reede, 20. oktoober 2023

JOHN RAWLS. Õiglus kui ausameelsus.

 SISSEKANNE # 202


Allikas: John Rawls, Õiglus kui ausameelsus. Tõlkinud Kaido Floren. Jüri Lipping (toim.) Kaasaegne poliitiline filosoofia. EYS Veljesto, 2002, lk 163-185

 

Esmapilgul võib tunduda, et mõisted õiglus ja ausameelsus (fairness] tähendavad sama asja ning et pole mingit põhjust neid eristada või pidada üht teisest fundamentaalsemaks. Ma arvan, et see mulje on eksIik. Käesolevas kirjutises tahan ma näidata, et õigluse mõiste kõige põhilisemaks ideeks on ausameelsus, ning analüüsida õigluse mõistet just sellest vaatepunktist. Rõhutamaks selle väite ja sellel põhineva analüüsi tugevust, väidan ma seejärel, et just see on õigluse aspekt, mida utilitarism oma klassikalisel kujul ei suuda arvesse võtta, kuid mida väljendab, ehkki võib-olla eksitavaIt, ühiskondliku lepingu idee.

Alustuseks esitan ma ühe teatava õigluse kontseptsiooni, sedastades ja kommenteerides kaht printsiipi, mis seda määratlevad, ning kaaludes olukordi ja tingimusi, kus nad võivad esile kerkida. Selle kontseptsiooni aluseks olevad printsiibid, nagu ka kontseptsioon ise, on muidugi tuttavad. Samas on siiski võimalik neid kokku panna ja neid vaadata uuel viisil, kui võtta aluseks ausameelsuse mõiste. Enne selle kontseptsiooni esitamist tuleb aga silmas pidada järgmisi eelmärkusi.

Kogu teksti vältel käsitlen ma õiglust ainult kui ühiskondlike institutsioonide või - nagu mina neid nimetan – praktikate omadust [virtue].

Õigluse printsiipe vaatlen nende piirangute täpse sõnastusena, kuidas praktikad võivad määratleda positsioone ja ametikohti ning omistada neile seejärel võimu ja vastutust, õigusi ja kohuseid. Õiglust kui konkreetsete tegude või isikute omadust ei aruta ma üldse. Neid erinevaid õigluse subjekte on oluline eristada, sest mõiste tähendus varieerub vastavalt sellele, kas seda kohaldatakse praktikatele, konkreetsetele tegudele või isikutele. Need tähendused on küll seotud, kuid nad ei ole identsed. Piiran oma arutlust ainult praktikatele rakenduva õigluse tähendusega, sest see on õigluse põhitähendus. Kui sellest kord aru saadakse, ei tohiks teiste tähendustega probleeme tekkida.

Õiglust tuleb tema tavatähenduses mõista kui vaid üht omadust ühiskondlike institutsioonide paljude omaduste seast, sest need institutsioonid võivad olla muu hulgas näiteks iganenud, ebaefektiivsed või mandunud, olemata seejuures ebaõiglased. Õiglust ei tohi segi ajada kõikehõlmava ettekujutusega heast ühiskonnast; ta on ainult iga sellise kontseptsiooni üks osa. Näiteks on oluline eristada võrdsuse seda tähendust, mis on osa õigluse mõistest, võrdsuse sellest tähendusest, mis kuulub ulatuslikuma ühiskondliku ideaali alla. Vabalt võib eksisteerida ebavõrdsusi, mida mööndakse olevat õiglased või vähemalt mine ebaõiglased, millest aga siiski tahetakse (muudel põhjustel) lahti saada. Ma keskendun niisiis õigluse tavatähendusele, mille järgi õiglus oma olemuselt seisneb meelevaldsete vahetegemiste kõrvaldamises ning võistlevate nõuete vahel sobiva tasakaalu loomises praktikate struktuuris.

Lõpuks, pole mingit vajadust pidada allpool arutatavaid printsiipe õigluse ainuõigeteks printsiipideks. Praegu piisab sellest, et nad on õigluse             mõistega seostatava printsiipide perekonna tüüpilised esindajad. See,  kuidas selle perekonna printsiibid üksteisega sarnanevad (tulenevalt nende esilekerkimise taustast), selgub tervest järgnevast arutelust.

 

II

Õigluse mõiste, milleni ma tahan jõuda, võib sõnastada kahe järgmise printsiibi kujul:

1.       igal isikul, kes osaleb praktikas või keda see praktika mõjutab, on võrdne õigus kõige ulatuslikumale vabadusele, mis sobib kokku sama vabadusega kõigi teiste jaoks;

2.       ebavõrdsused on meelevaldsed, kui just pole mõistlik eeldada, et need on kõigi huvides ning et nendega kaasnevad või nende kaudu saavutatavad positsioonid ja ametikohad on avatud kõigile.

Need printsiibid väljendavad õiglust kui kolmest ideest koosnevat tervikut: vabadus, võrdsus ja hüvitus üldise hüve edendamisel osutatud teenete eest.

Terminit isik tuleb tõlgendada sõltuvalt olukorrast erinevalt. Mõnedel juhtudel tähendab see inimindiviide, teistel juhtudel võib see aga viidata rahvustele, provintsidele, ärifirmadele, kirikutele, meeskondadele jne. Õigluse printsiibid kehtivad kõigi nende juhtude puhul, kuigi teatav loogiline eelisõigus kuulub inimindiviididele. Kui ma kasutan terminit isik, võib selle tähendus varieeruda nimetatud viisil.

Esimene printsiip kehtib loomulikult vaid siis, kui kõik muu jääb samaks: see tähendab, et kuigi alati peab õigustama kõrvalekallet võrdse vabaduse lähteeasendist (mida määratlevad praktikas välja kujunenud õigused ja kohustused, võim ja vastutus) ning tõendamiskohustus lasub isikul, kes kõrvale kaldub, võib sellisel teguviisil siiski olla ja tihtipeale ongi oma õigustus. See, et praktikas määratletud sarnaseid üksikjuhtumeid peaks nende ettetulemisel samalaadseilt käsitlema, kuulub praktika enda mõiste alla - seda sisaldab juba arusaam reeglitele vastavast tegevusest. Esimene printsiip väljendab samasugust mõtet, kuid rakendatuna praktikate endi struktuuri suhtes.

Näiteks on selge, et eeldatavalt ei tohiks õigussüsteemid ja teised praktikad teha eristusi ja liigendusi määral, mis rikuks neis osalevate isikute algset ja võrdset vabadust. Teine printsiip määratleb, kuidas võib sellest eeldusest taganeda.

Siinkohal võiks väita, et õiglus nõuab üksnes võrdset vabadust. Kui aga suurem vabadus kõigile oleks võimalik ilma kahjude või konfliktideta, siis oleks irratsionaalne jääda pidama väiksema vabaduse juurde. Pole mingit põhjust piirata õigusi muidu, kui just nende kasutamist pole võimalik omavahel ühitada või kui see muudaks neid määratIeva praktika vähem tõhusaks. Seega ei moonutaks see ilmselt eriti tõsiselt õigluse mõistet, kui sinna sisse arvata suurima võrdse vabaduse mõiste.

Teine printsiip määratleb, millist liiki ebavõrdsused on lubatavad ta täpsustab, kuidas võib esimeses printsiibis esitatud eeldusest taga neda. Ebavõrdsuse all pole kõige parem mõista mitte igasuguseid ametikohtade ja positsioonide vahelisi erinevusi, vaid erinevusi selliste nendega otseselt või kaudselt kaasnevate hüvede ja koormiste nagu prestiiž ja jõukus või maksukohustus ja kohustuslik osutamine.

Mängijad ei kaeba, et neil on mängus erinevad positsioonid, nagu ründaja, kaitsja või väravavaht, või reeglitega määratletud mitmesugused privileegid ja volitused; samuti ei vaidlusta kodanikud erinevate valitsuslike ametikohtade nagu president, senaator , kuberner, kohtunik jt olemasolu, kellel igaühel on oma eriõigused ja kohustused. Mitte seda liiki erinevusi ei peeta tavaliselt ebavõrd- susteks, vaid neid, mis tulenevad praktikas kehtestatud või praktika võimaldatud nende asjade jaotusest, mida inimesed saavutada või vältida püüavad. Nii võidakse kaevata praktika seatud tunnustuste ja tasude (nt valitsusametnike privileegide ja palkade) malli üle või siis vaidlustada võimu ja rikkuse jaotumist, mis tuleneb erinevatest viisidest, kuidas inimesed kasutavad ära selles praktikas sisalduvaid võimalusi (nt rikkuse kontsentratsioon, mis võib areneda suuri ärilisi või spekulatiivseid tulusid võimaldavas vabade hindade süsteemis).

