MERITOKRAATIA JA USALDUSE KÜSIMUSEST AVALIKU ORGANISATSIOONI JUHTIMISEL. JÄRELMÕTTEID.

 SISSEKANNE # 184

Alljärgnevalt kirjutan üles mõtteid, mis tõukusid Mark Bovensi ja Anchrit Wille raamatust "Diploma Democracy. The Rise Of Political Meritocracy" (2017, OUP)  ning kohe alustuseks tahan märkida, et olen raamatu autoritega sajaprotsendiliselt nõus, kuna olen isegi samasuunaliselt mõelnud ning loetu andis mu mõtetele kindlamad raamid äratundmises, et sarnased mõttemustrid esinevad ka teaduslikus kirjanduses. Selle üle, kuivõrd tõele hüpoteesid vastavad, võib alati arutleda (ja peabki), kuid poleemika esiletõus antud teemal on juba iseenesest väga tervitatav. Meritokraatia ja elitism – nagu kirjutasid ka Bovens ja Wille  Platoni näitel  - on iidsed ühiskondlikud nähtused, mille (lahti)mõtestamine mistahes kontekstis ei kaota kunagi oma relevantsust. Ükskõik, kui demokraatlikus ruumis me ka ei tegutse, jääb alati õhku teatud ebavõrdsuse teema – see võib olla üksnes instrumentaalselt paremini varjatud või kuidagi teisenenud näiliselt millekski, mis jätab meile mulje, et nüüd on teisiti.  

Teatavasti määratles Joseph Schumpeter - nn demokraatliku elitarismi eestkõneleja, demokraatia ja bürokraatia kokkusobitaja ning eliidi konkurentsi tähtsuse mõtestaja – demokraatiat kui poliitilise otsustamise sellist institutsionaalset mehhanismi, kus konkurentsivõitlus inimeste häälte ees selgitab välja otsustamisvõimu saajad. Liberaalne demokraatia on üksnes valitsemismeetod, mis eeldab mitme osapoole võistlust masside toetuse eest valimistel, kuid see ei tähenda vabadust, võrdsust, osalemist ega tulemusi, mis rahuldaksid kõiki inimesi (Dunleavy & O’Leary, 1995: 110). See on oluline hinnang, mõistmaks, et eliit tegutseb, s.o. suunab ja valitseb  paratamatult võimupositsioonile saades, kuigi teatud piirides ja legitiimsuse alusel. See haakub hästi raamatu autorite teesiga diplomidemokraatiat, mis minu hinnangul on õnnestunud kujundlik termin. Haridus võimaldab tõusta ühiskondlikul redelil või vähemalt soodustab seda, see toodab ka teatud määral alati meritokraatiat ehk talentide võimu, kus juhtpositsiooni on hõivanud haritud üliandekad inimesed või taoliste inimeste rühmitis (EKI definitsioon).

Iseenesest peaks see olema suurepärane lahendus, eriti veel siis, kui neile on antud seaduslik mandaat. Aga ometi tekitab see küsimusi, nagu selgus  Bovensi ja Wille raamatuski. Miks tajutakse ohtu selles, kui ühiskonna kõrgeltharitud elanikkonna kiht evib ühiskonnas ebaproportsionaalselt suurt mõju  või miks pole juba a priori rahustav teadmine, et liidrid on akadeemilise taustaga?  (Bovens & Wille, 2017: 139)  Ivan Krastev sekundeerib, tsiteerides Ralf Dahrenburgi, et meritokraatia on sõna, millel on kõike muud kui hea kõla, mis tähendab küll nende võimu, kes seda väärivad – kõige andekamate ja haritumate võimu: „Kes ei tahaks siis elada meritokraatias? See on kindlasti eelistatav plutokraatiale, kus staatuse määrab ära rikkus, või gerontokraatiale, kus tippu viib vanus, või isegi aristokraatiale, kus loevad päritud tiitlid ja valdused.”  Ja Krastev sedastabki sealjuures, et tuleb lahendada võtmeküsimus, miks meritokraatlikke eliite niivõrd jälestatakse (Krastev, 2014).

Krastev leiab, et tänapäeval me saame hääletada samahästi kui kõige üle, kusjuures noorem generatsioon pole oma demokraatiakogemust saanud sugugi poliitika prisma kaudu. Võib öelda, et demokraatia on kõikjal.  Krastev näitlikustab seda fännidele antud võimalusega hääletada kõiges oma lemmikmeeskonna üle reaalajas internetis, ostes 35 naela eest õiguse n-ö. mänedzeriks olla. Inimestele anti võim jalgpallimeeskondi “otse” juhtida just sel ajal, kui nad hakkasid kaotama oma mõjuvõimu valitsuspoliitika üle. Probleem on selles, et demokraatia säärane pidurdamatu levik on ühtaegu lõhkunud inimtegevuse eri sfääride vahelised piirid – piirid sfääride vahel, mida tuleks juhtida hääletamisega, ja nende vahel, mida peaks juhtima professionaalne pädevus – ning murendanud rahvahääletuse teel valitavate demokraatlike institutsioonide legitiimsust (Krastev, 2014).

Eesti kontekstis meenub mulle poleemika RMK vastse juhi ametissemääramise asjaolude ümber, õigupoolest on see hetkelgi väga akuutne teema. See on otseselt meritokraatia ja usalduse küsimus, selle raames võib konstrueerida mitmesuguseid arutelusid, olgu selleks pädevused, sinekuur, seesama andekate võim. Tegemist on olulise organisatsiooniga, millega on peaaegu kõigil meil, olenemata haridusest või ühiskondlikust positsioonist, kasvõi emotsionaalsel tasandil mingi suhe, puutumus. Abstraktselt on mets justkui kõigi oma, ehkki mõistame, et juriidiliselt kuulub see riigile ja eraomanikele.   Järelikult see kuulub res publica sfääri. 

Meelis Oidsalu on seda teemat põhjalikult (ja jällegi, emotsionaalselt) lahanud Rahvusringhäälingu veebis, mis on kantud kriitikast avaliku teenistuse toimemehhanismide vastu (suletus, otsuste vähene läbipaistvus).  Oidsalu hinnangul „saavad ulatuslikud muutused võimalikuks alles siis, kui avaliku teenistuse karjäärimudel muutub avatumaks. Kasuks tuleks ka suurem avatus avaliku teenistuse sees. Innovatsiooni avalikus sektoris pärsib esiteks avaliku teenistuse seaduse formalistlik rakendamine tippjuhtide valimisel, sh meritokraatlikest kaalutlustest kaugenemine, teiseks ülesalastamine, kolmandaks levinud suutmatus ausalt tunnistada vigu, neljandaks huvipuudus avalike teenuste arendamisvõimaluste vastu, viiendaks mainefetiš.“ (Oidsalu, 2022).  Veel sedastab Oidsalu, et RMK uue juhi peale „vihastamist tasub katsetada, sest tegemist on selgelt Eesti ametnike siseringi kuuluva persooniga. Igas võimustruktuuris tekib oma sisering, see pole paranoiateooria, vaid paratamatu võimudünaamika. Ka tippametnike siseringis jagatakse eksklusiivseid hüvesid – hästi tasustatud ametikohti. Kui siseministeeriumi endine asekantsler Erkki Koort kunagi kirjutas, et tippametnike konkursid on enamasti fassaad ja otsused tehakse kulisside taga ning märksa kitsamas ringis, siis oldi avalikus teenistuses ta peale pahased, aga samal ajal kõik teadsid, et ta räägib õigust.“ (Oidsalu, sealsamas).

Oidsaluga võib nõustuda või mitte, kuid oluline on diskussioon kui niisugune suure avaliku organisatsiooni juhtimise üle: see peab olema läbipaistev, ka näima sellisena, sest selline organisatsioon kõnetab praktiliselt kõiki, st. genereerib avalikku arvamust nii ühiskonna tegusamates kihtides, ent ka kõige madalamal tasandil. Süsteem ise ei peagi olema mõistetav kõigile, kuid ta peab olema niiöelda piltlikult sätitud avalikult klaasvitriini taha – et igaüks saaks seda mõtestada, nagu ta seda oskab.  Suletus tekitab usaldamatust, usaldamatusest tekivad mõrad legitiimsusesse.  Avatus vastupidi toodab usaldust, mis omakorda jällegi legitimeerib ning vähendab pingeid. Ei tohiks lasta vohada kõrvalejäetuse tundel, mida näevad probleemina Bouvens ja Wille (2017: 156).

Usaldus on minu arvates määrav komponent avalikus juhtimises. Erik H. Klijni järgi (2010, cit Edenlebos & Klijn, 2007) viitab see osalejate enam-vähem stabiilsele positiivsele ettekujutusele teiste osalejate kavatsustest, st arusaamale, et teised osalejad hoiduvad oportunistlikust käitumisest. Usalduse mõiste väärtus seisneb selles, et keskkond on liiga keeruline, et saaksime kõiki võimalikke juhuseid ette näha, neid välja mõelda või täpselt välja arvutada (Klijn, 2010). Mina isiklikult tõlgendan seda selliselt, et usaldus on võimas (ja vahest ainuvõimalikki?) instrument olukorra või süsteemi jaoks, mida me ei saa täpselt mõista, kuid mille toimimine on meie jaoks oluline, kui mitte elutähtis – seda just isikliku puutumuse tõttu. RMK on relevantne näide, aga veelgi paremini sobituvad siia julgeoleku- ja jõustruktuurid. Mida nende juhid saavad teha? Anda signaale, et struktuurid on kindlates kätes – miks mitte, meritokraatlikul printsiibil -, aga see-eest olgu see juhtimine avatud ja läbipaistev. Toetudes taas Klijnile (2010), siis usaldus soodustab koostööd ja stabiilsust (võrgustiku)suhetes, stimuleerib õppimist ja teadmiste vahetamist, ning samuti innovatsiooni. Kuid tuleb silmas pidada, et usaldus ei ole võrgustikes loomulikult esinev omadus ning selle saavutamiseks on vaja soodustada intensiivset suhtlust ja et seda võrgustikku tuleb ka aktiivselt juhtida (Klijn, 2010).

Lõpetuseks tahaksin ma sedastada, et meritokraatia ja elitism on ühiskonnas paratamatu nähtus mistahes reeglite järgi see opereerib. Halb järelmaik nimetatud terminil tuleneb distantsist, millest idaneb kõrvalejäetusetunde seeme ja see omakorda tekitab usaldamatust, millest areneb põlgus. Kui me ka ise ei saa asja (organisatsiooni) olemusest aru, siis ometi me eeldame – ja eeldused on harva õiged, kui nad sünnivad teadmatuse pinnalt. Järelikult on oluline juhtimisstrateegia aspekt olla avatud ja läbipaistev, vähemalt tekitada see efekt, et kultiveerida usaldust laiemate masside seas. Et näiteks RMK imago paraneks kurjade harvesterimeeste katusorganisatsioonist riigimetsa majandamise keskuseks selle sõna positiivsemas mõttes.

 

                                                                  books.google.ee

*             *             *

 

Viidatud allikad:

·         Bovens, M., Wille, A. (2017). Diploma Democracy. The Rise of Political Meritocracy. OUP. Loetud: TLÜ Moodle keskkond, kursuse materjalid.

·         Dunleavy, P., O’Leary, B. (1995). Riigiteooriad. Liberaalse demokraatia poliitika. Eesti Haldusjuhtimise Instituut. Kirjastus: Külim.

·         Klijn, E.H. (2010). Trust in governance networks: looking for conditions for innovative solutions and outcomes.  The New Public Governance? (1st ed.). Taylor and Francis. https://www.perlego.com/book/1607812/the-new-public-governance-emerging-perspectives-on-the-theory-and-practice-of-public-governance-pdf

·         Krastev, I. (2014, märts). Demokraatia tõus ja langus? Meritokraatia?  Vikerkaar. Loetud http://www.vikerkaar.ee/archives/650.

·         Oidsalu, M. (2022, 22. august). Meelis Oidsalu: mis on välisluurejuhi lahkumise tegelik põhjus? ERR portaal. Loetud  https://www.err.ee/1608691693/meelis-oidsalu-mis-oli-valisluurejuhi-lahkumise-tegelik-pohjus.

·         EKI võõrsõnaleksikon. www.eki.ee.

KAS TEIE ABISTATE OMA ABIKAASAT MAJAPIDAMISTÖÖDE JUURES? (pilk poolsajandi taha)

 SISSEKANNE # 183

Rahvusringhäälingu arhiiv on põhjatu allikas, kust õnneliku juhuse läbi võib leida tõelisi pärle. Näiteks telesaade aastast 1966 – „Teletõlla autotrall“, kus seiklevad Sulev Nõmmik, Vello Viisimaa, Richard Peramets jt. Naistepäeval küsivad reporterid asjakohase küsimuse. Vastused on kõnekad. No me oleme ikka nais- ja võrdõiguslikes küsimustes käinud pika tee.

Intervjuu esimese mehega: "Kui palju te päeva jooksul, mitu tundi te abistate oma abikaasat majapidamistööde juures?" - "No oma kolm-neli tundi raudselt niimoodi..." - "Oo! Ja kuidas te teete seda?" - "No ma räägin, mis televisioonis oli, enne magamaminekut." 

 Teine mees: „Vahel kui aega on, siis ikka abistan kah.“ – „Milles see abistamine seisab, mida te teete?“ – „Mida ma teen? Teinekord aitan süüa teha ka vahel.“ – „Nõusid pesete?“ – „Pesen, kui on see päev, kui soe vesi on.“

Kolmas mees (kes juhtumisi on näitleja Väino Aren): „Oi, hea meelega abistaksin, kohe mitu tundi päevas, aga ei ole aega.“ – „Vastutusrikkal kohal töötate või?“ – „Ei, ma olen poissmees, aga mul on koduabiline.“

Mees nr 4: "Öelge palun, kas teie kodus oma abikaasat abistate?" - "Ikka-ikka, iga päev." - "Mil viisil või kuidas?" - "Ma käin pojaga väljas." - "Soo, aitate lapsi kasvatada. Tore. Kui vana teie poeg on?" - "23-aastane."

Kaabuga torisev mees: „Ja siin tänava peal pean ma kuulutama, palju ma nõusid pesen? Ise teate, olete ju ka mehed...“

 

Intervjuu Ararati veinibaari ees algab 00:11:15. Vaadake siit.  

RIIGITEOORIA K/V (c) TLÜ, L.Kalev, PVA õpik, riigiteaduse tudengite kollektiivne aju

 SISSEKANNE # 182

1.      Tutvusta Montevideo konventsioonist lähtuvat riigi elementide määratlust. Mida lisavad sellele nüüdisautorid (näiteks Jessop)?

1933, Montevideo konventsioon => riigi neli tunnust:

1.      rahvas ehk püsielanikkond;

2.      kindlaksmääratud ala;

3.      valitsus;

4.      rahvusvaheline subjektsus.

Bob Jessop: 

• riik kui „sotsiaalne suhe“, erinevate ajalooliste ja strateegiliste mõjudega;
• strateegilis-relatsiooniline lähenemine: erinevad mõjud, eelised, koostoime: riigil on erinevatele poliitilistele ja majanduslikele strateegiatele erinev mõju viisil, mis eelistab ühtesid teiste ees, kuid samal ajal on just nende strateegiate omavaheline koostoime tulemuseks sellise riigivõimu teostamine
•  „ajaline suveräänsus“ – poliitikate rakendamiseks valitsusele antud aeg; sellel on tendents lüheneda.

 

 

2.      Tutvusta riigiteaduslikku riigimääratlust. Tutvusta modernse avaliku võimu väljakujunemist ja eripära. Kuidas sellega haakub riigi kitsamas ja laiemas võtmes käsitlemine?

 

·         Riik on riigiaparaadi ja kodanikkonna koostoimes kujunev terviklik võimukorraldus ühiste eesmärkide määratlemiseks ja teostamiseks, mida iseloomustavad

ü  avaliku võimu eristumine => avalik sektor

ü  suveräänsus => sisemine ja välimine suveräänsus

ü  legitiimsus => õiguskord ja tunnustus

ü  poliitiline ühisruum,

ü  valitsetavus,

ü  kodanike subjektsus.

Kelsen:

·         Kitsas mõiste: riigiaparaat, avalik sektor;

·         Laiem mõiste: poliitiline ühiskond teatud maa-alal.

 

3.      Tutvusta ja võrdle eelmodernset, modernset ning hilismodernset riigipilti ja riigiehitust. Missugused traditsioonilise impeeriumi ja linnriigi jooned avalduvad ka nüüdisriikides?

 

           ·          Eelmodernne: riikluse tekkimisest kuni 15. saj. => valitseja võim, kodanike ühispingutus, väga üldised  nüüdismääratlused

           ·          Modernne: 15.-20. saj => riigi mõiste teke ja teadlikkus, modernse riigi ideaaltüübi kujunemine ja toimeloogikad, sellele keskendub enamik riigi määratlusi

           ·          Hilismodernne: 20.-21. saj => , kuidas hoida mõistlikku ühtsust mitmekesisuses,hulk erikäsitlusi (nt metavalitsetus, järeldemokraatia) ja nendest lähtuvaid määratlusi.

 

Eelmodernne: valitseja jumalik õigus, sund, domineerimine

Modernne:  infrastruktuurne võim, haldusaparaat, kodanik ja rahvus, kaks põhiprotsessi:

1.      riigiaparaadi teke (state-making), st modernsete valitsemistehnikate areng

2.      rahvusriikluse kujundamine (nation-building), st riigi kui ruumi täitmist vaimse sisuga.

 

Modernset riiklust iseloomustab püüe siduda kokku kaks erinevat taotlust: rahva huvide kajastamine ja tõhus valitsemine.

 

Modernse riigi arengut võib kokku võtta järgmiste oluliste sisuliste etappidega (Rokkan):

 

           ·          Sissetung igapäeva  ehk riigiehitamine kitsas mõttes. Institutsioonid => ühtsus;

           ·          Standardiseerimine ühtne sõjaväeteenistus, haridus, meedia; keskeliit ó perifeeria;

           ·          Poliitiline kodakondsus: mõtte ja sõnavabadus, parteid, masside aktiviseerimine;

           ·          Sotsiaalne kodakondsus. Heaoluteenused, maksud, õiguslik ja poliitiline võrdsus.

 

Linnriigid:

           ·          Tõenäoliselt vanim riigitüüp (Sumer)

           ·          Suhteliselt väike maa-ala, alternatiivsus

           ·          Suur sidusus, linlaste kaasahaaratus, intensiivsusega tasakaalustatakse väiksust

           ·          Vanaaeg (eriti Vana-Kreeka): palju kodanikke, demokraatia taimelava

           ·          Keskaeg (eriti Itaalia): tsunftid, gildid, linnavabadus, palgasõjaväed, vürstkonnad

           ·          Uusaeg: lõimumine rahvusriikidesse

 

Impeeriumid:

           ·          Sugukonnast eristunud, ent tugevate sugukonnasarnaste joontega (valitsev hõim)

           ·          Põhinevad vallutustel ja andamikogumisel

           ·          Sageli maa-alalt suured, ent lõdvalt seotud ja võimu intensiivsus (haldussuutlikkus) väike

           ·          Võim suurem (ent mitte tänasega võrreldav) keskustes, kohalike asevalitsejate tähtsus

           ·          Puuduv või nõrk eneseteadlikkus riigina

           ·          Riik kui tsivilisatsiooniala, mille ümber valdavalt riigita alad. St pigem rajajoon kui piir

           ·          Alatüübid: ebastabiilsed vallutusimpeeriumid, stabiilsed bürokraatlikud impeeriumid.

 

 

4.      Mis olid absolutistliku riigi ja mis modernse riigi uued jooned võrreldes varasemaga? Mida see sinu hinnangul nüüdisriikide kohta ütleb?

 

Absolutismiga ilmus riigivorm, mis:

ü  inkorporeeris väiksemad ja nõrgemad suuremaks üksuseks;

ü  oli jätkusuutlikum ja tõhusam;

ü  ühe suverääni võim.

 

 

Viis institutsioonilist innovatsiooni absolutismi tekkimisest (Anderson 1974):

1.      püsisõjavägi,

2.      tsentraliseeritud bürokraatia,

3.      süsteemne ja üleriigiline maksukorraldus,

4.      formaliseeritud diplomaatiline teenistus püsisaatkondadega välismaal,

5.      riigi poliitikad kaubanduse ja majandusarengu edendamiseks

 

Modernse riigi uued jooned

ü  (infra)struktuurne süsteemne võim = haldusaparaat;

ü  lokaalsuse asendumine laiema pildiga;

ü  terviklikum ühiskonnapilt, mis kantud riigist või eliidi nägemusest

ü  kodanikepõhine, ratsionaliseeritud ilmalik võim (vs usk ja lojaalsus valitsejale)

 

 

5.      Tutvusta modernse riigi ehitamise protsesse (Rokkan, Almond, Pye) ja mõtesta nende tähendust terviku jaoks.

 

Sissetungimine / penetratsioon	Ratsionaalse administratsiooni loomine  (maksud, tööjõud)
Integratsioon	Jaotusreeglite kehtestamine (ametikohad, ressursid, hüved); võrdsus eri sektorite vahel
Osalemine (participation)	Valimisõiguse laiendamine seni vähekindlustatud elanikkonnakihtidele. Organiseeritud opositsiooni õiguste kaitse
Identiteet	Kogukonna ühtseks rahvuskehaks sotsialiseerumine: kirjanduslik meedia, haridus, müüdid, riiklik sümboolika, rituaalid
Legitiimsus	Reeglid, määrused, õiguskord => lojaalsuse kasvatamine.
Levitamine	Sotsiaalkindlustus, hüved, võrdsus

 

Juurutamine => standardiseerimine => osalus => sotsiaalne kodakondsus.

