Metaandmed ja liigitamine raamatukogunduses: ülevaade (Ⓒ Aile Möldre, TLÜ 2019)

SISSEKANNE # 53

Metaandmed on inforessursside kohta loodud struktureeritud informatsioon analoog- või digitaalse ressursi (dokumendi) omaduste kohta, mis kirjeldab, identifitseerib, selgitab või mingil muul moel lihtsustab informatsiooni otsingut ja kasutamist või info haldamist. Metaandmed koosnevad elementidest, nad on konstrueeritud andmed teatud funktsioonide täitmiseks – nad kirjeldavad (identifitseerivad) elemente, hõlbustavad infootsingut, tagavad haldamise, autentsuse ja terviklikkuse, võimaldavad koostalitusvõime ning tagavad juurdepääsu ja kasutuspiirangud. 

(2) Metaandmed on üldiselt kirjeldavat, struktuurset ja administratiivset laadi: a) kirjeldavad MA-d aitavad identifitseerida, lehitseda, otsida, infot saab tuvastada sisu järgi – pealkiri, autor, loomisaeg, failiformaat, teema jt) oluline element on ühest identifitseerimist võimaldav näitaja ehk kirje number kataloogis või digitaalse objekti identifikaator DOI, b) struktuursed MA-d võimaldavad navigeerida, vajalikud juhul kui ressurss koosneb mitmest komponendist, nt mitmeosaline raamat; vajalikud sisemise/välise struktuuri kindlaksmääramiseks, nt seeriaväljaande köited ühise nimetuse all, c) administratiivsed MA-d on vajalikud kogude haldamiseks, administreerimiseks, säilitamiseks ning kaasavad  tehnilisi andmeid, andmeid autoriõiguste ja säilitamise kohta.

(3) Standardid on vajalikud selleks, et metaandmed oleks efektiivselt kasutatavad, toetab andmete vahetavust ja koostalitusvõimet, soodustavad info levikut , tagavad autoriteetsuse ja stabiilsuse ning hoiavad kulusid kokku. Kasutatakse enamjaolt kombinatsiooni rahvusvahelistest ja riiklikest standarditest.  Eksisteerivad andmete struktuuri standardid (Dublin Core MES), andmete sisu esitamise standardid => inversioon, lühendid jm (AACR2), andmete sisu standardid (terminid ja koodid märksõnade jms kohta => EKI kohanimeandmebaas) ja andmete vormingu standardid vahetatavuse ja koosatalitusvõime eesmärgil (MARC-21).

MA kvaliteeti hinnatakse 4 kriteeriumi alusel: täielikkus, vastavus, täpsus, sisukus. Koostalitusvõime = interoperability: andmed peaks olema säilitatavad, eksporditavad, taaskasutatavad.

(4) Dublin Core Metadata Element Set – 15 elementi:  pealkiri, autor, teema, kirjeldus, väljaandja, kaasautor, daatum, tüüp, vorming, identifikaator, keel, allikas, seos, hõlme, õigused.

(5) Bibliograafiline kirjeldamine on osa teavikute kataloogimise protsessist, bibliokirjes esitatavad andmed võimaldavad teavikut identifitseerida ja annavad ülevaate teaviku sisust, tüübist, teatmestikust ja füüsilisest olemusest, id-andmed on autor, pealkiri, vastutusandmed, ilmumiskoht ja –aeg, lehekülgede arv. Kirjeldamise aluseks on r/v bibliogr kirjeldamise reeglid (ISBD), mis määravad kirjealad, kirjeelementide järjestuse ja kirjavahemärkide kasutuse kirjes.  1971 – ISBD(M), 1977 – ISBD(G).

(6) Bibliograafiline arvestus  e. bibliograafiakontroll on täielike bibliograafiakirjete koostamine eesmärgiga bibliograafiliselt registreerida kõik avaldatud väljaanded vastavalt kehtestatud kriteeriumidele.  Universaalne bibliograafiline arvestus  – selle ideega tulid enam kui sada aastat tagasi välja Paul Otlet (1868-1944) ja Henri La Fontaine (1854-1943) - et iga riigi tegevuse kaudu oma territooriumil loodud teavikute arvestuse kaudu suudetakse kindlustada kogu maailmas loodud informatsiooni arvestamine. Selle võimaldamiseks hakati rakendama sundeksemplaride süsteemi, töötati välja rahvusvahelised kirjereeglid, loodi ISBN süsteem.  1974 loodi IFLA juurde spetsiaalne universaalse bibliograafilise kontrolli komitee (IFLA International Office for UBC), mis tegutses 1970.-1980. a-il. 

