REPLIIK # 11. MADE IN CHINA: 2019-nCoV

SISSEKANNE # 90

Maailma Terviseorganisatsioon WHO kuulutas uue koroonaviirusega seoses välja ülemaailmse hädaolukorra, sest viirus on levinud Hiina piiridest välja. Hiinas on jaanuari keskpaigast levima hakanud gripilaadsesse viirusesse nakatunud ca 10 000 inimest ja see arv kasvab kiiresti. Sellepärast ka see paanika, mis on võtnud apokalüptilised mõõtmed. 11 miljoni elanikuga Wuhani linn, kust viirus esimesena avastati, on pandud karantiini: lennujaam on suletud, rongiliiklus peatatud jne. Inimesed on kodudesse peitu pugenud, nii et hiigellinna tänavad on kummituslikult tühjad. Praegu on ametlikult kinnitatud 170 surmajuhtumit. Kaubanduse ja reisimise piiranguid WHO siiski ei soovita. Nojah, enamik kaupu on ju made in China, majanduslikul kahjul poleks otsa ega äärt. Pahalasel on nimi ka - 2019-nCoV; talletan tulevaste mälumängude jaoks.

Minu meelest on siin jälle tegemist ülereageerimisega. Ettevaatus on muidugi tarkuse ema, kuid liigne agarus on jälle ogarus. Samas kunagi ei tea. 1918. aastal laastas tervet maailma Hispaania gripp, inimesed surid nagu kärbsed (nagu Ilmasõjast oleks väheks jäänud). Miljonid läksid. Siis on olnud veel Ebola viirus ja SARS, mis ka manti võtsid, ehkki mitte sellises mastaabis. Ei teagi, kuidas nendesse epideemiatesse suhtuda. Võib-olla on see Emakese Maa eneseregulatsioon, kui ühte liiki – homo sapiensi – on ülearu palju siia ilma siginenud. On ju tähelepanuväärne, et epideemia puhkes just Hiinas kui suurima rahvaarvuga riigis. Loodus leiab ise loomulikud lahendused, kui kunstlikult esile manatud rahvastiku reguleerimist (näiteks suurte sõdade abil) enam sündsaks ei peeta. Siis tulevad mängu epideemiad ja kliimakataklüsmid.

Mäletan lapsepõlvest kuskilt kuuldud juttu sellest, kuidas uus superviirus hakkab maailmas levima paberraha kaudu: kupüürid on väga räpased, sest neid näperdavad ühtviisi nii pururikkad ärimehed, koduperenaised ja koolilapsed kui ka põhjakäinud parmud, hepatiidihaiged ja muu niisugune kontingent. Sellega hirmutati juba kaheksakümnendatel. Kartsin kohutavalt, see rubla on niisamagi jälk katsuda. Rahapesu oli mõistagi ka tollal keelatud, eks ole.  Nüüd, kus meil sisuliselt on plastraha, on see hirm ammu raugenud. Aga küll see viirus omale sobiliku transpordivahendi leiab, kui kõrgemate jõudude poolt seesugune stsenaarium ette kirjutatud on. Mustaks Surmaks tituleeritud katkul kulus Oriendist Oktsidenti jõudmiseks mõned head aastad. Täna on vaja head mugavat otselendu. Viiruste elu on ka lihtsaks tehtud, ikkagi XXI sajand.