 

 

6.      Mida tähendab üleilmastumine ja mis on selle põhivaldkonnad? Mis on põhilised loengus käsitletud koolkonnad riigi üleilmastumise käsitlemisel?

 

Malcolm Waters (1995): Üleilmastumine on sotsiaalne protsess, mille käigus geograafilised piirangud ühiskondlikele ja kultuurilistele korraldustele vähenevad ning inimesed muutuvad sellest kasvavalt teadlikuks.

Roland Robertson (1992): Üleilmastumise protsess tähistab maailma kokkusurutust ja selle tajumist kui tervikut vastastikuse sõltuvuse ja teadvustamise kontekstis.

Üleilmastumise põhivaldkonnad:

           ·          majanduslik üleilmastumine

           ·          kultuuriline üleilmastumine

           ·          ühiskondlik-poliitiline üleilmastumine

           ·          tehnoloogiline üleilmastumine (lisaks kolmele peamisele)

Kultuuriline üleilmastumine pingestab poliitilise kogukonna sidusust, majanduslik riigiaparaadi valitsemisvõimekust.

Põhilised loengus käsitletud koolkonnad üleilmastumise käsitlemisel

           ·          Retreat, liberaalid, globalisatsionistid - riik on olulisel määral nõrgenemas või et see on asendumas globaalsete struktuuridega.

           ·          Riigikesksed, etatistid, realistid, skeptikud - eitavad riigi nõrgenemist ja väidavad, et riigi keskne roll säilib

           ·          Kriitiline lähenemine (teisenemisteoreetikud) - riigivõim säilitab oma mõju, suhestudes teisenemisprotsessidega proaktiivselt ja otsides nende protsesside kontrolli. See tähendab, et riigi mõjuvõim omandab teised vormid, kuid riik ei kao kuhugi.

 

7.      Tutvusta ja mõtesta riigi sunnivahendite käsitlust, arvestades Dean 2007. Kuidas on riigi vägivallamonopol ja ultima ratio ajas arenenud?

 

Sunnivahendidide käsitlus (Dean, 2007)

 

Esiteks, varasemaid riigivorme iseloomustas jõukeskuste paljusus. Vanaajal püüdis riigivõim tapmist piirata ja hakkas kehtestama korda. Riik võis suveräänina surmata, tal oli lõpliku otsuse monopol.  Kord sätestas seda, et võimu loata ei hakka keegi sunnivahendeid kasutama.

 

Teiseks, absolutismi ja moderniseerimisega tekkis keskvalitsuse vägivallamonopol, mida toetas modernne õigus. Varauusajal, kui loodi territoriaalriik (aastaks 1700) tähendas suveräänsus kõrgeimat võimu ja oli valitsuse lõppeesmärk.  Karistada saamine muutus häbiasjaks. Riik tekitas teatud mõttes rahu. Kasutati tehnikaid riigi säilitamiseks välis- ja sisevaenlaste eest. Kasutusele võeti heakorra kujundamise tehnikad, nt politsei. Eesmärk oli kodusõdadest jagusaamine.

 

Dean toob kolmanda valitsemise stiilina välja klassikalise liberalismi,  milles suveräänsuse kohapealt valitseb liberalismi (isikuvabaduse) seisund, ent piiratud mahus. Klassikaline liberalism piiritleb kodanikeühiskonna territoriaalselt. Kodanikeühiskonnas on julgeolekut tagavad mehhanismid. Jagu tuleb saada erakorralisest olukorrast ja pöörduda tagasi põhiseaduskorra juurde.

 

Neljandana toob Dean välja arenenud liberalismi, milles domineerib usk rahvusriikliku suveräänsuse ületamisse. Suveräänse otsuse pihustumine valikutes. Üleilmsed riskid suruvad peale mitmepooolse koostöö ja toimub isiklike riskide haldamine oma elu kavandamisel.  Sunnivahendeid kasutatakse inimõiguste rikkumise ja genotsiidi korral.

 

Viiendana toob ta esile autoritaarse liberalismi, mille puhul tähendab suveräänsus riikide ja rahvusvaheliste kehamite (IGO) tugevdamist üleilmastumise poliitikate rakendamisel. Toimub suveräänsuse teostamine ja delegeerimine.  Julgeoleku tagamiseks kasutatakse hüperjulgeolekustamist ehk ennetavat sissetungi.

*          *          *

Tänapäeva teabeühiskonnas on lisandunud registreerimine ja jälgimisvahendid. Ent seistakse silmitsi ka väljakutsetega: kuritegevus, perevägivald – monopol pole täielik. Siiski on ühiskonna vägivallatase varasemaga võrreldes vähenenud.

 

Ultima ratio

 

Sisemise suveräänsuse ultima ratio põhimõte - Ühtne ja toimiv, iseseisvalt loodud õigussüsteem, riigi tahe on üldkohustuslik ja tagatakse mitteallumise puhul lõppastmes riikliku sunni jõuga. Ehk:

Ultima ratio – õigusnormid väljendavad kodanike läbikaalutud üldhuve ja kaaluvad üles kitsad isiklikud huvid:

           ·          Moraalne autoriteet – tuleneb legitiimsetest õigusloomemenetlustest demokraatias;

           ·          Tagatus sunniga – kõikides režiimides, väljendub riigi põhimõttelises vägivallamonopolis.

 

 

8.      Tutvusta territoriaalsust riigi tunnusena ning sotsiaalruumilisuse eri tahke, tuginedes muuhulgas Jones, Jessop 2010 ja Jessop jt 2008.

 

·         Varased impeeriumid piirnesid enamasti riigita („tsiviliseerimata”) aladega: ebamäärane rajajoon kindla piiri asemel, võimu sügavuse kahanemine keskusest piiri poole (Pärsia, Rooma, mongolid jt).

 

·         Keskaja Euroopa feodaalühiskonnas isiklik side senjööri ja vasalli vahel: sideme muutus võib tuua ala kuuluvuse muutuse (Dauphine).

 

·         Modernsetele riikidele alade kuuluvus väga tähtis, enamiku sõdade põhjuseks.

 

Sotsiaalruumilisuse tahud (Jessop & Jones) kirjeldavad seda, kuidas saab ruumi eri perspektiividega vaadata. Perspektiivid on: territoorium, koht, skalaarsus, võrgustikud.

 

           ·          Territoorium: perspektiiv, kus vaadatakse ruumi kui territooriumi või maa-ala, mis on kui üks tükk. Sotsiaalruumiliste vastuolude ja dilemmade juures toimub debatt piiristatud või piiriüleste suhete üle. Sise- ja välisseinte ehitamine.

           ·          Kohaperspektiiv: ruumilise tööjaotuse ehitamine ning horisontaalne eristus tuuma ja perifeeria vahel.

           ·          Skalaarsus: kas ruum on mitmetasandiline või ruumiliselt ühtne. Nt metavalitsetuse režiim vs unitaarne linnriik. Kas ruumiline korraldamine on hierarhiline või vertikaalselt diferentseeritud. 

           ·          Võrgustikud: kuidas inimkooslused territoriaalselt paiknevad. Selles perspektiivis on oluline, kas inimvõrgustik on ruumiliselt hajutatud, kas ületab riigipiire.

 

Sotsiaalruumilisuse tahkude vastastiksuhted (Jessopi järgi) => Territooriumi, koha, skalaarsuse ja võrgustiku perspektiiv hakkavad omavahelistes vastastiksuhetes teatud mõttes kõnelema:

 

·         Territoorium-territoorium – nende seostamisel on tähelepanu riigipiiridel – kuidas need riigipiirid tekitavad ruumiliselt hästi jagatud maailma.

·         Territoorium-koht – kui suhestuvad territoorium ja koht, siis saame rääkida sellest, kuidas territoorium erinevatest paikkondadest koosneb. Kas meil on territooriumi jaoks funktsionaalsus, linna ja maa lõhe, erinevate piirkondade parem sidumine riigiga. See sidumine toimub riigi territooriumil.

·         Territoorium-skalaarsus – siin vaadeldakse mitmetasandalist valitsemist.

·         Territoorium-võrgustik – kuidas me suudame luua ja korraldada riikideüleselt ja –vaheliselt ning mis lõikudes võrgustikke, liite jne. Näiteks saab siia tuua NATO.

·         Koht-territoorium – siin vaadeldakse küsimust, kas mingi koht paikneb selle territooriumi mõttes hästi. Näiteks kas Tallinn asub Eesti vaates heas kohas?

·         Koht-koht – mis on koha eripära võrreldes teiste kohtadega?

·         Koht-skalaarsus – Koha perspektiivist skalaarsuse vaatlemisel analüüsitakse, kui hästi kohad kokku töötavad. Näiteks, kas erinevad Tallinna asumid on pealinna kui suurde asumite kogumisse hästi integreeritud? Mõned kohad võivad olla kehvemini integreeritud, mõned võivad asuda formaalsest linnapildist väljaspool. Siin arutletakse, kuidas kohtadega valitsemistasandite mõttes tegeleda.

·         Koht-võrgustik – Erinevate kohtade vahelised koostöösidemed. Näiteks valdade liit, asumiseltside vahelised sidemed, veemajanduspartnerlus omavalitsuste vahel.

·         Skalaarsus-territoorium – Kuidas on riigi territooriumil võim jaotatud: unitaarriik, föderaalriik.

·         Skalaarsus-koht – Kohaliku tasandi ja globaalse piirkonna tööjõu ruumiline jaotus.

·         Skalaarsus-skalaarsus – Pesastatud või segamini skalaarhierarhiad.

·         Skalaarsus-võrgustikud – Paralleelsed võimuvõrgustikud. Valitsusvälised ja rahvusvahelised režiimid

·         Võrgustikud-territoorium – Piirideülesed regioonid, virtuaalsed regioonid (BRICS).

·         Võrgustikud-koht – Globaalsed linnade võrgustikud.

·         Võrgustikud-skalaarsus – Võrgustikud erineva tasandiga kohtade vahel.

·         Võrgustikud-võrgustikud – Võrgustike võrgustikud.

·         Mis on territooriumi, koha,  skalaarsuse ja võrgustiku perspektiiv. Ruum ei ole mitte lihtsalt riigi maa-ala, vaid omandab õige mõõtme nende koostoimes.

 

 

9.      Tutvusta suveräänsuse käsitluse arengut ajas. Milles seisneb Bodini ja Althusiuse võtmes koolkonna väitluse sisu ja kuidas see on ajas muutunud? Kuidas see haakub suveräänsuse loengus tutvustatud kolme põhilise tähendustahuga?

 

 

Suveräänsuse idee: poliitilises koosluses on lõplik ja täielik võimukandja  ning sellest väljaspool pole veel lõplikumat ja täielikumat.

 

Jean Bodin: ülim võim, mida kas on või ei ole. Prantsusmaa, Louis XIV. Bodini suveräänsuse idee on tänase rahvusvahelise õiguse aluseks, kuid teisel kujul.

 

Johannes Althusius: jagatud, kogukonda  ja süsteemi eri osade tasakaalu arvestav suveräänsus on kui koostöös suurendatav ressurss.  Suveräänsus töötab alt üles. Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririik: paljud jõukeskused töötasid kokku.

 

1990. ja 2000. aastatel nägime Bodini ja Althusiuse suveräänsuskäsitluse väitluse uut debatti Euroopa Liidu ja üleilmastumise tõttu.

 

Suveräänsuse edasine areng pärast Bodini ja Althusiust:

 

·         Vestfaali rahu (1648)  kui riigikontseptsiooni algus (Westphalian sovereignty).

·         Thomas Hobbes: riik on inimühiskonnale parim eksisteerimisvorm, sotsiaalne kokkulepe, autoritaarne riik, türannia tuleb kukutada, Leviathan.

·         John Locke’i (17 saj)  ja Jean-Jacques Rousseau (18 saj) ühiskondliku lepingu teooriad => suveräänsuse kandja on rahvas.

·         Montesquieu: suveräänsuse jagamine institutsioonide vahel, võimude lahususe käsitlus;

·         J. S. Mill: õigusriik, põhiõigused ja demokraatia on kui valitsuse piirajad.

·         Joseph Schumpeteri demokraatlik elitism.

 

Kolm põhilist tähendustahku suveräänsuses:

                          

1.      Suveräänsuse juriidiline tuum: Põhiseaduslik sõltumatus

2.      Suveräänsuse regulatiivsed reeglid: Vastastikune mittesekkumine

3.      Riikluse tegelik sisu: Tegelik võim riigi tegevuse ja kontrolli üle (põhineb majandusel, poliitilisadministratiivsetel institutsioonidel ja rahvusliku kogukonna omadustel)

.

·         sisemine suveräänsus - et sa suudad hoida kontrolli oma riigi sees - Rahvasuveräänsus - kõrgeim võim on rahvas;

·         väline, riigisuveräänsus - teised riigid tunnustavad sinu suveräänsust.

 

 

10.  Tutvusta põhiseaduslikkust ja õigusriiklust ning suhesta need. Milles seisneb normatiivse riigisisu ajaline areng Euroopas ja kuidas on see seotud põhiseaduslikkusega?

 

Põhiseaduslikkus:

·         Põhiseadus ja teised seadused loovad riigi tegevusele õigusliku keskkonna. Põhiseaduslikkus rõhutab, missugused korraldused ja alusväärtused on riigis aktsepteeritud. Samas ei tarvitse kirjatäht tagada põhiseaduslikke praktikaid või vastupidi (ÜK täna, NSVL 1936).

 

Õigusriiklus:

 

·         Õigusriik tähendab seadustel põhinevat abstraktset võimu. Head riiki ei valitseta mitte teatud inimeste subjektiivse ja suvalise tahtega, vaid üldiste ja avalike seaduste objektiivsel alusel.

·         Mandri-Euroopa õigussüsteemis eristatakse avalikku ja eraõigust.

·         Oluline aspekt: õigusriik pole demokraatia: ka suur valijatoetus ei anna luba rikkuda seadust (küll aga muuta).

 

Liberaalne õigusriiklus:

·         Kirjutatud põhiseadus seab riigivõimule raamid. Ulatuslik isiklik vabadusruum, võrdsus seaduse ees. Tagatud on inimõigused: tsiviilsed, hiljem poliitilised ja sotsiaalsed: majanduslikud, hariduslikud, kultuurilised. Ühiskonna küsimusi lahendatakse üldiste õigusaktidega: ettevaatavus, süsteemsus, kohustuslikkus.

·         Avalik võim põhineb seadustel (ja õiguskorral normipüramiidina), piiratus; seaduste kohustuslikkus seadusandlikule, täidesaatvale ja kohtuvõimule.

·         Õiguskindlus: avaldamiskohustus, õigusselgus, kehtivusootuse õiguspärasus, tagasiulatuva jõu keeld. Kodanike vabadusi ja omandit kaitstakse avaliku võimu omavoli eest, omandi võõrandamisel tuleb maksta hüvitist. Õigus teabele ja selle levitamisele.

 

Põhiseaduslikkuse ja õigusriikluse suhestamine:

 

·         Põhiseaduslikkus on poliitiline ja alusväärtustele suunatud mõiste. Põhiseadusega on riigivõimu toimimisele seatud kindlad õigusraamid, mida õigusriigis järgitakse. Õigusriigi aluseks ongi see, et võim põhineb seadustel ja riiki ei valitseta kellegi subjektiivse tahte alusel. 

·         Vatikan. Põhiseaduslikkus – piibel, doktriinid, resolutsioonid. Väärtusalus olemas, kuigi teises võtmes. Õigusriik – mingil määral, aga paavst võib reegleid muuta.

 

Normatiivse riigisisu areng ja seos põhiseaduslikkusega

           ·          Absolutism 16.-18. saj. Jumalast pühitsetud valitseja jumaliku maailmakorra asemele. Ühtne riik ja valitsus.

           ·          Riigivõimu ja muu ühiskonna teadlik eristamine.

           ·          Suveräänikäsitluse muutumine 17.-18. saj. Rahvas jumalast pühitsetud valitseja asemele. Valitsejad valitsesid siiski ülevalt alla raha nimel.

           ·          Liberaalne õigusriik 18.-19. saj. Inimeste vabadusruum riigivõimu iseloomust sõltumata. Inimõigused.

           ·          L Demokraatlik õigusriik 19.-20. saj. Inimeste võimalus kujundada riigivõim, st valida riigivõimu kandjad.

           ·          LD Sotsiaalne õigusriik 20.-21. saj. Inimeste võimalus inimväärseks eluks ja oma võimete väljaarendamiseks.

 

Paralleelselt normatiivse riigisisu arenguga on olnud pidevas muutumises ka põhiseaduslikkus, sest põhiseadustega sätestatakse ühiskonna alusväärtused (näiteks demokraatia, võimude lahusus).

 

 

11.  Tutvusta Weberi bürokraatiamudelit ja arutle selle ajakohasuse üle nüüdismaailmas.

 

Weber käsitab bürokraatiat kui legitiimse võimu ühe tüübi – legaal-ratsionaalse võimu – korraldust. Weberi teooria mõistmiseks tuleb arvestada kolme asjaolu:

 

           ·          Esiteks, Weber käsitab bürokraatiat kui Lääne tsivilisatsiooni ratsionaalsuspõhimõtete juurdumise ühte juhtu riigivalitsemises, rööbiti majandu- sega (raamatupidamine), õigusega (seadused) ja teadusega (Descartes’i- Newtoni maailmapilt). Weberi arvates ei ole bürokraatlik ratsionaalsus mitte üksnes legitiimne tegevusmuster, vaid ka tehnilises mõttes efektiivne, mistõttu on sel eelis kõikide teiste avaliku elu korraldamise viiside ees. Weber ei sidunud bürokraatia põhimõtteid üksnes riigivalitsemisega, vaid näitas, et bürokraatia võib eksisteerida ka majanduses, kirikus, sõjaväes ja mujal, ning täpsustas alati, kui tegemist oli riigivalitsemisega.

           ·          Teiseks, Weberi bürokraatiakontseptsioon sündis ennekõike vajadusest eristada ratsionaalse riigivalitsemise korraldust traditsioonilisest valitsemiskorraldusest ja teisalt poliitikasfäärist ning kaitsta seda tollal väga levinud poliitilise sekkumise eest valitsusadministratsiooni tegevusse. Weber püüdis oma bürokraatiateooriaga kaitsta professionaalset haldust, mis peaks teenima ennekõike avalikke huve ja riiki, mitte isiklikke huvisid ega suhteid, nagu eeldas traditsiooniline riigivalitsemine.

           ·          Kolmandaks, riigibürokraatia on kollektiivse toimimise süsteem nii kodanike kui ka bürokraatia enda liikmete ehk ametnike jaoks. Bürokraatia ei ole mitte üksnes tehniline vahend vajalike tulemuste saavutamiseks, vaid ka institutsioon selliste alusväärtuste ja printsiipide edendamiseks nagu õigusriik ja demokraatia, efektiivsus, ratsionaalsus ja läbipaistvus. Kuigi valitsusbürokraatia toimib ka mittedemokraatlikes režiimides, on bürokraatia kui institutsioon õigusriigi ja demokraatliku valitsemise vahend ning teostatav täiel määral vaid selles kontekstis. Seega ei pea bürokraatia tagama mitte üksnes efektiivse, vaid ka legitiimse demokraatliku valitsemise.

 

Kokkuvõtlikult võib välja tuua viis Weberi esitatud keskset bürokraatia põhimõtet.

 

1)      Kõikide ametnike töö ning tegevused on korrapärased ja järjepidevad ning need on fikseeritud reeglitega.

2)      Bürokraatias moodustavad ametnikud ja nende tegevused hierarhia, see tähendab et iga madalamal seisev töötaja ja amet on kõrgemalseisva kontrolli ja järelevalve all. Alluvatel on aga apellatsiooniõigus, kui ülemused oma volitusi ületavad. Hierarhia tähendab tervikülesannete jaotumist detailsemateks, kuni need muutuvad alltasandil hästi formaliseeritud ja standardiseeritud (rutiinseteks) üksiktegevusteks. Kõrgem tasand koordineerib, vahendab ja üldistab alltasandi täidetud üksikülesandeid. Bürokraatia püüdleb terviklikkuse poole.

3)      Riigi teenistusse võetakse vajaliku erialase väljaõppega inimesi ja ametnikud määrab täiskohaga teenistusse kõrgem ametnik. Teenistus bürokraatias tähendab soovitatavalt eluaegset karjääri ning ametnikud on kaitstud meelevaldse vallandamise eest. See on üks vahend ametnike neutraalsuse ja lojaalsuse tagamiseks. Oma teenistuse eest saavad ametnikud regulaarset palka.

4)      Otsuseid tehakse ja tegevused viiakse ellu stabiilsete ning küllalt detailsete reeglite alusel, mille legitiimsus tuleneb nende ratsionaalsusest. Kõik otsused ja korraldused fikseeritakse kirjalikult ning säilitatakse kui autoriteetne allikas.

5)      Ametniku isiklik vara ning huvi peab olema täielikult eraldatud tema kohustustest ja õigustest ametnikuna. Seetõttu on bürokraatia ennekõike ametikohtade või funktsioonide hierarhia ning indiviidid etendavad hierarhiaga ühinedes vaid ametikohaga ette kirjutatud rolle. Seega ei tohi ametnik mingil juhul siduda oma ametitegevust isiklike motiividega, rääkimata ametipositsiooni kasutamisest oma isiklike eesmärkide saavutamiseks.

 

See loetelu pole ammendav, kuid määratleb bürokraatia üldise raamistiku. Bürokraatia on loodud selleks, et võimalikult täpselt ja ühetaoliselt tagada reeglite ja avalike huvide täitmine, sealhulgas suhetes kodanikega. Siiski on bürokraatiasse kodeeritud negatiivne kuvand: bürokraatia püüd universaalsusele ja ühetaolisusele põrkub paratamatult indiviidide huvide ja ühiskonna probleemide ainulaadsusele ning ettenägematutele situat- sioonidele.

