SISSEKANNE # 146
Oh, ei saa minagi üle. Ma näen nüüd Berniet igal pool (Go, #BernieSanders).
© https://twitter.com/hashtag/BernieSanders?src=hash&ref_src=twsrc%5Etfw.
SISSEKANNE # 145
Gustave Le Bon (Pr. filosoof ja sotsioloog, 1841-1931) ja masside/hulkade psühholoogia: masside kirjeldus loodusteaduslikel printsiipidel. Keskne mõte: „Üldine mõtlemine on kollektiivne mõtlemine. Üksinda mõtlemine on erand".
Le Boni vaatenurk on darvinistlik, suur osa tema tööst on pühendet Euroopa võimude kolonialismi põhjendamisele. Ta uuris inimeste käitumist hulga liikmeina, jõudes järeldusele, et kui koos on anonüümsust tagav hulk inimesi, kaob nende võime tsiviliseeritult mõelda. Rahvahulk on vastuvõtlik, impulsiivne ja infantiilne. Hulk ei ole kunagi arutlev ega kahtlev, hulga tunded on alati liialdatud. Seega massis olles kaotab inimene oma individuaalsuse ja omandab tüki "kollektiivsest hingest", mis on intellektuaalselt madalam inimese enda vaimsest tasemest. Massi tähelepanu hajub, ta muutub vähem kriitiliseks. Sugereeritavus suureneb, tekib õpitud abitus. Ühtesulamine kollektiivi vaimuga on võrreldav hüpnootilise regressiooniga, mis viib inimese tagasi hingeseisundisse, mis oli omane eelajaloolisele seisundile. Tänu sellele vaimsele taandarengule saavutab juht masside üle samasuguse võimu nagu hüpnotisöör omab absoluutset kontrolli hüpnotiseeritava üle. Hüpnoos kui keskne mõiste. Vaata juurde http://kogujamees.blogspot.com/2014/05/hulkade-psuhholoogia-ja-demagoogia.html.
Tsivilisatsiooni läige: kõige atavistlikumad, algelisemad, lihtsamad jooned ühiskonnas -> ühiskond liigub infantiilsuse suunas.
Individuaalsuse printsiip: lääne inimese eesmärk.
Fr. Nietzsche apollooniline ja dionüüsiline ühiskondlik areng (naudingute kultuur?).
Sigmund Freud: psüühilised protsessid saavad ilmsiks indiviidi-põhiselt, indiviidiks olemine on inimese jaoks koorem.
Le Bon kirjeldab indiviidi kadumist „hüpnootilise regressiooni“ kaudu, esmalt võib atavistlike ilmingute tõusu täheldada naiste, laste ja metslaste juures.
Hispaania mõtleja Jose Ortega y Gasset (1883-1955): industriaalajastul said inimesed töötada koos, osaleda ühe lülina masstoodangu andmises.
Võõrandumine.
Karl Marx: produkt, mida sa teed, tuleb osta tagasi selle eest, mis sulle suvatseti anda selle valmistamise eest.
Kommertssuhted ja massi poliitiline aktiivsus. Massi kui idee tekkimine.
Jean-Jacques Rousseau vaidleb vastu nn. pärispatu ideele, leides, et inimene sünnib puhtana (tabula rasa), kuid kokku puutudes tsivilisatsiooniga muutub patuseks. Inimese kasvatamise / kujundamise idee. Prantsuse revolutsiooni aegsed jakobiinid olid kantud sarnastest ideedest, millest lähtuvalt ühiskond vajas äkilist taaskäivitust, viimaks inimesed tagasi n-ö. algseisundisse (<-tehaseseadistuse taastamine, moodsas kontekstis – RR). Sealjuures tuli anda õigusi ka naistele – progressiivne idee.
