TOIT KUI RELV, NÄLG KUI REPRESSIOON. Anne Applebaum. PUNANE NÄLJAHÄDA.

SISSEKANNE # 57

www.apollo.ee

”Meile on räägitud, et teie, sm. Terehhov, olete hea oraator. Tuleb välja, et te olete hoopis hea jutuvestja – mõtlesite välja sellise muinasjutu näljast, tahtsite meid hirmutada – ei lähe läbi. Teil oleks parem panna oma sekretäriamet maha ja minna tööle Kirjanike Liitu, hakkate kirjutama muinasjutte, mida lollid loevad.”  (J.Stalini vastus Ukraina K(b)P KK sekretärile, Harkivi oblastikomitee esimehele Roman Terehhovile, 1933.)

 

Lugesin põnevusega läbi Anne Applebaumi uurimuse Ukraina näljahädast 1932-1933 ehk nn. holodomorist („Punane näljahäda“), mis viis hauda miljoneid inimesi – täpset arvu ei tea keegi, sest arvestust ei peetud. Samal teemal kirjutasin ma Tartu ülikoolis oma seminaritöö ja bakalaureusetöö, nii et teema on mulle tuttav. Applebaumil on lihtsalt uuemad ja mitmekülgsemad allikad ning laiem akadee-milisem haare. Ta avab kenasti ka taustsüsteemi: Ukraina rahvusluse probleemid, suhted Venemaaga, kollektiviseerimise raskused, muud eripärad alates keelest kuni mentaliteedini. Midagi nii kolossaalselt õõvastavat ei saa ju tekkida tühjalt kohalt. Applebaum on seisukohal, et tegemist oli poliitiliselt suunatud operatsiooniga Ukraina tasalülitamise eesmärgil – ja toit oli võimas relv. Muidugi tekitas eeltingimuse toidupuuduseks põuast tingitud kehv viljasaak, kuid ressursside kaalutletud ümberjagamisel võinuks hullema ära hoida. Stalin nägi toidupuuduses, mida süvendas forsseeritud viljavarumine, instrumenti isepäise sugulusrahva põlvilisurumiseks ning näljahäda kui asetleidev fakt kaotati ametlikust kõnepruugist. Selle asemel räägiti varumisraskustest üksikutes piirkondades, mille on põhjustatud põikpäised talupojad, kes ei soovi riigile vilja anda ja saboteerivad, igasugused petljuralased ja Mahno käsilased. Teiseks ei võinud tööstusliku progressi laineharjal ja vilja eksportiv Nõukogude Liit kuidagi tunnistada, et rahvas nälgib. Müra summutamiseks kaasati propaganda teenistusse mitmeid nimekaid Lääne intellektuaale ja ajakirjanikke, näiteks väisas Ukrainat mööda GPU hoolikalt ettevalmistatud rada pidi iiri näitekirjanik George Bernard Shaw, kes enda väitel viskas poolakate antud proviandi rongiaknast välja, kuna Nõukogude Liidu piiri ületades sai ta rikkaliku kostituse osaliseks ning lükkas hiljem ümber kõik kuuldused nälgivast Venemaast. Shaw’ sõnal oli kaalu ja nii etendas ta Stalinile meelepärast kasulikku idiooti. Oli muidugi ka isemõtlevaid ajakirjanikke, näiteks ueilsi päritolu Gareth Jones, kes liikus jalgsi ja suuresti inkognito Harkivi ümbruskonna kolhoosides ja linnas. Talle vastandus mõjukas Pulitzeriga pärjatud New York Timesi Moskva korrespondent Walter Duranty, kes oponeeris Jonesile pealkirjaga: Russians hungry, but not starving (Venelased on näljased, kuid ei nälgi). Artiklis mööndi, et Nõukogude Liidus kui uut ühiskonda ülesehitavas riigis esineb kasvuraskusi, ent jutud näljahädast on pahatahtlik liialdus. Paraku Duranty ruupor osutus tugevamaks. Applebaumi raamat on vajalik augutäide selles vastuolulises temaatikas, mida Ukraina püüab enesestmõistetavalt kasutada võimsa ideoloogilise süüdistusrelvana Venemaa aadressil, eriti viimase aja sündmuste taustal, ning Venemaa omakorda üritab seda pehmen-dada. Väärt lugemismaterjal kaasamõtlemiseks ja analüüsimiseks, kohati emotsionaalselt raske lektüür, mis paljastab väikluse, kirjeldamatu julmuse ning apaatsuse. Loed ja mõtled, et inimene on inimesele hunt – see on meil veres. Headel aegadel kipume selle unustama.

STAROVEERIDE TÕDE JA ÕIGUS. Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan"

SISSEKANNE # 56

https://www.rahvaraamat.ee

Jõudsin ühele poole Vahur Afanasjevi romaaniga „Serafima ja Bogdan“, mis kõneleb Peipsiveere vanausulistest, staroveeridest, teise ilmasõja lõpust kuni üheksakümnendateni. See on üks isevärki etnograafiline ja saagalik kättemaksulugu, mis läheb hoogsa vurinaga käima, aga hiljem tardub pikkadesse heietustesse. Nagu jutulõnga kerimine aeglases tempos, mis aeg-ajalt läheb sassi ja aeg-ajalt toppab. Mida selles raamatus kõike ei leidu: intsest, joomine, perevägivald, vaga jumalakartus. Serafima ja Bogdani, kaksikute, kõrval astub üles ilmatu hulk tegelasi, kes kõik on omal moel episoodilised. Väljaarvatud miilitsavolinik Raimond Uusküla, kes kogukonda oma hirmu ja armu all hoiab, ent üldiselt siiski molkusena käitub ning mõjub kuidagi eriti tülgastavana. Vagade vanausuliste kõrval on ta justkui antikristus ise. Ta on abiellu astunud Serafimaga, kes sünnitab talle kolm poega ja veel ühe intsestist Bogdaniga. Solvumise ajel korraldab ta varitsuse Serafima isale ja vendadele, kellest ainult Bogdan ellu jääb. Vanglapõgenikuna varjab ta metsas, temast saab teadmamees ja kaasosaline Serafima kätte-maksuplaanides, mis ongi selle teose tuum. Pikki aastaid talub Serafima abielu vihatud Raimondiga ainult mõtte pärast, et kunagi tuleb kättemaks ja see saab olema hirmus, sest just poegi kasvatatakse isatapjaiks. Aga nagu elus ikka, liiguvad asjad üle kivide ja kändude, üks õnnetu juhus ajab teist taga ning kulub palju, väga palju aega, enne kui asjad niikaugele jõuavad. Romaan võtab kohati antiiktragöödia mõõtmed, kus kõigil läheb mingil moel kehvasti. Aga liiga pikk on lugu ja liiga palju on tegelasi ja tegevusliine, nõnda et üks osa jõuab mälus juba ununeda. Mõned tegelased astuvad ainult korraks läbi, nii et mina lugejana ei oska nendega suhestuda. Seega üks suur allakäigu lugu, kus positiivseid, helgeid tegelasi nagu polegi õieti. Serafimale ja Bogdanile, kes võiksid olla need teose protagonistlikud kangelased, ei saa ka täie poolehoiuga kaasa elada, sest neid pimestab ja nüristab kättemaksuiha. Võib-olla siis ainult vanausuliste vanapaar Feofan ja Varvara, kes seisavad pisut kõrval ja tasakaalustavad lugu. 

Algus oli huvitav, aga siis hakkas, nagu juba öeldud, venima ja kinni kiiluma. Eks see ole mõneti seletatav üleüldise stagneerumisega. Vanausulised elasid perifeersel Peipsiveerel justkui jumala selja taga,  ei puudutanud neid The Doors, biitlid, rollingud ja Bowie, aga kui elu hakkas alla käima, siis sealkandis kohe erilise tempoga.

Afanasjevil on seda raamatut kirjutades meeles mõlkunud ilmselt Tammsaare – ja kui nii võtta, eks olegi see omamoodi staroveeride „Tõde ja õigus“. Autor on teosesse tihkelt pikkinud poeetilisi looduspilte, näiteks niisuguse: „Kuigi kella järgi võttes ei ole suve lõpp veel sugugi pime aeg, sest valgust on endiselt rohkem kui pimedust, tundub auguistiöö sügav tumedus pärast heledaid suvepäevi kõikehõlmavana. Vägisi trügib mõtteisse piibli alguslõik maast, mis oli tühi ja paljas, ning pimedusest, mis oli sügavuse peal. Aga augustiöö on elu täis. Veel lõühnavad uimastavalt küpse suve viljad, milles vaid iginukra inimese nna oskab püüda sügise ja lagunemise esimesi noote. Veel Viiuldavad rohutirtsud ülemlaulu Peipsiveere heinamaadele, mis neid toidavad ja katavad. Üle laotuse vilksatavad nahkhiired ning nende kummalised varjud reedavad, et pimedus ei olegi nõnda otsatu – kui on aimata varju, ei ole valgus päriselt kadunud. Ning ega olegi! Suvepäeva üleüldine helendus on kogunud jõudu, võtnud ennast kokku, reastunud pimedasse taevasse teravate täpsete tähepunktidena, mille mustrile inimene üha uusi tähendusi annab, kuid mille korrapära saladust teab tähtedeks muutunud valgus ise kõige paremini. Aeg-ajalt liigahtab mõni täht – tahab ta ehk oma asukohta muuta, olles mõistnud, et on meile teadmatu seaduspära järgi hoopis vales kohas elanud? Liigahtab ja langeb, jättes taevasse valgusjoone, mis hetkega kaob.“ (lk 145). 

Luuleline, eksole. Ent sealsamas on ta pragmaatiline ja täpne: „Rääbis, Peipsi siig, Peipsi tint, haug, angerjas, särg, säga, latikas, koger, turb, luts, ogalik, ahven, koha, jõeforell, kiisk, karbilised ja teod. Merivart, tuttvart ja sõtkas, ujupardid, viupart, aul, jää- ja rohukosklad, kajakad ja kaldapääsukesed. Tähnik- ja harivesilik, mudakonn, rohekärnkonn, kärnkonn, rohukonn, rabakonn, tiigikonn ja veekonn. Vesimutt ja mügri, kobras ja saarmas, ondatra ja harilikud põlluhiired. Kivi- ja arusisalik, must vaskuss, mürgine rästik ja temaga äravahetamiseni sarnane nastik, asjatult tagakiusatud ohutu madu. Põdrad, kitsed, metssead, siilid, jänesed, hundid, karud, nirgid, kährikud, võib-olla isegi ilves. Kõiki elukaid, kes ujuvad Peipsi järves, lendavad vee kohal ja hulguvad kallastel, ei oska lihtsurelik meelde jätta. Kõige paremini jäävad meelde need elukad, kes kõlbavad süüa – kalad ja suuremad rohusööjad – või ähvardavad meid endid nahka panna. Ilves, räägitakse, pidavat oksa pealt kaela langema ja kaasa viima. Järab viimseni nahka, nii et pärast ei leita kontegi. Mõni ütleb küll, et see on jama, pole ilves aastasadu kedagi võtnud, kuid teised jälle vastu – sa küsi nendelt, kes on kaduma jäänud, kuidas ilves neid võttis või ei võtnud.“ (lk 231-232). Loeks nagu Eesti NSV eluslooduse välismäärajat, mälumängurile kasulik teada. 

Saaga nõuab ilmselt ka ajastu kroonikat, et lugeja oskaks sündmustiku üleüldisesse konteksti asetada ega arvaks ekslikult, et see on ajast väljaspool seisev fiktsioon. Autor annab teada, et „1967. aasta alguses avaldab The Doors esimese albumi. Filminäitleja Ronald Reagan saab California kuberneriks. Märtsis ilmub Ühendriikide saatkonda New Dehlis Stalini tütar Svetlana Allilujeva ning palub poliitilist varjupaika. Jätkuvad Vietnami sõda ja üliõpilasrahutused. Õhku tõuseb esimene Boeing 737. Moskvas valmib teletorn. Ilmuvad ka Velvet Undergroundi ja Jimi Hendrixi debüütalbumid. Mai keskel, paar nädalat enne seda, kui The Beatles üllatab maailma albumiga „Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band“, varastatakse Ljudka Oreśkina lehm.“ (lk 380).

Leidub ka filosoofiline vaatenurk, näiteks tõdetakse nukralt, et „varemalt oli igas külas oma tola – inimene kelle teod ja sõnad ajavad argipäeval naerma, kuid kui järele mõelda, annavad maailma asjadele hoopis teistmoodi tähenduse. Kolkjas, Kasepääl ja Voronjas enam korralikku tola ei ole, lolle, hulle ja joodikuid leidub aga küllaga.“ (lk 455).

Mõistagi hõlmab sedavõrd mahukas raamat piisavalt palju seksuaaltoiminguid, aga selmet kirjutada lakooniliselt „maha ja taha“ stiilis, harrastab autor eepilist kõrgpoeesiat: „Kogu maailm on meest täis ja mees on tervenisti maailmas. Maailm õõtsub, paitab, pigistab ja rappub. Maailm hingeldab ja oigab ning tema kaldaid lihvib ürgookeani vesi, millele tõusevad esialgu vaevunähtavad lainesäbrud, mis kasvavad suurte lainete ootuseks ja samal hetkel, kui kuumus purskab tüdruku rüppe, on suured lained kohal, purustavad kõik elava ja mõistliku, tormavad randa ning maailm upub, mattub vabastavatesse laintesse.“ (lk 74). Tõepoolest…süvaerootika vähimagi labasuseta. Nii luuakse uut elu.

Ongi nagu kõik ära öeldud. Last but not least, kõvasti norida tahaks keelekorrektori kallal. Nii palju kirjavigu. Paks raamat pole vabandus. Tundub, et väljaandmisega on kiirustatud. Polnuks vaja – nagunii veereb jutuvärten härgamisi. Kõigele vaatamata julgen raamatut soovitada, kuigi maksimum-punkte see minult ei saa. Tiba rohkem elutervet huumorit kulunuks ka ära.