SISSEKANNE # 404
On selline film - "Ohtlikud kurvid"
(Tallinnfilm, 1961). Tore film, esimene panoraamfilm maailmas. Stseen Tallinna
lennujaamast. Vaadake lennuühendusi kaardil - Montreal, LA, Calcutta, Rio de
Janeiro, Canberra, ja isegi Kanada Arktika. Vaat kuhu kõikjale unistustes
Aeroflotiga lennata võis!
Aga koorejäätise eest tuli maksta ikka - olgu silmad
nii sinised kui tahes. Palun väga, 2,70.
Ühtlasi tuletab see kaader meelde igapäevaelu
paratamatut tõsiasja, et tasuta lõunaid ei ole.
SISSEKANNE # 403
Iseenesest tähtsusetu, kuid naljakas seik sattus mulle
ette, kui uurisin India haldusjaotuse korraldust – ärge küsige, mikspärast.
Vaatasin osariikide üldinfot – et mis pealinn on, kui palju elanikke, mis
keeles seal räägitakse, kuidas läheb majandusel ja kes on juhid. Tamil Nadu osariigi puhul jäi mulle silma, et
seal on juhtivatel kohtadel … Stalinid. Peaministriks on M.K. Stalin (Muthuvel
Karunanidhi Stalin) ning asepeaministriks on viimase poeg Udhayanidhi Stalin.
Kui M.K. Stalini fotot vaadata, siis võiks hakata reinkarnatsiooni
veendunud uskujaks, seda toetab ka mehe sünniaeg – 1. märts 1953. Teame kõik,
et Jossif Vissarionovitś suri viis päeva hiljem – 5. märtsil 1953. See on
muidugi ametlik kuupäev, mis raamatuisse raiutud. Ent stalinistliku Venemaa
eripärasid arvestades võib ju ka oletada, et Moskoovia tsaar juba mõned päevad
varem surnud oli. Mistap Stalini hingeke leidis uue kodu M.K. Stalini vastsündinud
kehas. Loodetavasti läbis enne
puhastustule ka, sest nii musta hingega vaevalt kuhugi pääseb.
Tõestada pole mul oma teooriat millegagi. Ausalt öeldes
see tuli täiesti lambist. Aga ka Newtonile kukkus õun täiesti lambist, st
õunapuu otsast, pähe ja sündis … füüsika. Ma enda kaitseks tsiteerin siinkohal
lihtsalt Augustinust läbi Egon Friedelli:
„...see kõik on ühevõrra õige just sellepärast, et see on ühevõrra vale“
Ja kui pilte võrrelda, siis mingi sarnasus vana Jossiga
nagu oleks küll. Ent kui vaadata noorpõlve Koba pilti (Jossifi noorpõlve revolutsiooniline hüüdnimi), siis võiks too vabalt ka kuskilt Indiast pärit olla.
Ladina-Ameerikas jälle, eriti Venezuelas, Kuubal ja
Boliivias, on sündinud palju Lenineid, sest Nõukogudemaa ideed vendlusest ja
võrdsusest – ehkki meie siin idanaabri kõrval teame neid hundijutte küll – on sealmaal
populaarsed. Venemaa on seal lõunas kauge ja müstiline imedemaa – kontrastina sellele
käegakatsutavale USA-le, kus loetakse vaid dollareid. Eks selle imedemaa
liidridki ole siis au sees. Indias on lõunaosa olnud traditsiooniliselt punane,
kommunistlik sümboolika, mis meil ühes natsisümboolikaga on õigusega põlu all, on
kõnealuses Tamil Nadus ja naaberosariigis Keralas üpris au sees. Idee on ju
ilus. Ega neil pole olnud ka negatiivset kokkupuudet Vene võimuga.
Huvitav oleks nüüd teada, kuipalju on Indias, Venezuelas
ja Kuubal sündinud poisslapsi, kellel nimeks Putin. Küllap neid leidub
hulganisti.
 |
| MK Stalin / JV Stalin / Koba (Wikipedia/internet) |
SISSEKANNE # 402
Postimehe
kultuuritoimetus šokeerib meid mitte just väga optimistliku pealkirjaga, mis
kõlab nagu teade uuest vältimatust maksutõusust. Eesti saadab Eurovisioonile
kõige halvema laulu võimalikest. No kuidas see siis juhtus? Vox populi vox dei? Inimesed on niigi maksutsirroosi ääre peal.
Kui nii halvasti läks Postimehe arvates, siis muidugi tasub otsus ümber vaadata, et ometigi päevad helgemaks saaks. Ega see eurolugu pole ballistiline rakett, mille koordinaate muuta – või parem veel, tagasi kutsuda – ei saa. Võtke sealt järgmine ja korras, ehkki minu meelest võiksid kenad daamid seal ära käia küll. Sweet retro läheb alati peale, vaadake kui hästi läheb Elmari tantsuõhtutel.
Sellest
lähtuvalt mina oleksin Eurovisioonile palunud ikka Anne Veski ja selle unustustebändi.
See olnuks veel kindlam valik. Jah, võib-olla me poleks väga skoorinud neid
punkte, aga mis see loeb! Vanameistreid ei olegi viisakas hinnata. Kas te Arvo
Pärdile paneks hindeid? Ei pane ju. Nii kõrget hinnet poleks olemaski.
Seega,
mina mõtlen, las need Ninjad käivad ära, olgem aga rõõmsad, ja Postimees,
Teie ärge siin agiteerige, igatahes!
SISSEKANNE # 401
Müncheni
julgeolekukonverentsil esines käremeelse Vance’i asemel seekord vähe viisakama
maneeriga välisminister Marco Rubio, kes, tõsi küll, ei puudutanud oma kõnes
sõnagagi Ukraina ja Venemaa teemat, küll aga rahustas eurooplaste meeli jutuga,
et USA näeb meiega ühist tulevikku, rõhutades, et ameeriklaste kodumaa on Ameerikas,
aga juured Euroopas. Meil olevat ühised väärtused, kuid eurooplased on muutunud
liiga mugavateks ja alalhoidlikeks, vastustades progressi ning takerdudes
kliima- ja rohepöörde psühhooside ning migratsioonihoogude lõksu.
Mulle
jättis Rubio esinemine aga mulje, nagu täiskasvanud poeg noomiks oma karmi,
kuid põduraks jäänud isa. Muidugi, eks isa (vana Euroopa) on ju need väärtused
kas hea vöi kurjaga talle pähe peksnud. Võib-olla anti kunagi isegi rihma.
(Ärgem unustagem, et britid on korra isegi Valge Maja ühes Kapitooliumiga maha põletanud.)
Nüüd
nõuab vana isa ülalpidamist, sooja tuba ja turvatunnet, aga pojal kulub raha
endalegi marjaks ära – uus auto on vaja soetada, krüptosse vaja investeerida
ning siis on veel tuhat muud jookvat kulu. Ela oma säästudest, on sõnum – ja kui
pole viitsinud korjata, siis … enda mure.
Rubio
deklareeris: „Meil Ameerikas pole mingit huvi olla lääne juhitud allakäigu
viisakad ja korralikud hooldajad. Me ei püüa eralduda, vaid taaselustada vana
sõprust ja uuendada inimkonna ajaloo suurimat tsivilisatsiooni. Me tahame
taaselustatud liitu, mis tunnistab, et meie ühiskondi pole vaevanud mitte
ainult halb poliitika, vaid lootusetuse ja enesega rahulolu poolt põhjustatud
halb enesetunne.“ (ERR, 14.02)
Fair
enough.
Hea,
et seekord saabus epistlit lugema see teine, leebem poeg. Retirement home
Alt Europa hingas kergendatult.
 |
| Burning down the house! Capitol Hill ja Valge Maja pärast britte, 1814 (allikas: George Munger / Wikipedia) |
SISSEKANNE # 400
Vaatasin
Marii Karelli autorisaadet „Laser“, mis oli luubi alla võtnud Silvia Ilvese uue
peika – selle, kes oli kasiinomiljonäriks saanud, kuid kelle miljoneid hoidvat pank kinni, kuivõrd ei ole selge raha päritolu. Õieti olidki fookuses tema rahaasjad
ning ärimehekarjäär – sootuks teise nurga alt, kui seda härra Nõmmikut
presenteeris „Kuuuurija“ Katrin Lust. Seal istus ta Katrini pihitoolis peaaegu
nagu rahvuskangelane, kelle õnne ruineerib pahatahtlik pank. „Laseris“ muidugi
selgus üht-teist huvitavat mehe minevikust ning tahtmata kuidagi
minevikutegusid võimendada, tuleb ikkagi möönda, et tegemist on paraja Ostap Benderiga.
