SUUREMAD OMAVALITSUSED: KAS PAREMAD EELDUSED OMAVAHELISTE ROLLIDE ERISTUMISEKS JA TÄIENDAMISEKS?

 SISSEKANNE # 195

SISSEJUHATUS

 

2017. aastal teostus kaua plaanitud ja viimistletud  haldusreform, mis jääb kahtlemata olulise verstapostina Eesti ajalukku. Nagu oma arutluses märgib A. Mikli, olnuks haldusreformiga hakkamasaamise puhul eufooriat ilmselt veider oodata, kuna paljud inimesed ja institutsioonid peavad uue olukorraga kohanema ning elu paremaks muutmisel reformiga loodud potentsiaali üles leidma. A. Mikli tõdeb: „Ehkki 2017. aasta haldusreformi ei saa võtta kui sihtpunkti jõudmist, tuleb ainuüksi omavalitsuste arvu muutusi, millest enamik toimus vabatahtlikult, pidada õnnestumiseks. Haldusreformi taha võime märkida nüüd linnukese „tehtud“, kuid „plussi“ saame panna alles siis, kui loodud eeldused suudetakse reformi eesmärgil toimima saada.“ (Mikli, 2017: 593)

Käesolev essee lähtub teemapüstitusest, mis seisab  2019. aastal Tallinna Ülikoolis koostatud lõppraportis „Peamised väljakutsed ja poliitikasoovitused kohaliku omavalitsuse ja regionaaltasandi arengus“ ja sedastab: suuremad omavalitsused loovad paremad eeldused volikogu, valitsuse ja administratsiooni rollide eristumiseks ja teineteise täiendamiseks nii nagu Eesti omavalitsuse institutsionaalsete suhtemustrid eeldavad, kuid vajalik on nende rollide ja suhete järjepidev analüüs ja edasiarendamine  (Kattai jt 2019: 25, 49).

2015-2016. aastal riigihalduse ministriportfelli kandnud Arto Aas on öelnud, et haldusreformi visioon oli: tugevate ja võimekate omavalitsuste roll Eesti riigikorralduses peab kasvama (Aas, 2017: 615). See visioon, mis väljaöelduna on selge ja üheselt mõistetav,  sisaldab tervet kompleksi kohustusi ja ülesandeid, mida sätestavad ja reguleerivad seadused ning samuti probleeme, vaidlusi, mõttekohti, mille lahendamine on terve ühiskonna pärusmaa. Sest riik on tema kodanikud, ei muud, ning riigihaldus nende kodanike enesekorralduse viis. Haldamise märksõnadeks on koostöö, efektiivsus, kindlad suhtemustrid ja kommunikatsioon – komponendid, mis toimivad vastastikku mõjutades. See protsess ei tohiks aga luua lisabürokraatiat, vaid tagada omavalitsused, millel on tugev tulubaas ning mis suudaksid käituda terviklike majandusüksustena - garanteerimaks, et omavalitsusel on piisav võimekus oma tegevust strateegiliselt kavandada ja juhtida ning omavalitsus on tugev ja jätkusuutlik (Metsoja, 2016).

Ehk siis: suurematel omavalitsustel on paremad eeldused nii tõhusamaks toimimiseks kui selgemate rollijaotuste väljajoonistumiseks volikogu, valitsuse ja administratsiooni tasandil ning seda püüab käesolev essee analüüsida.

 

TAUST

 

Haldusreformist ei saa üle ega ümber. Kõik regionaalministrid või valdkonna eest vastutavad siseministrid alates 1990ndate teisest poolest on välja töötanud ja esitanud kavasid kohalike omavalitsustega seotud valdkonna reformimiseks.  Varasemalt on tuntumad näiteks Harri Õunapuu ja Siim-Valmar Kiisleri kava (vt lähemalt Kaldmäe, 2017: 323-344). Ehkki need ei teostunud, hoiti nende üle arutledes teemat muutuste vajalikkusest aktuaalsena ning kasvatada ühiskondlikku teadlikkust ja valmisolekut reformi läbiviimise vajadusele (Haldusreform, kuupäev puudub).

Haldusreform tõukus eeskätt mitmest murettekitavast asjaolust, mis pikemas perspektiivis muutsid reformi ühel või teisel kujul vältimatuks. Esiteks tulid mängud demograafilised trendid. Pooltes kohalikes omavalitsustes elas reformi eelselt vähem kui 2000 elanikku, üle 80% neist olid väiksemad kui 5000 elanikku. Rahvastiku vananemine suurendas järjest enam eriti sotsiaalvaldkonna teenuste osutamise vajadust, samal ajal kui eriti just väiksemates ja maalistes omavalitsustes tööealise elanikkonna osakaal kahanes. Aastaks 2030 oleks Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt mõnedes keskustest kaugemal paiknevates ääremaalistes või ääremaastumise riskiga omavalitsustes elanike arv vähenenud kuni 38% ja eakate osakaal suurenenud 22%-lt 28%-ni (Statistikaamet, Eesti rahvastikuprognoos 2040; Haldusreform, kuupäev puudub).

Teiseks märksõnaks oli ülesannete täitmise suutlikkus. Kohalike omavalitsuste võimekus avalikke teenuseid piisaval tasemel osutada oli ebaühtlane ning sageli mittepiisav. Õiguskantsleri raportite kohaselt ei suutnud paljud väiksemad omavalitsused tagada inimeste põhiõiguste kaitset, eriti sotsiaalabi osutamisel. (Haldusreform, kuupäev puudub).

Kolmandaks asjaoluks oli mastaabiefekt. Eeldati rahvusvahelistele kogemustele tuginedes, et avalike teenuste kulu väheneb teenuste osutamise mahu suurenedes – milles mastaabiefekt seisnebki. Rahandusministeeriumi läbi viidud analüüsi põhjal esines Eesti omavalitsustes mitmeid negatiivseid tendentse, mis viitasid mastaabiefekti potentsiaalile ühinemisel:

·         väikese elaniku arvuga omavalitsus peab samuti täitma kõiki seadustest tulenevaid ülesandeid, mistõttu aga suurenes KOV töötajate osakaal 1000 elaniku kohta kui suurema elanike arvuga valdades-linnades. väikestes KOVides (kuni 1000 elanikku) oli administratsiooni töötajate arv 1000 elaniku kohta enam kui 2 korda suurem kui 5000 elanikuga omavalitsuses.

·         Tulenevalt väikese KOVi töötajate arvu kõrgest suhtarvust 1000 elaniku kohta ei suudetud maksta oma töötajatele konkurentsivõimelist palka. Näiteks 1000 elanikuga omavalitsuse ja 5000 elanikuga KOVi sama tööd tegeva töötaja kuupalga vahe oli kuni 1,5 kordne. Kui võrrelda väikest ja 5000 elanikuga omavalitsust, siis sama tööd tegeval inimesel oli väikeses KOVis sisuliselt poole koormusega töö ja maksti kolmveerand koha koormusele vastavat palka.

