SISSEKANNE # 224
Oxfordi ülikooli kirjastuse sõnaraamatu järgi on 2024. aasta sõna „ajumädanik“ – brain rot. See tähendab sihitut skrollimist veebis info ülekülluse tingimuses. Väga täpne määratlus tegelikult. Infot tuleb sisse tohutus koguses ja ammu enam ei jõua me seda töödelda-käidelda. Infoväsimuse terminiga puutusin ma kokku juba infoteadust õppides, kuid see „ajumädanik“ on ilmselge tagajärg sellele, kui me toidame lakkamatult ja impulsiivselt, sageli obsessiiv-kompulsiivselt klikipõhise nõusoleku-tööstuse masinat.
Viimasel ajal olen täheldanud, et minu Facebooki infovoos on märkimisväärse koha hõivanud materjal, mis pärineb tehisaru rüpest. Nii näiteks kuvatakse mulle järjekindlalt ajalooteemalise veebilehe Explorations of History sisu. Ajalugu iseenesest on põnev ja põhjatu varasalv, kirjutan ajaloolasena sellele kahe käega alla. Ent selle juures on üks suur „aga“. Nimelt illustreeritakse lugusid fotodega, mille on genereerinud tehisaru. Näiteks rääkis üks lugu Nikola Tesla katsetusest elektri-mootoritega, mida ilmestas n-ö. autentne foto, kus teadlane seisab justkui 1921. a. Pierce Arrow’ elektriauto kõrval, mille disain meenutab pigem 1960-70ndate keskmist tüüpautot. No see on ju võimatu, ilmne võltsing. Minu pahandamise peale kuvati mulle sama loo juurde uus pilt, kus Nikola Tesla seisab väidetava elektriauto juures, mis tõesti näib ajastutruum – selline 1930ndate väljalase. Kui ma siis ikkagi rahul ei olnud ning pahandasin kommentaariumis, et ajaloo võltsimine on tõsine kuritegu, siis selgitati mulle, et info pärineb Tesla muuseumist Belgradis ja fotol kui sellisel on üleüldse ainult illustreeriv tähendus. See, et pilt on illustratiivne, vabandaks siis nagu kõike?
Olen sarnast pildiallkirja näinud tihti ka Eesti veebiajakirjanduses. Saan aru, pilt püüab pilke ja kui pole relevantset pilti panna, siis olgu miskit pildipangast – ehkki võiks ju nii mõelda, et üks pilt võtab veebis palju energiat, ja seda enam teeb mõttetu pilt. Rohepöörajatel oleks siin mõttekoht – teha netiportaalides suur digikoristus, mida ka silmaga näha oleks.
Mind ärritas Tesla ja tema auto foto eeskätt sel põhjusel, et pildil puudus tehisarule viitav märge. Vastupidi: tekstis esitleti seda kui autentset ajaloolist fotot. Ajaloohuvilisena ma märkasin kohe, et see on digirämps. Esteetiliselt oli ka pilt nihkes – ajastud on täiesti segamini. Mixed up and mashed up. Vähemasti oli pilt monokroomne, mitte digitaalselt koloreeritud, nagu viimasel ajal trendiks on saanud.
Võib-olla ma jorisen ülearu, kuivõrd see tehisaru toodang ongi suures osas „for entertainment purposes only“. Aga mõelgem nii, et tehisaru areneb hullumeelse kiirusega ja tema toodetud sisu kasvab eksponentsiaalselt. Kui praegu me saame pilgata sääraste fotode üle, kus inimesel on kuus sõrme või pildil on kujutatud asju, mida pole kunagi reaalselt eksisteerinud – me tunneme need ära -, kuid ma pole kindel, et ma mõne aja pärast suudan autentsel ja tehislikul sisul vahet teha. Või ei, olen selles juba ette enam kui kindel, et ei suuda. Mõne aja pärast on see täiuslik. Ja mida siis teha?
Esialgu päästaks ehk digitaalne hügieen. Ära klikka lool, aga kui see juba sündinud on, siis ära laigi. Vastasel juhul tabab sind sarnaste postituste laine, kus levivad ´pooltõed ja väärinfo, sekka loomulikult ka täit tõde – usutavuse nimel. Võltsajaloo vohamine veebis on juba epideemiline. Infot me vajame inimestena kõik, uudishimu on meile loomuomane joon. Veebist info hankimine on nagu seksuaalvahekord avalikul turul. Ent kui me suguhaiguste riski minimeerime kaitsevahendite abil, siis kuidas küll kaitsta end sellise ajaloo võltsimise, sellise „illustratiivse materjali“ eest, mis kontrollimatult vohades tekitabki midagi „ajumädaniku“ taolist.
Pikas perspektiivis on tehisaru vastu võitlus donkihhotlik tegevus. Progressile kätt ette ei pane. Ainus, mida inimene veel võib, on nüansirikkalt kadunud aegade üle halada. Tehisaru on juba siin, et jääda; kõigepealt teenib ja siis orjastab. Inimestele jääb „ajumädanik“, ja kui seda ei ravita, siis järgneb muidugi juba ajusurm.
* * *
Delfi vestlusringis tõdeb ajakirjanik Martin Laine, et inimesed on tõsises hädas AI-sisu tuvastamisega Facebookis juba praegu ja aasta pärast võib olukord veel hullem olla. Artiklit ja vestlusringi saab lugeda / järele vaadata siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar