SAKSAMAA DIGITEERIMISSTRATEEGIAD

SISSEKANNE # 119

Saksamaal on peetud elavat debatti selle üle, kas ja millisel määral on riik valmis kohanema digiajastu realiteetide ja väljakutsetega. Kantsler Angela Merkel on pidanud riigitelevisiooni ARD eetris selgitama, miks Saksamaa Euroopa Liidu kandva majandusjõuna on digitaliseerimise valdkonnas jäänud pigem sabassörkija rolli. Merkel õigustas mahajäämust riigi suuruse ja föderatiivse eripäraga, mis ei soodusta kiireid arenguhüppeid ning tõi seejuures eeskujuna välja Eesti, kus just ühiskonna väiksuse ja kompaktsuse tõttu ollakse võimelised digitaliseerimisprotsessi tõhusamalt teostama (Einmann, 2017). Teisisõnu, Saksamaa on suur, bürokraatlik ja jäik, võrreldes pisikese dünaamilise Eestiga, kuid ollakse  n-ö. õigel teel. 

2020. aasta alguses tunnustas Saksamaa föderaaljustiitsminister Christine Lambrecht Tallinnas visiidil olles  Eesti teedrajavat rolli igapäevaelu digitaliseerimisel, rõhutades kodanike veebiteenuste suuri praktilisi eeliseid ja andmete kasutamise suurt läbipaistvust. Peaaegu samal ajal andis Eesti president Kersti Kaljulaid ülevaate Eesti riigi IT-projektidest CSU piirkondlikul konverentsil Ülem-Baieris ja nentis muu hulgas, et Eestis on nüüdseks üles kasvanud põlvkond, kes ei tea, kus ametiasutused asuvad. Peaaegu kõiki avalikke teenuseid on täna võimalik saada veebis - tänu  digitaalsele ID-kaartile (Saksa-Balti kaubanduskoda, 28.01.2020). 

Niisiis et Eesti on jätkuvalt Saksamaale eeskujuks riigi üleüldisel digitaliseerimisel. Aga kuidas on lood Saksamaa arhiividega, millel on protsessis täita oluline osa?   2014. aastal arutles kriitiliselt sellel teemal Vestfaali arhiiviameti juhataja Marcus Stumpf, kelle hinnangul riiklikku digitaliseerimisstrateegiat Saksamaal ei eksisteeri ei praegu – aastal 2014, niisiis  – ega ilmselt ka tulevikus ning põhjendas seda sama argumendiga, millega õigustas riigi mahajäämust ka kantsler Merkel – nimelt liitvabariigi föderatiivse struktuuri ja fõderaalvalitsuste kultuurilise suveräänsuse tõttu (Stumpf, 2014). 

Stumpf viitab alustuseks maailma juhtiva haridus- ja teadusasutuse, USA Smithsoniani Instituudi visioonidokumendile „Inspiring Generations through Knowledge and Discovery – a Smithsonian for the 21st century“, milles nähakse ette ressursside jagamist kogu maailmaga ja seetõttu on juurdepääsu laiendamine ehk kogude digitaliseerimine ja veebis kõigile kättesaadavaks tegemine olulisim strateegiline prioriteet (Smithsonian Strategic Plan 2010-2015). Asutuse juhataja G. Wayne Clough’ sõnul pakub digirevolutsioon peadpööritavat valikut tööriistu, mis võimaldavad õppeasutustel üle kogu maailma muuta teadmiste jagamine  elavamaks ja ligipääsetavamaks. Digirevolutsioon võrdsustab infojagamist, võimaldades kõigil huvilistel saada osa seesugusest infost, mis varem oli kättesaadav ainult ekspertidele. Clough rõhutab, et muuseumide, raamatukogudes ja arhiivide personal peab end ette valmistama, et kõnetada nn digisündinud põlvkonda (digital natives), kellel on loomupärased oskused digimaailmas toimimiseks ja kellel on suur infovajadus (Stumpf, 2014; Clough, 2013).

Stumpf peab Saksamaa arutelude taustal tähelepanuväärseks Clough’ entusiasmi juurdepääsuõiguste laiendamise osas. Põhimõtteliselt peaks info kättesaamine arhiivikogudest toimuma sama lihtsalt nagu piltliku näitena digifotoaparaadi klõps, kus foto jäädvustatakse hetkega ja sama kiiresti jõuab see üleslaetuna mõne sotsiaalmeedia platvormi kaudu teiste inimesteni. 

Novembris 2008 avati pidulikult Euroopa Digitaalraamatukogu ehk Europeana projekt, suuresti silmas pidades just uue põlvkonna infovajadusi, mille puhul toonane Euroopa Komisjoni president J-M. Barroso ei hoidnud epiteete kokku: „Antiikajal peeti kümneid tuhandeid teoseid sisaldanud ning hiljem sõdades ja tulekahjudes hävinenud Aleksandria hiiglaslikku raamatukogu tsivilisatsiooni nurgakiviks. Nüüd pannakse tänu kauakestnud rahuajale ja ennenägematule jõukusele Euroopas alus uuele, veelgi suuremale ja igal juhul vastupidavamale raamatukogule: projektile nimega Europeana. /…/ On väga tõenäoline, et Europeana saab maailmas tähtsamagi koha, kui oli Aleksandria raamatukogul.“ (Barroso, 2008).  Juba 2009. aastal oli Europeanas juba viis miljonit digitaalset objekti, kümme miljonit juulis 2010, aga 2020. a. alguseks oli see arv tõusnud 58 miljonini (Europeana veebileht). Saksamaa on suurim panustaja Europeanasse (4,4 miljonit digiobjekti 2014. a.), ka kasutajaid on enim Saksamaalt (Stumpf, 2014).

Saksamaal koordineerib infovahetust Europeanasse Saksa Digitaalraamatukogu (Deutsche Digitale Bibliothek, DDB), mida rahastatakse kohalike omavalitsuste ja liidumaade tasandil. Esimene avalik beetaversioon sellest hakkas tööle novembris 2012, täisversioon lasti käiku 31. märtsil 2014 (DDB veebileht).  Saksamaa digitaalset taristut täiendavad mitmed muud üleriigilised ja lokaalsemad portaalid, nt Baden-Württembergi liidumaa konsortsium BAM portaal (Bibliotheken, Archiven, Museen) aastast 2015 või ZZVD (digiteeritud trükiste keskraamatukogu), mille kaudu saab uurida digiteeritud trükiteoseid alates 15. sajandist kuni tänapäevani. Berliini Staatsbibliothek’i all tegutseb Kalliope platvorm, mis võimaldab juurdepääsu personaalarhiividele, käsikirjadele ja kirjavahetustele. Baieri ja Berliini  keskraamatukogude ning Marburgi fotoarhiivi ühisprojektina on loodud vanade käsikirjade digiplatvorm  Manuscripta Mediaevalia. Põhiline küsimus seisvat selles, kas DDB hakkab tõepoolest koondama kogu Saksamaa digiteeritud pärandit nii metaandmete kui sisu tasandil, kuivõrd pilt on üpris mosaiikne ja kirju, s.t. portaalid on usaldusväärsuse, organiseerituse ja ulatuse tasemelt väga erisugused. Oluline on ka konsensuse leidmine küsimuses, mida ja millises ulatuses üldse tuleks digiteerida, sest ressursside küsimus on aktuaalne nii Eesti-suguses väikeriigis kui suurriigis Saksamaal. Sealse digitaliseerimisprotsessi kitsaskoht on kõikehõlmava ühisstrateegia kava puudumine (Stumpf, 2014). 

Märtsis 2011 esitas Saksa Raamatukogude Liit raamdokumendi, nimega „Saksamaa vajab riiklikku digiteerimisstrateegiat!“, mis nõudis riigilt jõulisemat tegutsemist antud suunal. 2012-2016. a. lõikes tuli kava järgi digitaliseerimisse iga-aastaselt panustada kuni 10 miljonit eurot. See tõstis teema vähemalt mõneks ajaks Bundestag’i fookusesse ning päädis eelmainitud DDB lanseerimisega novembris 2012. Kuid pärast seda jäid digiteerimise teema toppama, takerdudes vaidlustesse parlamendis ja asjaga seotud instantsides rahastamise jms nüansside üle, nt opositsioonis olev SPD nõudis koguni 30 miljoni euro panustamist digiteerimisse igal aastal. Ühise strateegia juurutamise katsed vaibusid suuresti just riigi omapära ehk föderatiivse korralduse tõttu, kus liidumaad ja kohalikud omavalitsused saavad selliste küsimuste üle ise otsustada ning keskvõimu korraldused on soovitusliku iseloomuga (Stumpf, 2014).

Seetõttu on digiteerimine eri liidumaades kulgenud erineva tempo ja intensiivsusega. Üheks eesrindlikumaks siinkohal olevat Brandenburgi liidumaa, mis töötas oma strateegiakava välja juba 2009. aastal koostöös kohaliku teadus-, haridus- ja kultuuriministeeriumite ning mäluasutustega. See kaardistas digiteerimise olukorra Brandenburgi kultuuriasutustes, kirjel-das digiressursse, kuid ennekõike pandi kirja tegutsemisjuhtnöörid, kuidas sisu DDB-taoliste platvormide jaoks indekseerida, kättesaadavaks muuta. Loodi nn riiklik kompetentsikeskus "Brandenburg.digital", mille põhimõtteks oli, et digiteerimisäri ei tohiks tsentraliseerida (digitaliseerimiskeskuse tähenduses), vaid esmatähtis on osutada koordineerimis-, standardimis- ja nõustamisteenuseid. Tähelepanuväärne on asjaolu, et liidumaa ei kuulu Saksamaa jõukamate hulka – tegemist on koguni üpris tagasihoidliku eelarvega liidumaaga -, kuid neil on selle raamdokumendi näol olemas konkreetne tegevuskava, tänu millele saab ka nappe ressursse tõhusamalt kasutada (Stumpf, 2014).

Institutsionaalsel tasandil väärib esiletõstmist Preisi Kultuuripärandi Fondi (Stiftung Preussischer Kulturbesitz, SPK) digiteerimisstrateegia aastast 2010, milles loetletakse üles prioriteedid:

•  digiteerida tuleb esmajärjekorras need materjalid, mis edastavad/vahendavad saksa, Euroopa ja väljaspool Euroopat asuvaid kultuure, soodustavad kultuurivahetust ning on olulised üldhariduslikust seisukohast;
• ainulaadsed ja silmapaistvad kogud;
• teaduse ja uuringute läbiviimiseks olulised materjalid;
• materjalid, mille on SPK vastutusalas, teenivad fondi huve, teadus- ja arendustegevust;
• kui digiteerimine aitab kaitsta originaaldokumente, mille säilimine intensiivse kasutamise tõttu on ohus;
• kui materjalid omavad majanduslikku tähtsust (nt turismi valdkonnas).

M. Stumpf tõdeb, et need on mõistlikud prioriteedid, kuid lähemal vaatlusel on nendest ikkagi üpris keeruline lähtuda, sest muuseumide ja arhiivide kogudes on vähe selliseid dokumente, mis ei vasta ülaltoodud kriteeriumidele. Niisiis on valiku küsimus endiselt peadmurdev väljakutse.

Rõhutada tuleb tingimata Saksa Teadusfondi rolli kogude digiteerimisel ja indekseerimisel. See polnud vaid pelk 100 miljoni eurone rahasüst vajalike tööriistade soetamiseks, vaid tal on väga suur nõuandev, kontrolliv ja suunav metodoloogiline roll. Seal on välja töötatud reeglid alates skaneerimisest kuni metaandmete genereerimiseni portaalidesse (Stumpf, 2014).

Smithsoniani direktor Clough kiitis arhiive ja raamatukogusid suunanäitaja mentaliteedi eest, toetades avatud juurdepääsu, info digiteerimist ja võrgustamist. Saksamaa olukord näitab, et sealsed arhiivid järgivad samuti üldjoontes neid printsiipe, kuid raamatukogudega võrrelduna kümneaastase viivitusega. Saksamaa konservatiivne arhiiviseadus seab avatud juurdepääsu kontseptsioonile teatavad piirid. Ja muidugi keskendutakse avatud arhiivide debattides saksa põhjalikkusega igat aspekti vaagides ennekõike digiteerimise riskidele, mitte võimalustele.  Esmapilgul ei paistagi arhiivide esindatus Europeanas halb, sest Saksi maa- ja ülikooliraamatukogu ning Baieri riikliku raamatukogu järel on kolmas sisutarnija Baden-Württembergi riigiarhiiv. Sealjuures  on hämmastav, et kuigi DDB käsitleb end digiteeritud sisu keskse koondajana, lähevad paljud DDB-st mööda ja saadavad oma sisu Europeanasse otse või kasutavad jätkuvalt hoopis BAM-portaali (Stumpf, 2014).

Piirkondlike arhiiviportaalide maastik on ebaühtlane. Peale ühe suure föderaalarhiivi (Bundesarchiv) on 16 riigiarhiivi (Staatsarchive/Landesarchive) ja tuhandeid väikesi, sõltumatuid arhiive (omavalitsuste arhiivid, linnaosade arhiivid, kirikuarhiivid), kuid puudub ülalt alla koordineeriv ühtne  keskorganisatsioon. Föderaalarhiivil, mida tavapäraselt tuleks mõista rahvusarhiivina,  nimelt ei ole n-ö. hierarhia tipust kontrollivat kohustust ning regionaalarhiivid talle ka ei allu. Siit tulenevadki Saksamaa ühtset digiteerimispoliitikat pidurdavad asjaolud, kus on nägemuste erinevus, pärandi rohkusest tingitud mõnevõrra kaootilised digiteerimisplaanid ja loomulikult finantseerimise küsimused (Kretzschmar, kuupäev puudub). Üheteistkümne liidumaa regionaalarhiivid saadavad digiteeritud sisu DDB-sse ja arhiivide koondportaali Archivportal-D (mõlemaid on rahastatud Saksa Teadusfondi kaudu), ent selle kõrval eksisteerivad kitsamad eriarhiivid, nt saksa majandusarhiiv ja katoliku kiriku arhiiv, millel siiski on väga piiratud otsivõimalused (Stumpf, 2014).

