena? In stressing these issues, we challenge two myths about historical understanding. The first myth is that historical understanding is just a method for producing historical facts. The second myth is that it is inherently an intuitive, quasi-mystical act that resembles the work of an artist more than that of a scientist. In place of these myths, we highlight the philosophical content of historical understanding seen as an analysis of what it means to base the social sciences on the meaningful character of human action.

 

DILTHEY

Given that historical understanding concerns the intentionality of human action, it is not surprising that discussions of its philosophical principles arose against the background of idealism and hermeneutics. The idealists stressed the primacy of mind over matter in human existence including efforts to understand that existence. Hermeneutics was preoccupied with questions of understanding linguistic utterances by grasping the mental content expressed within them.

Dilthey was the first major thinker in both the idealist and hermeneutic traditions to attempt a systematic theory of historical understanding. Dilthey anchors both the possibility and the necessity of historical understanding in ontological arguments. According to his ontology, human life differs from the rest of the natural world in that it consists of an inner world expressed in outer manifestations such as gestures, words, music, poetry, churches, and universities. Understanding is the process of grasping the inner content to which outer expressions refer. It is only by such understanding that humans are able to live, act, and communicate in a society. Understanding is a fundamental presupposition of individual and social life. This ontology leads Dilthey to define the social sciences as dependent on historical understanding. The social sciences, like human life, are about understanding expressions. The social sciences grasp the inner content of outer manifestations.

How does Dilthey see the process of historical understanding? At times Dilthey (1996, 229) identifies understanding with an intuitive and imaginative re-creation of inner contents in one's psyche. He based this re-creation on an analogy with one's own lived expefiences and enhanced by ‘sympathy with everything human’. Scholars should ‘transfer’ themselves ‘into a given complex of manifestations of life’ in a way that enables them to experience the temporal dow of historical events within their own psyche (Dilthey 2002b, 235). In his later writings, however, Dilthey downplayed the importance of individual psychic processes. Instead he placed ‘objective spirit’ at the centre of historical understanding. Objective spirit refers to the ensemble of objectifications (outer manifestations) that comprise a society at a certain epoch. For Dilthey (2002n, 229), all these objectifications share ’a common stock of ideas, attitudes, and ideals’, which ‘even the work of a genius will reflect’. Our everyday understanding of the objectifications that surround us needs these common conventions. So, historical understanding can only be grasped by using these social commonalities; that is, by ‘locating the individual manifestation of life within a common context' (Dilthey 2002a, 230).

The process of understanding is important for Dilthey's epistemology. It leads him to raise a question that remains prominent in many later discussions of historical understanding. How can empathetic historical understanding have a ‘universally valid’ objectivity (Dilthey 1996, 253)? On what grounds can a mental process occurring in the subjective experi- ence of the historian be recognized as a valid interpretation of a given historical phenomenon? Dilthey treats the question of objectivity as one not of methodology but of philosophy. He does not answer it by offering a procedure that if followed by historians would secure the validity of their interpretafions. He answers it by an ontological argument that, in his view, guarantees the validity of the re-created experiences in a historian's mind. Dilthey (2002‹i, 298) posits the identity of the subject and object of knowledge:

The primary conditition for the possibility of historical science is contained in the fact that I am myself a historical being and that the one who invesñgates history is the same as the one who makes history. Lived experience contains the totality of our being. It is this that we re-create in understanding.

While this response to the problem of the validity of historical understanding may seem vague, underdeveloped, even quasi-mystical, Dilthey's work did much to raise issues that still concern philosophers interested in historical understanding.

 

COLLINGWOOD

Late in life Collingwood (1946; 1978) suggested that any statement or action was an answer to a question, where questions are posed in particular contexts that consist of historically specific webs of beliefs. History is a series of particular ideas and epochs uninformed by any real continuity let alone any concept of the universal. However, Collingwood did not see history purely as the particular. To the contrary, much of his philosophy retains idealist echoes. In particular, his famous concept of re-enactment keeps a form of historical continuity and arguably drifts towards some of the religious and mystical ideas he held in his youth.

Collingwood argued that historians know past thoughts when they re-enact them; that is, when they have the same thoughts but in the present (see Van der Dussen 1995; Bates 1996). At times, Collingwood treats re-enactment as a method or formal requirement of understanding. At other times, he leans towards a more metaphysical understanding of re- enactment. Re-enactment here involves a mind becoming directly aware of another that existed in the past in a way that suggests thought has the transcendent quality of persisting through time and across contexts. Collingwood's claim of a transcendent link with past thought is most clear in his early writings where he relates it to a mystical and immediate insight into the unity of the whole. He wrote:

The necessity of the mystical experience lies in the principle that we discover new truths by an act of the mind which reaches out beyond the given, grasps new thought as it were in the dark, and only after that consolidates its new conquest. (Bates 1996, 36)

Although Collingwood (1946, 287) later dropped the reference to mystical experience, he still argued that historians can have thoughts identical with those of their subjects. He argued that, although ‘acts of thought happen at definite times ... thought itself is not involved in the dow of immediate consciousness’, but rather ‘stands outside time’. Thought has the peculiar property of not only ‘occurring here and now in this context’, but of being able ‘to sustain itself through a change in context and revive in a different one’ (Collingwood 1946, 297).

According to Collingwood (1946, 306), thought alone has some existence outside time: it ‘is not merely immediate’. The transcendent quality of thought is what makes re-enactment possible. Because thought can reappear in different contexts while still keeping its identity, historians can re-enact it as it was in the past. Things other than thought are immediate, which means they cannot be re-enacted. Therefore, they are not amenable to historical study. As Collingwood (1946, 304) explained, ‘of everything other than thought, there can be no history’.

Between the world wars, Collingwood was almost a lone voice in Oxford drawing on an older idealism to address hermeneutic themes. But in the 1950s hermeneutic themes and the idea of historical understanding became a prominent alternative to positivism in anglophone philosophy. By the 1960s, a distinctive anglophone approach to historical understanding appears, especially in Britain and Canada. Philosophers such as Dray, Winch, and Taylor drew on Collingwood, Wittgenstein, and a range of hermeneutic and phenomenological thinkers to counter influential attempts to develop a positivist analysis of the social sciences. Instead, they insisted on the interpretive nature of social science.

 

The positivist Challenge

A second wave of verstehen theory emerged in reaction to the positivist attempt to ieunify the natural and social sciences on a naturalist basis. The positivist project, which had middle European roots, consisted of an attack, led by Hempel and Abel, on the idea that historical understanding could be a legitimate form of explanation. Hempel (1965, 1966) claimed that empathy is not a basis for explanation in the social sciences but at most a source of hunches. He argued that historical explanations are always implicitly nomological in that they involve a deduction from premises that include at least one natural law. Explanations that appeal to the motives of actors presuppose psychological generalizations.

Abel's approach (1974, 85) is more complex than Hempel's. On the one hand, he claims that historical understanding is ‘necessary and indispensable’ for the ‘study of social behaviour’. But, on the other, he restricts the role of historical imderstanding to the generation of hypotheses in which mean- ings are reduced to intervening variables. He writes, ‘verstehen ... consists of the act of bringing to the foreground the inner-organic sequence intervening between a stimulus and a response’ (Abel 1948, 214). Abel reduces historical understanding from a philosophy to a method. He makes historical understanding an ‘operation’ within a positivist philosophy.

 

Historical understanding

The positivist challenge provoked a lively debate about historical under standing in anglophone social sciences, and a number of scholars rose to defend its importance (see Truzzi 1974). However, the most systematic defence of historical understanding came not from social scientists, but from philosophers such as Dray, Winch, and Taylor.