Tuleb märkida, et teise printsiibi järgi on ebavõrdsus lubatav ainult siis, kui on põhjust uskuda, et ebavõrdne või ebavõrdsust põhjustav praktika on iga selles osaleja hüvanguks. Siin on oluline rõhutada, et kõik osapooled peavad ebavõrdsusest kasu saama. Kuna see printsiip kehtib praktikate kohta, tähendab ta, et igal praktika poolt määratletud ametikohal või positsioonilolev representatiivne isik, kes antud probleemi üle arutleb, leiab olevat mõistliku eelistada oma ja väljavaateid ebavõrdsuse tingimustes praktikale, kus seda ebavõrdsust ei oleks. See printsiip välistab järelikult ebavõrdsuste õigustamise põhjusel, et teiste positsiooni suurem paremus kaalub üles esimeste positsiooni halvemuse. See üsna lihtne piirang on peamine muudatus, mille ma tahan teha utilitarismi printsiibis, nagu seda tavaliselt mõistetakse. Ühenduses praktika mõistega on see üpris oluline piirang ning selline, mida mõned utilitaristid, nagu Hume ja Mill, kasutasid oma arutlustes õigluse üle, selle tähtsust ilmselt taipamata või vähemalt sellele tähelepanu juhtimata. Miks pidada seda printsiibi oluliseks teisenduseks, mis muudab täielikult õigluse kontseptsiooni, selgub kogu minu järgnevast arutlusest.

Pealegi on ka vajalik, et mitmesugused ametikohad, millega kaasnevad erilised hüved või koormised, oleksid avatud kõigile. Näiteks võib eriliste hüvituste sidumine teatavate ametikohtadega edendada üldist hüvangut (nagu ma seda just määratlesin). Võib-olla saab just nii meelitada nendele kohtadele nõutavaid andeid ning motiveerida neid andma endast parimat. Kuid mis tahes erilisi hüvesid võimaldavad ametikohad tuleb saavutada ausas [fair] võistluses, milles osalejaid hinnatakse nende väärtuste põhjal. Kui mõned ametikohad poleks avatud, oleks kõrvalejäetutel tavaliseIt õigus tunda end ebaõiglaselt koheIduna isegi siis, kui nad saaksid kasu nende inimeste suurematest jõupingutustest, kellel oli võimalus neid kohti taotleda. Kui nüüd eeldada, et ametikohad on avatud, jääb üle ainult kaaluda praktikate eneste ülesehitust ning seda, kuidas nad koos süsteemina toimivad. Oleks ekslik keskendada tähelepanu konkreetsete isikute, keda me võime nimepidi tunda, mitmesugustele suhtelistele positsioonidele ning nõuda, et iga selline eraldiseisev ja lõplikuna võetud muutus peab olema iseenesest õiglane. Hinnata tuleb praktikate süsteemi tervikuna, ning seda üldisest vaatepunktist: kuni ei olda valmis seda kritiseerima mingil konkreetsel ametikohaloleva tüüpilise isiku seisukohalt, pole selle üle midagi kaevata.

 

III

Neid printsiipe võib püüda tuletada mõistuse aprioorsetest printsiipidest või siis väita, et nad on teada intuitiivselt. Sellised mõttekäigud on üsna tuttavad ning vähemalt esimese printsiibi puhul ka suhteliselt edukad. Tavaliselt ei ole sellised argumendid siinkohal veenvad. Nad ilmselt ei võimalda mõista õigluse printsiipide alust, vähemalt mitte kui spetsiifiliselt õigluse printsiipide oma. Seepärast tahan ma neid printsiipe vaadelda teistmoodi.

Kujutlegem isikute ühiskonda, kelle hulgas on teatav praktikate süsteem juba hästi juurdunud. Oletagem nüüd, et üldiselt on nad üksteise suhtes omakasupüüdlikud; nende truudus kehtivatele praktikatele rajaneb üldjuhul isikliku kasusaamise väljavaatel. Pole vaja eeldada, et isikud selles ühiskonnas on üksteise suhtes omakasupüüdlikud sõna isik kõigis tähendustes. Kui omakasu-püüdlikkuse omadus rakendub juhul, kus jaotusühikuks on perekond, võib ikkagi olla tõsi, et perekonnaliikmeid seovad tunded ja kiindumus ning nad tunnustavad kohustusi, mis on vastuolus omakasuga. Omakasupüüdlikkust perekondade, rahvuste, kirikute ja teiste sarnaste nähtuste omavahelistes suhetes seostatakse tavaliselt üksikliikmete tugeva lojaalsuse ja pühendumusega. Seepärast võib sellest ühiskonnast kujundada realistlikuma kontseptsiooni, kui vaadelda seda üksteise suhtes omakasupüüdlikest perekondadest või muudest ühendustest koosnevana. Lisaks pole vaja eeldada, et need isikud on üksteise suhtes omakasupüüdlikud kõikides tingimustes, vaid ainult oma ühiste praktikate käigus ettetulevates tavaolukordades.

Oletagem nüüd ka, et need isikud on ratsionaalsed: nad teavad oma huve enam-vähem täpselt; nad suudavad näha tõenäolisi tagajärgi, mistulenevad ühe praktika eelistamisest teisele; nad suudavad kinni pidada kindlast tegevuskavast, olles kord selle kasuks otsustanud; nad on võimelised vastu panema hetkekiusatustele ja vahetu kasu ahvat lustele; ning paljalt nende eneste ja teiste olukorra erinevuse teadmine või tajumine ei ole teatavates piirides ja iseenesest suure rahulolematuse allikaks. Ainult see viimane punkt lisab midagi ratsionaalsuse tavamääratlusele. See määratlus peaks minu arvates võimaldama mõtet, et ratsionaalne inimene ei masendu eriti, kui ta teab või näeb, et teistel on temaga võrreldes parem positsioon – seda juhul, kui ta just ei arva, et nende paremus on ebaõigluse tagajärg või tuleneb sellest, et juhusel last areneda ilma mingi üldise kasuliku otstarbeta jne. Nii et kui need Isikud tunduvadki meile ebameeldivalt egoistlikud, on nad vähemalt mõningal määral vabad kadeduse pahest.

Lõpuks eeldagem, et nendel isikutel on üldjoontes sarnased vajadused ja huvid või vajadused ja huvid, mis täiendavad üksteist mitmeI viisil nii, et isikut evaheline viljakas koostöö on võimalik; ning eeldagem, et nad on oma võimult ja võimeteIt piisavalt võrdsed tagamaks, et normaalsetes tingimustes ei saa keegi neist teiste üle domineerida.

See tingimus (nagu ka teised) võib näida liiga ebamäärane, kuid pidades silmas õigluse kontseptsiooni, milleni arutlus viib, pole põhjust seda siin täpsustada.

Kuna neid isikuid käsitletakse kui osalejaid oma juba kehtivates ühistes praktikates, pole meil mingit põhjust kujutleda neid kokku tulemas, et arutada nende praktikate kehtestamist esimest korda. Siiski võime ette kujutada, et aeg-ajalt nad arutlevad, kas kellelgi neist on legitiimseid kaebusi nende kehtivate institutsioonide vastu. Sellised arutelud on täiesti loomulikud igas normaalses ühiskonnas. Oletagem nüüd, et nad on otsustanud seda teha järgmisel viisil. Esiteks püüavad nad leida printsiipe, mille alusel kaebusi ja seega ka praktikaid endid hindama hakata. Nende protseduur selleks on lasta igal isikul esitada printsiibid, mille alusel too soovib oma kaebusi arutada, arvestades, et kui neid printsiipe tunnustatakse, hakatakse ka teiste kaebusi sarnaselt arutama ning et ühtegi kaebust ei hakata kuulamagi enne, kui kõik on üldjoontes ühel meelel, kuidas kaebusi tuleks hinnata. Samuti mõistavad nad, et sellisel juhul esitatud ja tunnustatud printsiibid on siduvad ka tulevikus. Nii hoidub igaüks esitamast printsiipi, mis annaks talle erilise eelise tema praeguses olukorras, eeldades selle vastuvõtmist. Iga isik teab, et see printsiip kehtib tema kohta ka tuleviku olukordades, mille eripära pole võimalik teada ning mis võivad vabalt osutuda sellisteks, et antud printsiip pöördub tema vastu. Asja mõte on, et igaüks peaks end eelnevalt kindlalt siduma, mida võib mõistlikult oodata ka teistelt, ning et kellelegi ei antaks võimalust mugandada legitiimse kaebuse arutamise protseduure vastavalt enda eriolukorrale ning loobuda neist niipea, kui nad tema kavatsustega enam ei sobi. Seega pakub iga isik välja üldise iseloomuga printsiibid, mis saavad suurel määral tähenduse mitmesugustest rakendustest olukordades, mille spetsiifilised tingimused on veel teadmata. Need printsiibid väljendavad tingimusi, mille korral on igaüks kõige vähem vastu oma huvide piiramisele praktikate kujundamise käigus, arvestades teiste isikute võistlevaid huve, ja eeldusel, et teiste huve piiratakse samamoodi. Nii tekkivaid kitsendusi võib pidada sellisteks, millega isik arvestaks, kui ta peaks kujundama praktikat, milles tema positsiooni määrab talle tema vaenlane.                