Saksamaa arhiivinduses, mis on traditsiooniliselt lähtunud provienentsiprintsiibist ja kus üldiselt ollakse arvamusel, et arhiiviteabe ja üksikute digitaalsete koopiate kontekstivaba esitamine pole mõistlik, peetakse esindatust koondportaalides siiski oluliseks. Saksa arhiivinduse omapäraseks jooneks on muidugi ka see, et digiteerimise kõrval peetakse tule-vikuski jätkuvalt oluliseks mikrofilmidel säilitamist. Veel 2007. a. Baden-Württembergi strateegiakavas öeldakse, et analoog-arhiivimaterjali kaitsmise ja säilitamise oluline meede - lisaks nõuetekohasele säilitamisele ja säilitamisele ning taastamismeetmetele - on mikrograafia, mitte digiteerimine. Edaspidi nähakse siiski mikrograafia ja digiteerimise kooseksistentsi: esmalt toimub mikrofilmimine, kuid enam ei tehta mikrofilmist kasutuskoopiat, vaid digikoopia lugemissaali jaoks või laetakse otse veebiportaali (Stumpf, 2014).

Kokkuvõtteks võib öelda, et Saksamaal on digiteerimises tehtud olulisi edusamme – näiteks käivitatud suured koondportaalid, kuid riigi föderatiivse ülesehituse tõttu on ühtse strateegia juurutamine aeglane. Teiseks vaidlevad pragmaatilised sakslased neile loomuomase filosoofilise põhjalikkusega rahastamisküsimuste üle. Kolmandaks on lõputu vaidluste teema, mida digiteerida ja kuidas seda presenteerida, arvestades Saksamaa arhiivide rikkalikkust ja riigi ajaloost tulenevat tundlikku sisu, mida ei taheta kontekstivabalt avalikkuse ette paisata. Ent digiteerimise kui perspektiivse tegevuse vajalikkuses ollakse üksmeelsed, isegi kui sellel üksmeelel on tugevad konservatiivsuse varjundid.

*          *          *

KASUTATUD ALLIKAD

·         BAM, das gemeinsame Portal zu Bibliotheken, Archiven, Museen. Vaadatud http://www.bam-portal.de/.

·         Barroso, J. M. (2008, 20. november). José Manuel Barroso: uus kultuurivärav – digiraamatukogu Europeana. Postimees. Loetud https://arvamus.postimees.ee/50329/jose-manuel-barroso-uus-kultuurivarav-digiraamatukogu-europeana.

·         Deutsche Digitale Bibliothek. Vaadatud https://www.deutsche-digitale-bibliothek.de/.

·         Einmann, A. (2017, 17. juuli). Merkel õigustas Saksa mahajäämust digivaldkonnas Eesti väiksusega. Postimees. Loetud https://www.postimees.ee/4180257/video-merkel-oigustas-saksa-mahajaamust-digivaldkonnas-eesti-vaiksusega.

·         Kretzschmar, R. (kuupäev puudub). Archival processing of born digital material and digitization of archival documents in Germany. Vaadatud http://ica2012.ica.org/files/pdf/Full%20papers%20upload/ica12Final00422.pdf.

·         Saksa-Balti Kaubanduskoda (2020, 28. jaanuar). Saksamaa soovib Eestilt digitaliseerimist õppida. Loetud https://www.ahk-balt.org/et/uudised/news-details-ee/saksamaa-soovib-eestilt-digitaliseerimist-oppida.

·         Smithsonian Strategic Plan 2010-2015. Retrieved from http://www.si.edu/Content/Pdf/About/SI_Strategic_Plan_2010-2015.pdf.

·         Stumpf, M. (2014, 8. Mai). Digitalisierungsstrategien in Deutschland – Versuch einer Bestandsaufnahme. Loetud https://archivamt.hypotheses.org/668.

DIGITAALNE KIRJANDUS: sissejuhatav ekskurss (Ⓒ P. Viires)

SISSEKANNE # 118

Digitaalne kirjandus on Elektroonilise Kirjanduse Organisatsiooni (Electronic Literature Organization) definitsiooni järgi oluliste kirjanduse tunnustega teos, mille loomisel on kasutatud kas üksiku või võrku ühendatud arvuti võimalusi. Digitaalne kirjandus on digitaalselt sündinud (digital born), selle loomise ja lugemise eelduseks on arvutitehnoloogia. Sellise kirjanduse näidetena saab tuua hüpertekstikirjanduse, multimeedialuule, interaktiivse proosa, kollektiivsed online-romaanid, luulegeneraatoritega loodud luule, eri meediumide (tekst, pilt, heli, video) ühendamisel loodud keerulisemad kübertekstid jms (Viires; Larm, 2018).

Digitaalset kirjandust on loodud 1980. aastate lõpust. Uuemal ajal saab digitaalse kirjanduse hulka lugeda ka ühismeediakirjanduse (nt Facebooki-luule, tviteratuur) ja internetipõhise fan fiction’i. Niisugust kirjandust on loodud ka virtuaalreaalsuse tehnoloogiat kasutades (nt CAVE-luule, mida on arendatud USAs Browni ülikoolis). Näiteid on ka digitaalsest kirjandusest, mis on loodud liitreaalsuse tehnoloogia abil (Viires; Larm, 2018).

Digitaalse kirjanduse mõiste kõrval on kasutatud sünonüümina mõistet „elektrooniline kirjandus“. P. Viirese eestvõttel on Eestis kasutusele ka küberkirjanduse mõiste, mis eesti keeles kõlab hästi, mujal maailmas aga pole tuntud. Digihumanitaaria kontekstis eelistatud termin on „digitaalne kirjandus“, mis haakub paremini mainitud valdkonnaga (Viires; Larm, 2018).

Digitaalne kirjanduse sünonüümid: elektrooniline kirjandus (electronic literature), e-kirjandus (e-lit).

Scott Rettbergi definitsioon („Electronic Literature as Digital Humanities“, 2016): „Elektrooniline kirjandus on katusmõiste, mida kasutatakse erinevate kirjandusloomingu vormide kirjeldamiseks, mis kasutavad tänapäevaste arvutite arvutustehnoloogilisi, multimeedia ja võrguvõimalusi, et luua digitaalseid narratiivseid või poeetilisi teoseid, mille spetsiifika vastab nende loomise kontekstile.“

·         E-kirjanduse näiteid: 

·         hüpertekstikirjandus

·         kineetiline multimeedialuule

·         interaktiivne proosa

·         generatiivne luule ja proosa (luulegeneraatorid)

·         tekstipõhised uue meedia kunstiinstallatsioonid

·         suhtlemisvõrgustikes sündinud uued

·         kirjutamispraktikad (sotsiaalmeedialuule, nt Facebooki luule, tviteratuur).

Rettbergi järgi (2016) on  digitaalse kirjandusel ja digihumanitaarial mitmeid lõikumispunkte:

1)      digitaalsete kirjandusteoste loomine, digitaalse meedia loominguline kasutamine sel eesmärgil;

2)      spetsiaalsete platvormide arendamine, mis võimaldavad luua digitaalset kirjandust;

3)      digitaalse kirjanduse teoreetiline mõtestamine ja analüüs, et arendada uusi arusaamu tekstuaalsusest ja „digitaalsest keelest“;

4)      digitaalse meedia uurimiskeskkonna loomine: uurijate võrgustikud, publikatsioonid, sotsiaalsed võrgustikud;

5)      elektroonilise kirjanduse metaandmetel põhinev metaanalüüs ja visualiseerimine.

ELO – Electronic Literature Organization – on  1999. a. S. Rettbergi poolt asutatud digikirjanduse platvorm, mille missiooniks on edendada ja tutvustada digitaalses keskonnas areneva kirjanduse lugemist, kirjutamist, õpetamist ja arusaamist. Praegu asub see Massachusetts Institute of Technology’s (MIT), USAs.

ELO eesmärgid:

·         tuua digitaalses keskkonnas sündinud kirjandus kirjanike, uurijate ja lugejate tähelepanu keskmesse,

·         luua asjassepuutuvate asutuste ja organisatsioonide võrgustik,

·         korraldada temaatilisi konverentse,

·         koordineerida erinevate elektroonilise kirjanduse teoste kogumist ja säilitamist

·         Electronic Literature Collection’i väljaandmine ja säilitamine.

Aadress: http://eliterature.org/ (ELO veebileht), http://collection.eliterature.org/ (kollektsioon).

Kuidas periodiseerida digitaalset kirjandust?

Esimesed digitaalse kirjanduse teosed loodi USAs 1980.aastate lõpus ja samal ajal algas ka nende teoreetiline mõtestamine. Euroopas oli Prantsusmaal loodud digitaalset kirjandust juba 1970ndatel.

Ameerika kirjandusteadlane, juhtiv e-kirjanduse uurija ja teoreetik N. Katherine Hayles on digitaalset/elektroonilist kirjandust kõige süstemaatilisemalt analüüsinud teoses „Electronic Literature. New Horizons for the Literary“, 2008. Ta on elektroonilist kirjandust periodiseerinud järgmiselt:

1)      1987–1995 – varane ehk klassikaline periood, n-ö esimese generatsiooni elektroonilise kirjanduse teosed;

2)      1995 – ... – kaasaegne ehk postmodernne periood, n-ö teise generatsiooni elektroonilise kirjanduse teosed (Hayles 2008: 6–7).

P. Viires on lisanud ka kolmanda perioodi:

3)      2006/2007 - ... kolmas generatsioon, sotsiaalmeedia kirjanduse periood (Viires 2017, Digitaalse kirjanduse defineerimisest ja periodiseerimisest. Philologia Estonica Tallinnensis, nr 2, lk 129–145).

Varane periood tähendas ennekõike hüpertekstikirjandust, mille põhitunnuseks olid hüperteksti linkide kaudu ühendatud erinevad tekstiosised (ehk leksiad). Enamasti puudusid pildid, graafika, helid, videod, kuna tolleaegne arvutitehnoloogia seda ei võimaldanud.

Varase hüpertekstikirjanduse loomiseks kasutati spetsiaalseid programme, nagu Storyspace ja Hypercard. Storyspace oli populaarne programm, selles kirjutatud kirjandust hakati nimetama „Storyspace School“ – paljud 1980-1990-ndate autorid kasutasid just seda programmi.  Storyspace oli mõeldud eraldiseisvatele arvutitele (mitte võrgustatud arvutitele) ja teda levitati nagu arvutiprogrammi CD-del, nii PC kui Macintoshi versioonidena.

Varase ehk klassikalise hüpertekstikirjanduse olulisemad esindajad:

·         Michael Joyce, a afternoon: a story (1990; varasem versioon juba 1987):

o   Erinevad looliinid, vastavalt sellele, kuidas lugeja valikuid teeb,

o   Peategelane Peter avastab ühes loo variandis, et ta poeg suri autoõnnetuses, ja teises variandis, et ta poeg ei surnud autoõnnetuses.

o   Lugejal on võimalus navigeerida tekstikohani, kus selgub, et Peter võis ise olla juht selles autoõnnetuses ja tekkinud kahetisus on tema psüühikas – ta eitab toimunut.

o   Samas see võib olla lihtne lahendus ja kindel loo lõpp, samas on võimalik ka teisi hargnemisi.

o   Kirjutatud Storyspace’iga, väga lihtne tekst: minimaalne graafika, puudub animatsioon, heli, värv, samuti puuduvad ka välislingid (www-d veel polnud, kui see loodi).

o   Lingitud on väikesed lõigud ja lugeja peab läbi nende navigeerima, kuid autori kontroll nende lõikude üle on nähtav, üks kindel valik toob järgmise.

o   Samas võib lugeja muutuda ka rahutuks –ta satub samasse lõiku uuesti ja peab tegema uusi valikuid.

o   Loomisajal oli Michael Joyce’i „a afternoon: a story“ täiesti uuenduslik -multilineaarneninteraktiivne lugu, mille lugemiseks pidi lugeja ise tegema valikuid ja vastavalt sellele hargnes ka lugu.

·         Stuart Moulthrop, Victory Garden (1995)

·         Shelley Jackson, Patchwork Girl (1995)

Hüpertekstikirjandus sai laialdast teoreetilist tähelepanu, esimesed käsitlused digitaalse kirjanduse kohta lähtusid just hüpertekstist (Nt George Landow „Hypertext. The Convergence of Contemporary Critical Theory and Technology“ 1992). 

Hüpertekstikirjanduse teoreetilise mõtestamise üks oluline põhjus on 1990. aastate alguse poststrukturalistlike teooriate võidukäik. Varase hüpertekstikirjanduse analüüsimiseks sobisid teooriad, mis keskendusid:

·         erinevatele narratiiviliinidele

·         avatud lõppudele

·         lugeja rollile navigeerimisel läbi tekstiosiste

·         autori rollile nende erinevate radade loomisel

·         loo erinevale interpreteerimisele.

Hüpertekstikirjandusele olid iseloomulikud multilineaarsus, intertekstuaalsus, interaktiivne lugemine, autori ja lugeja rolli muutumine ning lugeja muutumine autoriks.

Esimese generatsiooni digikirjanduse hulka saab arvata ka vähesed Eesti hüpertekstikirjanduse näited:

·         Roman Leibov „Roman“ (1987-1997)

·         Nelli Rohtvee võrguluule (1996)

·         Aare Pilve hüpertekstuaalne luulekogu „Üle“ (1996)

·         Hasso Krulli „Trepp“(1996)

Täiesti kättesaadav ja seniajani loetav on nendest ainult Hasso Krulli „Trepp“. Aare Pilve tekst on kättesaadav veebiarhiivi kaudu ja kuigi mitmed lingid töötavad, siis paraku osa linke ei toimi.

Shelley Jacksoni „Patchwork Girl“ (1995) on varase hüpertekstikirjanduse komplitseerituim teos, kus lisaks tekstiosistele on lingitud ka väga minimalistlik graafika. Lugu naisest, keda luuakse surnuaiast saadud inimkeha tükkidest; algimpulsiks ja -viiteks on Mary Shelley „Frankenstein“ (1818). Tegemist on keerulisema struktuuri ja lingitud graafikaga, mis meenutab varaseid arvutimänge. Lugeja roll on liikuda mööda linke, mille kaudu on võimalik lugeda erinevaid narratiive.Kuigi visuaalselt veel üksluine ja primitiivne, andis „Patchwork Girl“ üldiselt suuna, kuhu digitaalse kirjanduse areng edasi liikus – eri meediumide (tekst, pilt, heli, video) ühendamine.

Teise generatsiooni teosed olid dünaamilised, visuaalsed ning animeeritud ja kasutasid uute, 1990. aastate teise poole arvutiprogrammide võimalusi. Kõige valdavam oli nende hulgas Flash, mis võimaldas luua multimodaalseid ja interaktiivseid multimeedia teoseid. Graafika, animatsiooni, värvide ja helide kombineerimine. Näited: 

·         Caitlin Fisheri „These Waves of Girls“ (2001, kombineeritud heli, kõne, animeeritud tekst, graafika)

·         Stuart Moulthropi multimodaalne teos „Reagan Library“ (1999, kombineeritud filmilõigud ja tekstigeneraator).

·         “CAVE poetry” Brown University, USA. Luule virtuaalse reaalsuse keskkonnas. Virtuaalse reaalsuse tehnikat (sh projektsiooniruumi, spetsiaalseid prille) on kasutatud CAVE-luule loomiseks ja kogemiseks. Carman McNary : FEELING A POEM (final project). Juhendaja: John Cayley. Kasutaja on kolmemõõtmelise luuleteose keskel ja kogeb seda nii visuaalselt spetsiaalsete prillide abil kui ka ruumiliselt. Tavapärane lugemiskogemus muutub niimoodi kehaliseks.

Eesti näiteid teisest generatsioonist:

·         Tõnis Tootseni veebiplatvormil „Mõttelõke“ leiduv „Jonnakas laul“,

·         Märt Väljataga „Sonetimasin“ (2000), raamat „Sada tuhat miljardit millenniumisonetti“: veebis sonetigeneraator (kadunud), hiiglaslik installatsioon kunstigaleriis, praeguseks säilinud ainult raamat.

KÜBERTEKSTID JA KÜBERTEKSTI TEOORIAD

Digitaalse kirjanduse keerulisemaks ja eri meediaid ühendavaks muutumine andis aluse ka uutmoodi teoreetilistele lähenemistele. Üheks võimaluseks oli küberetekstiteooria väljatöötamine, mille keskseid autoreid on norralane Espen Aarseth:

·         Espen Aarseth „Cybertext. Pespectives on Ergodic Literature“ (Johns Hopkins University Press, 1997)

Kübertekst on keerulisema ehitusega kui tekstipõhine hüpertekst ning ühendab omavahel kirjandust, visuaalkunsti, filmi, muusikat.

Espen Aarsethi definitsioon: Kübertekstid on programmeeritud tekstid, mis toimivad erineval dünaamilisel moel.

Teksti näeb ta masinana (mitte metafoorselt) vaid ka tegeliku mehhaanilise vahendina verbaalsete märkide tootmiseks ja tarbimiseks. Kübertekstid on masinad, mida lugejad/kasutajad käsitlevad/tööle panevad. See „tööle panemine“ toimub navigeerimise, muutmise, osavõtu kaudu.

Küberteksti sünonüümiks kirjandust käsitledes on Aarsethil ergoodiline tekst, mis tähendab, et lugeja peab lugedes tegema kogu aeg tavapäratuid pingutusi, otsustusi, liigutusi. Tavapärasteks pingutusteks peab Aarseth lihtsalt silmade liikumist realt reale ja lehtede pööramist.Tavapäratu on siis tekst, kus lugeja peab ennast rohkem pingutama, tegema valikuid, teksti liigutama jne. Lugeja roll Aarsethi järgi ergoodilise teksti lugemisel:

·         interpreteerimine

·         navigeerimine

·         konfigureerimine

·         kirjutamine.

FAN FICTION: FÄNNIKIRJANDUS

Fan studies, nn. fänniuuringud, on suhteliselt uus uurimisala, mis seotud mõistega "osaluskultuur" (participatory culture), mis omakorda tähistab kultuuri nn demokratiseerumist küberruumis (kuid mitte ainult küberruumis). Osaluskultuur haarab kirjandus-ja ka teisi kultuuritekste, mida luuakse digitaalses keskkonnas ja ennekõike mitteprofessionaalsete autorite poolt.

Osaluskultuuri mõistet on arendanud ja propageerinud eriti Henry Jenkins (endine MIT kirjanduse ja võrdleva meedia professor, praegune University of Southern California professor). Tema teoseid:

·         Jenkins, H. (1992). Textual Poachers. Television Fans and Participatory Culture. New York, London: Routledge.

·         Jenkins, H. (2006) Fans, Bloggers, Gamers. Exploring Participatory Culture.New York, London: New York University Press.

Fan studies hõlmab:

·         fännide tegevus kogukondadena, (interneti)foorumites ja sotsiaalmeedias

·         fännide kokkutulekud (conventions ehk cons)

·         rollimängud (LARP –Live Action Roleplay)

·         fännilooming (pildid, videod, kirjandus)

·         fan fiction – fänniloomingu üks alaliik

Head ülevaated fan fiction’ist ja selle ajaloost:

·         Kristina Busse, Karen Hellekson (editors)  “Fan Fiction and Fan Communities in the Age of Internet “. Jefferson, London: McFarland Publishers, 2006.

·         Karen Hellekson, Kristina Busse (editors) „Fan Fiction Studies Reader“. Iowa City: University of Iowa Press, 2014

Fan fiction (ehk fanfic) ühendab korraga populaarkultuuri ja kirjanduse ning põimib need iselaadsesse sümbioosi. Fan fiction’iks nimetatakse enamasti tekste, mis on loodud mõne raamatu, koomiksi, anime, TV-seeria või filmi n-ö pseudojärjena ja mis pole kirjutatud professionaalsete kirjanike, vaid amatöörautorite, fännide poolt. Tegelasteks on tavaliselt vastava raamatu või filmi tegelased, ka  tegevuspaik võib olla sama (mitte küll alati). Fan fiction’i autor kirjutab juurde uusi tegevusliine. Mõnikord kirjutab autor sisse ka uusi tegelasi või ka iseennast. (nt Mary Sue fenomen, enamasti naisautor sekkub ise tegvusliinidesse, on õilis ja ilus).

Peamiseks põhjuseks, miks fan fiction’i luuakse, on armastus fännimisobjektide vastu ja soov näha oma lemmiktegelasi rohkemates stseenides, kui nende raamatute või filmide tegelikud loojad on ette näinud. Teiseks põhjuseks on meelelahutus ja suhtlemine fännkonna, fan community’iga, kellele kõigile meeldib üks või teine raamat, film vms.

Fan fiction’i ajalugu on tegelikult raskesti määratletav, sest paljud materjalid pole dokumenteeritud ega säilinud. Alguseks võib pidada 19. sajandit, kui Lewis Carrolli fännid kirjutasid järgesid tema lugudele. Ka näiteks Jane Austeni austajad kirjutasid 1920–30-ndatel lugusid Jane Austeni tegelastega.

Oluliseks pöördeks loetakse aga 1930-ndaid, kui loodi Sherlock Holmes Literary Society ja see hakkas publitseerima ka Sherlock Holmes’i fan fiction’it. Ulmekirjanduse fännikogukond arenes välja aga 1926. aastal ajakirjas Amazing Stories – kirjasaatjate leheküljel. Tavaliselt avaldati fan fiction’it spetsiaalsetes ajakirjades –fanzine’ides (fan+ magazine) ja adressaadiks olidki vastava teose austajad. Teiseks pöördepunktiks ja kaasaegse fan fiction’i alguseks loetakse aastat 1967, kui avaldati esimene ulmelise teleseeria “Star Trek” fan fiction –fanzine “Spockanalia”.

