esmaspäev, 29. aprill 2024

KAASAVA HARIDUSE REFORMIST

 SISSEKANNE # 211


Kontseptsioon. Taust.

Kaasav haridus on haridusfilosoofia ja -praktika, mis rõhutab kõigi õpilaste, sealhulgas erivajadustega õpilaste, õigust ja võimet õppida ühises õpikeskkonnas. Selle lähenemise juured ulatuvad tagasi 1970-80. aastatesse, kui saadi aru, segregatsioon ja eraldatus haridussüsteemis ei toeta tõhusalt kõikide laste õppimisvajadusi ja sotsiaalset integratsiooni. Kontseptsioon tugineb võrdõiguslikkuse, mitmekesisuse tunnustamise ja individuaalsete vajadustega arvestamise põhimõtetele hariduses.

Kaasava hariduse verstapostid rahvusvahelisel tasandil:

·         Salamanca deklaratsioon ja tegevusraamistik erivajadustega laste hariduse kohta (1994, UNESCO): koolid peaksid kohanduma kõikide laste vajadustega, mitte vastupidi. Kaasav haridus on kõige tõhusam viis diskrimineerimise vastu võitlemiseks ja kõigile lastele võrdsete õppimisvõimaluste loomiseks.

·         ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon (2006, Eesti ratifitseeris 2012): kvaliteetse hariduse kättesaadavus on inimõigus. Konventsioon toetab kaasava hariduse põhimõtet.

·         Kaasava hariduse kontseptsiooni mõjutanud teoreetilised arutelud: Thomas ja Loxley (2007) kritiseerivad traditsioonilist erihariduse mudelit, mis põhineb meditsiinilisel diagnoosil ja segregatsioonil, ning toetavad kaasavat lähenemist (sh õpikeskkonna kohabndamist)

Kaasava hariduse arengut Eestis on mõjutanud mitmed rahvusvahelised lepped ja suunised, lähtekohaks EL direktiivid, OECD ja Euroopa Nõukogu soovitused. Policy transfer: rahvus-vaheliste trendide ja eeskujude mõju.

 

Strateegiad kaasava hariduse rakendamiseks:

·         Kaasavat haridust toetava poliitikate ja seadusandluse väljatöötamine;

·         õppekavade, õppematerjalide ja hindamismeetodite kohandamine, et need vastaksid HEV õpilaste vajadustele;

·         õpetajate jt. haridustöötajate koolitamine kaasavate õpetamisstrateegiate ja diferen-tseeritud õpetamise osas;

·         tugiteenuste, nagu eripedagoogika ja sotsiaalteenuste, pakkumine HEV õpilastele;

·         õpilaste, lastevanemate ja kogukonna kaasamine haridusprotsessi.

 

Kaasava hariduse reform: osapooled ja nende suhestumine omavahel

Kaasava hariduse reformi osapoolteks on õpilased (HEV ja mitte-HEV), õpetajad, lapsevanemad, haridusametnikud, kohalikud omavalitsused, eripedagoogid, tugispetsialistid ning haridus- ja sotsiaalpoliitika kujundajad. Nendevahelised suhted võivad olla keerulised, sest rollid, vastutusalad ja võimutasandid on erinevad. Need suhted võivad olla sõltuvalt kontekstist ja rakendatavast lähenemisviisist  nii hierarhilised kui tasapinnalised.

Haridussüsteemi traditsiooniline struktuur kipub olema hierarhiline, kus otsustusprotsessid ja poliitika kujundamine toimuvad peamiselt kõrgemal tasandil, näiteks ministeeriumides ja omavalitsustes, ning seejärel rakendatakse neid poliitikaid koolide ja klassiruumide tasandil. See struktuur võib kajastuda ka ressursside jaotuses ja juhtimises, kus ülemised tasandid otsustavad, millised ressursid jaotatakse kaasava hariduse toetamiseks.

Kuna kaasava hariduse filosoofia ja praktika rõhutavad koostööd, osalusdemokraatiat ja koosloome-võrgustikke, siis selle lähenemisviisi järgi peaksid suhted olema rohkem tasapinnalised, soodustama avatud dialoogi ja huvirühmade vahelist  koostööd. Koolid ja lapsevanemad võiksid olla partnerlussuhtes, kus kumbki pool panustab ühisesse eesmärki – laste hariduslike vajaduste rahuldamise nimel. Ideaalis peaks õpetajad ja tugispetsialistid (eripedagoogid, logopeedid, psühholoogid) töötada meeskonnana iga õpilase individuaalse arengu toetamiseks. Kaasava hariduse eelduseks on  erinevate osapoolte võimestamine ja nende aktiivne osalus otsustusprotsessides (Kattai, Sootla, & Viks, 2023).

 

Väljakutsed:

Peamised väljakutsed kaasava hariduse rakendamisel Eestis on:

·         ressursside piiratus: Kattai, Sootla ja Viks (2023) rõhutavad, et koolidele ja õpetajatele vajalike tugiteenuste pakkumine, nagu eripedagoogika ja kohandatud õppematerjalid, nõuab olulisi investeeringuid. Ressursside piiratus võib oluliselt pärssida  kaasavate praktikate rakendamist ja erivajadustega õpilaste toetamist;

·         personali ettevalmistus  ja suhtumine kaasava hariduse kontseptsiooni: Kattai, Sootla ja Viks (2023) toovad välja, et õpetajate ettevalmistus kaasavate meetodite rakendamiseks on sageli ebapiisav, mis võib takistada nende võimet rahuldada kõikide õpilaste vajadusi. Lisaks võib mõningate haridustöötajate kõhklus või vastumeelsus kaasava hariduse suhtes piirata reformi edukat rakendamist;

·         andmete ja teabe kättesaadavus: Kattai, Sootla ja Viks (2023) juhivad tähelepanu probleemile, et otsustajatel puudub sageli vajalik informatsioon kaasava hariduse mõju, kulude ja kasude kohta, mis võib takistada tõhusate poliitikate väljatöötamist ja rakendamist.

 

Soodustavad tegurid:

Kaasava hariduse reformi elluviimist Eestis soodustavad mitmed tegurid, mis on välja toodud Kattai, Sootla ja Viksi (2023) artiklis:

·         riikliku ja rahvusvahelise poliitika toetus: Eesti on võtnud kohustuse järgida rahvusvahelisi lepinguid ja suuniseid, mis toetavad kaasavat haridust, sealhulgas ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooni. Poliitiline tahe ja rahvusvaheline toetus loovad soodsa aluse kaasava hariduse põhimõtete rakendamisele..

·         haridustöötajate koolitus ja professionaalne areng: investeeringud õpetajate ja tugipersonali koolitusse kaasava hariduse valdkonnas on oluline soodustav tegur.

·         kogukonna kaasamine ja toetus: kaasava hariduse edukus sõltub suuresti kogukonna, sealhulgas lapsevanemate, kohalike omavalitsuste ja erinevate huvigruppide toetusest. Kogukonna kaasamine otsustusprotsessidesse ja hariduslike erivajadustega õpilaste toetamisesse loob positiivse õhkkonna, mis soodustab kaasavuse põhimõtete rakendamist;

·         tugiteenuste ja ressursside kättesaadavus: piisavate ressursside, sealhulgas rahaliste vahendite ja tugiteenuste, nagu eripedagoogika ja logopeedia, tagamine on oluline kaasava hariduse elluviimiseks.

·         teadlikkuse tõstmine ja hoiakute muutmine: aitab vähendada eelarvamusi ja stereotüüpe, mis võivad takistada kaasava hariduse rakendamist (Kattai et al., 2023).

 

Kaasava hariduse plussid ja miinused:

 

Plussid

Miinused

võrdsemad õppimisvõimalused kõigile õpilastele

ressursside piirangud (rahalised, inimressursid)

mitmekesisuse ja kaasatuse edendamine ühiskonnas

õpetajate ebapiisav ettevalmistus

õpilaste sotsiaalsete oskuste ja empaatiavõime arendamine

andmete ja teabe puudumine kaasava hariduse mõju kohta

positiivne mõju õpilaste enesehinnangule ja -tundele

võimalikud kõhklused ja vastuseis kogukonnas

haridussüsteemi paindlikkuse ja innovaatilisuse suurendamine


vajadus kohandada õppekavasid ja hindamismeetodeid

 

Ideaalpilt:

Ideaalis võiks kaasava hariduse reform mõjuda Eesti haridussüsteemile ja –maastikule võimestavalt ja korrastavalt. Pööraksin tähelepanu järgmisele:

·         Oluline on tegelik kaasamise printsiip, s.o. kõigi osapoolte huvide ja vajaduste arvestamine  - alus kaasava hariduse jätkusuutlikkusele.