 

DRAY

Dray (1995), following Collingwood, insisted that historical explanation depends on making sense of the inner world of actors. Dray departs from Collingwood's perspective, however, in his attempt to integrate causal explanation and historical understanding. In particular, Dray argues that the causal explanation of any action requires an understanding of the purposive reasoning, whether conscious or unconscious, spoken or latent, that caused the actor to perform that action.

Dray (1957, 125) describes interpretive explanation as follows:

Rational explanation may be regarded as an attempt to reach a kind of logical equilibrium at which point an action is matched with a calculañon [attributed to the actor]. A demand for explanañon arises when the equilibrium is upset — when from the ‘considerations’ obvious to the investigator it is impossible to see the point of what was done. The function of the historian's explanatory story will in many cases be to sketch in the corrections to these ’obvious’ considerations which require to be made if the reader is to be able to say: ‘now I understand what he was about’.

The historian has an initial expectation about what a ‘normal’ course of events would look like in a given situation. A deviation from that expectation prompts the historian to piece together those elements of the actor's reasoning ‘which are different from those we might have assumed in absence of evidence to the contrary’ (Dray 1957, 125). The investigation is completed once the amassed knowledge of the actor's reasoning is enough to account for the ’deviant’ course of action. Reconstructing the inner reasoning of historical actors is not an arbitrary, intuitive product of pure empathy. Rather, it is built up ’from the evidence’ (Dray 1957, 129).

 

WINCH

Winch (1958, 23, 123) argues that social life is fundamentally diNerent from the rest of the natural world in that social relations are ’internal relations’. Social relations exist through ideas held in people's minds rather than through the external, physical aspects of human interaction. Thus, all ’specifically human behaviour’ is meaningful (Winch 1958, 52). Winch then adds that all meaningful behaviour is a matter of applying intersubjective, socially established rules in specific social contexts. For Winch, this view of human society is ‘logically incompatible with the kinds of explanation offered in the natural sciences’ (1958, 72). ‘Historical explanation’, writes Winch, ‘is not the application of generalizations and theories to particular instances: it is the tracing of internal relations’ (1958, 133). Explanañon is a matter of understanding the social actors’ own understanding of their reality.

Winch, like Dray, restores the constitutive role of meaning in social life and in our knowledge of it. But, unlike Dray, he rejects any association of historical inquiry with causal analysis. He attacks Weber's view that to get scientific validity, historical understanding needs to be supplemented by a probabilisñc or statistical causal analysis. Statistical analysis, according to Winch, can never get us closer to understanding social action. For example, ‘[a] man who understands Chinese ... is not a man who has a firm grasp of the statistical probabilities for the occurrence of the various words in the Chinese language’ (Winch 1958, 115). Winch also rejects psychological forms of understanding directed at grasping internal mental processes. In his view, all understanding (of oneself, of one's reality, of the objects of historical inquiry) is mediated by socially established concepts. All understanding occurs within an intersubjecfive linguistic medium, rather than in a private unarticulated experience.

 

TAYLOR

Taylor studied at Balliol — the birthplace and soonghold of British idealism. After that, he was appointed successively a Fellow of All Souls College, Oxford, and Chichele Professor of Social and Political Theory at Oxford, before he later returned to his native Canada. His doctoral thesis reworked the idealist concern to defend a vitalist analysis of human behaviour against the formalist and posifivist approach of behaviouralists. It drew on the emerging analytic and linguistic philosophy in Oxford to rewrite this concern as a conceptual and empirical issue. This issue could not be decided by an appeal to metaphysical categories such as absolute mind (Taylor 1961, 1964). After completing his doctorate, Taylor wrote a series of essays explicitly challenging behaviouralism and its core beliefs. He argued, in ‘Interpretation and the Sciences of Man’, that beliefs, meanings, and language were constitutive of human actions and practices. The social sciences were unavoidably hermeneutical. His argument entailed a break with ‘mainstream social science’ and its empiricist and positivist epistemology. In particular, 'we cannot measure such sciences against the requirements of a science of verification; we cannot judge them by their predictive capacity' (Taylor 1971, 51).

In ‘Neutrality in Political Science’, Taylor extended his argument to take direct aim at ‘the cult of neutrality’ (Taylor 1967, 48, 27, 46). Behaviouralists defended the superiority of their approach by arguing that older approaches were always permeated by value positions, so their frameworks were never scientific. They always served the interests of a normative or ideological theory. Behaviouralists proposed to turn the study of politics into a technocratic ‘policy science’, akin to engineering or medicine, which would ‘show us how to attain our goals’. However, Taylor pointed out that when behaviouralists constructed theoretical frameworks to delimit the proper area of scientific inquiry, they too made fundamental choices that entailed normative commitments. The work of Lasswell, Easton, and Almond hid their norms. Taylor suggested that conceptual frameworks always depended on theory, and theory cannot be constructed apart from values. The ties binding theoretical frameworks and values also opened the possibility of seeing some values as especially meaningful responses to particular empirical contexts.

Stivers (2008, 943) suggests our argument for an interpretive approach was ‘weakened by the failure to include its philosophical roots. Nowhere is there a citation to any of those who constructed the foundations of interpretivism’. Hay (personal correspondence) urged us to take account of ‘similarly minded figures in the literature’ and to situate our views ‘with respect to the existing literatures on the state’. Initially, we were reluctant to provide yet another critical review of the present-day political science literature. Engaging with the literature is one of those ‘rules’ of the political science community that can lead to endless citations and much tedium. It is also a rule suffused with notions of cumulating scientific knowledge. As should now be obvious, we do not draw on present-day political science to any significant degree. So, to the extent we draw on a literature unfamiliar to many political scientists, we have now spelt out intellectual forebears.

 

A summary of the argument

The theory of the state is the historical heart of political science. As we show briefly in this chapter, during the twentieth century, the main approach to the state was modernist-empiricism with its associated empirical topics.

Positivists, including many behaviouralists, tried to replace the concept of the state with other concepts more amenable to their general theories, but modernist-empiricists nonetheless ensured that the concept kept a key place in the lexicon of political science. We looked at present-day versions of modernist-empiricism, unpacking the distinctive philosophies, concepts, and empirical topics. We did so to identify the distinctiveness of our approach. Our aim is to define, defend, and illustrate an alternative theory of the state. It is not based on modernist-empiricism but on hermeneutics and historicism; on Dilthey and Collingwood rather than Weber or Marx.

We explain our approach to studying the state as an innoduction to our main concern in this book; empirical shifts in, and debates about, the changing nature of ‘the state’. We want to show how our anti-foundationalism leads us to see both the state and the reforms that produce changes in the state differently. In Chapter 5, we take our aggregate concepts and decentre present-day approaches to the changing state. Such changes are typically described as a shift to governance. First-wave studies of governance typically describe changes in the state and its links to civil society as akin to a differentiated polity. This polity was characterized by a hollowed-out state, a core executive fumbling to pull rubber levers of control, and, most notably, a massive spread of networks. Second-wave studies of governance herald a return to the state with the idea of metagovemance. We pronounce the death of both narratives, because we argue there is no single account or theory of contemporary governance, only the differing constructions of several traditions. We counterpose these narratives with a third-wave of governance that announces the arrival of the stateless state. We argue the state arises out of the diverse actions and practices inspired by varied beliefs and traditions. The state, or pattern of rule, is the contingent product of diverse actions and political struggles informed by the beliefs of agents rooted in traditions.

(NB! abbr, highlights – R.R.)

*          *          *

Retrieved from:

·         Mark Bevir, Rod Rhodes (2010). The State as Cultural Practice. Oxford, New York: Oxford University Press.

laupäev, 17. september 2022

Georg Sootla. VÕIM, LEGITIIMSUS JA VÕIMUSTAMINE

 SISSEKANNE # 173


Poliitika on tegevus, mille abil üksikisikud ja ühiskonna eri rühmad püüavad pääseda võimule ja seda teostada. Võim võib olla eesmärk iseendas, soov suruda peale enda tahet – seda enam, et võimuga kaasnevad nii aupaiste kui eesõigused. Tihti käsitletaksegi võimu just sellises varjatult negatiivses tähenduses.

