SISSEKANNE # 393
Leidsin Pärnu raamatukogu
väljapanekust huvitava reisikirja, mis on ilmunud tagasihoidlikus formaadis
Loomingu Raamatukogus juba aastal 1975. Reisikiri ise on aga kirja pandud Eesti
Postimehe lugejate jaoks ning ilmus selle veergudel järjejutuna 1867-1869.
Nii et poolteist sajandit tagasi. Ent lugejail ei tasu peljata: tegemist on
siiski äärmiselt toreda lugemismaterjaliga, eriti praegustel häirivatel,
närvilistel aegadel. Mõjub teine muheda piibujutuna. Kujutage ette: istute
mõnusasti kamina ees tugitoolis, puud praksuvad, päev on õhtusse tüürinud ja
akna taga on pime. Siis teete pitsi konjakit ning loete jutte maa ja mere
tagant, mis erksama vaimuga lugeja jaoks võivad muutuda elavateks piltideks,
justkui kõneleks vana habetunud merekaru nüüdsama just teile. Kui see
reisikirjeldus tundubki pisut koomilisena, siis üksnes selle murdumisest läbi ajaprisma.
Nagu Juhan Peegel eessõnas
sedastab, on Jaan Jürisoni reisikiri ”Eestimehe teekond ümber maailma
”Askoldi” laeva peal” üks esimesi omataolisi algupäraseid reisikirju, mis
kirja pandud eestlase poolt, kuna baltisaksa reisikirjade traditsioon selleks
ajaks juba pikka aega eluõigust nautinud oli. Tuleb kohe meelde näiteks Otto
von Kotzebue reisikiri ümbermaailmareisist luubi ”Predprijatije” pardal. Nende reisikirjade sihtgrupp oli hoopis teine,
stiil akadeemilisem ja peenekoelisem. Jaan Jürison kirjutas aga just nimelt eestlastele,
kes juba seisid ärkamisaja koidikul ega olnud enam tühm maarahvas, keda
õpetatud härrad Karl Ernst von Baer või Nikolai Pirogov oma raamatutes
pilkasid. Jaan Jürison oli ise ärksa meelega mees, kel
oli olnud kontakte Carl Robert Jakobsoni ja Lydia Koidulaga – neisse suhtus ta suure
lugupidamisega.
Jürisoni kõrval tuleb ühe
varajasema reisisellina meelde kirjanik Eduard Bornhöhe, kes kirjutas oma
teekonnast Öhtu-Euroopasse 1882 juba vägagi ladusas ja meisterlikus stiilis. Tema
alustas oma reisikirja nii: ”Eestlaste reisikirjeldus ei ole veel suur ja
see, mis temas algupärane on, mahub pähklikoore sisse ära. Eestlaste vana ja
jäädav patt, nende vaesus, on ka reisikirjelduse puuduse põhi. Meie reisijatel
on vähe aega, vähe raha ja vahel ka vähe teadlikku tundmist. Mõni mees ei näe
terve reisi peal muud kui raudteevagunite ja võõrastemaja-tubade nelja seina.
Aga kui seesamane mees koju jõuab, siis teab ta vahel nii palju jutustada, et
kuulajate kõrvad huugavad ja lugejate silmad kirjuks lähevad. Mees on kõikide
mägede kõrgust, tornide pikkust ja jõgede laiust mõõtnud, iga linna rahvahulka
lugenud ja iga rahva ajalugu uurinud. ”Oi-oi, Jütsike,” ütleb külavader lugedes
pojale, ”millal sina nii targaks saad?” Aga Jüts ei ole rumal, võtab mõne
raamatu käsile ja näitab, et raamatute kirjutajad meie reisija terve tarkuse – ei
tea, missuguse nõiduse läbi – juba ammu enne reisi ettevõtmist ära näpsanud on.
/…/ Lord Byron, inglaste kuulus luuletaja tõendab, et tema ühestki maakohast ei
tahta sõna kirjutada, mis ta ise oma silmaga ep olla näinud. Mina ei ole küll mitte
Byroni sarnane, aga tema sõna tahan ma endale juhiks võtta.” (Bornhöhe, Jutud
ja reisikirjad, 1963:91-92). Ja eks Eduard
Vildegi reisis ning muljetas palju – tema reisikirjad Pariisist, Krimmist ja
Ameerikast kuuluvad kindlasti eesti reisikirjelduste klassikasse.
Jüri Jürison nii kõrgelt selles
źanris küll ei lennanud ja vajus unustusehõlma, kuid seda põnevam on teda
avastada praegu. Tal on ajastule omane mahlakas stiil, ta tunneb oma lugejat –
eesti maarahvast –, valdab päris meisterlikult sõna ning püüab mõnusalt,
dotseeriva üleolekuta, viimase maailmapilti avardada, olles üpriski avatud
meele ja n-ö. demokraatliku hoiakuga.
Jüri Jürison (1832-1899) oli
mereväelane, õppis insenermehaanikute korpuses ja teenis masinaohvitseina
mitmete laevade peal, sealhulgas ka kurva saatusega soomuslaeval ”Russalka”. 1865.
aastal Kroonlinnast (Kronstadt) alanud pikk merereis purjede ja auru jõul
liikuval korvetil ”Askold”, mille meeskonnas oli 339 meest, oli Jürisonil
esimene; kodusadamasse naasnuna sai ta ohvitseriastme ja ordeni. ”Askoldi”
teekond viis aga tõepoolest maailma teise otsa ja tagasi, kaugeimaks punktiks
jäi Jaapan ja Vene Kaug-Ida sadam Vladivostok. Tee aga viis läbi Kopenhaageni,
Cherbourgi, Lissaboni, üle Atlandi Rio de Janeirosse, sealt taas üle Atlandi
Kaplinna, India ookeani kaudu Hollandi Indiasse (Indoneesia), Singapuri,
Hongkongi, Shanghaisse, Mandźuuriasse ja Jaapanisse.
Aga laskem kõneleda Jaan
Jürisonil endal. Teda huvitasid küll kaugete maade linnad ja looduse eripärad,
ent enim tundis ta huvi siiski inimese vastu.
Kopenhaagenist. Rahvas
näitas ka kaunis lahke olevat, mis iseäranis kaupmeestest võin öelda, kellega
meil, võõrastel inimestel, tegemist oli, need näitasid väga õiglase mooduga
olevat. Aga uulitsapoistest, keda siia väga rohkesti oli siginud, ei olnud meil
sugugi pidu. Juhtusid need kedagi meest kroonumundris uulitsa peal nägema, siis
olid karjakaupa taga ja ajasid raha peale, nagu oleksid nemad mustlase koolis seda
õppinud; vahel hakkasid üsna sabast kinni ja kui seegi ei aidanud, siis
näitasid keelt. Meie ei saanud sagedasti neist muidu mitte lahti, kui astusime
tõlda ja sõitsime eest ära. Siis pidid küll maha jääma, aga näitasid keelt ehk
veel muud hullemat, mis ei sünni rääkida. (Jürison, 1867-69 [1975]:8)
*
Cherbourgist. Siin
seisid ka sel korral kaks Ameerika sõjalaeva. Niipea, kui nende meestega kokku
saime, oli joonelt sõprus lahti, nagu oleksime vanast tuttavad olnud. Ja tegime
tihti vastastikku võõruspidu (seesama lugu juhtus pärastki, kus iial Ameerika
laevadega kokku saime); aga prantsustega, kelle juures ometi mõlemad praegu
võõraks olime, ei saanud meie kumbki nii südamliku järje peale – tere ja
jumalaga, mosjöö, muud ei midagi. (Jürison, 1867-69 [1975]:10-11)
*
Portugali rahva elujärjest. Aga,
kuida öeldud, oma elu-olemises on rahvas väga ropp, lohakas ja koristamata. /…/
Ma nimetan ühtainust asja märgiks. Kord tuuris mu kivisöe vastuvütmine ühel
õhtul ligi hommikuni ning pidin hilise aja pärast söe väljaandja juure ööseks
jääma. Läksime tema korterisse, aga see näitas nagu narukaupmehe pood välja. Kõik
ilusamad ja inetumad asjad lohakil ja koristamata mööda tuba, siin ja seal
kimbud ja pakid maas, kui oleksid nemad praegu ülepeakaela sisse kolinud. Üle
tubade käisid nöörid ja nende peal rippusid must pesu, riidetükid, nartsud ja
kõik, mis rippuda võis. Naine seisis särgiväel sängis maas ja nuusutas potti
sängi ees, ilma et ta võõrast inimest oleks häbenenud ja ennast kinni katnud.