Selle oletusliku arutluskäigu kahel peamisel osal on oluline tähtsus. Osapoolte iseloom ja seisund peegeldavad tüüpilist olukorda, kus tekivad õigluse küsimused. Printsiipide esitamise ja tunnustamise protse duur esindab sarnaselt moraalile piiranguid, millega ratsionaalsed ja üksteise suhtes omakasupüüdlikud isikud pannakse käituma mõistus- päraselt. Nii peegeldab esimene osa tõsiasja, et õigluse küsimused kerkivad üles siis, kui praktika kujundamisele esitatakse vastuolulisi nõudeid ning eeldatakse, et iga isik jääb niipalju kui võimalik selle juurde, mida ta peab oma õigusteks. Õigluse puhul on tüüpiline, et see käib isikute kohta, kes suruvad üksteisele peale oma nõudeid, mille vahel tuleb leida mõistlik ja aus tasakaal. Teisest osast aga selgub, et moraali olemasolu peab vähemalt viitama sellele, et tunnustatakse nii enda kui teiste käitumisele erapooletult rakenduvaid printsiipe, mis pealegi võivad osutuda enda huvide edendamise seisukohalt kitsendavateks või piiravateks. Moraali olemasolul on muidugi ka teisi külgi - moraaliprintsiipide tunnustamine peab ilmnema selles, et nendele viitamine on iseenda nõuete piiramise põhjusteks, et peetakse vajalikuks lisaselgituste või vabanduste esitamist juhul, kui käitutakse nendele printsiipidele vastupidiselt, või siis et väljendatakse häbi ja kahetsust, valmisolekut hüvitusteks jne. Siinkohal piisab märkusest, et moraali olemasolu on samalaadne kindla ja eelneva kohustumisega, sest moraaliprintsiipe tuleb tunnustada isegi juhul, kui see osutub kahjulikuks. Inimest, kelle moraaliotsustused langeksid alati kokku tema huvidega, võiks kahtlustada moraalsuse täielikus puudumises.

Seega peaksid eelneva arutluse kaks osa peegeldama olukordi, kus õigluse küsimused esile kerkivad, ning neid kitsendusi, mida moraali olemasolu sellises situatsioonis olevatele isikutele peale sunnib. Sel moel näha, kuidas õigluse printsiibid võidakse heaks kiita, sest ar- vestades kõiki neid kirjeldatud tingimusi oleks loomulik, kui neid kahte õigluse printsiipi tunnustataks. Kuna kellelgi pole mingilgi viisil võimalik saavutada erilisi eeliseid, peaks igaüks pidama mõistlikuks tunnustada võrdsust algprintsiibina. Samas pole mingit põhjust, miks nad peaksid seda seisu lõplikuks pidama, sest kui leidub ebavõrdsusi, mis rahuldavad teist printsiipi, võib võrdsusega kaasnevat vahetut pidada selle tulevast tulu arvestades mõistlikult investeerituks. Kui need ebavõrdsused ergutavad suurematele püüdlustele, mis on väga. tõenäoline, võivad selle ühiskonna liikmed vaadelda neid kui järeleandmisi inimloomusele - nad võivad mõelda nagu meiegi, et ideaalis peaksid inimesed tahtma üksteisele teeneid teha. Kuid kuna nad on üksteise suhtes omakasupüüdlikud, siis tähendab nendepoolne eba- võrdsuste heakskiit kõigest selliste suhete heakskiitmist, milles nad tegelikult elavad, ning selliste motiivide tunnustamist, mis panevad nad tegelema nende ühiste praktikatega. Neil pole mingit õigust üksteise üle kaevata. Ning eeldusel, et printsiibi tingimused on täidetud, pole mingit põhjust, miks ei peaks nad selliseid ebavõrdsusi lubama. See oleks neist lausa lühinägelik ning tuleneks enamikul juhtudest lihtsalt masendusest palja teadmise või ettekujutuse pärast et teiste olukord on parem. Siiski nõuab igauks oma kasu, ja nii ka ühist kasu, sest keegi ei soovi teistele midagi ohverdada.

Need märkused pole mõeldud range tõestusena, et sellesse oletuslikku olukorda asetatud isikud, kellelt nõutakse ülalkirjeldatud protseduuri omaksvõtmist, otsustavad just nende kahe õigluse printsiibi kasuks. Selle tõestamiseks läheks vaja üksikasjalikumat ja formaalsemat arutluskäiku - tuleks lisada teatud detaile ja välistada mitme alternatiive. Siiski peaks seda arutluskäiku võtma tõestusena või tõestuse visandina, sest väide, mille ma tahan maksma panna, on paratamatu, see tähendab, et ta on mõeldud teoreemina - nimelt, kui üksteise suhtes omakasupüüdlikud ja ratsionaalsed isikud tüüpilistes õigluse situatsioonides on erinevatel seisukohtadel ning kui moraali olemasolust tulenevaid piiranguid väljendav protseduur nõuab neilt üksmeelt printsiipide osas, mille põhjal nende nõudeid ühiste praktikate kujundamise suhtes hinnata tuleks, siis jõuavad nad just nende kahe kitsendava printsiibini, mis reguleerivad õiguste ja kohustuste määramist, kiites sellega heaks oma õiguste piiramise üksteise suhtes. Just see teoreem seletab neid kahte printsiipi kui õigluse printsiipi ning näitab, kuidas nad seostuvad moraalimõistega. Enamgi, see teoreem on analoogne teoreemidega inimkäitumise kohta ühiskondliku mõtte teistes harudes. See tähendab, kirjeldatakse lihtsustatud olukorda, kus teatavaid eesmärke taotlevatelt ja üksteisega kindlal viisil seotud ratsionaalseteIt isikutelt nõutakse tegutsemist teatud piiranguid arvestades, ning näidatakse seejärel, et nad hakkavad selles olukorras tegutsema teataval viisil. Tõrge selliselt tegutseda tähendaks, et üks või rohkem eeldustest ei kehti. Ülaltoodud kirjeldus üritab kehtestada või visandada teoreemi just selles tähenduses; arutluskäigu eesmärgiks on anda alust väitele, et õigluse printsiipe võib vaadelda printsiipidena, mis kerkivad esile siis, kui moraali olemasolust tulenevad kitsendused rakenduvad ratsionaalsetele isikutele tüüpilistes õigluse situatsioonides.

 

IV

Need ideed on loomulikult seotud õiglusest mõtlemise tuttava viisiga, mis ulatub tagasi vähemalt Kreeka sofistideni ning mis näeb õigluse printsiipide heakskiitmises kompromissi enam-vähem võrdse võimuga isikute vahel, kes paneksid oma tahte teiste suhtes maksma, kui vaid suudaksid, kuid kes omavahelist jõudude võrdsust arvestades ning enda rahu ja turvalisuse huvides tunnustavad teatavaid käitumisviise niikaua, kui mõistlikkus seda nõudvat näib. Õiglust peetakse ratsionaalsete egoistide kokkuleppeks, mille stabiilsus sõltub jõudude tasakaalust ja tingimuste sarnasusese. Kuigi eelne? kirjeldus on seotud selle traditsiooniga, ning tema kõige hilisema variandi, mänguteooriaga, erineb ta sellest mitmes olulises suhtes, nagu ma järgnevalt vääritimõistmiste ennetamiseks selgitan.