Samas võib võim olla ärksamate inimeste käes vahendiks ühiskonna parendamisel, lähtudes nende arusaamadest, mis on ühiskonnale ja selle liikmetele vajalik. Viisist, kuidas me mõistame võimu, sõltub see, kuidas me mõistame valitsemist.

 

Kaks arusaama võimust

 

Võimu termin on ladinakeelse algupäraga (potere – olla võimeline, suuteline), seega tähendab võim suutlikkust midagi saavutada. Praeguse ühiskonnateooria järgi on võim mehhanism, mille abil suudetakse saavutada püstitatud eesmärke ning tagada sotsiaalne integratsioon ühiskonnas. Võim kui suutlikkus annab inimeste tegevusele sihipürase ja struktureeritud iseloomu.

Laias laastus eristatakse kaht olulist erineva lähtekohaga arusaama võimust. Esimeses, varasemas käsituses nähakse võimus vahendit ja mehhanismi, mille abil ületada isiklike huvide ja arusaamade vastuolu ühiskonnas, nii et tulemuseks oleks sotsiaalne kord. Lahendust nähakse selles, et ühed huvid, arusaamad ja tegevused saavad eelisseisundi teiste huvide, arusaamade ja tegevuste ees. Selline võimalus avaneb, kui osa ühiskonnaliikmete tahe hakkab domineerima teiste tahte üle – sõltumata sellest, kas teised seda tahavad või mitte. Täpsemalt tähendab võim mingi püsiva ressursi (tahte, ainelise ressursi või lihtsalt jõu) ümberjaotamist ühelt ühiskonnaosalt teisele. See võimaldab suunata võimukandjale soovitud sihis nende tegevust, kellele ressurssi jääb vähem. Võimu mõtestamise põhiküsimu seks on antud lähenemises see, kas võimu kellegi käes (suveräänne võimu kandja) olemine on õiglane või õiguspärane. Võim kuulub ühele osale ja teistel seda ei ole või on tunduvalt vähem. Seda võimu nimetatakse ka distributiivseks ehk ümber jaotatud või transitiivseks ehk üle kandunud võimuks või „võimuks kellegi üle” (power over)

Teine võimu käsitus lähtub eeldusest, et võim tekib ja tugevneb niivõrd, kuivõrd suudetakse inimeste tegevuses leida ühisosa.

Võim on selles tähenduses suutlikkus saavutada koordineeritud tegevuse kaudu eesmärke, mida inimene üksikult toimides ei suudaks.

See käsitus võimaldab mõista võimuressurssi muutuvana ning analüüsida selle suurendamise võimalusi ja mehhanisme. Võim tekib ühistegevuse sünergiast ning kasvab vastavalt sellele, kuidas täiustub ühistegevuse keskkond – õigusnormid, organisatsioonid, tehnoloogiad, turg, kommunikatsioonivahendid jm. Näiteks siseturu ja rahvusliku kirjakeelega tekkis kollektiivne ressurss, mis pani aluse ühiskonna moderniseerimisele, haridustaseme tõusule ning demokraatiale, seega inimeste vabaduste laienemisele. Nimetagem seda struktuurseks võimuks, mittetransitiivseks võimuks (mitteülekantavaks võimuks) või „võimuks millekski” (power to). Võimu mõtestamise põhiküsimuseks siin on, kuidas suudetakse suurendada sünergiat nii võimutehnoloogiate mõttes (Mann, Foucault) kui ka ladusama kommunikatsiooni (Haugaard, Luhmann) kaudu.

 

Distributiivne võim

 

Võimu kõige ilmsemaks allikaks ja lihtsamaks seletuseks on võimekuse ümberjaotumine ühe või mitme toimija kasuks kas jõu, veenmise, tegevuseks vajaliku ressursi omandamise või muul teel.

Selle tulemusena on ühel toimi jal A võimalus kehtestada oma tahet, huve ja arusaamu teiste toimijate (B) suhtes, sõltumata sellest, kas viimased A tahet aktsepteerivad. Võim läheb ühtede kätte, samas kui teistel see väheneb. Võimu ülesanne on piirata nen de valikuid, kel endal võimu pole ja kes on seega allutatud võimule. Kui alluv (B) ei aktsepteeri võimukandja (A) tahet, peab A rakendama sundust. Sundust ja vägivalda mõisteti kaua aega kui võimukandja peamist vahendit saavutada allumine. Selline arusaam pärineb Thomas Hobbesilt, kes arvas, et inimesed ise ei suuda oma suhteid klaarida ja tekib „kõikide sõda kõikide vastu”. Selle vältimiseks peavad inimesed delegeerima ühe osa oma õigusi, sealhulgas õiguse rakendada sundust (vägivalla mõttes), riigile ehk suveräänile, kelle käes on õiglane võim. Ka Max Weber seostab võimu sundusega ning määratleb riiki kui sunduse legitiimse monopoli kandjat.

Selline arusaam kätkes algselt paradoksi. Mida enam A domineerib ja eirab B tahet, seda enam peab ta kulutama oma ressursse selleks, et sundi- da B-d käituma kooskõlas A tahtega. Kui alluvatelt õigus oma tahtele üldse ära võtta ning muuta nad kuulekateks käsutäitjateks, peab A suurema osa oma ajast ja ressursist kulutama B ohjeldamisele või tema vastupanu mahasurumisele. Eks tea iga juht, kes pole söandanud võimu alluvatele delegeerida, kui palju jõudu tuleb tal kulutada selleks, et vaid käsu korras tegutsevad inimesed oma töö ära teeksid.

Selline võim tekitab negatiivse summa mängu, kus A kasuks võimekuse ümberjaotamise tulemusena hakkab A reaalne võimekus oma eesmärke saavutada hoopiski kahanema. Selline oli kaua aega maailma ajaloo loogi- ka: riigid ja valitsejad tõusid jõuga võimule, suutsid mõni aeg sunduse abil valitseda, seejärel puhkes vastuhakk, valati palju verd ja hävitati ressursse ning kõik algas taas otsast peale, ükskõik kumb pool võitis.

Sundus ega jõud ei ole tõhusad viisid oma tahet kehtestada ega võimu teostada. Sundust saab pikemalt rakendada vaid ühiskonna vähemusele, kes ei aktsepteeri üldiseid mängureegleid. Samuti saab sunduse abil piira- ta inimtegevuse teatud tahke. Peavad leiduma teised viisid domineerimist saavutada, vastasel juhul poleks ühiskonna areng võimalik.

Max Weber lahendab selle dilemma „legitiimse võimu” mõiste abil. Legitiimne võim ehk domineerimine (Herrschaft, authority) saab võimalikuks alluvate heakskiidul või vähemalt leppimisel. Muistsetel aegadel pälvis sellise õiguse kõige tugevam, ent ka siis ei piisanud valitseja isiklikust jõust selleks, et võimu tulemuslikult rakendada. Võimu legitiimsuse allikaks on teiste poolt tunnustatud õigus võimule. Mis annab sellise õiguse?

Weber eristas legitiimse võimu kolme allikat: karismat, traditsiooni ja legaal-ratsionaalset võimu. Karisma legitiimsuse allikana tähendab, et mõnele isikule peetakse omaseks erandlikke jooni, tänu millele ta suudab innustada teisi endaga kaasa tulema – tihti koguni ebareaalseid ja destruktiivseid eesmärke saavutama. Isiksus ise võib olla päris tavaline, kuid kriitilistes olukordades hakatakse temas nägema erilist juhti ning isegi päästjat.

Karisma saab mobiliseerivaks jõuks olla suhteliselt lühikest aega. Niipea kui kriis möödub või karismaatiline juht näitab oma nõrku külgi (näiteks kaotab sõja), haihtub selle võimu mõju. Seetõttu püüavad karismaatilised juhid hakata tuginema mõnele institutsioonile ja kindlustada oma võimu teiste vahenditega, tihtipeale vägivallaga. Kristuse ja tema apostlite karisma arenes välja tohutuks institutsiooniks, kirikuks. Napoleon I lasi end keisriks kroonida ning lõi seejärel Euroopa esimese toimiva bürokraatia ja õiguskorra. Weber nimetas seda karisma argistumiseks, kui karismaatiline juht võtab oma võimu kindlustamiseks kasutusele eelkirjeldatud teist tüüpi vahendid.

Weberi kõrval on teisedki autorid seletanud suurte liidrite esilekerkimist nende eriliste omadustega. Platoni sõnul usaldatakse legitiimne võim nendele, kes suudavad kehastada õiglust – kohut mõista ja õiglasi otsuseid langetada. Aristotelese arvates usaldatakse võim võimekamaile, kes tänu oma voorustele suudavad tõusta kõrgemale igapäevaloogikast ja näha teistest kaugemale, mõistes asju sügavamalt. Hegeli filosoofias tuleneb isanda võim tavainimese üle sellest, et esimene on tunnustuse võitmiseks võtnud riske, näiteks pannud kaalule oma elu, samas kui tavalised inime- sed pole julgenud alalhoiuinstinkti tõttu selliseid riske võtta. Kaua aega ongi inimühiskonnas võim olnud militaareliidil, sõjaväejuhtidel, kes oma eluga riskimise eest said maid ja õiguse valitseda.

Kõige vanem ja traditsioonilisem on arusaam, et Loojal on võim tema loodu üle. Ühest küljest tuleneb siit arusaam võimu jumalikust päritolust ning valitsejast kui isikust, keda jumal on seadnud teisi juhtima. Teisalt peitub siin arusaam, et isal on legitiimne võim poja üle, vanematel laste üle ja, üldisemalt, kogukond peab alluma oma vanematele liikmetele. See arusaam peegeldab Weberi legitiimsuse teist allikat: traditsioonilist legitiimsust. Patriarhaalse (isa, vanema) võimu idee toob kaasa erilise austuse vanemate kogukonna liikmete vastu ja neile allumise ning legitimeerib või- mu pärimise veresuguluse alusel.

Tänapäeval on traditsiooniline legitiimsus paljude selliste ühiskondade aluseks, kus riiki ja rahvast käsitatakse kui ühest eelkäijast (isa, prohvet) pärinevat perekonda. Niisuguseid patrimonaalseid režiime kohtab enne- kõike islamimaades ja hõimlusel põhinevates riikides Aafrikas. Samas on rahva isa kuvandit võimu tugevdamiseks kasutanud ka autoritaarsed riigid, sealhulgas Eesti 1930ndatel. Ainuüksi nimetus „riigivanem” viitab sellele.

Kolmandaks legitiimsuse allikaks Weberi järgi on legaal-ratsionaalne võim. Võimu allikaks pole selle käsituse järgi enam isik ega rühm, vaid printsiip (ratsionaalsus) ja seda elluviiv asutus (bürokraatia). Siit tuleneb ka „õigusriigi” (Rechtstaat) mõiste: inimesed aktsepteerivad võimu seetõttu, et see tugineb mõistuspärastele riigi kehtestatud ja selle asutuste ellu viidavatele reeglitele.

Võimu mõtestamine domineerimise kaudu ei osutunud aga piisavaks, seletamaks demokraatliku võimu tekkimist ning toimimist. Demokraatia on algupäraselt rahva võim, kuid moderniseeruvas ühiskonnas tuleb see võim delegeerida teatud hulgale isikutele, kes rahva nimel peaksid suurendama kodanike vabadusi ja heaolu. Algselt püüti leida sellist demokraatia mudelit, mille korral avalik võim (riik) oleks vahetult kodanike kontrolli all ega oleks võimalik avaliku võimu kuritarvitamine nende poolt, kelle kätte rahvas võimu on usaldanud. Demokraatia teooria rajajad ei suutnud kaua aega leida töökindlat vormelit, mis välistaks niisuguse vertikaalselt kontrol- litava rahva võimu, mis ei pöörduks rahva enda vastu.

Sellest tupikseisust leiti kaks väljapääsu, käsitledes võimu hoopis teise nurga alt. Charles Louis de Montesquieu nägi – tegelikult sarnaselt Rooma vabariigi aegsele võimukäsitusele - ainsat võimalust korraldada võimu demokraatlikult nii, et eri võimuinstitutsioonid tasakaalustaksid üksteist. Selleks pakkus ta välja võimude lahususe põhimõtte: võimu eristamine kolmeks põhiharuks (seadusandlik, täidesaatev ja kohtulik) tasakaalustab võimuinstitutsioonide ambitsioone ning nad ohjeldavad üksteist. Praeguseks ongi kasutusel võimude tasakaalu ja ohjeldamise põhimõte (checks and balances, tõkked ja tasakaalud), mis on välja aren datud laiemalt kui kolm klassikalist võimuharu.

Teise lahenduse pakkus välja USA põhiseaduse autoreid James Madison. Riigi-institutsioonide kõrval peaksid võimude tasakaalu hoidma ka ühiskonna eri huvirühmad. Montesquieu ega ka Madison ei käsitanud võimu mitte kui subjekti-objekti suhet, vaid kui süsteemi ja nägid horisontaalses tasakaalus ning vastastikuses kontrollis lahendust selleks, et vertikaalses (ümberjaotavas) võimusuhtes ei tekiks ebaõiglast domineerimist. Võim oli nende mõttekäikudes pigem negatiivne nähtus, mida tuli piirata ja ohjeldada.

Nüüdisaja demokraatiateooria klassik Robert Dahl arendab demokraatliku võimu teooriat demokraatliku otsustusprotsessi ja eriti esinduskogude rolli analüüsides. Tema arvates tagab võimu legitiimsuse see, et esinduskogud valitakse perioodiliselt ja nende liikmed väljendavad otsustes valijate enamiku tahet. Dahl ei tõestanud sellega niivõrd midagi uut, kuivõrd püüdis võimu demokraatlikku ümberjaotamist empiiriliselt demonstreerida.

Dahli väide, et võim on (demokraatlikult legitiimse) esinduskogu käes, leidis aga teravat kriitikat. Näiteks tõestasid uusmarksistliku suunitlusega teadlased empiiriliselt, et võim on majanduseliidi käes, parempoolse suu- nitlusega teadlased aga näitasid, et otsustuspäevakorra kujunemisel on võrratult suurem roll esindusvõimuvälistel toimijatel, kes mitteformaalseid kanaleid kasutades sõeluvad välja poliitikutele ohtlikud teemad ja seavad esiplaanile endale kasulikud või ohutud teemad. Seda nimetati mitteot- sustamise teooriaks.

Väitlusele pani korraks punkti arusaam, mis tugines Antonio Gramsci ideoloogilise hegemoonia käsitusele. Sellest lähtudes näitab Steven Lukes, kuidas otsustusvõimu ja poliitikapäevakorra kontrolli võimu kõrval kujundavad inimeste eelistusi ja suunavad tegevusi ideoloogiad kui või- mustruktuurid. Ideoloogia suudab kujundada inimeste hoiakuid nii, et nad võivad võimu ja poliitikaid toetada isegi juhul, kui need kahjustavad nende endi huve. Ühest küljest tekib arusaam, et võim ei ole kellegi käes ega omandatud, vaid kujuneb universaalse struktuurina oma loogika järgi. Teisalt aga mõistetakse hegemoonilisi ideoloogiaid kui väärteadvust, mille abil ühed kasutavad teisi oma eesmärkides ära.

