VALIMISED ON LÄBI

 SISSEKANNE # 357

 

Tegijad minu kirjutuslaual.

Valimised on läbi. Keegi sai peale ja keegi sai maha, nagu tõdetakse asjalikult Postimehe valimisteblogis. Mina andsin oma e-hääle juba varakult (sest ma olen tegelikult väga laisk inimene ja ka eakas, mistap tark on tähtsad asjad kohe ära teha, kuna muidu läheb meelest ära.) Valiku jätan oma teada, ma ütlen ainult, et jääkaabitsal, „made in the UK“, ja (sellel) pastakal läks hästi. Nüüd ma loodan, et üks kaabib hästi ja teine kirjutab ladusalt, paberit kraapimata.

Mulle sattus ette kaks juhuslikku, aga relevantset mõttevälgatust nonkorformistilt Charles Bukowskilt, kes, ma arvan, võiks – kui ta mingi ime läbi tänasesse Eestisse teleporteeruks ja siin kodanikuks hakkaks – ühise keele leida näiteks rahvuskonservatiividega. Sest ta kirjutas esiteks: Demokraatial ja diktatuuril on see vahe, et demokraatias hääletad kõigepealt ja saad korraldused hiljem, diktatuuri puhul ei tarvitse hääletamisele aega raisata;

ja teiseks, Peeter Sauteri tõlkes, 1968. a. presidendivalimiste aegu: kruvid on tihkelt kinni keeratud: kui on valida Nixoni ja Humphrey vahel, on see sama, kui sul oleks valida, kas sööd sooja sitta või külma sitta. (Bukowski, Vana peeru veerud, lk. 100)

Mina mõtlen, et igal juhul tuleb valida – sest muidu jääb ära nii heameel ligimese võidu üle kui ka kirumise rõõm.Ja valikutel on ikkagi vahe sees.

Mõned  tähelepanekud:

• Reformierakond karistati ära, see tähendab: valimistel näeme, raisk! (vaat, ja saite nüüd maksutõusude, kommunikatsiooniprobleemide, patroneerimise ja poliittsirkuse eest!); Tartus kaotati võim, mis tundus seal püsivat esiisa Aabrahami aegadest peale; 
• EKRE libises Tallinna volikogust välja („Noh, aga me olemegi maarahvapartei…“); 
• E200 tulemus näitas, et puudliks olemine on tänamatu roll; pigem siis juba külakrants, kes julgeb vajadusel ka kannast naksata – ja muidugi ka klähvida (mõnikord on sellest kasu ka – sind kuuldakse); 
• Isamaa tuli lõi heleda leegiga põlema: nüüd tuleb vaid leida uus  kojamees, kes platsi puhtaks lööks; 
• Parempoolsed kehtestasid end ja selle üle saab olla vaid hea meel, kuna parempööre (näiteks kas või liikluses) on alati ohutum kui vasakpööre. 
• Suunamudimine tasub end ära – mida näitab juutuuberi Istoprocent ja tiktokkeri Sandra Lauri pääs Tartu volikokku; 
• Mihhail Kõlvarti edu näitab, et müüdi ehitamine on täitsa võimalik („Meie omi pekstakse, andkem neile!!“).

Üldiselt oli tore päev. Elagu Eesti!

 

REPLIIK # 27. MEES, NAINE JA PAAT

 SISSEKANNE # 356

 

Ilus vaikne laupäevane pärastlõuna Pärnus. Jalutasin üle silla. Päike paistis, jõgi oli tüüne. Vee peal oli palju paate, kalamehed sees. Enamasti ikka üks või kaks meest paadis. Aga ühes paadis, mis laisalt keset jõge loksus, istusid mees ja  naine. Mees leotas õnge, naine jootis meest termosest mingi joogiga, küllap tee või kohviga või isegi grokiga. Ma mõtlesin, et küll see on tore idüll – õdus laupäeva pärastlõuna koos abikaasaga.

Kuni selle hetkeni, kui üks neist – tõenäoliselt naispool – ütleb kardetavad pahaendelised sõnad: „Kallis, me peaksime rääkima…“

Kus sa siis jooksed või põgened, suur vesi ümber….  

(Pilt on oma tehtud, kuid illustreeriv - ehkki kõnealune mees, naine ja paat olid jõel täiesti olemas.) 

Repliik # 26: MADE IN THE UK!

 SISSEKANNE # 355

 

Leid postkastist. Made in the UK.

Leidsin postkastist toreda sinise plastikkolmnurga, mille saatja oli kenasti tuvastatav, ent funktsioon esialgu mitte. No tõesti, mis see on? Seljasügaja? Täikamm? Ei seda ega teist. Vist on jääkaabits. Praktiline asi tõesti – eriti talvel… ja kui on auto.

Aga mitte see ei tekitanud minus mõtteid. Tagaküljel nimelt seisab (as proudly as it gets): Made in the UK.  Mitte tavaline Made in China… Vaid see on puhas Euroopa toode. Jääkaabits!! Ilus sinine ja innovatiivne, tehtud ümbertöödeldud plastikust. Madalmaad on kah asjasse segatud. Hiinast seevastu mitte jälgegi.

Aga üleile ostsin kõrvaklapid – made in China (kontseptsioon muidugi USA-st). Eelmisel nädalal ostsin välise kõvaketta – Western Digital, made in China.  Kaks kuud tagasi ostsin uue kuvari – made in China. Toas undab praegu robottolmuimeja Xiaomi – ikka made in China.

Aga jääkaabits on mul EHTNE INGLISE KVALITEET. Hoian seda nüüd hellalt kindalaekas.

Aga see pisike jupstükk näitab mu meelest ilmekalt, kus positsioneerib end Ühendkuningriigi (ja Euroopa) tööstus ning kus asub Hiina: esimene satub harva mu postkasti, teine laiutab igal pool.

Nuta või naera.

 

"MTV - GET OFF THE AIR!" (and so they did)

 SISSEKANNE # 354

 

Hamas vabastas kõik 20 elusolevat Iisraeli pantvangi, vastavalt Trumpi vahendusel sõlmitud Iisraeli-Hamasi kokkuleppele, kus viimane laseb vangid vabaks ja Iisrael omakorda viib Gazast väed välja. Loodetavasti saab see Gaza tapamaja-õudus läbi. 60 000+ palestiinlast olla hukkunud alates 7. oktoobrist 2023, mil Hamas läks Iisraeli vastu va banque. 

Kas Trump saab oma ihaldatud rahu-Nobeli? Iisraeli opositsioonijuht Yair Lapid igatahes leidis, et kui nad seekord ei andnud, siis järgmine kord nad lihtsalt ignoreerida ei saa. Just can't say no. Aga et asi kindel oleks, siis võib-olla tuleks nüüd tõsiselt ette võtta ka Vene-Ukraina sõja küsimus. 

Logo, mis defineeris X-generatsiooni (EuroNews/Canva)

 

Aga tänane pommuudis – vähemalt minusuguse üheksakümnendatel üles kasvanud melomaani jaoks – oli kahtlemata see, et MTV lõpetab muusikavideote edastamisening jääb üksnes reality-saadete platvormiks. Vähemasti Euroopas ja Austraalias on see nii. Tähendab, üks ajastu on lõppenud. Tõsi, viimastel kümnenditel on MTV muusikakanali maine juba ammu kaotanud, brändi allakäik algas juba üheksakümnendate lõpus, kus esmalt hakkas eetris domineerima mingi räpi ja R’n’B shit, kadusid legendaarsed muusikasaated ja asemele pakuti mingeid jõledaid elustiilisaateid. Ma ei ole tegelikult MTV-d juba sellest ajast saadik jälginud. Ja nüüd, kus on olemas videosid tulvil YouTube, kuhu ma olen teinud oma listi, nimega „My own MTV“ (arvan, et ma pole siin originaalne, küllap neid sarnase nimega personaalseid liste on kokku pandud tuhandeid, sest vaadake, Dire Straits koos Stingiga õhkasid ka ühes väga tüütus laulus, et: I want my MTV!). Nii et tegemist on mul siin krokodillipisaratega suuresti.

Aga siiski! Sümboolses mõttes on midagi olulist kadunud. Mäletan, et üheksakümnendate algul oli MTV iga teismelise ihaldusobjekt, sest ühest küljest oli see trendilooja, teisalt aga interneti-eelsel ajastul pea ainus viis siin kauges postsovetlikus kolkas aru saada, mis laias ilmas toimub. MTV News oli kõvem sõna kui Aktuaalne Kaamera, VJ Ray Cokes oli father of the cool ning MTV Top 20 indikeeris üsna väheste nihetega, et who’s on top and who’s not. Kõik vaatasid MTV-d ja enam-vähem kõikidele see meeldis ka. 

Dire Straits - Money For Nothing (YT/Vevo) 

Väheste eranditega, muidugi. Üks neist oli San Francisco nonkonformist Jello Biafra, kes küttis poliitpunki oma bändiga Dead Kennedys. Tema röökis juba 1985. aastal, et MTV võiks eetrist kaduda – sest see on śovinistlik, kommertslik, kallutatud (uinutab noored õndsale rahulolule). Ühesõnaga, tegeleb ajupesuga ja röövib muusikutelt nende leiva, aga eeskätt loovuse, sundides muusikat raamistama pealiskaudsesse ja normatiivsesse videoformaati. Iroonilisel kombel alustas just siis MTV Europe, kus esimese videona oli eetris seesama "I want my MTV" (Dire Straitsi laulust "Money For Nothing"). Aga inglased olid naiivsed, nad ei teadnud ju kõike seda, millest Biafra, kes seda "korporatiivset paska" oli näinud juba mitu head aastat, röökis.  

Nüüd saab vana punkar lõpuks öelda: Finally!

Jello Biafra kunagine manifest kõlas nii: 

Fun fun fun in the fluffy chair
Flame up the herb
Woof down the beer

Hi, I'm your video DJ
I always talk like I'm wigged out on quaaludes
I wear a satin baseball jacket everywhere I go

My job is to help destroy
What's left of your imagination
By feeding you endless doses of sugar-coated mindless garbage

So don't create, be sedate
Be a vegetable at home and thwack on that dial
If we have our way even you will believe
This is the future of rock and roll

MTV get off the air!

How far will you go, how low will you stoop
To tranquilize our minds with your sugar-coated swill
You've turned rock and roll rebellion into Pat Boone sedation
Making sure nothing's left to the imagination

See the latest rejects from the muppet show
Wag their tits and their dicks as they lip-synch on screen
There's something I don't like about a band who always smiles
Another tax write-off for some schmuck who doesn't care

And so it was our beloved corporate gods
Claimed they created rock video
Allowing it to sink as low in one year
As commercial TV has in 25

"It's the new frontier, " they say
It's wide open, anything can happe
But you've got a lot of nerve to call yourself a pioneer
When you're too god-damn conservative to take real chances

Tin-eared
Graph-paper brained accountants instead of music fans
Call all the shots at giant record companies now
The lowest common denominator rules
Forget honesty, forget creativity

The dumbest buy the mostest, that's the name of the game
But sales are slumping and no one will say why
Could it be they put out one too many lousy records?!?

MTV get off the air!
Now!

 (Jello Biafra / East Bay Ray / Klaus Fluoride / D H Peligro / via MusicMatch)

 Dead Kennedys - MTV Get Off The Air! (live in San Francico, 1984) 

 

Aga - thank god! meil on YouTube, mis aitab mälus sorida ja taasluua tükikese MTV-d aastast 1994, kus Ray Cokes vedas oma kuulsat Most Wanted! saadet. 

 MTV Most Wanted! (1994)

Kuid ei ole halba ilma heata. Tartlased (kellelt napsati nina eest ära Rail Baltic) võivad nüüd rõõmustada, sest nende ALO TV on saamas uut võimalust. Sest loodus tühja kohta ei salli. Break thru (to the other side!)

Alo (Kanal2/Elisa)

 

EILE NÄGIN MA TARTUT...

 SISSEKANNE # 353

 

Enne oli Paabel, siis saab Süku/Siuru (foto: https://tartu.ee/et/siuru#arhitektuurivoistlus) 

Olles küll põline pärnakas, olen minagi Tartu õhku nuusutanud, asfalti kulutanud, Pirogovi juures aega veetnud, Tartu vaimu näinud  (kelle maiseks kehastuseks, sõltuvalt subjektiivsest hinnangust, on peetud nii Mülleri Sassi kui Matti Miliust või ka Jaan Muna)  ning ennast Tartu tule paistel – mis kujutluspildis on ikkagi see sisemine – soojendanud. Ma ütleks isegi, et igaüks, kes on veidikegi Tiigi ja Ülikooli tänava vahel patseerinud, Riia mäest üles alla nühkinud,  võib end vähesel määral tartlaseks pidada. Kui ollakse tulele aga liiga lähedal istutud ja suisa selle äärde suikuma jäädud, võivad järele jääda ka eluaegsed põletusarmid. Ja need hakkavad aeg-ajalt sügelema, märku andma, kui jutuks tuleb Tartu elu-olu. Et tahaks ka sõna sekka ütelda, mõne sõna nostalgitseda… ja lihtsalt iriseda. Seda enam, et kui Tallinn on meie võimu ja Tartu meie vaimu kants, siis just viimane on sageli süvitsi puudutav kui peaasi – kui pea asi. Pea asjad lähevad alati isiklikul tasandil korda.

Nõnda siis on Tartu asjad ka veidi igaühe asjad ja sestap pole midagi imestada, et kõigil on siin midagi sekka öelda. Eks tartlased on oma linna alati tahtnud suuremana näha kui ta tegelikult on – mitte väikese puust linnana, mida sümboliseerib Karlova ja Supilinn, vaid suure linnana, mille tinglikuks sümboliks on uhke Kivisild – reaalselt pildilt kadunud, ent selle vaim hõljub endiselt Emajõe peal, olles vägagi siin ja praegu.  Väikese puidust linna epiteedi (mida tallinlased ütlevad patroneeriva muigega, seevastu hardcore-tartlased ilmse uhkusega) murendamiseks on nad linna püstitanud mõned vertikaalid nagu falloslik Tigutorn ja Plasku (mis hüüdnime poolest on nii  tartlaslik kui veel olla saab: korralik pläsku võiks ju olla iga mõtleva haritlase pintsaku põuetaskus) ning monumentaalse mausoleumi kaubandusele  uue kaubamaja näol otse kesklinna ja hiiglasliku betoonist laohoone õllekappade ja veimevakkade jaoks linna serva Eesti Rahva Muuseumi näol, mis lennuvälja rajale ehitatuna tahaks sealt justkui minema lennata. On omamoodi paradoks, et ühest küljest leiavad tartlased, et väikese puidust linna kuvand on mõnus küll, aga linnas peaks olema ikkagi ka suurlinlikku nooti – ja mida kõrgemat, seda toredam. Et kui mõelda, siis suurelt. Gigantselt.  Ei olegi siis väga vale see unenäoline hõllandus, mis mind Tartu peale mõteldes valdas: 

eile nägin ma Tartut, mis suuremgi veel kui New York, ent mahub Supilinna ära.   

Sama mõtet kannab ka Mihkel Mutt, kes oma uuemas Tartu-teemalises (ja väga heas!) raamatus kirjutab town’i  (ilmalik, maine, asjalik) ja gown’i  (sakraalne, vaimne)mentaliteedi tõmbest ja tõukest:

Kahe „linna“ endalaotamist ja –juurutamist sümboliseerivad uuemal ajal kaks Tartu vastandservadesse kerkinud hiigelasutust. Ühel pool Eesti mõistes kosmiliste mõõtmetega Eesti Rahva Muuseum ning teisel kaubanduslik Lõunakeskus, mis jääb ainult veidi alla riigi suurimale (Ülemistele). Ühest kolossist teise annab minna (jalgsi kuus ja pool kilomeetrit), aga mõlemad kuuluvad linna DNA-sse ja mõlemasse võib päris pikaks ajaks neelduda nagu omaette maailma. /…/

Tartu on üks neist kahest linnast Eestis, mis on enam-vähem eneseküllased. Seepärast on ta Eesti „sotsiaalses ökosüsteemis“  tähtis sõltumata sellest, mida mina või keegi teine talle sisse loeb. /…/

Tartusse on identiteedikriis sisse programmeeritud. Ta on ülikoolilinn ja samas ka nn teine linn, ja need kaks ei tarvitse alati kokku sobida. Puhtalt ülikoolilinnana oleks ta ehk õnnelik, sest teaks, mis või kes ta on. Aga kuna ta tunneb endal ka rahvuslikku ja koguni riiklikku missiooni, siis ta rähkleb ja on rahulolematu. Sellest tema probleemsuski, sellest tema võlugi. (Mihkel Mutt. Tartu tuld toomas, 2025:28, 32-33)

Päristartlane nõustuks kindlasti mõtteuiduga, et Tartu ei olegi linn, vaid „meeleseisund“; et Tartu kohal on pilvedes veel teine linn. Mutil on selle kohta väljend: pilve-Tartu (ibid., 2025:27).

Kirjanik ja kriitik, kindlasti ka päris-tartlane Berk Vaher on tõdenud, et üle Tartu laotub ikka veel Käsu Hansu vari, mis on väga pikk ja teeb Tartust alevi – ta on maha joonistanud need märkamatud, kuid tajutavad „markerid“, millega me kõik, nii mitte- kui päristartlased linnaga suhestume. BV: Elada ent tuleb ju täna ja homme. Ja ellujäämiseks julgeda muutuda. Käsu Hans ise vähemalt laulis igipõlise agressori põhjustatud suurtest kannatustest – ta kaasaegsed kaimud teevad tragöödia murukõrgusestki. (Vaher, Tartu Postimees, 15.08.2025)

Kuidas see lugulaul käiski. Tuleb mõndagi meelde:

Mes mul olli enne vaja,
kui mul käsi häste käüs:
torre koa, torre maja,
suure aida, vilja täüs,
kalli kooli, keriku,
ilusast kik ehitu,
olli mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!

Ma olli väega kuuluss liin
üle kige Liivamaa:
kik nee kalli asja siin
mino sisen olliva;
akadeemi säeti,
suure kohto mõisteti
enne mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!  

Ja nii edasi.

Lõpetuseks manitseb Käsu Hans teisi linnu, et nood mitte ära ei tõuseks, vaid õpiks Tartu kurjast saatusest, kuna Tartu pärisosaks on kannatada (teiste eest niisamuti) ja olla samas vaimseks majakaks, kompassiks:

Armass Reval, Pernau, Riig’,
võtke minost oppust ka,
ärge võtke, mes om liig,
kige neide asjuga,
jätke maha kõrgistust,
armastage alandust!
Ei saa teie hukka siin,
kui ma vaene Tarto liin.

Om teid Jummal hoidnu veel,
olgo see iks teie hool,
usutav kui teie meel
om oma kuninga pool,
nee oma noore verega
nüüd teie eest om sõdaman,
et teie ei saa hukka siin,
kui ma vaene Tarto liin.

Novat, läbi pika heietuse-udu jõuan ma ka lõpuks ise nüüd viimaks asja tuumani, et miks ma üldse Tartu teemal  kirjutama vaevusin. Nimelt jäi silma ja kõrvu Tartu uue keskse maamärgi – Südalinna kultuurikeskuse – eskiisprojekt, millel on isegi kaks nime antud – ofitsiaalselt kõrgkultuurne Siuru ja maalähedasem, vernakulaarne Süku (mis riimub ilusti Plasku ja Taskuga, kui keegi võtab vaevaks luuleridu treida, no näiteks niisuguseid (luuletan esimese rea):

väisasin sükut, taskut ja plaskut, täis sai hing, kuid tühjaks  jäid taskud…

Ega kultuurikeskuse kui niisuguse vastu saa kellelgi midagi olla – väljaarvatud ehk dr Goebbelsil, kes olla öelnud, et „kui kuulen sõna “kultuur”, siis haaran revolvri järele.“

Küll aga proportsioonide ja mastaapide vastu. See tuleb monumentaalne. Vähemaga ei saa leppida, sest lähedalasuvast kaubamaja-templist ei saa ometi vähem olla, kuivõrd Tartule kui kultuurilinnale oleks muu variant sel juhul puhas mõnitus: rahatempel varjutab vaimutempli.  

Tahaks küsida, puhtast uudishimust, et mis värk tartlastel selle monumentalismi/megalomaaniaga on? See ERM – no okei, see on linna servas, Raadil. Aga massiivne mausoleum-kaubamaja? Turist Türkmenistanist (jah, ma tean, see on võimatu) ahhetaks kindlasti, ilma igasuguse irooniavarjundita, et vaat kui toreda maja nad ehitasid oma linnapea mälestuseks, ta oli vist väga lugupeetud isafiguur…  

Ja sinna naabrusse, keset parki, kerkib nn Süku-Siuru, nime poolt väga Tartu-esque, aga teostuselt pigem orgaaniliselt Türkmenistani  näidislinna Türkmenbasy juurde kuuluv Kongresside Palee.  Suur kuup, millel on kah sambad – toreduse märgiks. Et saaks öelda: meil, Tartu linnas, toetub kultuur kümnele (oli neid ikka kümme?) sambale!

Avara vaatega ajakirjanik-ettevõtja Silver Tambur kirjutab oma FB seinal ju vägagi loogiliselt:

„Mõte rajada Tartusse 100 miljonit eurot maksev Siuru keskus on tänases kontekstis - võttes arvesse nii Eesti olevikku kui prognoositud tulevikku - täiesti vastutustundetu idee (mis loodetavasti ei saa teoks). Linnas, kus asub juba monumentaalne, pooltühi ERM, kõlab veel ühe hiigelhoone plaan pigem kellegi suurushullustuse ja egoprojekti kui sisuka kultuuriteona.

Kui Tartu raamatukogu ja kunstimuuseum vajavad uusi ruume, võiks mõelda loovamalt (ideaalis oleks võinud nende vajaduste peale mõelda enne ERMi uue hoone ehitamist) ja säästlikumalt – mitte ehitada järjekordset kasti keset parki, vaid leida lahendusi, mis tõesti teenivad inimest ja vaimu. #Tartu on 100 000 elanikuga linn, mille tugevus on olnud alati mõte, mitte mastaap.

Kahjuks kipub Eestis ikka ja jälle korduma sama muster – usk, et kultuur sünnib läbi betooni. Et midagi on päriselt olemas alles siis, kui sellele on seinad ümber ja lint ette seotud. Kes elanud ja reisinud mujal maailmas, teab, et hea kultuur ei eelda tingimata tohutuid kolosse“ (FB, 08.10.25).

Hästi öeldud. Aga et need sõnad on öelnud pärnakas (nagu minagi), siis tartlane ei pea seda muidugi mõistuse, vaid hoopis kadeduse hääleks, ma kardan. Sest mis teab pärnakas… ja nii edasi.

Jah, möönan, Pärnu kesklinn on kohati kah üsna kaootiline nagu wannabe-Detroit, üpriski unsexy. Näiteks võtame selle poolelioleva (ma ei tea, äkki see on juba valmis, aga mina pole märganud) parkimismaja Port Arturite kõrval, mis on dominant ja päeval kole kui öö (öösel päästab neoon). Aga sinna saab parkida korruste kaupa autosid, juhuks kui Pärnut peaks tabama järjekordne jaanuaritorm – nii et sellel on siis praktiline mõõde (egä’s tuu põle ilu pärast tettü!).  Aga Süku-Siuru pole ometi mingi parkimismaja! Kuigi tõsi, sinna pargitakse tartlaste avalikud raamatud, nii et kaude ikkagi saab olema parkimismaja.

Vaat, aga siis olgu vähemasti ilus maja, mis naaber-mausoleumile pikema puuga ära teeks.  Ja siis ütleks veel, et festina lente! ja üheksa korda mõõda, üks kord ehita. Narrid linna üks kord, narrib linn sind üheksa korda vastu.  Ah et kuidas? No ikka põlvkondade-ülese kolearhitektuuriga. Tõmbad kardinad eest ja ütled: hunnitu vaade, raisk!!

 

*        *        *

Käsu Hansu nutulaulu leiab siit. Pikkadeks pimedateks sügisõhtuteks hea kaaslane, punase veini või viskiklaasi kõrvale. Ja pärast seda, kui nutud on nutetud ja pilk jälle klaarim, tasub kindlasti lugeda Mihkel Muti Tartu raamatut (vaata ka ERR kultuuriportaali)