Mulle pandi teise voodi peale õlekott alla ja peenike puhas lina nende peale –
maga ehk valva! Ma palusin vett, et end söetahmast puhtaks pesta, aga lubati
hommiku anda ja seepärast heitsime mõlemad tahmaselt magama. Hommikul viidi
mind alla tuppa, mis uulitsa poolt pärani lahti ja hirmus must ja kole oli.
Siin kauples mu vastuvõtja emand ise viina ja valmisroogadega. Laua taga
istusid söekandjad eilse tahma sees ja jumal teab, mis nad seal sõid. Siis anti
mulle silmavett ja pruukostiks veidi südamekinnitust. Viinatirtsu võtsin küll
vastu, aga rooga ei usaldanud katsuda, sest toored loomasisikonnad, mis jälgil
viisil igaühe ees seisid, ajasid mu söömaisu täiesti ära. Nõnda oli lugu jõuka
mehe juures, nüüd võime arvata, kuida asjad saavad olema vaeste hurtsikutes! (Jürison,
1867-69 [1975]:12-13)
*
Passaattuultest. Lissaboni
alt välja minnes saime varsti hea tuule kätte, mis meid passaattuule sisse viis.
/…/ ”Aga mis on passaattuul?” küsib mõni. – Tuultest, nende loomuse seadusest
ja puhumisest võiksime raamatud täis kirjutada, mis aga õppimata inimesel ometi
segaks jääks, kui selle poolest laiemalt juhatust ep pole saanud. Seepärast
ütleme lühidalt nõnda: passaattuulteks hüütakse neid tuuli, mis mõlema
maailmapooli [pooluse] poolt kesk lõuna alla ehk maavöö (ekvaatori) peale kokku
puhuvad. Kust ja kuidaviisi see kõik sünnib, pole siin ruumi ära seletada. Kui
seda geograafia raamatud ei ulata selgeks tegema, siis küsige oma
kihelkonnakoolmeistri käest, ma loodan, et tema saab seda teadma ja teile ära
seletama – meie peame edasi minema. (Jürison, 1867-69 [1975]:13-14)
*
Brasiilia tüdrukutest .. ja
elukorrast. Õige ime oli mõne süsimusta ja käharpea neegripreili
peale vaadates, kui edev-veidrasti nad hilpusid olid ümber pannud, mis
iseenesest midagi väärt ei olnud. Ja edevad on neegrid seal naerma. Vaata sa
kord neegri peale, siis naerab ta sulle kõigest südamest vastu. Mustadest
tüdrukutest ei pääse sa iial mööda, kui nad sind suure häälega magusasti
takkajärele ei naera. Õnnelik rahvas oma õnnetuses! Naerdes tunnevad vähem oma
orjapõlve raskust. Aga mul tuli selle ilmaasjata naeru peale mõnikord ka süda
täis. ”Madis võtku teid oma naeruga!” mõtlesin mina ja läksin edasi.
Majades on ka elu pärdik küll.
