Mõeldes Trumpi gestaapole... tuli
miskipärast meelde see laul. Sõnum seina peal. Valge räppar. Ausalt öeldes tekitas ICE
ICE BABY vastakaid tundeid juba siis. No et misasi see on? Jääb muidugi loota, et ICE on sarnaselt Vanilla Ice'iga ühe-hiti-ime. Veidi kannatust ja piina, aga kõik läheb mööda.
Aga sõnum on selge, nagu Trumpi enda suust:
Collaborate
and listen
ICE is back with my brand new invention
Something grabs a hold of me tightly
Flow like a harpoon daily and nightly
Will it ever stop? Yo, I don't know
Turn off the lights, and I'll glow...
Ajakiri
Kroonika on välja raalinud, ettšellistSilvia Ilves tasub
miljonärist kihlatu toiduarveid ja küsib ehmatusega, et kas raha tõesti juba
otsas on. Alles see oli, kui ta kihlatu võitis netikasiinos üksteist miljonit
eurot, millest viis miljonit, tõsi küll, pangaarvel kinni istus. Tśellist kummutab
muuseas kurjad kuulujutud, nagu oleks ta oma kallimaga koos tema miljonite
tõttu. Kallim „nägi ammu ära, et ma ei ole temaga koos raha pärast,“ ütles tśellist ja lisas, et nad on koos tulnud
läbi tulest ja veest ning nende armastus on kindel kui kalju.
„Mulle
tohutult meeldib, et ta saab ka maatöödega hakkama. Ei ole nii, et ainult
peened restoranid, Marek pole mingi siidinäpp. Ta on mees, kes on elus kõike
näinud. Nii eluterve ja lihtne. Me mõlemad oleme hingelt lihtsad inimesed,“ kiidab Silvia meest, kesnende
suhte algusest saati on teda otsekui Seeba kuningannat kohelnud ja teeb seda
siiani. Praegu, kui Mareki elus on keeruline aeg, kuna võidetud miljonitest
viis on endiselt pangas kinni ja sissetulek on järjepidevalt suunatud
investeeringutesse, on tšellist enda sõnul oma kallimale eriliselt toeks.
Näiteks tasus Silvia mõni aeg tagasi toidupoe arve ise, sest Marekil ei olevat
sel hetkel piisavat summat arvel olnud, kirjutab Kroonika.
„Tegelikult
teen seda meeleldi. Mulle isegi meeldib, kui vahepeal on selline seis, kus saan
ise maksta. Olen harjunud ise perepea olema. Mul on olnud mehi, keda olen ise
ülal pidanud. Mulle tegelikult meeldiks, kui oleksin see perepea, kes hoolitseb
ja otsustab,“
mõtiskleb Silvia.
See
on meile kõik arusaadav. Eriti neile, kes on kuulanud Kukerpillide laulu armastusest
ja iseseisvast naisest, ehk sellest, kes on peres see tugisammas ja kalju. Sest:
kui naine armastab meest
kõik teeb tööd ära ta eest
ta tassib puid, peseb nõud,
remondib autot, lapsi koju toob
ta kuningriigiks on köök ja siis kui laual on söök
ta hüüab hei hei tulge, muidu jahtub te söök
meeste päevad täis on askeldust
lõuna sõbraga, pits kohvikus
hulk pabereid jääb lauale
tolm katab neid vist kaua veel…
Vaat
sedasi. Aga Kroonika on murelik. Raha, mis kergelt tuleb, läheb ka ruttu. Uus auto,
korter vanalinnas, kihlasõrmus, sada muud pisemat asja. Ühtäkki vaatad … nagu põlegi teist enam.
Mis see miljon või paar siis tänapäeval kah on – meie käibe juures.
Sellest
kiirest kaduvusest ja glamuurist kõneleb ka Queeni legendaarne laul:
Is this the real life? Is this just
fantasy?
Caught in a landslide, no escape from reality
Open your eyes, look up to the skies and see
I'm just a poor boy, I need no sympathy
Because I'm easy come, easy go
Little high, little low
Any way the wind blows doesn't really matter to me, to me
Elan
kaasa. Hoian pöialt. Tśellistile ja tema kaasale ning viiele miljonile, mis kinni istub. Freedom
to € 5,000,000! Raha tahab ringlusesse!
Vladimir Fetśin jaanuaris 2001 (Foto: Urmas Luik, Pärnu Postimees)
Pärnu postimees annab teada, et 76-aastaselt
on lahkunud Pärnu legend – Vladimir Fetśin ehk Pudeli-Vovka -, kes
õigupoolest oli sintlane. Ent tööpõld oli ikka Pärnus, peamiselt kesklinnas. Oi
kui palju kilomeetreid asfalti Vovka saapatallad on siledaks nühkinud! See oli
ikka täiskohaga töö niimoodi iga päev aastaid ja aastaid Sindist Pärnusse tööl
käia ning väärib lugupidamist. Kohalik tänavakunstnik Kryptik on teda Pärnu tänavapilti
ka mitmel pool jäädvustanud. Mitu põlvkonda siitkandi inimesi ja paljud Pärnu
külalisedki teavad fraasi järgi ”Sjenti on?” Kui mööduja mehele mõne sendi
andis, oli Fetšin rõõmus. Kui ei andnud, ei pannud ta seda pahaks.
2011. aastal kirjutas kohalik
ajaleht temast ka sümpaatse portreeloo ning ajakirjanik käis temaga ringil
töövarjuna kaasas. Ega tal kerge võinud olla, sest Vovka samm oli üsna kiire. Rahvasuu
teadis temast ühte-teist jahvatada, midagi tema kohta – aga kunagi mitte midagi
täpselt – teadis vast iga pärnakas. Samamoodi nagu Pudeli-Vovka, olid legendid Flaksi
Mati, bussikontroll Maarika, Kuuli-Raul, Polgu-Olga, kokott Zenta. Nad kõik on läinud (või peaaegu). Nüüd ka
Pudeli-Vovka, kes erinevalt eelmainituist on ka linnapilti jäädvustunud
kunstilise graffitina. Sellest on hea meel.
Aga rahvas teadis rääkida, et
Senti hakkas küsima krooni
kehtestamise järel. Enne seda küsis pudeleid.
Küsib raha ainult tööajal, kui
tööriided seljas.
Ta oleks rikas nagu nui, aga ema
ja õde võtavad talt kogu raha ära.
Ei joo tilkagi alkoholi.
Pole eales midagi varastanud.
Tõmbab ainult Marlboro sigarette.
Päeval lõhub puid ja on kiirem ja
vastupidavam kui puulõhkumismasinad.
Kogu raha annab õele, kes on teda
terve elu hooldanud.
On end aastatega miljonäriks
sobranud.
Pole päevagi koolis käinud.
Imelikuks jäi pärast kolmandas
klassis põetud meningiiti.
Tal oli pudelite eest autoraha
kokku aetud, aga see varastati ära.
Tema pangaarvele on kogunenud
üüratu summa, kuid ta ise ei tea sellest.
Nagu
näha, on rahva kollektiivne teadmine Vovkast vastuoksusi täis. Mis omakorda
näitab, et Vovka ongi legend. Legendidega on ju sageli nii, et isiklikult me
neid ei tunne, kuid kaude suhestume me nendega kõik moel või teisel. Nad on
justkui meie kõigi omad. On siis ülepea tähtsust sellel mõistmisel, kus lõpeb
tõde ja algab folkloor? Ma olen üpris
veendunud, et legendide kohta me ei soovigi teada täit tõde, isegi kui see
meile kandikul ette kantakse, sest midagi peab jääma ka ettekujutuse viljaks. Vastasel
juhul legend muutub liialt ratsionaalseks ning kaotab oma auraatilise mõju.
Vladimir Fetśin Pärnu linnapildis (enda foto/Mailiis Ollino (PP))
Sveitsi kuurortlinnas
Davosis toimus majandusfoorum, kuhu oli kogunenud maailma eliit. The powerful
and the rich.Kõik olid kohal. Nii
kuningad kui vasallid. Kanada peaminister Mark Carney pidas kõne maailmakorra
muutumisest – fakt, millega tuleb nüüd arvestada. Seda kõnet on hakatud pidama juba
ajalooliseks – aga eks aeg näitab, kas tulevikus õpivad koolinoored ajalooõpikutest Carney kõnet justnagu
Winston Churchilli kõnet Fultonis (Missouri) 5. märtsil 1946, millest nopiti
üles raudse eesriide kujund.
Sir Winston
ütles toona: „Stettinist Läänemerel kuni Triesteni Aadria mere ääres on mandrile
laskunud raudne eesriie. Selle joone taga asuvad kõik Kesk- ja Ida-Euroopa
iidsete riikide pealinnad. Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad,
Bukarest ja Sofia – kõik need kuulsad linnad ja nende ümbruse elanikud asuvad
selles, mida ma pean nimetama Nõukogude sfääriks, ning kõik nad on ühel või
teisel kujul allutatud mitte ainult Nõukogude mõjule, vaid ka Moskva väga
suurele ja paljudel juhtudel üha suurenevale kontrollile.“
Carney kõne peamised
punktid olid:
vana kord on lõppenud,
st maailmakord, mida tundsime, on muutunud
(muutumas) ja tagasiteed endisesse pole, mistap tuleb lõpetada endale
valetamine ja olukorraga kohaneda;
Lääs on nõrk, alandlik
ega ole tunnistanud probleeme;
uueks eesmärgiks ja
normiks peab saama strateegiline valdkonnaülene iseseisvus ja selle
võimestamine;
pragmaatilise lähenemise
vajalikkus.
Mark Carney’t on üldiselt
peetud vähese karismaga tehnokraadiks, aga Davosi kõnega ta kindlasti jättis olulise
jälje – eriti kui seda kõrvutada Trumpi kõnega, mis oli … noh, ütleme, kõigi
Trumpi standardite järgi „suurepärane ja väga arukas“.
Mul on hea meel – ja
see on ka minu kohus – olla koos teiega selles pöördepunktis Kanada ja kogu
maailma jaoks.
Täna räägin ma
maailmakorra murrangust, ilusa loo lõpust ja jõhkra tegelikkuse algusest, kus
suurriikidevaheline geopoliitika ei allu mingitele piirangutele.
Kuid ma väidan ka, et
teised riigid, eriti keskmise suurusega riigid, nagu Kanada, ei ole jõuetud.
Neil on suutlikkust luua uus kord, mis kannab meie väärtusi, nagu inimõiguste
austamine, kestlik areng, solidaarsus, suveräänsus ja riikide territoriaalne terviklikkus.
Vähem
tugevate jõud algab aususest.
Iga päev tuletatakse
meile meelde, et elame suurriikide võimuvõitluse ajastul. Et reeglitel põhinev kord on hääbumas. Et tugevad teevad, mida suudavad, ja nõrgad taluvad, mida peavad.
Seda Thukydidese
aforismi esitatakse kui vältimatut – kui rahvusvaheliste suhete loomulikku
loogikat, mis ennast uuesti kinnitab. Ja selle loogikaga vastakuti seistes on
riikidel tugev kiusatus vooluga kaasa minna. Kohaneda. Vältida sekeldusi.
Loota, et kuulekusega saab osta turvalisust… Ei saa.
Aga missugused on
siis meie valikuvõimalused?
1978. aastal kirjutas
Tšehhi teisitimõtleja Václav Havel essee «Võimutute võim». Ta esitas lihtsa
küsimuse: kuidas suutis kommunistlik süsteem ennast säilitada?
Tema vastus algas
aedviljamüüjaga. Igal hommikul paneb see poepidaja oma aknale sildi: «Kõige
maade proletaarlased, ühinege!» Ta ei usu sellesse. Keegi ei usu. Aga ta paneb
sildi ikkagi välja – et vältida pahandusi, näidata kuulekust, et kõik sujuks.
Ja kuna iga poepidaja igal tänaval teeb sedasama, siis süsteem püsibki.
Havel nimetas seda
«vales elamiseks». Süsteemi jõud ei tulene tema tõest, vaid kõigi valmisolekust
käituda nii, nagu see oleks tõsi. Ja selle haprus tuleb samast allikast: kui
üksainuski inimene lõpetab etenduse – kui aedviljamüüja võtab oma sildi maha –,
hakkab illusioon murenema.
On aeg, et ettevõtted
ja riigid oma sildid maha võtaksid.
Aastakümneid õitsesid
niisugused riigid nagu Kanada selles, mida me nimetasime reeglitel põhinevaks
rahvusvaheliseks korraks. Me liitusime selle institutsioonidega, ülistasime
selle põhimõtteid ja saime kasu selle etteaimatavusest. Selle kaitse all saime
ajada väärtuspõhist välispoliitikat.
Me teadsime, et jutt
rahvusvahelisest reeglitel põhinevast korrast on osaliselt vale. Et kõige
tugevamad teevad endale erandi, kui see neile kasulik on. Et kaubandusreegleid
jõustatakse asümmeetriliselt. Ning et rahvusvahelist õigust kohaldatakse
erineva rangusega sõltuvalt sellest, kes on süüdistatav või ohver.
See pettekujutlus oli
kasulik ja just Ameerika hegemoonia aitas tagada üldisi hüvesid: avatud
mereteid, stabiilset rahandussüsteemi, kollektiivset julgeolekut ning toetust
vaidluste lahendamiseks loodud raamistikele.
Seega, me panime
sildi aknale. Osalesime rituaalides. Ja enamjaolt vältisime tähelepanu juhtimist
lõhedele retoorika ja tegelikkuse vahel. See kokkulepe enam ei toimi.
Lubage mul olla
otsekohene: me
oleme keset rebenemist, mitte keset üleminekuperioodi.
