SISSEKANNE # 141
Sissejuhatus
Alljärgnev meediaseiris vaatleb Mark Soosaare tegevuse kajastamist meedias kolme nädala jooksul (17.09.-09.10.2020).
Mark Soosaar on Pärnu avaliku elu tegelane, linnavolikogu liige, Pärnu Uue Kunsti Muuseumi (UKM) asutaja ja juht ning Läänemere Kunstisadama projekti eestvedaja. Ta on ka rahvusvaheliselt tuntud filmilavastaja ja dokumentalist, Pärnu rahvusvahelise teadus- ja antropoloogiafilmide festivali eestvedaja, Kihnu kultuuri edendaja, poliitik ja raadioajakirjanik. Mark Soosaare ühiskondlik-poliitilist ja kultuurhariduslikku tegevust ei ole võimalik alahinnata, tema tegevus on pikka aega olnud nähtav nii üleriiklikul, aga eriti just kohalikul tasandil. Ta oli muuhulgas X ja XI Riigikogu liige.
Viimastel nädalatel on Mark Soosaar sattunud teravdatud avaliku tähelepanu alla - jällegi nii kohalikul kui üleriigilisel tasandil. Põhjuseks on kunsti- ja kultuuri teemad, mida on võimendanud majanduslikud probleemid. Käesoleva meediaseirise alguspunktiks on valitud 17.09.2020, mil toimus Pärnu linnavolikogu istung, mis ületas mõnede ebatavaliste asjaolude tõttu riikliku uudiskünnise. Seiris jälgib Mark Soosaare isiku kajastumist meedias, selle tonaalsust ja sagedust. Joonistub välja kolm sündmust, mille keskmes asub ühel või teisel määral Mark Soosaare isik:
- volikogu istung ja skandaalne kunstikriitika,
- poleemika Läänemere Kunstisadama ümber,
- Uue Kunsti Muuseumi majandamisega seotud probleemistik.
Pealkirjas sisalduv sõnamäng pärineb käesoleva aasta oktoobrikuu Müürilehest (nr 100) ja peegeldab tabavalt kogu agendat, milles Mark Soosaarel on täita kui mitte ainuroll, siis võtmetähtsusega osa kindlasti.
Seiris on koostatud kirjutava meedia põhjal, uuritud on ülaltoodud ajavahemikku jäävat eestikeelset ajakirjandust veebikeskkonnas.
Meediakajastuse ülevaade: taust ja sisuanalüüs
17.09.2020 toimus Pärnu linnavolikogus istung, kus arutati Pärnusse kavandatava kunstikeskuse, nn Läänemere Kunstisadama ehitamise üksikasju. Kuna projekti rahastajate hulgas on ka kohalik omavalitsus, antud juhul Pärnu linn, siis oli Mark Soosaar projekti eestvedaja ja kõneisikuna kutsutud volikogu ette, et projekti eri aspekte ja tulevikuperspektiivi lähemalt tutvustada. Pärast Mark Soosaar ettekannet võttis sõna EKRE (Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna) esindaja, volikogu liige Heldur Paulson, kes arvustas projekti ja oma sõnadele n-ö. kaaluandmiseks demonstreeris volikogule slaidiprogrammi kaasaegsest kunstist ja tegi kriitikat selle kontseptsioonide üle. Salvestus istungilt läks kohaliku ajalehe (Pärnu Postimees) veebiväljaandes otsekohe viraalseks, 5-minutiline videolõik jõudis kiiresti nii tava- kui sotsiaalmeediasse (Facebook).