·         Väikestes omavalitsustes oli suur juhtimis- ja tugiteenuste kulude osakaal põhitegevuse kuludes, mis tähendas vähem raha elanikele teenuste osutamiseks ja investeeringuteks. Näiteks 1000 elanikuga omavalitsuses oli tugiteenuste tööjõukulude osakaal põhitegevuse kuludest keskmiselt 4,2%, langedes 5000 elanikuga KOVides keskmiselt 2,7%-le.

·         Väikeste omavalitsuste töötajate kohustus tegeleda väga paljude erinevate ülesannetega ning vähene juhtumite arv ei võimalda spetsialiseerumist ning piisavalt head kompetentsi ülesannete täitmiseks.

·         Väikeste omavalitsuste investeerimisvõimekus on ebapiisav taristu pidevaks korrashoiuks.

Neljandaks faktoriks on kohalik demokraatia. Kohalike valimiste tulemused eri suurusega omavalitsustes on näidanud, et väiksema elanike arvuga linnades ja valdades on volikokku pääsevate nimekirjade mitmekesisus reeglina piiratud ning on oht kitsa grupi pikaaegseks ainuvõimuks ilma tõsise opositsioonita. Proportsionaalse valimissüsteemi hea toimimine ja Eesti omavalitsuskorraldusele omane volikogu-valitsuse tasakaal nõuab vähemalt 3000-3500 elanikku. (Haldusreform, kuupäev puudub).

Haldusreformi eesmärk oli toetada kohaliku omavalitsuse üksuste võimekuse kasvu kvaliteetsete avalike teenuste pakkumisel, piirkondade arengueelduste kasutamisel, konkurentsivõime suurendamisel ja ühtlasema piirkondliku arengu tagamisel. Seega omavalitsusele pandi suurem roll ühiskonnaelu korraldamisel, mis tähendas võimekust, otsustusõigust ja vastutust iseseisvalt ja tõhusalt korraldada kohalikku elu; parendada ühtlasi strateegilist juhtimist ja tõhusamalt ära kasutada kohalikku arengupotentsiaali. See omakorda võib tekitada soodsa´pinnase regionaalarengu tasakaalustamiseks ning konkurentsis püsimises (Haldusreform, kuupäev puudub).

Haldusreformi järgsed uued ühinenud omavalitsused koos uute väljakutsetega, kuid seadusega sätestatud kohustustega, on see taustsüsteem, milles me kõik peame opereerima.

 

PROBLEEM?

 

Suuremad omavalitsused on seega ühiskondlik-poliitiliselt ja majanduslikult õigustatud, sest mastaabiefekti ära kasutades eeldatakse neilt kompetentsi ja võimekuse kasvu, mis elanikele tähendab eeskätt kvaliteetsete avalike teenuste tõhusat ja kestvat kättesaadavust. Kuid siin on oluline arvesse võtta ka KOV institutsioonide rolli, nende võimekust, kuna ainuüksi KOVi füüsilised parameetrid ei taga iseenesest mingit võimekust per se.

Kattai (2018) järgi peegelduvad tugeva kohaliku omavalitsuse iseloomujooned KOV Harta ja põhiseadusega paika pandud autonoomias, mis oma pädevustes on sõltumatu riigi keskvõimust. Sellele lisaks:

·         reguleerib tegevust raamseadusena KOKS (KOV korraldamise seadus), ent detailid määratakse kohalike õigusaktidega.

·         kesksel kohal on KOV sisene kontroll, riiklik järelevalve on piiratud;

·         KOV ise saab kujundada oma tulusid, toetused üldotstarbelistena;

·         volikogul suur poliitika kujundamise ja strateegia seadmise roll lähtudes oma mandaadist;

·         KOV otsustab ise oma sisestruktuuri, kuidas parimal viisil ülesandeid täita; täidab vähesel määral riiklikke ülesandeid;

·         samas, kesk- ja kohaliku võimu partnerlus.

Probleem – nagu siinkirjutaja seda näeb – on KOV institutsionaalne võimekus ja pädevus muutunud oludes, kus mastaabid ja ressursid on laienenud, ent ka vastutus ja väljakutsed on kasvanud. Eriti keeruline võib olla võimekuse suurendamine juhul, kus haldusreformiga on kokku traageldatud ajalooliselt tugeva lokaalse identiteediga piirkonnad, nagu näiteks Põhja-Pärnumaa vallas omavahel tõmbekeskustena konkureerivad Pärnu-Jaagupi ja Vändra. Või Rõuge vallas, kus üheskoos tegutsedes peavad elujõulisena püsima nii põlise Võrumaa identiteediga Rõuge kui Setomaa pärandit kandev Misso piirkond. Kuidas saavutada huvide tasakaal, nõnda et tekki ei kisuta oma nurka,  vaid laotub kõigile võrdselt, on suur küsimus. Lahendus võib olla juhtimise ja administreerimisvõimekuse parendamises, mis on üks haldusreformi teostamise baasülesanne.

 

ROLLID OMAVALITSUSES

 

Volikogu  roll seisneb poliitika kujundamises, strateegiliste sihtide seadmises (strateegiad ja planeerimine) ning õiguskeskkonna kujundamises (KOV tegevuste reguleerimine, elanikele suunatud regulatsioonid).  KOKS  § 22 lõige 1 seab volikogu ainupädevuseks kehtestada, otsustada, kinnitada ja valida, ühesõnaga luua keskkond ja teha olulisi otsusi. Volikogust lähtuvad ka valla- või linnavalitsuse volitused. Valitsus ise on poliitiline organ (st volikogu nimetab ja võib igal ajal muuta koosseisu) ning on volikogu ees aruandekohustuslik. KOKS § 30 lg 1 järgi lahendab ja korraldab valitsus kohaliku elu küsimused volikogu poolt otsustatud ulatuses (Kattai, 2018; KOKS).

Seega realiseerib volikogu oma soove valitsuse kaudu, mis eeldab vastastikku tihedat koostööd. Volikogul on (poliitiline) mandaat, kuid suhteliselt vähe võimalusi seda praktiliselt realiseerida. Seevastu valitsusel (vallavanemal/linnapeal) ei ole otsemandaati, kuid on tugev administratiivvõim. Administratsiooni, st valla ametnike roll on aga praktiliste ülesannete täitmine ning teabe edastamine ja nõu andmine volikogu ja valitsuse liikmetele.

 

HALDUSREFORM KUI JUHTIMISREFORM?

 

Kattai jt (2019: 19) märgivad, et kohalike omavalitsuste ühinemised nn mikrotasandil, omavalitsuste sisevaates, on peamiselt juhtimisreform, kuna see eeldab ühelt poolt uue organisatsioonikultuuri ja valitsemispraktikate loomist, teisalt on see võimalus kujundada uut tüüpi ja muutunud vajadustele. Iga reform on olemuslikult ambivalentne – tihti valulik ja üldjuhul vajalik. Nagu mõjuanalüüsid lasevad eeldada, suuremas omavalitsuses:

a)      suureneb volikogu strateegilise arengu kavandamise roll ja poliitika kujundamise

võimekus, volikogukomisjonide ja fraktsioonide roll volikogu töös kasvab märkimisväärselt;

b)      eristuvad selgemalt (volikogu) poliitilised ja (valitsuse) administratiivsed rollid, sh usaldatakse ametnike professionaalset ettevalmistustööd;

c)      toimub märkimisväärne teenistujate spetsialiseerumine;

d)     suureneb bürokraatlik asjaajamine;

e)      võrdsustuvad elanike ja huvirühmade võimalused anda sisendeid valitsemisprotsessi (selged ja kõigile ühesugused reeglid) (Kattai jt, 2019:19-20)

 

Enne haldusreformi olid Eestis ülekaalus alla 2000 elanikuga omavalitsused, kus töötas keskmiselt 9 teenistujat. See tähendas olukorda, mis asetas väikese omavalitsuse teenistuja avaliku teenuse osutajana sageli kahvlisse, kuna tal lasus üks või teine kohustus, mille täitmiseks puudus vajalik kompetents või ajaline ressurss. Sel puhul oli teenistujatel valdkonniti keeruline spetsialiseeruda või meeskondi moodustada, pigem oldi tegevad üksinda ja mitmes valdkonnas (Kattai jt, 2019: 20). Seega kannatas nii teenistuja ise (töökoormus, mittevastav palk) kui ka selle omavalitsusüksuse elanik, kes sai madalama kvaliteediga teenust (nt pikemad tähtajad) kui elanik suuremas omavalitsuses.

Suurema elanike arvuga omavalitsustes on teenistujaid märksa enam, mis omakorda võimaldab avalikke teenuseid  nendes laiemas skaalas ja enamatele sihtrühmadele pakkuda. Kui keskmiselt oli kohalikus omavalitsuses 1000 elaniku kohta teenistujaid 3,9, siis alla 2000 elanikuga omavalitsustes on vastav näitaja ligi 2 korda kõrgem – 7,7. Seega oli kohalike omavalitsuste teenistujate arendamise kontekstis paradoksaalne olukord, kus kõige väiksemate elanike arvudega omavalitsustes peab üks teenistuja suutma katta väga erinevaid valdkondi, mis nõuavad samas ka erinevaid kompetentse. Teisalt on just kõige väiksema elanike arvuga omavalitsustes ühe elaniku kohta suhteliselt kõige rohkem teenistujaid ehk võiks eeldada, et tööaega oma teenistusülesannetega toimetulekuks on pigem palju (Kattai jt, 2019: 20).

Rahandusministeeriumi poolt tellitud haldusreformi käigus toimunud teenistuskohtade muutuse raport (2019) näitab selget vähenemise tendentsi: KOV üksuste koosseisud vähenenud 335,4 töö- või ametikoha võrra (3761,6 teenistuskohalt 3426,2 teenistuskohale), mis teeb vähenemise suuruseks 9%. Nii arvuliselt kui protsentuaalselt on kõige suurem vähenemine toimunud linnapeade ja vallavanemate osas (sh abilinnapead ja abivallavanemad), kelle koguarv on vähenenud 148 võrra ehk üle poole (-53%) ning linnaja vallasekretäride osas, kelle koguarv on vähenenud 134 võrra (-72%). Arvuliselt kolmas suurim vähenemine on toimunud raamatupidajate osas, 92 võrra, mis aga raamatupidajate oluliselt suurema koguarvu tõttu on protsentuaalselt väiksem (-23%) (Rahandusministeerium, 2019: 3,4)

Kõige suurem (arvuliselt) on teenistuskohtade arvu kasv olnud osakonnajuhatajate (+51), sotsiaalvaldkonna (36) ning halduse ja varade valdkonna (32) teenistujate seas. Protsentuaalselt on kõige enam suurenenud teede ja transpordi ning samuti halduse ja varade valdkonna teenistuskohtade arv. Märkimisväärselt on muutunud ka teenistujate keskmine koguarv omavalitsuses: kui enne ühinemist oli omavalitsuses keskmiselt 20 teenistujat, siis peale ühinemist on see enam kui kolmekordne – 67,2 teenistujat keskmiselt omavalitsuse kohta. Mediaankeskmised näitajad (st millest nii vähema kui enama ametnike arvuga omavalitsusi oli samapalju) olid vastavalt 15,2 teenistujat omavalitsuse kohta enne ühinemist ja 54 teenistujat omavalitsuse kohta peale ühinemist (Rahandusministeerium, 2019: 4).

Raport sedastab, et vähenemine on toimunud juhtimise tasandil (vallavanemad, linnapead, abilinnapead ja –vallavanemad, osakonnajuhid), kuid näiteks kantseleiametnike hulgas võib näha nii vähenemist (valla- ja linnasekretärid) kui tõusu (juristid, kommunikatsioon, infotehnoloogia). Suurenenud on teenistujate arv sotsiaalvaldkonnas (eriti lastekaitsetöötajate arv) ja veidi ka kultuuri ja haiduse valdkonnas (Rahandusministeerium, 2019: 5-8). Siinkirjutaja arvates näitab see seda, kuidas reformijärgselt on toimunud olukorra ümberhindamine, vajaduste kaardistamine ja vastavalt hinnangule ressursside jaotamine. Vähenenud omavalitsuste arv eeldab ka vähem juhte, samuti võib finantse hallata, sh raamatupidamisteenust korraldada  konsolideeritult. Kuid näiteks sotsiaalvaldkonnas vms valdkonnas, millel on kohalike elanikega otsene ja isiklik kokkupuude, tuleb endiselt lähtuda subsidiaarsuse põhimõttest, st teenuse pakkumist võimalikult madalal tasandil. Ka infotehnoloogia valdkonnas suurenenud teenistujate arv on seletatav omavalitsuste sooviga kasvatada sellealast võimekust, mis summa summarum tõstab üldist konkurentsi- ja kompetentsivõimekust. Samuti võib seda öelda näiteks juristide kohta.

 

MIDA JÄRELDADA?

 

Üldiselt võib tähendada, et haldusreformi positiivne järelm on, et vähem on rohkem, aga üksnes tingimusel kui lähtutakse ratsionaalsusest ja toimub kvalitatiivne tõus. Siinkirjutaja on nõus Kattai jt (2019: 24)  järeldusega, et omavalitsuste teenistujate arv ühinemiseelse ajaga võrreldes perspektiivis väheneb peamiselt administratiivsete tugifunktsioonide konsolideerimise arvelt. Samas kui erinevate valdkondade spetsialiseeritud funktsioonid eristuvad selgemalt ning kujundatakse uued ja tagatakse valdkondlikud kompetentsid uute töötajate töölevõtmisega. Varasemate väikevaldade elanikud saavad ligipääsu uutele, varem katmata, teenustele. Sealjuures võib teatud tugi- ja arvestusteenused delegeerida üles (erasektor, omavalitsuste koostöötasand), kui selles avaldub oluline mastaabiefekt või parem teenuse osutamise kvaliteet.

Kuivõrd ühinenud omavalitsuses on volikogu ja valitsuse rollid poliitika kujundamises paremini tasakaalustatud tänu volikogu komisjonide ja fraktsioonide strateegilise rolli suurenemisele ning poliitiliste otsuste täidesaatva vastutuste delegeerimisele valitsuse liikmetele ja ametnikele, siis suureneb ka volikogude jõudlus: tõenäoliselt otsustatakse rohkem küsimusi ning keerukamad neist töötatakse senisest põhjalikumalt läbi (Kattai jt, 2019: 25). Tulemuseks on loomulikult juhtimisvigade kahanemine ja läbimõeldumad strateegiad. Suuremad omavalitsused nõuavad ka rohkem konsensuslikku arutlevat ehk kaasavamat otsustamisstiili

Ja, last but not least, ühinemiste tulemusena tulid paremini esile kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse suhtemustri eripära tugevad küljed. See on suurte volitustega ja poliitikakujundamise rollile keskendunud volikogu ja ulatusliku autonoomiaga, kuid poliitiliselt tõhusalt kontrollitava valitsuse, institutsionaalne tasakaal. Ühinenud omavalitsuses moodustuvad stabiilsete mustritega mitmeparteilised (nimekirjalised) ja poliitiliselt tasakaalustatud volikogud ning kaovad nii ühe nimekirja poliitiline monopol kui nimekirjade liigne killustatus ja ebastabiilsus (Kattai jt., 2019: 25)

 

*          *          *

ALLIKAD JA VIITED

 

·         Aas, A. (2017). Mis haldusreformis õnnestus, mis jäi tegemata. Haldusreform 2017. Artiklikogumik: otsused, taustad, elluviimine. (toim. S. Valner). Loetud https://haldusreform.fin.ee/static/sites/3/2018/07/haldusreform-2017.pdf

·         Kaldmäe, M. (2017). Eesti haldusterritoriaalse korralduse ümberkujundamise

kavad 1989-2005. Haldusreform 2017. Artiklikogumik: otsused, taustad, elluviimine. (toim. S. Valner). Loetud https://haldusreform.fin.ee/static/sites/3/2018/07/haldusreform-2017.pdf

·         Kattai, K. (2018, 02.05). Volikogu roll kohalikus valitsemises. Infopäev-koolitus Rapla maakonna kohalike omavalitsuste volikogude ja valitsuste liikmetele. Loetud  https://haldusreform.fin.ee/static/sites/3/2018/06/kov_volikogu_roll.pdf

·         Kattai, K., Lääne, S., Noorkõiv, R., Sepp, V., Sootla, G., & Lõhmus, M. (2019). Peamised väljakutsed ja poliitikasoovitused kohaliku omavalitsuse ja regionaaltasandi arengus. Analüüsi lõpparuanne. Tallinna Ülikool. Loetud: https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2014/11/L%C3%B5ppraport_V%C3%A4ljakutsed-ja-soovitused-KOV-ja-regionaalarengus_31.01.2019.pdf

·         Kohaliku omavalitsuse korraldamise seadus (KOKS). Loetud: https://www.riigiteataja.ee/akt/123022023005

·         Metsoja, A. (2016, 13.02). Vajame omavalitsusi, mis suudaks käituda terviklike majandusüksustena. Pärnu Postimees.  Loetud https://epl.delfi.ee/artikkel/73675715/andres-metsaoja-vajame-omavalitsusi-mis-suudaks-kaituda-terviklike-majandusuksustena.

·         Mikli, A. (2017). 2017. aasta haldusreformi õppetunnid. Haldusreform 2017. Artiklikogumik: otsused, taustad, elluviimine. (toim. S. Valner). Loetud https://haldusreform.fin.ee/static/sites/3/2018/07/haldusreform-2017.pdf

·         Rahandusministeerium (2019). Haldusreformi käigus toimunud kohaliku omavalitsuse ametiasutuste teenistuskohtade muutused. Loetud https://omavalitsus.fin.ee/static/sites/5/2020/02/Ametikohtade-muutus-reform.pdf.

·         Rahandusministeerium. (kuupäev puudub). Haldusreform. Allikas: https://haldusreform.fin.ee/

PAREMPOPULISTLIK ALTERNATIIV SAKSAMAALE: AfD SAKSAMAA POLIITMAASTIKUL

 SISSEKANNE # 194

Käesolevas ülevaates püüan anda ülevaate Saksamaa paremäärmusliku partei Alternatiiv Saksamaale (Alternativ für Deutschland, AfD) poliitikast ja analüüsida populistlikke aspekte selle juures. Tuginen peamiselt Ralf Havertzi raamatule „Radical Right Populism in Germany“ (kirjastus Taylor & Francis, 2021), mis annab hea sissevaate partei argipäeva koos ajaloolise ülevaate ja programmi lähivaatlusega. Samuti toetun AfD enda veebilehel leitud materjalidele, milleks olulisim on parteiprogramm (nii pikk versioon (96 lk) kui lühike veebiversioon on vabalt allalaaditavad.

AfD on noor partei – tänavu sai 10-aastaseks -, kuid juba praegu võib öelda, et sellest on saanud on vaatamata lühikesele eksisteerimisajale Saksamaa edukaim paremradikaalne populistlik partei. Alates 2014. aastast on erakond ületanud 5 protsendilise valimiskünnise ja saanud kohti kõigil valimistel nii regionaalsel, riiklikul kui ka Euroopa tasandil. Partei  valimisedu  on olnud püsivam  tema parempopulistlike eelkäijate omast.

 

AfD atribuutika (afd.de)

  Taust

AfD asutati 6. veebruaril 2013. Kuid taustsüsteemi mõistmiseks tuleb peatuda  Saksa politiku ja majandusteadlase Thilo Sarrazini raamatul „Saksamaa käib maha“ (Deutschland schafft sich ab, 2010, e.k.2013), milles autor maalis üheseltmõistetavalt sünge ja pessimistliku pildi Saksamaa tulevikust.  Sarrazini apokalüptilise stsenaariumi järgi ähvardas Saksamaad demograafiline, majanduslik ja kultuuriline allakäik ning ta kritiseeris teravalt ühiskondlik-poliitilisi jõude, kes ei soovi või ei suuda nende väljakutsetega tegeleda.  Sarrazini sihtmärgiks olid eeskätt immigrandid Türgist, Araabia riikidest ja endisest Jugoslaaviast.  Ta kirjutab: „Jääb arusaamatuks, miks on integreerumine nende jaoks raskem kui teiste sisserändajate jaoks. Nende raskused koolisüsteemis, tööturul ning ühiskonnas tervikuna tulenevad neist gruppidest endist, mitte ühiskonnast, milles nad elavad.“ (Sarrazin, 2013: 59-60). Ta sidus need tähelepanekud sotsiaalbioloogise, st sotsiaaldarvinistliku argumendiga „intelligentsuse pärilikkusest“, mis viitab sellele, justkui  ühiskonna alamkihid olid oma staatuses tänu ettemääratusele (Sarrazin,  2013: 91 jj).

Berliinile keskendudes märkis Sarrazin, et linnas elavad sisserändajad (kellest paljud on türgi, araabia või jugoslaavia päritolu) kuuluvad valdavalt alamklassi (Sarrazin, 2010). Sarrazini sõnul näitas teiste immigrantide rühmade edu, et Saksa ühiskonna läbilaskvus oli väga kõrge. Sellest järeldas ta, et need vähesed nõrgematest immigrantide rühmadest, kellel oli potentsiaali ühiskonnas edasi liikuda, pidid olema juba kogenud mingisugust ülespoole suunatud sotsiaalset mobiilsust – nad ei kuulunud enam alamklassi. Ülejäänutel, kes põhja jäid, polnud lootustki, et nad suudavad kunagi oma jõududega oma olukorda parandada. Ta kritiseeris sotsiaalhoolekanderiiki selle ühiskonnakihi taastootmise ja isegi suurendamise eest, andes neile võimaluse elada oma elu turvaliselt, tuginedes sotsiaalhoolekandetoetustele. Sarrazin eeldas ümmarguses sotsiaaldarvinistlikus argumendis, et kasvava ülespoole suunatud sotsiaalse mobiilsuse korral muutub vajalikuks vajadus suurema “negatiivse valiku” järele, mille tulemuseks oleks lõpuks suurem alamklass (Havertz, 2021; Sarrazin, 2013).

Selles narratiivis, leiab Havertz (2021),  muutub sotsiaalne ebavõrdsus geneetilise ettemääratuse ja loodusliku valiku küsimuseks. Sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist käsitletakse eelkõige bioloogilise probleemina, mitte niivõrd sotsiaalse nähtusena.

Sarrazin andis häirekella, et nende arv, kes on põhjas, hakkab ületama Saksa põlis-elanikkonda, mistõttu kaotaks Saksamaa vältimatult  innovatsiooni ja tootlikkuse potentsiaali. Abinõuna pakkus ta välja, et peaks sündima rohkem nutikaid lapsi; need peaksid loomulikult pärinema ühiskonnagruppidest, kellel on suurem eelsoodumus kõrgel tasemel esinemiseks ja kõrgem keskmine intelligentsuskoefitsient (Havertz, 2021; Sarrazin, 2013).

Sarrazini teos põhjustas hillitsetud Saksamaal elava diskussiooni ja ambivalentsed tunded: ühelt poolt peeti teda panikööriks, teisalt aga aplodeeriti teosele kui ausale ja avameelse käsitlusele Saksamaa probleemidest: vananev rahvas, mittelõimuv immigratsioon, haridus. Saksamaad oli tabanud ülemaailmne majanduskriis, kuid ees seisid veel Kreeka fiskaalkriis, pagulaskriis. Sellelt pinnalt hakkas idanema AfD loomise mõte.

 

Thilo Sarrazin (endstation-rechts.de)

 

AfD lugu: ülevaade

AfD asutajaiks oli  rühm majandusliberaale, konservatiive ja rahvuslik-konservatiivse maailmavaatega inimesi, kellele ei olnud meeltmööda Saksamaal väljakujunenud paremtsentristlik lähenemine Euroopa integratsioonile. Eelkõige puudutas see eurokriisi käsitlemist, mille keskmes oli Kreeka fiskaalkriis. Osad AfD asutajaliikmeist olid seisnud juba Euroopa majandus- ja rahaliidu (EMU) vastu enne Maastrichti lepingu jõustumist 1993. aastal, olles tugevalt vastu lepingule, mis nägi ette ühise valuuta loomise. Saksamaal oli toetus EMU-le siiski tugev, mistap nad olid vähemuses, ja pidasid seejuures oluliseks lüüasaamiseks, kui kantsler Merkel leppis 25. märtsil 2010 Euroopa Ülemkogu tippkohtumisel kokku Kreeka päästepaketis. Nende vaatenurgast rikkus see Euroopa Liidu  asutamislepingus sätestatud mittepäästmisklauslit (no-bail clause) ja seadis ohtu fiskaalpoliitilise stabiilsuse kogu liidus. 2012. aastal koondusid need jõud 2013. a. föderaalvalimisteks valmistudes ja asutasid partei, nimega Valimisalternatiiv (Wahlalternativ), mis oligi AfD otsene eelkäija (Havertz, 2021).

AfD asutamise ajaks, veebruaris 2013, oli partei kõige olulisem fookus euroskeptitsismil, mistõttu AfD sildistati poliitvaatlejate poolt kohe „ühe probleemi/teema parteiks“. Partei deviis lubas olla julge tõe rääkimisel (Mut zu Wahrheit!), millesse oli kodeeritud establishmenti vastasus (AfD, 2016; Bochum, 2020). Esimesel kahel tegutsemisaastal domineerisid parteis majandusliberaalsed küsimused. Peagi hakkas parteis enim positsioone võtma konservatiivne suund, see omakorda tegi partei atraktiivseks uutele liikmetele rahvuskonservatistlikest ja paremäärmuslikest võrgustikest (Havertz, 2021).

2013. a. aprilli parteikoosolekul valiti kolmeliikmeline juhatus: Hamburgi ülikooli majandus-professor Bernd Lucke, farmakoloog ja proviisor Frauke Petry ja mõjuka päevalehe Frankfurter Allgemeine Zeitungi kauaaegne kultuuritoimetaja Konrad Adam. Liikmete hulgas oli palju professoreid ja õppejõude – 64 algliikme seas tervelt 18 -, nii et AfD-d kutsuti naljaga pooleks ka „professorite parteiks“: näiteks kuulus AfD-sse majandusteadlane Hans-Olaf Henkel, kes juhtis aastail 1995-2000 Saksamaa Tööstusliitu ning oli tuntud osaleja riigimeedia väitlussaadetes (Havertz, 2021).  Seetõttu pälvis AfD algaastail tähelepanu igati majandus-kompetentse parteina, mis tõmbas ligi kõrgepalgalist valijat (Diermeier, 2020). Nad pooldasid teatud tüüpi saksalikku ordoliberalismi, kus riik loob raamistiku majandusele ja juhib ühiskonda viisil, mis soodustab vaba turu toimimist (Havertz, 2021).

Enamik AfD asutajatest olid endised paremtsentristlike parteide, nagu CDU ja FDP, liikmed. Nad olid nendes parteides pettunud, kuna tajusid ideoloogilist nihet tsentri suunas: Merkeli-aegne CDU moderniseeris oma naiste-, pere- ja immigratsioonipoliitikat, mis kasvatas aga rahulolematust parempoolsel tiival (Havertz 2021).