Ehk siis aferistiga.
„Laserile“
oli politsei poolt antud materjal Marek Nõmmiku liikluskäitumise kohta, mis on juba
iseenesest sketši väärt. See oligi justkui „Tujurikkuja“ sketš. Nõmmik ületas
punasega ristmikku ega allunud politsei peatumismärguandele. Lõpuks ta saadi
pidama ja siis hargneski see sketš tragikoomilises võtmes lahti, sest härra
polnud sugugi koostööaldis Ta uuris, milline leping üldse lubab teda peatada. „Mina
pole isik,“ teatas ta. „Mina pole mina.“
Siis, kui politseinikud ta autost välja olid tirinud, protestis ta
häälekalt, et politsei paneb toime inimröövi ning rahvusvahelist kuritegu. Tema
on puutumatu, sest veab posti, diplomaatilist posti. Ja tõepoolest, that part was
true: autost astus välja hiinlane paari kohvriga.
Mulle
tuli meelde stseen filmist „Hukkunud Alpinisti hotell”, kus härra Hinckus
maadles umbes samasuguse identiteediprobleemiga. „Saate aru, mina ise tulin iseendale
peale.“
Tabasin
end ka mõttelt, et kui Marek Nõmmik ei ole „isik“, ei ole „tema“, siis ongi ju
panga mure põhjendatud. Kuidas välja maksta miljoneid kellelegi, kes väidab, et
ta ei ole isik. „Mina ei ole mina!“
No
aga mis Marek Nõmmiku miljoneid sa siis tahad?
Võib juurde lugeda ka artiklit Lusti ja Karelli telesõjast - nagu Kroonika hoogsalt tituleerib - , mille keskmesse vaene Ostap jäi. Ja millegipärast meenub mulle siinkohal laulujupike filmist „Teisikud“ Jaak Joala võluvas esituses:
Kui neid on kolm – kaks naist ja üks mees -,
võiks kolmas nainegi ehk olla veel.
Kaks leiaks kolmandas kõik inimsoo vead
ja sellepärast mees ei vaevagi pead.
 |
| Pildikollaaź: Kroonika |
SISSEKANNE # 399
 |
| Foto: Neiry / Postimees. |
Postimehe tehnikaportaal kirjutab, et Vene idufirma Neiry häkib tuvide ajudesse ja
teeb neist juhitavad robotid.
PM:
Kas oled kunagi tundnud, et pargis silmitseb tuvi sind kuidagi liiga
tähelepanelikult? Üks kummastav stseen kuskilt ulmefilmist on nüüd saanud
Venemaa laboris reaalsuseks. Piir elusolendi ja roboti vahel on ähmaseks
muutunud viisil, mis paneb küsima: kas oleme tõesti valmis tulevikuks, kus
loodus ise on sisse lülitatud ja juhtme otsas ning võib meie järgi kasvõi
nuhkida?
Ettevõte
ise näeb neil rakendusi seires, päästes ja logistikas, aga teadlased hoiatavad
tõsiste eetiliste ja poliitiliste riskide eest.
Mul
koputas tihane hommikul aknale. Ta pilk oli nii etteheitev, et mul hakkas valus
ja ma. tõmbasin ruloo ette. Ei kannatanud välja.
Ühtlasi
hakkas mu aju lolle mõtteid genereerima. Et peki küsimine oli tihasel lihtsalt
ettekääne, tegelikult tegi maksuameti korraldusel luuret, uuris, ega mul sissekirjutamata
üürilisi pole. Aastaid on räägitud, kuidas maksuametil napib inimressurssi, et
kodanike maksukäitumist kontrollida. Ja et amet võib kasutada kõiki
infokanaleid, küsitleda naabreid ja mida kõike veel, et aga maksud õiglaselt
välja nõuda.
No
miks ei võiks tuvid, tihased ja varblased olla maksuameti silmad?
SISSEKANNE # 398
Kunagi
ammustel aegadel ketras MTV sellist 80ndate glämm-sünt-pop-bändi nagu A Flock
Of Seagulls. Ja see meeldis mulle väga. Meloodia oli meeldejääv, imago veel
enam – järelmaitse oli nagu Pingviini jäätisel, mida on lakkunud kena blond
neidis sealt Harry Egipti siivutust reklaamist – milliseid enam ei tehta, sest
feministid söövad sind pärast seda ühes naha ja karvadega.
Harry Egipt ©
Aga
peamiselt meeldis mulle A Flock Of Seagulls sellepärast, et neil olid lennukad
soengud. See tulenes omakorda sellest, et bändi laulja oli ühtlasi väljaõppinud
juuksur. Ja bänd ise oli muidugi
külluslik nagu Duran Duran – mitte nagu kahemehe säästubänd Pet Shop Boys või
Soft Cell või Erasure või Blancmange, kus üks laulis ja teine näpitses
süntesaatorit.
Ei,
A Flock Of Seagulls oli aus nelja mehe bänd Liverpoolist, mis on sealne
standard, kuivõrd biitleid on ka neli tükki (ehkki räägitakse ka viiendast
biitlist, mis on aga sama müstiline nagu umami).
Aga
mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Nägin nimelt allolevat meemi ning mind
tabas äratundmine – ah et sellest rääkiski see laul. Iraanist, mis on üks kauge
maa. Ja Mike Score soeng viitab tõesti tulevikuaegadele, kus ilma teevad Donald
Trump ja Boris Johnson. Võtan’d kinni, kumba rohkem meenutab.
 |
| Now: Iran - So Far Away! (FB: I Love 80's Music) |
Then: I Ran - So Far Away! (1982)
Veel
teinegi Seagullsi laul viitab tänastele aegadele. Mõeldes failidele…Wishing (If
I Had A Dossier On You). Hämmastav, lihtsalt hämmastav.
SISSEKANNE # 397
Ühest
TikToki postitusest (@Siim Suurperele tänud) kaevus välja üks tõeline Eesti kahe
minuti märul, mis pärineb aastast 1959 ning Hollywoodis kannaks auga välja
remarki, et „based on a true story“. Muidugimõista pärineb see lõik Nõukogude Eesti
ringvaatest, aga iseenesest on see ju täiesti vaadeldav eraldiseisva
põnevusfilmina. Kahe minuti jooksul näidatakse meile draamat, märulit ja lõpplahendust:
Kahe
minutiga terve stoori, kurikaelad saavad õiglase karistuse. Tõsi, nokki ei löö
neid küll Arnold Schwarzenegger või Steven Seagal, vaid Nõukogude Eesti
kohtusüsteem.
Ühtlasi on see eeskujulik näide, kuidas vaataja aega ei monopoliseerita. Kahe minutiga sai kõik öeldud. See võikski olla tänapäeva filmidele eeskujulik formaat. Siinkohal ma kiidan ka Tallinna Ülikooli juurutatud ühe minuti loengu formaati, mis täidab tänapäeva kiires maailma homo properans’i jaoks eesmärki, et aega tuleb kasutada efektiivselt – no time to waste!
Mõelge, kui palju inimene jõuab tunni aja jooksul, kui ta vaatab ära kahe minuti märuli ja ühe minuti akadeemilise loengu. Siis jääb tal aega tervelt 57 minutit aega üle, et raha, st ühiskonda, teenida.
SISSEKANNE # 396
 |
| Instagram: Gus Kenworthy (kuvatõmmis: Postimees) |
SISSEKANNE # 395
Vaatasin düstoopilist ängifilmi „Kõndides elu eest“ (The Long Walk, 2025), mis on tehtud
õõvameistri Stephen Kingi jutustuse põhjal. Tegevus leiab aset fiktiivses/alternatiivses lähiajaloos, seitsmekümnendate Ühendriikides, mida on räsinud pikk kodusõda ja mida
juhib repressiivne natsivalitsus. Lokkab vaesus ja varanduslik segregatsioon. Rahvustunde
motiveerimiseks ja tööeetika ülespiitsutamiseks korraldatakse nn „Pikk kõnd“,
milles sada noorukit kõnnivad läbi riigi põhimõttel „last man standing“. Võitja
võtab kõik, ent äraaetud hobused (inimesed) lastakse maha – kohapeal, pärast
kolmandat hoiatust, ilma tseremooniata. Kõnnitakse finišijooneta, viis
kilomeetrit tunnis, kuni viimase meheni. Ongi kogu idee. See on ka minu meelest
filmi – üldse selliste filmide – nõrk koht. Et milleks? Ma saan aru, et orwellilik
riik vajab entusiastlikke, kuulekaid töörügajaid, kes ei esita liigseid
küsimusi ega mõtle ülearu, vaid panustavad eeskätt füüsiliselt. Selline riik
vajab alati noori. Aga mispärast neid siis tapetakse? Mulle jäi see
arusaamatuks. Kõnni või sure. Milleks? Mis efekti see annab? Hiina või India
puhul oleks see seletatav rahvastiku kasvu reguleerimise vajadusega
meelelahutuslikus vormis kahanevate ressursside tingimustes, kuid Ameerikas ei
ole ju kõrge iive probleem number 1.
Seega,
iseenesest võttes oli film emotsionaalne ja kõhedalt nauditav – noorte näitlejate rollid olid head,
pingelised ja siirad. Kuid filmi sügavam mõte jäi mulle kättesaamatuks.
Veelkord, ma lihtsalt ei saa aru, miks on vaja noori – just noori, rõhutan –
tappa asja eest teist taga, meelelahutuslikul eesmärgil. See idee oleks
töötanud mu jaoks ehk siis, kui elu eest kõndijad olnuks vanurid, kes nagunii
ühiskonda enam ei panusta, vaid võtavad ressursse välja pensionite ja muude
sotstoetuste vormis. Las nad siis kõnnivad, okei. See sobib mis iganes düstoopiasse.
Aga noored??? Just düstoopiline ühiskond vajab neid kõige rohkem. Niisiis panen
idee eest nulli, aga filmi teostuse (ängifaktori eest) 9/10.
Filmi pahalast - või kas ta selles düstoopias ongi just pahalane, pigem norm - kehastab päikeseprillide taha varjunud Major, keda mängib vanaks jäänud Luke Skywalker - Mark Hamill.
Ja alljärgnevas klipis demonstreerib JoJo Rabbit, mis juhtub, kui sa seisma jääd.
The Long Walk (2025, Lionsgate)
SISSEKANNE # 394
Jeffrey
Epstein on ammu teises ilmas tegusid tegemas (või kui ta budist oli, siis
reinkarneerunud mõneks sitikaks või pudulojuseks, kuna selle pagasiga vaevalt
miskit kõrgemat välja oleks andnud), aga tema mustmiljon faili toimetavad
siinilmas edasi ning tekitavad post mortem suurt segadust ja furoori. Eriti
Ameerikas, aga ka Euroopas. Ja huvitaval kombel, khm-khm, mitte Venemaal. Hakka
või arvama, et tegemist on mingi Kremlist orkestreeritud infooperatsiooniga –
seda nad üldjuhul oskavad ja kui Ukraina sõjateatrit saadab luhtumise varjund,
siis peab seda fopaad ju korvama millegi grandioossemaga. Epsteini failid en
masse on Kremli vaatest täppislask Lääne moraalse paleuse pihta – kuivõrd kõiki
ju huvitab vähemal ehk rohkemal määral, kes kellega magas ja suguliselt läbi
käis; ja kui viia kokku rikkad ja ilusad (I can buy ev’rything and be with
ev’rywan! – mulle meenub kohe Võsapetsi saatest tuntuks saanud Siberi Rahaboss)
ning noored tüdrukud – see saatanlik lihaturg -, siis ongi korralik
infotuumapomm valmis, mida sobival ajahetkel lõhata.
R2 Rahva Omakaitse saates tõmmati omamoodi paralleel Kulka toetuste nimekirjaga,
mille puhul ajavad kunstiinimesed, ärevus hinges tuksumas, näpuga järge, kas nimi on ikka sees ja kui palju toetust
saab, ent Epsteini failide puhul kontrollitakse südame pekseldes CTRL+F-ga, ega
ometi minu nime sees pole.
Sünge
iroonia peitub tõsiasjas, et peamiselt asjaosaliselt endalt ei saa enam midagi
kommentaariks küsida ning kõik need failid on muutunud vajaduspõhise tõlgendamise,
manipulatsiooni ja šantaaži tööriistaks, millega saab kergesti poliitilisi,
ärilisi või ka lihtsalt eraelulisi konkurente mustata ning aujärjelt alandada. Kollasele
ajakirjandusele ja muule klikimeediale on see põhjatu varasalv, pilgeni täis
kaev, aga luureinstitutsioonidele hädatarvilik kompra vahend, millega hoida
mõjuisikuid sobivalt lühikese lõa otsas.
Eks
ühte-teist huvitavat ole ju välja paisatud. Nii näiteks saime teada, et IT-mogul Bill Gates sai Epsteiniga seotud vene naistelt suguhaiguse, mida üritas oma
toonase abikaasa Melinda French Gatesi eest varjata. Epsteini e-kirjast selgub,
et Gates palus tema käest ravimeid, et „tegeleda Vene tüdrukutega seksimise
tagajärgedega“. Nunuh, kõlab paheliselt
nagu bondiaana „From Russia with love“. Bill Gates võib ennast hulluks
vabandada ja kasvõi Canossas ära käia, kuid tiirase vanamehe kuvand kleepub
ikka ihu külge.
Avaldatud
dokumentides seisab ka, et Epstein ähvardas väidetavalt paljastada Gatesi
väidetava afääri Vene bridžimängija Mila Antonovaga 2017. aastal. Varasemate
teadete järgi ähvardas Epstein Gatesi pärast seda, kui Gates keeldus osalemast
Epsteini algatatud heategevusfondis (Uh-oh, sweet blackmailing, here we
come!)
Või
võtame Norra kroonprintsessi Mette-Mariti, kelle kohta avaldati foto,
millel on näha teda suhtlemas bikiine kandva noore neiuga. Norra riikliku
ringhäälingu NRK teatel külastanud Mette-Marit aastate eest mitte ainult Epsteini
villat, kuhu ta olla suundunud otse perepuhkuselt, vaid Epstein ise väisanud ka
Oslot. Ja nüüd me teame häirivalt pahelisse konteksti asetatuna, kuidas 2012.
aastal ütles Mette-Marit Epsteinile, et ta on väga veetlev, ja uuris, kas emal
on sobimatu soovitada 15aastasele pojale tapeeti, millel on alasti naised koos
surfilaudadega.
Ja
inglise poliitik ja lobistaja, parlamendisaadiku ja diplomaadi Peter Mandelsoni pikk ja sügav sõprus Epsteiniga on samuti tänu nendele failidele välja tulnud
ning pannud Keir Starmeri valitsusele plahvatusohtliku miini alla. Mandelson, kes teenis suursaadikuna Ühendriikides
Ühendkuningriigi huve, sai oma kohalt juba septembris lahti. Poor Peter!
Siis
astus Epsteini failidega seotult tagasi Slovakkia peaministri Fico nõunik rahvusliku julgeoleku alal, Miroslav Lajčák, et mitte heita varju valitsuskabinetile
ja üldiselt säästa kogu riiki, samas eitades, et ta oleks korda saatnud moraalituid
tegusid. Epsteini vari on nii pikk.
Aga
kõige suurem tegija Epsteini failide universumis on siiski Tema Ise, president
Donald Trump, kelle kohta väidab feissari lehekülg Occupy Democrats (mis,
olgu tõe huvides mainitud, on end avalikult määratlenud antitrumpistliku ruuporina),
et ta olla neis mainimist leidnud rohkem kui 38 000 korda. Nimekirjas järgmised
– Reid Hoffman, Bill Gates, Elon Musk, Peter Thiel, Richard Branson, Howard
Lutnick – ei pääse ligilähedalegi. Ja tagatipuks ütleb Occupy Democrats’i
meem, et väidetavalt esineb Trumpi nimi Epsteini failides rohkemal määral kui Jeesus
Kristust on mainitud Piiblis.
 |
| Kuvatõmmis Occupy Democrats FB lehelt |
Vaatame,
mis edasi saab. Küllap saab veel paljugi juhtuma. Aga miks ka mitte,
tõejärgsesse ühiskonda sobivad Epsteini failid nagu rusikas silmaauku. Kui
palju seal tõde on ja kui palju valet ette söödetakse, ei tea keegi, sest
milliste mõõdikute alusel seda ikka hinnatakse, eks. Mission impossible.
Küll aga toimivad need efektselt nagu sõnniku loopimine ventilaatorisse –
pritsmeid lendab mis hirmus!