Täielik plahvatus fan fiction’i maailmas toimus aga koos interneti arenguga  1989–1992. Fan fiction muutus kättesaadavaks kõigile, kellel oli vaid võrguühendus, ja samamoodi said ka fan fiction’i autorid oma loomingut levitada üle terve maailma. See omakorda inspireeris uusi autoreid fan fiction’it kirjutama. Tekkisid postituslistid ja foorumid. 1998. aastal loodi võrguleht FanFiction.Net, mille eesmärgiks oli fan fiction’it koondada ja süstematiseerida. ning mis tegutseb siiamaani (http://www.fanfiction.net/). FanFiction.Net püüab kirjutatud tekste süstematiseerida ja on teinud eraldi alajaotused anime, koomiksi, filmide, raamatute, teleseriaalide, mängude jms jaoks. Kokku on fan fiction’it ainuüksi FanFiction.Net’is miljoneid ühikuid. Raamatutest juhib “Harry Potter”, millele oli  2019. aastal FanFiction.Net’is registreeritud 802 000 järge. Järgnesid „Twilight“ (220 000), „Percy Jackson and the Olympians“ (75 800), „Lord of the Rings“ (56 900), „Hunger Games“ (45 800). Fan fiction’it kirjutatakse aga ka kõige eriskummalisematele raamatutele – näiteks võib leida fan fiction’it Piibli (4200), Romeo ja Julia (296) aga ka Punamütsikese (178), karupoeg Puhhi (163) ja Bridget Jones’i päevaraamatute (306) kohta.

Eraldi liik: crossover fan fiction - ühendab eri lugusid ja eri tegelasi, nt Harry Potter and Twilight Crossovers.

Lisaks alustekstide-järgsele liigitamisele liigitatakse fan fiction’it ka lähtuvalt harilikest kirjandusžanritest: romaan, jutustus, novell, luuletus, stsenaarium. Fan fiction’i autorid järgivad üldiselt tavalisi žanrireegleid.

Omaette liigi moodustab pildiline fanfic. Näiteks joonistatakse arendusi oma lemmik-koomiksitele, mis eriti on levinud jaapani koomiksi mangapuhul. On ka eriti rafineeritud ilminguid, mille hulka kuulub näiteks “Fanimatrix”–fännide tehtud lühifilm “Matrixi” teemadel, kus mängivad amatöörnäitlejad, kuid kogu õhustik ja butafooria on algsele “Matrixile”.

Täiesti omalaadne on aga real person fic–tekstid, mida on kirjutanud erinevate pop-või rockansamblite austajad. Tegemist on “reaalseid isikuid” kujutavate fan fiction’itega. Pop- või rockiidolid tegutsevad neis lugudes vastavalt autori tahtele kas täiesti uues keskkonnas või on lood mõnikord seotud ka nende muusikutegevusega.

On aga juhuseid, kus lemmiklauljad pannakse tegutsema fan fiction’i autori elukohas või kujutatakse näiteks, et Britney Spears on stjuuardess. Autorite fantaasia on siin täiesti vaba, säilitatakse aga iidoli isikuimago, iseloomujooned ja välimus, nii et lugejal on kergem sündmustikku sisse elada. Keskseks on armastusteema, sageli on popiidolitega lood vägagi romantilised, vastavalt kirjutaja sündsustundele kaasnevad erootilised stseenid. Peale popiidolite võivad real person fic’ides tegutseda ka näiteks filmitähed, sportlased või poliitikud (nt leidub fanfic’i George Bushist, Condoleezza Rice’ist). Real person fiction ongi kõige põnevam ja  komplitseeritum fan fiction’i liik -siin põimuvad korraga nii reaalsus, autorite fantaasia abil loodud fiktsioon kui ka popstaaride enda poolt loodud märgilised imagod.

Fännikirjandus ja lugejad: fan fictioni puhul on muutunud tavapärane autori roll. Juba fan fiction’i olemasolu tõstatab küsimuse: kes on tegelikult autor? Algteksti autor? Või seda ümberkirjutava fan fiction’i autor? On fan fiction’i autor kaasautor? Või on lihtsalt tegemist plagiaadiga? Fan fiction’i autorid kirjutavad enamasti varjunimede all ja nende tegelikud isikud on teadmata, seega on lugeja olukorras, kus ta ei tunne autori tagapõhja, vaid suhtleb ainult puhta loominguga, tekstiga.

Muutunud on ka tavapärane lugeja roll – lugejad sekkuvad vahetult oma kommentaaridega kirjutamisprotsessi. Fan fiction’it tavaliselt postitatakse peatükkide kaupa ja eriti fan fiction’i foorumites on võimalik jälgida lugejate reaktsioone. Kuigi enamik reageeringuid on kiidulaul, kui hea fan fiction’iga on hakkama saadud, leidub ka korralikke analüüse ja tõsist kriitikat. FanFiction.Net’is on ka eraldi beetalugejate sektsioon, võib anda tagasisidet ja nõuandeid, mida mõnikord autor ka arvesse võtab.

Niisiis aktiviseerib fännikirjandus ka oma lugejat, kes peale lihtsa lugemise sekkub  autori loomeprotsessi. Omaette liik on küberkirjandusele tüüpilised kollektiivsed fan fiction-romaanid, kus mitu autorit kirjutavad ühte lugu. Ka siin on lugejatel suurem roll, sest näiteks üks või teine lugeja võib sujuvalt autorite kollektiiviga ühineda ja nii muutuda lugejast autoriks.

Busse ja Hellekson on leidnud fan fiction’i analüüsimiseks toe Roland Barthes’ilt, nimelt sellest, kuidas Barthes eristab teoses S/Z “readerly” text ja “writerly” text –loetav tekst, kirjutatav tekst. Kuna fännikirjandust loob Busse ja Helleksoni järgi autorite kollektiiv, võrgustik, siis näevad nad, et fan fiction’it saaks  definerida Barthes’i järgi writerly-tekstina.

Fan fiction kui taasleitud süütus, ehk olemuslikult võiks seda nimetada ka “süütuks kirjanduseks”. Fan fiction’i puhul pole autorite kui fännide suhtumine oma loomingu algtekstidesse või siis reaalsetesse isikutesse mitte irooniline, vaid harras. Isegi fan fiction’is esinevate paroodiate algimpulss on ikkagi imetlus ja armastus oma lähteobjekti (raamatu, filmi, koomiksi, popiidoli) vastu. Iroonia on fan fiction’i puhul välistatud.

Umberto Eco nägi postmodernistlikus kirjanduses, mida iseloomustab aga just iroonia, irooniline re-writing, uuestikirjutamine ja viited teistele kultuuritekstidele, “kaotatud süütust” Ecot parafraseerides võib fan fiction’is näha aga taasleitud süütust – fan fiction on tagasipöördumine süütu ja mänguvaba kirjanduse poole, kus puudub iroonia. Nii võiks näha fan fiction’itka kirjanduse puhta, eksperimentidest, teadmistest ja kultuurilademetest vaba vormina.

Fan fiction kui digitaalse kirjanduse eriliik, mida iseloomustab:

·         interaktiivsus

·         fragmentaarsus, tekstide postitamine lõikude kaupa (vrd hüpertekstikirjandus)

·         autori kontseptsiooni muutumine

·         autori/lugeja rollide muutumine ja segunemine, lugeja aktiivsus

·         kollektiivsus

·         anti-originaalsus (kirjutatakse etteantud raamistikus)

·         kirjanduse ja populaarkultuuri piiride segunemine

·         kirjanduse demokratiseerumine (ei pea olema „autor“, et kirjutada), osaluskultuur

·         kirjanduse piiride laienemine.