 

Bernd Lucke (Süddeutsche Zeitung)

 

2013-2015 oli partei avalik nägu Bernd Lucke, kes muuseas esines reservatsioonideta ka sellistes Saksa  paremäärmuslikus meediaväljaannetes nagu Junge Freiheit, millistele intervjuude andmist peeti üldjuhul tabuks – ja oodatult tekitas see ka skandaale. Havertz (2021) juhib tähelepanu, et Lucke stiil erines vägagi sellest liidrile omasest populismist, mida kirjeldas Moffitt (2016, cit Havertz 2021) halbade kommetena ja mida Ostiguy (2017, cit Havertz 2021) kirjeldas „madala eksponeerimisena“ (flaunting of the low). Bebnowski ja Förster (2014, cit Havertz 2021)  eristasid Lucket selgelt teistest Euroopa paremäärmuslastest, nagu Wilders ja Haider, sest tal jäi puudu kõneosavusest ja sarmist ning edevusest – ühesõnaga, karismast. Ta oli pigem kuiv, ebalev, tõsine ja taltsas. Niisamuti polnud karismaatilised ka Petry ja Adam, kes olid Lucke järglased sel positsioonil  (Bebnowski & Förster, 2014, cit. Havertz, 2021). Havertz julgeb oletada, et karisma puudumine on ilmselt Saksa paremäärmusliku populismi omapära, mille juuri tuleb otsida II maailmasõjaga kulmineerunud rahvuslikust traumast, mis on raamistanud kogu hilisemat poliitikat.  

2013. a. valimistel jäi AfD napilt (4,7 % häältest) alla valimiskünnise, st parlamendist välja, kuid selle tulemusena hakkas parteis tugevnema rahvuskonservatiivne tiib, toimus järkjärguline nihe paremale ja polariseerumine partei sees. Läbimurre saavutati augustis 2014 Saksimaa liidumaa valimistel, kus saadi 9,7 % häältest, ning septembris 2014 Brandenburgi ja Tüüringi liidumaa valimistel, vastavalt 12,2 ja 10,6 protsenti häältest. Tegemist on  Ida-Saksamaa liidumaadega; see on ka tugevaim AfD rahvuskonservatiivide ja rahvuspopulistide baas. Nimetatud valimised tähistasid AfD jaoks pöördepunkti, kus vastasseisust majandus-liberaalidega väljusid võitjatena rahvuskonservatiivid ning partei hakkas radikaliseeruma. See tähendas, et Lucket hakati üha enam kritiseerima dominantses hoiakus just Ida-Saksa harude poolt, tekkis nn. völkisch-tiib, Patriootlik Platvorm, mille eestkõnelejaks sai Brandenburgi haru juht Alexander Gauland. Teda peetakse suuresti vastutavaks AfD radikaliseerumises (Havertz, 2021).

 

Björn Höcke (DW)

 

 

Üks vastuolulisemaid juhtfiguure AfD-s on Tüüringi liidumaa haru esimees Björn Höcke, kes oli üks nn Erfurti resolutsiooni autoreid. See dokument deklareeris, et partei peaks ennekõike positsioneerima end "rahvaliikumisena viimaste aastakümnete sotsiaalsete eksperimentide vastu" ja "vastupanuliikumisena Saksamaa suveräänsuse ja identiteedi õõnestamise vastu" Ühtlasi agiteerib see soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise, multikultuursuse ja ükskõikse suhtumise vastu haridusse. Resolutsiooni teine autor, Saksi-Anhalti liidumaa juht André Poggenburg oli loonud partei sees mitteametliku rakukese, nimega „Tiib“ (Der Flügel), mis samuti tegutses majandusliberaalse suuna vastu, kuid saadeti ametlikult paremäärmuslikuks klassifitseerituna laiali märtsis 2020. Höcke on aga jätkuvalt kutsunud üles revideerima Saksa mälestuskultuuri, rõhutama saksa identiteeti ja toetanud PEGIDA liikumist (Patriootlikud eurooplased Õhtumaade islamiseerumise vastu, asut. Dresdenis 2014) (Havertz, 2021).

Lucke omakorda asutas majandusliberaalse tiiva, nn „Äratuskutse 2015“ (Weckruf 2015). Võimuvõitlus päädis Esseni parteikongressil 4. juunil 2015, kui ta sai lüüa vastaskandidaadilt Petry’lt. Pärast seda lõi Lucke oma toetajaskonnaga AfD-st lahku, asutades Uuenemise ja Progressi Alliansi (ALFA, Allianz für Fortschritt und Aufbruch). Koos temaga lahkusid majandusliberaalid Henkel, Starbatty jt. (Havertz, 2021).

Need detailid on siinkohal olulised, näitamaks AfD muutumist suhteliselt lühikese aja jooksul. AfD-st sai nüüd puhtalt parempopulistlik rahvuskonservatiivne partei, ehk nagu Põhja-Rein-Vestfaali haru juht Markus Pretzell sedastas – PEGIDA-partei (Havertz, 2021).

Poliitiline kursimuudatus viis AfD  isolatsiooni Saksamaa poliitmaastikul, mis tegutseb teatud mõttes sordiini all. Ent siinkohal tuli parteile õnnistusena – Alexander Gaulandi küünilise remark - kasuks 2015. aastal puhkenud pagulaskriis, tänu millele tõusis taas päevakorda immigratsiooni teema. Mäletatavasti avas kantsler Merkel Saksamaa piirid sadadele tuhandetele põgenikele Süüriast ja Afganistanist. AfD nägi uut võimalust oma sõnumi jõustamiseks. Gaulandi retoorika rääkis Merkelist kui rahva reeturist, Saksamaa „üleujutamisest“ ja „rahvuse väljavahetamisest“. Kasutatakse mõjusaid neologisme, nagu Bevölkerungsaustausch ja Umvolkung (sünonüümid rahvastikuvahetusele) (Havertz, 2021).

Alates 2015. a. suvest, Frauke Petry ja majandustegelase Jörg Meutheni kaksikjuhtimisel, liikus AfD edasi paremale, kaldudes kõrvale Lucke mõõdukamast kursist, mis jättis võimaluse koostööks paremtsentristliku CDU/CSU ja FDP-ga. 2016. a. märtsivalimistel saadi asüüli- ja immigratsiooniagenda tuules head tulemused, saades näiteks mõjult ja rahvaarvult suurtes liidumaades  Reinimaa-Pfalzis ja Baden-Württembergis vastavalt 12,6 ja 15,1 % häältest ning Saksi-Anhaltis koguni 24,6 % häältest, jäädes alla vaid CDU-le.  Esmakordselt oldi kanda kinnitatud ka Lääne-Saksa liidumaades. AfD valimisedu mõjutas otseselt Saksamaa parteimaastikku, kus peavooluparteid (CDU, CSU, FDP) pidid otsima koostööd rohelistega (Die Grüne) ja vasakpoolsetega (Die Linke) – loodi kolmikkoalitsioone, mis partei värvide järgi said nimeks nt „foorikoalitsioon“  ja „Keenia koalitsioon“ (lipu järgi), eesmärgiga tõrjuda kõrvale AfD-d (Havertz, 2021).

2016. a. aprillis võttis AfD vastu oma esimese parteiprogrammi, mis üldiselt viitab  majanduspoliitiliselt neoliberaalsele orientatsioonile, aga sisaldab parempopulistlikke elemente. Sotsiaalpoliitika osa on hõre; kesksel kohal on perede võimestamine ja kasvatustöö väärtustamine.