* * *
1981.
aastal avaldas brittide avant-garde sündipopibänd Landscape toreda loo „Einstein
A Go Go“ ja sai kuulsaks. Sõnad sobituvad muide üpris hästi tänasesse
konteksti, lihtsalt Einstein tuleb asendada Epsteiniga ja GO!
You better watch out you better
beware
Albert said that E equals M C squared
Einstein a go go
Einstein a go go
Einstein a go go
Bible says we must pay
I am the judge for the judgement day
There'll be no warning no alarm
I'll be the one who's saved
Einstein a go go
Einstein a go go
Einstein a go go
I've got facts I know the truth
You're all corrupt you're all depraved
A few devices around the place
I'll blow you all away
God does not play dice with the world
But things aren't right in the outside world
But still there's vice in the world
I'll put things right
Einstein a go go
Einstein a go go
Landscape - Einstein A Go Go (live: DiscoRing 81)
SISSEKANNE # 393
Leidsin Pärnu raamatukogu
väljapanekust huvitava reisikirja, mis on ilmunud tagasihoidlikus formaadis
Loomingu Raamatukogus juba aastal 1975. Reisikiri ise on aga kirja pandud Eesti
Postimehe lugejate jaoks ning ilmus selle veergudel järjejutuna 1867-1869.
Nii et poolteist sajandit tagasi. Ent lugejail ei tasu peljata: tegemist on
siiski äärmiselt toreda lugemismaterjaliga, eriti praegustel häirivatel,
närvilistel aegadel. Mõjub teine muheda piibujutuna. Kujutage ette: istute
mõnusasti kamina ees tugitoolis, puud praksuvad, päev on õhtusse tüürinud ja
akna taga on pime. Siis teete pitsi konjakit ning loete jutte maa ja mere
tagant, mis erksama vaimuga lugeja jaoks võivad muutuda elavateks piltideks,
justkui kõneleks vana habetunud merekaru nüüdsama just teile. Kui see
reisikirjeldus tundubki pisut koomilisena, siis üksnes selle murdumisest läbi ajaprisma.
Nagu Juhan Peegel eessõnas
sedastab, on Jaan Jürisoni reisikiri ”Eestimehe teekond ümber maailma
”Askoldi” laeva peal” üks esimesi omataolisi algupäraseid reisikirju, mis
kirja pandud eestlase poolt, kuna baltisaksa reisikirjade traditsioon selleks
ajaks juba pikka aega eluõigust nautinud oli. Tuleb kohe meelde näiteks Otto
von Kotzebue reisikiri ümbermaailmareisist luubi ”Predprijatije” pardal. Nende reisikirjade sihtgrupp oli hoopis teine,
stiil akadeemilisem ja peenekoelisem. Jaan Jürison kirjutas aga just nimelt eestlastele,
kes juba seisid ärkamisaja koidikul ega olnud enam tühm maarahvas, keda
õpetatud härrad Karl Ernst von Baer või Nikolai Pirogov oma raamatutes
pilkasid. Jaan Jürison oli ise ärksa meelega mees, kel
oli olnud kontakte Carl Robert Jakobsoni ja Lydia Koidulaga – neisse suhtus ta suure
lugupidamisega.
Jürisoni kõrval tuleb ühe
varajasema reisisellina meelde kirjanik Eduard Bornhöhe, kes kirjutas oma
teekonnast Öhtu-Euroopasse 1882 juba vägagi ladusas ja meisterlikus stiilis. Tema
alustas oma reisikirja nii: ”Eestlaste reisikirjeldus ei ole veel suur ja
see, mis temas algupärane on, mahub pähklikoore sisse ära. Eestlaste vana ja
jäädav patt, nende vaesus, on ka reisikirjelduse puuduse põhi. Meie reisijatel
on vähe aega, vähe raha ja vahel ka vähe teadlikku tundmist. Mõni mees ei näe
terve reisi peal muud kui raudteevagunite ja võõrastemaja-tubade nelja seina.
Aga kui seesamane mees koju jõuab, siis teab ta vahel nii palju jutustada, et
kuulajate kõrvad huugavad ja lugejate silmad kirjuks lähevad. Mees on kõikide
mägede kõrgust, tornide pikkust ja jõgede laiust mõõtnud, iga linna rahvahulka
lugenud ja iga rahva ajalugu uurinud. ”Oi-oi, Jütsike,” ütleb külavader lugedes
pojale, ”millal sina nii targaks saad?” Aga Jüts ei ole rumal, võtab mõne
raamatu käsile ja näitab, et raamatute kirjutajad meie reisija terve tarkuse – ei
tea, missuguse nõiduse läbi – juba ammu enne reisi ettevõtmist ära näpsanud on.
/…/ Lord Byron, inglaste kuulus luuletaja tõendab, et tema ühestki maakohast ei
tahta sõna kirjutada, mis ta ise oma silmaga ep olla näinud. Mina ei ole küll mitte
Byroni sarnane, aga tema sõna tahan ma endale juhiks võtta.” (Bornhöhe, Jutud
ja reisikirjad, 1963:91-92). Ja eks Eduard
Vildegi reisis ning muljetas palju – tema reisikirjad Pariisist, Krimmist ja
Ameerikast kuuluvad kindlasti eesti reisikirjelduste klassikasse.
Jüri Jürison nii kõrgelt selles
źanris küll ei lennanud ja vajus unustusehõlma, kuid seda põnevam on teda
avastada praegu. Tal on ajastule omane mahlakas stiil, ta tunneb oma lugejat –
eesti maarahvast –, valdab päris meisterlikult sõna ning püüab mõnusalt,
dotseeriva üleolekuta, viimase maailmapilti avardada, olles üpriski avatud
meele ja n-ö. demokraatliku hoiakuga.
Jüri Jürison (1832-1899) oli
mereväelane, õppis insenermehaanikute korpuses ja teenis masinaohvitseina
mitmete laevade peal, sealhulgas ka kurva saatusega soomuslaeval ”Russalka”. 1865.
aastal Kroonlinnast (Kronstadt) alanud pikk merereis purjede ja auru jõul
liikuval korvetil ”Askold”, mille meeskonnas oli 339 meest, oli Jürisonil
esimene; kodusadamasse naasnuna sai ta ohvitseriastme ja ordeni. ”Askoldi”
teekond viis aga tõepoolest maailma teise otsa ja tagasi, kaugeimaks punktiks
jäi Jaapan ja Vene Kaug-Ida sadam Vladivostok. Tee aga viis läbi Kopenhaageni,
Cherbourgi, Lissaboni, üle Atlandi Rio de Janeirosse, sealt taas üle Atlandi
Kaplinna, India ookeani kaudu Hollandi Indiasse (Indoneesia), Singapuri,
Hongkongi, Shanghaisse, Mandźuuriasse ja Jaapanisse.
Aga laskem kõneleda Jaan
Jürisonil endal. Teda huvitasid küll kaugete maade linnad ja looduse eripärad,
ent enim tundis ta huvi siiski inimese vastu.
Kopenhaagenist. Rahvas
näitas ka kaunis lahke olevat, mis iseäranis kaupmeestest võin öelda, kellega
meil, võõrastel inimestel, tegemist oli, need näitasid väga õiglase mooduga
olevat. Aga uulitsapoistest, keda siia väga rohkesti oli siginud, ei olnud meil
sugugi pidu. Juhtusid need kedagi meest kroonumundris uulitsa peal nägema, siis
olid karjakaupa taga ja ajasid raha peale, nagu oleksid nemad mustlase koolis seda
õppinud; vahel hakkasid üsna sabast kinni ja kui seegi ei aidanud, siis
näitasid keelt. Meie ei saanud sagedasti neist muidu mitte lahti, kui astusime
tõlda ja sõitsime eest ära. Siis pidid küll maha jääma, aga näitasid keelt ehk
veel muud hullemat, mis ei sünni rääkida. (Jürison, 1867-69 [1975]:8)
*
Cherbourgist. Siin
seisid ka sel korral kaks Ameerika sõjalaeva. Niipea, kui nende meestega kokku
saime, oli joonelt sõprus lahti, nagu oleksime vanast tuttavad olnud. Ja tegime
tihti vastastikku võõruspidu (seesama lugu juhtus pärastki, kus iial Ameerika
laevadega kokku saime); aga prantsustega, kelle juures ometi mõlemad praegu
võõraks olime, ei saanud meie kumbki nii südamliku järje peale – tere ja
jumalaga, mosjöö, muud ei midagi. (Jürison, 1867-69 [1975]:10-11)
*
Portugali rahva elujärjest. Aga,
kuida öeldud, oma elu-olemises on rahvas väga ropp, lohakas ja koristamata. /…/
Ma nimetan ühtainust asja märgiks. Kord tuuris mu kivisöe vastuvütmine ühel
õhtul ligi hommikuni ning pidin hilise aja pärast söe väljaandja juure ööseks
jääma. Läksime tema korterisse, aga see näitas nagu narukaupmehe pood välja. Kõik
ilusamad ja inetumad asjad lohakil ja koristamata mööda tuba, siin ja seal
kimbud ja pakid maas, kui oleksid nemad praegu ülepeakaela sisse kolinud. Üle
tubade käisid nöörid ja nende peal rippusid must pesu, riidetükid, nartsud ja
kõik, mis rippuda võis. Naine seisis särgiväel sängis maas ja nuusutas potti
sängi ees, ilma et ta võõrast inimest oleks häbenenud ja ennast kinni katnud.
