RIIK JA KODANIKUD: riigi mõistest, riigiteooriatest ja kodakondsusest (© Leif Kalev, TLÜ ÜTI)

 SISSEKANNE # 169

Riigi mõiste.   

Riik kujuneb abstraktse mõistena välja alles varauusajal (14.-15. saj). Varasemate ajastute kohta räägitakse tavaliselt valitseja valdusest, omamoodi hiigelmajapidamisest (võimkond, vürstkond). See, kuidas itaalia stato”st saab „kord majas“ asemel korrastatud tervikruum ning paari sajandi pärast kodanike ja mitte valitseja ruum, väljendab inimmõtlemise ja poliitilise enesekorralduse arengut. Eestikeelne riik võetakse laensõnana (sks Reich, rts rijk) kasutusele alles rahvuslikul ärkamisajal (19. saj), mis peegeldab meie riikluse kogemuse lühidust.

Üks tuntumaid riigi määratlusi pärineb 1933 a. Montevideo konventsioonist, mis omistab riigile neli tunnust:

·         rahvas ehk püsielanikkond -vähemalt mingi osa elanikkonna püsiv ühendus alaga;

·         kindlaksmääratud ala  - kontroll vähemalt territooriumi tuumiku üle;

·         valitsus - peab suutma teostada tõhusat kontrolli ala üle, va õigusvastase agressiooni jms korral;

·         rahvusvaheline subjektsus – võime astuda suhetesse teiste riikidega vähemalt põhimõttelise võimalusena

Klassikalise õigusliku riigikäsitluse kohaselt iseloomustab rahvast, ala ja suveräänset avalikku võimu riigi elementidena tihe omavaheline seos.

Inimese seos riigiga põhineb kodakondsusel – poliitilisel ning õiguslikul sidemel, mille kaudu määratakse vastastikused õigused ja kohustused. Inimesed kujundavad riigiks ühinedes endale eneseorienteerumise avaliku ruumi, laiemalt aga oma käekäigu maailmas.

Lisaks õiguslikule vaatenurgale võib välja tuua sotsioloogilise ja haldusliku seisukoha. Sotsioloogiline vaatenurk näeb riiki ennekõike inimeste ja rühmade tegevustulemina, halduslik vaatenurk mõtestab aga riiki masinana, mis töötleb teatud hulga sisendeid (nt maksuraha) väljunditeks (nt avalikud hüved). Siiski keskenduvad kõik need lähenemised riigi üksikutele tahkudele.

Terviklikum lähenemine mõistab riiki vahendina, mida inimesed kasutavad oma ühiselu korraldamiseks. Riik on riigiaparaadi ja kodanikkonna koostoimes kujunev terviklik võimukorraldus ühiste eesmärkide määratlemiseks ja teostamiseks.

Liberaaldemokraatlike poliitikafilosoofide (John.Locke jt) käsitluses tekib inimestel elu keerukamaks muutudes vajadus ühist tegevust korraldada ja selleks kujundatakse ühiskondliku lepetega järkjärgult riigiinstitutsioonid. Riigiteaduste klassik Max Weber pidas seevastu riigi tekkes keskseks sunnijõu monopoli, mis saavutatakse korra kehtestamisega teatud maa-ala ja seal elavate inimeste suhtes. See sunnijõu monopol areneb modernseks riigiks, mis halduspersonali spetsialiseerimise ja üldkehtiva õiguskorra kaudu saab põhiliseks avaliku võimu korraldamise mehhanismiks.

Viis riigi tunnusjoont:

1)      Riik on sidus kogum võimuinstitutsioone, mis on suunatud tervikliku avaliku korra loomisele teatud maa-alal. Institutsioonide all mõistetakse siin siduvaid ja püsivaid sotsiaalseid korraldusi, mis ulatuvad lihtsatest tavadest (olla aus või pidada lubadusi) keerukate formaalorganisatsioonide (riigiaparaat) ja reeglistikeni (õiguskord). Selles protsessis kujunevad riigiaparaat ja tema kandepind, ühiskonnaks organiseerunud rahvas teatud maa-alal. Esimest võib nimetada riigiks kitsamas ja teist laiemas tähenduses;

2)      Riigiaparaadi ülesanne on jõuda kollektiivselt siduvate otsustusteni ja tagada, et riigi maa-alal elavad inimesed neid täidaksid. Riigi kaudu pakutakse selge ja terviklik mehhanism avalike eelistuste määratlemiseks ja nende vahel valiku tegemiseks. Samuti kujundatakse avaliku võimu infrastruktuur eelistuste elluviimiseks.

3)      Riik on suveräänne, st kõrgeim võimuallikas oma maa-alal ja elanike suhtes. Riigiaparaat suudab end kehtestada nii teiste ühiskonna institutsioonide (sisemine suveräänsus) kui välistoimijate suhtes (välimine suveräänsus). Viimasega kaasneb de iure tunnustus rahvusvahelises suhtluses.

4)      Riik on legitiimne ehk tunnustatud arvestatava osa elanikkonna poolt. Legitiimsusel võivad olla erinevad alused. Suurem toetus saavutatakse laia kandepinda omavate ühiseesmärkide nimel tegutsedes ja erinevatele huvidele adekvaatset tähelepanu pöörates, ent sagedamini legitimeerib avalik võim end siiski lihtsalt õiguskorrale tuginedes.

5)      Riigiaparaadi tegevus kujundab avaliku sektori, mis eristub erasektorist oma tegevuse eesmärkide ja põhimõtete poolest. Avalik sektor määratleb ja viib ellu avalikke huve, kehtestab õiguskorra ning vajadusel kasutab jõudu. Samas hoidub riigiaparaat võimalust mööda äri ja kultuuri korraldamisest ning eraellu sekkumisest. Avalik sektor põhineb institutsioonidel nagu avalik õigus, bürokraatia, maksusüsteem ja infrastruktuurilise võimu mehhanismid, sealhulgas jõuvahendid. Igal riigiaparaadi sammul peab olema selge õiguslik alus.