2017. a. föderaalvalimiste eel positsioneeris AfD end nn „väikese inimese“ huvide eest seisjana, kellele lähevad korda tööhõiveküsimused. Püüti uuesti formuleerida sotsiaalseid küsimusi, nt sedastas Höcke 2016. aastal: „Tänapäeva sotsiaalne küsimus ei seisne  rahvusliku rikkuse jaotamises ülalt alla, alt üles, noortelt vanadele või vanadelt noortele. 21. sajandi Saksamaa sotsiaalküsimus on rahvusliku rikkuse jaotamine seestpoolt väljapoole.“ (Havertz, 2021).

Täpsemalt püüdis Höcke rakendada nn väljateenituse (deservingness) põhimõtet, mis jätaks hüvedesaajate ringist välja sisserändajad, panustades vähekindlustatud põliselanike huvidele. Saksa sotsioloog Klaus Dörre (2018, cit Havertz 2021) näeb selles katset õhutada ühiskondlikku konflikti ja vaenu, vastandades n-ö. töökad sakslased ja saamatud ning harimatud, kultuuri suhtes ignorantsed välismaalased, ja nimetab seda diferentsialistlikuks rassismiks. Illustreeriv meede, mida tähendab töösolidaarsuse asendamine rahvusliku solidaarsusega, on pensioniskeem, mille pakkus välja AfD Tüüringis: ettepanek maksta teatud pensionihüvitisi ainult Saksamaa kodanikele, kusjuures välismaalased jääksid üldiselt nendest hüvitistest märkimisväärsest osas välja, ehkki nad maksaksid regulaarselt kindlustusmakseid (AfD, 2018). Höcke pensioniskeemi võib vaadelda kui eksklusiivset solidaarsust, mille rakendudes oleks tulemuseks välismaalaste tulude ümberjagamine sakslastele - ehk selge diskrimineerimine ja õiguste räige rikkumine.

AfD pöördumine Saksa töölisklassi poole pälvis meedialt palju tähelepanu, küsimusega, kas partei on muutumas parempoolseks tööerakonnaks. Sotsiaalpopulistlik sõnum tõi AfD-le töölistelt palju lisahääli 2017. a. föderaalvalimistel. Järsk fookuse nihkumine tööjõu-küsimustele oli vastuolus AfD seniste ordoliberaalsete seisukohtadega, kuid ordoliberalismi põhimõtteid ei hüljatud; vastupidi, ametlikult jäädi programmilise majanduspoliitika kursile. Ent seetõttu seisis partei nüüd kahel vastandlikul positsioonil, olles ühtaegu nii ordoliberaalne kui sotsiaal-populistlik. Seesugust programmiliste seisukohtade vastuokssuse omaksvõtmist võib vaadelda kui AfD ambivalentsuse strateegiat, millest Ralph Ptaki (2018, cit. Havertz 2021) arvates on kujunenud Saksamaa paremäärmusliku populismi oluline tunnus.

24. septembril 2017 toimunud föderaalvalimistel kogus AfD 12,6 % häältest ja sai Bundestagis 94 kohta. Ühtlasi tähendas see tõsiasja, et parlamenti sisenes esimest korda 60 aasta järel paremäärmuslik partei.

AfD-l on huvitav tava määrata korraga kaks või enam esimeest, mis on tingitud partei eri tiibadest. AfD valimisstrateegia osaks on anda kõikidele fraktsioonidele hääl erakonna juhtkonnas või vähemalt tipus mõni tegelane, kellega erineva maailmavaatega potentsiaalsed valijad saaksid samastuda. Majandusprofessori Meutheni puhul eeldati, et  et ta meeldib ordoliberaalse vaate toetajatele, Gauland pidi aga kõnetama rahvuslik-konservatiivset ja rahvuspopulismile altit valijat. Sarnane rollijaotus kehtis Bundestagis, kus Gaulandi kõrval tegutses  endine ärikonsultant ja prestiiźsse von Hayeki Seltsi liige Alice Weidel majandusliberaalse tiiva esindajana. Deckeri arvates (2016, cit Havertz) on erinevate tiibade olemasolu ühes erakonnas vaid näiliselt vastuoluline; seda tuleb tegelikult pidada AfD "võiduvalemiks". Kuna paremäärmuslikud parteid peavad kasvatama oma valijatebaasi, siis võib esineda ideoloogilisi vastuolusid, mis on teadlikult sisse viidud, AfD puhul siis ühelt poolt majanduslik liberalism ja teiselt poolt autoritaarsus, islamofoobia, etnotsentrism ja rassism.

 

Alexander Gauland (DW)

 

 

Gauland oli esimene AfD juht, kes hakkas Ostiguy määratletud „madala eksponeerimisega“ silma paistma, kuulutades näiteks Merkeli aadressil, et „me jahime teid“. AfD tundis end nii kindlalt, et Gauland kutsus teisi paremäärmuslike parteide liikmeid nendega ühinema, sest „AfD on originaal. Kes taotleb sarnaseid eesmärke, võivad meie juurde tulla.“  See sõnum oli mõeldud eeskätt paremäärmuslikule IBD-le, kes oli Saksa sisejulgeolekuameti BfV (Bundesamt für Verfassungsschutz) uurimise all. Samas sattus AfD  paremäärmuslik tiib „Der Flügel“ ise BfV revisionistlike seisukohtade tõttu (juudiküsimus ja pärand) huviorbiiti, mis pärast pikka parteisisest ja ühiskondlikku diskussiooni otsustati partei enda otsusega 2020. aastal laiali saata. Sellegipoolest pidas Höcke vajalikuks rõhutada, et „Der Flügel“ on olnud edulugu ning fraktsiooni vaim jääb AfD-sse alles (Havertz, 2021).

Kokkuvõtteks, AfD kurss paremale on olnud järjepidev protsess, ehkki parteis eksisteerib jätkuvalt kaksisjuhtimine (hetkel Tino Chrupalla ja Alice Weidel, ka parlamendis). Penny Bochum (2020) on AfDi kurssi nimetanuid tabavalt kumulatiivseks radikaliseerumiseks. AfD on poliitilises isolatsioonis, st kõik suuremad Saksa parteid on keeldunud AfD-ga koostööst. AfD omakorda on süüdistanud peavooluparteisid kokkumängus rahva tahte vastu, kuivõrd ka nemad esindavad „rahvast“. Parteil on hetkel 32 000 liiget (tipp oli 2019 – 35 100 liiget). Olgugi et AfD on siiani suurimat valimisedu saavutanud parempopulistlik partei Saksamaal, pärast II maailmasõda, on tema aktsiad langenud eeskätt sellepärast, et partei ja mitmed liikmed on BfV teravdatud seire all, juba see asjaolu iseenesest toodab Saksamaa ratsionaalse mentaliteediga ühiskonnas stigmasid, mis seavad poliitilise edu kestlikkuse küsimärgi alla.

 

Milles seisneb AfD populism?