Viimase kahe
aastakümne jooksul on hulk finants-, tervise-, energia- ja geopoliitilisi
kriise paljastanud äärmusliku üleilmse lõimumisega kaasnevad riskid.
Hiljuti on suurriigid
hakanud majanduslikku lõimumist kasutama relvana. Tollimakse hoovana.
Finantstaristut sunnivahendina. Tarneahelaid haavatavusena, mida saab ära
kasutada.
Ei saa «elada vales»
lõimumisest saadavast vastastikusest kasust, kui lõimumisest endast saab sinu
allutamise allikas.
Mitmepooluselised
institutsioonid, millele keskmise suurusega riigid toetuvad – WTO, ÜRO, COP,
kogu kollektiivsete probleemide lahendamise arhitektuur –, on kõvasti
nõrgenenud.
Tulemus on see, et
paljud riigid jõuavad samale järeldusele. Nad peavad suurendama oma
strateegilist autonoomiat: energia, toidu, kriitiliste maavarade, rahanduse ja
tarneahelate alal. See ajend on mõistetav. Riigil, mis ei suuda ise end toita, kütusega varustada ega kaitsta, on
vähe valikuid. Kui reeglid sind enam ei kaitse, pead end ise kaitsma.
Aga peame selgelt
nägema, kuhu see välja viib. Kindlustest koosnev maailm on vaesem, hapram ja
vähem kestlik.
Ja on veel üks tõde:
kui suurriigid loobuvad isegi reegleid ja väärtusi teesklemast, et
takistamatult oma võimu ja huvisid taga ajada, siis muutub «tehingupõhisest»
käitumisest saadava kasu kordamine järjest raskemaks. Hegemoonid ei saa lõputult oma suhteid rahaks
teha.
Liitlased hakkavad
mitmekesistama, et ennast ebakindluse vastu kindlustada. Ostavad kindlustuse.
Suurendavad valikuvõimalusi. Nii taastatakse suveräänsust – suveräänsust, mis
varem põhines reeglitel, kuid hakkab üha enam tuginema suutlikkusele survele vastu
pidada.
Nagu ma juba ütlesin,
on sellisel klassikalisel riskijuhtimisel oma hind, kuid seda strateegilise
autonoomia ja suveräänsuse kulu saab ka jagada. Ühised investeeringud
vastupidavusse on odavamad kui see, et igaüks ehitab endale kindluse. Jagatud
standardid vähendavad killustumist. Täiendavus toob kasu kõigile.
Kanada-suguste
keskmise suurusega riikide jaoks ei ole küsimus selles, kas uue reaalsusega
kohaneda. Me peame seda tegema. Küsimus on selles, kas me kohaneme lihtsalt
kõrgemaid müüre ehitades või suudame teha midagi ambitsioonikamat.
Kanada oli üks
esimesi, kes kuulis äratuskella, mis sundis meid oma strateegilist hoiakut
põhjalikult muutma.
Kanadalased teavad,
et meie vana ja mugav eeldus – justkui tagaksid geograafia ja liitudesse
kuulumine meile automaatselt heaolu ja julgeoleku – ei kehti enam.
Meie
uus lähenemine tugineb sellele, mida Alexander Stubb on nimetanud
«väärtuspõhiseks realismiks», ehk teisisõnu, meie eesmärk on olla
põhimõttekindel ja pragmaatiline.
Põhimõttekindlad oma
pühendumuses põhiväärtustele: suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus, jõu
kasutamise keeld, välja arvatud siis, kui see on kooskõlas ÜRO hartaga,
inimõiguste austamine.
Pragmaatilised
selles, et me mõistame: edasiminek käib sageli ühe sammu haaval, huvid
lahknevad, mitte kõik partnerid ei jaga meie väärtusi. Me tegutseme
laiahaardeliselt ja strateegiliselt, lahtiste silmadega. Me tegeleme aktiivselt
maailmaga sellisena, nagu see on, mitte ei jää ootama sellist maailma, nagu
meile meeldiks, et see oleks.
Kanada kujundab oma
suhteid nii, et nende sügavus peegeldaks meie väärtusi. Seame esikohale
laiaulatusliku kaasamise, et oma mõju maksimeerida olukorras, kus maailmakord
on muutlik, sellega kaasnevad riskid on suured ja kaalul on see, mis saab
edasi.
Me ei looda enam
ainult oma väärtuste jõule, vaid ka oma jõu väärtusele. Me kasvatame seda jõudu
kodus.
Alates minu valitsuse
ametisse astumisest oleme alandanud makse tuludelt, kapitalitulult ja
ettevõtete investeeringutelt, kõrvaldanud kõik föderaalsed tõkked
provintsidevahelisele kaubandusele. Me kiirendame triljoni dollari suurust
investeeringut energiasse, tehisarusse, kriitilistesse maavaradesse, uutesse
kaubateedesse ja muusse.
Me kahekordistame
aastaks 2030 oma kaitsekulutused ning teeme seda nii, et see arendaks meie
kodumaist tööstust.
Me mitmekesistame
kiiresti oma tegevust välismaal. Oleme Euroopa Liiduga kokku leppinud
ulatuslikus strateegilises partnerluses, sealhulgas liitumises SAFEga, Euroopa
kaitsehangete programmiga.
Viimase kuue kuu
jooksul oleme sõlminud veel kaksteist kaubandus- ja julgeolekulepet neljal
mandril.
Paari viimase päevaga
oleme sõlminud uued strateegilised partnerlussuhted Hiina ja Katariga.
Peame läbirääkimisi
vabakaubanduslepingute sõlmimiseks India, ASEANi, Tai, Filipiinide ja
Mercosuriga.
Et aidata üleilmseid
probleeme lahendada, püüdleme muutuva geomeetria poole – eri koalitsioonid eri
küsimuste jaoks, lähtudes väärtustest ja huvidest.
Ukraina küsimuses
oleme tahtekoalitsiooni tuumikliige ja üks suurimaid Ukraina kaitsesse ja
julgeolekusse panustajaid elaniku kohta.
Arktika suveräänsuse
küsimuses seisame kindlalt Gröönimaa ja Taani kõrval ning toetame täielikult
nende ainuõigust Gröönimaa tulevikku määrata. Meie pühendumus NATO artiklile 5
on vankumatu.
Teeme koostööd oma
NATO liitlastega (sealhulgas Põhja-Balti kaheksaga), et veelgi alliansi põhja-
ja läänetiiba kindlustada, mis sisaldab Kanada enneolematuid investeeringuid
horisondi taha ulatuvasse radarisse, allveelaevadesse, lennukitesse ja kohapeal
viibivatesse vägedesse. Kanada on kindlalt vastu Gröönimaa pärast kehtestatud
tollimaksudele ja kutsub üles sisulistele kõnelustele, et saavutada ühised
eesmärgid Arktika julgeoleku ja heaolu tagamiseks.
Mitmepooluselise
kaubanduse alal oleme eestvedajaks silla ehitamisel Vaikse ookeani ülese
kaubandusleppe ja Euroopa Liidu vahel, mis looks uue, 1,5 miljardit inimest
hõlmava kaubandusbloki.