Mulle pandi teise voodi peale õlekott alla ja peenike puhas lina nende peale –
maga ehk valva! Ma palusin vett, et end söetahmast puhtaks pesta, aga lubati
hommiku anda ja seepärast heitsime mõlemad tahmaselt magama. Hommikul viidi
mind alla tuppa, mis uulitsa poolt pärani lahti ja hirmus must ja kole oli.
Siin kauples mu vastuvõtja emand ise viina ja valmisroogadega. Laua taga
istusid söekandjad eilse tahma sees ja jumal teab, mis nad seal sõid. Siis anti
mulle silmavett ja pruukostiks veidi südamekinnitust. Viinatirtsu võtsin küll
vastu, aga rooga ei usaldanud katsuda, sest toored loomasisikonnad, mis jälgil
viisil igaühe ees seisid, ajasid mu söömaisu täiesti ära. Nõnda oli lugu jõuka
mehe juures, nüüd võime arvata, kuida asjad saavad olema vaeste hurtsikutes! (Jürison,
1867-69 [1975]:12-13)
*
Passaattuultest. Lissaboni
alt välja minnes saime varsti hea tuule kätte, mis meid passaattuule sisse viis.
/…/ ”Aga mis on passaattuul?” küsib mõni. – Tuultest, nende loomuse seadusest
ja puhumisest võiksime raamatud täis kirjutada, mis aga õppimata inimesel ometi
segaks jääks, kui selle poolest laiemalt juhatust ep pole saanud. Seepärast
ütleme lühidalt nõnda: passaattuulteks hüütakse neid tuuli, mis mõlema
maailmapooli [pooluse] poolt kesk lõuna alla ehk maavöö (ekvaatori) peale kokku
puhuvad. Kust ja kuidaviisi see kõik sünnib, pole siin ruumi ära seletada. Kui
seda geograafia raamatud ei ulata selgeks tegema, siis küsige oma
kihelkonnakoolmeistri käest, ma loodan, et tema saab seda teadma ja teile ära
seletama – meie peame edasi minema. (Jürison, 1867-69 [1975]:13-14)
*
Brasiilia tüdrukutest .. ja
elukorrast. Õige ime oli mõne süsimusta ja käharpea neegripreili
peale vaadates, kui edev-veidrasti nad hilpusid olid ümber pannud, mis
iseenesest midagi väärt ei olnud. Ja edevad on neegrid seal naerma. Vaata sa
kord neegri peale, siis naerab ta sulle kõigest südamest vastu. Mustadest
tüdrukutest ei pääse sa iial mööda, kui nad sind suure häälega magusasti
takkajärele ei naera. Õnnelik rahvas oma õnnetuses! Naerdes tunnevad vähem oma
orjapõlve raskust. Aga mul tuli selle ilmaasjata naeru peale mõnikord ka süda
täis. ”Madis võtku teid oma naeruga!” mõtlesin mina ja läksin edasi.
Majades on ka elu pärdik küll.
Musti roomajaid ja väikesi sisalikke võid uulitsa peal ja igas majas näha
põrmandu ja seinte peal ronivat, niihästi suure herra toas kui sandi hurtsikus,
otsekui vanad sõbrad, ja kellelgi ei tule meele neid hurjutada. Ei tea, mis
eesti külaeided sest arvaksid, kui neid oma sängi peatsist leiaksid? (Jürison,
1867-69 [1975]:19)
*
Kapimaa põlisrahvast. Muidugi
teada, et siin Kapimaal ja igal pool, kuhu inglaste valitsus ulatab, neegrid
priiuses elavad. Juhtub mõni orjalaev mere peal inglaste kätte, siis asutatakse
päästetud neegrid siia elama. Esmalt jaotatakse nad nagu lapsed teiste käe alla
kasvatada, pärast lastakse oma meelevalla peale elama. Neid kiidetakse väga
head teenrid ja töötegijad olevad. Hotentotid aga, kellest suuremat kasu ei
ole, kihutatakse nende poolt aeg-ajalt maast välja kaugemale. Hotentotid olla
Kapimaale muidu ilmaasjata taevasuitsetajad ja aegamööda maapinnalt kadumas. Nemad
on väikese kasvu, kidura kehaga ja väga laisad, tuimad ja elajaviisi ropud oma
elus. Neid on küll hatsutud harida, aga ei ole midagi aidanud. Üht sugu
rohutirtsudele anda nemad jumalikku au, aga nende suurem Jumal on – viin, mis
eest nad kõik ära annavad ja on valmis tegema, mis iial tahetakse. Et nad viina
tunnevad ja seeläbi seda enam hukka lähevad, selle eest võivad ka eurooplasi
tänada. (Jürison, 1867-69 [1975]:26)
*
Jaavalaste eluolust. Nii õitsev ja haljendav kui maapind siin on, nõnda kidur ja vilets näitab tema pärisperemees jaavalane välja. Kuivanud ja vilets keha poolt, kehv ja pime vaimu poolt, ägab ta Hollandi valitsuse kanna all, kes teda kõigest väest vanades pimeduseohjades püüab pidada, et kergem oleks tema seljas oma kasu taga ajada. Seepärast räägib siin hollandlane jaavalasega tema keelt, aga mitte ühte jaavalast ei leidnud ma, kes oleks tunnistanud end hollandi keelt mõistvat, ennemine tönkisid mõnd sõna inglise keelt. Jaavalane ei tohi ilmaski euroopa inimese ees unustada, et ta jaavalane on, see on inimene, kes ”alanduse ja madaluse sisse sündinud”, iial kõrgemaks tema ees ei tohi tõusta kui tema teenriks. Eurooplane peab end niisuguse ees palju täielikumaks, kõrgemaks loomaks, kelle juures ”tuima” jaavalase silm mingisugust viga ega puudust ei pea nägema. Juhtub nüüd, et mõni niisugune paremast puust nikerdatud eurooplane oma puud ära unustades ka nuhtluse alla sündivat lugu teeb – ja seda peab vahetevahel ikka ka leitama -, siis, noh, siis saadetakse teda koguni saare pealt ära oma palka seal saama, kus jaavalase silm seda häbi pole nägemas. Hollandlasel ei tule mitte uneski meele, et jaavalasel kaugeltki seda mõtet tohiks tulla, kui oleks tema inimene, kes sedasama õigust ja inimeseseisust võiks pärida kui tema! Tuul ja päike on jaavalasel priid ja hollandlane on niisuguse tuima rahva kohta veel enese arvates õige hea ja helde peremees, aga peremeheks tahab ta alati jääda! /…/
Aga, armas Eesti vend! Sa võiksid sest
loost ka õpetust võtta, kuida mõni tark pea hulga jõudu murrab. Tahad lahtistel
jalgadel kõndida, siis korja pähe tarkust, - ja vaimuliku tarkuse kõrvas õige
palju ilmlikku tarkust, mis nüüd tänu jumalale enam ju keelatud ega
kättesaamata ei ole, ütelgu ja kisendagu ka kadedus ja kartus niipalju kui
tahes selle üle! Kadedus ja kartus ei ole ju iial meie sõbrad. (Jürison,
1867-69 [1975]: 35-36)
*
Siinkohal, selle elutarga
mõttega, olekski paslik punkt panna. Jürison ärgitab vaimupimedusele mitte alla
vanduma ja tarkust otsima, sest eestlase supervõime on ikka olnud tark pea. Seda
nii ärkamisaegsel kui 21. sajandi veidi tüdinud palgega Eestimaal.