 

Riikluse arengut võib kokkuvõtlikult esitada riigi ajalooliste põhitüüpide kaudu

·         linnriigid (näiteks muistses Mesopotaamias ja Kreekas), mis tänu suhteliselt väikesele maa-alale ja elanikkonnale võimaldavad tihedamat võimukorraldust ja jõuavad varase kodakondsuse katsetusteni, ent jäävad konkurentsis alla territoriaalriikidele, mille arengut kajastavad viis järgmist tüüpi,

·         traditsioonilised andamit võtvad impeeriumid (näiteks Egiptus, Pärsia, inkade riik), kus vähearenenud infrastruktuuri tõttu olid nõrgad sisekontaktid ja ühistunnetus ning valitseja hõre ja sunnipõhine despootlik võim vaid tükati alamateni jõudis,

·         feodalism (keskaegne Euroopa): erineva tasandi ilmalike ja vaimulike maakontrollijate lõdvalt struktureeritud isiklike ja kliendisuhete (lääniisandad ja vasallid) põhinevad jagatud võimuga süsteemid

·         seisusteriik (Euroopa kesk- ja uusaja piiril): üha selgemalt väljajoonistuvate sisulisel tööjaotusel põhinevate seisuste konkurents vahendava kuningavõimu kujundatud mänguväljal,

·         absolutistlik riik (varauusaeg, tüüpnäide Prantsusmaa 17. sajandil): piiramatu võimutäiusega valitseja aparaadi ühtsem, järjepidevam ja tõhusam valitsus territoriaalriikides, mis tekkivad väiksemate ja nõrgemate poliitiliste üksuste sulatamisel suuremateks ja tugevamateks,

·         modernne rahvusriik (Euroopas valdav 19. sajandist): maa-ala ja rahva süsteemne võimukorraldus, mida iseloomustavad territoriaalsus, suveräänsus, põhiseaduslikkus, umbisikuline ja legitiimne võim, avalik bürokraatia, kontroll sunnivahendite üle, kodakondsus ja maksustamine.

Eelmodernseid valitsejaid iseloomustas üldjuhul piirdumine sunnijõul põhineva domineerimisega, modernne riik kasutab sunnijõu kõrval või asemel üha rohkem infrastruktuurilist võimu. Viimane tähendab tuginemist haldusaparaadile, mille abil suudetakse ühiskonda keskvõimu visioonist lähtudes igakülgselt korraldada. Varasemat kohalikku maailmapilti hakkab riigiaparaadi tegevuse mõjul asendama terviklikum ühiskonnataju. Senine usundil ja alamate ustavusel põhinenud valitsemine asendub modernsuse ajastul rahvusriikluse, ilmaliku võimu ja kodanikupõhisusega.

Modernse riigi arengus võib kontseptuaalselt eristada kahte põhiprotsessi: 1) riigiaparaadi teket (state-making), st modernsete valitsemistehnikate arengut ja 2) rahvusriikluse kujundamist (nation-building), st riigi kui ruumi täitmist vaimse sisuga. Lääne-Euroopas kujunes riigiaparaat absolutismiajal 16.-18. sajandil ja rahvusriiklus 19.-20. sajandil; mujal need kaks arenguetappi nii selgelt ei eristunud.

Modernset riiklust iseloomustab püüe siduda kokku kaks erinevat taotlust: rahva huvide kajastamine ja tõhus valitsemine. Rahva huvide ärakuulamine ja arvestamine toovad üldjuhul kaasa paremini läbikaalutud lahendused ning suurendavad riigivõimu toetuspinda. Tõhus valitsemine nõuab aga süsteemsust ja kiirust, mis võib vastuollu minna rahva kirjude ja ebajärjekindlate soovidega. Iga neid taotlusi integreeriv lahendus püüab vastata oma aja väljakutsetele, ent toob kaasa uusi vaidlusi. Sellest hoolimata arvestas modernne riik demokraatia ja inimõigustega. Valimisõigus ja teised kodanike põhiõigused laienesid järk-järgult, mis tõi kaasa heaoluriigi Lääne-Euroopas väljakujunemise 20.sajandi keskpaiku.

Modernse riigi arengut võib kokku võtta järgmiste oluliste sisuliste etappidega:

·         Sissetung igapäeva (penetration) ehk riigiehitamine kitsas mõttes. Luuakse institutsioonid, nõudmaks sisse ühiskaitse vahendeid, säilitamaks sisekorda, lahendamaks vaidlusi. See toob kaasa riigi eliidi poliitilise, majandusliku ja kultuurilise ühtlustumise.

·         Standardiseerimine, st tervet ühiskonda haarava tegevuste ja tähenduste ruumi kujundamine. Luuakse üldine sõjaväeteenistus, kohustuslik haridus ja massimeedia. See toob kaasa suhtlemise keskeliidi ja perifeeriate elanikkonna vahel.  Üldise poliitilise osalusõiguse andmine ehk poliitiline kodakondsus. Antakse mõtte ja sõnavabadused, laiendatakse valimisõigust, lubatakse erakondi. Sellega muudetakse alamate massid aktiivseteks osalejateks riigivalitsemises.

·         Sotsiaalsete hüvede pakkumine ehk sotsiaalne kodakondsus. Suurendatakse heaoluteenuseid ja kogutakse rohkem makse avalike poliitikate elluviimiseks. Need meetmed annavad kodanikele võimekuse õiguslikku ja poliitilist võrdsust praktiliselt kasutada.

 

Modernse riikluse kõrgajaks võib pidada 20. sajandi keskpaika, sellele järgnenud kümnendid on toonud kaasa mitmeid probleeme, mis on põhjustanud riikluse teisenemist (või vähemalt debatte selle üle). Niisugusteks probleemideks on heaoluriigi liiga jõuline laiendamine ja sellele järgnenud kriis, üleilmastumine ja sellega kaasnenud demograafilis-kultuurilised muutused ning uute jõukeskuste kujunemine maailmas. Need muutused on andnud alust väidetele, et ka riiklus on jõudnud postmodernsuse etappi, mida iseloomustab modernsuse ajastule iseloomulike rahvusriikide nõrgenemine ja tsentraliseeritud riigivõimu teisenemine hajusaks mitmetasandiliseks võrgustikuks. Üleilmastumise kaasproduktina tekivad rahvuslikule valitsusele konkureerivad võimukeskused hargmaiste hiidettevõtete ja rahvusvaheliste organisatsioonide kujul, mis vähendavad nii riigi valitsemisvõimekust kui nende seost kodanikega. Radikaalse seisukoha järgi asendavad modernse rahvusriigi põhist valitsemiskorraldust ühiskonna teised võimukeskused või üleilmsed valitsemismehhanismid.

 

Riigi toimimise seletused ehk riigiteooriad

Üldistatult toimib riiklus esijoones avaliku võimu institutsioonide kaudu, mis annavad ühiskonda korrastavaid impulsse. Impulsid hõlmavad nii tähenduste loomist (müüdid, õigusnormid) kui tegevusi (õigusnormide rakendamine, võimupraktikad, jõukasutus). Ühelt poolt need suurendavad sidusust, ent teisalt kindlustavad riigiinstitutsioonide ja neid mehitavate eliitide hegemooniat ühiskonnas. Edu selles kujundab riigi elujõu: kas oma füüsilist ruumi (territooriumi) suudetakse arendada järjest sidusamaks ja võimalusterohkemaks sotsiaalseks ja vaimseks ruumiks.

