SISSEKANNE # 352
 |
| Rahva Raamat |
Tauno Vahter on kirjutanud huvitava raamatu, mille fookuses on lõhnad, haisud ja lehad, st meelelised tajud, mille autentsust akadeemiline tööriistakast järele kontrollida ei võimalda. Samas võib iga inimene öelda – see lehkas nii, minu nina selle peale! – ja tal on õigus, sest proovige tõestada vastupidist!
Raamatu pealkiri on „Tallinna lõhnad“ ning see sisaldab täpselt seda, mida pealkiri ütleb. Vaatluse all on sellised toredad või vähemtoredad – või suisa vastumeelsed – lehkavad asjad nagu meri, kusi, bassein, kõdurajoon, koolid, hambaarstid ja muud meditsiinilised imed, leib ja sai, eluheidikud, nahk, hapukapsas, popkorn, kohv, kala, õlu, ühistransport, kana ja śaślõkk, gaas, kauplused, lutikatõrje, praadimine, tubakas, autod, peldikud, saunad, turud, asfalt ja autod, kainestusmajad, kanep, avalikud saunad, tehased ja kombinaadid jne. Üldjuhul räägib autor omaenda kogemuste põhjal, üritades Tallinna nii-öelda meeleliselt tajuda, püüdes samas rekonstrueerida ka Reevali lõhnabukette – mistap see on väga isiklik, samas hariv ning äratundmisrõõmu pakkuv üllitis, mida võib ka mikroajalooks või argiajalooks kutsuda. Ja see on selline tore modernistlik ajalookirjutuse suund, mille raames võib kirjutada absoluutselt kõigest. Mulle meenub professor Marek Tamme TLÜ kultuuriajaloo loengutes kohe hulk huvitavaid käsitlusi, näiteks päevitamise ja masturbeerimise ajaloost. Ning kirjutatud on ka raamat, kus maailma ajalugu on kirjutatud läbi kirjutuslaua prisma – igast sahtlist omaette peatükk. Mikroajaloo võtet on kasutanud Eestiski üpris tuntud (palju tõlgitud) Briti-Ameerika ajakirjanik ja rändur Bill Bryson.
Autor sedastab, et peaaegu mitte keegi ei mäleta, kes oli kakskümmend aastat tagasi põllumajandusminister, mida sätestas kohalike omaviletsuste seadus või milliseid kõnesid peeti paraadidel. Inimesed mäletavad hoopis, kuidas maitses mingi toit või jook, millist häält tegid vanasti tuletõrjeautod või LAZ-bussid, kuidas lõhnasid joodikud ja kaneelisaiad. Ja nagu öeldud, on tegemist vägagi subjektiivse valdkonnaga: üks ese võib lõhnata erinevalt juba sõltuvalt sellest, kas nina on kinni või lahti – või kui on põetud koroonat ja lõhnataju on lappesse läinud.
Raamat keskendub Tallinnale, aga eks need linnad lõhnasid-lehkasid kõik suht samamoodi. Mina pärnakana mäletan näiteks väga hästi, mismoodi lehkas suvisel pärastlõunal viimase vindini täistuubitud kollane Ikaruse liinibuss number seitse, mis sõitis Oja tänavalt rannarajooni, nii et et sa olid ninapidi teise higises kaenlaaugus kinni. Bussijuhionu ütles noomival toonil: „Hea rahvas, astuge tahapoole, häid lambaid mahub palju peale, kedagi me maha ei jäta.“ Rahvas nurises pahuralt, kuid litsus koomale. See oli siis higi, odava lõhnaõli ja diisli lehk.
Postkontori juures läksime maha, otse läbi Tallinna värava ja Mere puiestee kaudu naisteranda, või hiljem Tammsaare puiesteelt läbi Rannapargi keskranda. Sõltumata marsruudist jäi tee peale ilmingimata avalik käimla, mis vanemal ajal oli sageli potita, paberita ja ilma igasuguse hügieenita lõhnapomm, milles oli tunda erinevate kehavedelike kombinatsiooni – ja seda juba mõnekümne, vahest isegi sadade meetrite kaugusele.
Kesksuvel hakkas rannas oli lehkama adru järele, mis veepiiril püdela massina roiskus. Seda lehka on tänapäeval harva tunda, sest koristusbrigaadid teevad enam-vähem korralikult oma töö ära. Samas see oli puhas looduslik lehk. Nagu tegelikult ka oksehais, mida võis nuhutada rannapargi ühes otsas asunud lõbustuspargist, eriti neil päevadel, mil pöörlev karussell, nn okseratas, eriti intensiivset kasutust leidis.
Aga muidu levisid üle Pärnu linna kalakombinaadi ja lihakombinaadi spetsiifilised lõhnad – rappe- ja sõnnikuhais – ning vahel sekka, kui lihakombinaadi külmhoone lekkis, ka vänget ammoniaagilõhna.
Pärnu nn Bermuuda kolmnurga kõikidest nurkadest – kohvikust Uku, einelauast Laine ja Siimu silla juures asunud Kajakast – evis ühtviisi ehedat joodikuhaisu, mille komponendiks olid piiritus, peet, kusi, tubakas ja meeste higised tööroobad. Sinna, räägitakse, olla kadunud palju abielu- ja poissmehi – selle vahega muidugi, et abielumehi tulid õhtul otsima nende kompromissitud kaasad, aga poissmees võiski kadunuks jääda.
Mind tatibaaridesse küll ei lastud – ega poleks julgenud minna ka. Seevastu käisin mõnikord Tallinna maantee bussipeatuse kõrval asuvas Atlantika sööklas, mille iseloomulikuks lõhnaks oli kloori järele lehkav nõudepesulapp. Mäletan, et kord mingit komplektlõunat sööma asudes – sinine kartul, jahukaste ja keedetud sardell – ilmus ei-tea-kust koristajatädi, kes tõmbas laua lehkava lapiga üle – valitsegu puhtus ja kord! – ja lahkus „Head isu!“ soovides selleks korraks koos minu söögiisuga.
Aga nüüd tasakaalustatuse huvides olgu öeldud, et esines ka täiesti meeldivaid lõhnu. Näiteks leivapoodide vahetus naabruses sai tunda sooja leiva ja saia lõhna. Legendaarne sõõrikubaar lõhnas sõõrikute, kookide ja koorekohvi järele – siis see jäi kuidagi eriliselt ninna. Ning Mai magalarajoonis avatud Viiburi selvehalli kohvikust sai grillkana, mille pärast sai ekstra Räämalt kohale sõidetud – bussiga number neliteist (vähem higi, rohkem diislilõhna). Aga grillkana… noh see lõhnas nagu grillkana ikka, suht meeldivalt.
Nii et soovitan soojalt seda raamatut lugeda. Väga lõbus ja subjektiivne, ent ka informatiivne. Igaüks leiab sealt midagi tuttavlikku.
Intervjuud autori endaga saab juurde lugeda-vaadata-kuulata siit.
