SISSEKANNE # 184
Alljärgnevalt kirjutan üles mõtteid, mis tõukusid Mark Bovensi ja Anchrit Wille raamatust "Diploma Democracy. The Rise Of Political Meritocracy" (2017, OUP) ning kohe alustuseks tahan märkida, et olen raamatu autoritega sajaprotsendiliselt nõus, kuna olen isegi samasuunaliselt mõelnud ning loetu andis mu mõtetele kindlamad raamid äratundmises, et sarnased mõttemustrid esinevad ka teaduslikus kirjanduses. Selle üle, kuivõrd tõele hüpoteesid vastavad, võib alati arutleda (ja peabki), kuid poleemika esiletõus antud teemal on juba iseenesest väga tervitatav. Meritokraatia ja elitism – nagu kirjutasid ka Bovens ja Wille Platoni näitel - on iidsed ühiskondlikud nähtused, mille (lahti)mõtestamine mistahes kontekstis ei kaota kunagi oma relevantsust. Ükskõik, kui demokraatlikus ruumis me ka ei tegutse, jääb alati õhku teatud ebavõrdsuse teema – see võib olla üksnes instrumentaalselt paremini varjatud või kuidagi teisenenud näiliselt millekski, mis jätab meile mulje, et nüüd on teisiti.
Teatavasti määratles Joseph Schumpeter - nn demokraatliku elitarismi eestkõneleja, demokraatia ja bürokraatia kokkusobitaja ning eliidi konkurentsi tähtsuse mõtestaja – demokraatiat kui poliitilise otsustamise sellist institutsionaalset mehhanismi, kus konkurentsivõitlus inimeste häälte ees selgitab välja otsustamisvõimu saajad. Liberaalne demokraatia on üksnes valitsemismeetod, mis eeldab mitme osapoole võistlust masside toetuse eest valimistel, kuid see ei tähenda vabadust, võrdsust, osalemist ega tulemusi, mis rahuldaksid kõiki inimesi (Dunleavy & O’Leary, 1995: 110). See on oluline hinnang, mõistmaks, et eliit tegutseb, s.o. suunab ja valitseb paratamatult võimupositsioonile saades, kuigi teatud piirides ja legitiimsuse alusel. See haakub hästi raamatu autorite teesiga diplomidemokraatiat, mis minu hinnangul on õnnestunud kujundlik termin. Haridus võimaldab tõusta ühiskondlikul redelil või vähemalt soodustab seda, see toodab ka teatud määral alati meritokraatiat ehk talentide võimu, kus juhtpositsiooni on hõivanud haritud üliandekad inimesed või taoliste inimeste rühmitis (EKI definitsioon).
Iseenesest peaks see olema suurepärane lahendus, eriti veel siis, kui neile on antud seaduslik mandaat. Aga ometi tekitab see küsimusi, nagu selgus Bovensi ja Wille raamatuski. Miks tajutakse ohtu selles, kui ühiskonna kõrgeltharitud elanikkonna kiht evib ühiskonnas ebaproportsionaalselt suurt mõju või miks pole juba a priori rahustav teadmine, et liidrid on akadeemilise taustaga? (Bovens & Wille, 2017: 139) Ivan Krastev sekundeerib, tsiteerides Ralf Dahrenburgi, et meritokraatia on sõna, millel on kõike muud kui hea kõla, mis tähendab küll nende võimu, kes seda väärivad – kõige andekamate ja haritumate võimu: „Kes ei tahaks siis elada meritokraatias? See on kindlasti eelistatav plutokraatiale, kus staatuse määrab ära rikkus, või gerontokraatiale, kus tippu viib vanus, või isegi aristokraatiale, kus loevad päritud tiitlid ja valdused.” Ja Krastev sedastabki sealjuures, et tuleb lahendada võtmeküsimus, miks meritokraatlikke eliite niivõrd jälestatakse (Krastev, 2014).