Riigiaparaat pole monoliit, vaid erinevate institutsioonide kogum, mille sujuvam või takerduvam koostoimimine annab riigivõimule koondsisu. Riigivõimu mõju pole ühesuunaline, igal ajahetkel võistlevad erinevad ühiskonnarühmad riigiinstitutsioonide mõjutamise ja mehitamise üle. Kirjusus väljendub ka inimeste erinevates tegevusjoontes institutsiooni sees ning lõpuks on võimalik inimese enda muutumine. Oluline pole ainult toimijate ja ideede konkurents, vaid inimeste tervikreaktsioon riigiprojektidele. Erinevad lähenemised riigi toimimise täpsemaks seletamiseks on tuntud kui riigiteooriad.

 

Klassikalist põhivastuolu riigivalitsemise korraldusviisis kajastab elitismi ja pluralismi väitlus. Elitism ehk eliiditeooria näeb, et iga inimkooslust suunab domineeriv seltskond ehk eliit. Pluralism näeb, et võim ühiskonnas tekib konkurentsi ja koostöö tulemusel, kus sõltuvalt kontekstist tõusevad esile erinevad inimesed ja rühmad.

Eliiditeooria puhul tuleb eristada algset ehk klassikaliset eliiditeooriat ning tänaseid vorme demokraatlikku ja radikaalset eliiditeooriat. Klassikalise eliiditeooria lihtsaima mudeli kohaselt meenutab ühiskonna ehitus püramiidi, mille tipus paikneb eliit, kes suunab ülejäänuid ehk masse. Veidi rohkem kui sajanditagused edasiarendatud mudelid (Mosca, Pareto) eristavad nende vahel paiknevat vastueliiti, kuhu kuuluvad valitsemiseks võimelised, ent mitte võimul olevad inimesed. Kui valitsev eliit ei suuda masse rahuldada, avaneb vastueliidile võimalus võim üle võtta.

Hariduse, kodanikupädevuste ja valimisõiguse laienemisega klassikalise eliiditeooria seletusjõud nõrgenes. Selle ümberkujundamisel tekkis demokraatlik eliiditeooria (Schumpeter), mille kohaselt erinevad eliidirühmitused konkureerivad valimistel masside toetuse pärast ja võitjad saavad tähtajaliselt valitseda.

Demokraatliku eliiditeooria vastuvooluks on radikaalne eliiditeooria, mille meelest demokraatia on illusioon ja ühiskonna paremik moodustab jätkuvalt suhteliselt ühtlase domineeriva eliidi.

Erinevaid eliiditeooriate suundi ühendab nägemus riigiaparaadist kui põhilisest ühiskonda suunavast mehhanismist, ent eri meelt ollakse selles, kuidas tekib poliitika sisu - kas riigiaparaadi enese sees või sellest väljas paiknevates eliidiringkondades?

Demokraatliku eliiditeooria eliit on erakonnajuhid, kes eristuvad ametnikest, keda nad juhivad. Klassikalises ja radikaalses lähenemises nähakse eliiti tavaliselt riigiaparaadi (eriti täitevvõimu) juhtkohtadel, ent mõnes versioonis ka väljaspool (näiteks majanduseliit, kes tellib endale vajaliku poliitika) või riigiaparaati peitununa (avalikkusele nähtamatud protsesse juhtivad ametnikud või eksperdid).

 

Pluralism on eliiditeooria ajalooline võistleja, mille juured paiknevad õiguslikus pluralismis ehk võimude lahususe käsitluses: mitmed erinevad võimuharud tasakaalustavad ja kontrollivad teineteist, takistades niimoodi võimumonopoli teket.

Ühiskonna võimukasutust laiemalt seletavaks teooriaks arenes sotsiaalne pluralism, mis tõi välja kodanikeühiskonna poliitilise tähenduse ja sai 20. sajandi keskpaiga aluseks klassikalisele pluralismile

 

Klassikaline pluralism lähtub esindusdemokraatia ideest. Vastavalt inimeste huvide muutumisele huvirühmad tekivad ja kaovad pidevalt. Nad mõjutavad poliitikat erinevate tegevustega, ennekõike valimistega. Kindla eliidi asemel eestvedaja roll vahetub vastavalt teemale ja seda kannavad väga erinevad inimesed. Inimeste ja nende liitude, eriti erakondade tegevus määrab poliitika sisu, mida viib ellu neutraalne masinataoline riigiaparaat.

Uuspluralism kujunes valitsemiskogemuse mõjul tekkinud klassikalise pluralismi muutumisega 20. sajandi lõpul. Tulemuseks oli deformeerunud polüarhia mudel, kus huvirühmade võrdsuse asemel on juhtkohal majanduslikud huvirühmad ning valitsemist aktiivselt mõjutav ametnikkond. Majandustoimijad teostavad oma mõju erakonnajuhtide kaudu ning riigiaparaat püüab erinevate mõjude all olevat poliitikat tasakaalustada. Seega on riik uuspluralistide käsitluses suuresti ametnikukeskne. Ametnikkonnal on riigi toimimise ja arengu suunaja ja ühtlustaja roll, kuid pole välistatud, et valikute tegemisel kerkivad esiplaanile hoopis nende isiklikud huvid. Esindusdemokraatia ja poliitilise kontrolli mehhanismid nõrgenevad, asendudes osalt poliitilise kauplemisega. Viimases on paremad võimalused suurema rahakotiga toimijatel, ennekõike äriringkondadel. Siiski ei kanna uuspluralistid esindusdemokraatiat täiesti maha. Parlamendile jääb oluline moraalne mõju ja seadusandlik võim.

Uusparempoolsus on ennekõike poliitika ja valitsemise kriitika majandusteoreetilisest perspektiivist. Avaliku valiku teooria väidab, et poliitikud püüavad võimule saamiseks ära aimata valijate ootusi ja pakkuda ilusaid lubadusi nende rahuldamiseks (nõudluse poolne mudel), või siis suunata valijate ootusi ning luua enne valimisi näilist heaolu, millele puudub majanduslik kate (pakkumise poolne mudel). Ametnikud püüavad omakasupüüdlikult paisutada nende käsutada oleva raha ja alluvate hulka. Riigi vajadused või avalikud huvid laialt võttes jäävad tahaplaanile. Uusparempoolsus ei paku oma süsteemset riigiseletust rahuldudes mõtteviisiga „juhtub see, mis juhtub“ või sukeldudes mingi üksikteema käsitlemisse (nt eraomandi kaitse). Siiski võimaldab uusparempoolne riigiteooria seletada mitmeid moonutusi, mis poliitikute või ametnike omakasupüüdlikkuse tõttu valitsemises tekivad.

Marksism on poliitika ja valitsemise kriitika klassivõitluse teesist lähtudes. Riik on vahend, mille abil valitsev klass oma võimu teistele peale surub, rõhutute hulgast kerkiv uus klass aga kukutab nad lõpuks ja hakkab ise teisi valitsema. Klassikalises, 19.sajandi marksismis, on otsustavaks omandisuhted ja võitlus võimu pärast käib kapitalistide-tööliste vahel. 20. sajandi uusmarksismis on otsustavaks vaimne ülemvõim ehk hegemoonia, mida võimulolijad teostavad ennekõike meedia ja haridussüsteemi kaudu inimeste mõtlemist programmeerides, ent ka riigi sunniaparaati kasutades. Valdavalt näevad marksistid riiki oma võimu pealesurumise aparaadina, mis tulevikus revolutsiooni või reformide tulemusena kaob.

 

Terve rida väga erinevaid voole peab riigi puhul keskseks hoopis seda, millena osalised teda tõlgendavad. Postmodernistid näevad riiki põhinevat sümbolvägivallal, sellel, et keegi suudab valitsevaks muuta oma arusaama tegelikkusest. Uusmarksismile lähenevad postmodernistid räägivad hegemooniast ühiskonnas. Samas mõistetakse riigiinstitutsioone sageli muutuste võtmetoimijana. Niisuguse lähenemise näiteks on Foucault” käsitlus riigist kui normaalsuse kehtestamise mehhanismist ühiskonnas, aga ka näiteks Sorenseni käsitlus riigi teisenemisest kui riigiinstitutsioonide proaktiivsest kohandumisest üleilmastumise tekitatavate muutustega tegevuskeskkonnas.

 

Kodakondsuse mõiste.

Kodakondsus väljendab inimese subjektsust ühiskonnas. Selle kaudu määratletakse õiguste ja kohustuste ulatus, samuti seos kindla riigiga. Ühelt poolt on kodakondsus ühtlustav ja liitev, luues aluse ühtekuuluvustundele ja võrdsusele seaduse ees. Samal ajal on tegu ka eksklusiivse ja väljaarvava nähtusega, mis annab kodanikele eriõigusi ja eristab neid „teistest,“ väljajääjatest, kellele ühel või teisel põhjusel kodakondsust ei omistata.

NB! Poliitika ja valitsemise mõistmiseks on inimese poliitiline subjektsus üks olulisimaid lähtekohti. Sisuliselt on küsimus selles, kuivõrd isikul on õigus osaleda avalike eelistuste määratlemisel ja võimu teostamisel.

Inimese subjektsuse kesksed ajaloolised tüübid on kokku võetud alljärgnevas tabelis (Heater, 2004, mugandus Kalev, 2011):

Tänast arusaama kodakondsuse sisust mõjutavad kaks suurt ajaloolist eeskuju. Vana-Kreeka linnriikidest algab nn sügava ehk vabariikliku kodakondsuse traditsioon, mis eeldab aktiivset osalust. Just kodanike endi panus tagab nende õigused, vabaduse ja vabariigi olemasolu. Sügav kodakondsus oli võimalik väikese inimhulga juures piiratud maa-alal, selle klubiline iseloom jättis suurema osa elanikest väheste õigustega mittekodanikeks.

Sarnaselt alustanud Vana-Rooma seevastu laiendas kodanikuõigused kõigile impeeriumi vabadele elanikele (lõplikult Caracalla ediktiga 212), ent vähendas nende poliitilist sisu. Nii oli Rooma kodanik ennekõike arvestatava isikupuutumatuse ja tsiviilõigustega inimene, kellel aga sisuliselt puudus sõna- ja osalusõigus riigi käekäigu määramisel. Seda lähenemist kodakondsusele nimetatakse õhukeseks ehk liberaalseks. Vana-Rooma õhukese kodakondsuse mudel varises koos impeeriumiga ning asendus vanemate valitseja-alamate suhtega riikliku killustatuse ja arvukate privileegide tingimustes. Taas nähti riiki pigem valitseja kokkuvallutatud hiigelmõisana, kus elab hulk eri rollides alamaid. Uued arusaamad valitseja ja valitsetavate suhetest muutusid valdavaks alles modernse riigi tekkega.

 

Tänapäevase kodanikeriigi geneesi saab lihtsustatult iseloomustada viie põhiastmena:

·         Absolutism 16.-18. saj. Terviklik keskvõim paljude tasanditega feodaalkorra asemel. Ainuvalitseja valitsemisaparaadi ja riigi ühtsuse kujunemine. Sisulisi kodanikke veel pole, on alamad

·         Suveräänikäsitluse muutumine 17.-18. saj. Ainuvalitseja asemel tõuseb suverääniks rahvas, st teatud ala elanikud, kes muutuvad valitseja alamatest riigivõimu kandjateks. Esialgu mõistetakse rahvast siiski aadli ja hiljem erinevate seisustena, kelle esindatus tasakaalustab ainuvalitseja võimu. Siin on alamad-kodanikud üldistatult suveräänsuse kandjad, keda esindab kõrgaadel, isikliku tasandi õigused on veel välja kujunemata.

·         Liberaalne õigusriik 18.-19. saj. Toimub riigi funktsionaalne spetsialiseerumine ja eristumine erasfäärist ning riigivõimu piiramine ja legitimeerimine õiguskorra abil. Kujundatakse rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja seisundile sobilik staatus ka üksikisiku tasandil, õiguskorraga kodaniku vabadusruum riigivõimu iseloomust sõltumata. Saavad alguse põhilised inimõigused nagu õigus elule, inimväärikusele, isiklikule ja eraelu puutumatusele, ettevõtlusele. Kodanik on kindlate õigustega, ent vähe poliitika ja valitsemisega tegelev isik.

·         Demokraatlik õigusriik 19.-20. saj. Kujunevad poliitilised õigused, mis tähendavad kodanike võimalust kujundada riigivõim, ennekõike hääletada ja kandideerida valimistel riigivõimu teostamiseks, aga ka mõtte-, sõna-, ühinemis- ja kogunemisvabaduse kaudu osaleda poliitika kujundamises. Õiguslikku võrdsust täiendab poliitiline võrdõiguslikkus. Kujuneb kodanikeriik.