GÄNGSTERI DEKONSTRUEERIMINE

SISSEKANNE # 89

www.rahvaraamat.ee

Al Capone’i elulugu ootas mul samuti lugemist (Deirdre Bair. Al Capone. Elu, pärand ja legend. Helios, 2017). Huvitav lugemine ühest lähiajaloo karismaatilisemast ja müütilisemast isikust, kellest sai legend juba eluajal. Kes siis ei tea Al Capone’i! Sündikaadi boss, gangsteri etalon, räkiti ja salaalkoholiga rikastunud ärigeenius, keeluaja kuningas, Chicago tegelik liider, kelle hirmuvalitsuse ajal 1920ndail sülgas automaat tuld ja elu oli väärt vaid mõni kross – nagu populaarsed laulusõnad ütlevad. Samas oli ta robinhoodilik heategija, kes asutas vaestele supikööke, jagas lastele jäätiseraha, toetas heldelt sõpru ja tuttavaid – tegemist oli vaat et filantroobiga. Raamatust ilmneb, et Capone oli perekeskne, armastas oma abikaasat ja poega ning itaallastele stereotüüpiliselt jumaldas oma ema. Päriselt, kusjuures. Sest nagu raamatu autor mõista annab, nõudis allilma bossi staatus laveerimisoskust ja riukalikku mõttelaadi, püsimaks selles ärisegmendis nii-öelda vee peal ja kasvatamaks oma mõjuvõimu, kuid samas oli ta lähisuhetes siiras ja avatud, mis teatud mõttes ei käi karmi maffiamehe kuvandiga ju üldse kokku. Kahtlemata oli Al Capone edev joviaalne mees, armastas luksuslikku elustiili ja olla positiivses võtmes tähelepanu keskmes. Tähendab, asjad pidid olema (Capone’i) kindla kontrolli all, siis polnud patt ka hüvesid nautida.  Capone oli solvunud, et teda tunti teatud ringkondades Arminäo (Scarface) hüüdnime all, ta ise eelistanuks olla Snorky (uhkeldav, rikas mees). Liigne tähelepanu otsimine oli lõpuks see, mis Capone’i tema enda sõnul viimaks hukutas. Ta tahtis sellest ringist välja, aga mõistagi oli juba liiga hilja.

Raamat käib lineaarselt läbi kogu Al Capone’i värvika elutee, alates sünnist 1899 New Yorgi Brooklyni linnajaos kuni surmani 1947. aastal Floridas. Autor on kasutanud uusimaid allikaid, suhelnud Capone’i suguvõsa liikmetega ning üritanud hoida võimalikult neutraalset stiili. Ehk demüstifitseerimine glorifitseerimise asemel. Aga et autor on naine, kumab teosest läbi siiski pigem soosiv hoiak. Mõistetav: Capone respekteeris naisi. Autor kirjeldab, kuidas muidu üsna rahulikult süüdistustesse suhtuv Capone kaotas enesevalitsuse, kui teda süüdistati prostitutsioonis. See oli Capone’i jaoks ülim solvang – kahtlased rahatehingud ja küsitavad ärimeetmed, olgu, ainult mitte prostitutsioon. Nii või teisiti, kõigis ca 200 mõrvas, millega tellimisega teda seostati, leidis tema otsene seos kinnitust mõnel korral (kurikuulus kurikaintsident banketilauas, mille mängis surematuks Capone’i kehastanud Robert De Niro filmis „Äraostmatud“ (The Untouchables, 1987) – ehkki see on üksnes väidetavalt asetleidnud sündmuse kõmuversiooni taaslavastus). Aga vangi mõisteti ta siiski maksupettuste pärast, mitte mõrvade eest. Linnalegendi järgi olevat Capone’i juhitud gängisõjas elu kaotanud 700 inimest, mis on ilmselt liialdus. Capone oli kurtnud, et kuulsus käib temast eespool ning talle omistatakse suvalisi kuritegusid, milliseid suurlinnas ikka ette tuleb. Ja legendi kohaselt käidi Capone’i jutul isegi Euroopast, palvega ära koristada tülikas naaber. Turismitööstus aga ratsutab tänase päevani Capone’i seljas ning huvilistele näidatakse innukalt salakõrtse ja motelle üle kogu riigi, kus kurikuulus gangster olla viibinud. Isegi sel juhul, kui veerandki sellest vastaks tõele, tekib õigustatud küsimus, millal siis jõudis ta veel edukalt sündikaati juhtida.

Kuna kuritegevus mistahes tasandil on hämar tsoon, mida kiivalt varjatakse lukkude ja riivide taga, siis on sellest läbipaistvalt kirjutamine seotud alati raskustega. On alasti fakte esitavad kohtutoimikud, fantaasiast tiined kõmureportaaźid ja vaoshoitud, reserveeritud lähikondsed. Tõlgendamise ruum on tohutu ning pahatihti sünnitab müüdi kummutamine sealsamas uue müüdi. Nii see juba vastuoluliste isiksustega on, et tõde peitub alati vaataja silmades. Teame küll, et täit tõde ei saa me kunagi teadma, kuid loeme siiski mõnuga. Ja eks ole elu nii pagana ebaõiglane, kui mõelda, et ontliku arveametniku elulugu, olgu see nii detailideni üles tähendatud ja tõele vastav kui tahes, ei huvita kedagi.