Esimene artikkel ilmus sama päeva õhtul Pärnu Postimehe (edaspidi: PP) veebilehel 17.09.2020 kell 17:47 (Siiri Erala: „Maailmakuulsad kunstnikud ja Mark Soosaar sattusid ekrelaste turmtule alla“), kus avaldati nii video kui pildigalerii koos sündmuste ülevaatega. Artikkel oli informatiivne, s.t. puudus hinnang, kuid kandis selget sõnumit, et siit tuleb korralik skandaal. Põhirõhk oli Heldur Paulsoni etteastel, kus ta illustreeriva slaidiesitluse toel arvustas maailmakuulsat kunsti, millest ei pruukivat aga valijad ehk maksumaksjad aru saada. Kriitikatule all olid Mark Rothko, Piet Mondriani, Theo van Doesburgi jt tööd. Artikli tonaalsust kandsid edasi fotod (näoilmed, kehakeel jms). Heldur Paulsoni kunstikriitika hakkas sotsiaalmeedias meemidena elama oma elu, mis jääb siinse monitooringu skoobist välja. Kuid artiklist kasvas välja laiem huvitatus Mark Soosaare tegemiste suhtes, kes sündmusteahela käivitas. Mark Soosaar oli kajastatud nii tekstis kui fotodel.
Delfi portaalis 18.09.2020 ilmunud artikkel refereeris PP-s ilmunut („Läänemere kunstisadama projekti vastu seisev Pärnu volikogu EKRElane tümitas kaasaegset kunsti“), milles selgelt väljendub halvakspanu (nt verb „tümitama“ on ühemõtteliselt ja igas kontekstis pejoratiivne). Mark Soosaar on siin kannataja positsioonis – isik, kellele tehakse liiga; kultuuri- ja kunstiedendaja, keda ründab koalitsioonipoliitik ja kunstivõhik.
18.09.2020 avaldas PP veebileht arvamusartikli Isamaa fraktsiooni poliitikult, volikogu liikmelt Andres Metsojalt („Andres Metsoja: Mark Soosaar ei ole ära teeninud sellist suhtumist“. See oli reageering sündmusele, millest kumab läbi ilmne soov anda sündmusele rõhutatult poliitiline kaal. Tonaalsus on süüdistav, etteheiteid tehakse linnapeale ja volikogu esimehele, miks räiget sõnavõttu ei peatatud. Mark Soosaare isik on siin positiivse varjundiga, taaskord asetatud kannataja positsioonile. Mark Soosaart on alandatud ja mõnitatud, nendib Andres Metsoja.
24.09.2020 ilmub PP-s arvamusartikkel EKRE fraktsiooni esindajalt Helle Kullerkupult („Helle Kullerkupp: EKRE linnavolinikud toetavad kunsti Pärnus, kuid mitte iga hinnaga“). Fookuses on majanduslik aspekt - majanduskriisi kontekstis käivad kunstiinvesteeringud linnale üle jõu. Artikkel tõukub küsimusest, kas linnakodanikud on valmis loobuma 40 aastat kõneldud uuest sillast Mark Soosaare kunstisadama kasuks, kui maksumaksjale tähendab see miljonilisi väljaminekuid ja viis aastat kunstihoone käimashoidmise kohustust? Mark Soosaare isik kajastub selles artiklis nimena/vahendina/tööriistana, mille abil poliitiline vastasleer soovib represseerida koalitsiooni; Helle Kullerkupp kinnitab, et keegi pole soovinud Mark Soosaart hukata ega alandada või mõnitada. Siit on näha nihet isikult probleemile: tähelepanu tulevat pöörata majandusküsimusele, isiklik aspekt on võimendatud vastasleeri poolt. Samas kasutab Helle Kullerkupp verbi „hukkama“, mis omakorda mõjub võimendavalt.
25.09.2020 võtab PP-s sõna SDE fraktsiooni kohalik esimees Kalev Kaljuste („Kalev Kaljuste: Kunstisadama abil eurooplaseks“), kelle arvamusartikkel loob tulevikuprojektile positiivse fooni. Kaljuste oli kultuuriministeeriumi, Pärnu linna ja SA Uue Kunsti Muuseumiga ühise sihtasutuse loomise eelnõu algataja, selle peaülesanne on Läänemere kunstisadam välja ehitada. Soosaar kui idee algataja saab kiitust kastist välja mõtlemise eest, artikli tonaalsus on kätketud Gustav Suitsu tuntud fraasi „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“, millele on kultuuriringkondades antud üheselt mõistetav tähendusloome. Soosaar ja Kaljuste on erakonnakaaslased, mistap erapoolikus teemas on sisse kodeeritud ja samas loogiline. Mark Soosaare kuvand teeneka kultuuritegelane ja visionäärina on positiivne.
Seejärel kandub aga meedia põhirõhk Uue Kunsti Muuseumi (edaspidi: UKM) hoone probleemile. Nimetatud asutus alustas tegevust 1990. aastal Mark Soosaare eestvedamisel, tollal kandis see küll Chaplini kunsti- ja kultuurikeskuse nime (pärnakate kõnepruugis on UKM endiselt tuntud „Chaplini“ nime all). UKM kolis sisse linna administratiivhoone (nn parteimaja) esimesele korrusele, kus hakati edukalt korraldama näitusi ja filmifestivali, omal ajal ka dźässifestifali Fiesta. Aegade muutudes vahetas hoone mitu korda omanikke, tekkisid vaidlused rendi ja renoveerimisega. Linna toetusel majandas Mark Soosaar UKMi sisuliselt nullrendiga, mis arvestades hoone asukohta (kesklinna ja rannarajooni piiril) oli suur omanike-poolne vastutulek ja kasulik UKMi toimimisele. Siiski, vaidlused tekitasid olukorra, kus maja hooldusesse ei panustanud eriti enam ükski osapool ning tänasel päeval on jõutud avariiohtlikku olukorda. Siit koorubki probleemi olemus ehk põhimõttelised vastuolud hoone omaniku (kinnisvarafirma) ja rentniku UKMi vahel, kus omanik nõuab võlasumma tasumist või pinnalt väljakolimist – hoonet ootab ees renoveerimine korterelamuks. Nullrendiga pole omanik ammu enam nõus, kuid UKM ei soovi lahkuda, tõlgendades vastavaid lepinguid teisiti. Ja Läänemere Kunstisadama projekti taustal lahvatab kohalikus meedias uus kirglik skandaal, mis saab alguse 28.09.2020.
Õigupoolest avaldab Delfi Ärileht juba 27.09.2020 hilisõhtul veebis sensatsioonimaigulise uudise „Üürileandja lukustas Uue Kunsti Muuseumi uksed: "Tegemist on kõige klassikalisema puuküürniku juhtumiga", mis annab teada, et tohutule üürivõlale viidates sulges kohtutäitur omanikfirma palvel 27.09 õhtul uksed. UKM ja Mark Soosaar tembeldatakse puuküürnikuks. Torm puhkeb järgmisel päeval, kuid Delfi rohkem teemasse ei süüvi. Artikkel on Mark Soosaare suhtes negatiivse alatooniga.
28.09.2020 ilmub PP-s reportaaź, kuidas hoone omanik, kinnisvarafirma Novira Capital OÜ, tõstis UKM-i majast välja (Meelis Kalme. „Turvamehed ei lubanud uue kunsti muuseumi eestvedajat majja“). Antakse esimene ülevaade sündmuste käigust koos taustinfoga ja asjakohase fotogaleriiga. Reportaaź on neutraalse tooniga, kuid sõna saavad Novira Capital OÜ esindajad. Mark Soosaar selles reportaaźis sõna ei saa (või ei anna kommentaare), küll aga on ta esindatud fotodel (seda võib vaadelda graafilise kommentaarina; räägivad źestid ja näoilmed).