·         Sotsiaalne õigusriik 20.-21. saj. Kujuneb arusaam, et demokraatliku võimu reaalseks teostamiseks vajavad inimest poliitilist, kultuurilist ja majanduslikku emantsipatsiooni. Inimeste võimalus inimväärseks eluks ja oma võimete väljaarendamiseks ning põhiturvalisuse tagamine, mis peaks looma võimalused poliitilist ja õiguslikku võrdsust sisuliselt kasutada.

Viimaste aastakümnete võtmeteema on olnud kodakondsuse kohandamine ühiskonna mitmekesisusega. Paljusid vähemusi ja allkultuure on vaja siduda avalikku ühisruumi. Rände suurenemine maailmas on kaasa toonud mitmikkodakondsuse. Heaoluriik on kujundatud palju aktiveerivamaks kui varem. Niisiis pole kodakondsus veel lõplikult väljakujunenud kontsept, mida näitab ka selle mitmetahuline tõlgendamine täna.

 

Kodakondsuse tänapäevane sisu: Põhimõttelise arutluse tasandil küsitakse, missugusel alusel peaks kodanikkond põhinema ja missugused ootused ning tegevusruumi see kodanikule kujundab? Lihtsalt öeldes on kõne all normatiivsed jooned, mida kodanikuks olemisega seostatakse. Kokkuvõtlikult võime siin välja tuua kaks keskset väitlust:

Üks neist arutleb kodaniku aktiivsuse (osaluse) üle. Vabariiklik e. sügav kodanikukäsitlus ütleb otse, et kodaniku poliitiline aktiivsus on vajalik, sest see on kodanikeriigi eelduseks. Liberaalne lähenemine jätab aktiivsuse kodaniku valida, pidades kõige olulisemaks kodanikuõiguste piisavat tagamist. Samas eeldatakse, et kõlbeliste olenditena tunnevad kodanikud ise piisavalt vajadust poliitikas osaleda. Tänane kodakondsus põhineb õiguslikult liberaalsel alusel, ent püüab demokraatia kaudu sellega ühendada vabariikliku lähenemise tugevusi.

Võrrelgem liberaalset ja vabariikliku kodakondsuskäsitlust (Faulks, 2000 via Kalev, 2011):

Teine väitlus käib osaluse ja rahvusriigi seoste ümber. Siin võib eristada kolme võistlevat seisukohta:

·         rahvuslik, milles kodakondsuse määrab kultuurikogukond, mis põhineb keelel, usundil, ühisel päritolul või ajaloolisel kogemusel. Hea kodanik sarnaneb teistega;

·         vabariiklik, kus kodakondsus põhineb teadlikul isiklikul poliitilisel valikul, pühendunud ja aktiivsel osalemisel poliitilises kogukonnas. Hea kodanik on see, kes seda ise aktiivselt tahab ja seda osalusega ka tõendab;

·         sotsiaalne, mille järgi on kodakondsuse aluseks elamine teatud maa-alal, mis annab kuuluvuse selle demokraatlikku kogukonda. Siin on hea kodanik iga elanik, kes osaleb ühiskondlikus lepingus.

 

Lisaks sellele üldistatud kodakondsuse käsitlusel võime rääkida kodakondsusest kolmes põhilises võtmes:

·         poliitilise põhimõttena, mille alusel määratletakse kodanike ring ja kujundatakse subjektsus;  

·         õigusseisundina, mis seadustega määratleb kodanikkonna ja kodanike õigused ning kohustused

·         sotsiaalse praktikana ehk inimeste tegeliku poliitilise, majandusliku ja kultuurilise subjektsusena.

Eestis on täna levinum õiguslik käsitlus; riigiteadustes kasutatakse nii õiguslikku kui sotsioloogilist lähenemist, ent viimane on siin olulisem kuna hõlmab mitmeid sisulisi identiteete ja sotsiaalseid seoseid. Õigusseisundi tasandil on kesksed küsimused, missugusel viisil põhimõttelised valikud õiguste ja kohustustena teostatakse ja kuidas see haakub inimeste teiste õiguslike seisunditega. Eksklusiivselt määratletud kodanikkond moodustab riigi rahva poliitilises mõttes ja on riigiaparaadiga selgetes vastastiksuhetes, mida iseloomustab õiguste ja kohustuste tasakaal, nagu näitlikustatud järgmises tabelis (Kalev jt, 2011):

Inimõigused on kõige üldisem mõiste ning kasutusel ennekõike poliitikafilosoofias ja rahvusvahelises õiguses. 20. sajandil sätestati mitmete rahvusvaheliste ja regionaalsete lepingutega inimõiguste nimekirjad, mida lepingutega ühinenud liikmesriigid lubasid tagada (näiteks ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon 1948, kodaniku-, poliitiliste, sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste õiguste paktid 1966, Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon 1953 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta 2000).

Niisiis eeldab õiguslik lähenemine lisaks kodanikele teistegi seisundite olemasolu. Üldistatult võime eristada viit inimese õiguslikku põhiseisundit, mis õigustemahu kahanemise järjekorras on järgmised:

1)      kodanikud, st täismahus põhikorra subjektid

2)      alalised elanikud (tänases Eesti õiguses pikaajalised elanikud), kellel tavaliselt on peaaegu täielikud tsiviilsed ja sotsiaalsed, ent mitte poliitilised õigused ja kohustused;

3)      ajutised elanikud, kelle õiguste ja kohustuste maht on piiratum, nagu ka riigis elamise aeg;

4)      turistid, kelle õigused ja kohustused on olemas ennekõike tsiviilõiguste ja muude praktiliste vajaduste mahus, mõistagi ka rahvusvaheliste inimõiguste mõttes;

5)      ebaseaduslikud elanikud, kes paiknevad stabiilsest õiguskorrast väljaspool ning kelle õiguste ja kohustuste maht on vaieldav.

 

Viimastel kümnenditel kasvanud piireületav ränne ja inimeste üheaegne seotus mitme riigiga ehk transnatsionaalsus on toonud kaasa surve tavapärasele õiguslikule kodakondsusmudelile. Järjest enam riike lubab mitmikkodakondsust ehk samal ajal mitmete riikide kodanikuks olemist, kuigi nõuab tavaliselt keskse asukohariigi määratlemist eraõiguse ja sotsiaalmajanduslike seoste (maksud, toetused, sõjaväeteenistus) mõttes. Väitlused selle üle, mis piirini on võimalik olla samaaegselt mitme riigi kodanik, jätkuvad.