(7) Kataloogi mõiste on sisult sarnane bibliograafia mõistega, mõlemad tähistavad kirjanduse nimestikku, loetelu. Kuid erinevalt kataloogist ei ole bibliograafia seotud ühegi konkreetse koguga (ei näita teatud raamatu leidumust teatud raamatukogus).  Bibliograafia koostamise aluseks on muud aspektid (territoorium, periood, keel, teadusala, isik jne). Küll võib bibliograafia mõnikord samaaegselt täita koondkataloogi rolli, näidates, missuguses raamatukogus üks või teine teos asub (nt Eesti retrospektiivne rahvusbibliograafia, 1850–1900; 1901–1917 trükised sisaldavad andmeid selle kohta, millistes raamatukogudes nendes sisalduvaid väljaandeid säilitatakse).  

(8) Bibliokirjete funktsionaalsusnõuded (FRBR) on kataloogide ja metaandmekogude organiseerimise kontseptuaalne mudel, mis lähtub kasutaja vajadusist.  Olemi-seose mudeli kontseptsiooni keskmes on teavikute omavaheliste seoste esitamine, mis loob eelduse kataloogi navigeeritavuse tõstmisel.  Teos realiseerub väljendusena mingis kehastuses konkreetse eksemplarina. T => V => K => E. Näiteks:  

T Anvelt, Andres – romaan Punane elavhõbe

V1  eestikeelne originaalversioon

K1 – Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007

K2 – Tallinn: Eesti Päevaleht: B2, 2010

K3 – Muraste: Randvelt Kirjastus, 2018: DiPri OÜ

V2  venekeelne tõlkeversioon Krasnaja rtutj

K1 – Tallinn: Eesti Päevaleht, 2009

V3  helisalvestus Punane elavhõbe

K1 – Võru: Pimedate Heliühing Infokiri, 2009 (1 CD-R)

Olem  on teistest selgelt eristatav asi, miski reaalses maailmas eksisteerivat. FRBR kontekstis on olemiks kasutaja huvist lähtuv võtmeobjekt (teos, autor jm). Bibliograafilist andmestikku analüüsides eristati kolm olemirühma: 1. intellektuaalne või kunstiline väljund: teos (work), väljendus (expression), kehastus (manifestation), eksemplar (item); 2. intellektuaalse või kunstilise väljundi eest vastutajad: isikud (persons), perekonnad (families) ja kollektiivid (corporate body) – asutused ja organisatsioonid; 3.. intellektuaalse või kunstilise väljundi käsitlusaine: mõiste (concept), objekt (object), sündmus (event), koht (place). ESIMENE OLEMIHULK esindab traditsiooniliselt bibliokirjes peegeldatavat informatsiooni, selles sisalduvad olemid moodustavad antud mudeli vundamendi. TEINE JA KOLMAS olemihulk esindavad peamiselt otsitunnustena esinevat informatsiooni ja on täielikumalt välja arendatud normkirjetes.

(9) Kirjereeglid on juhiste kogum, mis määravad kindlaks bibliograafiliste andmete iseloomu ja esitamise järjekorra.  ISBD –le pandi alus 1969, mil IFLA kataloogimise komisjon, hiljem IFLA kataloogimissektsiooni alaline komisjon korraldas kataloogimisekspertide rahvusvahelise koosoleku. Koosolekul valmis resolutsioon, mis pani ette standardite loomise kirjete vormi ja sisu reguleerimiseks. Järgnenud aastate jooksul valmiski standard, mida rakendatakse alates 1971. aastast.  Sellise reeglite kogumi peamine eesmärk on luua eeldused bibliograafilise kirjelduse ülemaailmseks ühtlustamiseks. Selles määratletakse bibliokirje elemendid, nende järjestus ja märgid, mis elemente eraldavad. Tänu kirjete standardsele ülesehitusele on võimalik a)  teha erinevatest allikatest pärinevad andmed vahetamiskõlblikeks nii, et mistahes maal koostatud bibliokirjet võib võtta kasutusele mistahes teise maa kataloogides või bibliograafilistes andmebaaside; b)  teha kirjeandmed arusaadavaks keelebarjäärist sõltumata. Sellele aitab kaasa andmelementide tuvastamist võimaldavate kindlate kirjavahemärkide kasutamine ning info teatud järjekorras esitamine. 

(10) ISBD reeglite alusel koostatud kirje on osa terviklikust, täielikust bibliokirjest. Muude elementide (nt pealdis, sisuinformatsioon, info teema kohta st märksõnad, liigiindeksid) vormistamise kohta kehtivad nõuded on fikseeritud kataloogimisreeglites. Ressursi kirjeldamiseks, mille tunnused sobituvad enam kui ühe ISBD alla (nt elektrooniline jätkväljaanne või jadaväljaandenda ilmuv digitaalne kaart), kombineerib kataloogija erinevaid elemente olemasolevatest ISBDdest, mis on vajalikud kõigi teaviku aspektide peegeldamiseks. Pealdis - kirje algusse paigutatud ühtlustatud vormis kirje element, nt autori nimi, mis määrab kirje koha tähestikjärjestuses. Kirje koosneb aladest, mis alati paiknevad teatud kindlas järjekorras:

1.       [0. Sisu vormi ja meedia tüübi ala]

1.       Pealkirja- ja vastutusandmete ala

2.       Editsiooniandmete ehk kordustrükiandmete ala

3.       Laadiomane ala

4.       Ilmumisandmete ala

5.       Füüsilise kirjelduse ala

6.       Seeriaandmete ala

7.       Märkuste ala

8.       Standardnumbri ja saadavusandmete ala

(11) IFLA alustas 1960. aastatel r/v kataloogimispõhimõtete väljatöötamist. 1961 tuli Pariisis kokku IFLA ja UNESCO korraldusel kataloogimiskonverents - International Conference on Cataloguing Principles (ICCP). Esimest korda said kokku anglo-ameerika ja saksa reeglite esindajad. Konverentsi tulemusena võeti vastu 9 resolutsiooni, üks neist oli 12 punktist koosnev Statement of Principles by the ICCP, nn Pariisi põhimõtted. Pariisi konverentsil oli põhiteemaks kataloogi otsiandmete ühtlustamine.  1960. aastatel algas Kongressi Raamatukogus ka metaandmete standardi Machine Readable Catalogue (MARC) ettevalmistamine. Eesmärgiks oli kataloogiandmete kiire kättesaadavaks tegemine ja elektronkataloogidele ülemineku ettevalmistamine. Elektronkataloog nõudis nii kirjeldavate andmete kui ka otsiandmete standardiseeritud esitamist.  2003  toimus Frankfurdis rahvusvaheline kataloogimisreeglite alane IFLA nõupidamine, mille tulemusena valmis Rahvusvaheliste kataloogimispõhimõtete deklaratsioon, milles võeti arvesse vahepealsete aastakümnete jooksul toimunud arenguid raamatukogunduses. Deklaratsiooni uusim versioon, Statement of International Cataloguing Principles valmis 2016. See võtab arvesse uusi kasutajate kategooriaid ja käitumise muutusi infootsingus, avatud juurdepääsu (OA) keskkonda, koostalitlust ja juurdepääsu andmetele.

On loodud nende põhimõtetele tuginevaid konkreetseid kataloogimisreegleid, Kõige enam rakendatavateks reegliteks rahvusvahelises ulatuses, sealhulgas Eestis, on seni olnud angloameerika kataloogimisreeglid (AACR), mis loodi USA, Kanada ja Suurbritannia kataloogimisekspertide poolt ning avaldati esmakordselt 1967. aastal. Järgmine versioon (AACR2 – Anglo-American Cataloguing Rules. 2nd ed.) valmis 1978. aastal. Reeglite arendamine jätkus 2005. aastani. Selleks ajaks oli leitud, et AACR3 asemel töötatakse välja täiesti uued kataloogimisreeglid Resource Description and Access (RDA)

(12) Angloameerika kataloogimisreeglid käsitlevad kataloogikirjes esitatud andmeid jaotatuna kirjeldavateks andmeteks ja otsiandmeteks.  Otsiandmed (access points) sisaldavad otstitunnuseid või otsielemente – andmeelemente, mille esmane funktsioon on võimaldada juurdepääsu andmetele.  Siia liigitatakse põhipealdised, täiendkirjed (ehk täiendpealdised), ühtluspealkirjad, viited, märksõnad, liigiindeksid. 

BIBLIOGRAAFIAKIRJE (bibliographic record, bibliographic entry) ehk bibliokirje või lühidalt kirje kujutab endast reeglipäraselt esitatud (bibliograafia) andmekogumit teaviku kohta, mis võimaldab seda identifitseerida,  annab ettekujutuse teaviku  sisust,  tüübist (sihtkasutajaskonnast), teatmestikust (põhiteksti täpsustavad andmed raamatus: kommentaarid, selgitavad märkused, registrid, tabelid jt; tekstijärelmik põhitekstile järgnevad osad raamatus: kommentaarid, lisad, bibliograafia jt),  esitab teaviku füüsilise kirjelduse

Kataloogikirje – kindlas kogus asuva teavikuga seotud bibliokirje kataloogis. See on trükise vm. teaviku iseloomustamiseks, samastamiseks ja otsimiseks vajalik eeskirjakohane (meta-) andmestik, milles on märgitud autor, pealkiri, alapealkiri, ilmumis- ja arvandmed, vajaduse korral lisatud sisu tutvustav annotatsioon või referaat, raamatukoguandmed ning andmed eksemplari kohta (köite kirjeldus, provenients (päritolu) jms).

(13) Kataloogiandmete loomise meetodid on  originaalkataloogimine - bibliokirje koostamine de visu (teaviku järgi) ja lisamine kataloogi; keskkataloogimine - kataloogikirje koostab teiste raamatukogude jaoks keskne bibliografeeriv asutus, enamasti rahvuslik bibliograafiakeskus (nt Eestis Eesti Rahvusraamatukogu); kopeerkataloogimine - kirjete mahalaadimine ühest süsteemist teise, ressurssideks: Rahvusbibliograafia andmebaasid, spetsiaalsed kirjeid tootvad ja vahendavad organisatsioonid (OCLC).

Retrospektiivne konversioon - konverteerimise protsessi  manuaalsest andmekogumist arvutiloetavale kujule:  - andmesisestus teenindusfirma poolt,  - raamatukogu konverteerimise teostajana (käsitsi kataloogikaardilt, kataloogikaartide skanneerimine),  - teistest andmebaasidest kirjete mahalaadimine

(14) Elektronkataloogi andmebaasis säilitatavad infokogumid on tavaliselt kolme tüüpi: bibliokirjed (koos eksemplarikirjetega), normandmed ja registrid.  Bibliokirje (bibliographical record, entry) kujutab endast andmekogumit teaviku kohta. Lisaks bibliokirjele koostatakse raamatukogudes igale trükisele eksemplarikirje vastavalt eksemplaride leidumusele. Normandmetega seostub terve rida nähtusi ja termineid nagu autoriteetsuskontroll (authority control) ehk normikontroll, normikirje, ühtluspealkiri jne. Töö normandmetega on oluline raamatukogu elektronkataloogi ühtluse ja sisukuse tagamiseks.

Autoriteetsuskontroll ehk normikontroll on termin, mis tähistab toimingud, mis tagavad dokumentide otsielementide standardsuse otsisüsteemis. Seda terminit kasutatakse kirjete ühtlustatud pealdiste loomise tähistamiseks.

Normitud ehk ühtlustatud ehk autoriseeritud – see tähendab teatud vormi kindlaksmääramist, mis luuakse kataloogijate kokkuleppel, nende otsuse alusel.

Register (index) - loetelu, mis hõlbustab ainestiku leidmist, nt trükisest v andmebaasist

Registrid luuakse bibliokirjete indekseerimise teel, mis tähendab, et andmehaldussüsteem koostab etteantud parameetrite järgi olulisematest kirjeandmetest loendid, mille abil on võimalik hiljem leida vajalikke kirjeid.

(15) Elektronkataloogid Eestis: 1992 - Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu juures loodi raamatukogude automatiseerimise töögrupp. Sellest sai Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsium, millega nüüdseks on liitunud paljud raamatukogud (18). Kõik need raamatukogud kasutavad igapäevatöös integreeritud raamatukogusüsteemi, mis on loodud USA firmas Innovative Interfaces Inc.  2000  sai ühine infosüsteem nime ESTER. Nimi tuleneb süsteemis kasutatavast MARC21 koodidest – EST tähistab eesti keelt ja ER Eesti riiki. E-kataloog ESTER on üle viidud uuele tarkvara versioonile WebPac Pro, seda uuendatakse koostöös Innovative’iga pidevalt. Igapäevatöös kasutati Millenniumi, millest nüüd on välja kasvanud Sierra.

Raamatukogude tarkvara URRAM on loodud OÜ Urania Com poolt. Eesmärgiks seati tarkvara loomine, mille kasutamine oleks lihtne ega nõuaks eriteadmistega IT personali olemasolu. Tarkvara kasutamiseks on vaja internetiühendusega arvutit, kuhu on installeeritud brauser. Käesoleval ajal on jõutud URRAM3 versioonini.  URRAM koosneb kuuest moodulist: otsing, laenutus, lugeja, kataloogimine, komplekteerimine (ainult keskraamatukogudele) ja statistika. Süsteem on veebipõhine, st nii programm ja andmebaas asuvad serveril, kasutajad suhtlevad serveriga üle interneti standardsete brauserite abil. Kasutaja arvuti ei vaja erilist tarkvara. URRAMit kasutavad sajad raamatukogud, sealhulgas eriala- ja õpperaamatukogud, maa-, linna-, keskraamatukogud mitmetes maakondades (2017. a. umbes 340 raamatukogu).

OÜ Deltmar töötas välja raamatukogudele mõeldud prorammi Riks, selle loomisel arvestati maaraamatukogude rahalisi võimalusi ja arvuteid, millega raamatukogudes töötatakse. Selle eesmärgiks oli ka varem kasutatud Soome raamatukogusüsteemi Kirjasto 3000 sisestatud andmete konverteerimine Riksi.  Riks on raamatukogusüsteem, mis võimaldab lugejal sooritada veebilehitseja kaudu otsinguid ja kasutada raamatukogu teenuseid. Kolm funktsionaalset osa: andmebaasi keskkond (server); kliendirakendused; veebiliidesed.  Süsteemi abil saab kogu hallata, sisestada kirjeid, komplekteerida, teha lugejate arvestust, statistikat, aruandlust, infovahetust teiste raamatukogudega. Andmeid venekeelse kirjanduse kohta on võimalik sisestada vene keeles. Riksil on kaks versiooni: veebikeskkond Riksweb 1.0 ja sama lahendus kasutaja mooduliga. RIKSWEB 2.0 on sama lahendus, mis RIKSWEB 1.0, kuid lisatud on kasutaja moodul, st. kasutaja saab oma koguga seotud andmeid vaadata brauseris. Kasutaja tuvastatakse talle kogu poolt antud vöötkoodi ja salasõna alusel.

(16)  MARC-vorming: MARC - MAchine-Readable Cataloguing Format. Elektronkataloogimise vorming - standardid kataloogiandmete identifitseerimiseks, säilitamiseks ning vahetamiseks. Rahvusvaheliselt tunnustatud raamvorming peamiselt bibliograafia- ja normikirjete esituseks ja struktureerimiseks arvutiloetaval andmekandjal. MARC-vormingu perekond on u. 50-liikmeline: MARC21, FINMARC ja UNIMARC.

Andmeväljad on jaotatud plokkidesse vastavalt märgise ehk väljatähise esimesele numbrile:  

·         1XX Põhipealdised

·         2XX Pealkirjad ja pealkirjaandmed (pealkiri, vastustusala andmed, kordustrükiandmed, ilmumisandmed)

·         3XX Füüsiline kirjeldus jne.

·         4XX Seeriaandmed

·         5XX Märkused

·         6XX Märksõnad

·         7XX Täiendkirjed), side- või viiteväljad (linking fields)

·         8XX Seeria täiendkirjed

·         9XX Reserveeritud kohalikuks rakendamiseks.

Iga MARC väli on identifitseeritav:

• 3-kohalise väljatähise e märgisega (tags). Väljad on ühe või mitme infoelemendi grupid, mida käsitletakse üksusena. Märgis näitab, mis tüüpi informatsioon asub sellel väljal, näit.: väli 245 (Pealkirja ja vastutusala andmed)

• kahe eraldi indikaatoriga (indicators), mis tõlgendab või täiendab väljas sisalduvat infot ning kiirendab otsingut;

• mitmete alamväljadega (subfields), mis on tähistatud

        - alamväljakoodidega (a, b, 2, )

        - välja piirajatega (näiteks #a |b  $2).

Alamväljad on infoelemendid ühe välja piires.

Indikaatorid - kaks numbrilist märgipositsiooni, mis iseloomustavad esitatavate andmete omadusi või tüüpi.

MARC21 väljade jaotus:

•                    Raamatukogusüsteemi (nt Millennium) püsipikkusväljad 

•                    MARC21 püsipikkusväljad

•                    MARC Marker (Leader)

•                    Teatmik (Directory)

•                    008

•                    Kontrollnumbrite ja koodide väljad (01X - 09X)

•                    Andmeväljad (100 - 9XX)

(17) Uue kataloogireeglistiku RDA loomise ajendid olid:

•                    Asendab AACR2-e

•                    RDA ütleb, ‘mida’ kirjeldada, mitte ‘kuidas’

•                    Disainitud digitaalset keskkonda silmas pidades

•                    Tugineb FRBR-l ja FRAD-l

•                    Keskmes ei ole niivõrd raamatukogude kataloogid, vaid andmed üldiselt

•                    RDA tugineb FRBRil ja kasutab FRBR terminoloogiat

•                    FRBRist tulenevad olemite omadused (atribuudid) on bibliokirje põhielementideks

•                    Olemite omavahelised seosed defineeritakse FRBR loogikast lähtudes

Fookuses on olemid ja nendevahelised seosed:

−        Peamised seosed (1. olemirühma piires)

−        Olemirühmade vahelised seosed

−        Olemirühmade sisesed seosed.

(18) Nn uue põlvkonna kataloogi tunnused:

•                    otsitulemuste hindamine ja järjestamine relevantsuse järgi

•                    navigeerimine teemakobarates (faceted navigation)

•                    tulemuste esitamine koos pildiliste elementidega (visually enriched displays) - kaanepilt jms

•                    Otsisõna soovitused (search term recommendations)

•                    Seotud materjalide soovitamine (recommended related resources)

•                    personaliseerimine (personalization)

•                    tulemuste esitamine märksõnapilvedena

•                    otsing täistekstides (deep indexing)

•                    riiulite virtuaalne sirvimine (virtual shelf browsing)

•                    kasutajate osalus

•                    liitmine sotsiaalvõrgustike veebilehtedega

•                    uudisvoog (RSS)

•                    püsilingid

(19) Inforessursside liigitamine raamatukogudes:

Raamatukoguliigitus on jaotussüsteem infoallikate korraldamiseks ning nende otsimiseks sisuliste (teadusala, aine, teema) ja vormiliste (nt laad, keel, kronoloogia) tunnuste alusel.

Raamatukoguliigituse kaks ülesannet: 1) võimaldab kasutajal üles leida raamatukogu või infokeskuse kogus leiduvad teatud teemat käsitlevad teavikud; 2) annab infot teaviku asukoha kohta raamatukogus.

Liigitussüsteemide sisemine struktuur:

•Rühmitamine ja kategoriseerimine

Hierarhiaseos ehk alluvusseos on seos klassi (ülemmõiste) ja alamklassi (alammõiste) vahel.

  ›linnud

        ›papagoilised

               papagoilased

                ›           aarad

                                 ›rohetiib-aara

   ›Euroopa

          ›Eesti

               ›Saaremaa

                     Kuressaare

Hierarhilised seosed:

•                    Klassid on ülesehitatud samale jaotuspõhimõttele

•                    Klassid on ammendavad ja üksteist välistavad

•                    Klassid on samal abstraktsiooni  tasemel

•                    Liikumine ühelt tasemelt teisele toimub järk-järgult, mitte järsult.

Mittehierarhilised seosed:

•                    Liigitussüsteemides ilmneb sageli ka mittehierarhilisi seoseid

•                    ›Need on enamasti kompleksteemade vahel või eri tähenduskategooriatesse kuuluvate mõistete vahel

•                    ›Kompleksteemade ülesloetlemist liigitussüsteemides nimetatakse eelkoordinatsiooniks.

Indeks -  liigitussüsteemis liigile omistatud tinglik leppemärk. (rmtk sõnastik)

Notatsioon - indeksisüsteemi, indeksite moodustamisel kasutatavaid märke ja sümboleid ning seda reguleeriv reeglistik. // märgisüsteem mingi kindla ala mõistete tähistamiseks; nt muusika, male, UDK vm notatsioon (rmtk sõnastik).

(20) Liigitussüsteemid  jaotuvad tunnuste alusel mitmesse rühma:

Hõlmavuse alusel:

•                    universaalsed ehk üldised liigitusskeemid, mis hõlmavad kõikvõimalikke teemasid, nt. Dewey kümnendliigitus (DDC), universaalne kümnendliigitus UDK, USA Kongressi Raamatukogu liigitus (LCC);

•                    spetsiifilised ehk erialaliigitussüsteemid teatud teemade või teavikulaadide tarvis, nt USA Meditsiiniraamatukogu meditsiinialaste teavikute klassifikatsioon;

•                    riiklikud liigitussüsteemid ühe riigi territooriumil kasutamiseks, nt Rootsi raamatukogude klassifikatsioonisüsteem;

Struktuuri alusel:

•                    enumeratiivsed liigitussüsteemid - üles ehitatud nii, et kõikvõimalikud teemad, nii lihtsad kui kompleksteemad, on tabelites loetletud ja neile on koostatud märksõnastik;

•                    fassettliigitussüsteemid, mis põhinevad lihtmõistete gruppidel; põhinevad fassettanalüüsil, mille käigus tehakse kindlaks teatud valdkonna kesksed mõisted ja nendevahelised suhted. Fassettliigituses pole etteantud klasside loetelu, märksõnastik koostatakse terminitest, mis on rühmitatud klassidesse (fassettidesse) mitmesuguste aspektide alusel. Fassetid esindavad seega omadust või aspekti, mille alusel dokumente liigitada. Nt: Ranganathani koolonliigitus;

•                    analüütilis-sünteetilised liigitussüsteemid, mis sisaldavad nii enumeratiivse kui fassettliigituse tunnuseid. Nt. Dewey kümnendliigitus.

(21) UDK ehk universaalne detsimaalklassifikatsioon (kümnendliigitus) on kümnendjaotusel põhinev rahvusvaheline liigitussüsteem, mida kasutatakse trükiste, kataloogikaartide jm dokumentide süstematiseerimiseks kataloogides, kartoteekides, bibliograafia- ja referaatväljaandeis, andmepankades. Enamikus maailma teadusraamatukogudes on UDK kogude paigutuse aluseks. UDK-s on kõik teadusalad jaotatud 10 pealiiki, mis igaüks omakorda jagunevad 10 alaliigiks, iga alaliik omakorda 10 alaliigiks jne. Liike tähistavad indeksid 0-9 ja nende kombinatsioonid, mille tulemusena kujuneb astmeline süsteem laiemalt mõistelt kitsamale. Mida kitsam mõiste, seda rohkem numbreid indeksis. 4. pealiik on vabaks jäetud.

Kasutusel on mitmesugused määrajad:

= …  keele üldmäärajad

(0…)  vormi üldmäärajad

(1/9)   koha üldmäärajad

(=...)   inimeste põlvnemise, etniliste rühmade ja rahvuste üldmäärajad

“...”   aja üldmäärajad

-0…  üldiste karasteristikute üldmäärajad: omadused, materjalid, suhted ja protsessid.

(22)  UDK kasutuselevõtt Eestis:  1911 toimus Peterburis 1. Ülemaailmne Raamatukogunduse Kongress, kus oli kohal ka Eesti 6-liikmeline esindus. Kongressil tutvustati muuhulgas ka UDK-d. Eestis võeti UDK kasutusele 1921 Tartus.  1923  võeti vastu otsus kasutada UDK-d avalikes raamatukogudes, 1925 tehti see otsus kohustuslikuks. 1924. aastal Eesti Vabariigi Riigiraamatukogus. Nõukogude ajal oli UDK kasutusel Eesti teadusraamatukogudes: praeguses Eesti Rahvusraamatukogus, Tartu Ülikooli Raamatukogus, praeguses Tallinna Ülikooli, tollal Eesti Teaduste Akadeemia Raamatukogus, Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogus. Pärast Eesti taasiseseisvumist kasutatakse UDK rahvusvahelise etalonväljaande "UDC Master Reference File" alusel koostatud UDK eestikeelset väljaannet("UDK. Universaalne Detsimaalklassifikatsioon. Liigitustabelid." Tallinn,1999. 1084 lk.), mis hõlmab üle 60 000 jaotise. Sama väljaande alusel liigitatakse ka rahvaraamatukogudes. UDK indeksiga on varustatud ka koondkataloogi ESTER kirjed.