Marko Mihkelsoni teema polariseerib ühiskonda. Isiklik arvamus.

 SISSEKANNE # 179

Marko Mihkelsoni teema polariseerib ühiskonda. Muidugi, see on tundlik teema. Mulle näib, et senine kommunikatsioon ajab seieri veel rohkem punasesse. Marko Mihkelson kirjutab vastulauses järgmist:

„Täna Postimehes avaldatud „kõmulugu“ on viimase kolme aasta jooksul pakutud pea kõigisse suurematesse Eesti meediakanalitesse. Mitmed ajakirjanikud on seda teemat lähemalt uurinud ja, nähes selle taga räpast manipulatsiooni, teema avaldamisest loobunud. Seejuures on teema kajastamistest otsustanud loobuda eelmine Postimehe peatoimetaja. Kaebusi on kontrollinud nii politsei kui lastekaitse ning ka seal on kõik kahtlused kummutatud. Kahjuks avanes minu ründajatel uus võimalus, kui Postimehe peatoimetajaks asus Priit Hõbemägi, kelle juhtimisel on Postimehe toimetuses taas „uued luuad“ pühkimas.

Lugu ise puudutab sassis peresuhteid selle kõige räpasemas vormis ja motivaatoriks võitlus laste hooldusõiguse üle. Materjalide süstemaatilise meediasse pakkumise taga on laste isa ja tema tänane elukaaslane. Väliselt kenad, viisakad ja ühiskonnas lugupeetud inimesed, kelle tuttavatele tuleb nende tegelik pale ilmselt šokina. Meile tuli ka.

Meediale on lekitatud ema isiklikust mobiiltelefonist materjale, kust on otsitud mitme aasta jooksul tehtud fotosid ema ja lapse isiklikust elust. Antud fotodele on laste isa saanud ligi läbi pettuse ja usalduse kuritarvitamise ning asunud neid laialt levitama. Tõenäoliselt on selline võõrastes fotodes ja kirjades tuhnimine ka kuritegu.“ (EPL, 27.10)

Paraku ei näe ma siit vastulausest muud, kui õigustust, eitust ja süü veeretamist teistele – kõmunäljas ajakirjandusele, nimeliselt Postimehe peatoimetajale Priit Hõbemägile, kelle eetiline kompass võngub valesti, ja laste isale, eksabikaasale, kes otsib kättemaksu. Marko Mihkelson on siis lihtsalt ohver selle prisma läbi nähtuna.

Laste ema on samuti viskunud Marko Mihkelsoni eest dźotile, kirjutades EPL-s, et „kõik väited, nagu oleks Marko kes teab mis põhjusel minu lapsi ebasobivalt pildistanud, ei vasta tõele ja seda on hinnanud ka politsei ja lastekaitse. Politsei nägi neid pilte ja sellega oli teema juba 2020. aastal suletud – nad ei soovinud isegi Markoga vestelda, ammugi mitte teda üle kuulata või uurimist algatada.“ (EPL, 28.10)

Psühhoterapeut Kait Sinisalu, kes muide on kapo direktori Arnold Sinisalu abikaasa (sic!), on oma selgitustega ehk kaitsekõnega Mihkelsoni aadressil pildi minu jaoks veelgi segasemaks ajanud, kirjutades:

„Kui rääkida konkreetsest meedias arenevast loost, siis olen olnud Mihkelsonide juhtumiga kaasas aastaid. Saan jagada kliendi nõusolekul natuke psühhoteraapia seansside käigus saadud konfidentsiaalset infot.

Skandaal on keerutatud üles fotode ümber, kus pahatahtlik pilk võib otsida seksuaalset alatooni. Jah, on mitmeti mõistetavaid kaadreid, kuid ka tavapärases õhtuses lauamängu mängimises on lapse isa leidnud võimaluse tõlgendada pilte seksuaalselt ja seksuaalperversselt.