Omaette teema on Euroopa Liidu kodakondsus, mis ei tähenda mitmikkodakondsust, vaid on näide mitmetasandilisest kodakondsusest ehk mudelist, kus inimestel ja avalikul võimul on vastastikseosed mitmel eraldipaikneval tasandil. Oma tänasel kujul on Euroopa Liidu kodakondsus määratletud liikmesriikide kodakondsuse kaudu ja sisaldab seda täiendavaid õigusi.

 

Euroopa Liidu kodakondsuse sisu (Oppenheimer, 2002):

·         tööjõu, teenuste ja kaupade vaba liikumine jm siseturu reeglitest tulenev;

·         võrdse kohtlemise põhimõte;

·         üldine elukohaõigus liidu piires;

·         passiliit, piirikontrolli kaotamine (Schengen), politseikoostöö (Europol);

·         ühtne pagulasmääratlus;

·         laiendatud diplomaatiline kaitse;

·         kohalike omavalitsuste ja Euroopa Parlamendi valimise õigus;

·         õigus petitsioonideks Euroopa Parlamendi ja EP ombudsmani poole;

·         õigus pöörduda kirjalikult igas ühenduse ametlikus keeles kõigi EL-i institutsioonide poole ja saada vastus samas keeles

·         õigus pääseda ligi Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele.

 

Igapäevakasutuseks keskne Euroopa Liidu kodanikuõigus on vaba liikumine ja töötamine kogu liidu piires. Lisaks kodanikele on Euroopa Liit selle kehtestanud ka liikmesriikide alalistele elanikele, kes on nüüdseks määratletud ka liidu alaliste elanikena.

Õigusseisund kujundab aluse kodakondsusele kui sotsiaalsele praktikale. Klassikaliseks on siin kujunenud Thomas H. Marshalli käsitlus, mis näitab kodakondsuse arengut kolme keskse kodanikuõiguste valdkonna järkjärgulise väljakujunemise kaudu. Marshalli käsitlus on küll loodud Inglismaa ajaloo põhjal, ent sellele vaatamata kuulub see kodakondsusuuringute kullafondi.

Marshalli kodakondsuse mõõtmed on järgmised (tabel: Kalev jt, 2011):

 

Kodaniku subjektsus pole ainult riigi poolt pakutavad õigused-kohustused, vaid nende reaalne tajumine ja sellest lähtuv igapäevakäitumine. Stalinlik konstitutsioon nägi ette palju õigusi, ent praktikas neid ei tunnetatud. Samuti rõhutab Eesti põhiseadus mitmes kohas rahvasuveräänsust ja kodanikuaktiivsust, ent praktikas on poliitilise osaluse näitajad suhteliselt madalad. Niisiis on kodakondsuse mõtestamisel tähtis pöörata tähelepanu nii kodaniku õiguslikule seisundile kui ka tema sotsiaalsetele praktikatele.

 

KOKKUVÕTTEKS:

·         Riik on riigiaparaadi ja kodanikkonna koostoimes kujunev terviklik võimukorraldus ühiste eesmärkide määratlemiseks ja teostamiseks. Riiki iseloomustavad avaliku võimu eristumine erasfäärist, suveräänsus ja legitiimsus. Inimühiskonnad on selleni jõudnud pika arengu tulemusel, millel varased linnriigid ja andamipõhised impeeriumid on feodalismi, seisuseriigi ja absolutismi kaudu jõudnud modernse rahvusriigini.

·         Tänapäeva riik on kodanikeriik, kus avalik võim on kodanike teenistuses ja kodanike valitud. Ka kodanikeriigis struktureerib avalik võim riigi toimimist ning selle tegevus mõjutab oluliselt riigi konkurentsivõimet ja inimeste heaolu.

·         Riigiaparaadi töökorraldust ja kodanikega seostumise viisi seletavad riigiteooriad.

·         Kodakondsus on inimese seisund poliitika subjektina nii rahvana kõrgeimat riigivõimu teostades kui üksikisikuna õigusi ja vabadusi kasutades. Suurema osa ajaloost on inimesed olnud pigem valitseja väheste õigustega alamad kui kodanikud. Kodanikeriik kujunes Lääne-Euroopas välja 18-19.sajandil.

·         Kaks põhilist vaadet riigi ja kodaniku suhtele on vabariiklik ja liberaalne traditsioon. Vabariiklik (sügav) kodakondsus eeldab indiviidilt poliitilist aktiivsust, liberaalne (õhuke) ei pea seda obligatoorseks ning väärtustab rohkem indiviidi vabadusi ja õigusi.

 

 

Allikas:

Kalev, L. (2011). Riik ja kodanikud. Poliitika ja valitsemise alused. Riigiteaduste kõrgkooliõpik. (Autorite kollektiiv). Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituut, lk. 62-80.

EDUARD TINNI ELUVÕITLUS. Raamatust "Minu kumite I" (2022)

 SISSEKANNE # 168

www.apollo.ee

Lugesin läbi Eduard Tinni äsja ilmunud mälestusteraamatu „Minu kumite I“. Õigupoolest on tegemist memuaaride ja filoofiliste tõekspidamiste ühisväljaandena, kuna lineaarsete mälestuste vahele on põimitud ka filosoofiat, ühiskondlikku kriitikat. Raamat on üsna huvitav, hõlmates kaasaega, raskuskeskmega 1960-1980ndatel – mis on loogiline, sest autor on sündinud 1943. Minu ema on sündinud 1944, minu onu 1942, seega nende põlvkonna esindaja. Ema seda raamatut mulle ka soovitas, öeldes, et see on aus ja ladus lugemine ning temale on seal kirjapandu väga tuttavlik.

Jah, see on ladusalt kirjutatud tõesti, kuigi siin-seal esineb kordusi ja nimesid on raamatusse puistatud ka ohtralt, natuke liigagi. Ka on tekst ebaühtlane, milline mulje jääb võib-olla seetõttu, et Tinn keskendub liiga detailselt spordile (olles pikka aega karate-spordi eestvedaja Eestis) ja mainitud aastakümnetele, libisedes kergelt üle lähimast ajast, millest jääb üles ikkagi palju looritatut. Eraelust Eduard Tinn üldse ei räägi, pean silmas perekonda, lähedasi. Lapsepõlvest ta teeb juttu, nii et sealt avaneb autori taust, aga hilisemast elust hüppab ta üle. Samas saame teada, kuidas ta nõukogude funktsionäärina välismaa tuuridel ja Venemaal prostituutide ja austajannade võlusid nautis, isegi nõnda, et tema karvamüts suure kiiruga Pariisi bordelli maha jäi.