Romantismi-ajastu kunst oli muuseas samuti olemuslikult looduslik; kunstnik vahendas seda, mis oli looduses olemas. „Geenius“ kui looduslikku protsessi viljelev täiuslik indiviid. „Kunsti kunstlikkus“ – negatiivne vorm kunsti loomisest; kunst peab järgima loodusliku arengu faase. George Byron oli tollaste kaanonite järgi geenius kõige selgemas tähenduses
Immanuel Kant leidis, et loodusel on salajane plaan, mis inimese kaudu realiseerub.
Herder, kes uuris eri rahvaste eneseväljendust (sh. nt. eestlaste etnokultuuri, vt Herderi kirjavahetus Hupeliga), jõudis järeldusele, et ülimuslik Euroopa kultuur hävitab Looduse majesteetlikkuse, kuna kultuuride paljusus, mitmekülgsus kaob / lahustub. Kultuure ohustab industrialiseerumine, võib tekkida kultuuride ja tsivilisatsiooni vastandumine.
Samuel Taylor Coleridge (1772-1834): Civilization of cultivation – mass on tekkinud pigem tsivilisatsiooni taustal. Tsivilisatsioon ähvardab rahva kultuuri.
Briti luuletaja ja kriitik Matthew Arnold (1822-1888): kõrge ja madala suhe kultuuris tuleneb demokraatiast, mis kihistab kultuuri seisusteks, millist jaotust on vaja lävimiseks, aga see ei tulene seisustest. Madal kultuur on hakanud tungima territooriumile, kus see olla ei tohiks (nagu ka lihtrahvas). 1869. a. ilmunud teoses „Kultuur ja anarhia“ tähistas viimane märksõna n-ö. populaarkultuuri (vastavalt tollaste mõttekaanonite järgi).
Nt jalgpalli esilekerkimine algas tööstuslinnade slummidest industriaalajastul, narkootikumide levik samuti sealtsamast – tööstuslinnade slummidest. Maailma tekkis palju uusi väärtusi ja võimalusi.
Arnold jätkas Coleridge’i ideed vajadusest kultuuri kaitsta. Ta leidis, et kultuur on maailma korrastav jõud, mis kehtestab jumalikke printsiipe. Kultuursuse aspektid:
Arnold leidis, et kõigi inimeste eelistused ei saa olla võrdselt väärtuslikud, ja kultuur toob inimeses välja parima, samas kui tsivilisatsioon rüvetab. (<= idee tsivilisatsiooni pahelisusest, selle pahedest; kõnetab tänapäevalgi – RR).
* * *
Massi ja rahva mõiste küsimus: kuidas neid defineerida? Füsikalistlikult on mass probleemne nähtus. Mass tähendas allakäiku kultuuris => massikultuur – kas siis mingit kultuuri ei olegi? USA teoreetik Dwight Macdonald aastal 1960: Massikultuur on halb uuel viisil: tal pole isegi teoreetilist võimalust olla hea. Matthew Arnoldi ideid kinnitav seisukoht. Arnold nägi vaeva demokraatia mõistega. Demokraatia kui rahva võim. Kui rahvale anda võim, siis see tähendabki võimutäiust masside käes. Kompromiss: demokraatia iseenesest on väärtuslik, inimeste eelistused kultuuri vallas ei ole võrdselt väärtuslikud. Rahvas ei saa määrata kultuuri olemust, s.t. ei saa usaldada rahva maitset kultuuri defineerimisel. Teoses „Kultuur ja anarhia“ sedastab Arnold, et kui loobume kultuuri kaitsvatest mehhanismidest, siis saavutab anarhia võidu, ehk inimene tänavalt määrab, mis on kultuur. 19. sajandi teoreetikuna, demokraatia ideede kandjana möönab Arnold, et inimestel on ühine iseloom püüelda paremuse poole, mis otseselt tuleneb valgustusajastu ideedest, kuid massides käitutakse teisiti. Massi mõiste kui päästerõngas; rääkides masside käitumisest, masside maitsest saame demokraatia mõistest mööda minna – saame olla demokraadid ja samas põlastada masse <= oluline teoreetiline paradoks.
Lääne ühiskonnas, eeskätt Briti näitel, on kultuuri roll hoida ära madalate joonte ilmnemine ühiskondlikus struktuuris. Põhimõtteliselt, madalad klassid kohtuvad kultuuriga, vastavalt sellele pakutakse neile alternatiiv, kuidas saada neile loomuomasest anarhiast üle (<= hariduse eesmärk).
Raymond Williams (1921-1988) ja agriculture (kultuuri ja harimise seos; kultuurseks saadakse harimise teel). Sõna „kultuur“ omab sarnast ladina tüve (colere) sõnaga „koloonia, kolonisatsioon“. Harimise eesmärgiks on päästa inimene anarhiast, isegi kui ta seda ei taha ehk vastupanu osutab. Oma teoses „Kultuur ja ühiskond“ (Culture and Society, 1958) on ta kriitiline selliste massiühiskonda käsitlevate hoiakute suhtes, mis kõigepealt defineerivad rahva kui „massi“ koos sellele omase karjainstinkti, hüsteerilisuse, kommete ja maitsete madalusega ning umbusaldavad seega demokraatiat kui massidemokraatiat ja demokraatlikku kultuuri kui massikultuuri. Tolle demokraatliku kultuurimudeli selgitamiseks toob ta esile erinevuse kodanliku keskklassikultuuri individualistliku loomuse ja teisalt töölisklassikultuuri kollektiivsuse vahel. Ta väidab, et isegi kui tolles kitsas ja elitaarses tähenduses ei ole alamklass mingit kultuuri ehk üldse loonud, siis ometi avaldub tema kultuursus mujal – institutsioonides ja mitmesugustes loova ühistegevuse vormides. (Kahu, 2016)
Cicero kasutas väljendit cultura animi – hinge harimine.
Inimese sotsialiseerumine – inimesest tuleb teha ühiskonna liige. Arnoldil oli iga klassil oma ülesanne selles protsessis: lihtrahvas tuli õpetada alluma ühiskondlikule korrale, surudes neis maha primitiivsed tungid; keskklass pidi saama ettevalmistuse domineerimiseks, sest tema päralt oli tulevik, neist pidi saama valitsev klass, kuna aristokraatia oma senisel kujul oli kadumas. Aristokraadid pidid saama n-ö. kasutut haridust – nad õpivad ratsutama, malet mängima jne – ettevalmistus kadumiseks, sulandumiseks keskklassi. Haridusprotsess on riigi hallata.
Muide, Arnoldi teose esialgne tööpealkiri oli kõnekas – „Kultuur ja tema vaenlased“. Vastasseis, hoiatus saabuva ees. Sealjuures ei huvita Arnoldit alamklassi kultuuri sisu. Ta lihtsalt vaatleb seda ühiskondlike protsesside raames.
Briti kultuuril oli Arnoldi hinnangul välisvaenlane Ameerika näol, ja sealne kultuur jäi brittide omale igati alla. Ameerika probleem oli majanduslik võimsus. Peale selle oli Ameerika suuteline masse mobiliseerima, keskenduses materiaalsele ja madalale.
* * *
Kasutatud allikas:
SISSEKANNE # 144
Alljärgnev tugineb Tõnis Kahu populaarkultuuri loengutel Tallinna ülikoolis, mis käsitles erinevaid teooriaid ja mõtestas lahti selle olemust. Tegemist on vabas vormis üleskirjutusega.
* * *
Popkultuuri uuringutes võib täheldada kolme peamist vastandust, mis kõik on seniajani erineval määral aktuaalsed. Ühtlasi saab neid vaadelda popkultuuri defineerimise katsetena.