 

*          *          *

Slaidid:

 

Max Weber käsitleb bürokraatiat kui legitiimse võimu ühe tüübi – legaal-ratsionaalse võimu – korraldust. Järgnevalt on kokkuvõtlikult välja toodud põhilised Weberi esitatud bürokraatia põhimõtted.

1)        Kindlate reeglite alusel püsiv töö.

2)        Süsteemne tööjaotus - ametnike töö ja tegevused on korrapärased ja järjepidevad.

3)        Bürokraatias moodustavad ametnikud ja nende tegevused kindla hierarhia, see tähendab, et iga madalamal seisev töötaja ja amet on kõrgemalseisva kontrolli all. 

4)        Riigi teenistusse võetakse vajaliku erialase ettevalmistusega inimesi ja ametnikud määrab täiskohaga teenistusse kõrgeim ametnik. Teenistus bürokraatias tähendab soovitatavalt eluaegset karjääri.

5)        Ametniku töö toimub riiklikul rahastamisel koos avaliku vastutusega.

6)        Keeld ametikohta osta või pärida. Ametniku isiklik vara ning huvi peab olema täielikult eraldatud tema kohustustest ja õigustest ametnikuna.

7)        Asjaajamine dokumenteeritakse.

8)        Umbisikulisus.

 

 

Bürokraatia ebatäiuslikkus, Weberi mudeli ajakohasus:

 

Weberi bürokraatiamudelis nähakse ka mitmeid nõrki kohti.

ü  Korruptsioon;

ü  Parkinsoni seadus ("Töö maht kasvab, kuni täidab kogu selle valmimiseks saada oleva aja." Parkinsoni järgi põhjustavad seda kaks asjaolu: esiteks „Ametnik soovib kasvatada alluvate, mitte konkurentide hulka” ja teiseks „Ametnikud töötavad üksteise jaoks”;

ü  Peteri põhimõte („Hierarhias kipub iga töötaja tõusma oma ebakompetentsuse tasemeni”. See printsiip käsitleb inimressursside kompetentsuse taset hierarhilistes organisatsioonides. Printsiip selgitab alla, üles ja samal tasandil toimuvat personali liikumist hierarhiliselt organiseeritud süsteemis.;

ü  Kafka sündroom (bürokraatia käitub alati eeskirjade kohaselt. Madalamate astmete ametnikud on valmis pimeda kuulekusega täitma igat, ka kõige tobedamat kõrgemalt poolt antud korraldust. Nii võidakse ametniku ükskõiksuse tõttu süüdi mõista inimene, kes tegelikult polegi süüdi).

 

           ·          Tänapäeva valitsemine on suunatud rohkem avatusele, mistõttu ei saa ainult tulemuslikkusele rõhumisega.

           ·          Bürokraatia missioon on korraldamine ja selle eelduseks on stabiilsus, poliitikud on rahva valitud ning neil on mandaat muutusteks. Uute ettevõtmistega võivad poliitikud minna vastuollu nii ratsionaalsuse põhimõtetega kui ka otstarbekuse ja efektiivsusega. Seega rollid vastanduvad. Kui kunagi pidi ametnik vaid poliitikute otsuseid ladusalt ellu viima, siis praegune on see vaid normatiivne ideaal.

           ·          Tänapäeval tegeletakse suuresti seniste poliitikate käigushoidmisega. Seega ametnike ja poliitikute rollid pole nii selgelt eristuvad.

 

 

12.  Tutvusta riigi tulude ja kulude arengut varamodernsusest tänapäevani.

 

Modernsed maksud (Braun 1975): korrapäraselt makstavad sunduslikud koormised eraisikutele, tekitamaks avalikel eesmärkidel kasutatavaid sissetulekuid. Varasemal ajal väljapressimist meenutav valitseja ja kiriku kassa täitmine „vallutaja õigusega” (kümnis jne): elanikekihtide ebaühtlane koormus, sageli korrapäratu kogumine ja vahelduvad maksumäärad.

 

18. saj: maksukogumisraskused kuni loogikani, et parem on minna üle riigiettevõtetele ja vabatahtlikele maksetele. Siiski on ka tänapäeval maksuriik.

 

Eelarve kasv. Pikka aega põhikulutused sõjandusele (valdav osa) ja õukonnale.

 

Tilly 1975: sõjamasina kasv viis moodsa riigihalduse tekkimiseni (kõrvaltootena). Peaaegu kõik tänapäeva maksud said alguse sõjaaja erakorralistest maksudest, ent kogumine sõjaväelise röövimise asemel üha enam bürokraatlike menetluste kaudu. Avaliku bürokraatia suurenemine ja õigusriik, avaliku võimu funktsionaalne eristumine erasfäärist. Rahvusriigi tekkega järjest üldisem maksukohustus. Kasvav legitimeerimisvajadus. Eriti 19. saj „no representation without taxation,” hääleõiguse laienemine ja demokratiseerumine. 20. saj maksude „tsiviliseerumine:” kasvavad avalikud kulutused elanike heaolu tõstmiseks.

 

 

 

13.  Tutvusta distributiivse ja struktuurse võimu käsitlusi. Kuidas need omavahel suhestuvad ja kuidas kumbki aitab seletada riigi toimimist?

 

 

Võimu termin on ladinakeelse algupäraga (potere – olla võimeline, suuteline), seega tähendab võim suutlikkust midagi saavutada. Praeguse ühiskonnateooria järgi on võim mehhanism, mille abil suudetakse saavutada püstitatud eesmärke ning tagada sotsiaalne integratsioon ühiskonnas. Võim kui suutlikkus annab inimeste tegevusele sihipürase ja struktureeritud iseloomu.

Laias laastus eristatakse kaht olulist erineva lähtekohaga arusaama võimust.

Esimeses, varasemas käsituses nähakse võimus vahendit ja mehhanismi, mille abil ületada isiklike huvide ja arusaamade vastuolu ühiskonnas, nii et tulemuseks oleks sotsiaalne kord. Lahendust nähakse selles, et ühed huvid, arusaamad ja tegevused saavad eelisseisundi teiste huvide, arusaamade ja tegevuste ees. Selline võimalus avaneb, kui osa ühiskonnaliikmete tahe hakkab domineerima teiste tahte üle – sõltumata sellest, kas teised seda tahavad või mitte. Täpsemalt tähendab võim mingi püsiva ressursi (tahte, ainelise ressursi või lihtsalt jõu) ümberjaotamist ühelt ühiskonnaosalt teisele. See võimaldab suunata võimukandjale soovitud sihis nende tegevust, kellele ressurssi jääb vähem. Võimu mõtestamise põhiküsimu seks on antud lähenemises see, kas võimu kellegi käes (suveräänne võimu kandja) olemine on õiglane või õiguspärane. Võim kuulub ühele osale ja teistel seda ei ole või on tunduvalt vähem. Seda võimu nimetatakse ka distributiivseks ehk ümber jaotatud või transitiivseks ehk üle kandunud võimuks või „võimuks kellegi üle” (power over)

Teine võimu käsitus lähtub eeldusest, et võim tekib ja tugevneb niivõrd, kuivõrd suudetakse inimeste tegevuses leida ühisosa. Võim on selles tähenduses suutlikkus saavutada koordineeritud tegevuse kaudu eesmärke, mida inimene üksikult toimides ei suudaks.

See käsitus võimaldab mõista võimuressurssi muutuvana ning analüüsida selle suurendamise võimalusi ja mehhanisme. Võim tekib ühistegevuse sünergiast ning kasvab vastavalt sellele, kuidas täiustub ühistegevuse keskkond – õigusnormid, organisatsioonid, tehnoloogiad, turg, kommunikatsioonivahendid jm. Näiteks siseturu ja rahvusliku kirjakeelega tekkis kollektiivne ressurss, mis pani aluse ühiskonna moderniseerimisele, haridustaseme tõusule ning demokraatiale, seega inimeste vabaduste laienemisele. Nimetagem seda struktuurseks võimuks, mittetransitiivseks võimuks (mitteülekantavaks võimuks) või „võimuks millekski” (power to). Võimu mõtestamise põhiküsimuseks siin on, kuidas suudetakse suurendada sünergiat nii võimutehnoloogiate mõttes (Mann, Foucault) kui ka ladusama kommunikatsiooni (Haugaard, Luhmann) kaudu.

Distributiivne võim: ümberjagatav võim

Võimu kõige ilmsemaks allikaks ja lihtsamaks seletuseks on võimekuse ümberjaotamine ühe või mitme toimija kasuks kas jõu, veenmise, tegevuseks vajaliku ressursi omandamise või muul teel. Selle tulemusena on ühel toimijal A võimalus kehtestada oma tahet, huve ja arusaamu teiste (B) toimijate suhtes, sõltumata sellest, kas viimased A tahet aktsepteeivad. Võim läheb ühtede kätte, samas kui teistel see väheneb. Võimu üleasanne on piirata nende valikuid, kel endal võimu ole ja kes on seega allutataud võimule. Kui alluv (B) ei aktsepteeri võimukandja (A) tahet, peab A rakendama sundust.

Struktuurne võim: võim kui ressurss ja võimekus

Lähtub vastupidisest eeldusest, et võim tekib ja suureneb sedavõrd, kui suudetakse leida kõikide tegevuses ühisosa, st võim kui teatud suutlikkus, võimekus, mis annab inimeste tegevusele sihipärase ja struktureeritud iseloomu. Võim on selles tähenduses suutlikkus ühise koordineeritud tegevuse kaudu saavutada eesmärke, mida inimene üksikult toimides saavutada ei suudaks. Võim tekib ühistegevuse sünergiast ja kasvab sedavõrd, kui täiustub ühistegevuse keskkond: õigusnormid, organisatsioonid, tehnoloogiad, turg, kommunikatsioonivahendid. Näiteks siseturu ja rahvusliku kirjakeele tekkimine tekitas kollektiivse ressursi, mis pani aluse ühiskonna moderniseerimisele, haridustaseme tõusule ning demokraatiale, st inimeste vabaduste laienemisele. Seda võimu võib nimetada struktuurseks ehk „kellegi võimuks’’.

 

 

14.  Kuidas suhestuvad kodaniku poliitilise tegevuse vaates osalemine, kaasamine ja võimestamine? Missugust laadi küsimusi see või teine lähenemine võimaldab adresseerida?

 

Võimestamine on üks võimutehnoloogia Foucault käsitluses. Valitsus ei suurenda oma võimu mitte domineerimise ega sundusega, vaid sellega, et aitab kujundada ühiskonna liikmetel sellised oskused ja mõtteviisid, mis võimaldab neil ise lahendada suurema osa probleemidest, mida varem püüdis lahendada riik. Võimustamisega haakuvad uut tüüpi arusaamised legitiimsusest, mis lisanduvad Weberi klassikalisele kolmikjaotusele. Legitiimsuse aluseks võib olla inimeste kaasalöömine ja osalus. Võimestamine ei tähenda võimust loobumist, vaid pigem on see võimu tugevdamise vahend.

 

Võimestamine - Võimestamise e võimustamise (empowerment) valdkonnad:

           ·          Majanduslik: oskused, võimekused, ressursid ja ligipääs sissetulekule

           ·          Inimlik ja sotsiaalne: võime tegutseda endale oluliste teemadega koostöös teistega

           ·          Poliitiline: saada ja mõtestada teavet, tegutseda kollektiivselt muutuse saavutamiseks

           ·          Kultuuriline: võime ümber määratleda norme, reegleid, sümboleid ja praktikaid

 

Aluseks on valitsemise mõistmine pideva protsessina, milles on suur ja vahelduv hulk osalejaid. Osalejate hulka kuuluvad ka kodanikud, kes lülituvad protsessi erinevatel tasanditel, järkudes ja valdkondades. Kodanikud ei tegutse eesmärgiga mõjutada valmis tehtud poliitikat, vaid pigem selleks, et panustada ise selle kujunemisse ja arendamisse. (Inimeste tegevusruum ühiskonnas on oluliselt laienenud, igaüks saab valida tegutsemise valdkonna ja etapi vastavalt oma huvidele ja suutlikkusele)

 

Võimestamine ehk võimustamine (empowerment) tähendab tegevusi, millega ebasoodsas olukorras olijaid aidatakse paremini kasutama oma õigusi, teadmisi ja oskusi, saavutama ligipääsu ressurssidele ning aktiivsemalt osalema ühiskonna kujundamise ja otsuselangetamise protsessis. Alates 2000. aastatest võime võimestamisest rääkida põhivoolulähenemisena, mis järkjärgult asendab varasemaid käsitlusi, nagu näiteks kaasamist.

 

Seega võimestamist saab käsitleda kui poliitika-kujundamise ja valitsemise ressursina. Aidates kaasa inimeste võimaluste, pädevuste, funktsionaalsete rollide ja isegi vabaduste arengule, suurendab ühiskonna koguvõimekust. Võimestamine aitab kaasa riigi jätkusuutlikkusele ning uuenemisvõimele üleilmastunud ja konkurentsitihedas maailmas, kus väikestel rahvastel tuleb võistelda suurematega.

 

 

15.  Tutvusta Beetham 2013 (1991) käsitlust legitiimsuse eri alustest. Kuidas saavad eri alused panustada riigivõimu legitiimsusse?

 

Legitiimsuse kolm alust:

 

On teada, et legaalsus ei ole sama, mis legitiimsus. Kui legaalsus on pelgalt kooskõla seaduste ja õiguskorraga, siis legitiimsus on TEGELIK aktsepteeritud inimeste poolt (kodanike tegelik tunnustus mingile korrale).

Beethami liigitusest võib välja lugeda seda, et legitiimsusel on kolm tasandit:

1.      see peab olema kooskõlas reeglitega,

2.      need reeglid peavad olema kooskõlas ka vaadete ja uskumustega,

3.      need peaksid ka sisuliselt olema õiged.

Seega, et riigivõim oleks legitiimne peavad ka riigivõimu üldised vaated ja väärtused kodanike omadega kattuma ja see peab kodanike arvates ’ajama õiget asja’ seega minu järeldus siit sellest, et selleks et riigivõim oleks legitiimne, peaks see püsima ajas suhteliselt stabiilne, mitte olema hektiline.

 

 

16.  Tutvusta ja selgita Blühdorn 2009 käsitlust subjektikesksest, abstraktsest ja performatiivsest legitiimsusest. Too igaühe kohta üks näide. Kuidas see haakub legitiimsuse ja efektiivsuse dilemmaga?

 

Legitimeerimine väljendab erinevaid tegevus-, käitumis- ja väljendusviise, mida legitiimsuse saavutamiseks kasutatakse. Legitiimsuse määratlused erinevad nii eri käsitluste rõhuasetustest tulenevalt kui vastavalt riikide, ühiskonna ja valitsemiskäsituste muutumisele, aga demokraatliku riikluse kontekstis mõistetakse legitiimsust enamasti võimulolija ja tema valitsemisalase tegevuse aktsepteerimisena või heakskiiduna.

 

Blühdorn 2009:

           ·          Subjektikeskne legitiimsus – veendakse otsuse vajalikkuses kodanikku, valijat, muud otsustajat. Näide - valimised

           ·          Abstraktne legitiimsus – selgitatakse, et otsus on mõistlik, kasulik, vajalik ja sellega peab nõustuma. Näide - rändeleping

           ·          Performatiivne legitiimsus – tekkib osalemisest ja turundusest, kodaniku kaasamine rakenduslahenduse kujundamisse, suhtekorraldus, mediatiseerumine. Näide – Eesti Vabariik 100 pidustused, Vabariigi aastapäev jne.

 

Legitiimsuse ja efektiivsuse dilemma: tegutsemine suurema legitiimsuse eesmärgil vähendab selle tegevuse efektiivsust ja vastupidi.

 

 

17.  Tutvusta ja selgita Scharpf 2003 käsitlust sisend- ja väljundlegitiimsusest. Kuidas see haakub Euroopa Liidu legitiimsuse ja põhikorra aluste käsitlustega?

 

Scharpf 2003:

a.       Sisendlegitiimsus (eelnev) – veendakse otsuse vajalikkuses kodanikku, valijat, muud otsustajat

b.      Väljundlegitiimsus (rakendamisjärgne) – kodaniku, kasusaaja, sidusrühma rahulolu tulemustega

 

Sisendi- ja väljundipõhisel legitimeerimisel on mitmeid erisusi, mille alusel konkreetsemaid legitimeerimisviise nende vahel jaotada.

·         Sisendipõhine legitimeerimine saab enamasti alguse poliitikakujundamise varajases etapis ja seejuures on poliitiline kommunikatsioon avatud eri osapooltele ning erinevatele argumentidele, mille põhjal nii võimulolijad kui kodanikud saavad teavet oma arvamuste ja otsuste kujundamiseks.

·         Väljundipõhine legitimeerimine keskendub aga tulemustele ja selle eelduseks on väljatöötatud lahendused või ekspertteadmine, mis peab olema varasemalt piisavalt hästi läbi mõeldud, et kõigile vajalikele osapooltele tugevaid legitimeerivaid sõnumeid edastada.

 

Euroopa Liidu legitiimsus kontekstis:

→     Euroopa Liidu loomisel võistlesid erinevad liinid: Üleilmse ja üleeuroopalise rahuriigi liikumised (Euroopa föderalistid, paneuroopa jts) Valitsuste pragmaatilised poliitilised, majanduslikud jne kaalutlused, julgeolekumured jms Motivatsioon luua rõhutatult tehnokraatlikud struktuurid, vältimaks poliitkampaaniaid.

 

→     Liberaalse föderalismi ja tehnokraatliku paternalismi lähenemise konkurentsis jäi praktikas selgelt peale viimane (lähimus, valitsustevahelisus)

 

→     Euroopa Liit kui hüvede allikas, praktilise lisandväärtuse (boonuste) pakkuja toimib hästi liikmesriikide legitiimsusel põhineva täiendava ühendusena

 

→     Kui Euroopa Liidu tegevusulatus (pädevus) kasvab, suureneb tema legitimeerimise vajadus. Samas väheneb kahaneva pädevusega liikmesriikide võimekus EL-i legitimeerida, kahaneda võib ka nende valmidus seda teha

 

Tekib legitimatsioonikriis ja iseseisva legitimatsiooni vajadus

 

 

18.  Tutvusta modernse kodakondsuse põhijooni ja selgita selle institutsiooni tekkimise tähendust moodsa demokraatia jaoks.

 

·         Ühtsus: kõigil on täielikud (ja sarnased) õigused ja kohustused

·         Väärtustatus: kodanikud peavad olema valmis oma riiki panustama, midagi ohverdama

·         Rahvuslikkus: liikmelisus peab põhinema kogukonnal, mis on nii poliitiline kui kultuuriline

·         Demokraatlikkus: kõigil kodanikel peab olema ligipääs avaliku võimu teostamisele ning kõigil elanikel peab olema ligipääs kodakondusele, nii et kaugemas vaates elukoht ja kodakondsus kattuksid

·         Ainulaadsus (ja jagamatus): iga kodanik kuulub ainult ühte poliitilisse kogukonda

·         Tagajärjekus: kodakondsus peab sisaldama olulisi sotsiaalseid ja poliitilisi eesõigusi, mis eristaksid kodanikke mittekodanikest (kodakondsusest peab olema mingit kasu)

·         Isikustatus: kodakondsust saavad omada ainult inimesed (füüsilised isikud) üksikisikutena, sellele lisanduvad vanemaõiguste, eestkoste ja hoolduse õigused

 

Suurema osa ajaloost on inimesed olnud pigem valitseja väheste õigustega alamad kui kodanikud. Kodanikeriik kujunes Lääne-Euroopas välja 18.−19. sajandil.

 

Kodakondsus väljendab inimese subjektsust ühiskonnas. Selle kaudu määratletakse õiguste ja kohustuste ulatus, samuti seos kindla riigiga. Ühelt poolt on kodakondsus ühtlustav ja liitev, luues aluse ühtekuuluvustundele ja võrdsusele seaduse ees. Samal ajal on see ka eksklusiivne ning väljaarvav nähtus, mis annab kodanikele eriõigusi ja eristab neid „teistest”, väljajääjatest, kellele ühel või teisel põhjusel kodakondsust ei anta.

 

 

19.  Tutvusta Dahl 1999 tuginedes demokraatiate (polüarhiate) põhijooni. Missugused neist püsivad ja missugused sattuvad suurema surve alla hübriidrežiimides (demokraatiate ja diktatuuride piirimaile jäävates režiimitüüpides)? Too mõned näited.

 

Dahl kehtestab kaheksa nõuet, millele demokraatia peab vastama, et seda saaks pidada polüarhiaks.:

1.      Ühinemisvabadus: Üksikisikud saavad vabalt suhelda eesmärkide saavutamiseks, mida nad peavad sobivaks, nii poliitilisteks, majanduslikeks kui ka sotsiaalseteks.

2.      Väljendusvabadus: Kõigil inimestel on õigus seadusega kehtestatud tingimustel ennast vabalt väljendada. Kuna ükski demokraatlik valitsus ei tohiks oma kodanikke vaigistada, isegi kui nad on oma juhtide suhtes väga kriitilised.

3.      Hääletusvabadus: Hääletus on vaba ja salajane, keelatud valimistele kutsutute ostmine ja väljapressimine. Nii tagades usaldusväärse rahva meeleavalduse.

4.      Abikõlblikkus avalike teenuste osutamiseks: Igal isikul, kes pole selleks õiguslikult teovõimeline, on õigus kandideerida valimistel ja olla valitud osa elanikkonnast.

5.      Poliitikud võistlevad rahva toetuse pärast: Neil on õigus valitsuse ametikohtade saamiseks luua kandidatuure ja koalitsioone.

6.      Informatiivne paljusus: Erinevate sidevahendite olemasolu ja võimalus ise luua. Valitsusel ei saa olla võimalust tsenseerida ja sulgeda meediakanaleid, mis ei vasta tema nõuetele.