Oot-oot, aga mis mees ta siis oli? Eduard Tinn pärines intellektuaalide perest, sündis Jaroslavlis, nii tema vanaisa Eduard Tinn kui isa Olev Tinn olid näitlejad.  Kasvukeskkonda seletab kõige paremini seik, et Voldemar Panso ööbis mitu korda Tinnide kodus diivanil. Vanad näitlejad võtsid seal koos pahatihti ka viina, mis vanaisa Tinnile vastukarva oli ja mõjutas karskuse suunas ka lapselast.

Tinn oli andekas ja ambitsioonikas, elusihid selged – see kumab läbi kogu raamatust; seda ilmestavad kohe raamatu algul üles loetud elupõhimõtted punkt punkti kaupa, millest Tinn on juhindunud elu jooksul, olenemata riigikorrast ja ühiskondlikust positsioonist. Heal tasemel kooli, Tallinna 21. keskkooli lõpetamise järel hakkab ta karjääri üles ehitama, läheb Tartu ülikooli, Moskvasse teatriinstituuti, hiljem Moskva ühiskonnateaduste instituuti, mis käik andsid talle head ametikohad. Saame teada, et maailmavaatelt oli ta puhta marksismi austaja, vastandudes Adorno ja Marcuse käsitlustele. Ühiskondlik positsioon võimaldas tal luua märkimisväärse suhtevõrgustiku, nii et ainult loe ja imesta, milliste nimedega Tinn lävis – nii kodumaal, laial Venemaal kui ka välismaal.

Heitlikel üheksakümnendatel jäi kõva sebija Tinn ise nagu pisut hammasrataste vahele, tegeledes mingite kahtlaste ettevõtmistega, nagu maailma suurima kasiino rajamise idee Naissaarele või juudi emigrantide transpordiks mõeldud Tallinn-Tel Avivi lennuliini rajamise ideega. Samuti tuleb välja, et taasiseseisvunud Eestis oli ta üks esimesi pankrotimeistreid. Kuid sellest kõigest räägib ta üsna pealiskaudselt, jättes õhku kahtluse, kas ta mitte ise pesueht aferist ei olnud. Ehkki ta kirjutab, et tema jäi oma põhimõtete vastu ausaks, olles n-ö. vanakooli aumees ka äris, kuid ümbritsev taustsüsteem oli kõvasti muutunud. Kauboikapitalism kogu oma võimaluste ja hädadega, ehk kes kellelt naha üle kõrvade lööb.

Suhteliselt küsitavaks jäävad ka Eduard Tinni suhted julgeolekuga. Oli ta siis kagebeeźnik või lihtsalt flirtis selle kardetud organisatsiooniga, mida Tinn, tõsi küll, ei paistnud kartvat. Näiteks kirjutab ta külaskäigust Rootsi väliseestlaste juurde, kelle raamatukogust võtab ta kaasa omal valikul nii palju (keelatud) raamatuid, kui ta kanda jõudis – tingimusel, et ta Nõukogude Liidu tollist läbi saab. Tinn saigi, kusjuures täitsa avalikult, mitte midagi põue ega püksisäärde peitmata (nagu tavaliselt sel ajal tehti). Järelikult pidi Tinnil olema kindel trumpkaart, mis võimaldas sedalaadi käitumist. Teine näide on see, kuidas ta kohalikult ideoloogiasekretärilt Rein Ristlaanelt sõimata sai, et too tegelevat Moskvale mittemeelepäraste asjadega (rahvusvahelise sporditurniiri korraldamisega iseseisvalt) ja et see toovat vaid jamasid kaela. Mis julgeolek sellest arvab, ahastanud Ristlaan. Mispeale Tinn oli öelnud, et relax, vana, „mina olengi julgeolek.“ Ja lõpuks oli Tinn lavakunstikateedri vastuvõtu-komisjonis kaitsnud mitme näitleja (Merle Jääger, Epp Eespäev, Rain Simmul, Peeter Oja) seljatagust, rääkides asjad ideoloogiliselt õigeks. Ka seisis ta nõuka-korra silmis nonkonformistliku bardi Tarmo Urbi selja taga.

Tegemist on niisiis huvitava sissevaatega ühe keskmiselt edukama nõuka-aja tegelinski töödesse-tegemistesse ning maailmavaatesse. Tinni kõrges intellektuaalsuses ei saa kahelda: suur lugemus ja huvitav elufilosoofia annavad sellest tunnistust. Natuke häirib aga egotsentristlik hoiak, mingi machondus, õigustus, ka teatud misogüünsed allhoiakud. Need kumavad tekstist läbi…, kuigi võib-olla see tundub ainult nii. Ma ei tea. Midagi häirib. Aga ma mõista seletada, mis täpselt. Oli ta siis aferist või mitte?

Aga kindlasti on Eduard Tinnil paremini läinud kui Sõgelite dünastiast pärit Urmas Sõgelil, kelle ühe hingetõmbega kirjutatud mälestustest hoovab lugejate meeltesse parajalt ülbet eluhoiakut ning aegade pöördumisest tingitud kibestumist. Tinn oma kibestumist välja ei vala ja selle eest talle kõva plusspunkt.

MOTIVATSIOONIKIRI: MIKS MA TAHAN RIIGITEADUSE MAGISTRIÕPPESSE (nüüd ja kohe!)

 SISSEKANNE # 167

EELLUGU:

Ma otsustasin kandideerida Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi riigiteaduste magistri-õppesse. Jah, täiesti 25. tunnil, kuna täna südaööl on avalduste esitamise deadline SAISis. Aga mulle tuli see ilmutuslik mõte täpselt eile pisut enne südaööd. Et mis oleks, kui… Varem olin ka õppekavasid läbi käinud, kuid ei klikkinud millegagi. Ja kui midagi kõnetaski, siis oli see tasuline õppekava. Thanks but no thanks! Raha põle!

Siis lõi mulle ette riigiteaduste magistriõpe. Mis peamine, tasuta. Mu arvates sobib infoteaduse baka eeldusena väga hästi. Nõutav analüütiline mõtlemine ja andmekirjaoskus on mul olemas. Seega miks mitte üritada. Oleks patuasi lasta oma infoteaduse baka cum laude niisama allavoolu ulpima, et võib-olla jõuab sellega nõndaviisi kuhugi. Olen ikkagi kolm aastat kõvasti vaeva näinud, depressiooni põdenud ja eufooriat maitsnud – võib küsida, et mille nimel!? Aga vaat, võib-olla siin terendabki minu võimalus, minu uus arenguperspektiiv? Riigiteaduste magister ei kõla ju halvasti, eksole. Aga ssshh, ma ei reklaami seda värki enne välja, kui olen vestlusel ära käinud ning oodata on positiivset tulemust. Muidu hakka end veel välja vabandama.