Esiteks, popkultuur/massikultuur versus kõrgkultuur sisaldab esteetilist vastandust, mille sisulist tähendust võib omakorda seletada niisuguste uute võimmalike paaride kaudu nagu sügav-pealiskaudne, lihtne-keeruline või individuaalne-stereotüüpne. Laiemalt kuuluvad siia ka eliidi ja rahva suhted koos moraalsete, sotsiaalsete ja poliitiliste aspektidega.
Teiseks, popkultuur/massikultuur versus rahvakultuur, mille kaudu antakse mõista, et senised autentsed rahvakultuuri vormid on taandunud ja nende asemele on tulnud popkultuur.
Kommentaariks nende kahe jaotuse juurde: popkultuuri positsioon neis mudelites on seotud teatud väärtustamismehhanismiga – juba loomupäraselt käsitletakse popkultuuri sageli kõrgkultuuri ja rahvakultuuri suhtes sekundaarsena, hierarhiliselt madalamana. Mõne käsitluse järgi pole see olnud üldse kultuuri nime vääriline – seda tänu „ebapuhtale“ seotusele kommertsprotsesside ja massiühiskonnaga. USA teoreetik Dwight Macdonald leidis koguni, et „massikultuur on halb uuel viisil: tal pole isegi teoreetilist võimalust olla hea“ (1960). Selline oli väga kaua levinud arusaam popkultuurist (ehk massikultuurist), kus temas nähti mitte iseseivat kultuuri, vaid probleemi, sümptomit millestki, mis maailmas valesti on, märgina tervete sotsiaalsete suhete lagunemisest.
Kolmas jaotus, popkultuur versus massikultuur, annab mainitud probleemile lahenduse ning on ühtlasi popkultuuri uuringute lähtepunkt: kuidas massikultuuri mõistest ja sellega kaasnenud teoreetilistest eeldustest lahti öeldakse. Massiühiskonna mudel käsitles inimhulki suuremal või vähemal määral totaalse ajupesu ohvrina, kes pole suutelised vastu seisma maitse labastumisele ja tehnoloogiliselt korraldatud sotsiaalsele kontrollile. Popkultuuri mudel seevastu katsus uuesti defineerida rahva ja tema kultuuri mõistet juba kas siis demokraatlikus võtmes või poliitilist vastupanu toonitades. (Kahu, 2016)
* * *
Renessanss ja valgustusaeg ei ole otseselt seotavad popkultuuriga – popkultuuri kui niisugust ei eksisteerinud -, ent kontekstuaalseks mõistmiseks tuleks neil peatuda. Valgustusaeg tõi kaasa arusaama sellest, kuidas looduses asjad on. Looduses allub kõik seaduspäradele ja need seadused puudutavad asjade olemust. Inimene kogub teavet ja on neid seaduspärasusi mõtestades võimeline loodusest aru saama.
Valgustusajale eelnes renessansi ehk taassünniperiood, mis tähendas seda, et inimene sünnib n-ö. uuesti, avastades endas inimese. Inimese taassünd inimesena. Taassünd seisneb selles, et inimene positsioneerib end looduse suhtes ning tal tekivad viimase suhtes ka teatud kohustused. Loodus kui toormaterjal, millega tuleb midagi teha – see on inimese kohustus. Inimese uus kohustus on muuta looduse loomulikku korda, tunda ära selle seaduspärad ja võimalusel seda muuta. See puudutab muuhulgas ka inimkeha, mis kuulub looduse valdkonda kui materialistlik, füüsiline objekt – erinevalt hingest, mis on vaimne sfäär. Maailmast eemaldati juhuslikkus. Parim näide looduse korrastamisest renessansi ajal on kellade leiutamine, ajaskeemi loomine. Maailm muudeti kronoloogiliseks. Tänu sellele hakati maailmast teistmoodi aru saama – vähem juhuslikkust. Renessansi ajal inimeste ajataju muutus.
