SISSEKANNE # 279
„Emme! Issi! Tulge ruttu!“ jooksis väike Juku koju jõudnud vanematele karjudes uksele vastu, „Vanaisa poos end keldris üles!“
Ema-isa tõttasid jooksujalu keldrisse, näod ehmatusest kaamed. Keldris pole kedagi, taevale tänu.
„Aprill!“ hõikab Juku, „Hoopis pööningul!!“
* * *
SISSEKANNE # 278
DISCLAIMER: See postitus on liigitatud sotsiaalseks irinaks ja kantud klassivihast.
 |
| Kuvatõmmis: Eesti Ekspress, 29.03.2025 |
Eesti Ekspress avaldas toreda ja nunnu artikli, mis peaks rahustama sotsiaalset närvi. Või tekitab hoopis klassiviha? Ka rikkad ja kuulsad hoiavad raha kokku, teatab pealkiri. Saame teada, et:
· Sõõrukas avastas, et vanu riideid võib ka kanda,
· Mallukas igapäev restos ei käi, vahest ainult deidil,
· Koit Toome käib aga odavamas restos, kus ehk polegi Michelini tärni;
· Rain Epler hoiab raha kokku nii, et hakkab kodus ise peekonit suitsutama;
· Desiree Mumm sööb kapsasuppi ka järgmisel päeval;
· Oleg Gross paneb hapukoorele leiba peale (midaiganes);
· ja Kai Realo kõht võib nüüd aegade lõpuni korralikult läbi käia, sest tal on ruumikas panipaik maast laeni WC rulle täis – ta ostab sada rulli korraga. En gros!
Kõnekas lõik artiklist: Ärimees Urmas Sõõrumaa tunnistab, et toidupoes ta hindu ei vaata – kui ta sinna üldse satub. „Aga kui satun, ostan kalamarja. Mulle väga meeldivad pühapäevased pannkoogihommikud lähedastega. Veel võtan poest leiba, kaerapiima ja hummuseid.“
Siit lõigust peegeldub rikkus ja elitism kolme märksõna kaudu: kalamari, kaerapiim ja hummus.
Vaene ja muidumees ütleks (ohkega): pagan, ma pean kahel töökohal rabama, et võileivale vorsti ka pääle panna saaks.
Märksõna, millest peegeldub vaesus: keeduvorst.
Aga – ärgem olgem siis vaesed!
Ära ole vaene!!
SISSEKANNE # 277
Lugesin Jonathan J. Moore’i raamatut „Silmus, süstal ja giljotiin. Hukkamisviisid läbi aegade“ (Tänapäev, 2018). Pealkiri räägib enda eest. Ei ole just nõrganärviliste lektüür. Samas oli palju pilte ja lihtne tekst – lugesin-sirvisin ühe õhtuga läbi. Ja millele ma kinnitust sain? Et inimene on üks jälk olend – muidugi, mitte ühe lauaga löödult. Ta on mõtlemisvõimeline, loominguline, fantaasiarikas olend, kes on võimeline looma kõige imetlusväärsemat kunsti, ent sealsamas mõtleb ta välja ka kõige jälestusväärsemaid, sadistlikumaid piinamise ja hukkamise meetodeid. Palun väga: ristilöömine, lõvide ette viskamine, teibasse ajamine, neljakskiskumine, giljotineerimine, skalpeerimine, surnuks keetmine, maasse kündmine, elusalt matmine, raudkonksu otsa riputamine, tuleriidale saatmine, elusalt nülgimine, kividega surnuks loopimine, uputamine, poomine lühikese ja pika nööriga, rattale tõmbamine, elektritool, gaasitamine, mürgisüst… Lugesin, et paljude timukate kutseoskuste hulka loeti hukatava elushoidmist võimalikult kaua aega ning piinamise valu intensiivsust, nii et enne kui saabuks vältimatu lõpplahendus „hea surma“ läbi, kogeks õnnetu hing maksimaalseid piinu. Selle kõige taustal tundub laskekomando ette sattumine lausa õnnistusena. Ja tõesti on õudne tõsiasi, et inimene on julm oma liigikaaslase vastu, kui teda kannustab tagant pime viha ja kättemaksuhimu, ning selle ajel tegutsedes on fantaasia piiritu.