Esiteks tahan ma eelnevalt esitatud õigluse tausta oletuslikku kirjeldust kasutada õigluse mõiste analüüsimiseks. Ma ei taha seega, et mind mõistetaks, nagu eeldaks ma mingit üldist inimmotivatsiooni teooriat -  kui ma oletan, et osapooled on üksteise suhtes omakasupüüdlikud ega soovi enda (olulisi) huve teistele ohverdada, siis pean ma nende käitumist ja motiive enesestmõistetavateks juhtudel, kus õigluse küsimused tavaliselt tekivad. Õiglus on nende praktikate omadus, kus oletatakse võistlevaid huve ja vastakaid nõudeid ning kus eeldatakse, et isikud suruvad üksteisele peale oma õigusi, Asjaolust, et isikud on teatud olukordades ja teatavatel eesmärkidel üksteise suhtes omakasupüüdlikud, tekibki õigluse küsimus praktikates, mis neid olukordi sisaldavad. Pühakute ühenduses, kui selline kogu- kond võiks üldse eksisteerida, tuleks vaevalt ette vaidlusi õigluse üle, sest kõik nad tegutseksid koos omakasupüüdmatult ühe eesmärgi, nende ühise religiooni poolt määratud Jumala auhiilguse nimel, ning sellele eesmärgile viitamine klaariks kõik õiguse küsimused. Küsimus praktikate õiglusest ei teki enne, kui pole olemas mitu erinevat osa- poolt (pole tähtis, kas me peame neid indiviidideks, ühendusteks või rahvusteks vm), kes tõesti suruvad üksteisele peale oma nõudeid ning kes tõesti peavad ennast selliste huvide esindajateks, mis on väärt arvesse võtmist. Seega ei sisalda eelnev kirjeldus mingit üldist inim- motivatsiooni teooriat. Selle kavatsuseks on lihtsalt hõlmata õigluse kontseptsiooniga need inimeste omavahelised suhted, mis valmistavad ette pinda küsimustele õiglusest. Pole tähtis, kui laialdased või üldised need suhted on, sest see ei puutu antud mõiste analüüsi.

Erinevalt jällegi mitmesugustest ühiskondliku lepingu kontseptsioonidest ei kehtesta erinevad osapooled mingit konkreetset ühiskonda või praktikat; nad ei lepi kokku allumises mingile konkreetsele suveräänsele organile ega võta vastu mingit kindlat konstitutsiooni. Samuti ei määra nad nagu mänguteoorias (mis on teatud mõttes selle traditsiooni imeväärselt peenekoeline arendus) kindlaks individuaalseid strateegiaid vastavalt oma seisundile mängus. Mida osapooled teevad, on see, et nad tunnustavad üheskoos teatud hindamise printsiipe, mis nende ühiste praktikate jaoks kas juba kehtivad või on alles esitamisjärgus. Nad ühinevad hindamisstandarditega, mitte aga kindlate praktikaga; nad ei sõlmi mingit erilist kokkulepet või tehingut ega võta omaks mingit konkreetset strateegiat. Nende tunnustuse objekt on seega tõepoolest väga üldine; see on lihtsalt teatud otsustusprintsiipide tunnustamine, mis vastavad teatud üldistele tingimustele ning mida kasutatakse ühiste asjade korralduse kritiseerimisel. Sarnastes olukordades olevate osapoolte vastastikusel omakasupüüdlikkusel rajanevad suhted kajastavad tingimusi, mille korral õigluse küsimused tekivad, ning otsustusprintsiipide esitamise ja tunnustamise protseduur peegeldab moraali olemasolust lähtuvaid kitsendusi.

Seega on eelneva hüpoteetilise kirjelduse iga aspekti eesmärgiks tuua välja mõni õigluse mõiste tunnusjoon. Õigluse printsiipe võib soovi korral vaadelda kui "lahendust" sellele kõrgemat järku "mängule", milles kirjeldatud protseduuri järgides võetakse vastu argumenteerimisprintsiibid kõigi tulevaste konkreetsete "mängude" tarvis, mille iseärasusi pole kuidagi võimalik ette näha. Kuid see võrdlus, mis on küll kahtlemata abistav, ei tohiks varjutada' tõsiasja, et see kõrgemat järku "mäng" on erilist liiki. Selle tähendus on selles, et tema erinevad osad esindavad õigluse mõiste erinevaid aspekte.

Lõpuks ei kujutle ma muidugi, et osapooled tulevad tingimata kokku, et ühiseid praktikaid esmakordselt kehtestada. Mõned institutsioonid võivad tõesti olla loodud de novo, kuid siiski olen oma eelneva kirjelduse kujundanud selliselt, et see rakendub juhul, kui Ühiskondlike institutsioonide täiskomplekt juba eksisteerib ja kujutab endast pikaajalise arengu tulemust. Samuti pole see kirjeldus mingil juhul fiktiivne. Igas ühiskonnas, kus inimesed mõtisklevad oma institut- sioonide üle, on neil arusaam sellest; milliseid õigluse printsiipe kirjeldatud tingimuste korral tunnustataks, ning on juhtumeid, kus õigluse küsimusi just sel viisil tegelikult arutataksegi. Järelikult, kui nende praktikad ei ole selliste põhimõtetega koosõlas, siis mõjutab see inimeste ühiskondlike suhete kvaliteeti. Sest sellisel juhul võib ette tulla mõningaid tuttavaid olukordi, milles osapooled on vastastikku teadlikud sellest, et ühte neist sunnitakse omaks võtma midagi, mida teine pool peaks ebaõiglaseks. Esitatud analüüsi võib seega pidada isikute suhete tegeliku kvaliteedi kirjelduseks, mida määravad õiglaseks peetavad praktikad. Sellistes praktikates tunnustavad osapooled printsiipe, millele see on rajatud, ning selle fakti üldine mõistmine ilmneb vihameele puudumises ja õiglase kohtlemise tundes. Nii on välditud üht tavalisemat vastuväidet ühiskondliku lepingu teooriale, nimelt selle näivalt ajaloolist ja fiktiivset iseloomu.

v

See, et õigluse printsiipide tekkimist võib kirjeldada sellisel viisil, näitab nende kohta üht olulist tõsiasja. See mitte ainult ei väljenda arusaama, et õiglus on algeline moraalikujutlus, kuna ta tekib moraalsuse mõiste rakendamisel samastes tingimustes olevatele üksteise suhtes omakasupüüdlikele toimijatele, vaid rõhutab ka, et õigluse jaoks on fundamentaalse tähtsusega ausameelsuse mõiste, mis on seotud koos tegutsevate või võistlevate isikute õige läbikäimisega, nagu siis, kui räägitakse ausast mängust, ausast võistlusest ja ausast kauplemisest. Ausameelsuse küsimus tekib siis, kui vabad isikud, kellel puudub üksteise üle mõjuvõim, asuvad ühiselt tegutsema, määratledes või tunnustades endi vahel reegleid, mis seda tegevust defineerivad ning hüvede ja koormiste jaotumise kindlaks määravad. Osapooled leiavad, praktika olevat ausa, kui keegi neist ei tunne, et selles osalemise! teda ennast või kedagi teist ära kasutatakse või sunnitakse järgi andma nõuetele, mida ta legitiimseteks ei pea. See viitab, et igaühe! on olemas arusaam legitiimsetest nõuetest, mille tunnustamist peetakse mõistlikuks nii enda kui teiste poolt. Kui arvatakse, et õigluse printsiibid tekivad just ülalkirjeldatud viisil, siis määratlevad nad tõepoolest sellist liiki arusaama. Praktika on seega õiglane või aus juhul, kui ta rahuldab printsiipe, mida selles osalejad võiksid esitada üksteisele vastastikuseks heakskiitmiseks eespool mainitud tingimus tel. Õiglases või ausas praktikas osalevad isikud võivad üksteisega avalikult vaielda ning kaitsta oma seisukohti (nende küsitavaks muut- umise korral, viidates printsiipidele, mille heakskiitmist on mõistlik oodata kõigilt.

Just see asjaolu, et vabadel inimestel, kellel puudub üksteise üle mõjuvõim, on võimalik printsiipe vastastikku tunnustada, muudab ausameelsuse mõiste õigluse jaoks fundamentaalseks. Ainult siis, kui selline tunnustamine on võimalik, saab isikute vahel nende ühistes praktikates valitseda tõeline ühisus; vastasel korral näivad nende suhted neile rajanevat teatud määral jõul. Ehkki tavakeeles seostub ausameelsus pigem praktikatega, mille puhul saab valida, kas osaleda või mitte (nt mängud, ärikonkurents), ning õiglus praktikatega, mille puhul selline valik puudub (nt orjus), ei muuda parata- matuse element vastastikuse tunnustamise kontseptsiooni veel kõlbmatuks, kuigi ta võib muuta palju tugevamaks vajaduse parandada ebaõiglaseid institutsioone võrreldes ebaausate [unfair] institutsioonidega. Sest üks asi, mida võib alati teha, ori esitada ja tunnustada vastastikku printsiipe; eeldades, et kõigil on võrdsed tingimused; praktikate hindamine sel viisil saadud printsiipide põhjal tähendab siis nende ausameelsuse mõõdupuu rakendamist.

Kui nüüd praktikas osalejad võtavad selle reeglid ausatena omaks ning ei esita seega selle vastu mingeid kaebusi, tekib osapooltel üksteise suhtes prima facie kohustus (ja sellele vastav prima facie õigus tegutseda kooskõlas praktikaga ka siis, kui saabub nende kord järeleandmisi teha. Kui mis tahes hulk isikuid osaleb praktikas või võtab reegleid järgides midagi ühiselt ette, piirates sellega oma vabadus siis on neil, kes nõudmise korral piirangutele allusid, õigus oodata samasugust järeleandmise neilt, kes sellest allumisest kasu said. Need tingimused pääsevad maksvusele siis, kui praktika on korrektselt tunnistatud ausaks, sest sel juhul saavad sellest kasu kõik, kes selles osalevad. Selliselt tekkinud õigused ja kohustused on erilised õigused ja kohustused selles mõttes, et nad sõltuvad eelnevatest vabatahtikest tegudest, antud juhul siis osapooltest, kes tegutsevad ühis- praktikas ning on teadlikult heaks kiitnud selle hüved.Samas ei ole see kohustus, mis eeldab mingit vabatahtlikku performatiivset akti lubaduse andmise, lepingu sõlmimise vms mõttes. Ühiskondliku lepingu idee pooldajate õnnetu viga seisnes eelduses, et poliitiline kohustus tõesti nõuab mingit sellist akti, või vähemalt keelekasutuses, millest võis seda välja lugeda. Piisab, kui ollakse ausaks tunnistatud praktikas teadlikult osalenud ja selle hüved heaks kiitnud. SelIest prima facie kohustusest võib muidugi ka taganeda - võib juhtuda, et kui jõuab kätte aeg reeglit järgida, õigustavad muud kaalutlused seda mine tegema. Kuid üldiselt ei saa sellest kohustusese vabaneda nii, ee eiratakse praktika õiglust üksnes siis, kui saabub kord sellele alluda. Kui isik ei soovi praktikat tunnistada, peab ta oma kavatsusest nii palju kui võimalik eelnevalt teada andma ning hoiduma praktikas osalemast või selle hüvesid nautimast.

Olen seda kohustust nimetanud ausaks mänguks [fair play], kuid peab tunnistama, et sellele nii viitamine tähendab ilmselt ausameelsuse tavamõiste laiendamist. Tavaliselt ei tähenda ebaaus käitumine, et rikutakse mingit konkreetset reeglit, isegi kui seda rikkumist on raske tuvastada (petmine), vaid pigem, et kasutatakse ära reeglite lünklikkust ja mitmetähenduslikkust, lõigatakse kasu ootamatutest või erilistest olukordadest; mis muudavad reeglite jõustamise võimatuks, nõutakse nende jõustamist enda kasuks siis, kui need tuleks hoopis ajutisele peatada, ning üldisemale, ee käsitletakse praktika mõttele vastupidiselt. Just sel põhjusel räägitaksegi ausa mängu tundes ausalt tegutsemine nõuab enamat kui lihtsalt võimet järgida reegleid; võiks lausa öelda, ee ausust saab tihtipeale üksnes tunda või tajuda. Siiski ei saa seda pidada ausa mängu kohustuse ebaloomulikuks laiendamiseks, kui selle all mõistetakse ka ühise praktika hüved teadlikult heaks kiidetud osalejate vastastikust kohustuse käituda sellele praktikale vaseavalt ka siis, kui saabub nende kord sedasi toimida. Sest üldiselt peetakse ebaausaks, kui keegi nõustub praktikast tule- nevate hüvedega, kuid keeldub andmast oma panust selle toetamiseks. Nii võib maksudest kõrvalehoidja kohta öelda, et ta rikub ausa mängu kohustust - ta võtab vastu valitsuse hüved, kuid ei anna oma osa selle vahenditesse. Samuti ütlevad ametiühingute liikmed tihti, et need kaastöölised, kes ühinemisest keelduvad, käituvad ebaausalt; nad kutsuvad neid free rider'iteks - isikuteks, kes kasutavad väidetavalt unionismist tulenevaid hüvesid nagu kõrgemad palgad, lühem tööaeg, töökindlustus jms, kuid kes keelduvad jagamast selle koormisi liikmemaksude maksmisel jne.

Ausa mängu kohustus kui põhiline moraalimõiste seisab kõrvuti teiste prima facie kohustustega nagu ustavus ja tänulikkus, ent teda ei tohi siiski nendega segamini ajada. Kõik need kohustused on selgelt erinevad, mis ilmneb juba nende määratlustest. Nagu iga moraalse kohuse puhul, viitab ausa mängu kohustus isikliku huvi piiramisele teatavatel juhtudel; mõnel juhul sunnib see peale käitumise, mida kitsas tähenduses ratsionaalne egoist muidu ei valiks. Seega, kuigi õiglus ei nõua kelleltki enda huvide ohverdamist selles üldises positsioonis ja protseduuri juures, millega õigluse printsiipe esieatakse ja tunnustatakse, võib siiski juhtuda, et konkreetsetes olukordades, mis tulenevad praktikas osalemise kontekstist, satub ausa mängu kohus- tus tihti ristamisi isiku huvidega selles mõttes, et temalt nõutakse loobumist teatud eelistest, mida tema olukorra iseärasused talle võimaldaksid. Selles pole muidugi midagI üllatavat. See tuleb lihtsalt kindlast kohustumisest, millega üldises positsioonis olevad osapooled võisid ennast eeldatavalt siduda või millega nad ennast seoksid, koos faktiga, et nad osalesid praktikas, mida nad peavad ausaks, ja võtsid vastu selle hüved.

Selle kitsenduse konkreetsetel juhtudel tunnustamine, mis ilmneb ausas tegutsemises või heakstegemise soovis, häbitundes jms sellest kõrvalehoidmise puhul, on üks käitumisviisidest, millega ühises praktikas osalejad näitavad, et nad tunnistavad üksteist sarnaste huvide ja võimetega isikuteks. Samuti nagu kannatuse äratundmise kriteeriumiks erilise selgituse puudumisel on kannataja aitamine, nii on ka teise inimesesarnaste huvide ja tunnetega isikuks tunnistamise tarvilikuks kriteeriumiks ausa mängu kohustuse tunnustamine. Isik, kes pole kunagi üheski olukorras ilmutanud soovi teisi nende valus aidata, näitab sellega, et ta ei tunnista nende valu; ka ei saa ta tunda mingeid kiindumus- või sõprustundeid kellegi teise vastu, sest nende tunnete olemasolu tähendab eritingimuste puudumisel, et ta tuleb neile nende kannatustes appi. Äratundmine, et teine isik kannatab valu, ,ilmneb osavõtlikus käitumises; see algeline loomulik kaastunde- avaldus on üks neist reageeringurest, millel põhinevad mitmesugused moraalse käitumise vormid.

Sarnaselt peegeldab ka ausa mängu kohustuse heakskiitmine ühises praktikas osalejate poolt seda, et nad tunnistavad teiste püüdlusi ja huve, mida püütakse ühises tegevuses ellu viia. Eriliste selgituse puudumisel on selle heakskiitmine tarvilikuks kriteeriumiks üksteise tunnistamisel sarnaste huvide ja võimetega isikuteks nagu seda eeldab kontseptsioon nende suhete kohta üldises positsioonis. Vastasel korral ei peaks nad üksteist sarnaste võimete ja huvidega isikuteks ning võib-olla mõnedel hüpoteetilistel juhtudel ei peaks nad üksteist üldse isikuteks, vaid keerukasse tegevusse kaasatud keerukateks objektideks. Selleks, et teist isikuks tunnistada, tuleb talle vastata ja tema suhtes teatavatel viisidel tegutseda; need viisid on aga väga lähedalt seotud mitmesuguste prima facie kohustustega. Nende kohustuste mingil määral tunnustamine ja seega moraali olemasolu kinnitamine pole ei valiku, ei moraalsete kvaliteetide intuitiivse tunnetamise ega ka tunnete või hoiakute väljendamise küsimus (kolm tõlgendust, mille vahel filosoofiline arvamus tihtipeale pendeldab, vaid on lihtsalt üks käitumisviis, milles avaldub üksteise tunnistamine isikuteks.