Kui ma oleksin näinud ainult pilte ega teaks kogu lugu, mis nende taga on, oleksin ma väga häiritud. Mina olen aga üks vähestest, kes seda tausta teab. Kui näha ainult pilte ja kuulda bioloogilise isa tõlgendusi, siis need teevad loomulikult Marko Mihkelsonile kahju. Aga nagu öeldud, see lugu on palju suurem ja pikaajalisem.

Näen valdavalt harmoonilist ja õnnelikku perekonda, kus on õnnestunud tekitada usaldus kasuisa ja tütarde vahele. See on just saavutus, kui lapsed kohtlevad oma kasuvanemat justkui lihast vanemat – selle poole võiks iga perekond püüelda. /…/

See on katse hävitada Marko Mihkelson ning kius oma eksnaise suhtes, kasutades relvana lapsi. Teraapias on mulle usaldatud, et laste bioloogiline isa on lubanud laste ema abikaasa tuleviku hävitada." (EPL, 28.10)

Noh, hüva. Eksabikaasa on otsustanud isiklikust solvumisest tõukununa kätte maksta – bad situation. Aga minul tekkisid ikkagi seda selgitavat tiraadi lugedes küsimused, miks neid pilte üldse klõpsiti, miks neid alles hoiti ega kustutatud, kui need olid kahemõttelised? Kas ühe vanema heakskiit annab vabanduse nende piltide tegemiseks ja alalhoidmiseks? Digitaalsel ajastul, nagu nentis Marek Strandberg tänases Kuku raadio Keskpäevatunnis, tuleb arvestada, et pildid sinu telefonis ei ole sinu omad. Need saadakse vajadusel kätte, muudetakse avalikuks niipea kui tekib avalik huvi. Näiteks Bellingcat nuuskis välja rüüstavate ja vägivallatsevate Vene sõdurite privaatsed pildid ja sõdurid pandi avalikku häbiposti – sõjas (ja armastuses) on kõik lubatud. Kogenud välissuhete eksperdina pidanuks Mihkelson mõistma, et tundliku materjali omamine oma telefonis või pilvekontol on riskantne ning on vaid aja küsimus, mil need sinu vastu välja mängitakse. Need pildid on tõenäoliselt kättesaadavad nii Brüsselile kui Washingtonile, kuid eelkõige Moskvale. Mis seletab ühtlasi tõsiasja, miks Mihkelson vaatamata oma staažikale eksperdikarjäärile ei saa reaalset karjääri teha ministriametis (näiteks kaitseministrina) – ta on manipuleeritav, sest need pildid on olemas. Kunagi ei tea, mil Moskva tuleb välja süüdistusega Lääne vastu ja toob näiteks Mihkelsoni pedofiiliahõngulise keissi. Et vaadake, lugupeetud daamid ja härrad, meiega tahab läbirääkimisi pidada pedofiil! See oleks tuumalöök Eesti, aga ka kogu Euroopa Liidu renomee pihta. Kaja Kallas saab sellest aru.

Kui neil piltidel midagi ei olnud peale „hullavate laste“ usalduslikus pereringis (oh, kamoon, sellist juttu räägib iga suvaline pedofiil pärast paljastamist), siis tehke need pildid avalikuks ja las ka ühiskond veendub selles – ja ongi Mihkelsoni renomee taastatud ja vaenuliku eksabikaasa „plot“ kokku kukkunud. Aga tegelikult me saame aru, et need fotod olid ebasündsad. Tunnistab ju Kait Sinisalugi, et kui ta tausta teadmata neid pilte vaataks, oleks ta väga häiritud, aga tausta teades… (hmm, kas ta on siis kaasosaline, võiks küsida) … valdavalt on see harmooniline ja õnnelik perekond, kus on õnnestunud tekitada usaldus kasuisa ja tütarde vahele. „See on just saavutus, kui lapsed kohtlevad oma kasuvanemat justkui lihast vanemat – selle poole võiks iga perekond püüelda.“ Milline positiivne noot. Samas, ärge siis rääkige katkistest lastest, kes aastaid hiljem jõuavad arusaamani, et kasuvanem neid ära kasutas, tahtlikult või tahtmatult seksualiseeris.

Mis mind praegu kõige rohkem häirib, on katse Mihkelsoni lugu pehmendada, alatähtsustada, süüdistades teisi osapooli. Näen siin korporatiivset kaitset: Marko Mihkelson on õiges erakonnas, kõrge positsiooni ja seni laitmatu renomeega, mida keegi tahab mustata ebaseaduslikult varastatud fotode abil. Kuid põhiküsimus minu jaoks on, miks need fotod üldse tehti ja alles hoiti. Sellele tuleb anda adekvaatne vastus, mitte näidata näpuga eksabikaasa ja Postimehe peatoimetaja suunas. Marko Mihkelson tegi ise endast santaźeeritava isiku, ükskõik mis nende fotode tegemise algidee ka oli. 

*    *    *

Arvamus põhineb neil artiklitel ja raadiosaatel:

Marko Mihkelson: tunnen esimest korda viimase kolme aasta jooksul kergendust. EPL Delfi, 27.10.2022. https://epl.delfi.ee/artikkel/120089820/marko-mihkelson-tunnen-esimest-korda-viimase-kolme-aasta-jooksul-kergendust

Tuuli Mihkelson: inetu lugu keerleb minu ja minu endise elukaaslase ühiste laste hooldusõiguse ümber. EPL Delfi, 28.10.2022.  https://epl.delfi.ee/artikkel/120090032/tuuli-mihkelson-inetu-lugu-keerleb-minu-ja-minu-endise-elukaaslase-uhiste-laste-hooldusoiguse-umber

Psühhoterapeut Kait Sinisalu: see on katse hävitada Marko Mihkelson ning kius oma eksnaise suhtes. EPL Delfi, 28.10.2022. https://epl.delfi.ee/artikkel/120090290/psuhhoterapeut-kait-sinisalu-see-on-katse-havitada-marko-mihkelson-ning-kius-oma-eksnaise-suhtes

Kuku Raadio Keskpäevatund. 29.10.2022. https://podcast.ee/show/keskpaevatund/.

 

Teenuspõhise ja väärtuspõhise organisatsiooni esiletõusmise põhjused ning võimalikud puudused. Millist abi võivad pakkuda relatsioonilise juhtimise põhimõtted?

 SISSEKANNE # 178 

Alljärgneva seminariülesande mõtestamisel toetun kahele artiklile, millest esimene (Denhardt & Vinzant Denhardt, 2000) käsitleb teenuspõhisust ja teine (O´Flynn, 2007) väärtuspõhisust organisatsioonis. Analüüsin nende esiletõusu põhjusi ja võimalikke puudusi ning püüan seda ühitada relatsioonilise juhtimise põhimõtetega.

Teenuspõhise avaliku organisatsiooni kontseptsioon on uus nähtus. Nagu Denhardt ja Denhardt tõdevad, on avalik juhtimine läbi teinud revolutsiooni, mis väljendub mõtteviisis, et parem on juhtida kui lihtsalt lauaga lajatada. Uus avalik haldus on kaasaegsem ja tõhusam vana avaliku halduse mudelist, aga artikli autorid lisavad uue rõhuasetuse, pakkudes välja uue avaliku teenistuse idee. Seda on mõjutanud nii demokraatliku kodanikkonna teooriad, kogukonna ja tsiviilühiskonna mudelid kui ka humanismi põhimõtted ja diskursusteooriad (Denhardt & Denhardt, 2000:549, 552-553). 

