Characteristics and examples of information sources: primary, secondary and tertiary information.

SISSEKANNE # 61

1.1.  Categorization of Information Sources

 

ⓒ own work

1.2.  Identification of type of information resources

Column A	Column B
Textbooks and annual reports	a tertiary source of information
Encyclopaedia Britannica	an index type of secondary  source
Indian Science Abstracts	a reference source
Bibliography of bibliographies	survey type of publication

1.3.  Examples of information resources: primary, secondary and tertiary information.

Primary sources are original materials created or produced during the time under study. These materials have not been interpreted, filtered, or evaluated. Primary sources enable the reader to make their own interpretations about the event, without having to rely on what has already been written on the topic.  They present original thinking, report a discovery, or share new information:

1.       Dissertations

2.       Conference papers

3.       Letters

4.       Diaries

5.       Manuscripts

6.       Photographs and video recordings

A secondary source analyzes, evaluates, and interprets one or more primary sources.  Many secondary sources rely on other secondary sources for information. They are accounts written after the event with the benefit of hindsight, and often draw a conclusion. In brief, secondary source cites, comments on, or builds upon primary sources:

1.       Biographiical works

2.       Textbooks

3.       Annual reports

4.       Peer review articles

5.       Headnotes of law cases

6.       Historical overviews (Histories)

A tertiary source is an index or textual consolidation of primary and secondary sources, so-called third-level of information sources. The information is not analyzed or interpreted.  Tertiary sources are generally not acceptable for academic research:

1.       Encyclopedias

2.       Dictionaries

3.       Chronologies

4.       Manuals

5.       Travel guides

6.       Almanacs

*             *             *

Sources:

·         Uverskaja, E.(2017). Infoallikad ja -ressursid. S. Virkus, T. Reimo, & A. Lepik(toim), Infoteadused teoorias ja praktikas (lk408-415). Tallinn: TLÜ Kirjastus

·         M-02.Types of Information Sources: Documentary: Primary, Secondary, and Tertiary (LS). https://www.youtube.com/watch?v=NiLqd-5Ui8A.  Viewed: 15.09.2019.

·         Primary, Secondary, and Tertiary Resources. University of New Haven; http://libguides.newhaven.edu/c.php?g=505019&p=3457536. Retrieved: 15.09.2019.

REPLIIK # 5. Ajaloo relatiivsus

SISSEKANNE # 60

Loen Arnold Toynbee „Uurimusi ajaloost“. Kardan, et ma sellega lõpuni ei jõua, kuna see on väga süvitsiminev ning  Toynbee enda kinnituste kohaselt ka aeguv (kirjutatud 1972). Raamatu juhatab sisse mõttetera ajaloo relatiivsusest, mis pärineb Xenophaneselt: 

„Etiooplased ütlevad, et nende jumalad on nösuninalised ja mustanahalised, traaklased, et nende omad on sinisilmsed ja punapäised. Kui härgadel ja hobustel oleksid käed, ja nad tahaksid joonistada või teha kunstiteoseid, mida teevad inimesed, siis joonistaksid hobused oma jumalaid hobustetaolistena ja härjad härjataolistena – nad vooliksid nende kehad oma keha järgi.“ 

Mõte seisneb siin lihtsas tões, et igaüks tunnetab ajalugu isemoodi, olgu siis individuaalsel või kollektiivsel tasandil. Iga rahvus uurib, kirjutab ja tunnetab ajalugu läbi iseenda prisma ja sellest johtubki ajaloo relatiivsus: ei ole olemas ühte suurt dogmaatilist ajaloo tõde. On erinevad ajalookäsitlused, mis on välja kujunenud erinevais maailmanurkades ja kultuuriruumides. Ja kuna see on relatiivne, siis muutub see ajas ja ruumis, mistõttu iga generatsioon peaks ajalugu uuesti uurima ja läbi kirjutama, et ei jäädaks kivinenud müütide vangi.