Kuna inimese arusaamad muutusid, siis kerkis esile küsimus maailma valitsemisest. Francis Bacon sedastas, et maailma valitsetakse maailma tundma õppides, ehk siis õpitakse tundma neid seadusi, mille järgi maailm on tehtud ja toimib. Rõhutagem, et see ei toiminud kristliku religiooni kiuste – sellest inimene vaba ei olnud, ta polnud oma algupära peremees; see viis tagasi jumala juurde, järelikult me ei saa olla jumalast vaba – olenemata oma positsioonist looduses. Jumalata inimene on kuri inimene, seda ei saanud olla. Aga ta võib, oma positsioonist lähtuvalt, loodust uurida, püüda seda mõista, korrastada, suunata. Loodusteaduste sünd.
Galileo Galilei põhiprintsiip: mõõta tuleb kõike seda, mida mõõta saab ja muuta kõik see mõõdetavaks, mida mõõta veel ei saa. Teadusliku mõtteviisi kreedo: põhimõtteliselt kõik maailmas on mõõdetav, või tuleb muuta mõõdetavaks. Looduse mõõtmise kohustus tuleb inimese uuest positsioonist. Galilei on öelnud, et looduse suur raamat on kirjutatud matemaatika keeles ja selle keele tähtedeks on ringid, kolmnurgad jne. Galilei vaatles loodust matemaatiliselt, läbi geomeetriliste kujundite. Erines tugevalt sellest, kuidas vaatles loodust keskaja inimene: loodus kui saatana kehastus. Hirm. Loodus oli kaootiline, mille eest pühakutelt tuli kaitset otsida. Hullumeelsuse definitsioon keskajal oli see, kui loodus sai inimese kätte. Mõistuslikkusega polnud sellel mingit seost, loodus jõudis inimeseni. (Siinkohal võib vaadata Lars von Trieri filmi „Antikristus“ – loodus ei ole mitte saatana tööriist, vaid ongi saatan ise).
Valgustusaja keskne omadus oli käsitleda arengut teisiti kui pelk hea ja kurja vaheline võitlus. Teadmiste kasv: mida rohkem neid on, seda parema inimese, ühiskonna me saame. Teadmised võiksid olla kumulatiivselt kasvavad, nende baasilt võib tekkida õiglasem ühiskond, hoitaks ära despootia. Nt marksistlik teooria on sellesama loogika väljendus. Teadmiste jõul inimene kasvab ka sisemiselt, eetilises mõttes. Radikaalne püüdlus täiuslikkuse suunas, inimese areng on lõpmatu.
Immanuel Kanti järgi on valgustus inimese väljumine omaenda süülisest alaealisusest; inimene saab täiskasvanuks. Kusjuures see alaealisus on inimese enda põhjustatud – ja nüüd inimene kasvab sellest välja. Alaealisus kantilikus võtmes tähendab inimese võimetust oma mõistust kasutada, valmisoleku puudumist selleks. Inimene ei ole rumal, vaid tal puudub otsustusvõime ja valgustatus tähendab, et inimene on selle omandanud. Kantilik keskne fraas: sapere aude! – söanda teada! Teadmine nõuab julgust.
Idee progressist oli romantistlikule mõttelaadile väga omane. Prometheus (ettemõtlemine, läbinägelikkus) kui valgustusaja kangelane, kes varastas jumalatelt tule ja aitas sellega inimesi, erinevalt oma vennast Epimetheusest (tagantjäreletarkus), kes jagas teadmised loomadele ja inimestele ei andnud midagi. Ühest küljest oli jumalike teadmiste vargus inimkonna hüvanguks õilis tegu, kuid teisalt on see klassikaline näide ökoloogilise tasakaalu rikkumisest.
Romantismi arusaam loomulikust inimesest tähendas seda, et temas on olemas mingi tuum, mida ei saa teaduslikult seletada, milleni teadus ei küündi. Romantism on teaduslikkuses näinud vägivalda inimese kallal. Teadust tajuti vägivallana. Teatud müstika, salapärasuse rõhutamine inimloomuses. Nt. gooti õudusromaan. E.A. Poe, M.Wollstonecraft Shelley. Inimloomust ei saa valemitesse kängitseda, purki panna. „Frankenstein“ – inimese ehitamise katse, kasutades tolleaegseid teaduslikke meetodeid. Toetudes L. Galvani uuringutele elektri vallas, püütakse elektriimpulsiga laipadest ehitatud monstrumit ellu äratada, teadlane tõdeb lõpuks, et eksperimendi lõppedes tabas teda õud ja tülgastus – ja seda mitte eksperimendi läbikukkumise pärast teaduslikus plaanis (ses mõttes oli katse edukas, kuna monstrum ärkas elule), vaid seetõttu, et katse teaduslikult inimest konstrueerida ei saanudki romantismi reeglite järgi lõppeda millegi vähima kui ebaõnnestumisega, krahhiga, katastroofiga.
Demüstifikatsioon – kogu salapära äravõtmine.
Highbrow ja lowbrow – kõrge ja madal kultuuris. Terminit kasutati juba 19. sajandil ja sellel on otsene seos võidukäiku alustanud, n-ö. ajastu vaimust kantud pseudoteaduse frenoloogiaga , mis põhineb ideel, et psüühika erinevad moodulid ja funktsioonid asuvad erinevates aju osades. Frenoloogid usuvad, et kolju kuju põhjal on võimalik hinnata inimese vaimseid võimeid ja omadusi. See idee põhineb oletustel, et kui mingi psüühiline funktsioon on hästi arenenud, on sellele vastav aju osa suurem ning et aju kühmude kuju kajastub ka kolju kujus. See tähendab, kõrge- ja madalaubalisus määrab ära inimese potentsiaali ühiskonnas. Teaduse katsed grupeerida inimesi., määratleda intelligentsuse taset, uurida hinge anatoomiat. Frenoloogiaga tegelesid 19. sajandi teoreetikud Cesare Lombroso ja Max Nordau, kelle huvialaks oli inimese käitumise, atavistlike instinktide uurimine; normaalsel inimesel on need allasurutud ja ilmnevad ainult teatud tingimustes. Nordau raamat degeneratsioonist (1892): koljupilt näitab inimese soodumust madalusele või elitaarsusele. Nordau vs O. Wilde: parasiit, degenereerunud inimene. Nordau meelest peegeldas hea füüsiline disain ka head vaimset tasakaalu.
Lombroso väitis, et kriminaalsusega kaasneb mõni füüsiline defekt – kriminaalidel esinevad "metsikud geenid" ja atavism. Tema tuntuim teos on 1876. a. ilmunud "L'uomo delinquente" ('Kriminaalne inimene').
Seega, kõrge-madala-jaotus on otseselt tulenev frenoloogiast. Hilisem mõiste – middlebrow – märgib just nimelt laia massi, üldist aritmeetilist keskmist => lame keskklassi maitse, konsensus.
Suund füsikalismi poole – see viitab sellele, et kõike inimlikku saab seletada füüsikaliselt. Seos etnoloogiaga. Rahvuste uurimine. Natsionalism. Millega määrata rahvuse, natsiooni, piire? J.G. Herder ja J.G. Fichte. Nende võtmemõiste oli „das Volk“ – rahvas. Ärgem unustagem, et saksa rahvas tollal ei olnud ühtne rahvus, tegemist polnud rahvusriigiga ning alles otsiti nn ühist alust. „Das Volk“ väljendas talurahvast koos spetsiifilise suhtega maasse, millel see rahvas elas. Koha vaim – mitte midagi müstilist, vaid lihtne suhestatus oma maaga.Herderlik mõtteviis jõudis ka Eestisse – maarahvas, seotus maaga. Vrd „Tõde ja õigus“. Aja jooksul – kui Herderi ja Fichte juurest edasi liikuda - muutus rahvuse mõiste füsikalistlikuks ehk võttis endale reaalteaduslikud alatoonid: rahvuse olemuse seletamine läbi füüsikaliste seaduste. Sotsiaaldarvinism kui väga füsikalistlik printsiip – teatud rahvused jäävad ellu, teised kaovad. Rahvaste ja rahvuste erinevused on kehalised.
Houston Chamberlain „19. sajandi alused“: mitte kunagi pole rahvad olnud nii erinevad, veelgi enam – nad on antagonistlikud ehk teineteisele vastanduvad – oluline statement 20. sajandi künnisel, kolonialismi kõrgajal. Teadus olevat rahvaste vahele teinud selge vahe, järelikult ka nende saatuse vahele, niisamuti nagu näiteks lingvistika on muutnud mõned keeled teistest mõjuvõimsamateks. Sellest johtuvalt on rahvastel ajaloos väga erinevad positsioonid. Peegeldus kolonialismis; Natsi-Saksamaa näide: maa ja veri. Chamberlaini loogika järgi pole rahvuste eesmärgiks mitte lihtsalt evolutsiooniline areng, vaid nad kannavad unikaalset missiooni kehtestada end teiste arvel. Teiseks, iga rahvus peab hoolitsema oma sisemise puhtuse eest. Iga rahvus peab olema terve ja puhas. Siit omakorda tekkis oluline tõdemus, mis rikkus ära noorte generatsioonide elu – iga rahvuse elujõud seisneb noortes inimestes. Preisi sõjaväelane ja teoreetik Wilhelm Leopold Colmar von der Goltz leidis, et sõjavägi peab koosnema noortest. Noorte kohustus on olla militaarne, olla sõjaks valmis. Kui seda ei soovita, siis ollakse rahvuse seisukohalt kahtlane. Sõjakoolide ja internaatide ühiskond Saksamaal, samuti Suurbritannias ja Prantsusmaal. Soovimatus kanda edasi rassipuhtuse ideed avab ukse degeneratsioonile, füsikalistlikult mõõdetavale allakäigule.
* * *
Kasutatud allikas:
SISSEKANNE # 143
Tänasel päeval vannutatakse Ameerikamaal ametisse uus president Joe Biden, kes peaks nüüd maailma kurjusest ja hädadest välja tüürima. Tseremoonia toimus küll kuulikindla klaasi varjus relvastatud rahvuskaartlaste valve all ja rahvast hoiti targu eemale. Sümboolne rahvapresidendi ametisseastumine nii-öelda, mis peegeldab samas hästi ka praegust neurootilist-psühhootilist olukorda. Trump andis võimu ekstsessideta üle ja siirdus otse oma Florida residentsi. „Ameerika kõige suurepärasemast presidendist“ on saanud ajalugu, tema rollist ja tähendusest, trumpismist, hakatakse kirjutama virnade viisi analüüse ja teadustöid. Trumpi lahkumine areenilt tõi mulle meelde Rooma keisri Nero väidetavad sõnad ante mortem: Milline suurepärane näitleja peab lahkuma! Millegipärast usun, et keiser Nero ja president Trump oleks kiiresti ühise keele leidnud.
Aga mina tahtsin rääkida hoopis millestki muust. Aastal 1970 ilmutas David Bowie plaadi "The Man Who Sold The World", millel leidub tänases kontekstis tähelepanuväärne lugu "Saviour Machine". 50 aastat ette ennustas Bowie, et kellelgi presidendil Joel saab selles düstoopilises maailmas olema unistus...
© David Bowie, 1970
SISSEKANNE # 142
Valitsus kukkus. Kui vankril ratas alt pudeneb, ega siis pikka pidu ole! Ütleme, et tuleb sõita boksipeatusesse ja uus ratas alla panna. Aga muidu ma mõtlen, et mis muutus. Ma ütlen, mis - mood muutus. Mustad kaabud asendusid punase kübaraga (mehed võivad kanda punast kaabut). Ja kõik on oolrait jälle.