SISSEKANNE # 392
Mõeldes Trumpi gestaapole... tuli
miskipärast meelde see laul. Sõnum seina peal. Valge räppar. Ausalt öeldes tekitas ICE
ICE BABY vastakaid tundeid juba siis. No et misasi see on? Jääb muidugi loota, et ICE on sarnaselt Vanilla Ice'iga ühe-hiti-ime. Veidi kannatust ja piina, aga kõik läheb mööda.
Aga sõnum on selge, nagu Trumpi enda suust:
Collaborate
and listen
ICE is back with my brand new invention
Something grabs a hold of me tightly
Flow like a harpoon daily and nightly
Will it ever stop? Yo, I don't know
Turn off the lights, and I'll glow...
SISSEKANNE # 391
Ajakiri
Kroonika on välja raalinud, et tšellist Silvia Ilves tasub
miljonärist kihlatu toiduarveid ja küsib ehmatusega, et kas raha tõesti juba
otsas on. Alles see oli, kui ta kihlatu võitis netikasiinos üksteist miljonit
eurot, millest viis miljonit, tõsi küll, pangaarvel kinni istus. Tśellist kummutab
muuseas kurjad kuulujutud, nagu oleks ta oma kallimaga koos tema miljonite
tõttu. Kallim „nägi ammu ära, et ma ei ole temaga koos raha pärast,“ ütles tśellist ja lisas, et nad on koos tulnud
läbi tulest ja veest ning nende armastus on kindel kui kalju.
„Mulle
tohutult meeldib, et ta saab ka maatöödega hakkama. Ei ole nii, et ainult
peened restoranid, Marek pole mingi siidinäpp. Ta on mees, kes on elus kõike
näinud. Nii eluterve ja lihtne. Me mõlemad oleme hingelt lihtsad inimesed,“ kiidab Silvia meest, kes nende
suhte algusest saati on teda otsekui Seeba kuningannat kohelnud ja teeb seda
siiani. Praegu, kui Mareki elus on keeruline aeg, kuna võidetud miljonitest
viis on endiselt pangas kinni ja sissetulek on järjepidevalt suunatud
investeeringutesse, on tšellist enda sõnul oma kallimale eriliselt toeks.
Näiteks tasus Silvia mõni aeg tagasi toidupoe arve ise, sest Marekil ei olevat
sel hetkel piisavat summat arvel olnud, kirjutab Kroonika.
„Tegelikult
teen seda meeleldi. Mulle isegi meeldib, kui vahepeal on selline seis, kus saan
ise maksta. Olen harjunud ise perepea olema. Mul on olnud mehi, keda olen ise
ülal pidanud. Mulle tegelikult meeldiks, kui oleksin see perepea, kes hoolitseb
ja otsustab,“
mõtiskleb Silvia.
See
on meile kõik arusaadav. Eriti neile, kes on kuulanud Kukerpillide laulu armastusest
ja iseseisvast naisest, ehk sellest, kes on peres see tugisammas ja kalju. Sest:
kui naine armastab meest
kõik teeb tööd ära ta eest
ta tassib puid, peseb nõud,
remondib autot, lapsi koju toob
ta kuningriigiks on köök ja siis kui laual on söök
ta hüüab hei hei tulge, muidu jahtub te söök
meeste päevad täis on askeldust
lõuna sõbraga, pits kohvikus
hulk pabereid jääb lauale
tolm katab neid vist kaua veel…
Vaat
sedasi. Aga Kroonika on murelik. Raha, mis kergelt tuleb, läheb ka ruttu. Uus auto,
korter vanalinnas, kihlasõrmus, sada muud pisemat asja. Ühtäkki vaatad … nagu põlegi teist enam.
Mis see miljon või paar siis tänapäeval kah on – meie käibe juures.
Sellest
kiirest kaduvusest ja glamuurist kõneleb ka Queeni legendaarne laul:
Is this the real life? Is this just
fantasy?
Caught in a landslide, no escape from reality
Open your eyes, look up to the skies and see
I'm just a poor boy, I need no sympathy
Because I'm easy come, easy go
Little high, little low
Any way the wind blows doesn't really matter to me, to me
Elan
kaasa. Hoian pöialt. Tśellistile ja tema kaasale ning viiele miljonile, mis kinni istub. Freedom
to € 5,000,000! Raha tahab ringlusesse!
SISSEKANNE # 390
 |
| Vladimir Fetśin jaanuaris 2001 (Foto: Urmas Luik, Pärnu Postimees) |
Pärnu postimees annab teada, et 76-aastaselt on lahkunud Pärnu legend – Vladimir Fetśin ehk Pudeli-Vovka -, kes õigupoolest oli sintlane. Ent tööpõld oli ikka Pärnus, peamiselt kesklinnas. Oi kui palju kilomeetreid asfalti Vovka saapatallad on siledaks nühkinud! See oli ikka täiskohaga töö niimoodi iga päev aastaid ja aastaid Sindist Pärnusse tööl käia ning väärib lugupidamist. Kohalik tänavakunstnik Kryptik on teda Pärnu tänavapilti ka mitmel pool jäädvustanud. Mitu põlvkonda siitkandi inimesi ja paljud Pärnu külalisedki teavad fraasi järgi ”Sjenti on?” Kui mööduja mehele mõne sendi andis, oli Fetšin rõõmus. Kui ei andnud, ei pannud ta seda pahaks.
2011. aastal kirjutas kohalik
ajaleht temast ka sümpaatse portreeloo ning ajakirjanik käis temaga ringil
töövarjuna kaasas. Ega tal kerge võinud olla, sest Vovka samm oli üsna kiire. Rahvasuu
teadis temast ühte-teist jahvatada, midagi tema kohta – aga kunagi mitte midagi
täpselt – teadis vast iga pärnakas. Samamoodi nagu Pudeli-Vovka, olid legendid Flaksi
Mati, bussikontroll Maarika, Kuuli-Raul, Polgu-Olga, kokott Zenta. Nad kõik on läinud (või peaaegu). Nüüd ka
Pudeli-Vovka, kes erinevalt eelmainituist on ka linnapilti jäädvustunud
kunstilise graffitina. Sellest on hea meel.
Aga rahvas teadis rääkida, et
Nagu
näha, on rahva kollektiivne teadmine Vovkast vastuoksusi täis. Mis omakorda
näitab, et Vovka ongi legend. Legendidega on ju sageli nii, et isiklikult me
neid ei tunne, kuid kaude suhestume me nendega kõik moel või teisel. Nad on
justkui meie kõigi omad. On siis ülepea tähtsust sellel mõistmisel, kus lõpeb
tõde ja algab folkloor? Ma olen üpris
veendunud, et legendide kohta me ei soovigi teada täit tõde, isegi kui see
meile kandikul ette kantakse, sest midagi peab jääma ka ettekujutuse viljaks. Vastasel
juhul legend muutub liialt ratsionaalseks ning kaotab oma auraatilise mõju.
 |
| Vladimir Fetśin Pärnu linnapildis (enda foto/Mailiis Ollino (PP)) |
Juurdelugemist:
SISSEKANNE # 389
Sveitsi kuurortlinnas Davosis toimus majandusfoorum, kuhu oli kogunenud maailma eliit. The powerful and the rich. Kõik olid kohal. Nii kuningad kui vasallid. Kanada peaminister Mark Carney pidas kõne maailmakorra muutumisest – fakt, millega tuleb nüüd arvestada. Seda kõnet on hakatud pidama juba ajalooliseks – aga eks aeg näitab, kas tulevikus õpivad koolinoored ajalooõpikutest Carney kõnet justnagu Winston Churchilli kõnet Fultonis (Missouri) 5. märtsil 1946, millest nopiti üles raudse eesriide kujund.
Sir Winston
ütles toona: „Stettinist Läänemerel kuni Triesteni Aadria mere ääres on mandrile
laskunud raudne eesriie. Selle joone taga asuvad kõik Kesk- ja Ida-Euroopa
iidsete riikide pealinnad. Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad,
Bukarest ja Sofia – kõik need kuulsad linnad ja nende ümbruse elanikud asuvad
selles, mida ma pean nimetama Nõukogude sfääriks, ning kõik nad on ühel või
teisel kujul allutatud mitte ainult Nõukogude mõjule, vaid ka Moskva väga
suurele ja paljudel juhtudel üha suurenevale kontrollile.“
Carney kõne peamised
punktid olid:
Mark Carney’t on üldiselt
peetud vähese karismaga tehnokraadiks, aga Davosi kõnega ta kindlasti jättis olulise
jälje – eriti kui seda kõrvutada Trumpi kõnega, mis oli … noh, ütleme, kõigi
Trumpi standardite järgi „suurepärane ja väga arukas“.