Samal päeval, 28.09.2020, ilmub PP-s teinegi lugu, seekord Mark Soosaare positsioonilt (Anu Jürisson:„Mark Soosaar: Meid välja tõstnud Novira rikub jämedalt seadust“), kus Mark Soosaar räägib emotsionaalselt enda ja maja personali läbielamistest. Ta ütleb: “Minu arvates ei tohi kultuuriga niimoodi mängida. Meie inimesed on täna öösel magamata olnud ja endast väljas, sest see on uskumatu, mida Eestis tehakse.“ (PP, 28.09.2020). Ta kirjeldab omaniku jõuvõtteid ning ühtlasi käib välja uue kaardi, milleks on kohe algav Pärnu antropoloogia-filmide festival ja mille toimumine on nüüd ohtu sattunud: „Sellises olukorras, kus meilt on võetud ligipääs festivali serverile, 50 000 eurot maksnud digitaalkinoprojektorile, mida Pärnu linn aitas meil osta, filmivaatamissaalile, arhiivile ja dokumentatsioonile, ei ole võimalik rahvusvahelist filmifestivali korraldada – kui sind on ühendatud kogu su veresoonkonnast lahti“ (PP, sealsamas). Artikkel on lanseeritud kultuuritoimetuse poolt, seetõttu on märgatav ajakirjaniku poolehoid Mark Soosaarele, kes valutab südant kunstikollektsiooni saatuse pärast. Lõpetuseks lisab Mark Soosaar nõrdimusega: „Me ei tea, mida need inimesed võivad ette võtta, sest sellist käitumist ma ei oleks küll Eesti Vabariigis oodanud. Niimoodi käituti Stalini ajal ja võib-olla Nõukogude Liidus hilisematel aegadel.“ (PP, sealsamas). Mark Soosaar on siin oma väljaütlemistes emotsionaalne ja impulsiivne, ent märgata on nn suunatud sõnumit, manipulatsioonikatset avalikkusega, hinnates kasvõi viimast tsitaati. Teda näidatakse kannataja rollis, kellele tehakse ülekohut; mõte on selles, et kohalik kultuurielu on ahne ja ebaausa kinnisvarafirma poolt löögi alla seatud.
28.09.2020 õhtul ilmub PP veebis uudios, et linn on valmis Mark Soosaarele appi tulema („Linn on valmis ulatama muuseumile abikäe“), loodab konflikti lahenemisele ja samas rõhutab, et linn on endapoolsed kohustused (kommunaalide maksmine esitatud arvete alusel) nii Soosaare kui omaniku ees täitnud.
29.09.2020 ilmub jätkureportaaź omaniku positsioonilt (Eno-Gerrit Link. „Hoone omanik lukustas Pärnu uue kunsti muuseumi uksed“). Artikkel on kirjutatud majandustoimetuse poolt ja seal on kannataja poolena näidatud kinnisvarafirmat ning Mark Soosaart koos muuseumiga esitatakse puuküürniku staatuses. Selgitatakse tausta: UKM on üürivõlglane, kel on tasumata 660 000 eurot, omanik ei saa maja renoveerida, sest UKM keeldub välja kolimast. Siin ilmneb Mark Soosaare ambivalentne kuvand – tuntud kultuuritegelane ja samal ajal puuküürnik. Neist kahest viimatimainitud artiklist kumab läbi teatud vastuseisude rõhutamine: vaim versus võim, kultuur versus äri, pehmed väärtused versus betoon.
29.09.2020 ilmub PP-s teinegi artikkel (Eno-Gerrit Link. „Novira Capital võib 660 000 nõudest uue kunsti muuseumilt loobuda“), mis annab märku, et jäik vastasseis võib leeveneda. Omanik lubab võlanõudest loobuda, kui muuseum rahumeelselt välja kolib. Artikkel on positiivne omaniku suhtes, kes tuleb Mark Soosaarele vastu, ehkki omadel tingimustel. Sõna antakse ka Mark Soosaarele, kes vaidlustab nõudeid kui täiesti imaginaarseid-fantastilisi ja ütleb need olevat välja mõeldud. Süüdistus tehakse omanike aadressil, kes ei paranda tilkuvat lage ja seavad nii ohtu kunstikollektsiooni. Nenditakse, et hoopis muuseum on oma nappidest ressurssidest teinud hädaremonti. Artiklist jääb mulje, et Mark Soosaar on solvunud, artikli toon on tema suhtes veidi negatiivne. Lisaks on Soosaar kohtusse hagi esitanud ebaseadusliku väljatõstmise pärast.