 

Distributiivse võimu piiratus

 

Domineerimine on olnud ajaloos iseendastmõistetavaid võimu teostamise viise. Sellest hoolimata ei suuda see seletada paljusid ühiskonna integreerumise ja sihipärase arengu probleeme praegu, mil sundusest ega formaalsetest reeglitest (seadustest) ei piisa aktiivsete kodanike sidumiseks.

Nagu juba nägime, ei pea võim alati olema kellegi käes. Tänapäeval on suurem osa võimust, mis meie tegevusi suunab, umbisikuline, impersonaalne. Räägitakse turu ja meedia võimust, ideede võimust, mis pole taandatavad kindlale isikule ega positsioonile. Kui keegi on saavutanud võimupositsiooni, peab ta rohkem või vähem juhinduma kindlatest reeglitest ja tagama endale pideva toetuse. Võim tuleneb paljudel juhtudel inimeste loodud struktuuridest ja institutsioonidest. Demokraatlikus ühiskonnas võib peami- nistril, parlamendiliikmel või erakonnal olla võim, kuid see on delegeeritud võim, seotud kindla organisatsiooni, ametikoha või sotsiaalse rühmaga. Samamoodi on bürokraatia süsteem, milles ametnikul puudub isiklik võim; tal on vaid ametivõim, mida rakendada bürokraatia nimel.

Ümberjaotava võimu teooria käsitab võimu kui muutumatut suurust, mis vaid jaotub ümber. Ometi on selge, et valitsejate võimuressurss kasvab. Inglismaa kuninga „piiramatu” võim aastal 1600, mil ta käsutas umbes ühte protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT), oli tühine võrreldes Ühendkuningriigi praeguse peaministri võimuga, kes käsutab ligikaudu 40 protsenti riigi SKT-st. Kuidas aga võim tekib ja kasvab? Üks mehhanism on võimu legitiimsus, teine võimule vastanduvate huvide väljalülitamine –      ideoloogia. Ikkagi ei suuda distributiivne lähenemine võimule seletada, kuidas ja miks domineerimine suudab võimuressurssi kasvatada (nagu on juhtunud Inglismaal ülaltoodud näites).

Traditsiooniline käsitus näeb võimu ennekõike poliitilises korralduses. Juba Gramsci osutas, et poliitilise võimu eelduseks on ideoloogiline võim. Klassikaline marksism püüab näidata (ja enamik teadlasi nõustub sellega põhijoontes), et poliitilise võimu eelduseks on majanduslik võim. Enamgi veel, kapitali võim ei seisne võimu koondumises kapitalistide kätte (distri- butiivse võimu eeldus), vaid selles, et kapital ja kasum on turuühiskonna toimimise ning arengu allikaks. Seetõttu peab riik kujundama reeglid, mis soosivad kapitali kasvu ning taastoodavad tööandja ja töövõtja suhteid. Teisalt tuleb välistada reeglid, mis võiksid kapitali kasvu pärssida. Niisiis on poliitiline võim vaid üks võimusuhete valdkond, olemata sugugi alati peamine.

Michel Foucault arendas edasi Weberi (ja ka Antonio Gramsci) ideed, et teatud mõtteviisid ja teadmised võivad olla võimu allikad. Üldiselt aktsepteeritud teadmised (tõed) või mõtteviisid kujunevad ühiskondlike diskursuste raames ning sellised diskursused ongi võimu kujunemise üheks mehhanismiks. Võim tähendab teatud uskumuste või lähenemiste süsteemide omaksvõttu, mis legitimeerib teatud rolle ja käitumisi inimeste silmis. Selle tulemusena hakkavad inimesed ise käituma kooskõlas nende rollidega (nt käivad kirikus) ja ootustega (nt ei tüki tänavale mässama). Ka üksiktoimijal on palju lihtsam oma eesmärkide saavutamises orienteeruda.

Lõpuks eeldati distributiivse võimu teoorias kaua aega võimusuhte ühesuunalisust. Kuna ühtedel on võim ja teistel pole või on vähem, nähakse teisi pigem passiivse objektina võimulolija eesmärkide saavutamiseks. Tavaliselt kujuneb võimusuhe siiski vastastikuseks. Juba legitiimse võimu mõiste eeldab seda. Kui näiteks ülemus palub alluvat oma kabinetist lahkuda ja alluv seda teeb, on ülemus näidanud oma võimu. Kui ta on aga sunnitud alluva kabinetist välja tõstma, näitab see hoopis, kui vähe võimu tal tegelikult on. Võimu kui domineerimist peab võimule allutatu tunnustama või siis sellele vastu hakkama. Paljud võimu uurijad hakkasid mõistma, et võimu ei saavutata mitte üksnes sunni (või selle ähvarduse) teel ja võim mitte üksnes ei piira alluvate valikuid, vaid võim on ka produktiivne, positiivse summaga mäng, kus võimu tugevnemine suurendab ka nende võimekust ning vabadusi, kelle suhtes võimu rakendatakse.

 

Struktuurne võim

 

Eeltoodud küsimustele on püüdnud lahendust leida terve plejaad mõtlejaid. Nad käsitavad võimu kui võimekust lahendada inimeste strukturee- ritud koostöös üha keerukamaid probleeme ja saavutada üha suuremaid eesmärke. Võimu mõistetakse kui süsteemi ja inimest kui üha suurema tegevusruumiga toimijat selles süsteemis. Võim ei ole pelgalt domineeri- mine ega valitsemine, vaid ühiskonna eri tahkude sidumise mehhanism. Sellise nurga alt püütakse leida seletus kahele kesksele küsimusele. Esiteks, võimuressursi määratu suurenemine ühiskonnas ja selle muutumine avalike huvide ning hüvede edendamise vahendiks. Teiseks küsimus, kuidas võimu haarde ja sügavuse suurenemisest hoolimata kasvab oluliselt üksikisiku kui kodaniku mõjukus. Kui distributiivse võimu lähenemine käsitab indiviide pigem objektidena, on inimesed nüüdsel ajal hakanud ise taastootma oma valikuid piiravaid võimumehhanisme, näiteks maksma vabatahtlikult väga kõrgeid makse.

Struktuurse võimu lähenemine jaguneb kaheks suunaks. Esimese, konsensuse alasuuna esindajad (Parsons, Giddens, Luhmann, Haugaard) eeldavad, et võimuressurss suureneb eri mehhanismide mõjul inimeste ees- märkide ühisosa (mitte ühiste eesmärkide) või arusaamade ühisosa (ühise tähenduste välja) kujunemise kaudu. Nad püüavad kirjeldada võimu kui arengut võimaldavat, produktiivset ja konstitueerivat mehhanismi ning võimu stabiilsuse eeldusi demokraatlikus ühiskonnas.

Teise suuna esindajad (ennekõike Foucault, Mann, Bourdieu) lähenevad kriitiliselt võimule kapitalistlikus ühiskonnas ning tuginevad ulatuslikule ajaloolisele materjalile. Võim on nende jaoks ennekõike teatud struktuuride domineerimine, kuid oma kriitilise analüüsi tulemusena jõuavad nad samuti järeldusele, et koos tõhusama ja kõikehõlmavama dominantsiga suureneb võimusuhetesse haaratud inimeste võimuressurss.