Mul on hea meel – ja
see on ka minu kohus – olla koos teiega selles pöördepunktis Kanada ja kogu
maailma jaoks.
Täna räägin ma
maailmakorra murrangust, ilusa loo lõpust ja jõhkra tegelikkuse algusest, kus
suurriikidevaheline geopoliitika ei allu mingitele piirangutele.
Kuid ma väidan ka, et
teised riigid, eriti keskmise suurusega riigid, nagu Kanada, ei ole jõuetud.
Neil on suutlikkust luua uus kord, mis kannab meie väärtusi, nagu inimõiguste
austamine, kestlik areng, solidaarsus, suveräänsus ja riikide territoriaalne terviklikkus.
Vähem
tugevate jõud algab aususest.
Iga päev tuletatakse
meile meelde, et elame suurriikide võimuvõitluse ajastul. Et reeglitel põhinev kord on hääbumas. Et tugevad teevad, mida suudavad, ja nõrgad taluvad, mida peavad.
Seda Thukydidese
aforismi esitatakse kui vältimatut – kui rahvusvaheliste suhete loomulikku
loogikat, mis ennast uuesti kinnitab. Ja selle loogikaga vastakuti seistes on
riikidel tugev kiusatus vooluga kaasa minna. Kohaneda. Vältida sekeldusi.
Loota, et kuulekusega saab osta turvalisust… Ei saa.
Aga missugused on
siis meie valikuvõimalused?
1978. aastal kirjutas
Tšehhi teisitimõtleja Václav Havel essee «Võimutute võim». Ta esitas lihtsa
küsimuse: kuidas suutis kommunistlik süsteem ennast säilitada?
Tema vastus algas
aedviljamüüjaga. Igal hommikul paneb see poepidaja oma aknale sildi: «Kõige
maade proletaarlased, ühinege!» Ta ei usu sellesse. Keegi ei usu. Aga ta paneb
sildi ikkagi välja – et vältida pahandusi, näidata kuulekust, et kõik sujuks.
Ja kuna iga poepidaja igal tänaval teeb sedasama, siis süsteem püsibki.
Havel nimetas seda
«vales elamiseks». Süsteemi jõud ei tulene tema tõest, vaid kõigi valmisolekust
käituda nii, nagu see oleks tõsi. Ja selle haprus tuleb samast allikast: kui
üksainuski inimene lõpetab etenduse – kui aedviljamüüja võtab oma sildi maha –,
hakkab illusioon murenema.
On aeg, et ettevõtted
ja riigid oma sildid maha võtaksid.
Aastakümneid õitsesid
niisugused riigid nagu Kanada selles, mida me nimetasime reeglitel põhinevaks
rahvusvaheliseks korraks. Me liitusime selle institutsioonidega, ülistasime
selle põhimõtteid ja saime kasu selle etteaimatavusest. Selle kaitse all saime
ajada väärtuspõhist välispoliitikat.
Me teadsime, et jutt
rahvusvahelisest reeglitel põhinevast korrast on osaliselt vale. Et kõige
tugevamad teevad endale erandi, kui see neile kasulik on. Et kaubandusreegleid
jõustatakse asümmeetriliselt. Ning et rahvusvahelist õigust kohaldatakse
erineva rangusega sõltuvalt sellest, kes on süüdistatav või ohver.
See pettekujutlus oli
kasulik ja just Ameerika hegemoonia aitas tagada üldisi hüvesid: avatud
mereteid, stabiilset rahandussüsteemi, kollektiivset julgeolekut ning toetust
vaidluste lahendamiseks loodud raamistikele.
Seega, me panime
sildi aknale. Osalesime rituaalides. Ja enamjaolt vältisime tähelepanu juhtimist
lõhedele retoorika ja tegelikkuse vahel. See kokkulepe enam ei toimi.
Lubage mul olla
otsekohene: me
oleme keset rebenemist, mitte keset üleminekuperioodi.
Viimase kahe
aastakümne jooksul on hulk finants-, tervise-, energia- ja geopoliitilisi
kriise paljastanud äärmusliku üleilmse lõimumisega kaasnevad riskid.
Hiljuti on suurriigid
hakanud majanduslikku lõimumist kasutama relvana. Tollimakse hoovana.
Finantstaristut sunnivahendina. Tarneahelaid haavatavusena, mida saab ära
kasutada.
Ei saa «elada vales»
lõimumisest saadavast vastastikusest kasust, kui lõimumisest endast saab sinu
allutamise allikas.
Mitmepooluselised
institutsioonid, millele keskmise suurusega riigid toetuvad – WTO, ÜRO, COP,
kogu kollektiivsete probleemide lahendamise arhitektuur –, on kõvasti
nõrgenenud.
Tulemus on see, et
paljud riigid jõuavad samale järeldusele. Nad peavad suurendama oma
strateegilist autonoomiat: energia, toidu, kriitiliste maavarade, rahanduse ja
tarneahelate alal. See ajend on mõistetav. Riigil, mis ei suuda ise end toita, kütusega varustada ega kaitsta, on
vähe valikuid. Kui reeglid sind enam ei kaitse, pead end ise kaitsma.
Aga peame selgelt
nägema, kuhu see välja viib. Kindlustest koosnev maailm on vaesem, hapram ja
vähem kestlik.
Ja on veel üks tõde:
kui suurriigid loobuvad isegi reegleid ja väärtusi teesklemast, et
takistamatult oma võimu ja huvisid taga ajada, siis muutub «tehingupõhisest»
käitumisest saadava kasu kordamine järjest raskemaks. Hegemoonid ei saa lõputult oma suhteid rahaks
teha.
Liitlased hakkavad
mitmekesistama, et ennast ebakindluse vastu kindlustada. Ostavad kindlustuse.
Suurendavad valikuvõimalusi. Nii taastatakse suveräänsust – suveräänsust, mis
varem põhines reeglitel, kuid hakkab üha enam tuginema suutlikkusele survele vastu
pidada.
Nagu ma juba ütlesin,
on sellisel klassikalisel riskijuhtimisel oma hind, kuid seda strateegilise
autonoomia ja suveräänsuse kulu saab ka jagada. Ühised investeeringud
vastupidavusse on odavamad kui see, et igaüks ehitab endale kindluse. Jagatud
standardid vähendavad killustumist. Täiendavus toob kasu kõigile.
Kanada-suguste
keskmise suurusega riikide jaoks ei ole küsimus selles, kas uue reaalsusega
kohaneda. Me peame seda tegema. Küsimus on selles, kas me kohaneme lihtsalt
kõrgemaid müüre ehitades või suudame teha midagi ambitsioonikamat.
Kanada oli üks
esimesi, kes kuulis äratuskella, mis sundis meid oma strateegilist hoiakut
põhjalikult muutma.
Kanadalased teavad,
et meie vana ja mugav eeldus – justkui tagaksid geograafia ja liitudesse
kuulumine meile automaatselt heaolu ja julgeoleku – ei kehti enam.
Meie
uus lähenemine tugineb sellele, mida Alexander Stubb on nimetanud
«väärtuspõhiseks realismiks», ehk teisisõnu, meie eesmärk on olla
põhimõttekindel ja pragmaatiline.
Põhimõttekindlad oma
pühendumuses põhiväärtustele: suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus, jõu
kasutamise keeld, välja arvatud siis, kui see on kooskõlas ÜRO hartaga,
inimõiguste austamine.
Pragmaatilised
selles, et me mõistame: edasiminek käib sageli ühe sammu haaval, huvid
lahknevad, mitte kõik partnerid ei jaga meie väärtusi. Me tegutseme
laiahaardeliselt ja strateegiliselt, lahtiste silmadega. Me tegeleme aktiivselt
maailmaga sellisena, nagu see on, mitte ei jää ootama sellist maailma, nagu
meile meeldiks, et see oleks.
Kanada kujundab oma
suhteid nii, et nende sügavus peegeldaks meie väärtusi. Seame esikohale
laiaulatusliku kaasamise, et oma mõju maksimeerida olukorras, kus maailmakord
on muutlik, sellega kaasnevad riskid on suured ja kaalul on see, mis saab
edasi.