Mõtlen, kuivõrd suhteline on Eesti vanem ajalugu, kuna see tugineb nii vähestele allikatele. Eesti ajalugu on müüte täis. Meil on Läti Henriku kroonika, mõned vanad riimkroonikad, letopisid. Nendest on laotud meie ajaloo alusmüür ja sealt toituvad müüdid. Näiteks vägevast vanemast Lembitust. Läti Henrikul oli viimasega kõvasti kana kitkuda, sest Lembitu malev rüüstas Henriku valdusi. Teadagi, mis meelel, see keelel. Lembitu ja Henriku maailmad põkkusid ning sünnitasid müüdi, mille kütkes on kõik sajandid elatud, mis on toitnud eestlase rahvusromantismi. Aga kõik võinuks minna teisiti, kui Henrik kohtunuks mõne teisega. Suhteline ajalugu, eks. Piisab mõnest uuest arheoloogilisest leiust, et kõik seniõpitud teooriad uppi lendaks. Sellised mõtted siis pärast Toynbee taasavastamist.

REPLIIK # 4. 01.09.1939

SISSEKANNE # 59

https://www.youtube.com

Täna, 80 aastat tagasi tungis Saksa Wehrmacht Poolasse ning algas suur kamm, mida me tunneme Teise maailmasõjana. Otsa sai ilmatu hulk inimesi ja vara, väärtushinnangud pandi proovile – ja seda kõike 25 aastat pärast Esimese ilmasõja puhkemist, millest arvati, et selles kogetud õudused lõpetavad kõik hilisemad sõjad. Uus sõda sai veel hullem kõigi oma vaippommitamiste ja Endlösungitega ning sellest johtuva pärastise jagatud maailma ja külma sõjaga. Samas arvan, et kaks õppetundi olid Euroopa suurjõududele piisavalt rängad, et kolmandat enam ei soovita. Meie ühine liivakast, seesamune Euroopa, on piisavalt suur, et igaüks saaks oma liivalosse ehitada, ent liiga väike riiukukkede ärplemiseks.

KUIDAS MÕJUTAB INDIVIIDI ARENGUT DEMAGOOGILINE JA MANIPULATIIVNE KÄITUMINE. Mõtted etteantud teemal.

SISSEKANNE # 58

Hommikupohmeluses teemasse kaevudes tabas mind äkki mõte, et hetkest, mil madu paradiisiaias Eevat kõnetas ja teda keelatud puust sööma ärgitas, oli ilmselt maailma esimene manipulatsiooni- ja demagoogiaakt sündinud. Piiblist me teame, et see õnnestus suurepäraselt – oli vaja vaid huvipakkuvat lubadust saada tundma tõde heast ja kurjast ning turvalist kinnitust, et midagi halba ei juhtu. Eeva, va kergeusklik, sirutaski käe keelatud vilja järele ning Aadamgi oma lihtsameelsuses sai sellest osa. Mis edasi sai, seda me teame ka hästi. Kohutav kukkumine õndsast paradiisi-teadmatusest painavasse argireaalsusesse. Ja muidugi võib küsida, mis selles halba oli, kui inimene esmakordselt avastas, et riides käia on huvitav ning et alasti mees/naine on erutav? (Pärast seda toimus ilmselt esimene suguakt). Aga… Aga madu ei kõnelnud meile ajalikust elust, rängast orjatööst, rikkusest ja vaesusest, vennatapusõdadest, börsikrahhidest, higist ja vaevast. Ta ütles vaid, et saame teada tõde, oskame eristada hea ja kurja. Niisiis raju demagoogia, pooltõed ja ullikeste kuritahtlik ärakasutamine.

Kõlab nagu „Vahitorn”? Andestage. Piibel on lihtsalt ammendamatu materjal niisugustele mõttekäikudele.

Seega on demagoogia ja manipulatsioon meie ühiskonna lahutamatu pärisosa, aegade algusest saati. Masside liigutamiseks ja ajaloo suursündmuste mahamärkimiseks asendamatud vahendid. Mõelgem hetkeks, kas oleks saanud ükski sõda nendeta toimuda? Sellesama Piibli abil, pooltõdede ja valede rõhuasetustega, pandi liikuma kirjaoskamatud massid, kes tormasid ristisõtta siiralt ja jumalakartlikult, uskudes oma teguviisi olevat jumalale meelepärane. Lev Trotski raius demagoogia abil masside teadvusesse idee permanentsest maailmarevolutsioonist. Ja haritud tehnokraat, suurepärase lastetoaga ja loomupärane individualist Albert Speer tunnistas oma mälestustes, kuidas ta ühe hetkega sai lummatud Hitleri maailmakontseptsioonist, nähes-kuuldes viimast rahvale kõnelemas (loe: räuskamas) – ning olgugi, et sisimas olevat Speer pidanud Hitlerit kõige ehedamaks manipuleerijaks, astus ta järgmisel päeval natsiparteisse. Sest idee oli pompöösne, ilus.

Viimaseks näiteks olgu toodud George W. Bush ja Iraagi sõda. Tsiviliseeritud komme nõudis ajendit ja selleks olid olematud tõendid keemiarelvast - masside jaoks vettpidavad küllalt. Küsimusi ja kahtlusi hakati esitama hiljem, aga sõjamasin oli juba käima lükatud. Sorry, but no sorry… Järeldagem siis, et kogu maailmapoliitika ongi üks suur manipulatsioon.

Aga jäägu maailmapoliitika sinnapaika, siirduksin isiksuse tasandile. Siia ilma sündides on inimene puhas leht, mida hakatakse kohe täis kirjutama. Loomulikult avaldab demagoogiline ja manipulatiivne käitumine isiksuse arengule suurt mõju – seda suuremat, mida varem sellega kokku puututakse. Näiteks avaldub see lapse ja lapsevanema suhtes. Toon isikliku näite. Mäletan, et ühe jonnituuri ajal viskas emal närv üle ja ta ütles, et kui ma kohe ei lõpeta, siis läheb ta minu juurest minema. Vakatasin ja küsisin, kas päriselt. „Päriselt ikka, otsin endale uue lapse. Hea lapse.”  Ma kisasin millegipärast veel kõvemini ja hüsteerilisemalt, solvumistundest ja lapselikust raevust tiivustatuna. Siis ema läks kodust ära, vaikselt ja sõnalausumatult. Loomulikult ei öelnud ta mulle, et läheb korraks naabrinaise juurde – minul tekkis hüljatu hirm, mis oli sedavõrd massiivne, et kui hiljem juhtus ema kasvõi kümme minutit töölt kojutulekuga hilinema, tekkis minus paanika, et äkki ema ei tulegi enam tagasi. Koos sellega tekkis süütunne, et äkki ei olnud ma hea laps. Äkki emal sai minust kõrini? Äkki…?

Teinekord hakkasin tänaval jonnima. Ema kannatas ja kannatas, siis murdis lähima kase otsast vitsa ja ütles: jõuame koju, siis vaatame… Ausalt, ma olin kohe hüper-super-megasõnakuulelik pailaps. Koju jõudes pani ema vitsakese välisukse juurde vaasi. Järgmine kord läksime jälle jalutama. Olin pahuras tujus, no lapse asi… Ema võttis siis selle vitsakimbu ja ütles pahaendeliselt: vaat selle peaks kah täna kaasa võtma. Hakkasin siis kohe paluma, et pole tarvis võtta ühti, et vaasis on tal hea küll… Aga ema võttis ikkagi – ja pani kummalisel kombel vitsa sama puu juurde tagasi. Pole vaja vist öeldagi, et olin korralikkuse etalon, alandlikkuse musternäide kogu selle aja… ning natuke ka edaspidi. Muuseas, vitsaandmisest ei kõnelnud ta sõnagi, aga mulle oli kõik niigi selge. Hirm ja arm.

Lapsepõlvest on meeles veel üks saaga. Et mind armsast põidlalutsimise kombest võõrutada,  mõtles ema välja võlupadja-idee. Ma pidin padjast kahe käega kõvasti kinni hoidma ja öö otsa nii-öelda „võluma” – hommikul oli padja all mingi lahe asjake kukekommi, tinasõduri vms. jublaka näol. Ühel päeval oli lausa mudelauto. Vau! Ma olin nii õnnelik. Nojaa, olin ju ka kõvasti-kõvasti öösel „võlunud”. Aga hiljem ei olnud midagi, võib-olla mõnel paremal päeval oli kukekomm. Solvusin hingepõhjani, hakkasin demonstratiivselt „esinema” ja nõudma suuremaid-paremaid-kallimaid asju, sest ma sain aru küll, et võlupadi ja ema on kuidagi seotud, aga ma ei tahtnud aru saada, et võlupadja ülalpidamiseks emal sugugi raha polnud. Algas igaõhtune jauramine, mis tipnes sellega, et sain oma tahtmise – uue mudelauto. Kuid nagu selgus, võitsin lahingu ja kaotasin samas sõja – „võlupadi” rändas kapi otsa ning seda ei võetud enam kunagi alla.

Eelnevaga tahtsin rõhutada tõsiasja, et põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega. Perfektne võõrutusplaan toimis vaid niikaua, kuni ma aru sain, et võin hoopis ise selle enda teenistusse rakendada. Selline mõnus väljapressimise vorm oli, arvan praegu.

Hiljem manipulatsiooni- ja demagoogiavõtted ainult täiustuvad ja indiviidi ülesandeks on need üles leida ja vastavalt oma nõrkusele/tugevusele kas alistuda/alluda või enda huvides ära kasutada. Lapsena manipuleerib meiega ema-isa, kelle retoorika kõlab umbes nõnda, et juhul kui sa hea laps oled, siis…  Või vanaema, kes kommiga lapselast peenraid rohima meelitab – ja sealjuures alati on tehtud töö ja kommi väärtuse suhe lapse kahjuks. Koolis manipuleeritakse lapsi hinnetega ja eriti „õudne” salarelv on käitumishinde alandamine. Tööle minnes hakkab toimuma manipuleeriv alluva-ülemuse positsioonisõda. Riik manipuleerib meiega, sundides meid pensioni-fondi raha koguma ja ähvardades vastasel korral näljapajukiga. Pank manipuleerib meiega, andes heldelt laenu, kuniks inimene avastab, et ongi sunnitud töötama vaid pangaorjuses. Tagatipuks korrutab meedia inimesele päevast päeva, mis on in ja kes on cool. Ah et ei vaata „Tantsud tähtedega”? Järelikult elukauge. Dolce & Gabbana ning Louis Vuitton ei huvita? Mõttetu inimene. Aga kampaaniast „Erinevus rikastab” oled kuulnud? Ei ole ja ei tahagi? C’mon, inimene, pane end põlema! Homofoob!

Kas indiviidil on mingeid śansse? Raske öelda. Vaino Vahing astus protsesside vastu teatavasti śpiilimise abil. Spiel on kõige alus, kui sa ei taha, et ühiskond sind oma normatiivide ja käitumismalliga ahistab. Alusta ise mängu, arendades enda teadmisi. Mulle isiklikult meeldib jehoovatunnistajate idee, et Piiblit tuleb ise lakkamatult uurida – sest vastasel juhul lajatatakse sulle endale Piibliga kanooniliselt kiriku kantslist. 

Parim lahendus on ilmselt kiretu vaatlemine ning samas makjavellilik printsiip: segui il tuo corso e lascare dir’ le genti (käi oma teed ja las inimesed räägivad, mis tahavad). Demagoogia ja manipulatsioon meis ja meie ümber ei kao mitte kuskile – ja et selles veenduda, PALUN SIIRDUGE TEKSTI ALGUSSE TAGASI.

Ⓒ 2011