Krastev leiab, et tänapäeval me saame hääletada samahästi kui kõige üle, kusjuures noorem generatsioon pole oma demokraatiakogemust saanud sugugi poliitika prisma kaudu. Võib öelda, et demokraatia on kõikjal. Krastev näitlikustab seda fännidele antud võimalusega hääletada kõiges oma lemmikmeeskonna üle reaalajas internetis, ostes 35 naela eest õiguse n-ö. mänedzeriks olla. Inimestele anti võim jalgpallimeeskondi “otse” juhtida just sel ajal, kui nad hakkasid kaotama oma mõjuvõimu valitsuspoliitika üle. Probleem on selles, et demokraatia säärane pidurdamatu levik on ühtaegu lõhkunud inimtegevuse eri sfääride vahelised piirid – piirid sfääride vahel, mida tuleks juhtida hääletamisega, ja nende vahel, mida peaks juhtima professionaalne pädevus – ning murendanud rahvahääletuse teel valitavate demokraatlike institutsioonide legitiimsust (Krastev, 2014).
Eesti kontekstis meenub mulle poleemika RMK vastse juhi ametissemääramise asjaolude ümber, õigupoolest on see hetkelgi väga akuutne teema. See on otseselt meritokraatia ja usalduse küsimus, selle raames võib konstrueerida mitmesuguseid arutelusid, olgu selleks pädevused, sinekuur, seesama andekate võim. Tegemist on olulise organisatsiooniga, millega on peaaegu kõigil meil, olenemata haridusest või ühiskondlikust positsioonist, kasvõi emotsionaalsel tasandil mingi suhe, puutumus. Abstraktselt on mets justkui kõigi oma, ehkki mõistame, et juriidiliselt kuulub see riigile ja eraomanikele. Järelikult see kuulub res publica sfääri.
Meelis Oidsalu on seda teemat põhjalikult (ja jällegi, emotsionaalselt) lahanud Rahvusringhäälingu veebis, mis on kantud kriitikast avaliku teenistuse toimemehhanismide vastu (suletus, otsuste vähene läbipaistvus). Oidsalu hinnangul „saavad ulatuslikud muutused võimalikuks alles siis, kui avaliku teenistuse karjäärimudel muutub avatumaks. Kasuks tuleks ka suurem avatus avaliku teenistuse sees. Innovatsiooni avalikus sektoris pärsib esiteks avaliku teenistuse seaduse formalistlik rakendamine tippjuhtide valimisel, sh meritokraatlikest kaalutlustest kaugenemine, teiseks ülesalastamine, kolmandaks levinud suutmatus ausalt tunnistada vigu, neljandaks huvipuudus avalike teenuste arendamisvõimaluste vastu, viiendaks mainefetiš.“ (Oidsalu, 2022). Veel sedastab Oidsalu, et RMK uue juhi peale „vihastamist tasub katsetada, sest tegemist on selgelt Eesti ametnike siseringi kuuluva persooniga. Igas võimustruktuuris tekib oma sisering, see pole paranoiateooria, vaid paratamatu võimudünaamika. Ka tippametnike siseringis jagatakse eksklusiivseid hüvesid – hästi tasustatud ametikohti. Kui siseministeeriumi endine asekantsler Erkki Koort kunagi kirjutas, et tippametnike konkursid on enamasti fassaad ja otsused tehakse kulisside taga ning märksa kitsamas ringis, siis oldi avalikus teenistuses ta peale pahased, aga samal ajal kõik teadsid, et ta räägib õigust.“ (Oidsalu, sealsamas).
Oidsaluga võib nõustuda või mitte, kuid oluline on diskussioon kui niisugune suure avaliku organisatsiooni juhtimise üle: see peab olema läbipaistev, ka näima sellisena, sest selline organisatsioon kõnetab praktiliselt kõiki, st. genereerib avalikku arvamust nii ühiskonna tegusamates kihtides, ent ka kõige madalamal tasandil. Süsteem ise ei peagi olema mõistetav kõigile, kuid ta peab olema niiöelda piltlikult sätitud avalikult klaasvitriini taha – et igaüks saaks seda mõtestada, nagu ta seda oskab. Suletus tekitab usaldamatust, usaldamatusest tekivad mõrad legitiimsusesse. Avatus vastupidi toodab usaldust, mis omakorda jällegi legitimeerib ning vähendab pingeid. Ei tohiks lasta vohada kõrvalejäetuse tundel, mida näevad probleemina Bouvens ja Wille (2017: 156).