·         Ressursside (inimesed, finants, materjal)  piisav olemasolu: investeeringud koolide füüsilisse ja õppimiskeskkondadesse peavad olema stabiilsed ja põhinema kindlatel allikatel.

·         Paindlikud õppekavad ja koormused, mis arvestavad õpilaste individuaalseid võimekusi ja vajadusi ega kuhtuks jäikadesse normidesse ja reeglitesse;

·         Laiapindne kogukondlik toetus, KOVide ja kogukondade progressiivne koostöö, loob soodsa õpikeskkonna, positiivse aura ja kuuluvustunde.

Kokkuvõtteks:

Kaasava hariduse teema Eesti kontekstis hõlmab laia spektrit alates kontseptsiooni mõistmisest ja rahvusvaheliste ning kohalike põhimõtete rakendamisest kuni konkreetsete väljakutsete, soodustavate tegurite, potentsiaalsete riskide ning miks mitte ka ideaalse reformi visiooni väljatöötamiseni.

Kaasava hariduse kontseptsioon keskendub kõikide õpilaste, sealhulgas hariduslike erivajadustega (HEV) õpilaste õigusele kvaliteetsele haridusele, ning põhineb võrdsuse, mitmekesisuse ja kaasatuse väärtustamisel.

Kuna Eesti kuulub EL poliitikaruumi, siis on ootuspärane poliitikate ülekanne (policy transfer), kus juhindutakse rahvusvahelistest lepetest ning soovitustest, kuid lähtutakse kohalikust kontekstist ja vajadustest.

Loomulikult kaasnevad kaasava hariduse rakendamisega väljakutsed, nagu ressursside piiratus, ettevalmistuse küsimused, teabe ja andmete puudus, võib-olla ka kogukonna vastupanu.

Soodustavad tegurid on rahvusvaheline ja riiklik soosiv foon, haridustöötajate süsteemne koolitamine, positiivsete hoiakute kultiveerimine kogukonna tasandil.

 

.*         *          *

Allikad:

·         Kattai, K., Sootla, G., & Viks, M. (2023). Challenges of inclusive education in Estonia. Eesti Haridusuuringute Instituut.

·         Thomas, G., & Loxley, A. (2007). Deconstructing Special Education and Constructing Inclusion (2nd ed.). Buckingham: Open University Press.

·         United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization (UNESCO). (1994). The Salamanca Statement and Framework for Action on Special Needs Education. Retrieved from https://unesdoc.unesco.org/ark:/48223/pf0000098427.

 

·         United Nations. (2006). Convention on the Rights of Persons with Disabilities. Retrieved from https://www.un.org/development/desa/disabilities/convention-on-the-rights-of-persons-with-disabilities.html.

KULTUURILISEST SOTSIOLOOGIAST

 SISSEKANNE # 210


KULTUURILINE SOTSIOLOOGIA

Tugev programm ja sotsiaalne jõudlus. J.C.Alexanderi (ja Smithi) käsitlus.

Memo.

 

Teen alustuseks sissejuhatava kõrvalepõike Jonathan Turnerile (2013), kes on uurinud sotsioloogia teooriaid ning leiab, et ehkki sotsioloogias on kultuuri mõiste sageli sama ebaselge kui sotsiaalse struktuuri mõiste, pööravad sotsioloogid kultuuri omadustele ja dünaamikale suurt tähelepanu. Üldiselt jõutud arusaamani, et kultuur on tihedalt seotud sotsiaalsete struktuuridega ja vastupidi, mistõttu viidatakse erialases kirjanduses sageli sotsiaalkultuurilistele moodustistele või süsteemidele. Seesugune struktuuri ja kultuuri ühendamine tihti ei selgita, vaid pigem komplitseerib kultuuri määratlust, mistõttu on sotsioloogia üks keskseid mõisteid – kultuur – paljuski sarnane sotsiaalse struktuuri mõistega: selle konseptualiseerimine on metafooriline ja ebatäpne, kuid samas väga mõjukas.

Turner (2013) sedastab, et kultuur hõlmab inimeste loodud sümbolsüsteeme, mis põhinevad meie keelelisel võimekusel ja mille abil reguleeritakse käitumist, kuid määratlus pole siiski konsensuslik. Seda mitmetel põhjustel.

Esiteks on kultuur multidimensionaalne ja keeruline nähtus, mis hõlmab laia valikut elemente, sealhulgas keelt, kunsti, uskumusi, kombeid, norme ja väärtusi. Kultuur avaldub erinevates vormides ja praktikates, mistõttu on raske leida kõiki aspekte hõlmavat ühtset määratlust.

Teiseks eksisteerivad eripalgelised teoreetilised raamistikud, mis selgitavad kultuuri eri viisidel. Näiteks funktsionalistlik lähenemine näeb kultuuri kui ühiskonna stabiilsust ja korra säilitavat süsteemi, samas kui konfliktiteoreetikud võivad keskenduda sellele, kuidas kultuur peegeldab ja süvendab sotsiaalseid erinevusi ja konflikte.

Kolmandaks on kultuuril dünaamiline olemus, st ta pole staatiline, vaid arenev ja pidevalt muutuv vastavalt ühiskondlikele muutustele ja ajaloolistele sündmustele. Seetõttu ei saa me eeldada ka jäika definitsiooni.   

Neljandaks, kultuurilised erinevused: erinevad ühiskonnad ja kogukonnad omavad omaenda unikaalseid kultuurilisi jooni, mis põhinevad nende ajalool, geograafilisel asukohal ja sotsiaalmajanduslikel tingimustel. Seegatuleb eeldada, et mis võib kehtida ühe grupi kultuuri kohta, ei pruugi kehtida teise puhul.

*

Alljärgnevalt keskendun kultuurilise sotsioloogia käsitlusele, mille rajajaks ja eestkõnelejaks on  Jeffrey C. Alexander (sünd.1947), silmapaistev Ameerika Ühendriikide sotsiaalteoreetik, akadeemiliselt seotud Yale’i ülikooliga. Tema märksõnaks on nn "tugev programm" – lähenemisviisi aluseks on keskendumine kultuuri autonoomsele rollile ühiskonnas, erinedes seega oluliselt varasematest lähenemistest, milles kultuuri käsitleti  sageli pelgalt sotsiaalsete struktuuride ja majanduslike tingimuste poolt mõjutatud nähtusena.  Alexanderi tugev programm rõhutab seevastu, et kultuuril on oma sisemine dünaamika ja see toimib aktiivse jõuna, mis võib mõjutada sotsiaalseid norme, identiteete ja institutsioone sõltumatult muudest sotsiaalsetest mõjuritest.

Sestap siis ongi esmalt oluline silmas pidada kultuuri autonoomiat: tugevas programmis on kultuur autonoomne sfäär, millel on iseseisev mõju ühiskonna toimimisele. Kultuurilised sümbolid ja tähendused ei ole lihtsalt sotsiaalsete struktuuride peegeldused, vaid neil on võime sotsiaalseid struktuure kujundada ja mõjutada. Alexander pakub raamistiku kultuuri sügavamaks mõistmiseks selle enda tingimustel.

Kultuur mängib sotsiaalsetes tegevustes kahekordset rolli, olles ühest küljest võimaldav, s.o. pakkudes raamistikke ja ressursse, mis võimaldavad inimestel teostada oma eesmärke ja väljendada enda identiteeti. Näiteks religioossed või kultuurilised tavad võivad pakkuda inimestele mõtestatust ja toetust nende igapäevaelus. Teisalt on tal piirav roll, st kultuur võib piirata käitumist ja valikuid normide ja ootuste seadmise kaudu, mis asetavad teatud tegevused sobilikku, konkreetses kultuurilises ruumis aktsepteeritavasse  konteksti.

Teiseks võimaldab tugev programm süvitsi uurida kultuurilisi sümbolite, tähenduste ja praktikate keerukust ning nende mõju ühiskonnale, teha n-ö. sümbolilist analüüsi, aitamaks mõista, kuidas kultuurilised elemendid inimeste käitumist ja sotsiaalseid suhteid mõjutavad. Kultuuri ja ühiskonna relatsioonilise suhte põhjal saame rääkida strukturaalsest hermeneuti-kast, mis sisuliselt tähendabki tähelepanu pööramist sümbolite tõlgendamisele kultuuriliste nähtuste uurimisel. Kultuuril on ilmne võime kujundada inimeste arusaamu, hoiakuid ja käitumist ühiskondlikus kontekstis – asjakohast näidet ei tasu kaugelt otsida. Hiljuti raputas meid nn. käemärgi skandaal, kus poliitik kasutas käemärki, mis on olnud kasutusel juba pikka aega hoopis teises, neutraalsemas tähenduses, kuid omandanud n-ö. kultuurisõdade käigus halva, suisa rassistliku konnotatsiooni – eriti sotsiaalmeedias -, mistõttu me oleme suuresti ümber hinnanud oma arusaamad ja piirame – kas veendumuse või sotsiaalse surve tõttu – teatud sümbolite kasutamist. Samuti võime analüüsida näiteks ka svastika ja pentagrammi tähenduste muutumist ajas.

Oluline on "sotsiaalne jõudluse" mõiste, mis viitab sellele, kuidas kultuurilised narratiivid ja sümbolid esitatakse ja taasesitatakse sotsiaalsetes interaktsioonides. Sel on keskne roll sotsiaalsete tähenduste loomisel ja levitamisel, mis omakorda kujundavad sotsiaalset reaalsust.

*

Vastandina tugevale programmile käsitleb nõrk programm kultuuri peamiselt sõltuva muutujana, mida mõjutavad sotsiaalsed ja majanduslikud struktuurid. Selles vaates on kultuur pigem reaktiivne, peegeldades olemasolevaid sotsiaalseid tingimusi ja toimides sotsiaalsete jõudude kõrvalsaadusena. Nõrk programm kipub käsitlema kultuuri lihtsustatult ja sõltuvana välistest sotsiaalsetest jõududest. Selle lähenemise eestkostjaks on peetud näiteks Talcott Parsons’i, kes käsitles kultuuri oma funktsionaalse tegevusteooria raames ning vaatles kultuuri eelkõige kui mehhanismi, mis aitab säilitada sotsiaalset stabiilsust ja korra säilimist (kultuur kui korra alus). J.C. Alexander kritiseerib nõrka programmi aga just sel põhjusel, et viimane ei tunnusta kultuuri sisemist dünaamikat ega autonoomiat, surudes selle passiivsesse rolli. Nagu mainitud, on kultuur Alexanderi käsitluses mõjuvõimas instrument ja ühiskond-like muutuste katalüsaator. Seetõttu on see rakendatav mitmete eripalgeliste sotsioloogiliste uuringute puhul, mis käsitlevad näiteks poliitikat, religiooni, meediat, et cetera.

*

Teine vaadeldav tekst Alexanderilt käsitleb sotsiaalset jõudlust – või ka sotsiaalset etendust -, kuna ingliskeelne termin performance viitab mõlemale. Õigupoolest vaatleb ta kultuuri pragmaatiliselt ning kasutab mõistet social performance kui kontseptuaalset olukorda, milles inimesed või grupid esitavad oma sotsiaalseid rolle kontekstis, kus kultuuriline mõtestatus ja sotsiaalsed normid mängivad keskset rolli. Alexanderi kultuuripragmaatika teooria ühendab tähendusstruktuure, juhuslikkust, võimu ja materiaalsust; ta väidab, et materiaalseid praktikaid tuleks vaadelda läbi esitusteooria prisma ning toob esile sotsiaalsete ja teatraalsete etenduste vahelised analoogiad. Alexanderi idee seisneb mõttes, et edukad sotsiaalsed etendused sõltuvad erinevate lahtiharutatud elementide - näitlejad, publik ja kultuurilised stsenaariumid -  taasühendamisest. Etenduse efektiivsust hinnatakse võime järgi veenvalt neid elemente tervikuks siduda, luues autentse ja veenva sotsiaalse tegevuse.

Alexander pöörab tähelepanu rituaalide rollile, kus aja jooksul on toimunud ühiskondlike struktuuride transformatsioon rituaalikesksetest keerukamateks vormideks, milles rituaalid asendatakse avatumate, strateegiliste interaktsioonidega. Vähem keerukates ühiskondades toimivad rituaalid endiselt keskse sümbolistliku suhtluse viisina, tekitades osalejate seas jagatud uskumuste ja kavatsuste tunde. Keerukates ühiskondades, milliseks võib modernset lääne ühiskonda pidada, on iseloomulikuks modus operandi’ks (ja modus vivendi’ks) läbirääkimine ja kultuurisisu ning strateegiliste kavatsuste osas peegelduv refleksiivsus.

Kultuurilise etenduse elemendid hõlmavad Alexander’i  järgi kollektiivseid esindusi (taustasümbolid ja esiplaanil olevad stsenaariumid), näitlejaid, publikut, sümbolilise tootmise vahendeid ja lavastust. Nagu mainitud, on edukate sotsiaalsete etenduste  saavutamiseks vajalik  kõigi nende elementide tõhus integreerimine. Keerukates ühiskondades on see protsess väljakutse omaette – see tähendab, kuidas kaasata publikut ja edukalt kommunikeerida tähendusi. Teoreetiliselt edukas etendus saavutatakse sel juhul, kui need elemendid on "refuseeritud" või ühendatud veenvaks tervikuks, mis resoneerib publi-kuga ja tundub autentne.

J. Turner (2013) aitab siin Alexanderi teoorias selgust tuua: protsess on kõige lihtsam näost-näkku suhtlemise-kohtumiste tasandil, ent niipea kui suhtlejad on üksteisele võõrad ja erineva taustaga, on suhtlus kohmakam ja segasem, sest arusaamad  stsenaariumist, režiist, rekvisiiti-dest ja publiku ees tegutsemisest on lahknevad või ebaselged.

Teine protseduuriline äärmus on (poliitiliste, majanduslike, religioossete) näitlejate draama-lavastused massimeedia kaudu suurele publikule – probleemid on samad. Näitlejad astuvad vastamisi suure, mitmekesise ja ruumiliselt eraldatud publikuga, kus stsenaarium, esitus, tekst ja lavastus peavad kuidagi meelitama mitmekesist publikut, kellel palutakse emotsionaalselt samastuda esitletava etenduse ja tekstiga. Suhteliselt vähesed näitlejad suudavad seda loomulikes oludes ära teha elik head näitlejad filmides ja teatrilaval suudavad sageli publikut  meelitada ja kaasa tõmmata – ent just siin väljendub ka paradoks: raske on seda teha päriselus.

Individuaalsete  kohtumiste ja meediaesitluste vahele jäävad etendused ühiskonna kõigil vahepealsetel tasanditel – rühmad, organisatsioonid, kodanikukohtumised , loengud, miitingud, protestiüritused, revolutsioonid jms –, kus näitlejad astuvad vastamisi erineva suuruse ja taustaga publikuga ja kus nad peab andma etenduse, mis avardab kultuuri ja tõmbab publikut etendusse ja teksti sisse nii, et nad samastuvad emotsionaalselt mõlemaga. Jällegi, vaid suhteliselt vähesed näitlejad suudavad selliseid etendusi välja tuua ja saavutada täieliku taasühinemise. Ometi sõltub keeruliste ühiskondade elujõulisus selliste esituste teatud edukusest. Seega on rituaalsed etteasted, mis ühendavad publikut tekstidega ja dekodeerivad taustkultuuriesitlusi Alexanderi arvates võtmedünaamika kõigis sotsiaalsetes olukordades. Keerukates ühiskondades on paljud olukorrad killustatud, sest  need on ühiskonna piiride ulatuse kasvades ja diferentseerumise  tagajärjena lagunenud või üksteisesse sulandunud – sellistel juhtudel muutub esinemisrituaalide tähtsus üha ilmsemaks, kuna esitlused (performances) ei  ole automaatsed ega toimi sujuvalt.

*

Kokkuvõtteks võib öelda, et J.C. Alexanderi kultuuripragmaatika teooria aitab mõtestada, mil määral ja kuidas  kultuuriline sisu ja sotsiaalsed struktuurid mõjutavad inimeste käitumist ühiskonnas. Alexanderi teooria ühendab strukturalistlikud ja pragmatistlikud vaated, rõhutades sotsiaalsete etenduste teatraalsust ja nende mõju publikule. Selle olulisus seisneb analüütilise raamistiku loomises kultuuriliste tähenduste ja sotsiaalsete praktikate kirjeldamiseks ja hindamiseks.

 

*          *          *

 

Allikad:

·         Alexander, J. C. & Smith, P. (2001) The Strong Program in Cultural Theory: Elements of a Structural Hermeneutics. Turner, J. (toim) Handbook of Sociological Theory. Plenum Publishers 135-150.

·         Alexander, J. C. (2004) Cultural Pragmatics: Social Performance Between Ritual and Strategy. Sociological Theory, 22, 4, 527–573.

·         Turner, J. (2013). Theoretical Sociology (1st ed.). SAGE Publications. https://www.perlego.com/book/2800673/theoretical-sociology-a-concise-introduction-to-twelve-sociological-theories-pdf