7.      Vabad ja ausad valimised: Põhiline omadus on see, et valimisi ei manipuleeri ega sega keegi ega keegi. Seetõttu peavad nende üle järelevalvet teostama kohtuorganid ja välisagendid.

8.      Institutsioonid sõltuvad valimistulemustest: Valitsus ei pea alluma olemasolevatele volitustele ja teistele institutsioonidele. Neil peab olema vabadus teostada poliitikat, milleks nad on valitud

Ebatäiuslikes demoraatiates esinevad puudused:

-          Teatavad sõnavabaduse takistused (näiteks väga piiravad õigusaktid).

-          Piiratud juurdepääs valimiskonkursile või esinduskohtadele jõudmisele.

-          Meedia, mida toetavad või tingivad suured võimukontsernid.

-          Fuajeed, mis piiravad valitsuse tegevust.

Norra, Island, Rootsi, Uus-Meremaa, Soome, Iirimaa, Taani, Kanada, Austraalia ja Šveits. Neid riike võib pidada riikideks, mis on kõige lähemal polüarhia taotletavale ideaalile.

 

 

20.  Tutvusta loengule tuginedes põhilisi riikidevaheliste suhete süsteeme ajaloos. Milles on tänane mudel sarnane ja milles erinev, võrreldes Westfaali rahulepingu ajaga? Missugused muutused on toimunud viimasel kolmel kümnendil?

 

·         Kadeši leping umbes 1258 e.m.a. Egiptuse ja hetiitide riigi vahel, millega seati sisse esimene laialdasem riikide suhete süsteem Lähis- ja Kesk-Idas.

·         Enda eluviisi kehtestamine, barbarite tsiviliseerimine (praegu: Hiina)

·         Maadeavastute tähtsus mõtteviisi muutuses, transatlantiline suhe

·         Territoriaalriigid ja absolutism keskaegse hegemoonilise mudeli asemel (keisri ja paavsti kaksikvõim).

Tavapäraselt nimetatakse kujunenud rahvusvaheliste suhete süsteemi Westfaali mudeliks, millega tunnustati maailma jagunemist mitmeks põhimõtteliselt võrdseks suveräänseks riigiks. Suverään ehk piiramatu valitseja oli oma maal peremees, kes määras nii alamate usu, valitsemiskorralduse kui ka selle, kuidas teiste riikidega suhelda. Järk-järgult kujunes korrastatud praktikaks juba 15. sajandi Itaalias alguse saanud diplomaatide vahetamine. Algselt oli suveräänsuse proovikiviks siiski see, kas suudetakse end teiste suveräänide suhtes kehtestada. Sõda oli loomulik suveräänsuse väljendus ja ka tuleproov: riigi kaotanu polnud enam suverään. Ent otsiti ka liitlasi ja tasakaalustati liigselt esilekerkivaid jõukeskusi. Westfaali mudel lõi aluse tänapäevasele paljude riikidega maailmakorraldusele. Järgnenud sajanditel arenes Westfaali maailmakorraldus praktilise kasutamise käigus, algul põhiliselt Euroopas, seejärel laienevalt üle maailma. Keskseteks märksõnadeks kujunesid rahu, jõudude tasakaal ja rahvusvaheline õigus. Riikide suhteid mõtestati ühe riigi ülevõimu ehk unipolaarsuse ehk hegemoonia, kahe  suurvõimu vastasseisu ehk bipolaarsuse ning mitme võimukeskusega maailma ehk multipolaarsuse kaudu. Tuntumad lahendused on Euroopa kontsert Napoleoni sõdade järel, Rahvasteliit maailmasõdade vahel ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) maailmarahu mudel tänapäeval.

Westfaali mudel:

1. Maailm jaguneb suveräänseteks riikideks, mis ei tunnista kellegi ülemvõimu
2. Õigusloome, vaidluste lahendamine ja jõustamine on suuresti eraldi riikide endi kätes
3. Rahvusvaheline õigus on suunatud kooseksisteerimise minimaalsete reeglite seadmisele; riikide ja inimeste vaheliste püsivate suhete loomine on eesmärk, kuid vaid sellisel määral, mis lubab saavutada poliitilisi eesmärke
4. Vastutus piiriüleste eksimuste osas on nende riikide asi, keda see puudutab
5. Kõik riigid on õiguslikult võrdsed: õigusreeglid pole asümmeetrilised
6. Toimiva, reaalse jõu põhimõte. Erimeelsused riikide vahel lahendatakse lõplikult jõuga. Praktiliselt ei esine jõu kasutamiseks õiguslikke takistusi; rahvusvahelise õiguse standardid pakuvad minimaalset kaitset
7. Riigi vabaduste takistuste minimeerimine on ühine prioriteet

 

Tänane mudel sarnaneb Westfaali lepinguga näiteks punktides 1 ja 2 ja 5. 

Rahvusvaheline õigus oli algselt Euroopa keskne ning oli suunatud eelkõige Euroopa kristlikele riikidele. Alles 20 sajandil sai see universaalseks ning tunnustatud kõikide ÜRO suveräänsete riikide poolt. Toimiva, reaalse jõu põhimõte on asendunud tänapäeval pigem diplomaatia ning pehme jõuga. Toimub (jagatud) standardite ja väärtuste järkjärguline omaksvõtmine, mis õõnestab toimiva jõu põhimõtet: ulatuslikud rahvusvahelistest reeglitest üleastumised pole põhimõtteliselt legitiimsed. Jõu kasutamisele on seatud piirangud, sealhulgas õigustamatu majandusliku jõu kasutamise suhtes. Mitmetasandiline valitsetust on viimase 30. aasta üks peamisi muutusi.

 

21.  Tutvusta ja selgita Wendt 1999 käsitlust riigist kui rahvusvaheliste suhete toimijast.

 

Wendt 1999: Riik kui organisatsiooniline toimija, millel on suveräänsus ja organiseeritud vägivalla monopol, mille vorm kujuneb suhtes ühiskonnaga, mida ta valitseb poliitilise võimu struktuuri kaudu.

ü  Riigid on olemas enne riikidesüsteemi ning mitmed riikide olulised jooned on n-ö süsteemieelsed, st mitte süsteemipõhiselt konstrueeritud.

Riik kui jagatud teadmuse/diskursuse struktuur, mis võimaldab inimestel rakenduda institutsionaliseeritud ühistegevusse

ü  Idee ühise tegevuse struktuurist, teatud ühiseesmärkidest ja/või huvidest

ü  Ühistegevust institutsionaliseeriv otsustamisstruktuur: toimiv (tsentraliseeritud), rollid juhtide, ametnike ja allujate poolt omaks võetud

ü  Tegevuse legitimeeritus ühistegevusena: inimese tegevust riigiteenistuja rollis nähakse riigi tegevusena (ametnik menetleb, sõdur tapab jne)

(Wendti süsteemiteoreetiline konstruktivism)

 

Riigi (rahvuslikud) alus- (objektiivsed) huvid, mida mingil viisil ja sügavusel konstrueeritakse:

ü  Füüsiline säilimine

ü  Autonoomia

ü  (Majanduslik) heaolu

ü  Kollektiivne enesehinnang

Riigi „isiklik huvi“ kui instrumentaalne ja „teisega“ suhestatud uskumus, kuidas oma vajadusi täita, samas aktiveerub kontekstuaalselt, suhestatult spetsiifiliste olukordade ja teistega ning on selles mõttes kultuuripõhine. Nii suudavad riigid luua püsivamaid kooslusi ning õppida/internaliseerida nendesse sobivaid käitumismalle ja väärtusi. Sarnaselt inimeste kooslustega pole need kuidagi lõplikud, vaid muutuvad, ent võivad olla teatud aja suhteliselt püsivad.

 

Ühesõnaga riik rahvusvaheliste suhete toimijana on igas suhtluses teise riigiga mõnevõrra unikaalses olukorras, sest nende omavahelise suhe konstrueeritakse uuesti tulenevalt nende omavahelisest unikaalsest dünaamikast. (kultuur, keel, ideed, ajalugu, poliitiline olukord, väärtused, huvid)

 

*          *          *

Lihtsamalt öeldes; Alexander Wendt väidab, et

·         kollektiivne identiteet sõltub neljast muutujast: vastastikune sõltuvus, ühine saatus, homogeensus ja enesepiirangud.

·         see, kuidas inimesed rahvusvahelisi suhteid, aga ka ennast mõistavad, toimijatevahelise kauakestva korduva interaktsiooni tulemus, protse ss, mille tulemus pole ette kindlaks määrtud .

·         riigid on olemas enne riikidesüsteemi ning mitmed riikide olulised jooned on n-ö süsteemieelsed, st mitte süsteemipõhiselt konstrueeritud

 

 

 

22.  Tutvusta loengule tuginedes rahvusvaheliste suhete teisi toimijaid riikide kõrval, samuti mitte- ja poolriikide tüüpe. Selgita, kuidas need suhestuvad riikidega.

 

Teised toimijad on riikidevahelised rahvusvahelised ühendused ja institutsioonid, millest mõned (nt Euroopa Liit) on teatud määral muutumas riigiülesteks, s.o. samuti esmatasandi subjektideks (osalus WTO-s), ajalooliselt riikidega võrdsustatud subjektid (Püha Tool ja Vatikani riik, Malta Ordu, Punase Risti Rahvusvaheline Komitee), valitsusvälised rahvusvahelised ühendused (ja liikumised), hargmaised suurettevõtted, tunnustatud valitsuste välised kehamid: rahvuslikud jm vabastusliikumised, mässulised, de facto valitsused ja üksikisikud alati vaieldava subjektide-ringina.

 

·         Keskne rahvusvaheline areen on ÜRO ning selle allühendused (UNICEF, UNESCO, UNHRC). Samuti regionaalsed/funktsionaalsed organisatsioonid (NATO, OSCE, ASEAN). Riikide lepingusüsteemid, mis toetuvad režiimidele (eelkõige poliitiline suunitlus). Majanduslikud, finants- ja monetaarorganisatsioonid (IMF, Maailmapank, WTO). Euroopa Liit on mitmefunktsionaalne organisatsioon (rahandus, sotsiaalabi, haridus, militaarkoostöö). Hargmaised ettevõtted (1970 7000, 2000 50 000) ja vabaühingud (Greenpeace, al-Qaida).

 

Mitte- ja poolriikide tüüpe:

·         „Assotsieerunud riik” (USA-Puerto Rico),

·         meretagune departemang (Prantsusmaa-Martinique),

·         autonoomne vabariik või piirkond (Vene-Jakuutia),

·         siseomavalitsusega koloonia (Briti),

·         autonoomne piirkond (Gröönimaa, Šotimaa, Kataloonia),

·         asumaa e. koloonia, kroonikoloonia; asundus (settlement),

·         protektoraat vm. kaitsealune riik (õiguslikult ajalooline, sisuliselt arutletav),

·         dominioon (ajalooline)

·         ÜRO mandaatalad: A-mandaat (arenenud), B-mandaat (vähearenenud suured), C-mandaat (vähearenenud väikesed).

 

Suhestumisest. Organisatsioonid lisavad areeni koostöö jaoks, ent samas puudutavad riikide suveräänsuse aspekti. Modernse riigi suveräänsus sõltub algusest peale refleksiivselt jälgitud riikidevaheliste suhete komplektist. „Rahvusvahelised suhted” ei seo valmiskujul riike, mis suudaksid oma suveräänsust säilitada ka ilma nendeta – nad on alus, millel põhineb rahvusriikide toimimine. (Giddens 1985: 263-264). Järelikult tuleb vaadelda rahvusvahelist (riikidevahelist) süsteemi ja selle arengut ning riike rahvusvahelise süsteemi toimijana, selgitades vastastikmõjusid. ÜRO eeldab, et riikidel on selged standardid ja võimekused, aga tegelikkus on teine.

 

 

23.  Mida tähendavad nõrgad, haprad, ebaõnnestunud ja paariariigid? Mida ütleb habraste riikide indeks riigi tugevuste kohta?

 

·         Nõrgad riigid: valitsemisvõimetus (legitiimsuse, tõhususe, stabiilsuse ja süsteemsuse puudulikkus).

·         Habras riik on madala sissetulekuga riik, mida iseloomustab madal tootlikkus ja/või legitiimsus.

·         „Ebaõnnestunud riik” on tihti kasutuses poliitiliste kommentaatorite ja ajakirjanike poolt, et kirjeldada riiki, mida tajutakse kui mingites põhitingimustes läbikukkunut. Põhijooned: nõrk või ebaefektiivne keskvalitsus, millel on oma maa-ala üle üksnes väike kontroll; avalike teenuste mittepakkumine; laialt levinud korruptsioon ja kriminaalsus; rahvastiku soovimatu liikumine ja pagulased; tugev majanduslik langus.

 

·         Paariariigid nagu Birma (Myanmar) ja Zimbabwe väidetavalt kuritarvitavad oma elanike inimõigusi, samas ei ohusta riike teisel pool oma piiri. Samas käsitletakse neid ka koos suhteliselt võimekate, ent ÜRO standarditest kõrvalekalduvate riikidena

Rahufondi väljatoodud põhiomadused: Territooriumil füüsilise kontrolli või seadusliku füüsilise jõu kasutamise monopoli kaotamine, kollektiivsete otsuste tegemise legitiimse autoriteedi õõnestumine, võimetus pakkuda mõistlikul määral avalikke teenuseid ja võimetus suhelda teiste riikidega täieõigusliku liikmena rahvusvahelises kogukonnas.

 

Nõrkade riikide indeks (FSI; varem Failed States Index) on aastaaruanne, mida avaldavad USA mõttekoda Rahufond ja Ameerika ajakiri Foreign Policy a-st 2005. Selle loendi eesmärk on hinnata riikide haavatavust konfliktide või kokkuvarisemise vastu, kõigi ÜRO liikmeks olevate suveräänsete riikide järjestamine, kui analüüsimiseks on piisavalt andmeid.Indeksi astmed põhinevad kaheteistkümnel riigi haavatavuse näitajal, mis on grupeeritud kategooriate kaupa: majanduslik, poliitiline, sotsiaalne. Mida suurem skoor, seda halvemas seisukorras.

 

 

 

 

24.  Tutvusta riikidevaheliste vaidluste lahendamise poliitilisi ja õiguslikke meetodeid, samuti riikide enesekaitsevahendite põhiliike. Kuidas need suhestuvad ÜRO põhise maailmakorraga?

 

Tüliga riikide vahel on tegemist siis, kui:

           ·          riikide vahel on lahkarvamus faktis, õiguslikus või poliitilises küsimuses;

           ·          on tegemist huvide vastuoluga;

           ·          ühe riigi õigustatud nõue lükatakse teise riigi poolt tagasi või kaheldakse õigustatuses.

 

Õiguslike ja poliitiliste tülide eristamine sõltub suuresti riigi suvast, põhialuseks on normide või normivaidluse olemasolu õiguslikes tülides. Poliitilised meetodid (pole õiguslikult siduvad): läbirääkimised, head teened, vahendus, uurimine, lepitus (lepitusmenetlus)

 

Õiguslikud meetodid (põhimõtteliselt siduvad): menetlus Rahvusvahelises Kohtus vm. kohtus, menetlus Rahvusvahelises Alalises vm. Vahekohtus.

 

Enesekaitsevahendite põhiliigid:

           ·          Hoiatused, noodid jm. diplomaatilised vahendid;

           ·          retorsioon e. vastuabinõu;

           ·          repressaal e. surveabinõu;

           ·          sõda: enesekaitse e. hädakaitse, rünnak e. interventsioon – pole tänases rahvusvahelises õiguses lubatud, va. ÜRO heakskiidul.

 

Vastavalt ÜRO põhikirja art 2 lg 4 on riikidel keelatud rakendada relvastatud repressaale.

Siiski on relvastatud repressaalid lubatud juhul, kui need kujutavad endast enesekaitset teise riigi relvastatud pealetungi vastu.Jõu kasutamisele on seatud piirangud, sealhulgas õigustamatu majandusliku jõu kasutamise suhtes. Luuakse uued reeglid, protseduurid ja institutsioonid, toestamaks rahvusvahelistes küsimustes õigusloomet ja õiguse jõustamist. Erinevalt Westfaalilt on ÜRO mudel rahupõhine. Agressioonisõjad on rahuvastased kuriteod. Riigid ei tohi kasutada jõudu ega ähvardada jõu kasutamisega piiride rikkumise eesmärgil. Riigid on kohustatud hoiduma jõu kasutamist hõlmavatest repressaalidest. Riigid ei tohi kasutada jõudu rahvaste enesemääramisõiguse ja iseseisvuse äravõtmise eesmärgil. Riigid peavad hoiduma teiste riikide alal tsiviilrahutuste ja terroriaktide korraldamisest, neis osalemisest, abistamisest või õhutamisest. Ka ei tohi julgustada teise riigi alale tungida kavatsevate relvaüksuste moodustamist

 

 

 

 

25.  Tutvusta ennetava enesekaitse, välisabi ja humanitaarinterventsiooni mõisteid. Milles on nende võimalused ja piirangud, mille osas tekkivad vaidlused?

 

Ennetava enesekaitse õigus kehtib, kui nt üks riik varustab teise riigi alal olevaid valitsusvastaseid rühmitusi. Preventiivse enesekaitse taotlus on õigus kasutada ühepoolselt (ilma eelneva rahvusvahelise loata) kõrgel tasemel vägivalda, et peatada algav areng, mis ei ole veel toimiv või otseselt ähvardav, kuid mis võib küpsemisel tekitada potentsiaalset konflikti, mida saab neutraliseerida ainult suurema ja enda jaoks vastuvõetamatu.

 

Välisabi vs kodusõda. Valitsus võib paluda teise riigi relvajõudude kohalolekut oma alal, kui (1) palve esitab ala suverään ja (b) on olemas õiguspärane eesmärk. Kui aga tegu on juba kodusõjaga, st. üldiseks muutunud võitlusega, on sekkumise lubatavus vaieldav. Sel juhul võib abi olla poliitiline või majanduslik, aga mitte sõjaline.

 

Humanitaarse interventsiooni (humanitarian intervention) olemuseks on rahuvalvajate poolt jõu kasutamine, eesmärgiga kaitsta elanikkonda omavolilise ja pideva kuritarvitava kohtlemise eest, mis ületab eeldatava mõistliku ja õiglase käitumise piirid

Humanitaarseks interventsiooniks peab olema luba pädevalt rahvusvaheliselt organisatsioonilt (ÜRO). Relvajõu kasutamine on lubatud vaid juhul, kui tegu on üliraskete inimõiguste rikkumistega, nt genotsiidiga. Sekkumise järele on olemas äärmine vajadus ja sekkumise tulemusena päästetakse suurel hulgal inimelusid

 

Vaidlused tekivad sekkumise proportsionaalsuse ja vajalikkuse raames:

 

Ø  Proportsionaalsus e. mõõdupärasus - nii negatiivsed kui positiivsed repressaalid jt. vahendid peavad vastama tekitatud kahju suurusele ja sellele sunni ulatusele, mis on tõenäoliselt vajalik rahuloleku saamiseks. Nt. ei saa õigustada riiki A, kes paneb aresti alla tuhandeid enda territooriumil elavaid B riigi kodanikke lihtsalt seetõttu, et riik B keeldus õigust mõistmast ühe A riigi kodaniku üle. Siiski on riigil A täielik alus keelata oma kohtutel B riigi kodanike üle õigust mõistmast või pidada kinni B riigi lipu all sõitvad laevad või peatada tegevus B riigiga sõlmitud kaubanduslepingu täitmiseks.

 

Ø  Riigi enesekaitsevahendite rakendamisel peab olema mõistlik alus, nad peavad olema vajalikud (necessity). Tihti on raske kindlaks teha, kas rikkujariik käitus ebasõbralikult, ebaseaduslikult. Seepärast on riigil mõistlik enne vastumeetmete rakendamist kaaluda, kas teise riigi käitumine üldse tõi kaasa endaga küsimuse hädavajaduse rakendamisest, st. kas vastuabinõude rakendamine on üldse vajalik. Vajalikkuse küsimus võib üles kerkida ka juhul, kui teise riigi poolt tekitatud kahju või käitumise küsimust saaks lahendada teisiti kui sellele riigile kätte makstes.

 

 

 

 

 

 

 

 

26.  Tutvusta ja selgita Sorenseni käsitlust riikide suveräänsuse teisenemisest (kontrolli)

 

 

	Modernne mäng	Uus mäng (posmoderne)	Nõrkade riikide erimäng
1 Suveräänsuse tuum	Põhiseaduslik iseseisvus	Põhiseaduslik iseseisvus	Põhiseaduslik iseseisvus
2 Regulatiivsed reeglid	Mitte-sekkumine	Reguleeritud sekkumine	`Läbirääkimistega sekkumine` (abidoonori kontroll, rahvusvahelise ühiskonna järelevalve) `Mitte-vastastikkus` (eriline kohtlemine nõrkadele riikidele, kuna nad ei saa samaga vastata)
3 Riikluse sisu	Territoriaalselt määratletud riigikord, majandus ja kogukond	Mitmetasandiline valitsemine, majanduslikud riikidevahelised võrgustikud, rahvasteülesed elemendid riikide kogukonnas	Nõrgad ja ebaefektiivsed institutsioonid. Puudub rahvuslik kogukond. Puudub rahvusriiklik majandus

 

Rahvusvahelistumine võib muuta suveräänsuse riikide jaoks positiivse summa mänguks, kui arvestada piisava institutsionaalse korra väljatöötamist. Riikidevahelised juhtimisstrateegiad varieeruvad, kuid see vastab hästi arusaamale riikidevahelisusest kui mitmetahulisest nähtusest. Selle tulemuseks on aga surve rahvusvahelises (õiguslikus) riikide süsteemis. Võib hõlpsalt järeldada, et kui riigid ei tegutse enam ainult oma piirides, on valitsustel (riik kitsas tähenduses) täiesti võimalik laiendada oma mõju riikidevaheliste piirkondade ja inimeste vahel (väljaspool nende riiki laiemas tähenduses). Suurenev siseriiklik (sisemine) suveräänsus põhjustab siiski suurenevat pinget suveräänsuse teiste kihtide ja aspektide ning võimalike ümberkujundamistega. Suveräänsus pole absoluutne, vaid ressurss, mida riikide valitsused saavad koguda.