1.10.2010 võtab PP ajakirjanik Kadrin Karner kokku poliitikute seisukohad UKMi maja-saagas („Lugege, kui erineval seisukohal on poliitikud UKMi toetamise suhtes“). Nagu pealkiri sedastab, on arvamused seinast seina, aga üldiselt prevaleerib seisukoht, et poliitikud ei saa sekkuda eravaidlusse. On neid, kes fokuseerivad majanduslikule aspektile (kulud ja võlg), ja teisi, kes rõhutavad Mark Soosaare kultuuriedendaja rolli ja UKMi tähtsust. Nähtub, et teatava fooni on loonud juba eelnevad skandaalid ja tulipunktid, nt mainitud „kunsti-skandaal“ ja Läänemere kunstisadama projekt. Mark Soosaare kuvand on ambivalentne.
2.10.2020 avaldab PP artikli „Kohus otsustas: Esplanaadi 10 uksed avanevad Mark Soosaare ees taas“ (Lauri Habakuk), milles teavitatakse lugejat sündmuste arengust, kus Mark Soosaar pääseb kohtu otsusega mõneks nädalaks UKMi majja, kuna filmifestival on vaja ära pidada. Soosaar on leplik, öeldes: „Alati leitakse ka kõige raskemas olukorras mingi lahendus.“ (PP, 2.10.2020). Siin on tunnetatav pingelangus; artikkel on neutraalne, aga murelik. Süüdistusi enam ei pilluta.
3.10.2020 võtab PP nädalasündmused kokku rubriigis „Nädalast jäi kõlama“ (Kadrin Karner. „Taba lendas eest!“) ja avaldab lootust, et saavutatakse kompromiss. Kõlab põhimõte: audiatur et altera pars. Omanikule soovitakse kannatlikku meelt, rakendatud meetmeid võib mõista. Ka Mark Soosaart tuleb mõista. Toon on neutraalne, leplik.
6.10.2020 ilmub PP-s artikkel, mis räägib UKMi uue maja otsingutest (Eno-Gerrit Link. „Uue kunsti muuseum loodab leida uue kodu endises pangahoones“), mis vaatleb olukorda Mark Soosaare vaatepunktist. Artikkel on neutraalne, leplik.
Siit edasi võib täheldada kohaliku meedia põhjal, et esialgne torm veeklaasis on vaibunud. PP on kõik aspektid üle käinud, pooled on otsimas lahendusi.
Kuid üleriigilises meedias puhutakse skandaal jälle lõkkele Eesti Ekspressis 7.10.2020 ilmunud portreeloos, milles ajakirjanik Kadri Karro intervjueerib UKM-s Mark Soosaart (Kadri Karro. „Mark Soosaare valede kunst“). See on tõeline setting the scene, üleriiklik tour de force, kus uuriva ajakirjanduse lipulaeva EE ajakirjanik on pealinnast provintsi kohale sõitnud ja püüab välja selgitada/meelitada lõplikku tõde. Artikkel on ründav, eelarvamustega ja konfliktile orienteeruv, kuna Mark Soosaar on samuti tõrges ja eelarvamustega, dotseeriv-patroneeriv, häälestades ajakirjaniku veel enam enda vastu. Mark Soosaar kommunikeerib end halvasti, tulemuseks on portreelugu, mis näitab teda negatiivses valguses – manipuleerija ja hämajana. Kommentaarid on võetud linnapealt ja volikogu liikmeilt ning nende ütlused võimendavad negatiivset fooni. Peakiri on selle mulje üheseltmõistetav kinnitus. See on suunatud Mark Soosaare kui isiku vastu.
9.10.2020 võtab Kadri Karro EE-s teema veelkord üles („Pärnu linnapea: Mark Soosaar keeldub näitamast Läänemere Kunstisadama ehituslepingut“), mis kinnitab eelmise artikli negatiivset fooni. Mark Soosaart näidatakse probleemse juhina, kelle majandamisoskused seatakse kahtluse alla.