Siis lugesin veel hoopis teistsugust raamatut – Veikko Huovise „Joodiku eetikat“ (LR, 14/1973). Õigupoolest kannab sellist pealkirja üks essee sealt raamatust – ent ka kõik teised esseed räägivad nii- ehk naapidi joomisest. Just soomlaselt, kes peab igapäevast võitlust kaamosega ja ometi on maailma õnnelikuma rahva esindaja (müstika!), ootakski sellist raamatut. Seda võiks isegi lugeda koos „Joomahullu päevaraamatuga“, mille autoriks on samuti õnnelik soome mees Juha Vuorinen. Seda võiks isegi lugeda koos „Joomahullu päevaraamatuga“, mille autoriks on samuti õnnelik soome mees Juha Vuorinen. Nõnda siis tasubki enne joomatsüklisse sisenemist ettevalmistava lektüürina ette võtta joomise eetilised aspektid, mis õnneks ei ole grafomaani poolt üles kirjutatud – kõike on just täpselt nii parasjagu, et üles ei aja. Nagu tempereeritud viinavõtmine – see olgu väheses koguses, aga tõhus!
Huovinen kirjutab: Peaaegu kõik ametkonnad joovad. Ohvitserid joovad nagu põrgulised, arstid joovad, põllumehed, direktorid, töömehed ja filmitähed joovad. Kirikhärradki joovad, ainult et nemad ei usalda purjuspäi küla vahel tolgendada. Õpetajad joovad palju, koolipapade hulgas on rohkesti sinininasid. Mõned sportlasedki joovad. Riigimehed lakuvad kõvasti, mitmed riigipeadki on agarad viina viskama.
Peale selle on muid joobumuseliike. On enam-vähem kõigi meeste needus, et tahetakse pidevalt naist saada. Sel puhul on mees naistejoodik. Suurem osa inimesi sööb lõbu pärast, ja mitte oma toiduvajaduse rahuldamiseks. Ühed peavad lugu maiustustest, teised kohvist, teest, autodest, mööblist, ehetest. Mõned söövad tigusid ja austreid. Olukord on tõepoolest raske, kui himustada neid kõiki lisaks alkoholile.
Otsusekindla, sihiteadliku joodiku eluteel on igasuguseid takistusi. Raskeim neist on ehk teatav usupuudus, hingeline masendus, kõhklemine. Kui palju sa ka ei joo, viinapoe pudelirivid aina pikenevad ja tihenevad.“ (Huovinen, 1973:8)
Huovinen teeb ka sotsiaalset kriitikat:
Ühiskond peaks joodikute vastu heatahtlikum olema. Tagasihoidlikuks näiteks sellisest suhtumisest võiks olla see, et joobesolek ei ole enam kuritegu. Aga tegelikult on joodikud ka ise süüdi. Miks nad pole organiseerunud! Kui nad rajaksid Soome Joodikute Ühingu või Soome Rahvajoodikute Ühingu ja see ühing oma mitmesaja tuhande, võib-olla isegi enam kui miljoni liikmega hakkaks surveorganisatsioonina asju ajama, küllap siis ka midagi muutuks. Ühing võiks nõuda viinahinna alandamist, denatureerimata majapidamispiirituse müümist toidupoodides ja veel muidki asjalikke uuendusi. Ta võiks astuda vabakuulajana või vabakuulajana kas või Soome Ametiühingute Keskliidu liikmeks. (Huovinen, 1973:11)
Nii et sellest kriitikast lähtub ka üks asjalik poliitikaettepanek. Miljoni liikmega ühing on tõepoolest võimas eestkostekoalitsioon, mille üle poliitikateooria gurud Paul A. Sabatier ja Christopher A. Weible kindlasti rõõmu tunneks, kuna see sobituks nii hästi nende kontrueeritud raamidesse. Ja see ühing lööks massiga! Kui aastal 1969, mil Huovinen seda kirjutas, elas Soomes ca 4,5 miljonit inimest, siis optimistliku hinnangu järgi kuulunuks ühingusse laias laastus iga viies soomlane!
Eetika kõrval on joodiku tähtsaim aspekt, mida silmas pidada, tervishoid. Selle kohta on Huovinen kirjutanud eraldi essee, milles seisab:
Pole sugugi ükskõik, kas kogenud joodik tunneb oma elust rõõmu või elab ta pideva ahistuse küüsis. See on esmajoones enesetunde küsimus. Ühiskonna seisukohalt on see otstarbekohasuse küsimus selles mõttes, et on selge raiskamine minetada kasulike joodikute tööpanust. Terve, kuigi joodik minister või direktor on alati parem kui vingus, särjesilmne ja loid minister. /…/
Mis puutub tervishoiuajakirjades aeg-ajalt ilmuvatesse kirjutistesse, kus loetletakse mitmesuguseid tundemärke ja himunähtusid ja mille abil tahetakse inimesi panna end joomahulluks või surmalapseks pidama, siis sellistest artiklitest ei maksa väljagi teha. Mõtlemisvõimeline joodik näitab neile perset ja joob viha pärast päevas viiskümmend grammi rohkem. (Huovinen, 1973:12)
Ja nüüd nota bene!
Hea komme on joomise ajal pidevalt suupistet ehk sakummi võtta. Toit peab rohkesti valkaineid sisaldama. Seega on hea looma- või lambapraad igati sobiv toit. Kui selleks raha ei jätku, tuleb süüa kala, kasvõi koh, ahvenat või silku. Kui sellekski raha ei jätku,nagu sopajoodikutega kahjuks tihti juhtub, siis ei tohiks maapähkleid ega sojaube unustada. Ka juust on tervisele kasulik.
Üldiselt tuleb meeles pidada, et ei maksa tühja kõhu peale tinutama hakata. Kõige parem on alla süüa sardiine või heeringavõileiba või tükike vorsti. Mis sakusmenti puutub, siis võib soovitada väikesi võileibu, praetud muna, kirpvähilisi, viinereid, soolapähkleid ja keeksi, tassikest kohvi või teravat pastilli. Kogenud joodik ei joo ühel õhtul kunagi mitut eri jooki. /…/ Õlu ei sobi kokku ühegi teise joogiga ja veinilimpsija peab ettevaatlik olema, kui ta tahab hiljem õhtul lasta paaril konjakipitsil hea maitsta. (Huovinen, 1973:13-14)
Ja lõpuks paneb Huovinen meile kõigile südamele:
Mõõdukus on neis asjus kahtlemata parim lahendus, ja kes ei suuda viinasuutäit ilma öökimata alla neelata, püsigu kainena. Igaühel on õigus valida. Kui keegi loodab õnnelikuks saada, rüüpides valget eritist, mida tuleb lehma vulgaarsest nisast, siis olgu nii lahke. Ja võib ka keefirit ja vabarnamahla või mineraalvett ja kodukalja ja kisselligi juua. Peaasi et elatakse õnnelikult ega tulda pärast surma kummitama. (Huovinen, 1973:15-16)
Mõistlikule piisab! Sapienti sat!
SISSEKANNE # 276
Üle pika aja aktiveerus Ameerikamaal MTG-nimeline MAGA-instrument. Nimelt saatis paremäärmuslasest poliitik, Georgia vabariiklane Marjorie Taylor Greene pikalt SkyNewsi reporteri Martha Kelneri, kes püüdis saada daamilt hinnangut nn Signalgate’i juhtumile. MTG, kes on nüüd DOGE allkomisjoni esinaine, läks närvi ja küsinud, mis riiki reporter esindab, käratas: „We don’t give a crap about your opinion and your reporting. Why don’t you go back to your country where you have a major migrant problem?” (Politico, 26.03).
SkyNews / YouTube, 2025
Tundub, et Marjoriel on mingi major problem Ühendkuningriigiga. Personal issue. Aga isiklikud asjad ongi need kõige rohkem närvi ajavad asjad, millega on nii, et annaks kellelegi vastu lõugu, aga pole, mille eest, nagu tõdes Uduvere filosoof Ernst Kern. Või siis pole parasjagu kellele anda.
Nüüd siis juhtus Sky Newsi korrespondent ette. Võib-olla tuli MTG-le meelde, kuidas Sky News kirjutas aasta tagasi, et ameeriklased on varmad igasugu vandenõuteooriaid uskuma, mis käivad kaasas niisuguste nähtustega nagu päikesevarjutus ning tõi näiteks Greene’i postituse X-is, et päikesevarjutus on märk jumalalt, et ameeriklased oma patte kahetseksid. Seda toetavat ka hiljutine maavärin New Yorgis (jah, tõesti, 5. aprillil 2024 oli 4,8-palliline maavärin piirkonnas, kus seda tavaliselt ei esine). (Newsweek, 06.04.2024)
Ja veel varem, veebruaris 2024, kui Kongressis toimus kemplus 61-miljardilise Ukraina abipaketi pärast, sattus ta Sky Newsi mikrofoni ette ning teatas, et Ühendkuningriigi ekspeaminister David Cameron võib tema tagumikku suudelda (sest topib end liiga USA siseasjadesse).
Fun-da-mental lady!
Sky News / YouTube, 2024
SISSEKANNE # 275
Leedust tulevad traagilised uudised, milles on ühtlasi ka parasjagu kummalisust. Nimelt jäid eile Leedu isaosas, Pabradė polügoonil toimunud õppusel kadunuks neli Ameerika sõdurit ühes päästeroomukiga M88. Täna leiti masin rabast ning mehed surnuna. Ametlikku kinnitust veel pole, kuid teate sõdurite hukkumisest märkis ära ka Nato peasekretär Rutte. (Delfi, 26.03)
See on omamoodi müstiline juhtum, mille kohta me ilmselt täit selgust ei saagi saama. Nagunii salastatakse see juhtum 75 aastaks, ent rahva seas saab see samalaadseks müsteeriumiks nagu Djatlovi kuru juhtum 1959. aastal. Et kuidas on võimalik, et neli väljaõppe saanud meest ei tunne maastikku, põrutavad rappa ja upuvad või külmuvad surnuks õppuste käigus, kui on olemas kõikvõimalikud sidevahendid ja back-up?
Isegi kui see on õnnetusjuhtum, kus traagika sündis halbade asjade kokkulangemise tagajärjel, siis müstika jääb. Lugu neljast hukkunud Ameerika sõdurist hakkab oma elu elama.
Kommentaariumis spekuleeritakse, et ehk on see venelaste provokatsioon. Et venelased segasid GPS-signaali, mehed eksisid teelt ja sõitsid rappa, mis päädis viimaks sedavõrd traagilise resultaadiga. Ega me ei tea. Kõik võib olla. Lõpuks algas ju ka Teine maailmasõda hoolikalt ettevalmistatud, iseenesest jabura, ent siiski tõhusa provokatsiooniga, kui Poola mundrisse riietatud Saksa diversandid ründasid piiriäärset Gleiwitzi raadiojaama. See andis sõjaks ettekäände.
Kommentaariumis avaldas keegi arvamust, et no nüüd läheb alles asjaks – Trump seda niimoodi ei jäta! See käib ju ego pihta. Aga mina arvan, et ei järgne suurt midagi. Parimal juhul ütleb Trump: Ma ei tea sellest midagi. Ma kuulen seda esimest korda.
Halvimal juhul ütleb Trump: Look what the Democrats did with their ill-fated DEI* agenda! They were wuzzies. Nobody respects us. But we, under the great leadership of Mr. Hegseth and myself, make American troops great again!
(See on minu interpretatsioon, mõistagi, mis põhineb ainult minu väljakujunenud eeldustel.)
And now for something completely different.
Mulle näib, et Trumpi administratsioon näeb välispoliliitilist pilti läbi läbi kaheksakümnendate Hollywoodi glitz’n’glamour’n’bubblegum-märulite prisma, kus testosteroonist nõretav lone wolf John Rambo kappab kartmatult hobusel areenile – nagu John Wayne viiekümnendatel – ja võtab molotoviga alla kõik venelaste kopterid, mida juhivad riukalikud sadistid Smirnoffid-Ivanoffid-Petroffid. Toimub final battle - pärast mida ratsutab võidukas kangelane uhkelt päikeseloojangusse. The end.
 |
| Foto: The Telegraph/Tri Star Pictures |
* * *
* DEI - Diversity, equity, inclusion, st. USA tööhõivepoliitika, mis rõhutab erisugusust, võrdväärsust ja kaasatust.
