neljapäev, 20. mai 2021

"THE GO-GO'S". ALISON ELLWOODI FILMIST JA ÜLDSE

 SISSEKANNE # 158



„In the beginning there was a beat. And the beat was good. They found the beat. They got the beat. They gave us the beat!“  - nii kutsus Dan Aykroyd 1984. a.  MTV Awards galal lavale maailma parima tüdrukutebändi The Go-Go’s kaks liiget Belinda Carlisle’i ja Kathy Valentine’i, kes kuulutasid välja aasta parima meeslaulja video.

Selle klipini jõudsin ma mõistagi YouTube’i kaudu – tänu jumalale, et see olemas on. 1984. aastal mul ei olnud MTVd,  ma olin laps ja elasin õnnelikult raudse eesriiide taga, mis hoidis eemal glamuurse ja paheliselt peibutava Lääne popkultuuri – välisilmast mõistsin ma niipalju, kui Vambola Põder „Rahvusvahelises panoraamis“ kõneles.  Tal olid sarvraamidega prillid ja pruun pintsak ning ta rääkis, kuidas jänkipresident Reagan haub kurikavalat tähesõjaplaani ja rikub nõukogude laste helge lapsepõlve. The Go-Go’ tüdrukutest ei rääkinud ta sõnakestki.

Kulus aastaid, kui minuni jõudis nende kõige kuulsam album „The Beauty and The Beat“ (1981), mis meeldis mulle kohe esimesest kuulamisest.  See on täiesti flawless, kõik 11 lugu sobituvad pusletükkidena perfektselt oma kohale. Seal on „We Got The Beat“, „Can’t Stop The World“, „Skidmarks On My Heart“, „How Much More“, „This Town“ ja loomulikult „Our Lips Are Sealed“. See on üks kõige positiivsema vaibiga album, mida soovitavalt tuleks kuulata lahtises kabrioletis ja kõvasti, suvel ja päikeselise ilmaga. San Fernando org, California, otse sinu autos, või kodus, või telefonis.

Kes täpselt bändis laulab, seda ma ei viitsinud kaua aega endale teadvustada. Siis ma nägin videot „Our Lips Are Sealed“, kus tüdrukud kruisivad mööda Beverly Hillsi Buick LeSabre kabrioga ning lõpuks sulistavad purskkaevus, kuulsas Electric Fountainis Wilshire Boulevardi ja Santa Monica Boulevardi nurgal, lootes, et politsei nad korrarikkumise eest arreteeriks (kuna see olnuks nii äge). „Pay no mind to what they say – it doesn’t matter anyway, our lips are sealed,“ laulis blondiin Belinda Carlisle. Brünett, haldjalik Jane Wiedlin laulis oma lapseliku häälega meeldejääva „Hush my darling…“ osa. Ma olin hetkega müüdud. (Kes poleks?)

Minust sai andunud Go-Go fänn. Ma ei tea, kuidas küll nii juhtus, aga The Go-Go’s  hakkas mulle täiesti pähe. Veider: kaheksakümnendate bubble-gum power pop, mis nakatas mind kiiremini kui mistahes koroonaviirus ja haaras jäägitult.

Ameerikas on nad jätkuvalt popid. Ka mujal. Seda kummastavam on, et Eestis ei teata bändist suurt midagi. Nojah, küllap tuleneb see sellest, et oma aja kultus-DJ Tõnis Erilaid neist ka ei rääkinud ega mänginud, ajakiri „Noorus“ ei kirjutanud. Aga isegi praegu ei tule guugeldades välja eestikeelset informatsiooni, siinse meedia jaoks seda bändi ei eksisteeri.  Ometi on The Go-Go’s siiani ainus tüdrukute ansambel, kes on jõudnud oma debüütplaadiga „Beauty and the Beat“ Billboardi edetabeli tippu ja püsinud seal kuus nädalat. Album müüs  üle miljoni eksemplari ja üks kolmest I.R.S Recordsi toodetud albumist – teised kaks olid REMi omad -, mis selle verstapostini on üldse jõudnud. Ka järgmine plaat, 1982. aastal ilmunud „Vacation“  müüs enam kui pool miljonit eksemplari. Sealjuures esitasid nad omaenda kirjutatud loomingut ja mängisid omaenda pillidel ning nende edu taga ei seisnud kõikvõimast meessoost niiditõmbajat, svengalit, nagu näiteks The Runaways’i Kim Fowley).  „Me saavutasime kõik ise,“ ütleb Belinda Carlisle, ilmse rõhuasetusega viimasel sõnal.

2020. aasta jaanuaris esilinastus Sundance’i festivalil dokfilm „The Go-Go’s“, mille autoriks on Austraalia-Iiri filmilooja Alison Ellwood. Oma sõnul ei olnud ta bändi tulihingeline fänn, pigem kõrvalseisja, kes teadis-tunnetas The Go-Go’t ajastu vaimu kandjana. Ellwoodi sünniaasta jääb The Go-Go tüdrukutega samasse ajaperioodi, ta oli nende kaasaegne. Seega võttis Ellwood vastu ettepaneku neist film teha mitte niivõrd fännina, vaid pigem huvitas teda feministlik aspekt bändi tekkeloo ja suurekskasvamise taga. Ehkki The Go-Go’s ei olnud feministliku ideoloogiaga bänd selles mõttes, nagu ütles Carlisle, et „nüüd me alles näitame meestele, fuck them“. Feminism väljendus selles, et nad olid edukad meeste  juhitud  bisnises, maskuliinses muusikatööstuses.  „Me ei olnud meeste poolt kontrollitud,“ rõhutab Carlisle veendunult. Tõepoolest, Ellwoodi film heidab sellele detailse pilgu.

Film on ülesehitatud klassikalise rokidokumentaali võtmes – algne punkesteetika,  DIY mentaliteet („Mida toorem, seda parem,“ nendib bändi esimene trummar Elissa Bello), sihikindel bändi ülesehitamine ja professionaalsuse tõus, ka ambitsioonide kasvamine, õnnelike juhuste ettesattumine, kiire tõus popmaailma tippu, sex, drugs & rock’rolli elustiil ning lagunemine kuulsuse koorma all. See võiks olla üks tavaline dokfilm paljude sarnaste seas, kuid Ellwood on osanud läheneda omapärase sümpaatse nurga alt. Kõigepealt annab ta võrdselt sõna kõigile viiele Go-Go klassikalise koosseisu liikmele – diivalikule lauljale Belinda Carlisle’ile, laulukirjutajatele ja kitarristidele Jane Wiedlinile ja Chgarlotte Caffey’le, basskitarristile Kathy Valentine’ile ja trummarile Gina Schockile. Nad vaatavad kaamerasse ja räägivad filtrita, mitte keegi ei asetu domineerivasse rolli. Intervjuudest, mida illustreerivad rikkalikud fotod ja filmikaadrid, joonistub välja iga bändiliikme panus, millest omakorda tekkis see kordumatu sünergia ja lavakeemia, mida võib tajuda varastel kontsertsalvestustel, eriti 1981. a. esinemisel Palos Verdesi keskkoolis (jäädvustatud „Totally A Go-Go“ filmina). Sõna saavad ka endised bändiliikmed, varased Elissa Bello (trummid) ja Margot Olavarria (kitarr), hilisem Paula Jean Brown (kitarr), algne mänedzer Ginger Canzoneri (kes üpris kogenematuna hakkas bändi üles töötama, kuna talle meeldisid seesugused naiste kommuunid), punkpoeet Pleasant Gehman, kes juhatas Jane Wiedlini pisikesesse pungiklubisse The Masque Hollywoodis, kus kogunesid linna punkarid, sealhulgas The Germs, milles  mängis trumme Dottie Danger ehk Belinda Carlisle. Sõna saab I.R.S plaadifirma asutaja Miles Copeland, kes julges The Go-Go’ga sõlmida plaadilepingu, kuivõrd suured kompaniid ei olnud tüdrukutebändist kui kontseptsioonist huvitatud (põhjendades näiteks, et The Runaways ei löönud USAs läbi ega müünud suurt midagi: girls just don’t sell!). Sõna saab produtsent Richard Gottehrer, kes soovitas tempo maha tõmmata, nii et inimesed saaksid sõnadest aru ja meloodiad pääseksid esile.  Filmis kõnelevad Lynval Golding (The Specials) ja Lee Thompson (Madness) ning Stewart Copeland (The Police) – neil bändidel oli eduloos oma määrav osa: skabändid  viisid The Go-Go’ Inglismaale, kus ebasõbralikust publikust hoolimata („Show us your tits!“ röögib üks skinhead kurjakuulutavalt; nende pihta sülitati) panid nad aluse oma fännibaasile ja saavutasid tuntuse kodumaal, The Police aga kaasas nad oma tuurile soojendusbändina ja nende populaarsus kavas kõrgustesse. Loomulikult oli sellel kõigel oma hind, lõputu tuuritamine, uue muusika kirjutamise kohustus, rahade jaotamine, narkoprobleemid ja egode põrkumine  tekitasid bändis sisepingeid, mis kulmineerusid 1984. aastal Jane Wiedlini lahkumisega – pärast mida tunnistas Carlisle, et bändi eksisteerimine ilma temata on sisuliselt mõttetu. „Money, it wrecks everything,“ tõdeb filmis  Gina Schock.

Kuid… the story never ends. The Go-Go’s tuli taas heategevuskontserdiks kokku 1990. aastal, seejärel 1994. aastal ilmunud kogumiku jaoks (kirjutati kolm uut lugu) ning seejärel jäädigi esinema klassikalises koosseisus, mis päädis 2001. aastal ka uue plaadiga. „We are like family“ tõdeb Kathy Valentine, kes lahkus bändi koosseisust erimeelsuste tõttu 2012. aastal, kuid naasis 2018, sest ükski tüli ei kaaluvat üles seda ühtekuuluvusetunnet.

Ellwood on teinud hea filmi ning küllap kõnetab see film omamoodi neidki, kellele The Go-Go’s korda ei lähe. Ta on suutnud kõik bändiliikmed avada, nad on ekraanil sümpaatsed, jäädes siiski ausaks. Caffey räägib oma heroiinisõltuvusest, millest ei teadnud teised bändiliikmed ega produtsendid, Wiedlin räägib oma solvumisest,  kui talle ei võimaldatud laulda ühteainsat omakirjutatud laulu, Gina Schock ja Kathy Valentine räägivad tõrjutuse tundest, kui neid teavitamata bänd laiali saadeti.  Ja ometi on nad koos, Wiedlini sõnul „elusalt ja tervelt sellest jamast välja tulnud“ ja end uuesti leidnud. „We have got the motherfucking beat,“ ütleb Wiedlin nüüd filmi lõpus. Neil on õigus – they still got the beat.

Ahjaa, MTV Awardsil hõikasid Belinda ja Kathy välja David Bowie nime, kelle video „China Girl“  napsas sel aastal, 1984, parima meeslaulja video tiitli ei kelleltki muult kui Michael Jacksoni „Thrilleri“ eest.

Ja 12. mail 2021 teatati ametlikult, et The Go-Go’s nimetatakse Rock’n’Rolli Hall of Fame’i kui seni edukaim all female group popmuusika ajaloos. 

NB! Alison Ellwoodi filmi saab tellida siit!

Our Lips Are Sealed (1981)

 

teisipäev, 11. mai 2021

LAHKUMINE. VAHUR AFANASJEVI VALGED ROOSID

 SISSEKANNE # 157


41-aastaselt lahkus kirjanik Vahur Afanasjev. Arvan, see oli valik. Ega ma ei tea tegelikult. Olen lugenud tema reisiraamatut – või ei, pigem kogemuslikku sisekaemust – „Minu Brüssel“, mis erinevalt teistest sama sarja teostest oli väga mitmekihiline. Oli näha, et Brüsselis ametnikuks olemine, ehkki ajutine, käis kirjanikule vastukarva ning asetas ta sundseisu. See selleks. Meenub üks repliik, kus ta kuulas lennuki pardal kõrvaklappidest Joy Divisioni lugu „Atmosphere“ ja repeteeris laulu sõnu Walk away... in silence, don't walk away... in silence – igatsus ja äng. Olen mõelnud, et igaühe, kelle lemmiklugu on see on, peaks saatma ennetavalt psühholoogilisele nõustamisele. Käib ka minu enda kohta.

Nädal tagasi kirjutas Afanasjev Postimehes kolumni, tähendusliku pealkirjaga „Valged roosid“, kus arutles samanimelise laulu fenomeni üle Vikerraadio soovisaates. Et aastad muudkui lähevad, kuid see imalmagus lookene püsib muutumatult soovinimekirjas. Afanasjev kirjutab: „Aga ikkagi, „Valged roosid“. Juhtub see kõigiga? Minugagi? Millal, kas varsti? Võtame näiteks Jaan Kaplinski, ma ei tea, mis muusikat ta kuulab, äkki džässi? Või oleks ta hiljutise juubeli puhul tahtnud pigem kuulata õnnesoovi mõne Tarmo Pihlapi või Mati Nuude palaga? Ei tahaks uskuda, aga mine sa tea. Praegu tahaksin õnnesoovisaates enda sünnipäevaks Lou Reedi või Vennaskonda või Kinod. Ikka pigem Kinod. Aga ma olen veel noor, nelikümmend üks. Mul on aega õnnesoovisaateni. Näis, mis saab. Ega ma kritiseeri inimeste muusikavalikut, vaid mõtlen siiralt sellest, milles asi.“

Tunnistan, et ma isegi olen selle fenomeni üle mõelnud ja arutanud. Miks mitte soovida õnne oma vanale kamraadile vanadekodus 70. sünnipäevaks Sex Pistolsi looga „Pretty Vacant“, näiteks? See oli ju nooruspõlve lugu. Miks me vanast peast imalaks muutume? Oleks huvitav teada.

Afanasjev seletab asja nii: „Tuulevaiksed aastad. Ühel hetkel hakkad igatsema rahu. Kahekümnene naine heljub ja valutab, ootab ja kardab tulevikku, eksib ja eksib veel, kuni lapsed võib-olla stabiilsuse toovad. Neljakümneseks saav mees tormab, nina maas, ja avastab ennast keset enda tekitatud kaost. Inimesed tahavad saavutada ja põlevad läbi. Koroona tekitab lisapingeid. Ses mõttes on väga hea, et on soovisaade. Võib-olla oleks vajalik rahustava muusika kanal, mis kordaks soovisaate soovimustreid?“ Ma arvan, et siit võib paljugi välja lugeda. Keskea kriis, tundlik natuur, pidev rahulolematuse tunne. Kõige suurema manifestina mõjuvad aga mõtted kolumni lõpus, viimase kolumni viimased read: „Elul on etapid. Mina olen keskeas. Järgmisena tuleb vanadus. Tuleb leppida ja olla. Kerge see pole.“

* Lugedes Vahur Afanasjevi viimast kolumni. https://arvamus.postimees.ee/7240286/vahur-afanasjevi-viimane-kolumn-valged-roosid. 

 


Joy Division - Atmoshere (1979)