WEB 2.0 JA DIGITAALNE KIRJANDUS

Web 1.0 oli esmane lähenemine veebiruumile, põhiliselt aastatel 1995-2001, mida iseloo-mustasid staatilised ja suhteliselt harva muutuvad veebilehed ning ühesuunaline info: reeglina sai infot vaid tarbida, mõnel harval lehel oli ka näiteks „külalisteraamat“. Esialgne ja tavaline Web 1.0 sai tugeva tagasilöögi 2001. aasta paiku plahvatanud IT-mulli ajal.

Web 2.0 on teise põlvkonna veebidisain, mis võimaldab inimestevahelist infovahetust ja koostööd sotsiaalvõrgustike, vikide, veebipäevikute, ühistarkvara, veebi-programmiliideste ning mitmesuguste veebiteenuste kaudu (nt Facebook, Wikipedia, blogid). Mõiste loodi 1999 Tim O’Reilly’ poolt, levinud alates 2004.

Web 2.0 lahendused lasevad kasutajatel sisu loomisesse ise panustada, tõstes sellega veebikeskkonna väärtust - see on üks Web 2.0 põhiteese. Kasutatud on ka termineid osalusveeb ja kollektiivne intelligents: igaüks saab osaleda ja luua – kasutaja loodud sisu (user generated content).

Web 2.0 suhe digikirjandusega väljendub bloginduses, tviteratuuris, Facebooki luules ja proosas.

Blog = weblog (n.ö veebi logiraamat) eksisteerib aastast 1994, mil tekkisid esimesed online-päevikud. 1997 kasutati esmakordselt weblog’i sõna – soovituslike linkide kogumi tähenduses. 1999 lühendati sõna weblog „blogiks“. Varased blogijad kirjutasid html koodi käsitsi või kasutasid html-editor’e.

·         1998-1999 tekkis vabavara, millega oli võimalik oma veebipäevikuid kergemini uuendada

·         1998 Open Diary – päevikute vaba ja kerge loomine ja vaba serveriruum

·         1999 Blogger.com – esimene suurem blogide haldamise ja levitamise platvorm, mis tegi blogimise populaarseks ja levinuks: nn. „push-button publishing“.

·         2003 –100 000 blogi (2004 –3 miljonit blogi)

·         2004 –Merriam-Webster Dictionary väitis, et ‘blog’ on kõige otsitum sõna

·         2007. a. aprilli seisuga oli juba 70 miljonit blogi ning 2011– 156 miljonit blogi.

Pärast Facebooki tulekut blogide tähtsus langes.

Eesti kirjanikest on/olid blogijad: Vahur Afanasjev, Contra, Aapo Ilves, Andrus Kasemaa, Kivisildnik, Jaan Kaplinski, Igor Kotjuh, Diana Leesalu, Jaan Pehk, Paavo Piik; Aare Pilv, Aarne Ruben, Olavi Ruitlane, Ivar Sild, Andra Teede, Elo Viiding, Heiki Vilep, Toomas Vint, Wimberg, Tõnu Õnnepalu jt.

Eesti kirjanike blogides:

1)      Autorid avaldavad arvamusi mõne kirjandusküsimuse, mõne leheloo või mõne ühiskondliku nähtuse kohta. Nii oleksid need omamoodi lugemispäevikud või kommentaarid parajasti maailmas toimuva kohta.

2)      Autorid reklaamivad oma uusi teoseid või jagavad infot oma esinemiste kohta. Sel juhul saaks blogi vaadata kui reklaamikanalit.

3)      Autorid avaldavad blogis oma arvustusi ja muid kirjutisi, mis on perioodikas varem avaldatud. Sel juhul võiksime blogi võrrelda lihtsalt veel ühe avaldamiskohana.

4)      Autorid avaldavad blogis oma uusi teoseid, mis pole trükis ilmunud ja millest osa ei pruugigi ilmuda. Enamik n-ö “päriskirjanikke” eeldavad aga siiski vaikimisi, et nende loomingu lõplik faas oleks raamat. Sel juhul me saaksime blogis ilmunut vaadata mustandina.

5)      Autorid kirjeldavad oma isiklikke tundeid, kirjeldavad igapäevaelu ja pihivad lugejatele. Sel juhul saaksime blogi võtta sügavalt isikliku päevaraamatuna.

Dominandid eesti kirjanike blogides: 1) blogi kui lugemispäevik või mõne kultuuri- või ühiskondliku nähtuse kommenteerimine; 2) oma teoste ja tegevuse reklaam.

Blogid kui kirjandus?  Blogiuurija Jill Walker Rettberg („Blogging“ Polity Press, 2008):

·         Blogidel on fiktsionaalne olemus

·         Saab analüüsida blogide narratiivseid struktuure

·         Blogide ja hüpetekstikirjanduse vaheline sarnasus -omavahel seostatud teksti-fragmendid, avatud lõpud, võimalus narratiivi katkemiseks.

·         Blogide tahtlik fiktsionaalsus ning mäng reaalsuse ja fiktiooni piiridel.

·         Blogijate ja lugejate vaheline interaktsioon = Espen Aarsethi aktiivne küberkirjanduse lugeja.

·         Lisaks interpreteerimisele blogi lugeja ka navigeerib, konfigureerib ja kirjutab.

·         Küsimused: Kas ja kui palju on blogid mõjutanud ka n-ö päriskirjandust? Kas blogivad autorid kasutavad blogidele omast fragmentaarsust ja isiklikkust ka oma muus loomingus?

Kirjandusportaalid on heaks osaluskultuuri näiteks - arutletakse kirjanduse üle ja kus autorid saavad ise tekste lisada/kommenteerida. Eesti kirjandushuviliste seas kõige tuntum portaal – Poogen (http://www.poogen.ee/) => interaktiivne kirjandusklubi „Pole Oluline Olla Geenius Et Näha“, 2017. aasta seisuga: registreeritud kasutajaid 2988 ja ilukirjanduslikke tekste 29 141. Poognast välja kasvanud mitmed autorid, kes on avaldanud ka trükikirjanduses: nt Kaur Riismaa, Helena Läks, Liina Tammiste, Lauriito Meriloo.

Poognaga analoogiliste funktsioonidega oli kirjandusklubi Kloaak (enam ei tegutse). Samasugune portaal oli Bahama Press, mis koondas kirjandusteemalisi veebiressuresse ja võimaldas kirjandusarutelu (ei toimi enam). Sarnase eesmärgiga oli ka kirjandusajakirja Värske Rõhk veebileht, kus lisaks ajakirja ja seal kirjatavate autorite tutvustusele oli tegutsemas foorum (praegu suletud).

Twitter on web 2.0 rakendus ja sellisena osaluskultuuri ehe näide, loodi 2006 San Franciscos (2018 aastal – 321 miljonit kasutajat). Olemuslikult – sotsiaalvõrgustik + mikroblogimine. Selle kaudu on sündinud nn Twitteri-kirjanduse žanr - twitterature, eesti keeles tviteratuur. Tviteratuuri kui žanri suurim väljakutse oma autoritele: ikkagi ära jutustada just lugu, mille puuduvad osad lugeja juurde oskab mõelda. Tegemist ei ole aforismidega, sündmustik on kohustuslik. Alexander Aciman, Emmett Rensin, University of Chicago üliõpilased kirjutasid 80 maailmakirjanduse tähtteost ümber tviteratuuri vormis, ilmunud raamatus „Twitterature“ (Penguin, 2009):

·         „The Bible“ -- God makes man. Man is bad. God punishes man. God sends Son. Man punishes Son. All is forgiven. Unless you’re gay.