Need märkused on õnnetult ebaselged. Siiski on nende peamiseks eesmärgiks siin ennetada koos IV osa märkustega vääritimõistmist, nagu sõltuks esitatud käsitluse järgi õigluse heakskiitmine ja ausa mängu kohustuse tunnustamine igapäevaelus Üksnes jõudude de facto tasakaalust osapoolte vahel. Oleks muidugi rumal alahinnata sellise tasakaaluosa õigluse tagamisel, kuid see pole õigluse ainuke alus. Üksteise tunnistamine ühises praktikas tegutsevateks sarnaste huvide ja võimetega isikuteks peab ilma eriliste selgitustera ilmnema õigluse printsiipide heakskiitmises ning ausa mängu kohustuse tunnustamises.

Oleme jõudnud niisiis kontseptsioonini, et õigluse printsiibid tekivad siis, kui moraalsusest tulenevad kitsendused rakenduvad ratsionaalse- teIe ja üksteise suhtes omakasupüüdlikele osapooltele, kes on teatavas olukorras Üksteisega teataval viisil seotud. Praktika on õiglane, kui ta on kooskõlas printsiipidega, mille vastastikust esitamist ja tunnustamist võib mõistlikult oodata kõigilt selles osalejatelt, kui nad on sarnastes tingimustes ning kui neilt nõutakse eelnevat kindlat kohustumist, ilma et oleks teada, milline saab olema nende konkreetne olukord; seega, kui ta vastab standarditele, mida osapooled võiksid tunnistada ausateks, peaks neil avanema juhus selle praktika väärtuste üle arutada, Mis puutub osalejatesse endisse, siis tegutsedes juba kord teadlikult praktikas, mida nad peavad ausaks, ning kiites heaks sellest tulenevad hüved, on isikud seotud ausa mängu kohustusega järgida reegleid ka siis, kui saabub nende kord seda teha, ning see tähendab nende isikliku omakasu taotluse piiramist konkreetsetel juhtudel.

Selle kontseptsiooni üheks tagajärjeks on see, et tema kehtimise puhul pole temaga sobimatu nõude rahuldamisel mingit moraalset väärtust. Selline nõue rikub isikute vahel kehtivaid vastastikususe ja ühisuse tingimusi ning sellel, kes seda nõuet teistele peale surub, kuid ei soovi ise seda teiste esituses tunnustada, pole mingit alust kaevata, kui see tagasi lükatakse; küll aga võib kaevata see, kellele nõue esitatakse. Kuna seda nõuet ei saa vastastikku tunnustada, tuleb tarvitusele võtta sund; nõude rahuldamine on võimalik ainult juhul, kui üks pool suudab sundida teist seda vastu tahtmist heaks kiitma. Kuid on mõttetu järgi anda nõuetele, millest keeldumise pärast ei saa kaevata, ning eelistada neid nõuetele, mille tagasilükkamist saab vaidlustada. Niisiis ei piisa praktika õigluse hindamisel tõendamisest, et ta vastab kõige täielikumalt ja tõhusamalt soovidele ja huvidele. Kui ükski viimastest läheb õiglusega vastuollu, ei tohiks neid arvesse võtta, sest nende rahuldamine pole praktikale mingiks põhjenduseks. Oleks kohatu väita, isegi kui see on tõsi, et tagajärjeks on soovi suurim võimalik rahuldamine. Praktika väärtusi kaaludes tuleb välja praakida selliste huvide rahuldamine, mille nõuded ei sobi õigluse printsiipidega.

 

VI

Siiamaani on arutlus olnud ülemäära abstraktne. Kuigi see on ehk vältimatu, tahaks ma nüüd välja tuua ausameelsusena mõistetud õigluse kontseptsiooni mõned omadused, võrreldes õigluse kontseptsiooni klassikalises utilitarismis, nagu seda esindavad Bentham ja Sidgwick ning selle paarilises, heaolumajanduses. See kontseptsioon sarnastab, õigluse heatahtlikkusega ning viimase. omakorda kõige tõhusama institutsioonide korraldusega üldise heaolu edendamise eesmärgil. ÕigIus on teatud liiki efektiivsus.

Mõnikord öeldakse, et see utilitarismi vorm ei sea mingeid piiranguid sellele, milline võiks olla õiguste ja kohustuste õiglane vahekord – võib esineda olukordi, mis militaristlikel põhjustel õigustavad meie tavalisele õiglustundele äärmiselt solvavaid institutsioone. Kuid klassikalise utilitarismi jaoks pole see vastuväide täiesti ootamatu. Lähtudes arusaamast, et üldist õnne saab esitada ühiskondliku kasulikkuse funktsioonina, mis koosneb võrdse kaaluga üksikutest kasulikkuse funktsioonidest (see on ütluse, et igaüks loeb ühe ja ainult ühe eest, tähendus), eeldatakse üldiselt, et indiviidide kasulikkuse funktsioonid on kõiges olulises üksteisega sarnased. Erinevused indiviidide vahel pannakse hariduse ja kasvatuse juhuslikkuse arvele ning neid ei peaks arvesse võtma. See eeldus annab koos kahaneva piirkasulikkuse eeldusega tulemuseks prima facie argumendi võrdsuse kasuks, nt võrdsus sissetulekute jaotumises mis tahes ajaperioodi jooksul, jättes kõrvale kaudsed tagajärjed tulevikule. Kuid isegi kui utilitarismi tõlgendatakse selliste kasulikkuse funktsioonile omaste piirangute valguses ning isegi kui eeldatakse, et need piirangud annavad praktikas suuresti samasugu- se tulemuse nagu õigluse printsiipide rakendamine (ning näivad olevat nende printsiipide väljendamise viisid matemaatika ja psühholoogia keeles), on utilitarism oma põhiidee poolest õigluse kui ausameelsuse kontseptsioonist täiesti erinev. Näiteks seda, et õigluse printsiibid tuleb heaks kiita, tõlgendatakse kui kõrgema administratiivse otsuse juhuslikku tagajärge. Selle otsuse vormi võrreldakse ettevõtjaga, kes otsustab piirtulu järgi, kui palju toota üht või teist tarbekaupa, või siis isikuga, kes jaotab asju abivajajatele vastavalt sellele, kui pakilised on nende vajadused. Praktikate vahel valiku tegemise aluseks peetakse seda, kuidas on indiviididele määratud hüved ja koormised (mida mõõdetakse nende olemasoleva kapitaliseeritud väärtuse kasulikkuse põhjal kogu praktika eksisteerimise ajal), mis tulenevad praktika poolt kehtestatud õiguste ja kohustuste jaotusese.

Lisaks ei peeta neid hüvesid kasutavaid indiviide üksteisega mingilgi moel seotuks - nad esindavad paljusid erinevaid võimalusi, kuidas saab piiratud ressursse jaotada. Ressursside üht- või teistpidi jaotamise väärtus sõltub ainult indiviidide kui selliste eelistustest ja huvidest. Soovi rahuldamisel on oma väärtus, mis ei sõltu indiviidide moraalsetest suhetest (näiteks nende Ühistest ettevõtmistest) ega nõuetest, mida nad on valmis nende huvide nimel üksteisele esitama. Selle väärtusega peabki arvestama (ideaalne) seadusandja, kelle ülesandeks on süsteemi reeglite sätestamine keskusest nii, et ühiskondliku kasulikkuse funktsioonil oleks maksimaalne väärtus.

Arvatakse, et kui need täidesaatvad otsused tehakse korrektselt, ei hakka selliselt korraldatud õigussüsteem õigluse printsiipe rikkuma. Väidetakse, et just selles faktis peitubki õigluse printsiipide päritolu ja seletus: need väljendavad lihtsalt selliste ühiskondlike institutsioonide kõige tähtsamaid üldisi omadusi, mis lahendavad administratiivse probleemi parimal võimalikul viisil. Need printsiibid on tõesti eriliselt vajalikud, sest inimloomusega arvestades sõltub neist väga palju; see seletab ka õiglusega seonduvate moraalsete tunnete eripära. Selline õigluse samastamine kõrgema täidesaatva otsusega - kahtlemata üsna rabav idee - on klassikalise utilitarismi jaoks keskse tähtsusega; sealt tuleb välja ka utilitarismi sügav individualism, selle mitmetähendusliku sõna ühes mõttes. See käsitleb isikuid kui väga paljusid eraldiseisvaid sihte, mille järgi hüvesid ja koormisi paigutada, ning soovi rahuldamise või mitterahuldamise väärtust ei peeta mingil moel sõltuvaks indiviidide moraalsetest suhetest ega neist nõuetest, mida nad on valmis oma huve taotledes üksteisele peale suruma.

 

VII

Muidugi on paljud ühiskondlikud otsused loomult administratiivsed Kindlasti on see nii siis, kui tegemist on ühiskondliku kasulikkusega selle n.ö tavatähenduses - see tähendab, kui küsimus puudutab ühis- kondlike institutsioonide efektiivset kavandamist, et ühiseid vahendeid kasutades saavutada ühiseid eesmärke. Sel juhul võib eeldada, et hüved ja koormised on jaotatud erapooletult - või on jaotamise küsimus üldse kohatu, nagu näiteks avaliku korra ja julgeoleku tagamise või riigikaitse puhul. Kuid õigluse printsiipide aluse tõlgendamises on klassikaline utilitarism ekslik. Näiteks võimaldab ta väita, et orjus on ebaõiglane sellepärast, et orjapidaja saadavad eelised ei kaalu üles orjapidamise puudusi orja ja ühiskonna jaoks tervikuna, mida selline suhteliselt ebaefektiivne töökorraldus koormab. Seevastu kontseptsioon õiglusest kui ausameelsusest, kui seda rakendada orjuse praktikale (koos orjapidaja ja orja vastavate positsioonidega), ei luba orjapidaja eeliseid kaaludagi. Kuna viimase positsioon ei vasta printsiipidele, mida võidakse vastastikku tunnustada, ei saa orjapidaja eeldatav kasu mingil moel leevendada praktika ebaõiglust. Küsimust, kas see kasu kaalub üles orja ja Ühiskonna kahju, ei saa kerkida, sest orjuse õigluse vaagimisel pole sel kasul üldse mingit kaalu, mis nõuaks enda üleskaalumist. Seal, kus kehtib õigluse kui ausameelsuse kontseptsioon, on orjus alati ebaõiglane.

Loomulikult ei väida ma midagi nii absurdset, nagu oleks klassikalised utilitaristid orjust pooldanud. Ma üksnes lükkan tagasi sellist liiki argumendi, mida nende vaade lubab neil orjuse hukkamõistmiseks kasutada. Kontseptsioon õiglusest kui efektiivsuse tuletisest viitab sellele, et praktika õigluse hindamine tähendab alati, vähemalt põhimõtteliselt, selliste eeliste ja puuduste kaalumist, millest igal on huvide rahuldajana oma seesmine väärtus või väärtusetus sõltumata sellest, kas nende huvidega kaasneb tingimata nõustumine printsiibiga, mida on võimalik vastastikku tunnustada. Utilitarism ei suuda arvestada fakti: et orjus on alati ebaõiglane, ega ka fakti, et ebaõigluses süüdistamise puhul peetaks kohatuks, kui üks isik ütleks temaga ühises praktikas osalevale ning selle väärtuste üle arutavale teisele inimesele, et kõigest hoolimata võimaldas ebaõiglus suurimat soovide rahuldamist. Ebaõigluses süüdistamist ei saa sellisel viisil ümber lükata. Kui õiglus kujutaks endast kõrgema täidesaatva organi efektiivsuse tuletist, oleksid asjad teisiti.

Kui nüüd isegi võetaks üldkehtivana, et õigluse tavaarusaama piires on orjus on alati ebaõiglane (see tähendab, et orjus rikub juba oma olemusega ühiselt tunnustatud õigluse printsiipe), vastaks klassikaline utilitarist kindlasti, et need printsiibid, nagu ka teised kasulikkusele allutatud moraalsuse printsiibid, on üksnes üldiselt õiged. On lihtsalt enamasti tõsi, et orjus on võrreldes teiste institutsioonidega vähem tõhus, ning kuigi terve mõistus võib defineerida õigluse mõiste selliselt, et orjus on ebaõiglane, poleks orjus sellest hoolimata väär, kui ta aitaks kaasa suurimale soovide rahuldamisele. Ta oleks siis tõesti õige ning seda samal põhjusel miks õiglus, nagu seda enamasti mõistetakse, tavaliselt õige on. Kui orjus, nagu seda enamasti mõistetakse, on alati ebaõiglane, siis võib selles osas             möönda utilitaristliku õigluse kontseptsiooni erinevust üldisest moraalsest arvamusest. Siiski sooviks Utilitarist kinnitada, et moraalsuse printsiibina on tema arusaam ikkagi õige, sest õigluse kaalutlustele pole antud mingit erilist kaalu väljaspool seda, mida lubab üldine efektiivsuse eeldus. Ja nii, väidab ta, peabki see olema. Tavaarusaam on moraalselt ekslik, ehkki see on tõepoolest kasulik    eksitus,                sest kaitseb reegleid, mis on üldiselt kõrge kasulikkusega.

Küsimus ei puuduta seega mine lihtsalt terve mõistuse poolt määratletud õigluse mõiste analüüsi, vaid ka selle analüüsi laiemas tähenduses - ehk, kui kaalukas peaks olema selliselt määratletud õiglus võrreldes teiste moraalsete kaalutlustega. Siin tahan ma jällegi väita, et õigluse kaalutlustel on eriline kaal, mida suudab arvestada üksnes õigluse kui ausameelsuse kontseptsioon. Pealegi kuulub selline eriline kaal juba õigluse mõiste enese juurde. Kuigi Mill seda tunnistas, arvas ta, et seda võib seletada moraalsete tunnete erilise tungivusega, mis loomu poolest toetavad sellise kõrge kasulikkusega printsiipe, kuid pole õige              otsida    lahendust tunde tungivusest;  nagu  intuitsioonile apelleerimise puhulgi, näitab see suutmatust küsimust piisavalt kaugele arendada. Õigluse kaalutluste erilist kaalu saab seletada õigluse kui ausameelsuse kontseptsiooni abil. On vaid tarvis juba öeldut alljärgnevalt veidi täpsustada.

Kui uurida olukordi, kus teatavorjuse sallivus on õigustatav või õigemini vabandatav, siis, tuleb välja, et need on üsna erilist liiki. Orjus võib näiteks olla mineviku pärand, mida tuleks ehk likvideerida järk- järgult; teinekord on mõeldav, et orjus kujutab endast edasiminekut varasemate institutsioonidega võrreldes, Kuigi eritingimuste korral võib orjust kuidagi vabandada, ei saa kunagi olla vabanduseks see, et orjus on orjapidajale piisavalt kasulik, et kaaluda üles selle puudused orja ja ühiskonna jaoks. Sellisel viisil arutleva isiku märkused ei ole vahest pööraselt kohatud, küll aga võib teda süüdistada moraalses eksiarvamuses. Tema moraaliprintsiipide järjestamise arusaam on paigast ära. Sest tema enda väite järgi pole orjapidajal mingit moraalset õigust eelistele, mis tal orjapidajana on. Ta pole orjast enam valmis tunnustama printsiipi, millel põhineb nende mõlema vastav positsioon. Kuna orjus ei ole kooskõlas printsiipidega, mida nad võiksid vastastikku tunnustada, võib eeldada mõlema nõustumist, et orjus on ebaõiglane - ta rahuldab nõudeid, mida ta ei tohiks rahuldada; ning seda tehes eitab nõudeid, mida ta ei tohiks eitada. Üldises positsioonis olevatele isikutele, kes väitlevad ühiste praktikate kuju üle ei saa seega pakkuda praktika põhjenduseks asjaolu, et andes järele nõuetele, mida tuleks eitada, rahuldab praktika olemasolevaid huve ikkagi efektiivsemalt.

Juba oma loomu poolest pole nende nõuete rahuldamisel mingit kaalu ning neid ei saa kuidagi eeliste ja puuduste kokkuarvamisel arvestada.

Liiatigi järeldub moraalsuse mõistest, et sel määral, kui orjapidaja tunnistab oma seisundi ebaõiglust orjaga võrreldes, ei ürita ta oma nõudmisi läbi suruda. See, et ta ei soovi oma erilisi eeliseid kasutada, on üks viise, millega ta näitab, et tema arvates on orjus ebaõiglane.

Seadusandja poolt oleks seega ekslik arvata, et praktikate aluseks võib olla asjaolu, et ta toob rohkem kasu kui kahju, kui samal. ajal need, kelle jaoks see praktika on kavandatud ning kes sellest eeliseid saavad, tunnistavad, et neil pole nendeks eelisteks mingit moraalset õigust ega soovi neid vastu võtta.

Neil põhjustel on õigluse printsiipidel eriline kaal, ning üldises positsioonis oma ühiste praktikate väärtuste üle arutlejate poolt mainitud soovide suurima rahuldamise printsiibi kaaluvad õigluse printsiibid absoluutselt üles. Selles mõttes pole nad juhuslikud ning just seetõttu on neil suurem jõud, kui võiks tuleneda neid tegelikult rahuldavate praktikate efektiivsuse üldisest eeldusest utilitaristlikus mõttes (oletades selle eelduse olemasolu).

Kui keegi tahab jätkata klassikalise utilitarismi mõistete kasutamist, siis tuleb tal sellisele kriitikale vastuseks öelda, et vähemalt individuaalseid või ühiskondlikke kasulikkuse funktsioone peab defineerima nii, et selliste huvide rahuldamisele, mida esindavad õigluse printsiipe rikkuvad nõuded, ei omistata mingit väärtust. Sel viisil on kahtlemata võimalik need printsiibid utilitaristliku kontseptsiooniga ühendada, kuid see tähendab muidugi ka täielikult selle kui moraalse kontseptsiooni iseloomu muutmist. Sest see tähendab selliste printsiipide arvestamist, mida pole võimalik mõista kõrgema täidesaatva otsuse põhjal, mille eesmärgiks on soovi suurim rahuldamine.

Vahest tasub märkida, et see utilitarismi kriitika ei sõltu sellest kas neid kahte eeldust - kasulikkuse funktsioonide sarnasus indiviidid: el ning kahanev piirkasulikkus - käsitletakse psühholoogiliste väidetena, mida võib eksperimentaalselt tõestada või ümber lükata, või siis mõnevõrra tehnilises keeles väljendatud moraalsete ja poliitiliste printsiipidena. Kindlasti on mitmes mõttes soodsam võtta neid viimasel kujul. Esiteks võiks öelda, et just seda Bentham ja teised nende all tegelikult mõtlesidki, vähemalt paistab see sellest, kuidas neid kasutati vaidlustes ühiskondliku reformi toetuseks. Veelgi olulisemalt võib aga väita, et parim viis kaitsta klassikalist militarismi, on tõlgendada neid eeldusi moraalsete ja poliitiliste printsiipidena. Kahtlane on, kas nad psühholoogiliste printsiipidena kehtivad inimeste kohta üldiselt, nagu me neid tavaolukorras tunneme. Teisalt aga ei tahtnuks utilitaristid esitada neid lihtsalt seadusandluse praktiliste tegevusprintsiipidena või otstarbekate käitumisreeglitena reformide suunamisel, võttes arvesse moodsa ühiskonna egalitaarseid tundmusi. Kitsikusse sattudes oleksid nad võinud välja käia idee inimeste enamvähem võrdsest võimekusest olulistes asjades, kui eeldada võrdsete võimalustega õiglast ühiskonda. Kuid kui eelnevarutlus orjuse kohta on õige, siis nende eelduste käsitlemine moraalsete ja poliitiliste printsiipidena ei muuda midagi. Indiviidide pidamine võrdselt viljakateks võimalusteks hüvesid laiali jagada, isegi kõigest moraaliprintsiibina, jätab ikkagi alles eksliku arusaama, et soovi rahuldamine on väärtus iseeneses, sõltumata isikutevahelistest suhetest ühise praktika liikmetena ning hoolimata üksteisele esitatavatest nõuetest, millest tulenevad rahuldatavad huvid. Nägemaks selle idee ekslikkust, tuleb täielikult loobuda õigluse käsitlemisest täidesaatva otsusena ning pöörduda õigluse kui ausameelsuse mõiste poole - ühises praktikas osalejaid tuleks vaadelda algselt ja võrdselt vabadena, ning nende ühiseid praktikaid tuleks pidada ebaõiglasteks, kui need ei vasta printsiipidele, mida sellistes tingimustes ja suhetes olevad isikud võiksid vastastikku vabalt tunnustada ja seega ausatena heaks kiita. Kui rõhk pannakse printsiipide vastastikusele tunnustamisele isikute poolt, kes osalevad ühises praktikas, mille reeglid peavad määratlema nende mitmesuguseid suhteid ja piiritlema üksteisele esitatavaid nõudeid, siis on selge, et sellise nõude rahuldamine, mille aluseks olevat printsiipi ei tunnustaks mitte igaüks üldises positsioonis (s.o positsioonis, kus osapooled vastastikku esitavad ja tunnustavad print- siipe), ei saa olla praktika omaksvõtmise põhjuseks. Selliselt nähtuna ei luba nõude taust teda kaalutlemisel arvestada; et selline nõue saab olla väärtus iseeneses, tuleneb indiviidide vaatlemisest erinevate võimalustena jaotada hüvesid, st isoleeritud isikutena, kes administratiivsete või heatahtlike annetuste väljajagamisel on nõudjate rollis. Teinekord võib isikute suhe tõepoolest olla selline, kuid see pole tüüpiline olukord ega, mis veelgi tähtsam, ka olukord, kus küsimus on praktikate, milles osalejad on üksteisega mitmel moel seotud, endi õigluse hindamises vastavalt standarditele, mille vastastikust tunnus- tamist neilt oodata võib. Seega, kui tahes ekslik ühiskondliku lepingu idee ajalooliselt ka poleks ning kui liialdatult seda ühiskondliku poliitilise kohustuse üldteooriaks ka ei peetaks, väljendab ta sobivalt tõlgendatuna siiski üht õigluse mõiste olemuslikku osa.

 

VIII

Lõpetuseks sooviksin ma teha kaks märkust.

Esiteks, utilitaristliku printsiibi algupärane teisendus (nagu ta nõuab praktikatelt, et nende poolt määratletud ametikohad ja positsioonid oleksid võrdsed; välja arvatud juhul, kui on mõistlik eeldada, et mingi kujuteldav inimene leiaks igal ametikohal, et ebavõrdsus on talle kasulik), nii tühine kui see esmapilgul ka ei paista, põhineb tegelikult hoopis teistsugusel õigluse kontseptsioonil. Olen püüdnud seda näidata, arendades arusaama õiglusest kui ausameelsusest ning osutades, kuidas selles arusaamas sisaldub praktika aluseks olevate printsiipide vastastikune heakskiit üldises positsioonis ning kuidas see omakorda välistab kaalutlustest need nõuded, mis rikuvad õigluse printsiipe. Nii toob printsiibi väike teisenemine esile hoopis teistsuguse arusaamade perekonna, teistsuguse õigluse mõistevaatlemise viisi.

Teiseks sooviksin ma veel märkida, et olen tegelenud õigluse mõistega. Püüdsin visandada sellist liiki printsiipe, millele võiksid tugineda praktikate õiglust puudutavad otsustused. Analüüs õnnestub niivõrd kui ta väljendab kompetentsete isikute poolt pärast põhjalikku kaalumist -ja järelemõtlemist tehtud otsustustes sisalduvaid, printsiipe. Võib eeldada, et igal rahval on arusaam õiglusest, sest iga ühiskonna elus peavad esinema vähemalt mingidki suhted, kus osapooled näevad ennast asetatuna ja suhestatuna nii, nagu seda nõuab õigluse kui ausameelsuse kontseptsioon. Ühiskonnad ei erine üksteisest mitte selle arusaama olemasolu või puudumise poolest, vaid selle poolest kui ulatuslikult nad seda rakendavad ning kui kaalukaks nad seda peavad teiste moraalimõistetega võrreldes.

Nende variatsioonide ja variatsioonide põhjuste mõistmiseks on hädavajalik kindel arusaam õiglusest endast. Ükski uurimus moraaliideede arengu ja nende erinevuste kohta pole olulisem kui fundamentaalsete moraalimõistete analüüs, millest too sõltub. Sellepärast püüdsin ma analüüsida õigluse mõistet, mis peaks kehtima üldiselt, ükskõik kui suur on selle mõiste osa antud moraalisüsteemis, ning mida võib kasutada seletamaks inimeste mõttekäike õiglusest ning selle suhetest teiste moraalimõistetega. Kuidas seda sel eesmärgil kasutada, on ulatuslik teema, mida ma ei saa siin loomulikult üles võtta.

Mainin seda ainult rõhutamaks, et tegelesin õigluse mõiste endaga,  ning osutamaks, millist kasu selline analüüs minu arvates annab.

*             *             *