Üks populismi tunnusjooni AfD puhul on veendumus, et poliitiline klass on korrumpeerunud, õõnestab rahva suveräänsust ja tegutseb üksnes iseenda ning autsaiderite huvides. Cas Mudde (2017, cit. Havertz 2021) järgi moodustab paremäärmusliku populismi kombinatsioon nativismist ja autoritaarsusest – meenutagem siin Höcke pensioniskeemi ideed.  Havertz (2021) näeb AfD ideoloogias segu rahvuslikust (völkisch) natsionalismist ja etnopluralismist. Etnos, nn Volk, on Saksamaal eriti laetud mõiste, mille kasutamisel tekivad tundlikud seosed lähiajaloost. Selle teadlik kasutamine AfD puhul on flirt ühiskondliku pingetaluvusega.  Volk’i ideoloogia käsitleb rahvast homogeense etnosena, mitte deemosena, st etnilise, mitte poliitilise kogukonnana. AfD-l on termin Staatsvolk (vrd. natside Volksgemeinschaft - rahvakogukond), homogeensust peetakse kogukonna eeltingimuseks ja iga väljaspool seisev subjekt, kes ei suuda assimileeruda, on selle kogukonna jaoks oht.

AfD paremäärmuslikud populistid on loobunud traditsioonilisest rassismist, mis hõlmab kõrgema rassi mõistet, kuid see on asendatud etnopluralismiga – rassismi eritüüp, mille põhiidee seisneb arusaamas, et kõigi inimeste ja kultuuride põhiõigus on olla erinev. Selle mõtteviisi tulemiks on aga kultuuride segunemise pidamine potentsiaalselt hävitavaks. Multikultuursus lõhub Staatsvolki; immigrandid, eriti moslemid, ohustavad saksa kultuuri ja identiteeti – nn pärandkultuuri (Leitkultur). Islam on peamine ohufaktor; AfD programm  sedastab konkreetselt, et islam ei kuulu Saksamaale (AfD, 2016). Islamofoobia peamiseks argumendiks on, et islam on agressiivne ja püüab lääne traditsioonilist elustiili muuta, surudes peale võõrad reeglid. Seda võimestab stereotüüp moslemi mehest, kes on sallimatu, dominantne ja seksuaalselt agressiivne. AfD on seda diskursust pidevalt alal hoidnud (Havertz, 2021).

Kui AfD 2013. aastal loodi, siis oli peamiseks teemaks euroskeptitism, kuid seisukohad on nüüdseks pehmenenud, ja ehkki ideetasandil räägitakse ka „Dexiti“võimalusest, ei ole siin nii  selgeid seisukohti võetud kui eelmainitud teemade puhul.  Põhimõtteliselt vaigistus see jantliku ja pikaldase Brexiti protseduuri käigus (Bochum, 2020).

 

Miks on AfD edukas/ebaedukas?

M. Diermeier (2020) analüüsib oma artiklis AfD edu põhjusi ning leiab, et partei pakub selget ümberjagamisvastast poliitikat, mis vastab AfD valijate eelistustele: isegi kõige vähem jõukamatel AfD toetajatel on tugevamad eelistused väiksemale ümberjagamisele kui kõige jõukamatel mitte-AfD toetajatel. Madalama sotsiaal-majandusliku positsiooniga AfD toetajate jaoks tähendab see, et nad toetavad tegelikult majanduspoliitikat, mis on vastuolus nende majandushuvidega. Äärmiselt autoritaarne kultuuripoliitika, mida vürtsitatakse kriitikaga institutsioonide vastu ja kombineeritakse seda vastuseisuga ümberjagamisepoliitikale, võib pidada AfD võiduvalemiks (Diermeier, 2020). See ühtib põhimõtteliselt eelpool mainitud Deckeri (2016; cit. Havertz) seisukohaga. Diermeier leiab, et see võiduvalem, mis on suunatud madalama sotsiaalmajandusliku positsiooniga toetajatele, on erand Euroopa paremradikaalsete populistlike parteide (PRRP) hulgas. Bochum (2020) leiab, et AfD sihtgrupiks on arvestav hulk sakslasi, eriti Ida-Saksa liidumaades, kes tunnetavad end Saksamaa ühinemisprotsessis kaotajatena. Seetõttu näiteks mindi Tüüringis, Saksimaal ja Brandenburgis 2017 valimistele loosungiga „Lõpp ühinemispöördele!“ (Vollende die Wende!), viidates majanduslikule lõhele Ida ja Lääne vahel, rõhutades samas, et need liidumaad on olnud Saksa kultuuri süda-alad (Bochum, 2020).

Kuid AfD kiirele tõusule vaatamata leiavad poliitanalüütikud, et partei populaarsus võib olla saavutanud haripunkti ning valijate mobiliseerimisel põrkutakse vastu „klaaslage“, mis on palju madalam ja palju paksem kui mõnel teisel Bundestagis esindatud parteil: küsitlused näitavad, et teatud saksa valija ei hääleta kunagi AfD ega teiste paremäärmuslike parteide poolt. Bochumi arvates (2020) ei pruugi populistlik võte – immigrantide patuoinastamine –lõpuni töötada saksa ratsionaalses poliitmõtlemises, kuna mõistetakse, et see ei paku lahendusi tegelikele probleemidele, vaid süvendab üksnes lõhesid ühiskonnas.

 

 

 

Kokkuvõtteks

AfD tegutsemisloogika keskendub sõnumile,  et Saksamaa ühiskonda – homogeenset Staatsvolki - tuleb kaitsta migratsiooni, globaliseerumise ja Euroopa integratsiooni negatiivsete mõjude eest. Keerukatele probleemidele pakutakse lihtsaid lahendusi sageli demagoogilise retoorika abil. Kritiseeritakse Saksamaa majanduslikku ja poliitilist eliiti ning Euroopa Liitu kui institutsiooni. Rõhutatakse Saksamaa suveräänsuse ja pärandkultuuri tähtsust, milleks on vaja kehtestada oma riiklikud piirid nii kaudses kui otseses mõttes – kontrollimaks sisserännet ja kaitsmaks majandust.

 

*          *          *

 

Allikad:

·         Diermeier, M. (2020). The AfD’s Winning Formula – No Need for Economic Strategy Blurring in Germany. Intereconomics. Leibniz Information Centre for Economics. DOI: 10.1007/s10272-020-0868-2.

·         Bochum, P. (2020). We are the People ([edition unavailable]). Haus Publishing. https://www.perlego.com/book/2801384/we-are-the-people-the-rise-of-the-afd-in-germany-pdf.

·         Havertz, R. (2021). Radical Right Populism in Germany (1st ed.). Taylor and Francis. https://www.perlego.com/book/2188560/radical-right-populism-in-germany-afd-pegida-and-the-identitarian-movement-pdf.

·         Manifesto for Germany.  Political Programme of the Alternative for Germany. (2016)

·         Sarrazin, T. (2013). Saksamaa käib maha. Ohtlik mäng oma riigiga. Kirjastus: Hea Lugu.