INFOETTEVÕTLUS. Ettevõtlusliikide võrdlus.

SISSEKANNE # 76

ⓒ enda töö.

Kommentaar: ettevõtluse erinevaid tüüpe ja valdkondi ühendavaks mõisteks on ettevõtlusprotsess, millega luuakse uut väärtust kliendile ja ühiskonnale – selle olemasolu on tunnuseks, mis eristab, kas tegemist on ettevõtluse või tavapärase äriga. Kõigile ettevõtlusvormidele iseloomulikud omadused on  proaktiivsus, innovatiivsus ja riskivõttev käitumine (Mets, 2013). 

Sõltuvalt ettevõtte liigist keskendutakse kas puhtalt kasumiteenimisele (traditsiooniline äriettevõte) või arvestatakse ka pehmeid väärtusi / sotsiaalseid aspekte. Olulisim erinevus on kasum: kas lähtutakse kitsalt majanduslikust kasust või luuakse ka sotsiaalset väärtust ühiskonnale. Teine oluline erinevus seisab aruandekohustuses: traditsiooniline äriettevõte kannab vastutust omanike ja osanike ees, vastutustundlik ja sotsiaalne ettevõte seevastu sidusgrupi ees. Kolmandaks määrajaks on kasumi jaotamine, ehk kas see võetakse välja isiklikuks hüvanguks või reinvesteeritakse kogukonna huvides või mõne sotsiaalse probleemi lahendamiseks (Raudsaar, 2013). 

Küsimus: kus sellel skaalal positsioneerub infoettevõtlus? Isiklikult arvan, et see võib omada nii traditsioonilise äriettevõtte tunnusjooni (printsiip: kõik info müügiks) kui olla ka sotsiaalselt vastutustundlik (infokaeve ja kogumine ühiskonna hüvanguks, nt uute teadmiste genereerimiseks, ilma otsest kasumit taga ajamata). Mulle jäi kõlama deviis Mary-Ellen Bates’ilt, mis võluvalt sõnastab infoettevõtluse olemuse: Search ugly, deliver pretty! (Bates, 2019). Nagu mina seda mõistan: otsige andmerägastikust üles vajalik info, korrastage ja muutke isuäratavaks ning müüge see kliendile maha.

Kasutatud allikad:

·         Bates, M-E. (30.10.2019). Search ugly, deliver pretty. Loetud aadressilt: https://www.batesinfo.com/bates-infotips/search-ugly-deliver-pretty/ (17.11.2019).

·         Mets, T. (02.09.2013). Ettevõtluse olemus (videoloeng). Vaadatud aadressilt:  https://www.uttv.ee/naita?id=17703 (17.11.2019).

·         Raudsaar, M. (29.10.2013). Sotsiaalne ettevõtlus (videoloeng). Vaadatud aadressilt: https://www.uttv.ee/naita?id=18333 (17.11.2019).

·         Richert, B. (kuupäev puudub). What is infopreneurship? Loetud aadressilt: https://baileyrichert.com/what-is-infopreneurship.html (17.11.2019).

·         Vastutustundlik ettevõtlus. (kuupäev puudub). Loetud aadressilt: http://www.csr.ee/vastutustundlik-ettevotlus/ (17.11.2019).

SÄILITAMINE JA SÄILITUSTEADUS

SISSEKANNE # 75

Säilitamise all võime üldiselt mõista protseduuri, mille eesmärgiks on ajalise kestvuse pikendamine parimal võimalikul viisil ja pikimaks võimalikuks perioodiks, hõlmates nii kognitiivset (tavad, pärimused, esivanevate tarkus) kui materiaalset tasandit (esemeline maailm).  Kitsamas tähenduses ja käesoleva töö keskmes on esmajoones just materiaalne tasand ehk kõikvõimalikud artefaktid. Nende hulka kuuluvad lihtsad tekstikandjad – raamatud, dokumendid jms -, mille puhul antud teema kontekstis tõstatub küsimus nende säilivusest ajas. Iga tekstikandja kannab endas infot selle kohta, millisest materjalist ja mil viisil ta on loodud, sellest omakorda tekivad küsimused säilitamisest, ehk mängu astuvad füüsika ja keemia. Mäluasutuste jaoks, nagu arhiivid, raamatukogud ja muuseumid, on säilitamisega seonduvad küsimused alati prioriteetsed. Kõigepealt tuleb aga selgeks teha relevantne terminoloogia, kuna hägusus terminites võib muuta kogu protseduuri laialivalguvaks ja mitmeti tõlgendavaks – millest omakorda johtub korvamatut kahju säilitusobjektile endale.