 

 

 

27.  Tutvusta riigikeskseid ja riigiüleseid Euroopa Liidu põhikorra käsitlusi

 

Riigikeskne: EL-i käekäigu üle otsustavad aluslepingud sõlminud riigid, kelle käes on suverääniõigused. Kommunitarism, rahvuslus ja valitsustevahelisus.

·         süvaerisuse (deep diversity) käsitlused

·         demoikratia (Nicolaidis): mitteeuroopa rahva (non-European demos) tees: demokraatia ja legitiimsus võrsub liikmesriikide rahvast, EL-i pädevuste edasine laiendamine pole kohane,

·         põhiseadussallivuse  tees (constitutional tolerance): endaga võrdseina tunnustatakse erinevaid põhikordi.

·         hindava demokraatia tees (audit democracy): laieneva pädevusega keskinstitutsioonid peavad rahva mandaadiga liikmesriikide institutsioonidele pidevalt aru andma oma tegevuse asjakohasusest. EL on riike võimendav, mitte konkureeriv raamistik

 

Riigiülene: Järkjärguline euroopastumine, praktilise solidaarsuse kasv, EL-i poliitruumi kujunemine. Riigiülesus, liberaalne vabariiklus. Liberaalne identiteediloomekäsitlus: vabadus, normiloome, innovatsioon, mis tuleneb üldistatud õiglus-põhimõtete ratsionaliseerimisest ja ühtse kogukonna järelmina tulenevast sotsiaalsete õiguste piiristamisest. Samas: seaduste autorsuse türanniaoht. Kommunitaarne identiteediloomekäsitlus: kuuluvuse olulisus, nõue, et seadus kindlustaks ja kaitseks kogukonna ühishüve. Samas: kui kogukonda pole?. EL-i õigusloome nii kogukonda tootva kui taastootvana, refleksiivsus (Lindahl 2003)

 

 

28.  Kuidas seletavad riiki riigikesksed ja kuidas ühiskonnakesksed riigikäsitlused? Kumma käsitlusviisiga sobib von Hau eristatud klassianalüütiline, liberaalne, uusweberlik ja kultuuriline lähenemine?

 

	Klassianalüütiline lähenemine	Liberaalne lähenemine	Uusweberlik lähenemine	Kultuuriline lähenemine
Alusmõisted	Klassikonflikt	Ühiskondlik leping	Formaalne organisatsioon	Kultuurilised representatsioonid ja praktikad
Riigi ja ühiskonna suhe	Riik kui institutsionalisee-ritud klassisuhted	Riik strateegilise tegevuse areenina	Riik potentsiaalselt autonoomse toimijana	Riigi ja ühiskonna piir konstrueerub kultuuriliselt
Riigi võimekus	Tuleneb klassisuhetest	Tuleneb muidusööja probleemi lahendamisest	Tuleneb bürokraatlikust pädevusest ja territoriaalsest ulatusest	Tuleneb kultuuri distsiplinaarsetest ja identiteedi mõjudest
Riigivõimu legitiimsus	Tuleneb valeteadvusest, hegemooniast	Tuleneb kodanike kvaasi-vabatahtlikust päriolekust	Tuleneb väljundlegitiim-susest ja riigi ideoloogiatööst	Tuleneb rituaalidest, igapäeva praktikatest ja maailma kultuu-rilistest mudelitest

 

Riigikeskne – riigivõim on autonoomne toimija(tekkekogum), mis mõjutab ühiskonda teatud viisidel. Uus(weberlik), klassikalise valitsemise, metavalitsetuse jne käsitlus

Ühiskonnakeskne – ühiskonnas toimuv kujundab riigi sisu ja riigivõimu tegevuse. Võrgustikuline, majanduskeskne (sh marksism ja uusparempoolsus) jne käsitlus

 

 

 

29.  Tutvusta loengule tuginedes modernse valitsemise juhtparadigmasid: ajastu ja põhilähenemine.

 

Juhtparadigmad modernsel valitsemisel:

           ·          Kameralism

           ·          Õigusriiklus

           ·          Heaoluriiklus

           ·          Regulatoorne riik (uusliberalism)

           ·          Valitsetus

Kameralism (18. saj) -  riigi ametnikkond eristus õukonnast. Saksa-Preisi kameralistid: riigi halduslik korraldamine.

 

Õigusriiklus (18. – 20. sajand): riik spetsialiseerub funktsionaalselt ja eristub privaatsfäärist, õiguskord piirab ja legitimeerib riigivõimu – kõik on seaduste ees võrdsed.

 

Heaoluriiklus (20.−21. saj): heaoluriik kodanike elujärje ja inimarengu edendamiseks. Tekib arusaam, et demokraatliku võimu reaalseks teostamiseks vajavad inimesed poliitilist, kultuurilist ja majanduslikku emantsipatsiooni. Igaühel peab olema võimalus inimväärseks eluks ja oma võimete väljaarendamiseks ning tuleb tagada põhiturvalisus, mis on aluseks, et oma poliitilist ja õiguslikku võrdsust ka tegelikult kasutada.

 

Regulatoorne riik (uusliberalism)  (20. sajand) – turukeskesus ja jõuline heaoluühiskonna eitus; tagasipöördumine mitmete klassikalise liberalismi ideede juurde. Turg loob tingimused riigist autonoomsete assotsiatsioonidega kodanikeühiskonna arenguks, kuid majanduslikest vabadustest üksi ei piisa, kui neid ei toeta poliitilised vabadused.

 

Valitsetus (20. - 21. saj) - osalejate hulk suurenemise ja mitmekesistub, poliitika protsessi tähtsus, kuna loodetakse:

1)      saavutada selline poliitika, mis vastaks suuremale hulgale huvidele (legitiimsus),

2)      tegeleda valdkonnaga pidevalt, vältides järskude muudatuste vajadust (kvaliteet).

 

 

 

30.  Tutvusta ja võrdle loengule tuginedes, mis on vabariikliku, rahvuslik-kommunitaarse, marksistliku ja uusliberaalse lähenemisviisi seletused ühiskonna ja riigivõimu seosele.

 

·         Vabariiklik: poliitiline kogukond, ühiselt demokraatiat loovad, taastootvad ja süvendavad kodanikud, riigivõim kui nende tegevuse tulem

·         Marksistlik: igaühe võimalus meelepäraseks eneseteostuseks, mis nähtamatu käena ja koostoimes planeerimisega loob heaolu ja korrastatuse. Riigivõim kui tehnokraatide suunamine. Emantsipatsiooni roll.

·         Uusliberaalne: igaühe eneseteostus konkurentsi kaudu, riigivõim kui tehnokraatia turu alalhoidmiseks

·         Rahvuslik-kommunitaarne: rahvusriik kui loomulik elukeskkond, mis taastoodetakse kodanike kogukonnana jt kogukondadena, riigivõim kui selle kehtestaja ja kaitsja.

Kommunitaarne käsitlus tähtsustab kodaniku aktiivset rolli ning kodanikuühiskonda laiemalt, kuid erinevalt vabariiklikust käsitlusest ei pea kommunitaarne käsitlus riiki kui formatsiooni oluliseks. Vastutus kogu ühiskondliku elu edasiarendamise eest kodanikel. Kodanikuidentiteedi kandja = kohukond; kodakondsus kui kogukonna rekontekstualiseering, Identiteedialusena olulisim just rühmakuuluvus, sest sisuliselt ei saa antud ühiskonnas mittekodanikke olla (kodaniku ja ühiskonna mõisted on lihtsalt nii tugevalt seotud).

 

 

31.  Tutvusta eliiditeooria arenguteed varasest modernse ja uue eliiditeooria juurde. Kuidas suhestuvad omavahel klassikaline, demokraatlik ja radikaalne eliiditeooria? Mis on sinu hinnangul eliiditeooria seletuslikud tugevused ja nõrkused tänapäeval?

 

Algne eliiditeooria: Vilfredo Pareto, Gaetano Mosca, Robert Michels.

·         Pareto rõhutas, et eliidid on psühholoogiliselt ja intellektuaalselt teistest kõige võimekamad ning ta eristas kahte eliidi sorti, milleks on: juhtiv eliit ja mitte juhtiv eliit.

·         Mosca rõhutas eliidi sotsioloogiliste ja isiklike omaduste olulisust. Eliit kui organiseeritud vähemus ja mass on organiseerimata enamus. Valitsev klass ja valitsetav klass.

 

Fašism eliiditeooria ilmingust. USA eliiditeooria (Lasswell, Burnham, Whyte), Schumpeteri demokraatlik eliiditeooria kujundas USA eliiditeooriat (Mills, Hunter, Dye)

 

Uued eliiditeooriad (Baratz, Bachrach): probleemi eiramine võimutehnikana, võimu teise mõõtmena. Samuti ka Lukes’e võimu kolmas mõõde ühiskonna kontrollimisena (ideeline domineerimine, Gramsci , Foucault).

 

Ø  Klassikaline eliiditeooria vaatleb ennekõike poliitilist eliiti kui staatilist nähtust ja ühiskonna korraldajat.

Ø  Demokraatlik eliiditeooria vaatleb poliitilist mitte niivõrd kriitiliselt kuivõrd funktsionaalselt. Ta vaatleb tingimusi, mille läbi eliit saaks paremini teostada demokraatia toimimist.

Ø  Radikaalne eliiditeooria on paranoiline demokraatia kui sellise suhtes, eeldades, et kõike juhib tegelikult kitsas eliit.

 

 

Eliiditeooriate nägemus sisendpoliitikasse:

·         Majandusrühmituste suur mõjuvõim;

·         Keskmise inimese võhiklikkus;

·         Poliitiline eliit moodustab oligarhia – lepitakse kokku ka avaliku näo vastaselt;

·         Kandideerimise põhiressurss raha ja seda ei õnnestu piisavalt piirata;

·         Kontroll meedia üle eraomandi ja litsentseerimise kaudu, sõltumatu meedia kui fassaad

 

Võimu nägemus:

·         Radikaalne eliiditeooria rõhutab otsustusvõimu kogunemist täitevvõimu tuumiku kätte.

·         Demokraatliku eliiditeooria esindajad näevad otsustuskeset laiemalt, viidates nii mandaadiga ministrite tugistruktuuri kui ka professionaalse riigiaparaadi märkimisväärsele rollile otsustusprotsessis.

 

Poliitika VS haldus:

Demokraatliku eliiditeooria käsitlus rajaneb arusaamal, et poliitika ja haldus on teineteisest lahutatud. Nad tegelevad küll teoretiseerimisega selle üle, kust jookseb nende kahe vahel piir, ning rõhutavad poliitilise kontrolli tõhustamise vajadust bürokraatide üle

 

·         Radikaalne eliiditeooria peab sellist käsitust ideoloogiliseks ja väidab, et tippbürokraadid on poliitilise eliidiga väga tihedalt seotud, kuuludes nendega samasse sõpruskonda, olles nendega käinud samades koolides jne

 

·         Demokraatlik eliiditeooria ütleb: poliitika sümboolne kasutamine- eliit jätab rahvale minimaalselt piisava mulje, et rahvas juhib. Radikaalid nõus, aga kitsendavad: täitevvõim juhib

 

Ametnike roll:

·         Demokraatlik eliiditeooria lähtub Weberi bürokraatia määratlusest. Ametnikud täitjad, kuni poliiteliit suudab juhtida

 

Võimu ja pädevuse dilemma: võim rajaneb seaduslikul volitusel, pädevus tehnilisel teadmisel

Ametnikud tuleb allutada poliitilisele kontrollile, esmane on volitus, mitte pädevus. Radikaalne eliiditeooria: juhtivad bürokraadid on majanduseliidi kontrolli all või toimivad varjatult oma äranägemisel enda tüüpi inimeste kasuks.

 

Tsentraliseerimine:

·         Demokraatliku eliiditeooria esindajad väidavad, et riigi funktsioonide tsentraliseerimisele kohalikult omavalitsuselt riigi keskvõimu suunas on erinevatest poliitilistest mõjuritest tulenevalt paratamatu, kuid ütlevad samas, et see ei vähenda kohalike omavalitsuste rolli poliitika elluviijana

·         Radikaalse eliiditeooria tõlgenduse kohaselt ei ole võimalik üleriigilisel poliitilisel eliidil jääda kohalike küsimuste lahendamist kõrvale, sest see tasand käsitleb lõviosa igapäevasest poliitikapäevakorrast. Seega nähakse tsentraliseerimist paratamatusena või – juhul, kui seda ei toimu – eeldatakse mingil kujul vastastikku kasuliku kokkuleppe olemasolu regionaal- või kohaliku eliidiga.

 

Õiguse ja majanduse roll:  

·         Demokraatlik eliiditeooria: seadused eliidi sõnastatud üldreeglite kogumina, mis õigustavad domineerimist

·         Radikaalne eliiditeooria: seadus kui illusioon, legitimeeriv sümbol, mida praktikas rakendatakse masside, mitte eliitide suhtes

 

Poliitika ja majanduse vahekord:

·         Demokraatliku eliiditeooria seisukohalt kujuneb poliitika küll väliste surverühmade tulemusena, kuid samas nähakse siiski võimalust läbi poliitilise kontrolli tugevdamise erahuvisid ühishuvidele allutada.

·         Radikaalne nägemus ei ole selles osas kuigi optimistlik ning poliitikat nähakse lootusetult majandushuvide teenistuses olevana

 

 

32.  Tutvusta ja selgita Pareto eliidiringluse käsitlust. Kuidas see võiks suhestuda eliiditeooria, pluralismi, uusparempoolsuse ja marksismiga?

 

Pareto: Inimesed erinevad nii füüsiliselt, intellektuaalselt kui ka moraalselt. Eliidid on grupid, kes on erinevate sotsiaalsete hierarhiate tipus. Iga ühiskond omab sotsiaalset hierarhiat, mille eesotsas on väike arv inimesi, seda isegi siis, kui valitsus näib olevat rohkearvuliste hulkade kätes.

 

Eliit jaotub kaheks:

a.       valitsevaks eliidiks (poliitiline eliit),

b.      mittevalitsevaks eliidiks (kultuuri eliit, loomeinimesed).

 

Pareto eliitide ringlemine:. Seni kui eliit on avatud andekaimatele mitteeliidi hulgast, on andekate ja eliidi positsioonid suuresti kattuvad. Kui aga eliit muutub suletuks, kaugenevad ka andekad ja eliit üksteisest. Viimasel juhul võib olla ohustatud sotsiaalne tasakaal ning ühiskond muutub aldiks vägivaldsetele väljaastumistele, mis ei pruugi aga elimineerida eliidi võimu.

 

Hariduse, kodanikupädevuste ja valimisõiguse laienemisega nõrgenes klassikalise eliiditeooria seletusjõud. Selle ümberkujundamisel tekkis demokraatlik eliiditeooria (Schumpeter), mille kohaselt eri eliidirühmitused konkureerivad valimistel rahva toetuse pärast ja võitjad saavad tähtajaliselt valitseda.

 

Pluralism on eliiditeooria ajalooline võistleja. Selle juured paiknevad õiguslikus pluralismis ehk võimude lahususe käsituses, mille kohaselt eri võimuharud tasakaalustavad ja kontrollivad üksteist, takistades niimoodi võimumonopoli teket. Ühiskonna võimukasutust laiemalt seletavaks teooriaks arenes sotsiaalne pluralism, mis tõi välja kodanikeühiskonna poliitilise tähenduse ja sai 20. sajandi keskpaigas aluseks klassikalisele pluralismile.

 

Klassikaline pluralism lähtub esindusdemokraatia ideest. Vastavalt inimeste huvide muutumisele tekivad ja kaovad huvirühmad pidevalt. Need mõjutavad poliitikat mitmesuguste tegevustega, ennekõike valimistega. Kindla ladviku asemel vahetub eestvedaja roll vastavalt teemale ja seda kannavad väga erinevad isikud. Inimeste ja nende liitude, eriti erakondade tegevus määrab poliitika sisu, mida viib ellu neutraalne masinataoline riigiaparaat.

 

Uuspluralism kujunes klassikalise pluralismi muutumisega valitsemiskogemuse mõjul 20. sajandi lõpul. Tulemuseks oli deformeerunud polüarhia mudel, mille puhul huvirühmade võrdsuse asemel on juhtkohal majanduslikud huvirühmad ning valitsemist aktiivselt mõjutav ametnikkond. Majandustoimijad avaldavad oma mõju erakonnajuhtide kaudu ning riigiaparaat püüab eri mõjudest sõltuvat poliitikat tasakaalustada. Seega on riik uuspluralistide käsituses suuresti ametnikukeskene. Ametnikkonnal on riigi toimimise ja arengu suunaja ning ühtlustaja roll, kuid pole välistatud, et valikuid tehes kerkivad esiplaanile hoopis ametnike isiklikud huvid. Esindusdemokraatia ja poliitilise kontrolli mehhanismid nõrgenevad, asendudes osalt poliitilise kauplemisega. Viimases on paremad võimalused suurema rahakotiga toimijatel, ennekõike äriringkondadel. Siiski ei kanna uuspluralistid esindusdemokraatiat täiesti maha. Parlamendile jääb oluline moraalne mõju ja seadusandlik võim.

 

Uusparempoolsus on ennekõike poliitika ja valitsemise kriitika majandusteoreetilisest perspektiivist. Avaliku valiku teooria väidab, et poliitikud püüavad võimule saamiseks ära aimata valijate ootusi ja pakkuda ilusaid lubadusi nende rahuldamiseks (nõudlusest lähtuv mudel), või siis suunata valijate ootusi ning luua enne valimisi näilist heaolu, millele puudub majanduslik kate (pakkumisest lähtuv mudel). Ametnikud püüavad omakasupüüdlikult paisutada nende käsutada oleva raha ja alluvate hulka. Riigi vajadused või avalikud huvid laialt võttes jäävad tagaplaanile. Uusparempoolsus ei paku oma süsteemset riigiseletust, rahuldudes mõtteviisiga „juhtub see, mis juhtub” või sukeldudes mingi üksikteema käsitlemisse (nt eraomandi kaitse). Siiski võimaldab uusparempoolne riigiteooria seletada paljusid moonutusi, mis poliitikute või ametnike omakasupüüdlikkuse tõttu valitsemises tekivad.

 

Marksism on poliitika ja valitsemise kriitika klassivõitluse teesist lähtudes. Riik on vahend, mille abil valitsev klass oma võimu teistele peale surub, rõhutute hulgast kerkiv uus klass aga kukutab nad lõpuks ja hakkab ise teisi valitsema. Klassikalises marksismis on otsustavaks omandisuhted ja võitlus võimu pärast käib kapitalistide ning tööliste vahel. Uusmarksismis on otsustavaks vaimne ülevõim ehk hegemoonia, mida võimulolijad teostavad ennekõike meedia ja haridussüsteemi kaudu inimeste mõtlemist programmeerides, ent ka riigi sunniaparaati kasutades. Riik kui oma võimu pealesurumise aparaat, mis tulevikus revolutsiooni või reformide tulemusena kaob.

 

Terve hulk väga erinevaid voole peab riigi puhul keskseks hoopis seda, millena osalised teda tõlgendavad. Postmodernistid näevad riiki põhinevat sümbolvägivallal, sellel, et keegi suudab valitsevaks muuta oma arusaama tegelikkusest. Uusmarksismile lähenevad postmodernistid räägivad hegemooniast ühiskonnas. Samas mõistetakse riigiinstitutsioone sageli muutuste põhitoimijana. Niisuguse lähenemise näiteks on Foucault’ käsitus riigist kui normaalsuse kehtestamise mehhanismist ühiskonnas, aga ka näiteks Sørenseni arusaam riigi teisenemisest kui riigiinstitutsioonide proaktiivsest kohanemisest üleilmastumise tekitatavate muutustega tegevuskeskkonnas.

33.  Tutvusta Schumpeteri demokraatlikku eliiditeooriat. Mis osas see on eliiditeooria ja pluralismi kompromiss ning mis osas mitte?

 

·         Eri eliidirühmitused konkureerivad valimistel rahva toetuse pärast ja võitjad saavad tähtjaliselt valitseda.

 

·         Demokraatlik eliiditeooria vaatleb poliitilist mitte niivõrd kriitiliselt kuivõrd funktsionaalselt. Ta vaatleb tingimusi, mille läbi eliit saaks paremini teostada demokraatia toimimist

 

·         Demokraatliku eliiditeooria käsitlus rajaneb arusaamal, et poliitika ja haldus on teineteisest lahutatud. Arutletakse, kust jookseb nende kahe vahel piir, ning rõhutatakse poliitilise kontrolli tõhustamise vajadust bürokraatide üle - seos pluralismiga.

 

·         Demokraatlik eliiditeooria: poliitika sümboolne kasutamine: eliit jätab rahvale minimaalselt piisava mulje, et rahvas juhib - seega juhib siiski eliit, mitte võimude lahusus.

 

 

 

 

 

34.  Tutvusta pluralismi arenguteed institutsionaalsest sotsiaalsesse/klassikalisse pluralismi ning uuspluralismi? Kuidas erinevad nende lähenemiste riigi, poliitika ja valitsemise võtmeseletused? Mis osas on valitsetuse käsitlused pluralismi järgmine arenguperiood ning mis osas mitte?

 

Institutsionaalse pluralismi arenguteed sotsiaalsesse/klassikalisse pluralismi => vajadust muutuda institutsioonide-kesksest valitsemisvormist kaasavamaks. Kui institutsionaalne pluralism tekkis vastukaaluks väga valitsuskesksele valitsemisele, et ära hoida sellega kaasnevaid negatiivseid aspekte (võim väga väheste käes, otsuste tegemise läbipaistmatus jms), siis sotsiaalne pluralism proovib valitsemisprotsessi kaasata erinevaid sotsiaalseid osapooli.

Tocqueville, USA demokraatia baasil: Kodanike sõltumatute assotsiatsioonide kaudu moodustub aktiivne kodanikeühiskond, mis on vastukaaluks riigi domineerimisele ja võimu kuritarvitamisele.

Klassikalise/sotsiaalse pluralismi kõrghetkena võib näha Külma sõja algust/1950ndaid, kus tegemist oli lääneriikide põhilise riigimõttena. Klassikalist pluralismi iseloomustas antud ajahetkel jagatud võim, polüarhia ja kodanikukulutuur.

Uuspluralism tekib klassikalise/sotsiaalse pluralismi kriisist 1970ndatel, kus mõistetakse, et klassikaline/sotsiaalne pluralism ei ole hetkeolukorraga kooskõlas. Suurenenud avaliku sektori eelarve ning suure hulga huvirühmade (lobigruppide) olemasolu, kes mõjutavad protsesse väljaspoolt valitsusaparaati tekitasid olukorra, kus klassikaline/sotsiaalne pluralism enam ei pädenud.

Lähenemised riigile

Institutsionaalne pluralism vaatab riiki kui ühiskonnakeskset ja demokraatiapõhist. Pluralistid leiavad, et nüüdisaegne laienenud pädevusega riik on arenenud paljude eraldi asuvate ametkondade detsentraliseeritud süsteemina, mis koosneb asutustest, mis kontrollivad poliitikakujundamist teatud valdkonnas, samuti piirkondlikest valitsustest, mis tegelevad paljude probleemidega ruumiliselt piiratud alal. Samuti teavad institutsionaalsed pluralistid, et elanikud ei kontrolli ega saa kontrollida otsuste tegemist polüarhias, kuna tänapäevase riigi elanike arv on selleks liiga suur. Kuid nad näevad, et valimised ja nendega seotud aruandekohustus võiks olla tänapäevase polüarhia väljendus. Lisaks valimistele on oluline ligipääs otsustamisele valimistevahelisel ajal: lobby ja avalikkus.

Uuspluralistid aga tunnistavad, et tänapäeval on suure valitsuse tegevus palju süstematiseeritum, ning suunatud tulevikule ja laiaulatuslikke poliitilisi otsuseid nõudvatele küsimustele. Hea ülevaate riigikäsitluse erinevustest võiks anda järgnev tabel:

Uuspluralismi riigikäsitlus

Klassikalise pluralismi riigikäsitlus

·         Eestkostja-riik: spetsialistidele toetuva riigi mudel, laienenud pädevustega riik, mis aitab hallata huvirühmade vastastiksuhteid ·         Loobutakse klassikalise pluralismi käsitlusest, milles demokraatlikku valitsust kontrollitakse esindus- ja huvirühmapoliitika kaudu väljastpoolt ·         Samas jääb Lääne demokraatiate toimimine ikka pluralistlikuks: asjatundlikumate ja pühendunumate riigiametnike hulgas arenevad välja seesmised kontrollmehhanismid, valitsus killustub, laienevad interaktiivsed poliitikate kujundamise süsteemid ja probleemispetsiifilised avaliku osalemise vormid

·         Tuulelipu-riigi mudel – riigiaparaat kui passiivse vahend, mille kaudu muudetakse sisendeid väljunditeks. Huvirühmade suhted kajastuvad riigivõimu tegevuses, see muutub vastavalt sellele, kel parajasti mõju on ·         Neutraalse riigi käsitluses:riigivõim enam kui huvirühmade tegevuse peegeldus. Riik kui neutraalne vahekohtunik, kes sekkub, kui on vaja saavutada korda ja tasakaalu ·         Vahendaja-riigi mudel tõlgendab riigi poliitikat huvirühmade tegevuse ühitamisena riigiaparaadi sees ja selle loogikast lähtudes. Esindusdemokraatlik valitsus ja ametnikud püüavad pidevalt saavutada huvirühmadele aktsepteeritavaid poliitilisi kompromisse

 

Valitsetuse käsitlusi võib näha pluralismi järgmise arenguperioodina, kuna sarnaselt valitsetusele nähakse suurt rolli võrgustikel ning kodanikuühiskonnal/huvirühmadel poliitiliste otsuste elluviimiseks.

 

 

 

35.  Tutvusta Olsoni käsitlust kollektiivse tegevuse probleemkohtadest. Kuidas see võiks suhestuda eliiditeooria, pluralismi, uusparempoolsuse ja marksismiga?

 

Olsoni kollektiivse tegevuse probleemkohad

·         Alati ei suudeta huvirühmana organiseeruda, isegi kui on ühised huvid

·         Inimesed ja ühendused kalkuleerivad liikmeksolemise kulusid/tulusid

·         Huvirühmad organiseeruvad ennekõike ühiskondlike hüvede kindlustamiseks

·         Inimesed organiseeruvad valikuliste stiimulite (piits ja präänik) tõttu, mis on kättesaadavad rühma liikmetele

·         Kord loodud hüved on kättesaadavad kõigile (palgatõus), muidusööjate väljakutse

·         Väikeses rühmas viilijad muidusööjad avastatakse, suurtes on see raske. Seetõttu on suurte rühmade liikmete osalemismotivatsioon nõrgem ja nende organiseerumissuutlikkus samuti

·         Rühma liidrid kui praktilised ettevõtjad, kelle jaoks rühma edu on ka isiklik edu

·         Poliiteliit valib pragmaatiliselt välja rühmad, keda eelistatakse ja kelle huvidega arvestatakse; tekib omade ring. Suheldakse just organisatsiooni liidritega, kelle kaudu on lihtsam antud valdkonda ja avalikkust kontrollida kui otsesuhtluses

·         Kipub tekkima osa, hästiorganiseeritud huvirühmade oligarhia, teiste ja sageli laiemate rühmade arvel

Kokkuvõttes sõltub huvirühma esilekerkimine paljus eestvedajatest ja võimaluste struktuurist, hüvedest ja sanktsioonidest liikmetele. Tekkivad püsivalt eelisseisundis ja kõrvalejäetud rühmad. Seega pole klassikalise pluralismi nähtamatu käe laadis iseregulatsioon realistlik

Pluralism

®     Olsoni probleemkohad suhestuvad pluralismiga eriti läbi punkti, mis käsitleb poliiteliiti, mis valib pragmaatiliselt välja rühmad, keda eelistatakse ja kelle huvidega arvestatakse; tekib omade ring. Seetõttu suheldakse just organisatsiooni liidritega, kelle kaudu on lihtsam antud valdkonda ja avalikkust kontrollida kui otsesuhtluses.

Eliiditeooria

®     Olsoni käsitlus võiks suhestuda eliiditeooriaga läbi põhimõtte, kus eliiditeooria kohaselt jaguneb ühiskond kaheks: juhtivaks eliidiks ja mitte juhtivaks eliidiks. See tähendab, et eliit on organiseeritud vähemus ja mass on organiseerimata enamus. Olsoni probleemkohtade kohaselt tekib samuti hästiorganiseeritud huvirühmade oligarhia, millel on võim teiste kas vähemorganiseeritud või väiksema mõjuvõimuga gruppide/huvirühmade üle.

Uusparempoolsus

®     Olsoni probleemkohad suhestuvad uusparempoolsusega sarnaselt eliiditeooriaga, kus põhiline vaade riigile on nö ühiskonnakeskne, milles nähakse riiki võrgustikupõhise toimijana, mitte eraldi seisva toimjate kogumina. Sarnaselt eliiditeooriaga, leiavad uusparempoolsed, et valitsev eliit valib välja enda agendaga sobivad huvirühmad millega tehakse koostööd, jättes samas kõrvale teised grupid.

Marksism

®     Olsoni poolt välja toodud probleemkohad suhestuvad marksismiga läbi mitmete faktorite. Ennekõike läbi selle, et kollektiivse tegevuse tulemusena tekivad teatavad klassid/rühmad, mis valitsevad tihti organiseerumata või kehvasti korraldatud rühmade üle. Samuti võib Olsoni probleemkohtade ja marksismi vahelist suhestatust näha valitseva eliidi ja neile sobivate huvirühmade valimise küsimuses. Samuti võib marksismi suhestatust näha probleemis, mida Olson defineerib kui viilija/priiküüdi probleemi suurtest organisatsioonides/gruppides. See tähendab, et “muidusööjaid” on suurtes ühiskondlikes gruppides keeruline avastada (tüüpiline marksistlik lähenemine riigile, kus ei tohi muidusööjaid/viilijaid olla ning igal inimesel on roll ning kohustus olla grupile kasulik).

 

 

 

36.  Tutvusta klassikalise marksismi riigikäsitlust. Mis on põhilähenemised riigivõimu suhtelise autonoomia küsimuses? Kuidas sellega suhestub viimaste kümnendite autorite (Offe, Habermas) riigikäsitlus? Mille poolest erinevad kommunistide ja sotsiaaldemokraatide riigikäsitlused?

Marksismi riigikäsitlus on ühiskonnakeskne. Käsitluse keskne idee keskendub võimu ebavõrdsele jaotatusele ühiskonnas, tulenevalt omandi ebavõrdsest jaotumisest. Võimu koondumise seisukohast on olulised omandi- ja tootmissuhted. Riik on vahend, mille abil valitsev klass (bourgeois) oma võimu teistele (töölisklass, proletariaat) peale surub. Riik kui kapitalistide kontrollinstrument, “kogu kodanluse ühiste asjade ajamise komisjon”.

Dialektiline vastastikune võimendus avaldub klassivõitluse kirjelduses, milles rõhutud klass kukutab ja asendab võimul olijad. Valdavalt näeb  klassikaline marksism  riiki eliidipoolse võimu pealesurumise aparaadina, mis tulevikus revolutsiooni või reformide tulemusena kaob.

Riigivõimu suhtelist autonoomiat võib vaadelda organisatsioonilisest või funktsionaalsest lähenemisest. Esimene lähenemine kirjeldab riigi sõltumatust kapitalistidest ja klassist, teine aga  kapitalistlikest vormidest ja süsteemidest. Organisatsioonilise lähenemise kohaselt on riigivõim kapitalismi laiasid huvisid kehtestav toimija. Funktsionaalne lähenemine seab riigile klasside tasakaalustaja ja vahekohtuniku rolli. Autonoomia tekib piiride ja korra hoidmise teostamisest. Riik ja riigivõim on vajalikud (ja vältimatud) kapitalismi  toimimiseks, pakkudes reeglite keskkonda, maandades kollektiivse tegevuse probleeme jm.

Marksistliku riigikäsitlusega seostub Offe ja Habermasi käsitlus põhiliselt läbi tarbijaühiskonna keskse lähenemise. Riik aitab ülal hoida kapitalistlikust mõttemaailmast ja tarbijaühiskonnast tulenevat süsteemi ning maandab turumajandusest tulenevat ebastabiilsust (funktsionaalne lähenemine). See tähendab suuremat riigi kontrolli, eelarvet, heaoluriigi laienemist jms. Ühiseks jooneks on tarbijaühiskonnast lähtumine (riik on vahend, et hoida, kontrollida ja stabiliseerida kapitalismist tulenevaid riske).

Kommunistide ja sotsiaaldemokraatide riigikäsitlus erineb põhiliselt läbi riigi rolli nägemise. Kui kommunistid näevad riiki kui diktatuuri ja progressi instrumenti, siis sotsiaaldemokraadid näevad riiki pigem heaoluriigina (sekkuvana), millel on oma olemuselt ümberjagav roll. Kokkuvõtlikult võib väita, et kui kommunistid näevad riiki võimuinstrumendina, et tagada ühe grupi domineerimine, siis sotsiaaldemokraadid näevad riiki pigem inimeste/kodanike heaolu tagajana läbi ühiskondliku ümberjagamise.

 

 

37.  Tutvusta ja selgita uusmarksismi riigikäsitlust ning selle variatsioone.

Uusmarksism võtab üle klassikalise marksismi idee, et ühiskonnas on võim ebavõrdselt jagunenud. Võimu ebavõrdne jaotamine ei tulene materiaalsete vahendite (ressurss, kapital) reaalsete suhete vaid nö ideelisest hegemooniast/vaimsest ülemvõimust.  Siin avaldub teooria vasturääkivus klassikalisele marksismile, sest see peab olulisemaks inimeste mõtteid ja nende üle kontrolli. Klassikalise marksismi käsitluses on võimu aluseks ühiskonnas olevad reaalsed suhted (tootmissuhted, tootmisviis), millele rajanevad ideoloogiad jm. Uusmarksismi loogika on vastupidine. Riik on uusmarksistliku käsitluse kohaselt ühelt poolt kui suur vaimse ülemvõimu/ideelise hegemoonia tootmise aparaat (haridus,meedia) ja teisalt on olemas jõustruktuur, mis selle realiseerib. Riigi stabiilsus sõltub seega vaimse ülemvõimu hoidmisest, mis võimaldab panna inimesed alluma vabatahtlikkuse alusel (popular consent). Rikkujatega tegelemine on teisejärguline protsess. 

Terve hulk erinevaid voole näevad riigi puhul kesksena seda, kuidas osapooled seda tõlgendavad.

●        Gramsci rõhub  kapitalismi taastootmisele  vaimse ülemvõimu (hegemoonia) kaudu.

●        Louw rõhutab, et liberaalne demokraatlik režiim on kui meedia kontrollile rajanev oligarhia.

●        Jessop: strateegilis-relatsiooniline lähenemine

●        Bourdieu: kapital kujundab sotsiaalse elu reaalsuse ja indiviidi positsiooni ühiskonnas. Mida rohkem kapitali, seda kõrgem positsioon. Kapitali idee laiendamine materjaalsest sümboolseks - kultuurikapitali mõiste, mille puhul toimub eristumine. Sümboolsete elementide (oskused, maitsed, riietus, käitumine, omand jne) kogumine ja sarnaste kapitalide omajad moodustavad omaette kihi (klassi).

●        Freire: rõhutute pedagoogika: Läheneb haridusele kui ''kapitalile''. Hariduse abil on võimalik opresseerivaid struktuure muuta ja lõhkuda ja sellega lõhkuda klassid ja võimu ebavõrdne jaotumine. Haridus kui domineerimise ja võimu kehtestamise praktika, mis kohandab inimesed neid opresseeriva keskkonnaga (õpetajad kontrollivad  passiivsete õpilaste mõtlemist ja käitumist). 

 

 

38.  Tutvusta Hay 2007 tuginedes uusliberalismi (uue avaliku juhtimise) valitsemisparadigma arengut ajas. Milles seisneb ettevõtjakeskse ja korporatiivse uusliberalismi vastuolu?

 

Uusliberalism ehk turuliberalism.

·         Uusliberalism on vaid üks osa paremliberalismist – parempoolsus, uus konservatiivsus, historitsismi ja teleoloogilise arengu vastasus, muutus peab tekkima iga ajahetke avatud konkurentsi tulemitest, riigivõimu roll on konkurentsikeskkonna püstihoidmine. Igaühe eneseteostus konkurentsi kaudu, riigivõim kui tehnokraatia turu alalhoidmiseks.

·         Toetab majanduslikku vabadust, avatud turge, riigiomandi privatiseerimist, riigi majandusse sekkumise minimeerimist jms. Neoliberalismis on kesksel kohal majanduses osalevad indiviidid. Neoliberaalne poliitika tähtsustab indiviidi vastutust, rääkides heaolust, mida riik pigem võimaldab, aga mitte ei garanteeri oma kodanikule. Võimukeskmes oli riik. Uusliberalism proovis palju muuta ja ümber teha, lõhkuda. Oli hinna, nõudluse ja pakkumise küsimus, piirkasulikkus, mille kaudu mudeldada ühiskonda. Püüab leida optimaalsed viisid materiaalse kasu saavutamisel. Enamik väidetest ei pea empiirilisel vaatamisel vett.

·         Põhisisuks uusklassikalisest majandusteooriast lähtuv riigivõimu, poliitika ja valitsemise kriitika. Suuresti spekulatiivne, ajas palju muutunud. Algne uusliberalism ühiskonnakeskne, hilisemas palju riigivõimu üksiktahkude osas spekuleerimist. Sisemine mitmekesisus: turufundamentalism vs uusklassikalise majandusteooria dogmade fundamentalism, kriitika vs positiivne programm.

·         Hayek: parempoolne, aga liberaalne, sest ratsionaliseerib, lõhub olemasolevaid struktuure (vs konservatiivide orgaanilisus).

Samas kasutasid seda eeskätt 1980.-te konservatiivide valitsused (Raegan, Thatcher, ehkki ka Carter, Clinton, Blair).

Uue avaliku haldusega haakub valitsetuse-käsitus selles, et riigi rolli nähakse pigem koordineerija või vahendajana. Kuid sisuliselt jäävad arusaamad erinevaks: kui uusliberaalne lähenemisviis taandab riigivõimu kitsalt valitsemistehnikale ja püüab luua võimalikult paljudes valdkondades vaba keskkonna turumehhanismide toimimiseks, siis valitsetuse-kontseptsiooni vaatekohalt on riigivõim pigem koordineerija, eestvedaja ja kaasaja, koostöö korraldaja, osapoolte kokkutooja, vajaduse korral ka nende vahenditega varustaja, teavitaja ja nõustaja. Kui uues avalikus halduses on eelistatud selgelt piiritletud ülesannetega valdkonnapõhine tegutsemine, sest igaüks tegeleb „oma“ asjaga kõige efektiivsemalt, siis valitsetuse eesmärgiks on laiapõhjalise arusaamise ja koostoime teke, et poliitikas osalejad mõistaksid ise panustades otsustusprotsesse paremini, ootused oleksid realistlikumad ja riiki ei valitsetaks lihtsalt ülalt alla, vaid arvestades võimalikult paljude vaatenurkadega.

Ettevõtja-keskne vs korporatiivne – vastuolu: Uusliberalismi korporatiivne rõhuasetus on uusklassikalisel majandusteoorial. Kõik makromajandusel presenteeritav suurendab kasu (Friedman)

Uusliberalismi kontseptsioon kui hinnamehhanismi, vaba ettevõtluse (sh monopolide vastu), konkurentsisüsteemi ja mittesekkuva riigi olulisus.

·         Ettevõtjakeskne uusliberalism – on ettevõtjad, innovaatorid, kes katsetavad võimalikkuse piire, monopolid lõhkuda (Schumpeter)

·         Niskaneni vähenemine – alguses annab efekti. Ühiskonna korraldus hoiab kokku kulusid, see järjest kasvades muutub ebeefektiivsemaks kuni annab vastupidise efekti.

·         Nordhausi hääletamistsükkel räägib, et valitsused on huvitatud looma heaolu enne valimisi.

Eri toimijate ratsionaalsused

·         Korporatiivne - mastaabisääst; kui lood mahukad üksused ja tulemusjuhtimise, siis see tõstab efektiivsust. Suurte asutuste tegemine, tulemuslikkuse kasvamise läbi. Monopolid võivad olla.

·         Võib vaadelda ka eri toimijapositsioonide ratsionaalsustena: igaühel saab olla mitu toimijarolli, mida ta püüab ühildada

·         Tarbijad (üksikisikud) maksimeerivad oma heaolu, eraettevõtjad kasumit või turuosa, huvirühmad ja turusarnastatud teenuste pakkujad vabatulu (rent) ehk liigkasumit, poliitikud tagasivalimise tõenäosust ja juhtivametnikud oma ametkonna eelarvet.

·         Eri toimijarollide homo oeconomicusest lähtudes saab kujundada väga erinevad normatiivsed mudelid, ent ühelgi neist ei tarvitse olla kuigivõrd empiirilist kinnitust.

 

39.  Tutvusta loengule tuginedes uusliberaalset (avaliku valiku teooria) poliitika ja valitsemise kriitikat.

 

Avaliku valiku teooria

·         Poliitikud püüavad võimule saamiseks ära aimata valijate ootusi ja pakkuda ilusaid lubadusi nende rahuldamiseks (nõudluse poolne mudel) või suunata valijate ootusi ja luua enne valimisi näilist heaolu, millel puudub majanduslik kate (pakkumise poolne mudel).

·         Ametnikud püüavad omakasupüüdlikult paisutada nende käsutada oleva raha ja alluvate hulka. Riigi vajadused või avalikud huvid laialt võttes jäävad tahaplaanile.

·         Avaliku valiku teooria võtmes kriitika probleem: kui poliitikud ja ametnikud on sedavõrd oma huvide kesksed ja seetõttu paheliste tegevustulemustega, millest tuleneb uusliberaalide soov nende tegevuse kaudu uusliberalismi kehtestada? Ikkagi eeldatakse altruismi

 

 

Poliitilised toimemehhanismid

 

·         Vabakasumi otsimine (rent seeking): oma asja ajamine üldise avalikkuse arvelt.

·         Häältevahetus (logrolling): vähemuste koaleerumine enamuseks, ülejäänud kannatavad.

·         Valimised: Arrow 1963 käsitlus üheselt ratsionaalse enamusotsustamise võimatusest mitmekesiste eelistuste korral ja otsustamisjärjekorra kaudu tulemuse määramisest (Riker 1982: muudab idee demokraatiast sisutuks) vs Brennan, Lomasky 1993: kuivõrd ühe valija ratsionaalne hääl ei otsusta peaaegu kunagi ja inimesed näevad seda, hakkavad nad valimistel ennast lihtsalt välja elama (ekspressiivne hääletamine)

Valitsemise kriitika

·         Nordhaus: hääletamistsüklid ja näiva heaolu loomine enne valimisi.

·         Niskanen: juhtivametnike huvi suurendada oma eelarvet (varasem Niskanen: suurendades asutust, hiline Niskanen: suurendades oma tegevuste rahakatet, st vabakasumit, mida juhtivametnikud saavad seejärel ise suunata).

·         Friedman ja Friedman: raudsed kolmnurgad valdkonna heast rahastamisest huvitatud juhtivametnike, ettevõtjate (või turusarnastatud teenuste pakkujate) ja poliitikute koostöös (nt sõjatööstus, põllumajandus).

Parlamentide kriitika

·         McKelvey-Schofieldi teoreem: lehmakauplemine muudab mitme samaaegselt käsitletava asja puhul enamuste loomise väga voolavaks ja parlamendi kaootiliseks

·         Riker 1986: otsustamisjärjekorra määramise kaudu otsustamine ja manipuleerimise irratsionaalsus, selle parteidistsipliiniga tasakaalustamise kaudu teeb parlamendist valitsuse kummitempli, komisjonitööga tasakaalustamise kaudu eelisasendis huvirühmade vabakasumimasina..

 

 

 

 

 

40.  Tutvusta loengule tuginedes konservatiivset ja kommunitaarset riigikäsitlust ning nende variatsioone.

 

Kommunitaarses riigikäsitluses identiteedi kandjaks kodanikkond, mis tegutseb  ühistes huvides ning rajaneb kokkuhoidvusele. Kommunitaarse kodanikuideniteedi puhul kodanikkond peab täitma rolli, mida teistes käsitlustes kannab riik. Indiviidi  subjektsus kujuneb ja areneb koostoimes sotsiaalse kontekstiga. Identiteediloome kujuneb lisaks kuuluvuse tähtsustamise ka seaduse poolt kindlustatud ja kaitstud ühishuvidele. Kodanikkonna jätkusuutlikus ei rajane ainult taastootmisele (sündivus) vaid ka sidususe ja ühishuvide taasloomisele. Riigi roll kodanikkonna, kogukonna sidususe soodustamine ja taasloomine. Käsitluse rõhk pigem kogukonnal kui riigil.

 

Konservatiivse kommunitarismi puhul identiteet (mida kannab kodanikkond)  ja selle kujunemine ei ole sedavõrd avatud. Konservatiivne kommunitarism rõhutab moraalse keskme, traditsioonide ja sidususe olulisust ning indiviidi kohustusi kogukonna suhtes.

 

 

Kommunitarismi variatsioonides on kogukonna sidususe/ühtekuuluvuse aluseks erinevad nähtused:  

●        Rahvuslik-kommunitaarne: rõhk rahvuskogukonnal, kultuurisarnasusel

●        Traditsioonilis-kommuniktaarne: rõhk pärimusel, tavadel ja elulaadil

●        Sotsiaal-kommunitaarne: rõhk igasugusel olemasolul, kuuluvusel või selle võimalusel

 

 

 

41.  Tutvusta loengule tuginedes ja Foucault’le keskendudes kultuurikeskset riigikäsitlust. Kuidas toimivad kapillaarne, distsiplinaarne ja biovõim ning kuidas saavutatakse ühiskonnas kord ja võimukeskusele allumine?

 

Kultuurikesksed riigikäsitlused kerkisid suuresti esile seoses lingvistilise pöördega filosoofias ja sotsiaalteadustes. Antud lähenemises on autorid ja teooriad pigem nõrgasti omavahel seotud, kuid üldistatuna võib öelda, et  fookus on riigi mõtestamisel läbi diskursuse/semioosi, ehk riiki analüüsitakse ühiskondliku tähendusloome protsessi raames.

Michel Foucault’ kapillaarsus: võimu “kõikjal kohalolu”:  Võim on kõikjal mitte kuna see hoomab kõike, vaid kuna see tuleneb kõikjalt. Võim on igasugustele inimestevahelistele suhetele immanentne. See on kontrastiks võimukäsitlustele, mis näevad võimu kui ressurssi, mis on kontsentreerunud kuskil riigiaparaadi tipus kellegi kätte.

Foucault eristas siiski erinevaid võimuloogikaid ja võimutehnoloogiaid. Biovõimu ilmestab hästi kontrast suveräänse võimuga, mis oli domineerivaks makrotasandi võimuloogikaks enne modernse riigi väljakujunemist ja hoomas ennekõike suverääni võimu otsustada subjektide elu ja surma üle. Biovõim hoomab aga võimupraktikaid, mille läbi hallatakse ja kujundatakse inimpopulatsioone kui tervikuid. Biovõimu areng on tingitud (ja samas ise ka tingib) teadmusloome praktikate arengust, nagu demograafia, sotsioloogia, rahvameditsiin jne. Biovõimu võimutehnoloogiate abil kujundab riigivõim endale populatsiooni, mis klapib riigivõimu strateegiliste eesmärkidega.

Distsiplinaarne võim viitab võimupraktikatele, mis toimivad konkreetsete kehade peal, eesmärgiga kujundada subjektide käitumist ja mentaliteeti. Distsiplinaarne võim toetub subjekti arusaamale, et tema tegevus võib olla pidevalt jälgitud ja hinnatud. Seda saavutakse ruumiliselt kinnistes institutsioonides (koolid, haiglad, vanglad jne.) erinevate võimutehnoloogiate kaudu. Kõige tuntumaks näiteks on Benthami panoptikumi vanglamudel, kus vangid on kongis alati (potentsiaalselt) nähtavad valvuritele, aga vang ise kunagi ei tea, millal ta on jälgimise all. Distsiplinaarne võim on seeläbi aja jooksul kehastatud (embodied) subjekti sisse ja sünnib “vang” kui subjekt, kes kontrollib enda käitumist ja mõtlemist enda subjektipositsioonile vastavalt.

Valitsemus/valitsemismeelsus (governmentality) viitab laiemalt võimupraktikatele, mille läbi riigivõim kujundab subjekte, kes klapivad riigivõimu strateegiliste eesmärkidega. Tulemiks on isereguleeriv subjekt, kes näeb riigivõimu strateegiate elluviimist enda vabaduse väljendusena. Tegu on näiteks neoliberaalse riigi ühe juhtiva võimuloogikaga.

“Korra saavutamine” eeldab erinevate võimuloogikate kokkuklappivust, et tagada ühiskondliku korra taastootmine. Tuleb rõhutada, et Foucault võimukäsitlus on suuresti just kontrast võimukäsitlustele, mis näevad võimu kui ühe kindla toimija (nt riigi) vahendit. Riik on ise pidevalt kontesteeritud ja muutuvate võimusuhete kondenseerunud vorm.

 

 

42.  Tutvusta loengule tuginedes strateegilis-relatsioonilist riigikäsitlust. Mis on riigi põhitunnused ja mõõtmed? Milles väljendub sattumuslikkus, rajasõltuvus, strateegilised ümberlülitused?

 

Jessopi strateegiline-relatsiooniline riigikäsitlus: riik ei ole instrumentaalne “asi” ega isetoimiv subjekt, vaid ühiskondlik suhe inimeste vahel, mis on vahendatud läbi riigiaparaadi instrumentaalsuste (paralleelne Marxi kapitali käsitlusega).

 

Riigiaparaadi tuumik kui sidus kogum ühiskonnaga haakuvatest, sotsiaalselt reguleeritud ja strateegiliselt selektiivsetest institutsioonidest ja organisatsioonidest, mille sotsiaalselt tunnustatud ülesanne on määratleda ja rakendada kollektiivselt siduvaid otsuseid ühiskonna liikmete suhtes kindlal maa-alal sellega seotud mõttelise poliitilise kogukonna ühiste huvide või üldise tahte nimel.

 

Antud institutsionaalne kogum ei ole neutraalne: riigi struktuurid võimaldavad erinevatele toimijatele erinevaid võimalusi enda riigiprojekte ellu viia. Seda nähtust kutsub Jessop riigisüsteemi strateegiliseks selektiivsuseks.

 

Jessopi kolm riigi(võimu) formaalset ja kolme substantiivset mõõdet.

Formaalsed mõõtmed:

1)      Esindatuse vormid (modes of representation) - kuidas ühiskondlikud jõud (klassid, jne) saavad riigivõimule ligi

2)      Artikuleerimise vormid (modes of articulation) - riigiinstitutsioonide formaalne arhitektuur

3)      Sekkumise vormid (modes of intervention) - riigiaparaadile saadaval olevad vahendid sekkumiseks riigi sees aga ka väljas

Substantiivsed mõõtmed:

1)      Riigi ühiskondlik baas - institutsionaliseeritud ühiskondlik kompromiss (millised ühiskondlikud jõud reaalselt riigiga seotud on)

2)      Riigiprojekt (state project) - kindlustab riigiaparaadi osiste ühtsuse

3)      Hegemooniline visioon - riigi ideoloogiline mõõde, defineerib riigi eesmärgi ja loomuse ühiskonnale.

 

Riigitulem, ehk konkreetse riigi formaalsete ja substantiivisete mõõdete üldistatud koondtulem, on sattumuslik (contingent), sõltudes pidevalt muutuvast tasakaalust ühiskondlike jõudude vahel. Samas on riigitulemite variatiivsus piiratud: muutused on võimalik olemasolevate tingimuste pinnalt (Marksistlik ajalooline materialism).

 

 

 

43.  Tutvusta loengule tuginedes institutsionalismi loogikat ja põhivoolusid. Mil viisil seletab institutsionalism riiki? Kuidas erinevad vana ja uus institutsionalism ning mis on uusinstitutsionalismi põhivoolud?

 

Institutsiooniteooria ehk institutsionalism vaatleb, kuidas korrastatuselemendid (institutsioonid) kujundavad inimtegevust ja inimtegevus kujundab institutsioone (korrastatust).

 

·         Formaalne institutsionalism on kõige klassikalisem institutsionalismi vorm, mis keskendub riigiinstitutsioonide formaalsele korrastatusele (kuidas institutsioonid on õiguslikult üles ehitatud). Enamasti toetutakse võrdlevale analüüsile riikide vahel.

·         Strukturaal-funktsionalistlik institutsionalism näeb riiki kui poliitilist süsteemi, mille erinevad allüksused (institutsioonid) omavad erinevaid rolle poliitilise süsteemi funktsioneerimises. Rõhk on seega institutsioonide funktsioonil laiemas kontekstis.

·         Bihevioristlik institutsionalism uurib inimeste käitumist institutsioonide siseselt. Fookus on teooriate ja õiguslike määratluste asemel liikunud empiirilisele vaatlusele.

·         Ajalooline institutsionalism keskendub institutsioonide arengule läbi aja. Suur rõhk on rajasõltuvuse uurimisel, ehk eelduseks võetakse, et eelnevalt tehtud otsused piiravad otsustusvõimalusi tulevikus. See kuidas riigiinstitutsioonid tänapäeval arenevad sõltub eelnevalt tehtud valikutest.

 

Klassikaline (vana) institutsiooniteooria: inimene kui toimija peamiselt passiivses rollis, kus tuleb kohaneda institutsioonide (struktuuri) reeglitega. Inimeste poliitilist käitumise aluseks põhiseadus ja õiguskord.

 

Uusinstitutsionalismi eeldus: inimtegevuse tulemusena tekkinud struktuurid (sh võimu- ja valitsemisinstitutsioonid) pole pelgalt passiivsed piirajad või regulaatorid, vaid neil on terve hulk kasulikke funktsioone:

1) need annavad kollektiivsetele toimingutele sünergia => tõhustamine

2) institutsioonid lihtsustavad inimeste jaoks mõistlike tulemuste saavutamist, ilma et igaüks peaks ise kogu aeg ratsionaalselt kaalutlema ja valikuid tegema.

3) institutsioonid kannavad väärtusi ning tähendusi, mis hõlbustab inimestevahelist kommunikatsiooni ja arusaamist.

 

Millega on institutsiooniteooria ulatuslik kasutamine põhjendatav?  See ei vastanda toimijate huvisid ega motiive formaalsetele institutsioonidele nii radikaalselt, nagu tegid biheiviorism ja ratsionaalse valiku teooria. Uusinstitutsionalismil palju alasuundasid, mis kõik näevad institutsioonide ja toimijate suhet poliitika seletamisel mõnevõrra erinevalt. Näiteks ratsionaalse valiku institutsionalism peab toimijat mõjukamaks kui struktuuri.

·         Ratsionaalse valiku institutsionalism keskendub sellele, kuidas erinevad toimijad kasutavad institutsioone enda eesmärkide täitmiseks. Eelduseks on, et toimija on ratsionaalne olend, kes üritab maksimeerida institutsioonide raames enda kasu. See võimaldab erinevate otsustusmudelite kasutuselevõttu.

·         Sotsioloogiline institutsionalism - riiki defineerivad poliitilised toimijad lähtuvalt oma sotsioloogilisest taustast. Fookus normidel ja kultuuril, mis institutsioone läbivad.

·         Diskursiivne institutsionalism  keskendub tähendusloome protsessile riigiga seoses: “riiki defineerib see, kuidas sellest räägitakse.” Fookus kommunikatsioonipraktikatel, mis institutsioone läbivad.

 

 

 

44.  Tutvusta ja selgita loengule tuginedes rahvuskommunitaaride, protseduuriliste universalistide ja kontekstuaalsete liberaalide käsitlust riigist ning poliitilisest kogukonnast/ühisruumist

 

Poliitiline kogukond on kogukond, millel on välja arenenud kollektiivne identiteet, mis põhineb jagatud kodakondsusel ja poliitilisel võrdsusel, samuti jagatud hoiakutel.

·         Rahvuskommunitaaride arvates peab jätkusuutlik riik olema võimeline end taastootma (pered, sündivus), samuti taastootma sidusust (sotsiaalne kapital) ja ühisväärtusi (kultuur). Usutakse, et inimesi kujundab sotsiaalsete suhete võrgustik, mistõttu on inimestel tugevad kohustused kogukonna suhtes. Kogukond on eetiliselt kaitstav üksnes tasemeni, milles on sotsiaalsete väärtuste osas konsensus.

·         Protseduuriliste universalistidel on tähtsal kohal pühendumus, mis on vajalik suure ja mitmekesise ühiskonna loomiseks. Sellises ühenduses aktsepteerib iga üksikisik poliitilist sidusust kui eraldiseisvat poliitilist ideaali ning sellise ideaali aktsepteerimine on vajalik poliitilise kogukonna jaoks. Poliitiline tuum. Ühine riik. Rahvusosa ei ole oluline.

·         Kontekstuaalsete liberaalide arvates on poliitiline kogukond üksikisikute kooslus, kes jagavad arusaama, mis on selles riigid/poliitruumis avalik ja mis on eraviisiline. Riigiti on väga erinevad küsimused vaatluse all (usu- ja pereteemad, erasfäär jne). Poliitiline kogukond on osa ühiskonnast ning seda peab arvestama üksikisikule ootuste seadmisel.

 

 

 

45.  Tutvusta Habermasi käsitlust riigi ja rahvuse pingest modernsuse arenedes. Kuidas sellele püüab vastata põhiseaduspatriotism ning mis on põhilised seisukohad vastuse piisavuse osas?

 

·         Habermasi käsitluses seletavad modernse riigi tänaseid väljakutseid tema võtmeelementide ehk rahvuse ja riigi kujunemise põhiprotsessid. Märksõnadeks on tõhusus, legitiimsus ja demokraatia. Moodne rahvusriik kui moderniseerumise protsessi üks tulem. Rahvusriik on tugev legitimeerija ja samal ajal ka kujundaja, rahvusriik võimaldab demokraatlikku elukorraldust.

 

·         Rahvusriigi paradoksiks see, et rahvusriigi vallandatud demokraatlikud arengud viivad sotsiaalsete ja majanduslike suundumusteni, kus hajub rahvusriigi võimekus kodanikele heaolu pakkuda ning selle tulemuseks on legitimatsioonikriis. Lisaks, rahvusriiki õõnestavad tänapäeval multikultuursus ja üleilmastumine.

 

·         Põhiseaduspatriotismis võimaldab avatud ja konstruktiivse arutelu protsess jõuda parimate lahendusteni ja lahendi suurema legitiimsuseni. Seni ulatuslikku nõustumust kaasa toonud rahvuspatriotism võib uut tüüpi riigis asenduda pühendumusega demokraatlikele väärtustele ja põhiseadusele, nn põhiseaduspatriotismiga. Põhiseaduspatriotismi võimekuse üle on esitatud kahtlusi.  On küsitav, kas demokraatlikud väärtused ja neid kajastavad institutsioonid on piisavad, et tekitada sotsiaalset integreerumist võimaldav ühtne identiteet.

 

 

 

46.  Tutvusta ja selgita loengule ning seminarile tuginedes demokraatliku poliitilise kogukonna aluseeldusi. Kuidas suhestuvad demokraatia ja üleilmastumine?

 

Habermasil on kolm keskset eeldust:

• ratsionaalne õiguslik ja poliitiline võrdsus
• kodanikud näevad sotsiaalset keskkonda ühisena ja edasiarendatavana
• poliitiline ühistegevus toob kaasa sisulised rakendused, st poliitikas osalemise mõttekus saab tänu ühisotsuste reaalsele elluviimisele kinnitust

Toetavad eeldused

•  demokraatlikud mängureeglid (valimised, enamusotsused jne) 
• ühiskonnas pole põhjapanevaid etnilisi, keelelisi, usulisi, ideoloogilisi või majanduslikke lõhesid

 

 

47.  Tutvusta ja selgita loengule tuginedes õhukest ja sügavat demokraatiakäsitlust. Kuidas nendega haakuvad ühelt poolt vabariiklikud ja kommunitaarsed ning teiselt poolt liberaalsed, uusparempoolsed ja õigusriiklikud käsitlused?

 

Õhuke demokraatiakäsitlus rõhutab eraisikute vabadusi, õigus ja kaitset. Demokraatial on instrumentaalne eesmärk. Valitsetavad püüavad maksimeerida enda isiklikke õigusi. Demokraatlikku poliitikat mõistetakse suuresti läbi negatiivse narratiivi. Avalikke huvisid peetakse süsteemi tooteks, mis maksimeerib iga toimija võimaluse tõkestada sekkumised oma isiklikesse õigustesse.

Sügav demokraatiakäsitlus rõhutab kaalutlemist ja arutelu. Demokraatia teenib sisemist eesmärki, mille kaudu poliitika saab avastada ja säilitada ühist kasu. Püütakse kujundada üldine tahe. Avalikku huvi nähakse positiivses võtmes, kodanikud on kui osa poliitilisest kogukonnast. Sügav käsitlus eeldab rahva orgaanilist ühtsus ja ühise kasu loomulikku käsitlust.

·         Liberaaldemokraatlikus käsitluses on keskne tagada inimeste vabadus, moraalsete olenditena teevad vabad inimesed avalikku koostööd niikuinii.

·         Vabariiklikus lähenemises tuleb toetada aktiivse ja pühendatud kodaniku avalikku osalust, ka sunniga.

·         Uusparempoolne - Ühe rühma võitude erinev koorem teistele. Enamuse valmidus enda huvid maksma panna: isegi pidevalt vahelduva enamuse koosseisu puhul hakkavad kõik kannatama. Tulemus: pidev enamuse huvide teostamine toob lõpuks olukorra, kus kõigil on kehvem kui algul

Õiguskorra raamide erosioon stabiilses demokraatias aja jooksul. Tekkib usaldus demokraatia tulemuste suhtes ja soov tõhusama valitsemise suhtes. Legitiimsuse aluseks pigem poliitikatulemid kui põhimõtete ja reeglite järgimine. Seetõttu lubatakse algseid piire ületada ja sünnivad uued dünaamilised tasakaalud

 

 

48.  Tutvusta ja selgita loengule tuginedes kodanikuühiskonna kolme keskset mõõdet. Kuidas nende kaudu mõistetud kodanikuühiskond saab haakuda riigivõimuga?

 

Kodanikuühiskonna kolm keskset mõõdet:

1)      Assotsiatsiooniline tegevusväli – riigist ja majandusest eraldiseisev väli, kus tegutsetakse vabatahtlikkuse alusel üldiste ühishuvide edendamiseks

2)      Avalikkussfäär – inimese “paiknemise” koht, mis sisaldab jagatud huvide eeldust, luuakse ühistähendusi ja otsitakse teed parimate lahendusteni avaliku demokraatliku aruteluga

3)      Hea ühiskond – kõik institutsioonid aitavad kaasa heade normide kehtestamisele, kodanikeühendused loovad ühiskonnas üldise usalduse, kasvatavad lojaalsust, koostöövaimu

Kodanikuühiskond on kogum institutsioone, mille liikmed tegelevad esijoones mitteriiklike tegevustega ja kes sel viisil säilitavad ja arendavad oma identiteeti, rakendades riigiaparaadi suhtes mitmesuguseid mõju- või kontrollivahendeid. Ilma turvalise ja iseseisva autonoomseid avalikkus-sfääre sisaldava kodanikuühiskonnata pole sellised eesmärgid nagu vabadus ja võrdsus, osalusplaneerimine ja kogukonna otsustused muud kui tühjad loosungid. Ent ilma riigi kaitsva, ümberjagava ja konflikte vahendava toimeta muutuvad kodanikuühiskonna arendamise püüdlused getostatuteks, killustatuteks ja stagneerunuteks või sünnitavad omaenese ebavõrdsuse ja vabadusetuse vorme.

 

 

49.  Tutvusta ja selgita demokraatliku kodakondsuse põhiparameetreid: väärtuseline, pädevuste ning osaluse mõõde.

 

Väärtused

·         Aktiivne osalus kohalikus ja riigi poliitikas

·         Püsib kursis avalike meetmetega ja esitab põhjendatud vastuväiteid.

·         Püüab erapooletult kaaluda teiste nõudmisi ja põhjendusi, lähtudes avalikust hüvest

·         Osaleb avalikel väljaastumistel ja vabaühendustes

Kodanikupädevused – teadmised ja oskused, mis loovad võimaluse avalikkussfääris sisalduvate teadmiste ja tõlgendustega ka isiklikult sisuliselt suhestuda. Oluline on kodanike teadlik ja oskuslik osalus, seega ka kodanikuharidus.

Kodanikupädevuste tasandid:

·         Teadmised: Faktid, tõlgendamine, isiklik roll

·         Hoiakud: Enesemõistmine, teistest lugupidamine, väärtustest lugupidamine

·         Oskused: Mõistmine/hindamine, kommunikatsioon/suhtlus, tegevus

Osalus  väljendub riigi ja kodanike partnerluses. Valitsus küll teeb otsuseid, aga kodanikud saavad aktiivselt osaleda erinevate poliitikaalternatiivide vahel valikute tegemises, teha ettepanekuid ning algatada poliitikate kujundamise ja õigusloome protsesse alates probleemide tuvastamise järgust olemasoleva seadusandluse ja poliitikate hindamiseni

Kõigil huvitatud osapooltel peab olema vaba juurdepääs, osalemaks demokraatlikus poliitikakujundamis- ja otsustusprotsessis, st võimalus oma elukeskkonda aktiivselt mõjutada.

Osaluse mõte on kodanikuühiskonna rollide täitmine – avaliku võimu tasakaalustamine ja kontroll, oma tegevusala huvide vahendamine, poliitikate väljatöötamises ja elluviimises osalemine.

 

 

 

 

50.  Mida tähendavad avalikkussfäär ja teadmusdemokraatia? Kuidas saaks neid reformides parandada demokraatia kvaliteeti?

 

Avalikkussfäär: mõtteruum, kus toimuvad ühiskondlikud arutelud –siin lepitakse kokku ühishuvid ning sõnastatakse eesmärgid.

Kaasaegses ühiskonnas muudab avalikkussfääri „nähtavaks“ peamiselt ajakirjandus, avalikud kõnekoosolekud jms. Avalikkussfäär koosneb mõtestatud tekstist ning on seega ka tähenduste loomise ja levitamise keskkond. Aruteludeks on vaja ka aruteludes osalejaid – inimeste julgust ja soovi kaasa rääkida, aga ka oskust ära kuulata ja arvestada eriarvamusega

Teadmusdemokraatias vaadeldakse esindusdemokraatia, erialateaduse ja nn „ülevalt alla“ meedia tavapäraste vastastiksuhete muutumist. Esilekerkivad osalusdemokraatia, transdistsiplinaarne rakendusteadus ja nn „alt üles“ meedia on pingetes nii eelkäijatega kui omavahel. Selle tulemuseks on info üleküllus ja vastuolulisus ning inimeste pettumus ja pöördumine lihtsa(meelse)te lahenduste poole.

Nagu mina sellest aru sain, siis käsitleb teadmisdemokraatia vastastiksuhteid, mis tekitavad võimust võõrandumise ja populismi kasvu. Ehk siis infot (teadmist) on liiga palju ja inimesed, kes sellest aru ei saa, pöörduvad lihtsamate lahenduste poole.

Demokraatia kvaliteet paraneb läbi kaasamise ja selleks tuleb avalikkussfääris võimaldaa meediavabadus ja laialdane levi, samal ajal hoides kohtusüsteemi usaldusväärsena ning inim- ja kodanikuõigused kaitstud ja riigivõimu respekteeritud. Oluline roll on haridusel, mis samuti eeldab info vaba liikumist ja arusaadavust ka n-ö tavainimesele.

 

 

 

51.  Tutvusta Blühdorn 2013 käsitlust kodaniku kui subjekti ning demokraatliku poliitika teisenemisest.

 

Tööstusühiskonna allasurutud subjektiivsus teisenes tööstusjärgses ühiskonnas artikuleeritud ja realiseeritud subjektiivsuseks ning volatiilses (kiiresti muutuvas) ühiskonnas hääbuvaks ja simulatiivselt stabiliseeritud subjektiivsuseks.

Ühiskondlik ja isiklik killustumine tuleneb inimeste mõtte- ja tegevusmaailma killustumisest ning tähendab nii kasvavat heitlikkust isikutasandil kui suurt keerukust organiseerida huvisid ühiskonna tasandil. See toob kaasa muljejätmispoliitika - simulatiivse demokraatiana, kus võimueliidid kaasavad kodanikke pragmaatiliselt poliitika teostamiseks piisava tugijõu saavutamiseni ning killustunud identiteete stabiliseeritakse simulatiivselt, prääniku ja piitsa või nende ähvarduse koostoimes tähendusliku hegemooniaga.

 

 

 

52.  Tutvusta ja selgita Papadopoulos 2013 käsitlust liberaaldemokraatiate teisenemisest eeslavapoliitika eristumise osas: erakonnad, meedia, poliitiku rollid.

 

Erakonnapoliitika managerialiseerub

·         Erinevused erakondade vahel vähenevad

·         Erakonnad kartellistuvad, põhjuseks parteide nõrgenenud side kodanike ja parteide vahel

·         Erakonnad presidentsialiseeruvad – vaadetelt üha sarnasemaks muutuvaid erakondi eristab üha enam vaid erakonnajuhi karisma

Mediatiseerumine – kommertsmeedia, mis toodab olmeinfot ja üritab lugejat erutada. Meedia võimendab lühikesi, lihtsustatud sõnumeid ja aitab kaasa partei juhtfiguuride pildil hoidmisele.  Suureneb poliitspinnide mõju.

Poliitiku rollid – kasvav keskendumine muljejätmisele ja eliitide kaugenemine tavakodanikest, saadikute nõrgenev seos valijatega.

 

53.  Tutvusta ja selgita Papadopoulos 2013 käsitlust liberaaldemokraatiate teisenemist tagalavapoliitika suundumuste osas: valitsemise tehnokratiseerumine, turusarnastamine, agenturiseerimine, juridiseerimine ning tehnokraatlikud lahendused selle tasakaalustamiseks

 

·         Valitsemise tehnokratiseerumine - neoliberalismi arengud avaliku võimu institutsioonide tegevuspiiride ja töökorralduse osas. Tähelepanu keskendub olemasoleva optimeerivale käigushoidmisele ja tehnilisele innovatsioonile, tahaplaanile jäävad küsimused, miks midagi teha ja kuhu jõuda, võime kasutada sotsiaalset innovatsiooni, loovust ja töökogemust.

®     Pidevad haldusreformid – erinevad jõud püüavad valitsemist enda nägemuse järgi kujundada

== valimised muutuvad sisutumaks, rahvasaadikuid ei võeta tõsiselt ja nende vaated nihkuvad professionaalsusest suhtekorraldusse. „Istekoht määrab seisukoha“.

== seega valitsemine delegeeritakse ametnikele, enamik ideoloogilistest valikutest ja poliitilistest otsustest tehakse debatita

Tulemusena väheneb kodaniku mõju seoses vähese läbipaistvuse, poliitilise kontrolli vähenemise kui vastutusahelate pikenemise ja hägustumisega.

·         Turusarnastamine  (marketization) - avaliku sektori väljatõmbumine teatud tegevustest, st konkurentsi või selle matkimise sissetoomine avalikust eelarvest rahastatavatesse tegevustesse.

·         Agenturiseerimine - suure tegevusvabadusega ametkondade kujunemine.

·         Juditsialiseerimine - poliitiliste otsuste ruumi piiramine õigusreeglite ja kohtuvõimu sekkumisega. Reeglid tehakse nii ranged, et reegleid muutmata reegleid muuta ei saa.

·         Tehnokraatlikud lahendused selle tasakaalustamiseks – esindusdemokraatia tugevdamine reeglite ja ressursijaotuse muutmise kaudu –
reeglid: institutsioonide pädevused, protseduurid ning eelarvejaotused;
ressursid: formaalsete rollide ja pädevuste tagatus ekspertidega (nt parlamendis tugitöötajad).

 

 

 

54.  Kuidas mõtestada riigi ulatust? Kuidas on see seotud riigi tugevusega ning mida ütleb selle kohta avaliku sektori tugevuste ja nõrkuste kõrvutamine teiste sektoritega?

 

Riigi ulatuse all mõistetakse seda,  milline territoorium, institutsioonid, ülesanded jne riigile kuuluvad (kui suurt ''tükki'' omab).

Riigi tugevus seisneb selles, kuivõrd hästi see tuleb toime oma funktsioonide täitmisega.

 

Riigi ulatuse all mõistame me funktsioone, mis riik on enda kanda võtnud ja tugevuse all seda, kuivõrd hästi riik nende funktsioonidega toime tuleb.

 

Avalikul, era- ja kolmandal sektoril on erinevad tugevad ja nõrgad küljed, mis võivad üksteist täiendada. Seetõttu luuaksegi uusi hübriidorganisatsioone (advokatuur, ülikoolid, sihtasutused , mittetulundusühingud, haldusteenuste osutajad, riigiettevõtted jne), mis ühendavad nende sektorite tugevaid külgi. Avalik sektor on majanduslikult ebatõhus isegi siis, kui ta toimib väga hästi, sest ta täidab institutsionaalseid rolle, mille tõhusust ei saa mõõta konkreetsete tegevuste kriteeriumitega (nt kokkuhoid), vaid ühiskonna kui terviku seisundite (stabiilsus, jätkusuutlikkus, sidusus) kaudu. Avalik sektor kulutab palju ressursse selleks, et teised sektorid saaksid toimida efektiivselt.

 

 

 

 

 

55.  Tutvusta ja selgita loengule tuginedes valitsuste korrastavat, poliitilist ja valitsemislikku rolli. Kuidas see kajastub ministeeriumide eri rollides?

 

Poliitiline roll: poliitikaloome (poliitika lahendi disainimine, eesmärgistamine, valiku disain, valiku rakendamise analüüs)

Korrastav roll: korra tagamine, sõjaline võimekus

Valitsemise roll: riigiaparaadi juhtimine ja ülesannete täitmine

 

Ministeerium kui haldusasutus: valdkonna valitsemise tippasutus, mis peab tagama oma valitsemisala järjepideva ja tõhusa haldamise, korralduse toimimise ja seaduse täitmise kontrolli.  Lisaks ministeeriumi haldamisele tuleb tagada kogu ülejäänud haldusala ladus korraldus, toimimine ja seaduste täitmine (kontroll, korrastamine).

 

Ministeeriumi poliitiline roll: tagab poliitilise sisendi haldussüsteemi (poliitilise juhtimise roll + korrastamine ) ning tagasiside (valitsusse), et  täiustada ja edendada avalikku poliitikat (poliitilise õppimise roll).   Poliitikat kujundav organisatsioon peab sarnanema õppiva organisatsiooniga ja töötama mitte hierarhial vaid koostööl. Seetõttu püütakse juba ministeeriumi tasandil muuta protsess (ja organisatsioon) teistele osalistele võimalikult avatuks ning kujuneb võrgustiku tüüpi korraldus, kus minister ja kantsler on pigem liidrid ja koordinaatorid kui ülemused

 

 

 

 

56.  Tutvusta ja selgita loengule tuginedes valitsuste ülesannete muutumist modernsuses. Kuidas see haakub absolutistliku ja modernse riigi täpsemate arengujärkudega?

 

Valitsuse ülesannetele lisanduvad liberaalse, demokraatliku õigusriigi tagamine lisaks klassikalistele sisasjade korraldamisele ja tuumikülesannete täitmisele.  Riik on suunav tuumik, mis suudab võimendada eri sektorite ja toimijate energiat. Juhtimisloogikat iseloomustab strateegiline juhtimine ja metavalitsetus.

 

Tuumikülesanded: maksude kogumine, kohtumõistmine, sõjapidamine, sisemise korra tagamine ja välissuhtlus. Siin on keskne tagada kehtestatud reeglite järgimine.

 

•    Siseasjade korraldus:

–             teenuste osutamise kodanikele (kooliharidus, avalikud tööd),

–             suhtlemise ühiskonna teiste subjektidega (kirik, kohalik omavalitsus, ametiühingud) ning

–             strateegiliselt tähtsa tootmise korraldamise ja koordineerimise (taristu, sõjatööstus).

 

Valitsuse uued ülesanded:

•         Liberaalse, demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi tagamine

–             Inimõiguste, õiguskorra ja kohtusüsteemi kindlustamine

–             Demokraatia alusstruktuuride kindlustamine ja protseduuride läbiviimine

–             Kodanike poliitilise ja sotsiaalse subjektsuse, avalikkussfääri ja kodanikeühiskonna tugi

–             Heaoluriigi otstarbekas kujundamine: töötavad maksud, tugisüsteemid, inimareng

 

 

 

57.  Tutvusta ja selgita loengule tuginedes põhilisi riigiaparaadi korraldusmudeleid ning valitsemiskorraldusstrateegiaid

 

Riigiaparaadi juhtimisstrateegiad on järgmised:

Ø  Professionaalne bürokraatia – demokraatlikud põhimõtted, keerulise aga stabiilse keskkonnaga organsiatsioonimudel. Fookus on organisatsiooni siseprotsessidel. Töölised on kõrgelt kvalifitseeritud, kuid tegevused on standardiseeritud. Mudelit kasutatakse üldiselt suurtes organisatsioonides.  Nt üldhariduskoolid, nõustamis- koolituskeskused jne.

Ø  Masinbürokraatia – range formaalse struktuuriga organisatsioon. Tööprotsessi iga osa moodustab täpselt määratletud osa tervikust. Palju bürokraatiat, juhtide roll on hierarhiline. Struktuur on rollikeskne ja põhineb rolli nõuetekohasel täitmisel, rutiini järgimisel ja kontrollil. Koostööd on vähe. Fookuses siseprotsessid. Nt PPA, pensioniamet, registrid.

Ø  Adhokraatia, õppiv organisatsioon – meeskonnaorganisatsioon, mis põhineb mitteformaalsel suhtlusel, paindlikkusel, projektipõhisusel ja innovatsioonil. Fookus on organisatsioonist väljapoole, keskkond kiiresti muutuv ning keeruline. Üldjuhul väiksed organisatsioonid, milles töötavad erinevad eksperdid, kellest moodustuvad meeskonnad. Peamiselt toimib koostöö ja individuaalselt töötatakse vähe. Protsessid ei ole standardiseeritud ning strateegiad kujunevad ühiselt tehtud otsuste kaudu. Võim vahetub. Nt teatrid, ülikoolid, valitsuskomisjonid.

Ø  Eesmärgikeskne, divisionaalne organisatsioon – fookus on väljapoole. Heterogeensed tööülesanded grupeeritakse (toote, geograafilise piirkonna või kliendigrupi põhiselt) Üksused on suhteliselt iseseisvad, mistõttu lasub keskastme juhtidel kontrolliv roll. Kõrge standardiseeritus, formaliseeritus, spetsialiseeritus ja tsentraliseerituse aste. Eelis: võimaldab keskenduda strateegilistest eesmärkidest lähtuvalt kõige olulisematele aspektidele. Nt ministeeriumi valitsemisala, kliinikumid, töötukassa.

 

Nüüdisaja valitsemisparadigmad:

ü  Klassikaline modernne valitsemine: riigivõim on keskne toimija, olulised on hierarhia ja reeglid. Kodanik kindlas rollis ja pigem passiivne. Juhtimisloogika on ametkondlik, hierarhiline.

ü  Uus avalik haldus (uus haldusjuhtimine): riigivõim on hankekeskus, strateegiline suunaja. Toimivad turusarnased mehhanismid. Kodanikud on informeeritud ja aktiivsed. Juhtimine suunatud tulemusele, agentuuriseeritus.

ü  Uus valitsetus: riigivõim on suunav tuumik, mis suudab eri sektorite ja toimijate energiat võimendada. Olulised on võrgustikud, koosloome, metavalitsetus. Kodanikud on võimestatud ja aktiivsed. Juhitakse strateegilise suunamise, metavalitsetuse kaudu. 

 

 

 

 

58.  Tutvusta ja selgita Hood 1998 tuginedes põhilisi valitsemisstiile

 

1)      Hierarhilisus. Näide: jõustruktuurid.  Sidus ja reeglistatud organisatsioon.

Nõrkus: loodetakse liialt mõjuvõimule, ekspertteadmistele, eestvedamisvõimele.

Haavatavus: suured projektid ei realiseeru või teevad seda aeglaselt.

2)      Egalitaarsus. Näide: süvademokraatlikud ühingud. Iga otsus on läbiräägitav ja eraldi otsustatav.

Nõrkus: ei lepita, et keegi peab lõpuks otsuse vastu võtma.

Haavatavus: inimsuhted liiga tähtsad, seejuures olukorda ei osata adekvaatselt hinnata.

3)      Fatalism. Näide: formaalsed ent elutud ühingud. Reeglistatud, nõrga tegevusvõimega oranisatsioon.

Nõrkus: ei taha teha tulevikuplaane ja raskes olukorras jõuline olla.

Haavatavus: vooluga kaasa minek ja passiivsus põhjustavad läbikukkumist.

4)      Individualism. Näide: minimaalriik, teenuste delegeerimine. Atomiseeritud organisatsioon, kus keskseks on läbirääkimine ja kauplemine.

Nõrkus: tervikpildi asemel keskendutakse toimija huvile ja vaatenurgale.

Haavatavus: eesmärke raske seada, koostööd raske teha, korruptsiooni oht.

 

Valitsemisstiilide paljusus (Hood, 1998)

 

59.  Selgita lahti ja suhesta valitsetus, metavalitsetus ja riigikeskne metavalitsetus

 

• Valitsetus on klassikalisest valitsemisest erinevalt detsentraliseeritusele, paindlikkusele, eneseregulatsioonile ja mitmekesisusele ning koordineerimisele (koostööle, võrgustikele) suunatud valitsemine. Riik kui institutsioonide vaheline valitsemise võrgustik.
• Riigikeskne metavalitsetus: riigivõim kujundab valdkonnas valitsetusviisi, hindab selle toimivust ja vajadusel vahetab seda (Bell, Hindmoor, 2009)

 

60.  Mida tähendab mitmetasandiline valitsetus? Kuidas see avaldub riigist kitsamal ja laiemal tasandil?

 

·         Optimaalse valitsemismustri kujundamine, arvestades pindala, elanikkonda, ülesande iseloomu ning poliitika ja valitsemise tavasid

·         Vastavalt vajadusele eri valitsemistasandite kujundamine lisaks klassikalistele keskvalitsusele, piirkondlikule ja kohalikule valitsusele

®     Riigisisesed ja riigiülesed korraldustasandid, hargmaisus

·         Tagapõhjaks nihe riigivõimu uurimise paradigmas. Avaliku võimu hierarhilise korraldamise (government) asemel kasutatakse kõiki ühiskonna enesekorralduse võimumehhanisme (governance), paiknegu need avalikus, äri-, mittetulundus- või isiklikus sektoris

·         Poliitika ja valitsemine keerulistumine postmodernses teabeühiskonnas ning püüe optimaalselt ühitada demokraatiatase, avalike ülesannete täitmine (teenuste/hüvede kättesaadavus) ja majanduslik tõhusus

·         Idee kaasata avalike eesmärkide saavutamisse kõik ühiskonnas leiduvad huvitatud toimijad, mis võimaldab teha rohkem

·         Riigi ja laiemalt avaliku võimu tegevusviiside teisenemine: otsese korraldamise ja sekkumise asemel on liigutud koordinatsiooni, suunamise ja võrgustikutöö kasutamisele

·         Suurenenud mitteriiklike (mitteavalike) toimijate, näiteks vaba- ja äriühingute, samuti kogukondade roll

·         Otsustamisprotsessi mõtestamine mitmekesiste kattuvate võrgustike kaudu selgepiiriliste piirkondlike tasandite asemel

·         Otsustamise haju(ta)mine erinevatele territoriaalsetele tasanditele:

1. riigiülene (maailma, nt ICC, piirkonna, nt EL, CARICOM),
2. riiklik, 
3. riigisisene (osariigi, kohaliku omavalitsuse tasand)

·         Mitmetasandilisus on eeldatavasti veidi kallim, ent positiivne mõju tekkib nii teiste toimijate ressursside lisandumise kui osaluse ja koostöövalmiduse kasvu kaudu

Mitmetasandilisuse põhimudelid:

Mitmetasandilise valitsetuse eesmärk on optimaalse valitsemismustri kujundamine. Selleks kaasatakse avalike eesmärkide saavutamisse kõik ühiskonna huvitatud toimijad.  Eesmärk on saavutada rohkem ja majanduslikult tõhusamalt.

Taust: valitsemine on tänapäeval nii palju keerulisem kui vanasti.  Riigivõimu uurimise diskursuse nihe: government → governance. Avalik võim ja hierarhia → kõikvõimalikud ühiskonna enesekorralduse võimumehhanismid (äri-, avalik-, mittetulundus- isiklik sektor) 

Riigi teguviisi muutumine: korraldamine ja sekkumine → koordineerimine, suunamine, võrgustikutöö.

Otsustusprotsesside mõtestamine: selgepiirilised piirkondlikud tasandid → mitmekesised kattuvad võrgustikud.

Otsustamine hajutatakse erinevatele territoriaalsetele tasanditele: riigiülene, riiklik, riigisisene.

Näide: Euroopa liit

Lähimuse põhimõte, st otsustamine esimesel sobival madalaimal tasandil.

Riik üksinda ei otsusta, vaid otsustamine jaguneb erinevate tasandite toimijate vahel. Otsused EL tasandil vähendavad valitsuste lõppotsustusõigust. EL inimõiguste kaitse raamistik piirab liikmesriikide tegevusvõimalusi oma kodanike suhtes.