Kriitiliste maavarade
alal loome G7‑le toetuvaid ostuliite, et maailm saaks tarneallikaid
mitmekesistada ja eemalduda nende koondumisest.
Tehisaru alal teeme
koostööd sarnaselt mõtlevate demokraatiatega, et me ei oleks lõpuks sunnitud
valima hegemoonide ja hüpereskaleerijate vahel.
See ei ole naiivne
multilateralism. Samuti ei tugine see hääbunud institutsioonidele. See tähendab
toimivate koalitsioonide loomist, teema haaval, partneritega, kellel on
piisavalt ühised arusaamad, et koos tegutseda. Mõnel juhul tähendab see
valdavat enamikku riike.
Ja see loob tiheda
kaubandus-, investeeringute- ja kultuurisidemete võrgu, millele saame toetuda
tuleviku väljakutsetele vastates ja uute võimaluste avanedes.
Keskmise
suurusega riigid peavad tegutsema ühiselt, sest kui sa pole laua taga, oled sa
menüüs.
Suurriigid
võivad endale lubada üksi tegutseda. Neil on piisavalt suur turg, sõjalised
võimed ja mõjuvõim, et tingimusi dikteerida. Keskmise suurusega riikidel seda
ei ole. Aga kui me peame hegemooniga läbirääkimisi ainult kahepoolselt, siis
teeme seda nõrgemalt positsioonilt. Lepime sellega, mida pakutakse. Võistleme
omavahel, et olla kõige vastutulelikum. See ei ole suveräänsus. See on
suveräänsuse mängimine, ise samal ajal alluvussuhtega leppides.
Suurriikide
võimuvõitluse maailmas on vahepealsetel riikidel valida: kas võistelda
üksteisega soosingu pärast või ühendada jõud, et luua kolmas tee, millel oleks
mõju.
Me ei tohi lasta
tõusval kõval jõul ennast pimestada, mitte näha asjaolu, et legitiimsuse,
aususe ja reeglite jõud jääb tugevaks – kui me otsustame seda ühiselt kasutada.
Mis toob mind tagasi
Haveli juurde.
Mida tähendaks
keskmise suurusega riikide jaoks «elada tões»? See tähendab nimetada asju
õigete nimedega. Lõpetada «reeglitel põhinevale rahvusvahelisele korrale»
viitamine, justkui see ikka veel toimiks, nii nagu seda reklaamitakse. Öelda
süsteemi kohta nii, nagu see on: süveneva suurriikidevahelise võimuvõitluse
ajajärk, kus kõige võimsamad ajavad taga oma huvisid, kasutades majanduslikku
lõimumist survevahendina.
See tähendab
tegutseda järjekindlat. Rakendada samu standardeid nii liitlaste kui ka
vastaste suhtes. Kui keskmise suurusega riigid kritiseerivad ühest suunast
tulevat majanduslikku hirmutamist, aga vaikivad, kui see tuleb teisest suunast,
siis hoiame endiselt silti aknal.
See tähendab üles
ehitada seda, millesse me väidame end uskuvat. Selle asemel et oodata vana
korra taastamist, looge institutsioone ja kokkuleppeid, mis toimivad nii, nagu
nende kohta öeldakse.
Ja see tähendab
hoobade vähendamist, mis võimaldavad survet avaldada. Tugeva riigisisese
majanduse ülesehitamine peab alati olema iga valitsuse prioriteet.
Rahvusvaheline mitmekesistamine ei ole pelgalt majanduslik ettevaatusabinõu,
vaid ka ausa välispoliitika materiaalne alus. Riigid teenivad õiguse
põhimõttekindlateks seisukohtadeks välja sellega, et vähendavad oma haavatavust
kättemaksu suhtes.
Kanadal on see, mida
maailm tahab. Me oleme energia superriik. Meil on tohutud kriitiliste maavarade
varud. Meil on maailma kõige haritum elanikkond. Meie pensionifondid kuuluvad
maailma kõige suuremate ja kogenumate investorite sekka. Meil on kapitali ja
annet ning valitsus, millel on tohutu eelarveline suutlikkus otsustavalt
tegutseda.
Ja meil on väärtused,
mille poole paljud teised püüdlevad. Kanada on toimiv pluralistlik ühiskond.
Meie avalik ruum on häälekas, mitmekesine ja vaba. Kanadalased on jätkuvalt
pühendunud kestlikkusele.
Me oleme stabiilne ja
usaldusväärne partner maailmas, mis on kõike muud kui stabiilne ja
usaldusväärne – selline partner, kes ehitab ja väärtustab pikaajalisi suhteid.
Kanadal on veel
midagi: arusaam sellest, mis toimub, ja otsustavus vastavalt tegutseda. Me
mõistame, et see murdehetk nõuab enamat kui kohanemist. See nõuab ausust
maailma suhtes sellisena, nagu see on.
Me võtame aknalt
sildi maha.
Vana
kord ei tule tagasi. Me ei peaks seda taga leinama. Nostalgia ei ole
strateegia. Kuid sellest murdumisest saame ehitada midagi paremat, tugevamat ja
õiglasemat. See on keskmise
suurusega riikide ülesanne, kellel on kõige rohkem kaotada kindluste maailmas
ja kõige rohkem võita tõelise koostöö maailmas.
Tugevatel on nende
võim. Aga ka meil on midagi – suutlikkus lõpetada teesklemine, nimetada asju
õigete nimedega, kasvatada jõudu oma kodus ja tegutseda ühiselt.
See on Kanada tee. Me
valime selle avalikult ja enesekindlalt.
Ja see on tee, mis on
pärani lahti iga riigi ees, kes soovib koos meiega seda käia.
Donald Trumpil sai ümber esimene aasta presidendina,
st oli Trump 2.0 installeerimise esimene aastapäev. Kusagil aasta eest
kirjutasin minagi oma blogis, et nüüd tasub rihmad kõvasti kinnitada, sest
algab enneolematu atraktsioon, sõit Ameerika mägedel. No ja tõesti, on see
alles sõit olnud vedurijuht Donaldi juhtimisel!
Aasta jooksul on ta suutnud maailmakorda, õieti
sellest arusaamise paradigmat kõvasti kõigutada. Ameerika ei olegi meie
usaldusväärne sõber, ei ole enam kindel linn ja varjupaik, role model, vaid on pesueht
trikster, karikatuurne Onu Säm, nn Talking Orange (üks Trumpi heiterite sarkasmist
sündinud hüüdnimi).
Aasta jooksul on Trump mänginud tariifidega, ehitanud
sisemisi ja välimisi müüre, teinud ICE „suureks“, viinud alla munade ja
bensiini hinnad, päästnud paljusid
elusid, võidelnud võukismi vastu ja nende vastikute demokraatidega… ja üldse
teinud muud mustmiljon imetegu, millest aga rääkida ei taheta. Inimesed loevad peavoolumeedia
valeuudiseid, on nende mõjusfääris ning saboteerivad Ameerika suurekstegemise
püha üritust. „Nad ei täna mind kunagi, aga ma olen sellega harjunud…“
Rahvas ei mõista? Trump tegi harukordse möönduse: „Võib-olla me oleme end halvasti kommunikeerinud?“ Valge Maja pressiśeff
Karoline Leavitt istus sealsamas toolil. See oli väike torge tema kapsaaeda.
Trump pidas Valges Majas aastakõne, mis üllatas
sellega, et ta millegagi ei üllatanud. Stabiilne geenius, eksole. Kõik Trumpile
iseloomulikud manerismid ja elemendid olid kõik prožektorite vihus suurelt
esiplaanil. Igaüks sai midagi. Hardcore trumpist saab öelda, et vaat kus ta
alles lajatas lurjustele – talle omaselt.
Trumpi kriitikud said lõuatäie naerda. Satiirikud, parodistid ja meemimeistrid
said hulgaliselt uut materjali, millega nüüd lähipäevil kogu meedia üle
ujutada. Noh, seegi hea. Ausalt öeldes, Bideni going-nowhere-juttu poleks ka
viitsinud kuulata. Trump toidab vähemalt naljasoont. Mäletavasti õitses hea
huumor ka Breźnevi seisakuaja viljastavais tingimustes. Odessa satiirikud Arkadi
Raikin ja Mihhail Zvanetski ehitasid terve karjääri kommunaalhuumorile üles, mis
meieni jõudis Eino Baskini vahendusel – see oli kuldaeg. Praegu teevad Trumpi totruste
najal ilma koomikud Jimmy Fallon ja Jimmy Kimmel. Nalja kui palju – materjal kirjutab
end lausa ise kokku. Aga parafraseerides JD Vance’i: Have you ever thanked
once?
Vaatasin Valge Maja stand-up’pi ja mõned lõigud olid tõesti naljakad ja mõned
tragikoomilised. Alguseks demonstreeris Trump nn Saavutuste Raamatut (Book of
Accomplishments), mis ju mitte vähem oluline pole kui Apostlite Teod. Mahult
oli küll sama mõõtu. Trump siiski näitas üles mõistlikkust ega kukkunud seda
ette lugema („Lehekülg lehekülje järel, mida me oleme teinud… Võiksin siin seista
ja nädalate kaupa seda ette lugeda ja ei jõuakski lõpule, aga me oleme teinud
rohkem kui ükski teine administratsioon.“).
Aga see-eest näitas ta Minnesota mõrtsukate pilte (vicious
people, worst of the worst) ja küsis: „Kas te tahate elada koos nende
inimestega?“(HELL NO!!) „Saatsime nad
tagasi sinna, kust nad tulid, need riigid austavad meid – nad panid need
inimesed vangi. Varem nad meid ei austanud. Biden poleks seda teinud.“ (YOU
BET!) „Kõik nad lubati siia avatud piiride poliitikaga, mida ajas Ameerika
Ühendriikide ajaloo halvim president, mees, kes ei võitnud valimisi. Kõik
teavad seda nüüd.“)
Nii ta kõneles:
But to me, having an open border for the world to
come in, drug dealers and prisoners. Venezuela, as an example, opened their
prisons into the United States. That's why one of the reasons I felt so
strongly against Venezuela. Now, I'm loving
Venezuela. They've been working with us so well. It's
been so nice.
When the woman was shot, and I felt terribly about
that. And I understand both sides of it. But when she was shot, there was
another woman that was screaming, "Shame. Shame, shame, shame,"
right? You saw it, so loud. Like a professional opera singer. She was so loud
and so professional. She wasn't a woman that was hurt like "Oh, my heart's
injured." She was a
professional. Shame, shame. She's screaming. Shame. I said, That's not a normal
person. That's a professional. These are professional agitators and
professional people that want to see our country do badly.
Why do we allow them in our country? I'm just
looking at these charges. It's just pretty incredible. Many murderers. Many,
many murderers. People that murdered. So what ICE does, and Border Patrol is
incredible too.
All allowed in here by an open border
policy of the worst president in the history of our country. A man that didn't
win the election, by the way, got a rigged election. Everybody knows that now.
Here's the
book on accomplishments and this is
something... I'm glad my finger wasn't in that sucker. They could have done
some damage, but you know what? I wouldn't have shown the pain. I would have
gone back. Wait, did you hear that? That was nasty. But I would not have shown
the pain. I would have acted like nothing happened as my finger fell off. That
was nasty. I think somebody did that. I think it was him. It was my man. How
were you? You didn't do it. I know you did. I know you didn't. But here's the
book. These are all things we have. … I'm going to read a few of the samples,
but look at this. Each line is
something that we did. Nobody did that before. And it's big stuff too.
And by the way, no inflation. So everyone said, "Oh, tariffs will
cause inflation." We have no inflation. We have very little inflation. Biden had inflation and he didn't do tariffs. We had a huge problem. We
have a 62% reduction in our trade deficit. So, if you had a 1% reduction, a
normal president would have a 1%, 2% reduction, everybody would be high-fiving.
I had a 62% reduction, next year, we won't have a trade deficit. We secured
most favored nations agreements to slash drug prices by as... To me, I think
this might be the biggest thing of all, we get zero talk about it. The New York
Times had a story way in the back of the paper, a little story about it.
We signed one big, beautiful bill, I
call it the great, big, beautiful bill, delivering the largest tax cuts in
history. No tax on tips, no tax on social security, no tax on overtime. We made interest on car loans tax deductible for US-built automobiles
only. So, if you buy an automobile built in the United States, we're not doing
it for Germany and Canada, and different places,. We're doing it only if it's
built here. We want them to be built here. A lot of the Canadian auto plants
are closing and they're moving into the United States. Same thing with Mexico,
same thing with Germany, and same thing with Japan and other countries, they're
moving into the United States because of tariffs, because they don't want to
pay the tariffs. It's too much. They can't pay the tariffs, so they're coming
here. Nothing different than what other smart countries did, but it works
better for us.
Under my leadership, it's not done
properly, but it's done properly. We have, again, more plants being built than at any time in the history
of our country, passed the largest spending cuts in American history. And that
was true in my first... We had a tremendous first term also. We rebuilt our
military. We had one of the best. We had the best economy in the history of our
country, but we're blowing it away now.
We have a lot of mentally insane
killers. I mean, you can't even talk to them. It'd be nice if you could have a little reason, but you can't even
reason. These are seriously ill people. You have a couple of countries where
they were loaded up, their mental institutions and insane asylums were loaded
to the gills, they couldn't get... They're empty now, but they're filling up
because we're bringing them all back. We know where they came from. And every
country accepts them. Under Biden, they wouldn't say... They had so little
respect that they'd bring them there and they wouldn't take them. They say,
"Get the hell out of here." They would be bringing a plane in to land
in a country, and they'd put five planes on the runway so you couldn't land a
plane. So, they'd come back with the people that they were bringing back. They
don't do that with me. They do that with me they have problems. They don't do
it. They accept them back. They're not happy about it, but they accept it back.
We inherited the worst border in history
and turned it into the strongest border in history. /…/ For the first time in 50 years, we are now seeing reverse migration,
because we're getting all of these illegal people out. People that came in
illegally, in many cases they're criminals, in many, many cases. You remember
when they used to say that the people that come into our country as immigrants
are very nice people. They're wonderful people. They don't commit crime.
No, they make our criminals look like babies. They
make our Hells Angels look like the sweetest people on earth. The Hells Angels
are now considered a nice, high quality person. I
like the Hells Angels, they voted for me. They protected me actually, believe it or not. But they make our
criminals look like babies. These are some of the most vicious people anywhere
in the world. They came from the Congo. The prisons, I know the Congo, because
I ended the war with the Congo and Rwanda. Tough group. A very tough group.
They came from prisons in the Congo, some of the toughest, meanest people
you'll ever meet. Thank you very much, they allowed them to come into America.
These are tough people. Before my election, 100% of net job creation was going
to foreign migrants. Since my inauguration, 100% of the net jobs created have
gone to American-born citizens. That's a big thing.
So when Somalia, the
Somalians, you know what they're good at, that's about the only thing they're
good at, is they're good at pirating ships at sea, big ships.
But they don't have to worry about it, because we
hit them the same way we hit the people with the drugs on their boat. They
don't know what the hell happened, but all of a sudden there are no pirates at
sea. Do you notice, we haven't had a boat taken in a little while. Came out of Somalia, a really corrupt place.
It's not a country.They don't have government, they don't have
anything. I always hate to see this, Ilhan Omar, she
comes from Somalia, a backward country, probably the worst country. They say
it's the worst country in the world. If it's a country. I don't even think it's
a country. There's no organization. They don't have police. They don't have
military. They don't have anything, they just have people running around,
killing each other, and trying to pirate ships. But she'll come here, comes,
and then she wants to tell us how to run our country, "The Constitution
says that I am entitled to this." I can't stand her.
Designated Antifa as a domestic terrorist
organization and many others. It is. America is respected again on the world
stage. That's another topic. Obliterated Iran's nuclear enrichment capability.
And Operation Midnight Hammer was one of the most successful anyone's ever
seen. CNN fake news. I don't know where they are. CNN? Anybody from CNN here? Fake news. Nobody wants to raise their hand anymore. Now if you're with CNN, you
don't raise your hand. They said, "Well, maybe it wasn't that
successful." Which I really was angry because these pilots took their life
in their hands. Two o'clock in the morning with no moon, dead dark, guns shooting
at them, they went in with those beautiful B2s and every single bomb went down
an airshaft and obliterated it. And CNN came out and said, "Well, maybe it
wasn't..." By a scam writer, a scam writer who wrote fake stories, a lot
of fake stories on other topics.
It was like what we did with Venezuela. I mean,
nobody's ever seen a military operation like that. Ended eight unendable wars in 10 months. These
were unendable wars.
Armenia and Azerbaijan, President Putin told me, "I cannot believe
you settled that war. I've been trying to settle that war for 10 years." Armenia and Azerbaijan, they were fighting it for many, many years. And
I ended up getting the heads of the both countries in my office, the beautiful
Oval Office, much more beautiful now than it ever was, and one sat on one side
and one sat on the other said, "I've been the head of Azerbaijan for 22
years and for 22 years, I've been killing his people."
Terminated visas of Hamas sympathizers, and deported
pro Jihad foreign nationals. Got NATO
members to agree to raise defense spending to 5% of GDP from 2%. And they paid the 5% and they didn't pay the 2%. And by the way, I did more for NATO than any other person alive
or dead.
Signed landmark critical minerals deals with Australia, Malaysia, Thailand, Ukraine, Japan, and many others.
We're going to have so much rare earth. It's actually not that rare. Getting it
processed is rare, but there's a lot of rare earth. There's a lot of earth
around, I can tell you. Withdrew from
the corrupt World Health Organization where we were paying hundreds of millions of dollars a year. So we were
paying $500 million a year, and China was paying $37 million a year. I said,
"Why aren't we paying the same as China?" They said, "Well,
nobody asked." I said, "China's got 1.4 billion people. We have 350
million probably with all the illegals." China probably knows more
accurately. But we have much smaller in terms of the number of people. We have
a much more powerful military, but we have much smaller.
I rebuilt the military during my first term, by the
way. And while they gave away a lot to Afghanistan, the Taliban, which was just
horrible seeing them. Every year, seeing them do that military down some dirty
street is a disgrace. But while Biden gave a lot of it away, it's a tiny
fraction compared to what we did. I rebuilt the military and now we're
continuing to build it and bigger and better. We
needed peace through strength. But we
withdrew from the corrupt World Health Organization.
And it's the same attitude that you have on
everything else with these people. They were terrible. The anti-American UN Human Rights Council we ended,
the UN Relief and Works Agency we ended, and the fake Paris Climate Accord,
which was a rip-off of America, where we had to pay a trillion dollars and they
were paying nothing.
We ended the woke lunacy and restored
common sense, abolished all discriminatory diversity,
equity and inclusion DEI policies throughout the federal government and the
private sector. They're gone, everybody, they're gone. Terrible. Terminated the Green New Scam and ended the insane electric vehicle mandate. I love electric vehicles. That caused me a
little problem with a man named Elon. But he understands and he's a good guy.
We get along. But I said, "Elon, we can't have all
electric cars. We just can't do it." I like the electric cars. I like his
car, in particular, I like his car. But we can't do that because some people
don't want an electric car by 2030.
The UN just hasn't been very helpful. I'm a big fan of the UN potential, but it has
never lived up to its potential. The UN should have settled every one of the wars that I settled. I never
went to them. I never even thought to go to them. They should be able to settle
those wars. They don't. I believe you've got to let the UN continue, because
the potential is so great.
I think I
get along very well with them [Macron and Starmer]. They always treat me well. They get a little bit rough when I'm not
around, but when I'm around, they treat me very nicely, and I like both of
them. They're both liberal. They've got to straighten out their countries.
London is having a lot of problems. And if you look at Paris, got a lot of
problems. They have two problems,
immigration and energy. They've got to stop
with the windmills, and they've got to go back like... UK has an unbelievable
asset called the North Sea. Norway uses it, makes a fortune. They have a better
section of it, and they don't do it. They could straighten out their countries
and it would be good, but I get along very well with them.
I believe very strongly that Norway controls the Nobel Prize. But you have to understand, I settled eight wars. I've had every one of
those wars, every participant wrote, I didn't ask them to do it, they sent in,
they make recommendations for that. But I settled eight wars. No president's
probably ever settled one war. I don't know, if you think of it. I did eight.
The reason I do it, is because it's easy for me to do. And I didn't do it for a
Nobel Prize. I did it because I'm saving a lot of lives. I'm trying to settle the final one. I'm trying
to do Russia-Ukraine. And when Russia's ready, Ukraine's not. When Ukraine's
ready, Russia's not, but they're losing
25,000 people a month on average. And I'm trying to get that one done, but I
feel that Norway has tremendous control over who gets the Nobel Prize, despite
what they said.
So with Iran, they were going to hang 837 people,
and we let them know that
if that happens, that will be a very bad day for them. And they decided not to do it. They didn't hang the people. I can't
tell you what's going to happen in the future, but supposedly they've taken
that off the table. But last week they were going to hang, on Thursday or
Wednesday. One, they were going to hang, I think, 837 people, and they didn't
hang anybody. So we're just going to have to see what happens with Iran. Is the
military option off the table? No.
So I think a
lot of people are listening to the fake news a little bit, and I'm not blaming
anybody. I blame ourselves. I think
we've done a much better job than we're able to promote. We're not promoting.
We're doing a great job, and we're letting the promotion take care of itself.
One of the reasons I'm doing this news conference, I think it's important. We
have taken a mess, and made it really good.
I think God
is very proud of the job I've done. And that includes for religion. We're protecting a lot of people that are being killed, Christians,
Jewish people, and lots of people are being protected by me, that wouldn't be
protected by another type of president. No, I think a lot of people are very
proud of the job we've done. We've had an amazing year. This has been one of
the greatest years. Even some people that wouldn't necessarily love me
instinctively, they're saying this was an incredible year.
NATO is so much stronger now. I don't agree with a lot of the things they've done, but that was done
before I got there. I think NATO's been good. Sometimes it's overrated,
sometimes it's not, but we have a strong NATO. When I came here, we had a weak
NATO. We had a NATO at 2%, and they weren't paying. You had a nothing NATO.
NATO's, whether you like it or not, it's only as good as we are. If NATO doesn't have us, NATO is not very
strong.
Selline kõne ja pressikas siis esimeseks aastapäevaks. Jimmy
Fallon ja Jimmy Kimmel, nagu ma ütlesin, saavad siit igaks õhtuks kõvasti
materjali. Usun, et Trump on sellega arvestanud – any publicity is good
publicity.
Aga kui nüüd keegi küsiks, et härra president, mis te sellest
arvate, vastaks ta umbes sedasi: „Most people want to make fun of me. It's a
terrible thing. But they can do it. I could make a much better joke at my own
expense, a lot of people have told me that. I could make a fortune doing it
because my jokes are better than Jimmy Fallon's, who nobody wants to listen to.
I am great impersonator of Trump myself, believe it or not.
Iraan pulbitseb juba paar nädalat, aga me teame
sellest, mis täpselt toimub, üsna vähe. Vaataksime justkui varjusid koopa
seinal ning nende järgi anname hinnanguid. Trump igatahes viskab hagu alla ja
kuulutab ajatollade režiimile peatset kadu. Natuke veel ja siis tuleb USA appi
(„Help is on the way!“). Seniks aga jätkaku rahvas proteste.
Iraan on internetiühenduse katkestanud ega anna
välismaailmale infot välja. Arvatakse, et rahutustes üle kogu riigi on surma saanud
2500+ protestijat, ent üldiselt soovitatakse seda arvu julgelt seitsmega
korrutada. Sotsmeedias levivad kaadrid ka põlevatest mošeedest, kuid tehisintellekti
vohamise tingimustes suhtuksin niisugustesse videotesse ettevaatusega. Mina ei
tea, kas need on päriskaadrid või AI illustratsioon, küll aga tean, et ei taha
mingilgi moel olla tehisaru manipulatsiooni subjekt.
Mina olen Iraanist, st vanast iidse kultuuriga
Pärsiast, alati vaikimisi lugu pidanud. See ei ole siiski mingi naftaga ratsa
rikkaks saanud kaameliajajate kõrberiik, selle kuningas Xerxes võitles juba
spartalastega. Loomulikult vajab see riik väärikamat valitsust kui ajatolladest
habemike võim. Ent praegu on Iraan suuresti tasalülitatud, kus siseriiklik
konsolideeritud opositsioon puudub – või vähemalt pole sellest eriti midagi
kuulda. Välis-iraanlaste diasporaa käilakujuks on tõusnud kukutatud šahhi Reza Pahlavi poeg, aga temast ainuüksi ei piisa. Peab olema tugev liider, kes kõnetaks masse
riigis sees. Siis tekib ka lootus, et kui ajatolla Khamenei peaks võimult
kukkuma, leidub jõud, kes võimuvaakumi täidab ega lase tekkida uuel Liibüa ja
Süüria taolisel kaosel.
Ja põhimõtteliselt ma Trumpi ei usaldaks. Tõsi, ta
võib otsustavalt ja kiiresti tegutseda, korraldada pommirünnaku vajalikku kohta,
kuid tema mõtted liiguvad siia-sinna. Täna öeldu ei pruugi kehtida homme. Nagu
Kanada laulev poeet kord sedastas, first we take Manhattan, then we’ll take
Berlin… ehk siinses kontekstis: täna Venezuela, homme Gröönimaa ja siis
Iraan. Ent terve mõistus tõrguks niisugust sündmuste käiku aktsepteerimist. No,
you can’t have Greenland! (or Iran!). You haven’t even finished your Venezuela yet! nagu torkas tabavalt üks internetist leitud meem.
Teisalt saan ma Donaldi rapsimisest aru. Varsti
tulevad kongressi vahevalimised ning siis paratamatult ka uued
presidendivalimised, aga enne seda on tarvis kõik joonde ajada. Praegune
olukord maailmas vastab hästi Baumgartneri ja Jonesikatkestatud tasakaalude teooriale(punctuated equilibrium theory), millele omakorda sekundeerib
Kingdoni kuulus võimaluste akende teooria(policy window theory). Selle kohaselt
valitseb enamasti avalikus poliitikas periood, mis on enam-vähem tasakaalus,
kuid aeg-ajalt toimuvad järsud ja suured muutused, mis tekivad jõuliste ja
oluliste väliste sündmuste ja/või poliitiliste nihete tulemusena. Nende muutuste
taustal tekivad lühikesed võimaluste aknad, mille ajal saab jõuliselt läbi
suruda mingeid uusi poliitikaid ja kehtestada uusi narratiive. Seega on
Gröönimaa surumine praeguses ajaaknas ilmselt kõige tõhusam – saab viidata julgeolekuohtudele
(Venemaa ja Hiina poolt) ning Euroopa nõrkusele, kinnistamaks enda majanduslikke,
sõjalisi ja poliitilisi huvisid. America first, eksole. Praegu saab seda teha lihtsalt… because we
can!
Kui see võimaluste aken mööda
lastakse, siis ilmselt ei teki uute territooriumide hõimamise võimalust mistahes
viisil enam niipea. Vähemalt lähimas tulevikus mitte. Gröönimaa eest kuuma
konflikti ei minda – eurooplaste nahahoidmise tunnistajaiks Ukraina sõjaga
seoses oleme ju nelja aasta jooksul kõik olnud. Aga kui USA lipp juba Nuukis
lehvib, siis Trump võib olla küll Washingtonist kadunud, kuid kättevõidetud territooriumi
loovutamisest ja endise status quo taastamis vaevalt ükski demokraat oma
poliitilises agendas ette näeb. Mis meie, see meie. Ja seda hakkab kaitsma Trumpi modifikatsioonidega Monroe doktriin. Sest küsi üdini Putini-kriitiliselt vene emigrandilt, mis ta arvab
Krimmi loovutamisest, siis jõuab ta ikka ajaloolise õiguseni seda omada – Venemaa
piir on püha ja puutumatu. No eks ole ka Washingtonis nii, et Trumpi võidakse maapõhja
kiruda, aga kui teemaks tulevad territooriumid…
Oht on muidugi, et süües kasvab isu. Gröönimaast
jupp maad edasi asuvad Teravmäed – väga suurte kivisöevarudega. Venemaa on
sealsamas all, norrakad vaevalt Teravmägesid kaitsta suudavad. Aga kui Longyearbyenis
lehviks USA tähelipp, siis venelane ei julgeks Murmanskist välja sõita. Ja ameeriklastel
oleks Põhja-Jäämere mereteel, loodeväila ääres, tugev kontrollpost. Hetkel pole
Trumpi binokkel Teravmägesid veel silmanud, aga pea see ei juhtu ja siis on
juba hilja. Tagumine aeg oleks Norral Teravmäed ennetavalt ära militariseerida.
* * *
John W. Kingdoni avaliku poliitikateaduse klassika - Agendas, Alternatives,
and Public Policies. 2nd Ed., 2014 - on loetav vabavarana siin.
Katkestatud tasakaaludest räägib Paul Cairney poliitikaõpiku 9. peatükk, mis on kättesaadav siin.
Maailmas on igasuguseid mõõdikuid, mille järgi maailma
asju, aga ennekõike omaenda heaolu hinnata. Pintsaklipslane vaatab hommikul
esimese asjana kindlasti Nasdaqi ja Dow Jones’i kõveraid – ja siis otsustab,
kas anda sisse uue Maserati tellimus või… heita end aknast välja. Kui on suured
rahad mängus, siis käib mäng kõrgelt ka.
Mina pean muidugi tõdema, et mina neist kõverikest
aru ei saa. Matemaatika oli mul koolis halastusega antud „kolm“ ning majanduse
dünaamikat selgitas Tartu ülikoolis mulle elatanud, st elu näinud professor,
kes oli just investeerinud börsile enne TalSE krahhi, seal „vasta püksa“ saanud
ning sestap kaldus nüüd kõvasti riigikapitalismi poole. Seal need vildaka majandusliku mõtlemise
juurpõhjused peituvadki.
Nõnda siis tuleb minul piirduda vähe teistmoodi
mõõdikutega, millest mõistus ikka üle käib. Näiteks üks selline on Silvia
Ilvese vallalisuse/suhtesoleku indeks. Seda mina ikka jälgin ja kui näidik on
rohelises, st Ilves on suhtes, julgen mina kohvile ka koort peale törtsutada –
siis tuleb stabiilne päev. Aga kui ikka näidik on punases, st Ilves on jälle
vallaline, siis … kirjutab Postimehe Elu24 jälle terve leheruumi ärevaid
sõnumeid täis.
Praegu tundub olevat stabiilne aeg – Ilves on
tervelt 204 pikka päeva suhtes olnud. Kuidas see nii turbulentses maailmas, kus
Trump sööb hommikueineks Venezuela ja lõunaks Gröönimaa, et õhtu lõpetada
piduliku Iraani dineega, on ikkagi õnnestunud?
Vastub peitub mõistagi selles, et Ilves investeeris
oma suhteaktsiad õigel ajal õigesse kohta. Elu24 raporteerib, et Ilvese kallim
on õnnelik veebikasiino miljonär, kes võitis nii palju, et numbrid ekraanil said isegi otsa. Oh la la!
Aga Eesti uuriva ajakirjanduse esiristleja „Kuuuurija“ paljastab, et selle loo kuld ei hiilga sugugi nii kirkalt nagu esmapilgul
paistab. Ligikaudu viis miljonit eurot võidetud rahast seisab siiani lukus ärimehe
sihtasutuse pangakontol.
Mind vaevavad kahtlused… Ega mul erilisi kõhklusi ei
ole, aga kahtlused vaevavad pidevalt. Kas see võidetud üksteist miljonit on
ikka pärisraha, mida saab katsuda ka, või on see ainult ekraanilt vaatamiseks?
Aastaid tagasi naeratas ju minulegi õnn, kui üks
lahke Nigeeria bisnesmen, kellel kontor asus muidugi usaldusväärses Londoni
City büroohoones, pakkus mullegi miljonärielamust – 1,900,000 eurot – feel free
to claim, sir. Aga enne tulnuks ära õiendada väikesed pisiasjad – käitlemisetasu 3000
eurot… No ei ole ju palju küsitud miljoni kõrval, eks?
Aga, oot-oot, mul seisab ju siiani sahtlipõhjas
mitmemiljoniline pangatäht. Koguni 50,000,000 Jugoslaavia dinaari. Tea, mis
see ka maksab? Igaks juhuks jätan saladuseks, millise sahtli põhjas ja kus.
Politico portaal vahendab Kaja Kallase sõnu, et
viimase aja rahvusvahelised sündmused annavad põhjust jooma hakkamiseks. Seda
minagi ütlen! Täna just lugesin Postimehest, et Saksamaa, Norra ja Rootsi
saadavad väed Gröönimaale, mida Trump üha suurema tähelepanuga nillib ja enda
omaks – ups, USA omaks – soovib saada. Esimesed Euroopa sõdurid peaks
Gröönimaale saabuma juba... neljapäeval? Ehk siis juba ongi kohal? Samas ütleb Taani kaitseminister Troels LundPoulsen, et USA rünnak Gröönimaale on väga hüpoteetiline.
Tore lugu küll, aga oleks NATO niisama kiirelt ja tõhusalt olnud valmis oma vägesid liigutama ka Ukrainasse Venemaa vastu heidutuseks,
võib-olla oleks sõda olnud juba ajalugu. Aga nüüd minnakse varmasti Gröönimaale.
Miks? Sest „USA rünnak Gröönimaale on väga hüpoteetiline“.Ergo… sõdurid kuuma konflikti ei satu, päris
sõda Gröönimaa pärast ei tule nagunii. Kui just Venemaa ei tule torkima. Või
Hiina.
Ajab jooma küll, miks ta's ei aja!
Aga Trumpile, kelle maailmavallutuslikud plaanid keerlevad peas arutult ringi, nagu ikka seitsmeaastastel elava fantaasiaga poistel, oleks paslik soovitada enne Gröönimaa magustoidu juurde asumist lõpetada Venezuela pudrukauss.