Säilitamine on mõiste, mille alla koonduvad mäluasutustes tegevused, mis aeglustavad säilikute vananemist, takistavad nende lagunemist ja pikendavad seeläbi kogude kasutusiga (Darling 1985). Ameerika Arhivaaride Ühingu (Society of American Archivists) sõnastik defineerib mõistet “säilitamine” protsesside ja operatsioonide kogumina,  mille  eesmärgiks  on  dokumentide stabiliseerimine ning kaitse kahjustuste ja lagunemise vastu ning kahjustatud ja lagunenud dokumentide töötlemine. Säilitamine võib tähendada ka informatsiooni ülekannet (kopeerimist)  teisele kandjale, näiteks mikrofilmile (Konsa, 2007).  

Konserveerimine on üldmõistena kasutusel organisatsioonides, mis tegelevad museaalide, ehitiste, kunstiteoste ja muude eelkõige esemeliste kultuuriväärtuste säilitamisega. See on kompleks tegevusi alates objekti hindamisest, teaduslikust analüüsist, uuringutest ja dokumenteerimisest kuni töötlemise ja restaureerimiseni, eesmärgiga stabiliseerida  materjalid originaalkujul nende keemilise ja füüsikalise töötlemise abil. Seejuures ei võeta konserveerimist ette ainuüksi objektide välimuse parandamiseks, vaid töötlemine peab säilitamise ja kasutamise seisukohast olema alati põhjendatud (Konsa, 2007).

Restaureerimine on omandanud mõnevõrra arhailise värvingu, kuna selle tegevuse eesmärk on taastada objekti oletatav varasem olek. Restaureerimine võib olla õige lahendus eraomanduses olevate objektide korral, kus prioriteediks ongi taastada nende algne  funktsioon või väljanägemine. Sellega käib kaasas ka renoveerimise ehk uuendamise mõiste, mis tähendab objektides, eriti ehitistes tehtud muutusi füüsilise seisundi parandamise eesmärgil, kusjuures varasema seisundi saavutamine ei ole oluline (Konsa, 2007; Art & Architecture Thesaurus).

Säilitamisel on kaks teineteisega tihedalt seotud ning samas vastuolulist külge: ühest küljest tähendab säilitamine selliste hoiutingimuste loomist, mis aeglustaks dokumentide vananemisprotsessi ja tagaks nende füüsilise olemasolu võimalikult pikaks ajaks, teisalt aga on säilitamise mõte jällegi võimalikult soodsate tingimuste loomises, et  dokumendid oleksid kättesaadavad ja kasutatavad. Tuleb silmas pidada, et  kultuuri mälu on sarnaselt inimese omale mitte staatiline, vaid dünaamiline süsteem – seega on kultuur seda rikkalikum, mida suurematel ja mitmekesisematel allikakogudel see põhineb. Väga oluline siinkohal on nending, et säilitamine mitte üksnes ei tohiks kuidagi piirata kasutamist, vaid peab kasutamist võimalikult hõlbustama (Konsa, 2008).  

Säilitamises eristatakse kahte põhilist tegevussuunda: ennetava säilitamise mõte seisneb  kogude vananemise  aeglustamises võimalikult tõhusal viisil,  säilikuid otseselt töötlemata, et arhivaalide kasutusaeg oleks maksimaalselt pikk; korrektiivne säilitamine tähendab säilikute seisundi parandamist. Ennetav säilitamine hõlmabki endas suurt hulka teabeasutustes toimuvaid tegevusi (hoiustamine, keskkonnatingimuste kontroll, ohuplaneering, kasutuskord, töötajate/kasutajate väljaõpe), kuid ei nõua otseselt dokumentide füüsikalis-keemilist töötlemist.  Ennekõike keskendub ennetav säilitamine tervikkogudele, sest reeglina pole mõtet luua näiteks sobivaid hoiutingimusi ainult ühele arhivaalile. Korrektiivse säilitamise moodustavad konserveerimine ja restaureerimine,  mis on üldjuhul väga töömahukad ja kallid protsessid, nõuavad kvalifitseeritud tööjõudu ning on suunatud üldiselt üksikobjektidele. Ennetav ja korrektiivne säilitamine on väga tihedalt seotud ning nende eristamine on paljuski vajalik vaid säilitustegevuse tõhustamiseks. Teatud mööndusega võib öelda, et ennetav säilitamine on primaarsem kuivõrd väga paljudes teabeasutustes toimubki ainult ennetav säilitamine (Konsa, 2008).

Kogu säilitusalane terminoloogia on fikseeritud seadusandluses. Eestis reguleerivad arhivaalide ja trükiste säilitamist mitmed normdokumendid, näiteks arhiiviseadus ja arhiivi- eeskiri, rahvusraamatukoguseadus jt. Kõikide protsesside juurde kuulub täpne dokumenteerimine, millel põhineb teaduslik töökorraldus ja mis pikemas ajalises vaates loob arusaama tööde efektiivsusest (Konsa, 2008). 

Kui põimida ühtseks tervikuks säilitusalane terminoloogia, metodoloogia ja praktika, siis saamegi rääkida säilitusteadusest kui omaette distsipliinist. Säilitamise teaduslikud ja praktilised aspektid koos moodustavad säilitusparadigma - eelduste, printsiipide ja tegevusviiside kogumi, mida valdavad teabeasutuste töötajad ning mis on mudeliks nende tegevustele ja maailmavaatele (Konsa, 2007). 

Ehkki inimkond on kogu oma ajaloo vältel talletanud informatsiooni, mille kogumise ja säilitamise kvaliteedist, ajastu-üleste objektide ja artefaktide kollektsioonist, on välja kujunenud pärandkultuur,  ulatub säilitusteaduse kui iseseisva teadusharu sünnilugu siiski tagasi vaid XIX sajandisse, mil hakati teadvustama paberi säilivuse füüsikalis-keemilisi probleeme. Tähelepanu hakati pöörama tehnoloogiast tulenevatele hädadele (paberi kvaliteet) kui ka välistele faktoritele (õhusaaste), uuriti paberi vananemisprotsessi ja happelisust. Suurt rolli säilitamise aspektide teadvustamises on etendanud looduskatastroofid (nt suurvesi Firenzes 1966, Pärnus 2005) või śokeerivad uuringutulemused (ulatuslikud paberikahjustused Kongressi Raamatukogus 1970ndail). Taolised kriisisituatsioonid ärgitasid forseeritult looma traditsiooniliste käsitöömeetmete kõrvale uusi massilise konserveerimise tehnoloogiaid, mis võimaldaksid töödelda kiiresti suurt hulka kahjustatud trükiseid. Peamiseks säilitatavaks üksuseks hakati pidama trükiste sisu ning  info uuendamise meetodina võeti muuhulgas kasutusele mikrofilmimine. Massilise konserveerimise meetodid põhinevad ka hoopis teistsugustel kontseptuaalsetel alustel: seniste üksikute trükiste konserveerimise asemel hakati töötlema tuhandeid objekte, mis omakorda eeldas lisaks erinevatele tehnoloogiatele ka näiteks erinevaid trükiste valikueeskirju (Konsa, 2008). 

Kokkuvõtteks võibki öelda, et toimus nihe mastaapides, kus  üksikobjektide käsitööndusliku, aega ja erioskuseid nõudva käitlemise kõrvale astus suurte kogude problemaatika koos uute tööstuslike tehnoloogiatega. Säilitusteadus eristubki pelgast säilitamisest ehk kitsalt reeglite, meetmete ja tehniliste protseduuride kogumist märksa laiema tegevushaarde poolest. Kuid eesmärk on mõlemil juhul üks ja ainus – tagada säiliku(te)le võimalikult pikk eluiga. Selles tähenduses on  säilitamine ja säilitusteadus alati vaadeldavad omavahel orgaaniliselt seotud paarisrakendina, kus teadus ammutab säilitamise praktikatest ainest teoreetiliseks baasiks ja sellest omakorda võrsuvad täiesti uued praktikad.

 

Kasutatud allikad:

·       Konsa, K. (2007). Artefaktide säilitamine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Loetud aadressilt: http://vana.muuseum.ee/uploads/files/artefaktide_sailitamine_konsa.pdf (14.11.2019).

·      Konsa, K. (2008). Arhivaalide ja trükiste säilitamine. Tartu: Kleio. Loetud aadressilt: https://dspace.ut.ee/handle/10062/48569 (14.11.2019).

INFOPRENEURSHIP. INFOETTEVÕTLUSE OLEMUS JA KUJUNEMINE

SISSEKANNE # 74

Üks esimesi teadaolevatest infoettevõtluse näidetest on 1971. aastal Sue Rugge’i ja Georgia Finnigani poolt Põhja-Californias Berkeley’s asutatud  sõltumatu uuringufirma Information Unlimited. Kümnedollarilise tunnitasu eest töötles, korrastas ja jagas infoettevõte infot kõigile, kellel oli soovi selle eest maksta. Info kaubastamise teadlik algus. 

1998. aastal  ilmus Florence M. Masoni ja Chris Dobsoni teos „Information Brokering“, mille põhiteemadeks olid infovajaduse määratlemine, infonõudluse prognoosimine, infoallikad ja infootsing, infoteenused, turundus ja kaubamärgi kujundamine.

Harold F. Weitzen oli esimene, kes 1984. aastal võttis kasutusele termini infopreneur (tuletis entrepreneuri mõistest) – see on infoettevõtja, kes näeb informatsioonis võimalust uute infoettevõtete loomiseks seda analüüsides, konsolideerides ja eraldades ning jõuliselt kommunikeerides, nii et olemasolevast infost sünniksid uued ideed ja teenused. 1988 ilmus H. Skip Weitzenilt märgiline teos „Infopreneurs: Turning Data Into Dollars“.  Kuidas määratleda infoettevõtjat? Weitzeni hinnangul on nad justkui naljakad raamatukoguhoidjad, sõltumatud infoasjatundjad, infokonsultandid ja infomaaklerid. 

Lahm ja Stowe (2011) määratlevad infoettevõtlust (infopreneurship) on laialt levinud tegevus-valdkond, mille keskmes on infotoodete ja –teenuste  arendamine, müümine ja edasimüümine (developing, selling and re-selling).

Rugge ja Grossbrenner (1997) defineerisid infoettevõtlust kui füüsilisest isikutest ettevõtjate (self-employing individuals) praktilist tegevust, olles omandanud vajalikud erioskused, mis võimaldavad infole ligi pääseda ning edastada seda teistele sellisel moel, et nõudlus info järele oleks rahuldatud ja tasuküsimine selle eest õigustatud (supports the demand and justifies charging fees for a profit).

Mason ja Dobson (1998) leiavad, et infoettevõtlus on niisugune ettevõtluse vorm, kus mittetulunduslikud infoettevõtted pakuvad klientidele spetsiifilist, korrastatud teavet, mis vastaks nende nõudmistele (teabevajadusele).

Seega on infoettevõtlus ettevõtluse liik, mille keskmes on info ja  sellega tegelevad infospetsialistid, kel on erialased oskused seda infot selekteerida, müüa ja turundada, pakkudes klientidele vajalikku teavet ning teenida sellelt tulu.

Mõned autorid on kitsendanud infoettevõtluse pelgalt e-äri valdkonnaks. Du Toit’ (2000) arvates on see infotoodete ja –teenuste müük interneti kaudu rahateenimise eesmärgil.

R.E. McDonald (Knowledge entrepreneurship: linking organizationallearning and innovation. PhD Thesis. University of Connecticut, 2002) kasutab mõistet teadmusettevõtlus, mis baseerub oskusel ära tunda infoalaseid võimalusi ja neid rakendada uute innovatiivsete teadmuspõhiste ideede ja praktikate loomiseks. 

Teadmusettevõtluse mudel. McDonald (2002)

Infoettevõtja on seega spetsialist, kes annab infoalast nõu eraisikutele ja äriettevõtetele. 

Infoettevõtluse olemus seisneb kliendi infoalases nõustamises infokonsultandi pädevuse piirides, uute infoalaste teadmiste ja oskuste väljatöötamises kliendi huvides, infotehniliste vahendite ülevaatamine ja hindamine kliendi huvides ning infoalase oskusteabe vahendamine ja rakendamine kliendi huvides (koolitamine).

Infomaaklerid. Mary Ellen Bates (2013) sedastab, et „tegelikult nimetame end tavaliselt pigem sõltumatuteks infospetsialistideks või infoettevõtjateks, mitte infomaakleriteks. Me ei vahenda midagi; pakume klientidele uuringuid, analüüse ja muid infoteenuseid. Meie kliendid maksavad meile info ekspertiisi, mitte lihtsalt informatsiooni kui sellise (per se) eest.“

Infoettevõtjate tegevussfääri kuulub võimendatud (leveraged) ja kohandatud (customized) informatsiooni edastamine oma klientidele, allikateks võivad olla hiiglaslikud andmebaasid või lihtsalt korrastamata infohulk, millest läbinärimine oleks erialaste teabehankimisoskusteta raskendatud kui mitte võimatu. Infoettevõtjad võimaldavad infovoogu manipuleerida, seda kiirendades ja ligipääsetavust hõlbustades, ühesõnaga – muutes info söödavamaks. Samuti on üheks väljundiks info ümberpakendamine: uued tooted-teenused olemasoleva info pealt.

Kasutatud allikad:

·         Lahm Jr, R. J., & Stowe, C. R. (2011). "Infopreneurship": Roots, Evolution, and Revolution. The Entrepreneurial Executive,16, 107-119.

·         Mason, F. M., & Dobson, C. (1998). Information Brokering: A How-To-Do-It Manual. Neal-Schuman Publishers.

·         Coulson-Thomas,C. (2000). Developing and supporting information entrepreneurs, Career DevelopmentInternational 6(4), 231–235.

·         Lepik, A. (2019) Kursuse INT6050.DT õppematerjalid. Tallinna Ülikool. Loetud: Moodle’i keskkond, 13.11.2019.

Mihkel Raud. KUS MA OLEN EHK KUIDAS SINA VÕID PALJU KAUGEMALE JÕUDA. Õpetussõnad ambitsioonikatele.

SISSEKANNE # 73

www.apollo.ee

Lugemisjärg jõudis Mihkel Raua raamatuni „Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda.“ Raamat on ilmunud 2016. aastal ja tõenäoliselt läbimüüdud, aga raamatukogust saab ikka kätte. Võiks öelda, et ma olen kolm aastat hiljaks jäänud. Aga mulle ei meeldigi kuum supp - kõrvetab kurgu ära ning ajab keele villi, maitsenüanssi mitte mingisugust. Rauda iseenesest tuleks muidugi kuumalt taguda, kuid... ma vist jäin nüüd semantilisse lõksu kinni.

Raamatu lugemine  käis kiiresti, sest Raual on head kirjanduslikud geenid. Ujuta neid alkoholis palju tahes, nad veavad ikka välja. See on n-ö. eneseabiõpik ning sellisel kujul kergesti seeditav. Ei vanane ka. Eneseiroonia on kõige tõhusam müüginipp, kus lugeja võtab kohe positiivse hoiaku. Ja tunnista oma vigu. Peeter Oja otsustas mõned aastapäevad tagasi enne „Septembris ei joo“ kampaania algust kõik oma viinad ära juua, et hiljem kiusatust ei tekiks, kuid ajas seejärel vindisena koju sõites pikali ka tänavapostid ja liiklusmärgid – pärast aga kahetses pattu lauluga „Ma võtsin džinni“ ning sai rahvalt indulgentsi. Kanäe, misuke! Ka inimene! Mihkel Raud paneb kohe alguses kõik lambid põlema, et lugeja ei peaks pimeduses kobama. Ta on alkohoolik (endine, kuid ikkagi – tempel mällu igaveseks), ta on üle keskmise edev ja samavõrra uje ning ülbe attitude pole midagi muud kui ebakindluse kattevari. Lugeja on hoobilt relvitustatud – no kuidas sa annad esimese valangu autori pihta, kes on rinnaesise paljaks kiskunud. Pigem mugistad heatahtlikult naerda, möönad vana kulunud käibetõde, et artist on ka kõigest inimene ning heidad siis lõpuks enda elulegi iroonilise kõrvalpilgu. Mis oligi autori eesmärk. Tubli.

Paljud peatükid meeldisid mulle ses raamatus, mõni kohe eriti. Näiteks see: „Kas mäletad meest nimega Aivar Palumäe? Palumäe ehk Pornokunn oli esimesi produtsente, kes eestikeelseid pornofilme tegi. Tema panus eesti kultuurilukku on suurem, kui ta ise arvata julgeb. Kui ma oleksin marslane ja karm saatus mu kõigist maamuna punktidest just Eestisse paiskaks, peaksin ma selle maa ja rahva mõistmiseks tutvuma kolme suurteosega. Need on Lydia Koidula „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“, Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“ ning Aivar Palumäe „Karu türa“. Need kolm on ausambad oma ajastule. Kõik kirjeldavad jalustrabava detailirohkusega eestlase mõtte-maailma ja väärtusi, esimene 19. sajandi lõpus, teine 20. sajandi alguses ja kolmas lõpus. Kõik kolm kannavad endas olemuslikku kurbust, mis sajandist sõltumatult on olnud meie rahvusliku psüühe põhiosaks./…/ Aivar Palumäe suurfilm maalib meile nappide vahenditega pildi ebakindlast väikerahvast, kes ajalootuultes end ootamatult iseseisvana avastab. „Karu türa“ peegeldab meile tagasi meie endi ettekujutust muinasjutust, mille suunas me rahvana aastakümneid triivisime. See räägib meile vabadusest, mida me vangistuses hoopis teistsugusena ette kujutasime, kõneleb „Dallase“ ja „Dünastia“ kaudu meie teadvusesse kinnistunud glamuuriihalusest ja sellest, kuidas too glamuur argises tegelikkuses kahemõõtmeliseks taandub./…/ Maailm on kogu ajaloo vältel olnud sissetungiv, vallutav pool ja Eesti on olnud vastuvõtja, kui otsida võrdlust raamatust „Avameelselt abielust“. Eesti on alati taha saanud ja Palumäe näitas (kuigi selle peale ise tingimata mõtlemata), et laulev revolutsioon muutis võimalikuks küll tahasaamisest avalikult rääkimise, ent taha sai Eesti rahvas ka pärast iseseisvumist. Palumäe loodud kangelased – tujutult jalgu laiutavad tüdrukud – on metafoorina nii võimsad, et kogu oopus hakkab ühel hetkel füüsilist valu tekitama. „Karu türa“ on Teise Eesti manifest ja mul on raske aru saada, miks seda meistritööd okupatsioonide muuseumis turistidele ei näidata.“ (Raud, lk. 161-162, allajoonimised on minu poolt). 

Vaat niimoodi – otse kümnesse. Olen minagi mõelnud, et pornofilmis peegeldub ühiskonna sotsiaalne paleus. Kui ma seda nn. „Karu türa“ vaatasin, siis erutas see mind pigem sotsiaalselt kui füüsiliselt, sest midagi nii banaalset, kuid üdini ausat selles źanris annab leida. Teate mis! Sulev Keeduse „Somnambuul“ on tegelikult samasugune autorifilm, kunstiporno – kui nii võtta.