Me ei looda enam
ainult oma väärtuste jõule, vaid ka oma jõu väärtusele. Me kasvatame seda jõudu
kodus.
Alates minu valitsuse
ametisse astumisest oleme alandanud makse tuludelt, kapitalitulult ja
ettevõtete investeeringutelt, kõrvaldanud kõik föderaalsed tõkked
provintsidevahelisele kaubandusele. Me kiirendame triljoni dollari suurust
investeeringut energiasse, tehisarusse, kriitilistesse maavaradesse, uutesse
kaubateedesse ja muusse.
Me kahekordistame
aastaks 2030 oma kaitsekulutused ning teeme seda nii, et see arendaks meie
kodumaist tööstust.
Me mitmekesistame
kiiresti oma tegevust välismaal. Oleme Euroopa Liiduga kokku leppinud
ulatuslikus strateegilises partnerluses, sealhulgas liitumises SAFEga, Euroopa
kaitsehangete programmiga.
Viimase kuue kuu
jooksul oleme sõlminud veel kaksteist kaubandus- ja julgeolekulepet neljal
mandril.
Paari viimase päevaga
oleme sõlminud uued strateegilised partnerlussuhted Hiina ja Katariga.
Peame läbirääkimisi
vabakaubanduslepingute sõlmimiseks India, ASEANi, Tai, Filipiinide ja
Mercosuriga.
Et aidata üleilmseid
probleeme lahendada, püüdleme muutuva geomeetria poole – eri koalitsioonid eri
küsimuste jaoks, lähtudes väärtustest ja huvidest.
Ukraina küsimuses
oleme tahtekoalitsiooni tuumikliige ja üks suurimaid Ukraina kaitsesse ja
julgeolekusse panustajaid elaniku kohta.
Arktika suveräänsuse
küsimuses seisame kindlalt Gröönimaa ja Taani kõrval ning toetame täielikult
nende ainuõigust Gröönimaa tulevikku määrata. Meie pühendumus NATO artiklile 5
on vankumatu.
Teeme koostööd oma
NATO liitlastega (sealhulgas Põhja-Balti kaheksaga), et veelgi alliansi põhja-
ja läänetiiba kindlustada, mis sisaldab Kanada enneolematuid investeeringuid
horisondi taha ulatuvasse radarisse, allveelaevadesse, lennukitesse ja kohapeal
viibivatesse vägedesse. Kanada on kindlalt vastu Gröönimaa pärast kehtestatud
tollimaksudele ja kutsub üles sisulistele kõnelustele, et saavutada ühised
eesmärgid Arktika julgeoleku ja heaolu tagamiseks.
Mitmepooluselise
kaubanduse alal oleme eestvedajaks silla ehitamisel Vaikse ookeani ülese
kaubandusleppe ja Euroopa Liidu vahel, mis looks uue, 1,5 miljardit inimest
hõlmava kaubandusbloki.
Kriitiliste maavarade
alal loome G7‑le toetuvaid ostuliite, et maailm saaks tarneallikaid
mitmekesistada ja eemalduda nende koondumisest.
Tehisaru alal teeme
koostööd sarnaselt mõtlevate demokraatiatega, et me ei oleks lõpuks sunnitud
valima hegemoonide ja hüpereskaleerijate vahel.
See ei ole naiivne
multilateralism. Samuti ei tugine see hääbunud institutsioonidele. See tähendab
toimivate koalitsioonide loomist, teema haaval, partneritega, kellel on
piisavalt ühised arusaamad, et koos tegutseda. Mõnel juhul tähendab see
valdavat enamikku riike.
Ja see loob tiheda
kaubandus-, investeeringute- ja kultuurisidemete võrgu, millele saame toetuda
tuleviku väljakutsetele vastates ja uute võimaluste avanedes.
Keskmise
suurusega riigid peavad tegutsema ühiselt, sest kui sa pole laua taga, oled sa
menüüs.
Suurriigid
võivad endale lubada üksi tegutseda. Neil on piisavalt suur turg, sõjalised
võimed ja mõjuvõim, et tingimusi dikteerida. Keskmise suurusega riikidel seda
ei ole. Aga kui me peame hegemooniga läbirääkimisi ainult kahepoolselt, siis
teeme seda nõrgemalt positsioonilt. Lepime sellega, mida pakutakse. Võistleme
omavahel, et olla kõige vastutulelikum. See ei ole suveräänsus. See on
suveräänsuse mängimine, ise samal ajal alluvussuhtega leppides.
Suurriikide
võimuvõitluse maailmas on vahepealsetel riikidel valida: kas võistelda
üksteisega soosingu pärast või ühendada jõud, et luua kolmas tee, millel oleks
mõju.
Me ei tohi lasta
tõusval kõval jõul ennast pimestada, mitte näha asjaolu, et legitiimsuse,
aususe ja reeglite jõud jääb tugevaks – kui me otsustame seda ühiselt kasutada.
Mis toob mind tagasi
Haveli juurde.
Mida tähendaks
keskmise suurusega riikide jaoks «elada tões»? See tähendab nimetada asju
õigete nimedega. Lõpetada «reeglitel põhinevale rahvusvahelisele korrale»
viitamine, justkui see ikka veel toimiks, nii nagu seda reklaamitakse. Öelda
süsteemi kohta nii, nagu see on: süveneva suurriikidevahelise võimuvõitluse
ajajärk, kus kõige võimsamad ajavad taga oma huvisid, kasutades majanduslikku
lõimumist survevahendina.
See tähendab
tegutseda järjekindlat. Rakendada samu standardeid nii liitlaste kui ka
vastaste suhtes. Kui keskmise suurusega riigid kritiseerivad ühest suunast
tulevat majanduslikku hirmutamist, aga vaikivad, kui see tuleb teisest suunast,
siis hoiame endiselt silti aknal.
See tähendab üles
ehitada seda, millesse me väidame end uskuvat. Selle asemel et oodata vana
korra taastamist, looge institutsioone ja kokkuleppeid, mis toimivad nii, nagu
nende kohta öeldakse.
Ja see tähendab
hoobade vähendamist, mis võimaldavad survet avaldada. Tugeva riigisisese
majanduse ülesehitamine peab alati olema iga valitsuse prioriteet.
Rahvusvaheline mitmekesistamine ei ole pelgalt majanduslik ettevaatusabinõu,
vaid ka ausa välispoliitika materiaalne alus. Riigid teenivad õiguse
põhimõttekindlateks seisukohtadeks välja sellega, et vähendavad oma haavatavust
kättemaksu suhtes.
Kanadal on see, mida
maailm tahab. Me oleme energia superriik. Meil on tohutud kriitiliste maavarade
varud. Meil on maailma kõige haritum elanikkond. Meie pensionifondid kuuluvad
maailma kõige suuremate ja kogenumate investorite sekka. Meil on kapitali ja
annet ning valitsus, millel on tohutu eelarveline suutlikkus otsustavalt
tegutseda.
Ja meil on väärtused,
mille poole paljud teised püüdlevad. Kanada on toimiv pluralistlik ühiskond.
Meie avalik ruum on häälekas, mitmekesine ja vaba. Kanadalased on jätkuvalt
pühendunud kestlikkusele.
Me oleme stabiilne ja
usaldusväärne partner maailmas, mis on kõike muud kui stabiilne ja
usaldusväärne – selline partner, kes ehitab ja väärtustab pikaajalisi suhteid.
Kanadal on veel
midagi: arusaam sellest, mis toimub, ja otsustavus vastavalt tegutseda. Me
mõistame, et see murdehetk nõuab enamat kui kohanemist. See nõuab ausust
maailma suhtes sellisena, nagu see on.
Me võtame aknalt
sildi maha.
Vana
kord ei tule tagasi. Me ei peaks seda taga leinama. Nostalgia ei ole
strateegia. Kuid sellest murdumisest saame ehitada midagi paremat, tugevamat ja
õiglasemat. See on keskmise
suurusega riikide ülesanne, kellel on kõige rohkem kaotada kindluste maailmas
ja kõige rohkem võita tõelise koostöö maailmas.
Tugevatel on nende
võim. Aga ka meil on midagi – suutlikkus lõpetada teesklemine, nimetada asju
õigete nimedega, kasvatada jõudu oma kodus ja tegutseda ühiselt.
See on Kanada tee. Me
valime selle avalikult ja enesekindlalt.
Ja see on tee, mis on
pärani lahti iga riigi ees, kes soovib koos meiega seda käia.
* * *