Uue avaliku teenistuse eelduseks on arusaam valitsusest kui institutsioonist, mis on ellu kutsutud selleks, et tagada kodanikele võimalused ja protseduurid huvidest lähtuvate otsuste tegemiseks - selleks on vaja asjakohaseid teadmisi ja kuuluvustunnet. (Suve, 2022)  

Teiseks oluliseks märksõnaks on kaasatus, mis tähendab, et „kõik on mängus sees“: ühiskonna liikmed eri tasanditel ja eri huvidega grupeeruvad vastavalt oma vajadustele ning panustavad ühiselt kogukondadesse, millest võrgustunult moodustubki tsiviilühiskond. Et viimane saaks toimida eesmärgistatult ja tõhusalt, piltlikult öeldes toimiva närvisüsteemina, peab valitsetus  põhinema siiral ja avatud diskursusel - eesmärk on arendada dialoogi ja (seeläbi) suurendada legitiimsust (Suve, 2022).

Uus avalik teenistus on seega ühiskondlike huvide teenimine sõna paremas tähenduses, s.o. aitamine ja võimestamine oma teadmistest ja kogemustest lähtuvalt. Kontrolli- ja juhtimisfunktsioonid peaksid taanduma teisejärgulisse rolli, s.t kaotada neid ei saa, ent need ei tohiks domineerida. Inimesed on võrdsed kodanikud, kes peaksid jagama võrdsel alusel autoriteeti teineteise suhtes ja olema koostööaltid. Uus avalik teenistus vaid suunaks teadmuspõhiselt ühiskondlikke hoovusi ühiselt, miks mitte konsensuslikult seatud eesmärkide poole.

Janine O’Flynni artiklis kirjeldatud väärtuspõhine avalik juhtimine sobitub uue avaliku teenistusega juba seetõttu, et ta sisaldab väärtust kui keskset komponenti. Väärtus ei seisne resultaadis, „ärapanemises“, „hammas-verel-konkurentsis“, vaid sünergias, mis saavutatakse suhtlemise ja võrgustumise kaudu. Ei ole üht konkreetset kokkulepitud eesmärki, mis on omane uuele avalikule haldusele, vaid tegutsetakse mitme eesmärgi nimel, rakendades selleks ühiseid teadmisi, et rahuldada eri kogukondade huve parimal võimalikul moel. Fookus on nihkunud kitsalt laiemale, individuaalselt üldisele (O’Flynn, 2007:361).

Riigiteaduslikus võtmes saab toimida ülaltoodud juhtimispõhimõtetest lähtuvalt, kuna niivõrd oluline pole mitte individuaalne resultaat, nagu eeldatakse äri juhtimiselt, vaid sünergeetiline kokkumäng. Riik on ühiskondlik kokkulepe, reeglitel baseeruv mäng, milles demokraatlike põhimõtete järgi on sõnaõigus kõigil selle osalistel (seesama kaasatuse printsiip). Väärtuspõhisus avalikus sektoris tähendab, et juhtide keskne ülesanne on üldise heaolu loomine, vastukaaluks erasektori juhtidele, kes teenivad individuaalseid huve. Ühised väärtused loovad üldist heaolu. Kuid need väärtused pole sündinud üksikisiku tasandil, vaid kollektiivsetest eelistustest, mida  avalikud organisatsioonid  toodavad abstraktse kodanikkonna hüvanguks (Suve, 2022).

Minu seisukoht on, et nii uue avaliku teenistuse kui väärtuspõhise avaliku juhtimise esiletõus on tingitud globaalsest võrgustumise tendentsist ning arusaamast, et vanad vertikaalsed käsulauad ei enam ei tööta. Klassikalise bürokraatia peamine häda seisab selles,  et ta hakkab n-ö. päeva lõpuks ikkagi töötama iseenda või teda mõjutavate huvigruppide huvides – peamine etteheide uue avaliku halduse pooldajatelt (O’Flynn, 2007: 355). Mõttekoht on – lükates vanad paradigmad kõrvale ja juurutades uut, teenus- ja väärtuspõhist juhtimispraktikat -, kuidas see toimima saada nii, et ei toimuks paratamatut tagasilangust n-ö. vanasse sängi (sest bürokraat per se, olgugi ülendatud uute voorustega, jääb ikkagi eksimisaltiks, kordama vanu vigu). Teine mõttekoht võiks olla, et kuidas vältida nt vastutuse ja strateegia fookuse hajumist olukorras, kus meil on palju võrdse kaaluga eesmärke horisondil. Jätkub neile kõigile piisavalt tähelepanu? Kas kõigi „maitsete“ arvestamine ei vii lõpuks „essentsi“ lahustumiseni sedavõrd, et üldise heaolu asemel toodame hoopis rahulolematust?

Siinkohal võivad appi tulla relatsiooniline juhtimise põhimõtted. Relatsioonilisus tähendab suhetekesksust. Juhipositsioon relatsioonilises kontekstis tähendab protsessi resultaati, milleni jõutakse kõikide asjaosalistega läbirääkimiste kaudu, pärast vaadete ühtlustamist ja põhimõttelist nõusolekut – sel juhul on juhi positsioon koos loodud - pidevas saamises -, mitte etteantud entiteet. See põhineb vastastikusel usaldusel, mis tekib teatud tingimuste koosmõjul (Suve, 2022). Oluline on mõista, et usaldus, nagu ka pädevused, pole jäävad suurused, vaid muutuvad ajas vastavalt sellele, kas ja kuidas nendega tegeletakse (oskus tunnistada vigu ja nõu küsida, täiendkoolitused jms mõjutavad juhtimist positiivselt, nt tõstab autoriteeti). Juhi roll on dünaamiliselt suunav, mitte jäigalt konvoeeriv (Suve, 2022), suunatud eeskätt inimese, mitte reeglistiku poole.

Seega võiks relatsiooniline juhtimine olla eelduseks, et uus avalik teenistus ja väärtuspõhised ideed avalikes organisatsioonides saaksid võimalikult suurel määral õnnestuda. Nii relatsiooniline juhtimine, uus avalik teenistus kui väärtuspõhine avalik organisatsioon töötavad sarnaste märksõnade alusel: võrgustikud, kaasatus, usaldus, koostöö, dünaamilisus, paindlikkus, kompetents... Need resoneeruvad üksteisega loomulikult paremini kui vana bürokraatliku juhtimismudeliga. Kuid oht on võib-olla selles, et pidev seisukohtade kalibreerimine võib mõjuda mõne olulise eesmärgi saavutamisele hoopis pärssivalt ja halvimal juhul viib mitteteostumiseni. Juhi autoriteet ja võimekus haarata otsustaval hetkel liidriroll on kriitilise tähtsusega oskused.

Näiteks võib tuua dilemmad ja pinged Pärnu kolmanda silla asjus: ühest küljest on see poliitiline küsimus, teisalt üldine huvi; kõik saavad aru selle paratamatust vajadusest, kuid teostuse osas lähevad vaated lahku, mistap on tekkinud kuvand sillast kui Pärnu helesinisest unistusest, mille teokssaamine viibib...(võrdluseks võib tuua ka Pärnu uue haigla ehituse, mille valmimist aeglustasid samuti pikad vaidlused). Linnapea kui juhi roll on olla siin dünaamiline ja tasakaalustav, aga samas otsustav ja autoriteetne – lõppkokkuvõttes luuakse silla näol ju avalikku väärtust, üldist heaolu, mille eest peab linnapea oma positsioonilt tulenevalt (noblesse oblige!) seisma.   

 

Allikad:

 

Denhardt, R.B & Vinzant Denhardt, J. (2000). The New Public Service: Serving Rather Than Steering. Public Administration Review, Vol. 60, No. 6, pp. 549-559. http://www.jstor.org/stable/977437

O´Flynn, J. (2007). From New Public Management to Public Value: Paradigmatic Change and Managerial Implications. The Australian Journal of Public Administration, vol. 66, no. 3, pp. 353–366 doi:10.1111/j.1467-8500.2007.00545.x

Suve, P. (2022). Avaliku juhtimise aine (RIJ7031.YK) loengumaterjalid: mõistekaardid ja videod. Vaadatud: Moodle.

Avaliku juhtimise seminariülesanded. BÜROKRAATIA IDEAALTÜÜBID ORGANISATSIOONIS. HÜBRIIDSUS AVALIKUS JUHTIMISES

 SISSEKANNE # 177

Seminariülesanne nr. 1: bürokraatia ideaaltüübid organisatsioonis

 

Ülesanne põhineb A. Sturdy, C. Wrighti ja N. Wylie artiklil (2016), mis kirjeldab bürokraatia ideaaltüüpe organisatsioonis ning analüüsida lühidalt, mil määral on need esindatud vaadeldavas näites. Valisin analüüsiks Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumi näite (Estonian Library Network, ELNET).

Autorid toovad välja kolm bürokraatia mudelit organisatsioonides. Ratsionaalse bürokraatia (RBO) tunnuseks on tsentraliseeritus, range struktuursus, impersonaalsus ja hierarhilisus. Ratsionaalsus tähendab formaalsust, reegleid, regulatsioone. Max Weberi järgi on see ideaalne bürokraatia tüüp, see on klassikaline bürokraatia vorm.

Postbürokraatliku organisatsiooni (PBO) tunnuseks on paindlikkus, pühendumus, koostöö, suhtlemine, usaldus, detsentraliseeritum ja individuaalsem lähenemine.

Uusbürokraatlik (NBO) organisatsioonimudel säilitab fookuse küll reeglitel, nagu RBO, kuid rõhutab vähem hierarhiat kui reeglite jõustamise meetodit. Oluline on siin delegeeritud autonoomia, võrgustumine ja improviseeritud lähenemine.

ELNET on põhikirja järgi raamatukogude avalike huvide ühiseks teostamiseks asutatud mittetulundusühing, mis tegeleb integreeritud raamatukogu infosüsteemi ja sellel põhinevate elektronkataloogi ESTERi, Eesti artiklite andmebaasi ISE, Eesti märksõnastiku (EMS) jm. haldamisega, teadusinformatsiooni ühishangete korraldamise, ühisprojektide algatamise ja koordineerimiga.

Konsortsiumi efektiivse toimimise eelduseks on tuginemine kindlatele põhimõtetele  ja  protseduuri-reeglitele. Ka on paigas kindel struktuur, tegevus on täpselt reglementeeritud  alusdokumentides. Siin saab näha kindlaid RBO jooni.

PBO tunnused ELNETi näite puhul avalduvad sellistes kategooriates nagu koostöö , paindlikkus ja usaldus, kuna ühing koosneb võrdsetel alustel liitunud raamatukogudest, kellel kõigil on omad prioriteetsed valdkonnad, kuid ühine eesmärk – toimivad süsteemid, kompromissidel baseeruvad valikud, pluss üks suur ühine eesmärk: raamatukoguvõrgu üldine (p)arendamine. See eeldab ka kõrgetasemelist ja sujuvat omavahel ja väljapoole suunatud suhtlust.

NBO tunnusjooni võib ELNETi puhul samuti märgata, kuivõrd fookus on reeglitel-regulatsioonidel, ent oluline on toetumine võrgustikele. ELNETi nimeski domineerib võrgustiku mõiste, ressursside piiratusest  aga tekib vajadus improviseeritud lahendustele (põhiküsimus: kuidas saada/saavutada väheste ressurssidega võimalikult palju). Reeglid ja struktuur loovad usaldusväärse positsiooni, mida saab kasutada läbirääkimistel. Võrgustik loob aga mitmekülgsuse ja loomingulise fooni. Selle tulemuseks võib olla näiteks kasulik, soodne hange. 

 

Seminariülesanne nr. 2: hübriidsus avalikus juhtimises

 

Wolfgang Seibeli järgi (2016) kujutab hübriidsus avalikus halduses kõike seda, mis muudab toimimise võrrandid komplitseeritumaks, see tähendab ebaregulaarsust, läbipaistmatust ja struktuurilist keerukust vastandina tavapärasele ja regulaarsele, prognoositavale ja monokraatilisele lihtsusele. Hübriidsus loob teatud hägususe ja nn halli ala regulatsioonides ja vastutusalades. Seibeli hinnangul tekitab hübriidsus avalikus sektoris riskialti keskkonna, suurendab  puuduste ja ebakõlade esildumist – ehk siis, nagu mina aru saan, on hübriidsusesse ohud juba sisse kirjutatud, kuivõrd haldusvastutus, demokraatliku valitsemise põhikomponent, selles nõrgeneb (või halvimal juhul lahustub?).

Struktuurne keerukus tähendab seda, et vastutus on killustatud mitme sidusrühma vahel, mis võivad küll tegutseda kokkulepitud raamides ja rakendada parimaid praktikaid, kuid ühtses järjepidevas juhtimisahelas võib ette tulla katkestusi, kuna erinevatel sidusrühmadel on alati omad prioriteedid, mis võivad sattuda konflikti, nihkesse teiste asjassepuutuvate rühmade prioriteetidega. Mõtestan seda nii, et kõigil osapooltel on küll üks suur ühine eesmärk, kuid selle  kõrval aetakse ka n-ö. „oma asja“. Nagu Seibel (2016) märgib, võivad hübriidsusest tekkida ka kommunikatsiooni- ja lojaalsusprobleemid (asümmeetriline teabevoog – kuidas, missugune ja millisel hulgal info levib osapoolte vahel; alluvuse küsimused – kes kellele täpselt allub ja ette kannab).  Paradoksaalsel moel suurendab hübriidsus järelvalvevajadusi, ent samas lihtsustab isiklikust vastutusest kõrvalehoidmist. Selge on aga see, et juhtimine kui protsess on ülioluline.

Hübriidsusel on  ka oma võluv pool, nagu tõdeb Seibel (2016), seda eriti just avaliku sektori jaoks, kes tavapäraselt  toimib rutiinis, igavas ja ettearvatavas reeglite ja regulatsioonide raamides – mida avalikkus neilt eeldabki.  Hübriidsus on seega ahvatlev väljakutse, institutsionaalses korralduses pigem erand kui reegel, mida saab seostada innovatsiooniga, „kastist välja“-tegutsemisega, modernsusega, prestiiźiga (kui kõik õnnestub). Samas eeldab see isikliku vastutuse võtmist, teatud intellektuaalset võimekust, eetikat jms.

Seibel (2016) analüüsib hübriidsuse komplekssust läbi traagilise sündmuse (Love Parade’i  katastroof Duisburgis 2010). Mina vaatlen analoogilist (minu arvates) sündmust, kus küll midagi traagilist ei juhtunud, ent oma mastaapsuse poolest, tähenduslikkuselt ja korralduselt on see kindlasti võrreldav. Pean silmas Weekend festivale Pärnus aastail 2015-2018, mis tõukusid erahuvidest, kuid tänu oma mastaapidele nõudsid need ka avaliku sektori panustamist. Hübriidsus tulenebki asjaolust, et ühest küljest toimus see puhtalt erasektori ärihuvidest lähtuvalt – erakordne, masse haarav sündmus => tohutu rahaline kasum -, teisalt oli just nimelt mastaapsus see, mis tegi avaliku sektori kaasamise vältimatuks. Juba toimumiskoha suur areaal (rand, rannapiirkond, kaudselt kesklinn, veel kaudsemalt kogu linn) nõuab avaliku sektori koordineerivat rolli (liikluskorraldus, turvalisus, prügimajandus  jms). Avaliku võimu huvi üritusesse panustamisel oli nii  otsene (Weekend kui linnakassa täitja) kui kaudne (prestiiźne üritus – vähemalt algusaastail, tõstis ka linnavalitsuse „aktsiaid“, kes soodustab suvemelu ja vähendab provintsi kuvandit). See on atraktiivne pool. Kui kõik sujub, on kõik rahul: avalik sektor saab populaarsuse, erasektor oma tulud.

Kuid negatiivsed küljed ilmnevad selliste hübriidkokkulepete puhul teravalt siis, kui tekivad probleemid. Struktuurse keerukuse tõttu hägustub vastutusala: kõik pooled teavad enda vastutusest, ent alati leitakse mingi punkt, kus vastutuse saab lükata teisele osapoolele. Näiteks  esineb ürituse ajal massilisi alaealiste korrarikkumisi. Miks, küsib pahane linnakodanik. Politseinikke on ebapiisavalt, see on linna mure, pareerib korraldaja, ent sealsamas visatakse kivi korraldajate kapsaaeda, kes pole panustanud ehk piisavalt ürituse turvameetmetesse. Kust lähevad vastutuse ja vastutusala piirid? Kui palju vastutab konkreetne ürituse heaks palgatud turvafirma, kui palju avalik korravalve? Kui näiteks ülemeelikusest põhjustatud vandalismiakt toimub ürituse perimeetrist mõned sajad meetrid väljaspool, on võib-olla õiguslikult selge, kelle kompetentsi see kuulub, ent pahameeletorm tabab ilmselt võrdselt kõiki osapooli – ehkki vastutuse võtmine hägustub. Ehk: kui kõik on süüdi, pole tegelikult keegi süüdi?). Samamoodi tekitab küsimusi ka heakord: kes vastutab, kui palju, kuhu maani? Kuna üritus on hübriidne, siis on oht, et vastusi konkreetsetele küsimustele jäädaksegi lepingutest „otsima“ ja „tõlgendama“. Vastastikku süüdistused ja arusaamatused on kerged tekkima, samuti solvumise argument ja ähvardused ühelt poolt mitte anda luba toimumiseks ja teisalt (solvumisest laetud) ähvardus üritus linnast minema viia – mõjusamalt mõnda konkureerivasse kuurorti. Siit nähtub tegelikult, kuivõrd suurel määral on pinged ja konfliktid sellistel massiüritustel juba eos sisse kodeeritud.  

Kui hüpoteetiliselt oleks toimunud mingisugune traagiliste tagajärgedega intsident, siis küsitakse alati: kes lubas ja miks lubas? Seibel (2016) kirjutab, et tema analüüsitud näite puhul sulandusid õigusriigi põhimõte ja avalik huvi kokku ettevõtte erahuviga sellisel määral, mis muutis avaliku ja erasektori praktiliselt eristamatuks. Hübriidkokkulepete lahenduse võti – nagu mina aru sain – peitub ühtses kokkulepitud juhtimises, mis seob kõiki osapooli.  Iseenesest ei ole olemas lahendamatuid probleeme ka hübriidsuse puhul, kui on selgelt fikseeritud juhtimisstruktuur, hierarhia, mille tipp vastutab sektoriüleselt kogu ürituse eest.

*          *          *

Allikad:

·     Seibel, W. (2016). Hybridity and Responsible Leadership in Public Administration. Baden-Baden : Nomos, 2016. - S. 309-332. - https://dx.doi.org/10.5771/9783845266039-309.

·   Sturdy et al. (2016). Managers as consultants: The hybridity and tension of neo-bureaucratic management. - http://journals.sagepub.com/doi/10.1177/1350508414541580.

·         ELNET veebileht (2022). https://www.elnet.ee/

·         Pärnu Weekend Festivali teemalised artiklid Eesti meedias.