 

KIRI ISE:

Ma näen oma võimaliku magistritöö teemapüstitust  perspektiivist, millega ma ise olen otsapidi paratamatult seotud, ehk missuguses ühiskondlikus positsioonis ma end leian, olles kõrgharitud erivajadusega riigikodanik. Mõtlen siinkohal kaasamisühiskonda ja õigust olla kaasatud, mis peaks olema heaoluühiskonna üks kõrgematest pürgimustest,  kindlasti kõrgemal kui konkurentsiühiskond.  Selle tähtsus võimendub eeskätt just väikestes ühiskondades, nagu Eesti, kus me armastame rõhutada, et igaüks loeb.  Õieti võikski see olla meie riigi sotsiaalpoliitiline kreedo: everyone is in.

Niisiis huvitab mind küsimus, kuidas väärtustatakse inimesi, kellel on hariduslik pagas ja haritus, kuid nad ei ole sellegipoolest kaasatud, kuna neil jääb avatud konkurentsitingimustes vajaka mõnedest sotsiaalsetest oskustest – näiteks oskus end müüa, turundada. Tõdegem, et erivajadusega inimene on alati mõnevõrra ebasoodsamas stardipositsioonis, isegi kui kirjutamata reeglite alusel püütakse luua edemust. Olukorda võiks iseloomustada näiteks valikuga rahvastepalli meeskonda, kus kapten võtab oma tiimi loomulikult esmalt sõbra, seejärel ilusama tüdruku, tugevama poisi… kuni jääb see, kes jääb.

Riik võimaldab hariduse kõigile oma kodanikele olenemata tema soost, religioonist, rahvusest – mis on väga õilis, kaasaja heaoluühiskonna normatiividega kooskõlas.  Kui see kodanik väga pingutab, saab ta diplomeeritud ja kõik teed on avatud. Teoorias vähemalt. Reaalselt tuleb siis see „pick-up“ situatsioon: väljapakkumine ja valik. Konkurents. Sisenemine tööturule, saada ühiskonna täiemõõduliseks liikmeks koos kõigi hüvedega – pean silmas mõistagi väärilist palka, mitte sotsiaaltoetuste peal laveerimist for the rest of your life. See tähendab, piltlikult öeldes, seda tunnet, et me kõik oleme tunnistatud justkui automobiilideks, ent sealsamas on üks tehasest välja veerenud Lada’na ja teine Mercedes-Benz’ina – arvake, milline skoorib esimesena? Ometi on mõlemal neli ratast ja rool ning sõidavad, kuhu vaja. Kuid see prestiiž, maine…

Eelnevad näited tõin ma selleks, et rõhutada konkurentsiühiskonna ja kaasamisühiskonna erisusi veidi grotesksel moel. Võib tekkida olukord, kus kõrghariduse omandanud erivajadusega kodanik tahab panustada, saada abisaajast ise abiandjaks, kuid ta seisab silmitsi konkurentsibarjääriga. Selle taga on unistuste elu, eks. See tuleb ainult ületada, eks. No big deal. Redelipulgad on olemas ju, kuid… kas ei võiks olla väike uks selles kõrges müüris – mille saaks hõlpsasti avada selle kuldvõtmekesega, mille teine nimi on haridus – ja oledki teisel pool, valmis täitma oma ühiskondlikku kohust ja samas nautima ühiskondlikku staatust ja heaoluhüvesid?

Ma ei taha siinkohal propageerida kvoodiühiskonna erivormi – et niipalju mehi, niipalju naisi, niipalju erivajadusega inimesi nendele ja nendele ametikohtadele ja positsioonidele. See võib-olla pole õige, õigemini mul puudub pädevus selle otstarbekust hinnata. Minu rõhuasetus on mõistel „kaasamis-ühiskond“, mis tähendabki just seda, et kõigil on õigus olla kaasatud. Aga siinjuures peab alati kehtima klausel: juhul kui tahetakse olla kaasatud.

Ma näen oma magistritööd sellises raamistikus, kus ühel pildil on näiteks erivajadusega kõrgharitud kodanik ja riik oma võimalustega. Kuidas reaalselt suhestutakse teineteisega, väljaspool sotsiaaltoetuste jagamist-vastuvõtmist? Kas teineteisega ollakse partnerlussuhetes võrdsetel alustel või lõpeb riigi huvi siis, kui kohustused on täidetud?

Erivajadused võiks erivajadustega inimeste rohkemal kaasamisel muutuda näiteks tavaliseks normiks. Erivajadusega inimeste rohkem või efektiivsem kaasamine lahendaks ära näiteks absurdsed vead taristu või avalike objektide projekteerimisel. Näiteks näevad normid ette kaldtee rajamise, kuid see sünnib lõpuks liiga järsuna ning on kasutamiseks ohtlik – ehk lihtsalt mõttetu. Või kui bussipeatuste platvormid on projekteeritud ikkagi nii, et buss ja platvorm on eri kõrgustel – kuigi on teada, et bussid on ju standardse kõrgusega? Need on tegelikult näited, kuidas luuakse heaoluühiskonda direktiivide ja normatiivide alusel: kõik erivajadusega inimese heaks, kuid kaasamata sealjuures reaalselt erivajadusega inimest.

Lõpetuseks, minu tulevane magistritöö võiks uurida kaasatuse teemat. See oleks üks võimalus, teoreetiliselt. Praktiliselt võib see teostuda muidugi sootuks teisel moel (s.o. teemas). Tunnistan, et minu siinne motivatsioonikõne oli ehk ülemäära emotsionaalselt laetud, võib-olla ka liiga hajali, ent mu eesmärgiks ei olnudki niivõrd  konkretiseerida, kuivõrd demonstreerida oma tahet ja motiveeritust asuda riigiteaduste magistriõppesse Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi juures – sellelt positsioonilt, kus ma täna olen.

 *        *        * 

Kui lõpp on hea, siis kõik on hea!  (Onu Bella klounimuusikali lõpulaul) :)

 

ATTENZIONE! INFOTEADLASEST SAAB RIIGITEADLANE :)

 SISSEKANNE # 166

Attenzione! 

Mul on alust rõõmsal meelel teada anda, et infoteaduse bakalaureus siirdub sügisel õnnelike asjaolude kokkulangemise tõttu riigiteaduse magistriõppesse. Ma asun õppima Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi magistriõppes riigiteaduse alal.

Võtan selle au ja vastutuse.

Siinne blogi jätkub edaspidi sporaadiliselt mööda riigiteaduslikke radu... kui Jumal annab ja vaim välja veab.