 

Konsensus võimu allikana

 

Konsensuse suuna esindajad ei välista, et võim võib teatud juhtudel rea- liseeruda kui domineerimine ja sundus, kuid käsitavad seda võimu nõrku- se tunnusena, pinnapealse võimuna. Nad eeldavad, et võim on efektiivne sotsiaalse korra ja sidususe kujunemise, taastootmise ning tugevdamise kaudu. Võimukord küll piirab inimeste käitumist ja suunab valikuid, ent samas, kui indiviidid osalevad selle korra taastootmises ning edendamises –võimumehhanismid aga tagavad selle efektiivselt –, siis suurendavad nad sellega ka oma võimekust teha ja saavutada seda, mida nad ilma võimukorrata ei suudaks.

Teisisõnu − sotsiaalne kord tekitab sünergiat, mille tulemusena suureneb võimuressurss. Suurenemine tuleneb sellest, et inimeste käitumises tekib tänu koostöömehhanismide olemasolule korrapärasus ja ennustatavus − inimesed hakkavad asjadest üha enam ühtemoodi aru saama (mitte ühtemoodi mõtlema), mis võimaldab efektiivset kommunikatsiooni. Tänu sellele suudavad nad oma eesmärke palju tulemuslikumalt realiseerida. Üksiti suurendavad nad endale nende struktuuride avaldatavat mõju, mille raames nad toimivad.

Juba Weber laiendas oma legaal-ratsionaalse domineerimise mõistega traditsioonilist arusaama distributiivsest võimust. Weberi jaoks on ratsionaalsus mõtte-, tõlgendus- ja toimimisviis, millele pani aluse valgustusajastu ning mis imbus kõikidesse eluvaldkondadesse, kujundades ümber majanduse ja luues valitsemise universaalstruktuurid bürokraatia kujul. Õigus ja bürokraatia on vaid üks näide, kuidas umbisikuline struktuur suunab suure hulga inimeste käitumist, s.t kuidas võimu allikaks pole isik või rühm, vaid struktuur. Just seda kõige kauem kasutanud maailma osa on praeguseks kujundanud efektiivseima, kuid ka kõige suuremate isikuvabadustega valitsemissüsteemi. Weberi jaoks pole seadus mitte üksnes sunni, vaid inimeste vabaduse ning turvalisuse suurendamise allikas – nagu eeldasid ka John Locke ja Adam Smith. Selliste võimusuhete raames suureneb nii kollektiivne kui ka igaühe võimekus.

Talcott Parsons on esimene, kes struktuurfunktsionalistliku tegevusteooria raames püüab mõtestada võimuressursi suurenemise mehhanisme, mis tema arvates rajanevad ühiskonna liikmete konsensusel süsteemi põhieesmärkide küsimuses. Näiteks majanduses on tema arvates kapitali kasvu vahendiks raha. Raha võime kajastada väärtust põhineb ühiskondlikul kokkuleppel seda aktsepteerida ja usaldusel väärtuse vastu. Raha pole Parsonsi jaoks mitte niivõrd rikkus, mida saaks taskusse panna ja omastada, vaid süsteem, mis elavdab ja lihtsustab inimestevahelist suhtlemist ja konsensuse saavutamist süsteemi eesmärkides: suurendada ühiskondlikku rikkust, kuna sellest sõltub enamiku inimeste isikliku heaolu tase. Kui usaldus rahasüsteemi vastu kaob, hakkab vähenema ka raha hulk taskus, nagu paljud võisid kogeda 2008.−2010. aasta majanduskriisi ajal.

Parsonsi arvates on avalikus poliitikas selliseks ressurssi tootvaks va- hendiks võim, mille abil saab suurendada ühiskonna sidusust ja võimekust viia ellu üha ambitsioonikamaid eesmärke. Võim on üldiselt tunnustatud õiguste ja kohustuste süsteem, mis teeb inimeste käitumise ennustatavaks ning võimaldab seda suunata teatud eesmärkidele. Võim on omapärane usalduskrediidi süsteem: rahvas usaldab enda (kollektiivse) tegutsemist suunama ja koordineerima teatud isikud: poliitikud, kohtunikud, ametnikud. Kui usaldusisikud täidavad oma kohustusi ja kasutavad oma koordineerija õigusi ootuspäraselt, siis usaldus nende vastu süveneb. See omakorda suurendab võimekust toimida nii üksikisikute (suurendada jõukust) kui ka rühmadena (luua tõhusaid organisatsioone).

Vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem laieneb kõikidele. Mida rohkem inimesed usaldavad ja aktsepteerivad oma igapäevategevustes avalikke poliitikaid (maksavad makse, osalevad ettevõtluses või tervise- edendamises), seda suurem reaalne võim on valitsustel ja seda suurem on ühiskonna võimekus. Sama oluline on kommunikatsioon – mida tõhusam see on, seda lihtsam on kollektiivne tegevus ja vastastikuse usalduse süvenemine. Seega ei teki võim üksnes vastuolude ületamiseks, vaid, vastupidi, see võimaldab kujundada ning laiendada ühisosa inimeste käitumises. Ühisosa ja usalduse süvenemine suurendavad omakorda inimeste isiklikku võimuressurssi. Siiski, Parsons näeb oma teoreetilisest vaatetornist – mis püüab seletada ennekõike ühiskonnasüsteemi terviklikkust ja stabiilsust –võimumehhanisme üksnes konsensuse ja harmoonia värvides, mis tekitab probleeme inimeste erisuste ja vabaduste rolli mõistmisel võimusuhete taastootmise puhul.

Konstruktivismi esindajad näevad võimu suurenemise ja toimimise allikana ennekõike tähenduste süsteemi taastootmist ehk nähtuste ja tegevuste tõlgendamise konteksti (või horisondi) kujunemist. Ühelt poolt võimaldab see ühtemoodi – nagu eeldas Parsons – tõlgendada süsteemi põhimõtteid, kuid samas ei välista indiviidide vahel vastuolu teatud ees- märkide asjus. Sotsiaalse korra aluseks on struktuurid kui inimeste tegevuste ja suhete kristalliseerunud vormid. Erinevalt traditsioonilistest vaadetest struktuuridele kui jäikadele raamidele eeldab konstruktivistlik visioon seda, et struktuurid toimivad vaid siis, kui inimesed neid pidevalt, kordu- vate tegevuste käigus taastoodavad, s.t justkui kinnitavad oma arusaamu ja vajadust nende struktuuride järele. Selleks et struktuurid säiliksid, peab valdav osa inimesi neid oma tegevusega taastootma.

Struktuurid, mis raamistavad ja suunavad meie käitumist (olgu reeglid, organisatsiooni tavad või tegevused, nagu näiteks raha väljavõtmine pangaautomaadist), loovad isiklikule tegevusele piiranguid. Kui me ikka ja jälle neid tegevusi kordame, on suunamine tulemuslik. Samas moodustavad korrapärased tegevusmallid kindla aluse minu ja teiste efektiivsele koostoimimisele. Võim on siin selgelt võimekuse kahepoolse suurenemise protsess.

Struktuurid kujunevad ja neid taastoodetakse siis, kui toimitakse üheselt mõistetavate tähenduste ruumis: me saame ühtemoodi aru sellest, mida me teeme, ja meie jaoks on oluline sellistes tegevustes osaleda. Seega eeldab struktuuride taastootmine ka tähenduste taastootmist, minu tegude legitiimsuse kinnitamist teiste poolt, kes osalevad samades tegevustes. Näiteks läheme valimistel jaoskonda ja paneme risti oma lemmikpoliitiku nime taha. Täpselt sama teevad teised kodanikud, kuid nad ei pruugi panna risti sama poliitiku nime taha. Igapäevaelus võib ristide tõmbamine olla lihtsalt tegevusetusest tulenev kritseldamine. Kuid meie valimistegevus on struktuuride taastootmine ehk strukturatsioon, sest risti tõmbamisega osaleme valimisel kui süsteemi kujundaval ja taastootval tegevusel. Meil on kokkulepe meie selle tegevuse tähenduses, kuid me valime eri isikuid ja erakondi. Me mitte üksnes ei vali isikuid, vaid kinnitame oma toetust valimistele ja demokraatiale üldiselt – selleks, et meie üle valitsetaks!

Valimiste näidet saab edasi arendada. Kui üks erakond valimised võidab, avaneb tal võimalus valitseda ning teostada võimu ühiskonna ja ka teiste erakondade üle (power over). Valimiste palju tähtsam tulem on aga see, et kaotajad tunnistavad valimiste tulemusi ja lähevad opositsiooni. Viimases rollis tegutsevad ja tugevdavad nad kogu demokraatliku süsteemi toimimist. On aga võimalik, et valimistulemusi ei aktsepteerita (mida ebademokraatlikes süsteemides sageli juhtub) või kaotaja ja võitja ei leia üksmeelt valimiste tulemusena tekkinud rollide küsimuses (nt koalitsioon ei taha teha koostööd opositsiooniga või opositsioon valib obstruktsiooni ehk terava vastandumise ning töö takistamise). Selline valimise tulemusel kujunenud rollide mittekonsensuslik tõlgendus toob aga kaasa demokraatia struktuuride (ja institutsioonide) nõrgenemise ning võimuerakonna valitsemisvõimaluste vähenemise.

 

Ajaloolis-kriitiline struktuurse võimu vähenemine

 

Struktuurse võimu käsituse teine suund lähtub võimu suhtes kriitilisest hoiakust. Tänu ajaloolisele lähenemisele suudavad nad tihti võimu mehhanisme ja nende muutusi täpsemalt mõtestada. Vaatleme kahte väga eri- nevat autorit: Michael Mann ja Michel Foucault. Manni peetakse eeskätt distributiivse võimu teoreetikuks, sest ta on oma põhiteostes käsitlenud neid ajastuid, mil võim väljendus ennekõike domineerimise ja sundusena. Samas näitas Mann struktuurse võimu tekkimist ning distributiivse ja struktuurse võimu vastastikust toimet ning selgitas seeläbi eri teoreetiliste vaatenurkade vajadust võimude käsitluses.

Idamaade despootiates aitas võimu keskendamine valitseja kätte tsentraliseerida ressursse ja tegevusi (võimu distributiivne mehhanism). See võimaldas koondada suuri inimhulki, et midagi luua (niisutussüsteem, pü- ramiidid) või purustada (sõjapidamine). Selleks et suured inimhulgad tõhusalt toimiksid, tuli neid organiseerida ühtsete eesmärkide nimel. Tekkis vajadus organiseerijate järele, kes pole enam valitsejad-despoodid, vaid pigem koordinaatorid. Organiseeritud kollektiivne tegevus ei suurendanud lõpptulemusena mitte üksnes valitseja rikkust ega võimu, vaid ka üldist tootlikkust ja üksikisiku võimalusi.

Mann käsitleb ühiskondade arengut nelja põhilise võimustruktuurimajandusliku, sõjalise, ideoloogilise ja poliitilise võimu – arengu ja nende koostoime kaudu. Võimuressurss tekib eri võimuvõrgustike vastastikusest mõjust ja läbipõimumisest. Mann eristab kontsentreeritud ja hajutatud võimu ning intensiivset ja ekstensiivset võimu. Kõige efektiivsem on hajutatud intensiivne võim, mis kujuneb ennekõike ideoloogilise ja majandusliku võimuna (turg). Poliitiline võim on Manni meelest kõige nõrgem ja ebaefektiivsem inimeste suunamise ning mobiliseerimise mehhanism. Ajalooliselt on just tsentraliseeritud riik ja võim olnud ühiskonna võimu koguressursi (ennekõike majandusliku) ning inimeste vabaduste suurenda- mise piduriks.

Murrang poliitilise võimu arengus toimub siis, kui hakkab kujunema rahvusriik. Siis hakkavad vertikaalseid võimusuhteid efektiivselt tasakaalustama horisontaalsed kollektiivse tegevuse võrgustikud (kommunikatsioon, turg, rahvuskeel ja -kirjandus). Võimu ning ressursi koondumine ühiskonna madalamatele tasanditele (kohalik võim) ja hiljem kodanikele tekitab alguses sisepingeid ja sõdu. Hiljem aga, kui mõlemad pooled veenduvad, et riigi ja kodanike rollid võivad vastastikku üksteist täiendada ning võimendada, istutakse läbirääkimiste laua taha, et saavutada konsensust. Siis hakkavad kehtima stabiilsed seadused, makstakse vabatahtlikult makse jne. Sellega antakse ühiskonna kogusuutlikkuse suurendamisele tohutu impulss, mis toob endaga kaasa turumajanduse ja detsentraliseeritud demokraatliku riigi kujunemise.

Võimu kui kollektiivse toimimise suutlikkuse kontseptsioon täiendas olu- liselt klassikalist arusaama võimust kui domineerimisest. Samas on seda kritiseeritud, kuna inimesele jäi antud lähenemises süsteemi taastootmise passiivne roll, samas kui üksikisiku autonoomiat hakati üha enam väärtus- tama. Enamgi veel, 20. sajandi lõpus kujunenud uued arusaamad riigiva- litsemisest (uus avalik haldus ja valitsetus) eeldasid riigivõimu ja inimese suhete otsustavat muutust.

Nõudlust uue arusaama järele väljendab Foucault’ võimuteooria, mis on justkui sild võimule eri lähenemiste vahel. Foucault on väga radikaalne võimusuhete kriitik ja käsitab võimu isegi kui sõja jätkamist teiste vahenditega, milleks on kaasaegsed võimutehnoloogiad. Tema ajaloolis-kriitiline lähenemine lubas võimu dünaamikat väga sügavalt mõista ja luua eeldu- sed võimu mõistmiseks postmodernses kontekstis.

Võimu allikana modernses ühiskonnas käsitab Foucault tõesüsteemi, mis ajaloos vaheldub. Kui üks tõesüsteem või kord hakkab domineerima, kujunevad selle alusel kindlat tüüpi sotsiaalsed suhted ja tegelikkuse tõlgendamise viisid. Foucault seabki eesmärgiks mõtestada, kuidas toimib tõe monopol kui võimu allikas modernses ühiskonnas. Ta näitab, et modernne ühiskond muudab teisejärguliseks suveräänse (distributiivse) võimu mehha- nismid kui ebaefektiivsed. Nende asemel kujunevad distsiplineerivad võimutehnoloogiad ning neid kajastav argiteadvuse süsteem, mis tagab regu- laarse kontrolli ja järelevalve, piltlikult öeldes inimese maksimaalse pideva „juhitavuse” (kapitalistliku) süsteemi loogika alusel ja efektiivsuse nimel.

Argiteadvus ehk Foucault’ keeles „diskursus” (Giddensil „praktiline teadvus”, Bourdieul habitus) erineb Lukesi väärteadvuse mõistest. Argiteadvus on vahend, mis võimaldab inimesel mõista olemasoleva süsteemi ja tegevuskonteksti loogikat ning süsteemi raames adekvaatselt orienteeruda, oma eesmärke realiseerida ja samas seda süsteemi (korda, struktuuri) taastoota.

Foucault’ jaoks ei realiseeru võim mitte niivõrd formaalsete institutsioonide kaudu (mille ülesanne on tagada olemasoleva diskursuse säilimine), kuivõrd toimib inimese igapäevaelu kõikides tahkudes. Konkreetseid võimutehnoloogiad on palju, kuid need taanduvad inimese mõjusa „juhtimise” võtetele, nagu tööjaotus, nähtavus, teadmised, liigitamine.

Foucault’ teooriat selgitatakse sageli modernse vangla näite kaudu (Benthami panoptikum), milles keha karistamise asemel püütakse inimest uute võimutehnoloogiate abil võimalikult täielikult ja pidevalt allutada süsteemi taastootvatele käitumisviisidele. Selline vangla ei ole Foucault’ jaoks isegi niivõrd hälbivate isiksuste ümberkasvatamise koht (kuna enamik satub sinna tagasi), kuivõrd võimutehnoloogiate ja -mehhanismide katsetamise koht, saavutamaks inimeste maksimaalset „juhtimist” ka teistes eluvaldkondades (ennekõike tootmises, kuid ka koolis). Foucault ei püüa ühe võimusüsteemi äärmiselt terava ja kohati šokeeriva kriitika asemel pakkuda välja teist tõe monopoli (diskursust), vaid suudab kriitilise analüüsiga tungida võimu süvamehhanismidesse.

Süvamehhanismid ilmnevad, kui Foucault hakkab mõtestama heaolurii- gi olemust pastoraalse võimu metafooriga, mis tugineb paljuski jumala ja inimese vahekorra mõtestamisele, nagu näiteks ka lähimuse põhimõte. Ta leiab, et võimu vahetud ja otseselt piiravad vahendid (nagu sekkumine, domineerimine, reeglite jõustamine) ei suuda tagada efektiivset võimu, sest need pärsivad inimeste valmidust osaleda võimumängudes.

Efektiivne võim peab allutama inimest nii, et see suurima võimaliku efektiivsusega toimides oma eesmärkide nimel tegelikult realiseeriks üldiseid eesmärke, mida võim peab otstarbekaks. Seda nimetas Foucault inimese toimimise juhtimiseks (conduct of the conduct). Toimimise juhtimiseks tuleb koguda võimalikult palju teavet teiste käitumismotiivide kohta ja neid ära kasutada nii, et need ühilduksid võimu eesmärkidega või vähemalt ei töötaks nendele vastu. Näiteks saab püüda kasvatada vastutustunnet, soovi hakata kalkuleerima kasu eesmärgil (lülitumaks ettevõtlusse) või toimida altruistlikult, et inimene hakkaks tegutsema avalikes huvides. Siit tuleneb esmapilgul paradoksaalne arusaam koolitusest, nõustamisest ja isikuarendusest kui võimutehnikatest.

Foucault soovitab ka, et enne kui hakata teisi valitsema, tuleb õppida iseennast valitsema. Argielust võetud näiteks võiks olla poestseen, kus kärsitu ema püüab oma näppe kõikjale toppivat ja kõike osta tahtvat last piirata käsuga „Ei tohi!”. Mõju on tavaliselt lühiajaline, mis näitab, et piiramine ega käskimine pole võimuinstrumentidena mõjusad. Palju arukamalt käitub ema, kes suudab lapse mängu (näppida ilusaid asju) sobitada oma suurde mängu (on vaja teha sisseoste). Ta annab lapsele ülesande leida ostukeskuses üles pakk jahu ja moosi, et ema saaks talle magustoitu valmistada. Laps läheb rõõmuga neid otsima, sest tema jaoks on see mängu jätkamine ja ta saab suures mängus olla sarnane emaga, ema saab aga kaks probleemi korraga lahendatud. Selles näites oskas ema oma võimu mõjusalt rakendada.

Toimimise juhtimist oskuslikult rakendades saavutab võim palju suure- ma ja pikaajalisema valmiduse soovitud käitumiseks, kui mis tahes vahetu surve või piirava seadusega, millest saab mööda hiilida. Foucault’ jaoks on võim ikkagi kellegi käes, kuid see pole mitte traditsiooniline legitiimne domineerimine, vaid pigem sarnane džässorkestri dirigeerimisega, kus iga mängija võib küll improviseerida, ent orkester peab siiski kokku kõlama. Seejuures on orkestrijuhi rollis eri olukordades erinevad inimesed.

Foucault’ jaoks on õigus, diskursus ja organisatsioon suveräänse ehk distributiivse võimu tagamise vahendiks, samas kui distsiplinaarse ja nor- maliseeriva ning lõpuks ka võimustava võimu rakendamise vahenditeks on hoopis teised võimutehnoloogiad, isegi koolitus ja nõustamine. Nii loob Foucault eeldused praegusele arusaamale, et võimustamine (empowerment) võib olla üks võimutehnoloogiaid.

Valitsus ei suurenda oma võimu mitte domineerimise ega sunduse, isegi mitte kollektiivse toimimise efektiivse koordineerimise kaudu. Ta suurendab oma võimu sellega, et aitab kujundada ühiskonna liikmete sellised oskused ja mõtteviisid, mis võimaldavad neil ise lahendada suure osa probleemidest, mida varem püüdis lahendada riik. Valitsuse ülesanne heaoluriigis ei ole abivajajatel mitte lihtsalt kõhud täis sööta, vaid suurendada inimese võimekust ennast ühiskonnas mõista ja selle abil iseseisvalt või kollektiivselt oma probleemidega toime tulla.

Võimustamisega haakuvad uut tüüpi arusaamad legitiimsusest, mis lisanduvad Weberi klassikalisele kolmikjaotusele. Legitiimsuse allikaks võib olla ka inimeste kaasalöömine, osalus.

Võimustamine ei tähenda, et valitsus või mõni teine subjekt sellega võimust loobuks, pigem on see oma võimu tugevdamise vahend. Oma näilist (tihti ka distributiivset) võimu delegeerides ning oma koordineerija-tuumikrollidele keskendudes võib valitsus või mõni teine toimija saa- vutada näiteks veebikeskkonna abil sellise sotsiaalse sidususe ja sellise intensiivsusega kontrolli suure hulga inimeste üle, millest mitte üksnes kuningad, vaid ka veel eilsed võimulolijad võisid üksnes unistada. Selline arusaam võimust aitab mõista ka viimaste kümnendite muutusi poliitikas ning valitsemises.

 

Kokkuvõtteks

 

         Klassikaline arusaam seob võimu sunduse ja vägivallaga, mis veel 20. sajandi alguses oli paljudes riikides keskne. Legitiimseks muudavad võimu traditsioon, juhi isikuomadused ehk karisma ja ratsionaalne õigus- ning valitsemiskord.

            Distributiivse võimu teooria võimaldab seletada, kuidas võim piirab ja suunab alluvate käitumist ja saavutab allumise seadustele. Samas ei seleta see võimu tekkimise ja võimuressursi suurene- mise mehhanisme ega keerukamaid võimutehnoloogiaid.

                Võim areneb põhiliselt ideoloogilise, majandusliku, sõjalise ja poliitilise ehk riigivõimu võrgustikes, mis üksteist mõjutavad. Võimuressurss suureneb ühiskonnas ennekõike tänu sellele, et inimeste interaktsioon on üha struktureeritum, koordineeritum ja võimaldab igaühel ise aktiivselt panustada; sellega suureneb ka inimeste kollektiivse toimimise võime.

                Võim pole seega ühepoolne suhe. Võimu rakendades suureneb ka nende võimekus, kelle suhtes võimu rakendatakse. Ka on võim praeguses ühiskonnas ajutine ja suhteline. Inimene võib omada võimu teatud lõigus või valdkonnas, teises olla aga või- must mõjustatud.

                Võimustamine tähendab niisugust võimutehnoloogiat, mille pu- hul inimeste tegevust isiklike eesmärkide saavutamisel püütakse ühitada laiemate eesmärkidega, mis võimaldab avalikku võimu nii legitiimsemalt kui ka tulemuslikumalt teostada.

 

Tekst raamatust:

·         Poliitika ja valitsemise alused. Kõrgkooliõpik (2011). Autorite kollektiiv. Tallinna Ülikooli riigiteaduste intituut, lk. 43-61.