Usaldus on minu arvates määrav komponent avalikus juhtimises. Erik H. Klijni järgi (2010, cit Edenlebos & Klijn, 2007) viitab see osalejate enam-vähem stabiilsele positiivsele ettekujutusele teiste osalejate kavatsustest, st arusaamale, et teised osalejad hoiduvad oportunistlikust käitumisest. Usalduse mõiste väärtus seisneb selles, et keskkond on liiga keeruline, et saaksime kõiki võimalikke juhuseid ette näha, neid välja mõelda või täpselt välja arvutada (Klijn, 2010). Mina isiklikult tõlgendan seda selliselt, et usaldus on võimas (ja vahest ainuvõimalikki?) instrument olukorra või süsteemi jaoks, mida me ei saa täpselt mõista, kuid mille toimimine on meie jaoks oluline, kui mitte elutähtis – seda just isikliku puutumuse tõttu. RMK on relevantne näide, aga veelgi paremini sobituvad siia julgeoleku- ja jõustruktuurid. Mida nende juhid saavad teha? Anda signaale, et struktuurid on kindlates kätes – miks mitte, meritokraatlikul printsiibil -, aga see-eest olgu see juhtimine avatud ja läbipaistev. Toetudes taas Klijnile (2010), siis usaldus soodustab koostööd ja stabiilsust (võrgustiku)suhetes, stimuleerib õppimist ja teadmiste vahetamist, ning samuti innovatsiooni. Kuid tuleb silmas pidada, et usaldus ei ole võrgustikes loomulikult esinev omadus ning selle saavutamiseks on vaja soodustada intensiivset suhtlust ja et seda võrgustikku tuleb ka aktiivselt juhtida (Klijn, 2010).
Lõpetuseks tahaksin ma sedastada, et meritokraatia ja elitism on ühiskonnas paratamatu nähtus mistahes reeglite järgi see opereerib. Halb järelmaik nimetatud terminil tuleneb distantsist, millest idaneb kõrvalejäetusetunde seeme ja see omakorda tekitab usaldamatust, millest areneb põlgus. Kui me ka ise ei saa asja (organisatsiooni) olemusest aru, siis ometi me eeldame – ja eeldused on harva õiged, kui nad sünnivad teadmatuse pinnalt. Järelikult on oluline juhtimisstrateegia aspekt olla avatud ja läbipaistev, vähemalt tekitada see efekt, et kultiveerida usaldust laiemate masside seas. Et näiteks RMK imago paraneks kurjade harvesterimeeste katusorganisatsioonist riigimetsa majandamise keskuseks selle sõna positiivsemas mõttes.
* * *
Viidatud allikad:
· Bovens, M., Wille, A. (2017). Diploma Democracy. The Rise of Political Meritocracy. OUP. Loetud: TLÜ Moodle keskkond, kursuse materjalid.
· Dunleavy, P., O’Leary, B. (1995). Riigiteooriad. Liberaalse demokraatia poliitika. Eesti Haldusjuhtimise Instituut. Kirjastus: Külim.
· Klijn, E.H. (2010). Trust in governance networks: looking for conditions for innovative solutions and outcomes. The New Public Governance? (1st ed.). Taylor and Francis. https://www.perlego.com/book/1607812/the-new-public-governance-emerging-perspectives-on-the-theory-and-practice-of-public-governance-pdf
· Krastev, I. (2014, märts). Demokraatia tõus ja langus? Meritokraatia? Vikerkaar. Loetud http://www.vikerkaar.ee/archives/650.
· Oidsalu, M. (2022, 22. august). Meelis Oidsalu: mis on välisluurejuhi lahkumise tegelik põhjus? ERR portaal. Loetud https://www.err.ee/1608691693/meelis-oidsalu-mis-oli-valisluurejuhi-lahkumise-tegelik-pohjus.
· EKI võõrsõnaleksikon. www.eki.ee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar