Ma olen Andrus Kivirähku ekspluateerinud üle mõistuse palju, aga ... kui juba, siis juba. Ivan Oravat tahan nimelt meenutada. Õigupoolest tema mälestusi.
Pöördelisel 1939ndal siirdus alati ettenägelik eesti rahva valvur Ivan Orav meretaguste sõprade juurde abi otsima. Washingtonis nõudis vana sepp kohe audientsi presidendi juurde. Noh, juhatatigi ta kohale.
Seal istuski Roosevelt, ratastoolis. Orav seletas kohe asja ära.
Roosevelt tõusis püsti, ajas pea kuklasse ja hüüdis: AMEERIKA ON SUUREPÄRANE!
Ega Orav sealt Ameerikast abi saanudki. See oli masin. Kõrvaltoas oli veel täiuslikum Roosevelt-masin, see järas hamburgerit ja karjus, et ameeriklane toitub tervislikult! Küll taheti talle näidata üleskeeratavat Indiaani-Joed ja muid imevidinaid, aga päris presidenti Orav ei näinudki.
Ta sülitas ja tuli tulema. Eesti oli jäetud üksi.
Mina mõtlen - juba siis lehvis ovaalkabinetis Donald Trumpi vaim. Eks see oli oomen. Kui Ivan Orav veel mälestusi kirjutaks, küllap ta viinuks ka need otsad nüüd kokku.
Ivan Orav (Alberto Moravia) selgitab ameeriklasele (Kirk Douglas) Eesti olukorda. Keystone Press / Alamy Stock Photo
***
Kivirähk, A. Ivan Orava mälestused. Varrak, 2001: 18-20.
Tallinnas, Pärnu maanteel otse
politseimaja ees tegi keegi uljas bemarivend autoga avarii ja ronis liikluspolitseinike eest puu otsa. Istus
seal tunde ning sekkuma pidid politsei läbirääkijad. Huvitav olnuks küll oma
silmaga kaeda, mismoodi see olukord koha peal välja paistis. Äkki nii?
Pildike talvisest Tallinnast. Lömmis auto ja raagus puu. Puu otsas
mees. Puu all politseinik, märkmik käes.
- Tule alla! Mul on vaja protokoll koostada!, kästakse alt, nõudlikult.
- Ei tule! Mina olin üldse puu otsas, kui pauk käis!, kostub ülevalt,
kangekaelselt.
Juht oli sokiväel ning räuskas. Ta hoidis kätega kramplikult puust
kinni.Möödus tund, möödus kaks.
- Roni alla, sigudik!, kärgib politseinik nüüd kurjemalt ja
raputab puud.
- Ma ei saa, ma olen liiga üleval, oksad lähevad katki!, hädaldab mees ülevalt.
- Katki ikka!, nõustub politsenik ja raputab veel tugevamalt. Lähevad puruks ja sina kukud alla ja lähed lõhki! Vat see oleks paras! Hakka aga ronima, muidu ma toon püssi!
Puu ümber oli kogunenud kenake rahvasumm. Kostis kilkeid ja naeru.
Küll täna saab nalja, ütles üks linnaproua teisele. Telefonid plõksusid pilte teha. Oli lõbus. Sai tsirkust ja leiba (pildid saab
Delfile hea raha eest maha müüa).
Hiljem saadi mees puu otsast elusalt ja tervelt kätte, kirjutab Delfi. Vaja läks redelautot ja korvtõstukit, valmis olid batuudid ja hüppepadjad. Tal läks ikka
palju paremini kui sellel saarlasel „Rehepapi“ raamatus, kes varastamisega
Aida-Oskarile vahele jäi ning kõrge kase otsa ronis. Tema kukkus robinal puu
otsast alla ja sai hukka. Hundid sõid tema surnukeha pärast ära.
Minuni jõudis kurb teade The Jami trummari Rick Buckleri surmast. Mäletan, et millalgi kaugetel 90ndatel jõudis minuni kaabeltelevisiooni kaudu muusikakanal VH-1, mis erinevalt tõsielusarjade limbosse kukkunud MTV-le mängis ka muusikat, klassikalisi videoid, ega hoolinud eriti "parim enne" templist. Üldiselt sai seal eetriskäivale materjalile panna ikka "eternally best" märke.
Üks VH-1 raudvarast oli ka The Jam. Ja video "Going underground!". Paul Weller, Bruce Foxton ja Rick Buckler. See oli äge. Lühike ja lööv, paras doos. Weller ja Foxton rokkisid täiega, aga mulle meeldis enim istuva töö mees Buckler, kes trummide taga sirgelt ja suht emotsioonitult meenutas mulle üht teist legendi - rollingute Charlie Wattsi. Nad on nüüd mõlemad läinud, aga .... thank God, we have those VIDEOS!
Viimaste päevade põhijutt käib Ukraina
sõja lõpetamise teemal. Donald Trumpile on see saanud suisa kinnisideeks, sest
nagu me peaksime kõik juba aimama – Donald Trump ise ongi see kõige parem
läbirääkija! Praegu seda veel keegi ei usu – peale Moskva ehk – ja ausalt
öeldes viimaste väljaütlemiste valguses on raske uskuda ka! Kuid üks on küll
kindel: maailma parim tirriteerija ei ole mitte Karlsson Stockholmist
(katuselt), vaid Valge Maja peremees. Ja
selles pole kahtluse kübetki. Ta on ametis olnud napp kolmkümmend päeva – ja ta
on kõik ära tirriteerinud: Euroopa Liidu ja Von Der Leyeni, Starmeri, Macroni
ja Scholzi ning nüüd viimasena Źelenskõi. Viimasel jäi üle vaid tülpinult ja
pisut nagu kaastundlikult ohata, sest eks ole ta pidanud igasuguste jõmmkärakatega
rinda pistma. Mis sinna parata! Ainult et sõit Ameerika mägedel, Trumpi
lennukal juhtimisel, pole nagu õieti alanudki. 2029. aastani tuleb vastu
pidada! Oh, boy!
Ükskord see rahu sünnib nii ehk naa. Ma
arvan, et Trumpi gängsterimetoodika võib küll śeff välja näha, kuid kahtlen
selle tõhususes. Miks mitte sõda lõpetada nii, nagu meile räägib Briti
ajaloolane Andrew N. Wilson oma „Viktoriaanides“ Krimmi sõja lõpust:
Sõda
kui teater, kui pealtvaatajatega meelelahutus, kui traagiline absurdsus jõudis
lõpule. Pommitanud Balaklava rusudeks ja kaotanud palju elusid, kutsusid britid
Vene väejuhid vabaõhuõhtusöögile. /.../ Täpselt kell kümme pidi seltskond lauda
istuma; viis minutit enne kümmet olid suupisted laual ja sõjaväelises korras.
Menüü kindral Garretti pakutud lõunasöögil kahekümne neljale kindral
Vassilevski auks oli järgmine:
üKammelja filee Valge daamiga,
lambaribida la Vivandiere.
üSoojad vaheroad: lambakints
Bretagne’i moodi.
üKülmad vaheroad: täidetud
kalkun Inglise moodi, poolküpsed kanad, glaseeritud Westmorelandi suur
singitükk, Suula põldtsiitsitaja garneeringuga Victoria moodi, kindral Lüdersi
Vene salat Aleksander II moodi.
üVäikesed suupisted: Verona
mortadella eskalopp, marineeritud Itaalia tuunikala, täidetud Provence’i
oliivid, marineeritud silmud ja sardiinid, anśoovised, marineeritud kurgid
estragoniga, Indian marineeritud kurgid.
üMaiustuste valik:
apelsinisalat, pirnikompott, viigimarjad, viinamarjad, mandlid jne.
Ühe
osalise, monsieur Soyer’ kirjelduse kohaselt saabusid venelased täpselt kell
kümme. Pärast sissejuhatust külalised istusid ja peagi andis iga lõug endast
parima; sest vähem kui kahekümne minuti pärast olid näha vaid erinevate roogade
nimed ja need olid menüüsedelis – mida ei söödud ära. Vene kindral, kellel on
ainult üks käsi, sõi kahe mehe eest, kellel on kaks kätt. /.../ Sööki hinnati
kõrgelt – kõned olid lühikesed ja asjakohased ja kõik läks kõigile rahuldust
pakkuvalt. Vene kindralil oli eriti hea meel ja ta kiitis väga oma võõrustajat
hõrgu kehakinnituse eest, mida ta ei kujutanud ettegi, et Krimmis oleks
võimalik saada. (Wilson, 2018: 223-226)
Ütle siis veel, et armastus ei käi kõhu
kaudu! Eks ta ikka käib ka. Hea kõhutäis on heade suhete vundament. Mitte punch
in the face! – nagu Trump on ehk Hollywoodi märulifilmidest õppinud. Ikka tasa
ja targu, kammelja filee ja marineeritud silmudega käib see asi!
Sellest on paar päeva möödas, kui president Trump ütles,
et ei usu Venemaa soovi NATO-ga sõtta astuda nagu oli prognoosinud Ukraina president Volodõmõr
Zelenskõi.
„Ei, ma ei ole nõus. Ma
ei ole nõus. Isegi mitte natuke," ütles Trump laupäeva õhtul Floridas lennuväljal antud
improviseeritud pressikonverentsil ajakirjanikele, kui temalt küsiti, kas ta
nõustub Zelenskõi väidetega, et Venemaa astub ühel päeval sõtta NATO-ga.
Nimelt ütles Zelenskõi Müncheni
julgeolekukonverentsil, et „nad võivad
tulla Ukraina peale nagu 2022. aastal, aga nad võivad minna ka Poola või Balti
riikide suunas. Ma arvan, et see on tema (Putini) mõte. Ja kõige selle põhjal, mis ma meie luurelt olen saanud, arvan
ma, et ta valmistub järgmisel aastal sõjaks NATO riikide vastu."(ERR, 17.02)
Tjah, palju siin maailmas seisab tõepoolest uskumise (ja mitteuskumise)
peal. Omal ajal tegi ansambel Turist sellest laulugi:
Ma
ei usu näärimeest ka präänikute eest
ma ei usu kaukameest ka paberi eest
ma ei usu elumeest ta naeratuse eest
ma ei usu reisumeest ta piltide eest.
Usun
ei usu ma usun ei usu
katsuda tahaksin ma
kui ainult kätega katsuda saan.
Usun
kõiki päiksetõuse seni kuni saan
ussidesse usun ma ja kalasse ka
usun kõiki olevusi seni kuni saan
usun nende olemisse õhus ja maal
usun sooja pesu sisse seni kuni saan
sussidesse sallidesse sonisse ka.
Usun
keedukartulisse seni kuni saan
puljongisse pirukasse armunud ma
ma ei usu päkapikke kummutite peal
ma ei usu puudritoosi imesse eal
ma ei usu hinnetesse tunnistuse peal ma ei usu triipudesse kannika peal.
Vene välisminister Sergei Lavrov ütles pärast USA delegatsiooniga Saudi
Araabias peetud kõnelusi, et USA tegi muu hulgas ettepaneku kehtestada
Vene-Ukraina sõja käigus energiataristu pommitamisele moratoorium (Delfi, 18.02).
Vat seda mina ei usu.
Lavrovi sõnul ütlesid ameeriklased, et energiataristu pommitamisest
võiksid loobuda mõlemad vaenupooled. Pakkumist ei saanud Vene pool Lavrovi
sõnul siiski vastu võtta, kuna Venemaa ei pommitavat tsiviilobjekte.
„Me ei ole kunagi ohustanud tsiviilelanike energiavarustusega seotud
süsteeme,“ ütles Lavrov. „Meie sihtmärgid on ainult need objektid, mis otseselt
teenindavad Ukraina relvajõude.“
Kohe üldse ei usu.
Alloleval fotol annab välisminister Lavrov pressikonverentsil
vastuseid, mille kohta võiks vana Eino Baskini nalja tsiteerides ütelda: „Teie
küsimused meile on igati vastatavad, aga meie vastused teile on sageli küsitavad.“
Ainus asi, mida võiks uskuda, on kell seinal. 16:49. Isegi see on
manipuleeritav. Tõsi, seierite liigutamine on siin kõige kahjutum tegevus.
Foto: Imago/Ramil Sitdikov/SNA
Minu Facebooki feedi tuleb nüüd igasugust huvitavat kraami.
Nõukanostalgia grupp meenutab omaaegset propagandapostrit aastast 1963, mil
Nõukogude Liit ja USA nautisid pärast plahvatusohtlikku Kuuba kriisi hetkelist
pingelõdvendumise vaibi. Pärast tüli joogem sinasõprust – pärast külma sõda
jäägu meie vahele ainult see jää. Peab tõdema, see on isegi vaimukas tänases
kontekstis.
Foto: FB frupp "Soviet visuals"
Siis teine pilt Facebooki avarustest. Klassikaline maailmajagamine,
laia joonega tõmmatud mõjusfääride piir.
Allikas: FB
Aga kes vähegi ajalootunnis tähele
pani, see mäletab Tordesillase lepingut 1494. aastast, kui ülemvõimu meredel ja
ookeanidel taotlesid Portugal ja Hispaania. Siis tõmmati mööda meridiaani joon,
mis jagas veedkahte hemisfääri – ja nii
oligi. Kujutan ette, et kaasaegsete jaoks oligi see lepe tunnetusega „aegade
lõpuni“. Aga siis tulid hollandlased, inglased, prantslased, sakslased... Uued arusaamad,
uued lepingud.
