SISSEKANNE # 180
Vaatasin Denis Villeneuve’i ulmefilmi „Blade Runner 2049“; järg samanimelisele klassikale. Isegi Harrison Ford inspektor Deckardi osas astub kõrvalrollis üles. Filmile ei ole mul tegelikult midagi ette heita, visuaalselt suurepärane, õigemini mõjus kinopilt, mis läheb eelmise filmi filosoofiaga hästi kokku. Lihtsalt see ruum, milles film opereerib, on veelgi süngem, painajalikum, depressiivsem. Tegelikult on see üks depressiivsemaid filme, mida ma viimati näinud olen. Kõik toimub mingis postindustriaalses, morbiidses, tehnokraatlikus udus. Täielik klaustrofoobia. Tahaks öelda, et kui selline on maailma tulevik, siis parem ärgu seda tulevikku olgugi. Selline maailm on absoluutselt mõttetu. Hoiatuspildina on see muidugi mõjus.
Tabasin end mõttelt, et huvitav küll, millepärast kõik tuleviku science-fiction filmid, mis üldse on tehtud, räägivad tulevikust hirmutavas võtmes, kus valitseb autokraatlik võim, inimeste vabadused, eeskätt mõelda ja tegutseda, on piiratud, samas räägitakse üldise hüvede´alalhoidmise vajadusest, environment on nagunii perses, tehisintellekt juhib meie elu, nt praegugi algoritmid määravad eelistusi ja loovad mugavusi, samas võivad ka karistada. Inimene on end ise taandanud teisejärguliseks ja laseb end valitseda, nt joondub Amazoni ja Meta järgi. Me siin ikka loodame, et tulevik on helge, lapsigi tehakse helge tuleviku (l)ootuses. Aga viimane kui üks ulmefilm räägib düstoopiast, katkisest, rõõmutust, monokroomsest tulevikust. See pole viimase aja kino tentents, see on kogu aeg nii olnud. Võtame 1976. a. „Logan’s Run“, Cameroni Terminaatori-saaga, Spielbergi „A.I.“, või siis noorte naiste kirjutatud tulevikunägemused, mis on filmiks vormitud, nt see Veronica Rothi „Divergent“ ja Suzanne Collinsi „Hunger Games“. Kõik pakuvad sellist tulevikku, milles nagu üldse olla ei taha.
Samas minevikufilmid on enamasti värvilised, rõõmsad, naljakad, helged. Vastus on tegelikult nostalgias ja et see on juba ära kogetud. Tõdemus „vanasti oli rohi rohelisem“ kehtib ka filmides. Aga tulevik on õudne, kuna me ei tea ega ole seda läbi tunnetanud.
Veider, et me ise loome monstrumeid. See on samamoodi, nagu Antonio Pigafetta, kes reisis koos Magalhaesiga, joonistas patagoonlasi värdolenditeks ja kinnitas, et on selliseid oma silmaga näinud. Terra incognita ongi õudne.
Mu jutu mõte on selles, et inimkond ei ole grammigi muutunud. Väikese erandiga rääkisid meile helgest tulevikust üksnes kommunistid, kuid neil läks see üritus mõistagi kõik vastupidi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar