LEV MANOVICH, KULTUURIANALÜÜS JA KULTUURIANDMED

SISSEKANNE # 68

http://manovich.net/

1960. a. sündinud Moskvas sündinud ja 1981. a. Ühendriikidesse emigreerunud Lev Manovich on mitme kõrgkooli juures tegutsev väljapaistev arvutiteaduse professor ning uue meedia ja digitaalkultuuri teoreetik, kelle huviorbiidis on kaasaegne globaalkultuur läbi andmeteaduste uurimisprisma, samuti arvuti- ja sotsiaalteaduste kokkupuuteala, tehisintellekt ja -kultuur ning meediateooria. 2005. aastal võttis ta kasutusele termini „kultuurianalüüs“ (cultural analytics) ja 2007. aastast tegutseb tema juhtimisel kultuurianalüüsi labori (Cultural Analytics Lab) nime all tuntud uurimiskeskus, millelt on tellinud kultuuriartefakte koondavate andmekogude visualiseeringuid nii Google, New Yorgi avalik raamatukogu kui ka sealne moodsa kunsti muuseum MoMA (Manovich.net, kuupäev puudub).

Lev Manovich määratleb kultuurianalüüsi kui „massiliste kultuuriandmekogumite ja -voogude analüüsi arvutus- ja visualiseerimistehnikate abil“. Teaduslaboris püütakse nii teoreetiliselt kui praktiliselt vastata küsimustele, kas kultuur esitab andmeid, milliseid ainulaadseid võimalusi pakub suurte kultuuriandmete andmeanalüüs, erinevalt humanitaar- ja ühiskonnateaduses kasutatavatest kvalitatiivsetest meetoditest, kuidas kvantitatiivseid meetodeid kasutada kaasaja võtmekultuurivormi - interaktiivse meedia – uurimiseks ning kuidas ühendada andmeanalüüsi ja suurte kultuuriandmete visualiseerimist kvalitatiivsete meetoditega, sealhulgas  nende "lähilugemisega" (ehk teisiti, kuidas viia kokku n-ö. suur pilt ja detailid)?  Kuidas üldse  õigustab andmeanalüüs end kultuuriprotsesside varieeruvuse ja mitmekesisuse tingimusis, selmet mitte keskenduda üksnes "tüüpilisele" ja "kõige populaarsemale"? (Manovich, 2015).

Kultuuriandmestikele toetuvaid uurimusi on viimasel ajal avaldanud arvukalt teadlasi kümnetel tuhandetel lehekülgedel, analüüsitud on sotsiaalvõrgustikes (Facebook, Flickr, Instagram, Twitter jt) kasutajate loodud sisu, s.o. kommentaare, tviite, videoid  ja fotosid, meeldimisi ja jagamisi. Teiseks on teadlased hakanud analüüsima ka konkreetseid  kultuurivaldkondi ja ajaloolisi perioode, näiteks veebisaitide kujundamine, moefotograafia, 20. sajandi popmuusika, 19. sajandi kirjandus jne. See on kahe uue teadusvaldkonna – sotsiaalse andmeteaduse (social computing)  ja digihumanitaaria (digital humanities) pärusmaa. Manovichi arvates on kultuurianalüüsi rolliks olla nende kahe haru neutraalne, kuid vajalik ühenduslüli, kuna mõlemad käsitlevad kultuuriandmeid valdkonnasiseselt, ent kultuurianalüüs ei sea piiranguid. Siin ei olda huvitatud mitte niivõrd humanitaar- või reaalteaduse eesmärkidest ja metoodika valimisest ega mingist subordinatsioonist, vaid nende ühendamisest kultuuriuuringutes, keskendudes  humanitaarteaduste lähenemisviisidele minevikusündmuste tõlgendamisel ning  formaalloogika ja mudelite kasutamisele (Manovich, 2015). 

Kui humanitaarteadlastele on arvuti abivahendiks ajalooliste artefaktide uurimisel ja andmeteadlased uurivad inimese-arvuti interaktsiooni, siis kultuurianalüütikutel on veendumus, et mahukate kultuuriandmetega töötatakse kummaltki poolt liiga vähe. Arvutiteadlaste põhiline motiiv suuri andmemassiive analüüsida tuleneb tööstuslikest eesmärkidest – muuta tehnoloogia veel töökindlamaks ja sujuvamaks. Ajalooliste esemete analüüs ei kuulu selle eesmärgi alla ning  ajalooliste andmetega tegeleb murdosa arvutiteadlasi (digipärandi valdkond on üks erand) (Manovich, 2015). 

On siiski mõned näited, kus ilmnevad kokkupuutepunktid. Ühes uuringus analüüsiti veebisaidi kujunduse eelistusi kogu maailmas, võttes aluseks 2,4 miljonit reitingut 40 000 inimeselt 179 riigist. Ilmselgelt kuuluvad esteetika ja disainiuuringud humanitaarteadlaste huviorbiiti. Teises uuringus analüüsiti Instagrami fotode temaatikat, mida võiks iseenesest võrrelda näiteks 17. sajandi Madalmaade kunstižanrite kunstiajaloolise analüüsiga. Ja veel üks näide: 2010. a.  viidi läbi Twitteri sotsiaalvõrgustiku suuremahuline analüüs, mis toetus 41,7 miljonile kasutaja 106 miljonile säutsule (tviidile) ja keskendus trendidele, s.o. kuidas populaarsed teemad liigituvad, kui kaua nad kestavad ja palju kasutajaid neis kaasa räägib. Arvestades, et Twitteri-laadne mikroblogindus on niisamuti uus meediaväljund nagu omal ajal õlimaal, trükitud raamat või fotograafia, kuulub selle eripära mõistmine ja lahtimõtestamine loomulikult humanitaarteadlaste ülesannete hulka (Manovich, 2015).

 

Avaandmete hulk on pidevalt kasvamas. Näiteks tegi New Yorgi linnavalitsuse arhiiv  2012. a. avalikult kättesaadavaks  870 000 digiteeritud ajaloolist linna fotot,  2015. a. avalikustas HathiTrust kättesaadavaks 4 801 237 köidet (1,8 miljardit lehekülge) uurimisandmeid ning Associated Press ja British Movietone laadisid YouTube'i üles 550 000 digiteeritud uudislugu alates 1895. aastast. Võib küsida, mis on nii suurte andmemassiivide/-baaside mõte, kas meile ei piisaks representatiivsest valimist väiksemas mastaabis?  Õnnestuda uurimistöös saab sel juhul, kui meil on kasutada  suurandmeid valdkonniti. Manovich toob näiteks filmiandme-baasi IMDB, mis sisaldab teavet miljonite filmide ja telesaadete kohta üle kogu maailma - 20. sajandi filmikunsti uurimiseks on seega olemas juba küllalt esinduslik andmebaas. Kuid paljudes kultuurivaldkondades midagi sellist veel ei eksisteeri. Teisalt: eeldusel, et suudame konstrueerida ühes kultuurivaldkonnas mingi representatiivse valimi, saame selle põhjal leida ka üldisi suundumusi ja mustreid. Näiteks eelpool mainitud Instagrami fotoanalüüsis valiti tohutust pildipangast juhuvaliku alusel  uurimisobjektiks 1000 Instagrami fotot, mis jaotati kaheksasse populaarsemasse kategooriasse (selfie, sõbrad, mood, toit, vidinad, tegevus, lemmikloom, pealkirjadega fotod). Võimalik, et need kategooriad olid kõige populaarsemad ka kõigi ülejäänud Instagrami fotode seas, mida kogu maailmas jagati uuringu läbiviimise hetkel. Samas teine uuring, mis vaatles Insta-fotosid erinevates linnades ja linnajagudes (näiteks Kiievi kesklinnas 2014. a. Maidani-sündmuste ajal),  näitas, et inimesed jagavad ka teist laadi pilte – olenevalt ajast ja olukorrast. Seega võimaldab väike valim leida "tüüpilise" või "kõige populaarsema", ent jätab tähelepanuta segmendi, mida Manovich nimetab "sisusaarteks" - koherentse sisu tüübid, millel on mõõdukate numbrite korral erilised semantilised ja/või esteetilised omadused (Manovich, 2015).  

Kui Manovich esmakordselt 2005. a. kultuurianalüüsi mõtestama asus, astusid digihumanitaaria ja sotsiaalandmeteadus teadusvaldkonnana alles esimesi samme. Kultuurianalüüs kui termin pidi viitama millelegi enamale.  Kultuurianalüütikud on ühevõrra  huvitatud nii ajaloolisest materjalist kui uuest meediast (nt Instagram),  huvisfääri kuulub nii professionaalne kultuur kui tavakasutajate loodud artefaktid,  kunstnikud väljaspool kunstimaailma ning juhuslikud loojad (inimesed, kes laadivad aeg-ajalt oma fotod sotsiaalmeediavõrkudesse). Nagu andmeteadlased, on ka kultuurianalüütikud huvitatud ühiskonnauuringutest, mis baseeruvad sotsiaalmeedial ja suhtlusvõrgustikel ja analüüsivad  spetsiifilisi nähtusi. Aga erinevalt sotsiaalteadusest, mis keskendub sotsiaalsele aspektile, huvituvad kultuurianalüütikud ennekõike kultuurist, mistõttu on nende jaoks sotsiaalteaduste relevantsem osa kultuuri sotsioloogia, alles seejärel sotsioloogia ja majandus (Manovich, 2015). 

Manovichi veendumuse kohaselt annavad veebi- ja suhtlusvõrgustike sisu ja kasutus-võimalused kultuurianalüütikutele enneolematu võimaluse kirjeldada, modelleerida ja jäljendada ülemaailmset kultuuriuniversumit, pannes küsimärgi alla ja ümber mõeldes humanitaarteaduste põhimõisteid ja töövahendeid, mis töötati välja “väikeste kultuuri-andmete” (s.t. väga selektiivsete kultuurinäidiste) põhjal. Kultuurianalüütikute huviprintsiip on kõik, mis on loodud kõigi ehk igaühe poolt (everything created by everybody). See tähendab kultuurile lähenemist meetodil, kuidas keeleteadlased uurivad keeli või bioloogid lähenevad biosfäärile. Ideaalne oleks valikuliste proovide asemel süvitsi vaadelda igat kultuurilist manifestatsiooni (nagu teevad kultuurantropoloogid) (Manovich, 2015).

Huvipakkuv on üldise ja erilise küsimus. Kultuurianalüüs võib ühendada ühiskonnateaduste (ja üldiselt reaalteadlaste) huvid üldistamise suunal ning humanitaarteaduste huvi individuaalse ja erilise suunal. Kui sotsioloogiline traditsioon on seotud inimeste üldiste käitumimustrite leidmise ja kirjeldamisega, selmet läheneda individuaalselt ja konkreetsete isikute kaudu, siis kultuurianalüütikut huvitavad ka mustrid, mis joonistuvad välja suurtest kultuuriandmekogumitest. Ideaalis võiksid suurandmed avada ka konkreetsete üksik-juhtumite, s.o. üksikute loojate loomingu või kultuurilise käitumise tagamaid. Näiteks võib ühe fotograafi karjääri kestel tehtud fotode andmeanalüüs välja selekteerida tema karjääri kõige erilisemad fotod (Manovich, 2015).

2017. a. ilmunud artiklis pühendub Manovich võimalustele ja piirangutele, mida kultuuri-andmestik pakub. Ta toob isiklike kogemuste põhjal näitena 2009. a. infootsingu teemal, mida inimesed kogu maailmas maalisid 1930. aastail, jättes kõrvale kõik „ismid“. Uurides Artstori veebiplatvormi, kuhu on koondatud miljoniga mõõdetavas suurusjärgus digiteeritud kunsti USA raamatukogude, ülikoolide ja kunstimuuseumide kogudest, sai selgeks, et valik on küll suur kuid ebaühtlane: kui päringust välistati Põhja-Ameerika ja Lääne Euroopa, kahanes tulemuste hulk mõnekümnele – seda terve ülejäänud maailma peale kokku. See pole muidugi platvormi süü, sest ta teeb kättesaadavaks pildid, mida on digiteerinud ülikoolid-muuseumid-raamatukogud ise. Ja ikkagi vaid mõned pildid Aasiast ajal, mil USA ülikoolides on 45% tudengitest Aasia päritolu. Seevastu Picasso päring tõi 700 pilti. Siit ka Manovichi mure:  see, mis on digiteeritud, on ainult „saar” ja massiline kultuuriline „ookean” võib jääda kvantitatiivseks analüüsiks kättesaamatuks (Manovich, Cultural Data. Possibilities and limitations of the digital data universe, 2017).

Õnneks pole sedasorti kartused teoks saanud, hämmastab hoopis digiteeritud materjali mitmekülgsus ja rikkalisus, mida Manovich põhjendab teistlaadse paradigmaga, millest suured andmebaasid (Europeana, DPLA, Kongressi Raamatukogu, New Yorgi avalik raamatukogu, Interneti-arhiiv, Google Arts & Cultures) lähtuvad: nad ei paku meile pilte üksnes kõrgest kunstist kunstimuuseumide varakambritest, vaid töötavad pigem traditsioo-niliste raamatukogude laiendina, võttes vastu inimeste ja organisatsioonide annetusi. Kui neid arhiive hakati digiteerima, hakkas veebis ilmnema hämmastavalt rikkalik ja mitmekesine ajalooline kultuurimaastik (Manovich, Cultural Data. Possibilities and limitations of the digital data universe, 2017).

Kunstiajalugu on loonud kõrgelt kontrollitud süsteemi, mis jagab meie visuaalse pärandi kunstiks ja kõigeks muuks  ning süstematiseerib neid kindlate tunnuste alusel. Ka kunstimuuseumide digitaalsed kollektsioonid näevad tänapäeval välja korrastatud ja süstemaatilised. See-eest Europeana, DPLA jt metakollektsioonid näivad otsekui  „kurioosumite kabinetina“, kust leiame palju triviaalset ja efemeerset – võrrelduna suurte muuseumidega, mis paradeerivad oma kogusid militaarse korrapärasusega. Lõputuisse metakollektsioonidesse võibki ära eksida ja minevik näib selles perspektiivis laialivalguva ja süsteemituna. Inimeste lõputud kultuurilised "hoiused" on jõudnud raamatukogudesse ja digiteeritud ning muudetud metaandmestandardite, veebiprotokollide, Javascripti koodi, API-de jms tehnoloogia abil avaandmeteks. Kuidas selles labürindis navigeerida? Manovichi hinnangul töötab näiteks Europeana, mille eesmärgiks on ühendada tuhandete Euroopa muuseumide ja piirkondlike arhiivide digiteeritud esemed,  tehniliselt ja kontseptuaalselt suurepäraselt, kuid omamoodi soovimatute tagajärgedega: „ühendatud Euroopa” - ühtse üleeuroopalise kultuuripärandi ruumi - loomise asemel võib Europeana selle hoopis killustada, kuna tekitab mulje juhuslikult säilinud ja omavahel segunenud eripalgeliste tsivilisatsioonide failide sulamist (Manovich, Cultural Data. Possibilities and limitations of the digital data universe, 2017).

Digiteeritud ajaloolise sisuga saarte arv kasvab pidevalt. Kuid kas need on kunagi piisavalt suured, et võimaldada meil „ookeanist” aru saada – s.t. luua detailne kaart visuaalsest inimajaloost viimase 200 aasta jooksul? Rikkus ja mitmekesisus ei tähenda kõikehõlmavust. Teisisõnu: kuigi Europeana, DPLA ja muude projektide digiteerimine ja digiteeritud üksuste korraldamine jätkub, jääb kultuuriloolise kvantitatiivse uurimise kõige põhilisem küsimus lahendamata. Ehk: kuidas saaksime koostada representatiivsed valimid, mis hõlmavad süstemaatiliselt kõike ühel konkreetsel ajaperioodil, geograafilises piirkonnas ja meedias loodut?   (Manovich, Cultural Data. Possibilities and limitations of the digital data universe, 2017).

Manovich peatub põhjalikult ka nn „tasakaalustatud kultuuriproovi“ võtmise probleemil, mida saab määratleda mitmel viisil – võib keskenduda toodetele  kindla ajaperioodi, koha- või meediumipõhiselt, kuid võib luubi alla võtta vaid selle, mida tegelikult loetakse, vaadatakse või kuulatakse; võib lisada valikusse teatud tunnustuse pälvinud teosed (võrdluseks: meeldimiste ja lemmikute arv sotsiaalmeedias) või jätta see aspekt tähelepanuta. Kuid igal juhul on vajalik süstemaatiline protseduur, mitte lihtsalt maitseotsus. Statistilisi meetodeid tuleks kasutada ka ajalooliste kultuuriliste esemete analüüsimiseks, kus meid huvitab eranditult kogu tervik, mitte ainult “meistriteosed”. Representatiivsete, hästikorraldatud kultuuriandmestike loomise idee on huvitav, kuigi tekitab hulga uusi küsimusi. Kuna õpikud, muuseumid, kultuuriportaalid jms käsitlevad kultuuri alati valitud näidete põhjal, siis on kultuuriandmete valimi küsimused üldiselt olulised ka siis, kui ei viida läbi kvantitatiivset analüüsi. Kõik see on seotud küsimustega, kuidas me mõistame, representeerime ja õpetame kultuurilugu, kuidas mõtestame kultuurilist olevikku kaasosaliste, koostoime ja kogemuste kaudu (Manovich, Cultural Data. Possibilities and limitations of the digital data universe, 2017).

Ühes artiklis analüüsib Manovich põhjalikult uut meediat – veebi- ja suhtlusvõrgustike platvorme - ning kasutab terminit „meediaanalüüs“,  mille keskmes pole mitte niivõrd loomingu, avaldamise ja levikuprotsess (kuigi ka need on olulised), vaid algoritmidel baseeruv, automaatselt genereeritav andmesisuanalüüs, mis vaatleb inimeste veebikäitumist nii individuaalsel kui grupitasandil. Vajadus selle järele tuleneb digikultuuri plahvatuslikust kasvust 21. sajandil, kui veebis ringleb 14 miljardit veebilehte, igapäevaselt jagatakse 2 miljardit fotot, Spotify kaudu voogedastatakse 30 miljonit lugu jne. Meil on tegemist miljardite aktiivsete suhtlusvõrgustike ja veebikasutajatega, kes moodustavad tänuväärse uurimismaterjali. Ampluaa on lai, hõlmates kasutajate veebikäitumist (nn digitaalne jalajälg: veebisaitide külastamine, linkide jälgimine, postituste jagamine ja reklaamide vaatamine ning neile klõpsamine) ja füüsilisi parameetreid (postituste geograafiline asukoht, kuupäev ja kellaaeg), samuti meediaettevõtete loodud/vahendatud meediasisu ( laulud, videod, raamatud ja filmid) ning kasutajate endi loodud meediasisu (postitused, vestlused, fotod ja videod) (Manovich, 100 Billion Data Rows per Second: Media Analytics in the Early 21st Century , 2018).

Selline automaatne (ja pidev) andmesisu analüüs teenib mõistagi parema teenuse kujundamise eesmärki, mille ülesanne omakorda on teenida ärilisi huve ehk siduda kasutajaid enda külge, pakkudes neile isikupärastatud teenust. Kasutaja veebikäitumise põhjal kuvatakse talle ainuomast soovituslikku sisu (playlistid) ja huvi pakkuda võivat reklaami (mistõttu pole imestada, et inimesed elavad täiesti erinevates, paralleelsetes inforuumides – R.R.).  Meediaanalüüsil põhineb ka Google’i tõlketeenus või Facebooki algoritm, mis kuvab suhtlusringkonna postituste trende analüüsides igale kontole ainuomaseid värskendusi. Sealjuures põhinevad paljud meediaanalüüsi tehnoloogiad avatud allikatel (Manovich, 100 Billion Data Rows per Second: Media Analytics in the Early 21st Century , 2018).

Meediaanalüüsil kui meediatehnoloogia uusimal etapil on kaks tahku, millest üks - kasutajate digitaalne jälg – on pakkunud palju kõneainet poliitilisteks ja sotsiaalseteks aruteludeks  privaatsuse, jälgimise, juurdepääsuõigusted, diskrimineerimise või  eelarvamuste teemal, kuid teine tahk - igat tüüpi veebimeediasisu algoritmianalüüs tootjate poolelt - on vähem tähelepanu saanud. Nende kahe osa koosvaates (kasutaja ja andmete interaktsiooni ning meediasisu analüüs) ilmneb ajavahemikul 1995–2010 toimunud nihke ulatus – esimestest veebiotsingumootoritest kuni Facebooki 500 miljoni kasutaja teetähiseni (Manovich, 100 Billion Data Rows per Second: Media Analytics in the Early 21st Century , 2018).

*          *          *

Viidatud allikad

Manovich.net. (kuupäev puudub). Loetud aadressilt : http://manovich.net/index.php/about (13.10.2019)

Manovich, L. (2015). The Science of Culture? Social Computing, Digital Humanities and Cultural Analytics . Loetud aadressilt: http://manovich.net/content/04-projects/089-cultural-analytics-social-computing/cultural_analytics_article_final.pdf (10.10.2019)

Manovich, L. (2017). Cultural Data. Possibilities and limitations of the digital data universe. Loetud aadressilt: http://manovich.net/content/04-projects/103-cultural-data/cultural_data_article.pdf (11.10.2019)

Manovich, L. (2018). 100 Billion Data Rows per Second: Media Analytics in the Early 21st Century . Loetud aadressilt: http://manovich.net/content/04-projects/096-media-analytics/100_billion_data_rows.pdf (13.10.2019).

SMARTEST GUY IN AMERIKA

SISSEKANNE # 67

BBC News, 10.10.2019

President Trump: The Kurds didn't help us with Normandy.

 

Americans didn't help the Europe either, when the Huns attacked.

 

So, the question is:

 

 YouTube: The Mekons - Where Were You?

REPLIIK # 6. AJALOOLANE JA STATISTIK

SISSEKANNE # 66

Üks digihumanitaaria loeng ärgitas mind mõtlema. Nimelt tutvustas Marek Tamm digiajaloo arengu etappe ja jutuks tuli, et seoses arvutite kasutuselevõtuga 1960. aastail  toimus n-ö. esimene läbimurre, milles sündisid uued suunad: kliomeetria, statistiline ajalugu, kvantitatiivne ajalugu. 1968. aastal, ajastu vaimust kantuna, kuulutas tuntud Prantsuse ajaloolane Emanuel Le Roy Ladurie: „Tuleviku ajaloolane on kas programmeerija või mittekeegi!“ 

See tuletas mulle meelde aastatetagust vaidlust ühe statistikatudengiga, kes tõsimeeli väitis, et lähimas tulevikus ei ole enam ajaloolasi vaja, sest kõik andmed sisestatakse superarvutitesse, mis analüüsivad ja töötlevad sisendit ning esitavad väljundina kokkuvõtte soovitud teemal. Arvuti ei eksi, kui andmed on õiged, ja on sooneutraalne, erapooletu, eelarvamusteta. 

„Aga ajaloo tõlgendamine, kontekstuaalne lähenemine, mängu ilu – kuidas sellega jääb!“ karjatasin ma ja sain vastuseks statistikuhakatise jääkülma nendingu: „Ajaloolastele jäävad emotsioonid, aga meil on argumendid.“  Edasi arvas ta, et ajaloolased tegelevad müütide loomisega ja nende dekodeerimisega, samas kui statistikute roll on demüstifitseerimine.  Nüüd, aastaid hiljem mõtlen, et ega ta midagi valesti ei öelnudki. Digihumanitaaria flirdib kõvasti statistikaga. Võtame Voltaire’i korrespondentsi, sisestame arvutisse adressaadid ja saame valgustusajastu tippharitlase suhtevõrgustiku, mis räägib meile ainuüksi visuaalis juba nii mõndagi.

Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna – vana käibetõde. Kas ajaloolane ilma arvutita suutnuks jõuda samaväärse tulemuseni? Muidugi, aga ainult suure töö ja vaevaga ning tohutu ajaga. Nii ei jää ajaloolasel viimaks tõesti  muud üle kui statistikuga kampa lüüa või mySQL ära õppida.

Voltaire kirjavahetuse võrgustik, 1775-1776 (Electronic Enlightenment Project, University of Oxford / Marek Tamm, TLÜ)

EAR CANDIES

SISSEKANNE # 65

KAREN MARKS - COLD CAFÉ (1981)

https://youtu.be/x22rJO-biII?list=RDx22rJO-biII

JOHN BENDER - B5 35b5  RECORDS (1981)

https://www.youtube.com/watch?v=Ig7cfs18Lw0

THE LOVED ONE - OBSERVATIONS (1981, some bizarre)

 

https://www.youtube.com/watch?v=bgmvnA-eD8c 

 

BLANCMANGE - SAD DAY (1981, some bizarre)

 

https://www.youtube.com/watch?v=GiZuPVB7APo 

 

HERE'S the MANTRA for BRIGHT FUTURE

SISSEKANNE # 64

 

https://www.youtube.com/watch?v=RHzVYwLt6gg

ROTER ROT - Get Away Dark Side (1981)

KOGUDE ARENDUS JA HALDUS RAAMATUKOGUDES

SISSEKANNE # 63

Kõigepealt, teavikute tüüpidest ja laadidest. Teavikute komplekteerimisel lähtutakse kogude arenduskavas/ komplekteerimiskavas väljendatud põhimõtetest ning teavikute valikul arvestatakse:

·         teaviku liiki, mis näitab teaviku sisulist kuuluvust (määratakse kümnendliigituse liikide järgi),

·         teaviku tüüpi, mis näitab teaviku otstarvet või sihtrühma,

·         teaviku laadi, mis näitab teaviku ilmumisviisist, mahust või materjalist tulenevat eripära.

Tüübilt  jagatakse  raamatutoodang ilukirjanduseks ja mitte-ilukirjanduseks e teadmis-kirjanduseks.  Mõlemat  nimetatud  tüüpi  hõlmab  lastekirjandus. Olenevalt otstarbest ja sihtrühmast, kellele raamat on määratud, saab raamatuid  jagada  veel alatüüpidesse. Ilukirjanduse puhul eristatakse väärtkirjandust, ajaviitekirjandust ja triviaalkirjandust. Ilukirjandusteoste  valikul  ja  hankimisel  ei  valita nimetet  jaotustest  tulenevalt, vaid lähtutakse žanrist, autorite ja kirjastuste tuntusest, kasutajatesoovidest ja eelistustest. Ilukirjandus on esindatud järgmiste liikidena:

·         Proosa (romaan, jutustus, novell, lühijutud)

·         Luule

·         Näitekirjandus (draama, komöödia, tragöödia, näidend)

·         Antoloogiad

·         Kogutud (valitud) teosed, mis koondavad ühe autori kõiki või valitud teoseid.

Ilukirjanduse liikides ežanrites võib omakorda eristada alaliike, mida iseloomustavad vormivõi sisutunnused  (nt ajalooline  romaan,  kriminaal-, põnevus-, õudus-,  ulme-, armastus-, autobiograafi-line romaan, sõjaromaan jm).

Teadmiskirjandus (mitteilukirjandus): teadmisraamat  (non-fiction,  Sachbuch, познавательная книга)  kõige  laiemas mõttes   on  mitteilukirjanduslik  väljaanne.  Kitsamas  tähenduses  mõistetakse teadmisraamatute  all populaarteaduslikke  ja  teadusväljaandeid. Teadmisraamatute edasise jaotuse puhul on määravaks materjali  esitusviis  ja -tase,  teose sihtgrupp  ja eesmärk:

·         populaarteaduslik aimekirjandus

·         teaduskirjandus

·         teatmekirjandus

·         õppekirjandus

·         tarbekirjandus

·         kaardid ja atlased

·         seadusväljaanded

·         foto-ja kunstiraamatud

·         noodikirjandus

·         lastekirjandus

Ilmumisviisi järgi eristatakse:

·         üheköitelised teosed;

·         mitmeköitelised  teosed,  mis  on kindlaksmääratud  köidete  arvuga  ning moodustavad sisult ühe terviku (nt kirjaniku kogutud või valitud teosed);

·         ühe-või mitmeköiteline põhiteos, mille andmete uuendamise ja täiendamise jaoksantakse välja täiend-või lisaköited (näiteks entsüklopeediad ja leksikonid);

·         perioodiliselt, kuid normimata ajavahemiku järel ja määramata annete arvuga ühisetemaatika  või  muu  ühendava  tunnusega  seotud  ning  ühise  sarjapealkirja  allakoondatud väljaanded (nt„Eesti mälu”, „Mõttelugu”).

·         hall kirjandus (grey literature) – kindlale kasutajaringile suunatud kirjandus, mida ei kaubandusvõrgus levitata (ametkondlikud ja poolametkondlikud väljaanded, kasutusjuhendid,  aruanded,  juhendid,  reeglid,  üliõpilastööd,  konverentside  jakongresside teesid, programmid jms)

·         e-raamatud –elektroonilised raamatud, millel kas on või puudub paberkandjal versioon.

Köitmisviisi järgi eristatakse:

·         kõvaköites raamatud (köiteplokk õmmeldud, papp-või muust materjalisttugevad kaaned),

·         pehmes köites raamatud (köiteplokk õmmeldud, painduvad  kaaned  paberistvõi õhukesest papist), liimköites raamatud (köiteplokk õmblemata, kaaned liimitud),

·         raamatukoguköites  raamatud –spetsiaalselt  raamatukogu  jaoks  valmistatud vastupidavas köites raamatud.

Väliskuju järgi eristatakse:

·         kääbus-e miniraamatud –väikeseformaadiline raamat kõrgusega kuni 10 cm

·         irdlisaga raamatud (raamat +DVD /helikassett/ CD/kaart) kassetid (tavaliselt sisaldavad mitu raamatut)

·         lisamaterjali või -esemetega  raamatud  (lasteraamatud  plastmassist / tekstiilistlisandustega, heliseadeldise või patareiga)

·         kunstnikuraamatud.

Komplekteerimise infoallikad:

·         Eesti  rahvusbibliograafia  andmebaas  ERB registreerib kõik teavikud olenemata teaviku laadist, nii trükised kui ka auvised ja elektroonilised teavikud. Varasemast perioodist  ka  väljaanded:  Eesti  Rahvusbibliograafia.   Raamatud.   (1994-2006). Eestis kõigis keeltes ja väljaspool Eestit ilmunud eestikeelsed raamatud. Eesti rahvusbibliograafia.   Muusika   (1999-2005) registreerib aasta   jooksul   Eesti Rahvusraamatukogusse säilituseksemplarina saabunud noodid ja helisalvestised, samuti  väljaspool  Eestit  ilmunud  eesti  heliloojate  teoste  noodid  ning  eesti heliloojate ja interpreetide helisalvestised.

·         Kirjastuste kataloogid

·         Eri riikiderahvusbibliograafiad (kättesaadavad rahvusraamatukogude kodulehtede kaudu)

·         Maailma suuremate raamatukogude elektronkataloogid

·         Raamatute nimestikud, trüki-ja oksjonikataloogid.

Valik lähtub raamatukogutüübist, aluseks komplekteerimise põhimõtted ning teavikute valiku printsiibid ja kriteeriumid.

Teatmeteos on raamat, mis struktuurilt ja ainekäsitluselt on koostatud teatud andmete saamiseks.  

Teatmekogu - teatmelise  sisuga  väljaannetest  korraldatud kogu,  mis paikneb eraldi ruumis või teeninduspiirkonnas. Teatmekogu eesmärkon võimaldada kiiresti ja ammendavalt leida vajalikku informatsiooni. Teatmeteosed: üldentsüklopeediad, eriala ehk aineentsüklopeediad, sõnaraamatud, bibliograafiad, indeksid, referaatajakirjad, käsiraamatud, statistikaväljaanded, almanahhid, atlased, kaardid, reisijuhid, teatmikud, biograafiad.

Teatmeväljaanded,  nagu  teisedki  teavikud,  võivad  olla  nii  paberkandjal, mikrovormidena või elektrooniliste  teavikutena  (CD-ROM, veebipõhised väljaanded (entsüklopeediad,  leksikonid, sõnastikud, statistilised, biograafilised,  bibliograafilised jm. andmebaasid).

Jadaväljaanne (vastavalt EVS-EN ISO 2789:2014) on järjestikuste osadena mis tahes ilmumis-sagedusega  avaldatud  trükitud  või  muus  vormis  teavik,  mis  on  tavaliselt kuupäevastatud või nummerdatud ja mida antakse välja jätkuvalt. Jadaväljaannete hulka kuuluvad ajakirjad, ajalehed, jätkväljaanded (aastaraamatud ja -aruanded, raamatu- jm sarjad, lisad, riiklikud aktid jne). Perioodikaväljaanne on  määramata  aja  vältel  korrapärase  või ebakorrapärase ilmumissagedusega  ja  sama  nimetuse  all  publitseeritud  jadaväljaanne, mille üksiknumbrid on jooksvalt nummerdatud või kuupäevastatud.

E-väljaanded: Directory of Open Access Journals (DOAJ) indekseerib ja annab juurdepääsi vaba juurdepääasuga eelretsenseeritavatele teadusajakirjadele; Internet  Library  for  Librarians annab  lingid  rohkem  kui  3000  ressursile. Kõik soovitatavad ressursid on valitud ja läbi vaadatud raamatukoguspetsialistide poolt. Jadaväljaannete hankimine toimub 1) otse väljaandjalt, 2) vahendusfirma kaudu (kogu jadaväljaannete tellimus); nende  valikul  tuleb  jälgida  hinnapakkumist,  teenustasu ning firma teeninduskultuuri (kas tagatakse puuduvate numbrite hankimine). 

Haldamine: Automatiseeritud  raamatukogusüsteemid  võimaldavad  perioodiliste  väljaannete halduse  eraldi moodulina (nn  perioodikamoodul). 

Perioodiliste  väljaannete  haldus sisaldab:1) saabunud numbrite registreerimine (arvestus), 2) puuduvate numbrite nõudmine, 3) eelarve ja maksenõuete jälgimine, 4) tellimise ja tellimuste uuendamine; 5) juurdepääsu tagamine veebis.

Jadaväljaannete  komplekteerimisotsused mõjutavad  kogude  arendamist  olulisemal määral kui teised laadid. Kui raamatute puhul on  tavaline,  et makstakse  saabunud kauba  eest,  siis  perioodiliste väljaannete tellimine toimub ettetellimise  ja -maksuga ning  pikaks  perioodiks  (aasta).  Jadaväljaannete  arvestus,  eelarve  jälgimine  ning planeerimine nõuavad   samuti   rohkem   aega.   Uute väljaannete   hankimise   ja järelkomplekteerimise otsused on olulised hoiuruumi kavandamisel ning paberkandjal väljaannete köitmisel. Perioodikakogu haldamiseltuleb lähtuda järgmistest ülesannetest: 1.jälgida, et perioodilised väljaanded oleksid vastavad lugejate vajadustele (valik, järelkomplekteerimine, kasutusanalüüs); 2. jälgida,  et  perioodilised  väljaanded  saabuksid  õigeaegselt  ning  puuduvate numbrite järelenõudmine toimuks operatiivselt; 3. kindlustada füüsilisel kandjal perioodiliste väljaannete köitmine ning säilitamine; 4. kindlustada lugejateenindus nii uute kui varasemate väljaannetega.

Erilaadid: Auvised  on  eriseadmete  abil  kuulmis-ja  nägemismeelega  tajutava  informatsiooni kandjad: heliplaadid,  helilindid, helikassetid,  diapositiivid,  diafilmid, videokassetid, mikrokaardid ja mikrofilmid. Mikrovormid: mikrovorm    on    palja    silmaga    loetamatut    kujutist    kandev    dokument,    mis saadakse originaalkujutist tugeva vähendusega pildistades. Mikrovormide komplekteerimise eesmärk: 1.hankida materjale, mida ei ole õnnestunud trükiversioonis saada, 2.hoidlaruumi kokkuhoid, 3. teavikute säilituskoopiate valmistamine või tellimine. Mikrovormid on tavaliselt kahes vormingus: 1) .mikrofilm -16  või  35  mm,  tavaliselt  must-valged,  erandjuhul  värvilised. Mikrofilmid võivad olla mõne kaadri pikkused või kuni 30 m pikad (ajalehe aastakäik ca570-600 kaadrit); 2. mikrofišš – mikrokujutist  kandev  läbipaistva  põhimikuga  kaart,  tavaliselt suurusega  105  x  148  mm;  kujutis kaadrid moodustavad  kaadrivõrgu,  kaardi ülaserval on päiseväli, millel on palja silmaga loetav dokumendikirje. Nii ühel kui teisel mikrovormil on oma eelised ja puudused ning mõlemad nõuavad  lugemiseks eraldi aparatuuri.

*          *          *

Infoasutuste, sh mäluasutuste eduka tegevuse aluseks on hästi koostatud, korrastatud ja kasutajale avatud kogud. Raamatukogusõnastiku järgi on kogu „eesmärgipäraselt kogutud, süstematiseeritud ja korrastatud ning kasutajale orienteeritud inforessursside kogum“.

Kogu on üheaegselt nii infoasutuse materiaalne vara kui inforessurss, millel põhineb toodete ja teenuste arendamine.

Kogude omadused või iseloomulikud jooned: 

·         kompleksne ja dünaamiline

·         materiaalne ja inforessurss

·         (suhteliselt) püsiv ja terviklik

·         tunnuste alusel korrastatud ( teaviku paigutus, laad, keeled, sisu, formaat jne)

Kogud on alati korrastatud teatud tunnuste alusel, näiteks:

·         inforessursside paiknevuse järgi: käsi-, ava-, hoidlakogu, fond;

·         dokumentide laadi järgi: ürikud, käsikirjad, raamatud, ajakirjad, noodid, kaardid, fotod jms

·         keelte järgi: eesti keel, võõrkeel;

·         päritolu järgi: isiku või asutuse/organisatsiooni kogu;

·         sisu järgi: tehnika, kunst muusika;

·         materjali järgi: puu, tekstiil, metall, film, magnetlint.

Kogude haldamine – infoasutuse, sh mäluasutuse eesmärkidele ja kasutaja nõudmistele vastavate kogude koostamine, täiendamine, korraldamine ja haldamine, eesmärgiga hõlbustada ülesannete täitmist ja luua-hallata-säilitada kasutajate huvidest ja vajadustest lähtuvat kogu.

Kogude arendamise põhimõtted sõnastatakse kogude arendamise poliitikas (komplekteerimiskava / kogumispoliitika), mis lähtuvad dokumentidest ja õigusaktidest.

Kogude arendamise poliitika võib olla koostatud narratiivsel või rühmitamise põhimõttel või mõlema elemente kombineeriva dokumendina. Narratiivse esituse korral on tegemist kogude ja ainevald-kondade tekstilise kirjeldusega. Rühmitamisel märgitakse teavikute hankimise tasandid, kasutades lühendeid ja liigitussüsteemil põhinevaid ainevaldkondade numbrilisi koode. Olenemata vormist peab kogude arenduspoliitika olema loogiliselt struktureeritud ja selgelt sõnastatud dokument, milles on

·         defineeritud infoasutuse missioon ja programmilised eesmärgid;

·         kirjeldatud kasutajaskonda ja välja toodud sellest tulenev infovajaduse spetsiifika;

·         kindlaks määratud infoasutuse relevantsed teadusalad ja teemad ning informatsiooni hankimise ulatus;

·         välja toodud eelarvelised prioriteedid ainevaldkondade komplekteerimisel;

·         näidatud komplekteerimisalased koordineerimis- ja koostöökokkulepped;

·         määratud teavikute komplekteerimise ja hankimise eest vastutavad üksused ja isikud ning nende vastutusala;

·         esitatud teavikute valikupõhimõtted ja komplekteerimisjuhised (teavikute laadid, tüübid, keeled, eksemplaarsus jms);

·         kindlaks määratud dekomplekteerimise (teavikute kogust eemaldamise, kustutamise, kaotatud ja kulunud teavikute asendamise) põhimõtted;

·         esitatud hoiustamise ja säilitamise põhimõtted.

Üldise kogude arendamise poliitika alusel võib vajadusel välja töötada erinevate kogude spetsiifikat detailsemalt avavad juhised. Suurtes teadus- ja erialaraamatukogudes ning kitsas valdkonnas tegutsevates infokeskustes on näiteks vaja teadusalad määratleda detailsemalt kui rahvaraamatu-kogudes, kus piisab tavaliselt ainevaldkonna tasemest.

Kogude arendamise poliitika  on vastutusrikas ülesanne, mis nõuab informatsiooni kogumist ja analüüsi. Arenduskava väljatöötamisel tuleb arvestada olemasolevate kogude tugevaid külgi ja puudusi, komplekteerimise ja kogude korraldamise hertkeolukorda ming ka mitmeid piiranguid, mis võivad olla nii ruumilised, rahalised kui tehnoloogilised. Ka lepingulised kohustused ja koostöölepped võivad seada piiranguid, mida ei saa eirata.

Seega: arenduspoliitika ehk arenduskava on lühi- ja pikaajaliste arenguplaanide- või kogude koostamine, mis baseerub infotöötaja arusaamisel kasutajate vajadustest, ilmuvast ja loodava informatsiooni kohta kogutud infol ning komplekteeritava ainevaldkonna/valdkondade tundmisel.

Eesmärgiks on statistiline väljend, eelarve koostamine (  kasvu prognoosimine, hoidlaruum jms). Säilituskava ja ohuplaani väljatöötamine. Kättesaadavus ja sisulised ülesanded.

Teavikute valimist ja hankimist kogude täiendamiseks ja arendamiseks nimetatakse komplekteerimiseks, milles tuleb lähtuda kogude arendamise poliitikast, komplekteerimisplaanist ja –eelarvest. Komplekteerimisplaan koondab kõige üldisemad nõuded ja eelarve tehakse tavaliselt aasta peale.

Komplekteerimise kolm viisi:

1.      Jooksev komplekteerimine – raamatukogu kogude täiendamine uudisväljaannetega

2.      Järelkomplekteerimine (retrospektiivne komplekteerimine) – raamatukogu kogude täiendamine varem ilmunud teavikutega

3.      Dekomplekteerimine ehk eemaldamine – raamatukogu kogude vabastamine vananenud, kulunud, mitteprofiilsest kirjandusest ja ülearustest eksemplaridest.

Teavikute hankimise peamised viisid on:

·         Ost

·         Kingitus, annetus

·         Vahetus

·         Sundeksemplar

·         Reprodutseerimine

·         Teavikute asendamine    

Komplekteerimise allikad on asutused, organisatsioonid, eraisikud, kellelt kogude täiendamiseks teavikuid hangitakse.

Vahendusinfo allikad: kogusid täiendatakse kirjastuste, vahendusfirmade, raamatukaupluste, antikvariaatide, oksjonite, muude asutuste ja organisatsioonide ning üksikisikute kaasabil pidevalt episoodiliselt või ühekordselt, tasuliselt või tasuta.

Teavikute arvelevõtmine toimub saatedokumendi alusel. Saatedokumendil tähistatakse rahalisele arvestusele kuuluvad teavikud. Rahaliselt mitte arvele võetavate teavikute (ajalehed, ajakirjad jms.) saabumise üle peetakse raamatukogus eraldi arvestust. Saatedokumendita saabunud teavikud hinnatakse rahaliselt ja koostatakse vastuvõtuakt. Ühe aktiga võetakse vastu samal viisil hangitud (ostetud, annetatud, asendatud, üleantud, vahetatud) teavikud. Saatelehtedel on oma numeratsioon.     

Summaarne arvestus – annab ülevaate kogust tervikuna, aga üksikute parameetrite lõikes. Arvestus 3 osas: saabumine, väljalangemine, liikumine. Raamatukogu peab arvestust kogude suuruse, koostise, rahalise väärtuse ja selles tehtud muudatuse kohta hulgiarvestuses, mille andmed peavad olema kooskõlas raamatupidamise bilansiga Summaararvestus toimub teavikute saadetiste kaupa summaararvestusraamatus, milles registreeritakse jooksvalt või mingi ajavahemiku jooksul juurde hangitud ja kustutatud teavikute arvuline vahe.

Rahaline arvestus – summaararvestuse osa. Annab ülevaate varade bilansilisest seisust. Rahaliselt arvel olevad teavikud on raamatud, noodid, kartograafia, kunstitrükised, tehnikakirjanduse erilaadid jms, mis peavad olema kooskõlas raamatupidamise bilansiga. Ajakirju, ajalehti, kiiresti aeguvaid teavikuid, reklaamtrükiseid rahaliselt arvele ei võeta, see kantakse raamatupidamise kuludesse. Kustutamisakti alusel kustutatakse teavikute maksumus raamatukogu bilansist.

Üksikarvestus (individuaalne) – iga üksiku arvestusüksuse (eksemplari) registreerimine, arvele võtmine ja arvestus üksikteavikute kaupa inventaaruraamatus, arvestuskataloogis, arvutifailis jm. Arvele võetakse raamatud, kogumikud ja ajakirjade üksiknumbrid või aastakäigud jms. Arvele tuleb võtta ilma käibemaksuta. Inventaariraamat – vararaamat. Inventaarinumber – üksikteavikute inventeerimisel omistatav järjenumber (inventaariraamatus, arvutifailis jm).

Registreeriv arvestus (bibiliograafiline arvestus) täidab kontrolli ja teatme funktsiooni. Arvestust peetakse ühise pealkirja ja seeria alusel.

Igal raamatukogu tüübil on arvestuse pidamiseks juhendid ja vormid, mille eesmärgiks on ühtlustada erinevate raamatukogude teavikute arvestuse pidamise ja statistika näitajate esitamise korda.

Arvestusüksus - üksikteavik või teavikute kogum, mida käsitletakse iseseisva füüsilise üksusena (köide, ajakirja aastakomplekt, kassett, jmt.) 

Kogude suurust ja täienemist arvestatakse järgmistes mõõtühikutes:

1)      nimetus  - iga omaette tiitliga teavik ühes või mitmes köites.  Uue, täiendatud ja parandatud trüki eksemplarid arvestatakse uue nimetusena. Ajalehtede-ajakirjade mõõtühik on aastakomplekt;

2)      köide (= samastatud eksemplariga) – füüsiliselt iseseisev trükis, mis on köidetud kaante vahele ja moodustab terviku või osa sellest;

3)      eksemplar (copy) - iseseisev trükis, mis on köidetud kaante vahele ja moodustab terviku;

4)      aastakomplekt – perioodikaväljaande aasta jooksul ilmunud üksiknumbrid;

5)      litsents – luba, mis annab õiguse teatud tingimustel kasutada kellelegi teisele kuuluvat elektroonilist teavikut või andmebaasi.

Teavikute inventuur ja kogudest kustutamine:

Teavikute olemasolu kontrollimiseks tehakse raamatukogudes inventuur (tavaliselt iga 10 aasta järel või vajadusel- vastutava töötaja vahetus, avarii vms).  Inventuuri tegemiseks moodustatakse komisjon. Komisjoni kuuluvad tavaliselt raamatukogu omaniku esindaja, kogude esindaja jne.

Inventuuri käigus võrreldakse raamatukogu inventaariraamatutes ja andmebaasides arvel olevaid teavikuid kohal olevate ja laenutatud teavikutega.

Inventuuri lõpetamisel koostatakse akt, millele lisatakse puuduvate teavikute nimekiri. Inventuuri Akti kinnitab valla- või linnavalitsus. Rahvaraamatukogus puuduvate teavikute kustutamise otsustab valla- või linnavalitsus.

Aegunud, lagunenud, kaotatud ja liigses eksemplaarsuses teavikud kustutatakse kogudest ja raamatukogu kataloogist. Mahakandmise põhjuste (aegunud, lagunenud vm) järgi koostatakse kustutusakt, mis kinnitatakse valla- või linnavalitsuse kehtestatud korras.

 Kustutatud teavikute nimekirjas tuuakse järgmised andmed:

Raamatukogu peab arvestust lugejate kaotatud ja asendatud või rahas tasutud teavikute üle. Vastavad parandused tehakse elektronkataloogis või inventariraamatus. Koostatakse kustutus- ja vastuvõtuakt.

Raamatukogu võib temale mittevajalikke teavikuid tasuta võõrandada või müüa valla- või linnavolikogu kehtestatud korras.

Ajalehtede ja ajakirjade eemaldamisel kogudest akti ei koostata.

Automatiseerimata raamatukogus märgitakse inventariraamatus kustutatud teaviku juurde kustutusakti number ja kinnitamise kuupäev ning kataloogis kustutatakse eksemplari inventarinumber.

*          *          *

Säilituseksemplar on füüsilisel teabekandjal avaldatud väljaanne ja võrguväljaanne (edaspidi koos väljaanne) ning füüsilisel teabekandjal avaldatud väljaande algmaterjal, mida säilitatakse käesoleva seaduse (Säilituseksemplari seadus - 15.06.2016) eesmärkide täitmiseks.

Rahvuslikud standardnumbri agentuurid väljastavad standardnumbreid.

Milleks on standardnumbrid vajalikud?

§  võimaldavad kiiret ja täpset väljaande identifitseerimist

§  hõlbustavad teavikute tellimist ja müüki kogu maailmas

§  standardnumbri baasil saab moodustada EAN vöötkoodi /GTIN koodi

ISBN (International Standard Book Number) - rahvusvaheline raamatu standardnumber. Tegu on raamatule antava 13-kohalise, ainult üks kord kasutatava numbrikombinatsiooniga, mis koosneb (näitena):

ISBN 978-9985-803-07-3

ISBN

o    978         -               GS1 prefiks, tähistab raamatutoodangut

o    9985       -               rühmatunnusest, (maa-/ keeletunnusest) - Eesti rühmatunnused (9949-, 9985-)

o    803         -               kirjastustunnusest,

o    07           -               raamatutunnusest,

o    3              -               kontrollnumbrist.

GTIN/EAN-13 koodi ehk kaubavöötkoodi peab kirjastus väljaandele hankima, kas standardnumbri keskusest või ISSN numbrile GS1 Estonia MTÜst. Standardnumbrid on vöötkoodi arvutamise aluseks.

GTIN (Global Trade Item Number) – globaalne kaubaartikli number.

GS1 süsteemi unikaalsed numberkoodid võimaldavad kaubaartiklite, logistiliste üksuste, varade, teenuste ja asukohtade ühest identifitseerimist suvalises tarneahela punktis ükskõik millises maailma riigis.

•    ISBN on ka EAN-13 kood

•    ISMN on ka GTIN-13 kood

Väljastatud numbrite registrit peavad rahvuslikud standardnumbri keskused.

*          *          *

Rahvaraamatukogude komplekteerimise koordineerimine.

Rahvaraamatukogud on kohaliku omavalitsuse asutused, mille eesmärgiks on rahvaraamatukogude seaduse järgi elanikele vaba ja piiramatu juurdepääsu tagamine informatsioonile, teadmistele, inimmõtte saavutustele ning kultuurile.

Kuigi rahvaraamatukogusid finantseeritakse peamiselt kohalike omavalitsuste eelarvetest, toetatakse neid ka riiklikult, sest riiklik kultuuripoliitika näeb ette vaimse ja materiaalse kultuuripärandi kestva säilimise. Kui kohalikud omavalitsused katavad eelkõige rahvaraamatukogude tegevus-ja ülalpidamiskulud, siis riik panustab peamiselt komplekteerimiskulude toetamisega, töötajatoetuste ja koolitustega.

Maakonna keskraamatukogudele on ülesandeks seatud ka kogude komplekteerimise koordineerimine, millega tegeleb kogude arenduse osakond. Selles osakonnas (Põltsamaa raamatukogu kui Jõgeva maakonna keskraamatukogu funktsiooni täitja  näitel) kogutakse infot uudiskirjanduse kohta, mille põhjal koostatakse annoteeritud tellimisnimekirjad. Maakonna raamatukogude koondtellimused edastatakse kirjastustele ning vahendusfirmadele (nt AS Apollo Raamatud, AS RahvaRaamat jt). Seejärel töödeldakse saabunud teavikud ning sisestatakse teavikute andmed Jõgeva maakonna koondkataloogi RIKS. Lisaks sellele on maakonnaraamatukogu ülesandeks pidada rahalist arvestust maakonna raamatukogudesse tema kaudu tellitud teavikute üle. Maakonna raamatukogudele komplekteeritud teavikud toimetatakse kohapeale kord kuus.

    

Teadusraamatukogude komplekteerimise koordineerimise eesmärk ja seda reguleerivad seadusandlikud aktid.

Teadus- ja arendustegevuseks vajaliku teadusinformatsiooni üleriigilise kättesaadavuse tagamiseks lähtutakse teadusraamatukogude kogude komplekteerimisel teadusraamatukogude ühtsest komplekteerimiskavast.

Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse järgi koostavad teadusraamatukogude ühtse komplekteerimiskava ning teevad selle igal aastal 1. novembriks Haridus- ja Teadusministeeriumile teatavaks teadusraamatukogud ise. Komplekteerimiskava koostamisele kaasatakse vajadusel teisi teadusinformatsiooni koguvaid või säilitavaid raamatukogusid.

Teadusraamatukogude ühtne komplekteerimiskava koostatakse, arvestades teadus- ja arendustegevuse valdkondi, tarbijate nõudlust, komplekteerimise järjepidevust ning teadusinformatsiooni kahetasandilist valikut:

a.       teadustööd toetaval tasandil – raamatukogu taotleb antud teadusvaldkonnas kogude vastavust teadustöö vajadustele;

b.      põhiinformatsiooni tasandil – raamatukogu taotleb antud teadusvaldkonnas kogude vastavust teadusvaldkonna tutvustamise ja määratlemise vajadustele.

*          *          *

Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsium (ELNET Konsortsium) on põhikirja järgi raamatukogude avalike huvide ühiseks teostamiseks asutatud mittetulunduslik ühendus, mille  põhitegevusaladeks on:

·         integreeritud raamatukogusüsteemi Sierra/Millennium ning sellel põhinevate e-kataloogi ESTER ja Eesti artiklite andmebaasi ISE arendamine ja haldamine,

·         Eesti märksõnastiku arendamine ja haldamine,

·         liikmesraamatukogude nimel elektroonilise teadusinformatsiooni ühishangete korraldamine,

·         erinevate ühisprojektide algatamine ja koordineerimine.

ELNETi andmekogud (ESTER, ISE, EMS, E-varamu) on kvaliteetseks andmeallikaks Eesti rahva-, kooli- ja erialaraamatukogudele (sõltumata kasutatavast infosüsteemist) ning raamatukogudele välismaal nii infootsingute sooritamisel kui ka kirjete ja märksõnade kasutamisel (sh kopeerkataloogimine, andmete laadimine), tagades avaliku juurdepääsu

·         ESTERi ja ISE kirjetele;

·         E-varamu portaalile;

·         Eesti märksõnastikule (EMS).

ELNET teeb rahva-, kooli- ja erialaraamatukogudele kättesaadavaks nende tööks vajalikud juhendmaterjalid (kataloogimine, digiteerimine, sisukirjeldus jm) ja korraldab infopäevi ning koolitusi.

Ühtlasi tehakse koostööd teadus- ja mäluasutustega, et laiendada teadus- ja kultuurilooliste andmekogude hulka ESTERis ja E-varamu portaalis ning teha Eesti andmekogud paremini leitavaks ja ühtlasi parandada avalikkuse informeeritust ESTERi ja E-varamu võimalustest.

Seega: ELNET on raamatukogude võrgustik, mis vahendab avalikkusele ja raamatukogudele kvaliteetset informatsiooni ja andmekogusid.

*          *          *

Riigihange teavikute hankimiseks

Riigihanke korraldamiseks peab hankija:

·         kasutama rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt

·         saavutama riigihanke eesmärgi mõistliku hinnaga, tagades parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte

·         riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse

·         kohtlema kõiki isikuid võrdselt

·         tagama olemasoleva konkurentsi efektiivse ärakasutamise

·         vältima konkurentsi kahjustavat huvide konflikti

·         võimalusel eelistama keskkonnasäästlikke lahendusi

Riigihankemenetluse käigus selgitab hankija välja parima pakkumuse ning sõlmib parimaks osutunud pakkujaga hankelepingu.

KASUTATUD ALLIKAD:

Reimo, T. (2017) Kogude kujundamine ja arendus. Infoteadused teoorias ja praktikas Virkus, S. et al. (toim); lk. 427-433. TLÜ Kirjastus.

Rahvaraamatukogu töökorralduse juhend. Rahvaraamatukogu töökorralduse juhend (2004). Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/12828432. Vaadatud: 27.09.2019.

ELNET Konsortsiumi põhikiri. Kättesaadav: https://www.elnet.ee/et/elnet/pohikiri. Vaadatud: 27.09.2019.

Põltsamaa Raamatukogu arengukava 2013-2033. Kättesaadav: https://www.poltsamaark.ee/documents/23138993/23326958/Arengukava_03.07.2017.pdf. Vaadatud: 28.09.2019