Vastukaaluks avaldab aga kultuurileht Sirp 9.10.2020 Jaan Elkeni kirjutise „Viimane mohikaanlane“, mis loob Mark Soosaarest taas positiivse kangelase. Artikkel sedastab, et Mark Soosaarele on inimeste usaldamine, suusõnaliste kokkulepete pidamine ja usk kõikevõitvasse kultuuri karuteene osutanud. Avatakse Mark Soosaare sotsiaaldemokraatlikku ja liberaalset tausta ning mööndakse, et need väärtused, mille eest ta on aastakümneid seisnud, on sattunud löögi alla. Artikli autor järeldab, et Mark Soosaar on ebavõrduse ja mainekahju ohver, kuna UKM ei suuda mastaabilt ja võimalustelt kunagi võistelda KUMU ja Tartu Kunstimuuseumiga.
Samas Sirbi numbris, 9.10.2020, ilmub ka teine arvamusartikkel Mark Soosaare toetuseks (Reet Varblane. Üksi ei tule enam välja), kus lahatakse probleemi kultuuritegelaste seisukohalt ja n-ö. eemalseisja pilguga. Soosaarele antakse väga positiivne kuvand: ta on võimekas initsiaator, südamega toimetav visionäär, kes on aga sattunud majanduslikult keerukasse olukorda, kuna ei jaksa enam üksi asja vedada. „Põlve otsas tegutsemine“, mis 1990ndail oli sageli ainuvõimalik praktika, viib tänases maailmas probleemidesse.
Siinkohal võibki vaadata, kuidas vaatavad Mark Soosaarega seonduvale konservatiivsed uudisportaalid Objektiiv ja Uued Uudised.
EKRE uudisteportaal Uued Uudised (UU) käsitleb temaatikat väikese nihkega ja võtab Mark Soosaare suhtes negatiivse hoiaku. 01.10.2020 ilmub UU-s Aarne Mäe kolumn, mis kaitseb Heldur Paulsoni ettekannet ja kritiseerib tugevalt nii Läänemere Kunstisadama projekti kui Mark Soosaare isikut (Kus siin lehm on? Aga kus on tool?) Tegemist on ideoloogiliselt laetud arvamusega, mille toon on põlglikult üleolev ja stiililt lahmiv.
7.10.2020 ilmub UU portaalis arvamus „EKRE nõudis Pärnus aru, ent lehma asemel olid pildil vaid Mark Soosaare valed“, mis, toetudes EE portreeloole ja leides sealt omale sobivad argumendid, võtab teema kokku, meenutades alguspunktina volikogu istungit ja lõpetades iroonilise tõdemusega: „Nii, et kõiki, kes pildilt lehma otsisid, olid valele teele juhatatud. Tegelikult oligi pildil midagi muud – ja selle alt paistis isegi moodsa kunsti võhikule välja Mark Soosaare murumüts.“ (UU).
Objektiivi portaalis ilmub aga kaks arvamusartiklit Kivisildnikult („(:) kivisildnik värdjaliku kunsti vastu“, 6.10.2020) ja Karol Kallaselt („Kas kaasaegse kunsti mõistmine nõuab “õiget” usku?“, 7.10.2020), mis kohalikult tasandilt – mõlemad on Pärnu elanikud – lahkavad moodsa kunsti olemust üsna provokatiivsel moel, kuid rünnatakse mõttemaailma, mitte konkreetset isikut või institutsiooni. Mark Soosaart puudutatakse konteksti-siseselt, möödaminnes.
Meediakajastuse lõpetuseks olgu ära toodud Kaupo Meieli, ka pärnaka, päevakommentaar rahvusringhäälingu veebis ja Vikerraadio eetris 9.10.2020, milles nendib, et Pärnu kunstielu on teinud kogu Eestile sel sügisel suure teene ja pannud palju inimesi mõtisklema kunsti ja raha üle ning sedastab EE artiklile viidates (Mark Soosaare valede kunst), et „ kogu see asi on lootusetult segane ja tõotab lähiajal veel segasemaks minna. Kui isegi Pärnu linnapea Romek Kosenkranius ei saa enam ammu täpselt aru, mis toimub ja kellel on õigus, mis siis veel rääkida inimestest, kes Pärnus ei ela ning lähtuvad oma hinnangute andmisel ainult kõhutundest. /.../ Kuidas Uue Kunsti Muuseum, Pärnu linnajuhid, kultuuriministeerium, ärimehed, Mark Soosaare sõbrad ja vaenlased kogu selle probleemipuntra lahti suudavad harutada, on veel teadmata. Võib-olla läheb kõik veel hästi. "Hästi" tähendaks selles kontekstis, et kunst jääb alles ja raha jääb alles, mida on aga raske uskuda, sest kõike ka korraga ei saa.“ (ERR, 9.10.2020).
* * *
Meediaseiris hõlmas 25 ajakirjanduslikku ühikut, esindatud oli uudis, reportaaź, arvamuslugu ja intervjuuvorm. Kohalik meediaväljaanne Pärnu Postimees kajastas Mark Soosaare isikut vaadeldaval ajaperioodil 13 artiklis (54%), üleriigiliselt ilmusid artiklid Delfis (2), Eesti Ekspressis (2) ja Sirbis (2), samuti portaalides Uued Uudised (2) ja Objektiiv (2) ning ERR portaalis (1). Artiklite arvu ja joonist illustreerib joonis 1.
Joonisel 2 nähtub artiklite arv ajalises lõikes ehk meediakajastuse intensiivsus. Perioodi algul lahvatab nn „kunstiskandaal“ (H. Paulsoni ettekanne), mis lähtub Mark Soosaarest, kuid keskendub mitte niivõrd isikule, vaid eeskätt kunstimõistmise probleemile üldse. Ilmub palju vastukaja, kuid need ei puuduta Mark Soosaare isikut. Perioodi keskel tõusetub UKMi maja probleemistik – siin on Mark Soosaar kui UKMi juht suure tähelepanu all. Perioodi lõpus on näha teema refokusseerimist, ilmuvad artiklid Eesti Ekspressis ja Sirbis.
Artiklite tonaalsus on huvitaval kombel balansseeritud, nagu illustreerib joonis 3. Käesoleva analüüsi autori subjektiivsel hinnangul oli 25 meediakajastusel vaadeldava isiku suhtes positiivne hoiak 8 juhul ja neutraalne samuti 8 juhul, 9 kajastust oli siinkirjutaja arvates negatiivse varjundiga. Oli tugeva poolehoiuga kajastusi (Sirp, PP mõned arvamuslood) ja ka tugevalt negatiivseid kajastusi (Eesti Ekspress, Uued Uudised).
Źanriliselt on ilmunud materjal määratletav arvamusloona 12 juhul, uudisena 7 juhul, reportaaźina 5 juhul ja uurimusliku intervjuuna 1 juhul.
Kokkuvõte
Meediaseirise eesmärk oli anda ülevaade eestikeelsest meediakajastusest, mis on tõukunud Mark Soosaare isikust. Vaadeldav periood oli kolm nädalat ehk 17.09-09.10.2020. Selle aja jooksul tuvastus 25 erinevat artiklit nii tava- kui sotsiaalmeedias, źanriliselt olid esindatud ajakirjanduslik reportaaź, uudised, arvamuslood ja intervjuu. Selgus üllatav balansseeritus meediakajastuse tonaalsuses, kuid negatiivne foon vaadeldava isiku suhtes jäi seirise autori hinnangul napilt domineerima.
Artiklite voost võib järeldada, et Mark Soosaare
tegevust jääb meedia edaspidigi käsitletud sündmuste kontekstis jälgima.
Lisa: seirises vaadeldud artiklid