Musti roomajaid ja väikesi sisalikke võid uulitsa peal ja igas majas näha
põrmandu ja seinte peal ronivat, niihästi suure herra toas kui sandi hurtsikus,
otsekui vanad sõbrad, ja kellelgi ei tule meele neid hurjutada. Ei tea, mis
eesti külaeided sest arvaksid, kui neid oma sängi peatsist leiaksid? (Jürison,
1867-69 [1975]:19)
*
Kapimaa põlisrahvast. Muidugi
teada, et siin Kapimaal ja igal pool, kuhu inglaste valitsus ulatab, neegrid
priiuses elavad. Juhtub mõni orjalaev mere peal inglaste kätte, siis asutatakse
päästetud neegrid siia elama. Esmalt jaotatakse nad nagu lapsed teiste käe alla
kasvatada, pärast lastakse oma meelevalla peale elama. Neid kiidetakse väga
head teenrid ja töötegijad olevad. Hotentotid aga, kellest suuremat kasu ei
ole, kihutatakse nende poolt aeg-ajalt maast välja kaugemale. Hotentotid olla
Kapimaale muidu ilmaasjata taevasuitsetajad ja aegamööda maapinnalt kadumas. Nemad
on väikese kasvu, kidura kehaga ja väga laisad, tuimad ja elajaviisi ropud oma
elus. Neid on küll hatsutud harida, aga ei ole midagi aidanud. Üht sugu
rohutirtsudele anda nemad jumalikku au, aga nende suurem Jumal on – viin, mis
eest nad kõik ära annavad ja on valmis tegema, mis iial tahetakse. Et nad viina
tunnevad ja seeläbi seda enam hukka lähevad, selle eest võivad ka eurooplasi
tänada. (Jürison, 1867-69 [1975]:26)
*
Jaavalaste eluolust. Nii õitsev ja haljendav kui maapind siin on, nõnda kidur ja vilets näitab tema pärisperemees jaavalane välja. Kuivanud ja vilets keha poolt, kehv ja pime vaimu poolt, ägab ta Hollandi valitsuse kanna all, kes teda kõigest väest vanades pimeduseohjades püüab pidada, et kergem oleks tema seljas oma kasu taga ajada. Seepärast räägib siin hollandlane jaavalasega tema keelt, aga mitte ühte jaavalast ei leidnud ma, kes oleks tunnistanud end hollandi keelt mõistvat, ennemine tönkisid mõnd sõna inglise keelt. Jaavalane ei tohi ilmaski euroopa inimese ees unustada, et ta jaavalane on, see on inimene, kes ”alanduse ja madaluse sisse sündinud”, iial kõrgemaks tema ees ei tohi tõusta kui tema teenriks. Eurooplane peab end niisuguse ees palju täielikumaks, kõrgemaks loomaks, kelle juures ”tuima” jaavalase silm mingisugust viga ega puudust ei pea nägema. Juhtub nüüd, et mõni niisugune paremast puust nikerdatud eurooplane oma puud ära unustades ka nuhtluse alla sündivat lugu teeb – ja seda peab vahetevahel ikka ka leitama -, siis, noh, siis saadetakse teda koguni saare pealt ära oma palka seal saama, kus jaavalase silm seda häbi pole nägemas. Hollandlasel ei tule mitte uneski meele, et jaavalasel kaugeltki seda mõtet tohiks tulla, kui oleks tema inimene, kes sedasama õigust ja inimeseseisust võiks pärida kui tema! Tuul ja päike on jaavalasel priid ja hollandlane on niisuguse tuima rahva kohta veel enese arvates õige hea ja helde peremees, aga peremeheks tahab ta alati jääda! /…/
Aga, armas Eesti vend! Sa võiksid sest
loost ka õpetust võtta, kuida mõni tark pea hulga jõudu murrab. Tahad lahtistel
jalgadel kõndida, siis korja pähe tarkust, - ja vaimuliku tarkuse kõrvas õige
palju ilmlikku tarkust, mis nüüd tänu jumalale enam ju keelatud ega
kättesaamata ei ole, ütelgu ja kisendagu ka kadedus ja kartus niipalju kui
tahes selle üle! Kadedus ja kartus ei ole ju iial meie sõbrad. (Jürison,
1867-69 [1975]: 35-36)
*
Siinkohal, selle elutarga
mõttega, olekski paslik punkt panna. Jürison ärgitab vaimupimedusele mitte alla
vanduma ja tarkust otsima, sest eestlase supervõime on ikka olnud tark pea. Seda
nii ärkamisaegsel kui 21. sajandi veidi tüdinud palgega Eestimaal.