·         "Gone with the Wind" -- I'm so rich & pretty, what could go wrong? Ashley! Rhett! Tara! Uh, Rhett? Aw, crap. Oh well; tomorrow.

·         "Jane Eyre"-- Abused child grows up to narrowly escape marrying husband of madwoman. Then, reader, she marries him.

Facebook: Eesti kirjanikest on aktiivselt Facebookis ca 150 kirjanikku. Nagu blogide puhulgi kasutakse Facebooki oma loomingu ja ürituste reklaamiks, kultuuri-ja poliitikasündmuste kommenteerimiseks, arutlusteks erinevatel teemadel, uue loomingu tutvustamiseks. Kõige huvitavam ongi uue loomingu postitamine Facebooki - ennekõike teevad seda luuletajad ja väikevormide kirjutajad, keskkond vahetu, äsjaloodud luule ja muu loomingu lugemiseks.

Kaur Riismaa on sotsiaalmeedia rolli oma loomingus oluliseks pidanud ja on soovitanud ka teistel alustavatel kirjanikel kõigepealt veebis avaldada. Kaur Riismaa: „Internetis pidevalt tagasisidet saades ja andes, teiste autoritega suheldes, kes on enamasti samade asjadega hädas, leiab, mulle tundub, isikupärase hääle kergemini, kasvõi trotsist teiste arvamuse suhtes“ (intervjuus Gerli Ööpikule 2015).

Facebook nõuab kirjutajalt tähelepanu osutamist teksti vormile, kuna sellele on omane kiire infovahetus ning sinna postitatu peab olema võimalikult selge. Seetõttu peab sinna üles pandud tekst olema kohe võimalikult hästi vormistatud ning sisult ligitõmbav.

Facebookis sündinud kirjandus:

·         Janar Ala „Ekraanirituaalid“ (2014)

·         Juku-Kalle Raid, raamat „Eelarve“ (2013) koosneb FB postitustest, mida Juku-Kalle kirjutas Riigikogu ööistungite ajal

·         Veronika Kivisilla „Kuni armastus peale tuleb“ (2018)

Kaur Riismaa, Mart Kangur ja Jüri Kolk on kasutanud Facebooki esmase filtrina tekstide testimiseks.

Alt Lit – sotsiaalmeedia kirjanduse paradoks: mõiste Alt Lit (Altenative Literature) tuli kasutusele USA-s 2010. aasta paiku ja see tähistab nii kogukonda, meediumit, stiili kui ka teatud ideestikku ja sisu. Alt Lit iseloomustab noori autoreid, keda seob aktiivne Interneti ja sotsiaalmeedia kasutamine. Kirjutatakse Internetile ja sotsiaalmeediale omases stiilis ja teemadel. Teoseid luuakse koostöös lugejatega, avaldadatakse jooksvalt ja muudetakse tekste vastavalt lugejatelt saadud tagasisidele. Mitmed Alt Lit’i eestkõnelejad näevad selles võimalust vabastada kirjandus juhtivate trükimeedia kirjastuste hierarhilisest ja kontrollitud maailmast. Kirjandus peaks kuuluma tänapäevasesse vabasse võrguellu.

Digitaalses maailmas on lihtne kirjutada ja avaldada. Samas – kuna tekstide hulk Internetis on suur, siis on kõige olulisem püüda lugejate tähelepanu. Tuntuimad Alt Lit autorid on need, kes veedavad enamiku ajast online ja postitavad oma tekste pidevalt. Väljakutse sotsiaalmeedia autoritele - kuidas leida lugejat ja kuidas olla originaalne.

Sotsiaalmeedia kirjandus ja trükimeedia: Luuletajad saavad oma Facebookis avaldatud luuletusi raamatuna avaldada, nende jaoks võiks täita Facebook mustandi rolli. Ka tviteratuur on loetav paberile trükituna, ta ei ole tehnoloogilistest platvormidest piiratud.Mis aga jääks trükiraamatus edasi andmata, oleks Facebooki ja teiste sotsiaalmeedia platvormide põhiolemuse moodustav: pidev aktiivne dialoog eri osalejate vahel; eri meediavormide segunemised; erinevate agentide ootamatud lisandused; kollektiivne looming; tekstiline ja narratiivne dünaamika, tekstide polüfoonia.

DIGITAALSE KIRJANDUSE KOLMAS PERIOOD (P. Viires)

Seotud ennekõike Web 2.0 arenguga ja rakendustega, mis lähtuvad kasutaja loodud sisust. Ajaliselt võib seda siduda ennekõike sotsiaalmeedia platvormide, nagu Twitter, Facebook ja Tumblr loomisega aastatel 2004–2007, samuti nutitelefonide ja tahvelarvutite massilise kasutuselevõtuga alates aastast 2007, kui Apple tõi turule iPhone’i esimese mudeli.

Kolmanda generatsiooni digitaalset kirjandust iseloomustab tehnoloogiliste rakenduste kasutamise lihtsus - ei ole vaja omada teadmisi programmeerimisest või muid spetsiifilisi arvutialaseid oskusi. Seetõttu on kolmanda generatsiooni digitaalne kirjandus olemuselt demokraatlik, seda saab luua igaüks, kellel on vaid ligipääs sotsiaalmeedia võrgustikele ja Internetile. Samas vastab seda tüüpi kirjandus digitaalse kirjanduse põhitunnustele, on „digitaalselt sündinud“ ja vastab ka ELO definitsioonile: „Oluliste kirjanduslike tunnustega teos, mis kasutab ära kas üksiku või võrku ühendatud arvuti võimalusi ja konteksti“

Sellise kirjanduse loomiseks ja levikuks on vajalikud võrku ühendatud arvutid või nutiseadmed, vajalik on ümbritsev veebikeskkond, tagasiside ja edasiarendused lugejatelt. Kolmanda generatsiooni digitaalse kirjanduse üks põhitunnus võiks olla pidev aktiivne dialoog eri osalejate vahel, eri meediavormide segunemised, sageli ka kollektiivne looming. Seega saab öelda, et kolmanda generatsiooni digitaalne kirjandus on demokraatlikum, kollektiivsem ja dialoogilisem kui varasematel eteppidel loodud digitaalne kirjandus. ii

Kokkuvõtteks, digitaalse kirjanduse sisu ja olemus ei sõltu niivõrd autorite tahtest, loomingulistest impulssidest või kirjandussisestest liikumistest, vaid ennekõike arvutitehnoloogia arengutest. Digitaalse kirjanduse definitsioonid ajas dünaamilised ja sõltuvad sellest, millised tehnoloogilised lahendused tekivad ja milliseid digitaalse kirjanduse liike ja teoseid need uued tehnoloogiad võivad inspireerida.

Kasutatud kirjandus:

·         Larm, P-R. (2018, 5. jaanuar). Millal on kirjandus veel üldse kirjandus? Sirp. Loetud aadressilt https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/millal-on-kirjandus-veel-uldse-kirjandus/.

·         Viires, P. (2020). Digitaalne kultuuriloome. Loengumaterjalid. Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste Instituut. Loetud https://moodle.hitsa.ee/course/view.php?id=21485.