Legend Al Capone’ist pole niisiis kaugeltki surnud. Tadźikistan andis välja temaatilise margiseeria ja Bulgaaria gangsterid on tunnistanud, et on võtnud temalt śnitti, kuidas „äri“ juhtida ja stiilne välja näha. Ameeriklasest tuurigiid aga tõdeb, et noored ameeriklased ei pruugi teada kolme viimast USA presidenti, kuid seda, kes on Al Capone, teavad nad kindlasti.

Siin see kuulus motivatsioonikõne pesapallikurika abil. Stiili loob Armani. Batter up!

https://www.youtube.com/watch?v=QHH9EYZHoVU

VANAKOOL. LEMMY RÄÄGIB, KUIDAS OLI

SISSEKANNE # 88

www.rahvaraamat.ee

Üks raamat sai jälle läbi loetud – autobiograafiline „Lemmy. White Line Fever“ (esmatrükk 2002, eesti keeles 2017, Tänapäev). Tegemist on loomulikult Ian Fraser „Lemmy“ Kilmisteri elulooga, mis on kirja pandud niiviisi, nagu sa istuksid koos temaga õdusas baaris viskiklaasi taga (õigemini Jack Daniel's kokakoolaga) ühes paki sigarettidega ning kuulaksid, mis vana kooli rokkstaaril öelda on. Mõnusalt ja kergelt, justkui jutujätkuks, kuid otse ja ausalt. Poliitilist korrektsust Lemmylt oodata ei tasu, seda eeldades saadaks ta teid veel pilvepiiriltki otsemaid pikalt. Umbes nii: „Käige persse, te kahepalgelised vitud ja türapead, ha-ha-haa!“

Lemmy oli Motörheadi koloriitne käilakuju. Kauboisaapad ja kaabu ning Rickenbakeri kidra. Minu jaoks oli Motörhead eeskätt „Ace of Spades“, see ainus lugu, mille järgi ma selle bändi ära tundsin. Ehkki Motörhead on teinud üle paarikümne albumi. Lemmy: „Üks asi, mis mind alati hämmastab, on kõik need inimesed, kes mingil kummalisel põhjusel arvavad, nagu olnuks“Ace of Spades“ meie karjääri lõpp. Minu Ameerikasse kolimise järel tegime meie parimad plaadid üldse. Märksa kõvemad kui need, mida inimesed hästi mäletavad. Kõik, kellele uuemaid plaate ette mänginud olen, on lausa pahviks löödud. Kuid üldiselt tundub, nagu oleks inimesed 1979-1980 paiku justkui kurdiks jäänud, vähemalt mis meisse puutub. „Jou, kuule, kutt – „Ace of Spades““ – see sagedane hüüe on mu painajaks saanud. Mõnikord ajab päris vihale. Oleks ju tore, kui keegi vahelduseks lausuks: „Kas sul on ka midagi uuemat ilmunud? Mulle meeldiks seda kuulda.“ Vaat see oleks palju parem.“ (lk. 247).

Noh, mina olekski see ühe hiti nuruja, sest muud ma lihtsalt ei tea. Minust on hevimuusika üldiselt mööda läinud, ainult servamisi ühtteist tean (näiteks kogu Judas Priesti loomingu representatsioon on minu jaoks nende lugu „Breaking The Law“ – mis ei tähenda, et bänd oleks kehv). Aga tänu sellele raamatule, mis muudab narkost, seksist ja alkoholist läbiimbunud karuse rokiskeene omapoisilikult sõbralikuks paigaks, ma hakkan kindlasti Motörheadi (ja miks mitte ka Judas Priesti) muusikat avastama. See on positiivselt elujaatav raamat, kuigi Lemmy ei jäta siunamata plaadifirmade libedikke ning tögab siin-seal mõnuga oma bändikaaslasi. Ja elu peab täiega käima: naised on keppimiseks, see-pärast sai bändigi tehtud, ja viski joomiseks. Lemmy võtab kokku: „Olen selle üle küll väga õnnelik, et sain elada kuuekümnendatel. Inimesed, kel seda võimalust polnud, ei teagi, millest nad ilma jäid. Meil oli tollal teatud ellusuhtumine, teatud eluviis, ning see oli väga lahe – AIDS oli tundmatu, inimesed ei surnud veel kuigi tihti narkootikumide kätte ning see oli tõesti vabaduse ja muutuste ajastu. Ainus tõeline mässuajastu, mida mina näinud olen, oligi viie- ja kuuekümnendatel ning ka seitsmekümnendate alguses. Edasise võite endale hoida. Nüüdisaja noored meenutavad suhtumiselt pigem meie vanemaid, kelle vastu me tollal mässasime. Ilmselt saavad ka nende lastest mingid paganama friigid. Meie kasvatasime üles karja kinnisvaraagente ja kuramuse raamatupidajaid. Jumal teab, miks see nii läks. Vahest seetõttu, et suurem jagu inimesi on allaandjad. /…) [O]n palju selliseid, kes ütlevad: „Kunagi kuulasin minagi Motörheadi,“ andes justkui mõista, et kui täiskasvanuks saad, siis enam ei tohiks seda teha. Noh, mul on hea meel seda kuulda, kuna ma ei tahagi, et täiskasvanud mind kuulaksid. Just täiskasvanud on need, kes kõik persse keeravad.“ (lk 248-249). Ning sealsamas tunnistab Lemmy, et pärast seda, kui ta sai kakskümmend viis, pole midagi tema elus muutunud peale selle, et tarkust on juurde tulnud. „Olen lihtsalt kahekümne viiene olnud juba väga kaua. Ma ei suuda ettegi kujutada, kuidas oleks olla viiekümnene. Kui ma oleks kõik oma juuksed kaotanud, siis vahest suudaksin, kuid seda pole ju juhtunud.“ (lk 249).

Kuigi eelnevast võiks välja lugeda mõningat kibestumist stiilis „vanasti oli rohi rohelisem ja taevas sinisem“, esindas Lemmy väga elutervet suhtumist (kusjuures viimane ei ole tervislike eluviiside sünonüümiks). Rock till you drop, nagu need rollingudki. Heas mõttes vana kool, mis tänases käskudesse-keeldudesse ja moraalinormidesse kängitsetud ühiskonnas muutub üha marginaalsemaks. Mulle mõjus Lemmy mõttemaailm ja curriculum vitae väga inspireerivalt, isegi kui siin-seal võib esineda faktilisi ebatäpsusi (no kes ikka kõike nii täpselt mäletab, eriti kergelt vintis peaga) ning kohati on tegemist varjamatu enesepromoga (no just, see ongi Lemmy raamat). Lugejat on säästetud kõigest igavast, näiteks lapsepõlveheietused, taustad ja kujunemislood. Praktiliselt kohe läheb kõvaks andmiseks, mängu tulevad tibid ja narko, aga eks ta ole – raamatu maht on ka kõigest 250 lehekülge, mis seal pikalt nämmutada. Tõlkijale annaks plusspunktid, sest ta on suutnud Lemmy teksti eesti keeles õnnestunult elama panna. 

Heh, mõtlen Lemmy mõtete valguses, et kui ma ükskord üheksakümmend olen, mis oleks siis selles veidrat, kui läbi Vikerraadio soovisaate (loodan, et selline formaat siis veel eksisteerib) tervitaksin oma niisama vana sõpra Motörheadi looga. Ei mingeid "Valgeid roose", vaid  „Ace of Spades“. Nooruspõlve lugu või nii. Ma usun, et Lemmyle see meeldiks.

https://www.youtube.com/watch?v=eBIa0o36pPo

REPLIIK # 10. KARMA

SISSEKANNE # 87

Üks vene ajakirjanikust teravsilm (https://twitter.com/AlexKokcharov/status/1217758491441496064/photo/1) on ära tabanud, et kurikuulus Chicago gangster Al Capone ja Venemaa uus peaministrikandidaat Mihhail Miśustin on sarnased nagu kaks tilka vett. Jumala eest, on tõepoolest! Kas pole ajalugu irooniline, kui tuntud allilmaboss, kes läks türmi maksupettuste pärast, on nüüd reinkarneerunud Venemaa maksuameti (sic!) direktorina ning on kombinatsioonide abil tõusmas uueks Venemaa peaministriks. Ehk: Capone alias Miśustin on jälle boss. Hämmastav!

 

Foto: Scanpix, www.biography.com.

MÕTTEID DIGIHUMANITAARIAST

SISSEKANNE # 86

Ma alustaksin nii:

Digitaalhumanitaaria on kiiresti arenev interdistsiplinaarne liikumine, mis keskendub infotehnoloogiliste lahenduste rakendamisele ja juurutamisele humanitaarteadustes. Arvutiprogrammid on muutunud praeguseks paljude humanitaarteadlaste töö lahutamatuks kaaslaseks ning hetkeküsimuseks on, kuidas kasutada neid võimalikult targalt, nii et uutest lahendustest võita võimalikult palju, pidades silmas, et seejuures säiliks humanitaarteaduste eripära. (Mis on digihumanitaaria?, kuupäev puudub)

Laenasin need sissejuhatavad read Eesti Digihumanitaaria Seltsi kodulehelt,  sest kõik oluline on siin ära öeldud: klassikaline humanitaarteadus + infotehnoloogia = digi(taal)humanitaaria. Selle iseloomulikuks jooneks on interdistsiplinaarsus ning olemuslikult (ja poeetiliselt) võib seda käsitleda süstikuna, mis viiks sajandite jooksul viljeletud humanitaarteadused uuesti orbiidile. See tähendab: teeks nähtavaks, paneks endast kõnelema. Nüüd, kus maailm on astumas XXI sajandi kolmandasse kümnendisse – ja kus loosung „Tere tulemast uude sajandisse“ kõlab juba ammu anakronistlikult – , on klassikalised humanitaarteadused ikkagi ühe jalaga möödunus kinni. Mõneti loomupäraselt – sest nad on klassikalised. Mis on klassikaline? See, mis on ammu olnud ja millel on renomee, mida tuleb käidelda sügava pieteeditundega  ja ettevaatlikult. See, mis on näoga eilses. Need on põhjatud arhiivid, artefaktide kogud muuseumides. See on levinud arusaam, mille kohaselt humanitaarteadlane uurib vanu tekste, et kirjutada nende põhjal uusi tekste (Gardiner & Musto, 2015). Mulle isiklikult niiviisi meeldib. Kuid käesoleva sajandi perspektiivi see ilmselt ei sobitu. Globaalmajanduse analüütik Jeffrey D. Sachs viitas juba 2002. aastal interdistsiplinaarsusele kui ainsale viisile maailmaprobleemide lahendamiseks, mistap tuleb keskenduda mitte distsipliinidele, vaid probleemidele ning omavahel suhtlema panna viis peamist valdkonda: maateadused, ökoloogiateadus, inseneriteadus, rahvatervishoid ja sotsiaalteadused, rõhuasetusega majandusteaduse poole (Davidson & Goldberg, 2004). Sealjuures  jättis Sachs fookusest välja humanitaarteadused - ja tõtt-öelda polnud ta ainus, kes mööda vaatas. Liiga staatiline, et silma hakkaks?  Humanitaarteadlased, kelle tööpõld oli pikki aegu kulgenud suhteliselt turvalises voolusängis, leidsid end ühtäkki olukorras, kus võidakse hakata positsioone kaotama. Parim taktika unustamise ja etableerumise vastu on ümbermõtestamine, äkkraputus, restart – protseduuriline sekkumine, mis peaks piltlikult öeldes taaselustama nii info üleküllusesse hangunud arvutisüsteemi kui ka klassikalised humanitaarteadused. Digihumanitaaria võikski olla selle protsessi tulemus, kus paberile ja pliiatsile rajanev teadus on ühtäkki omaks võtnud tehnoloogilised vidinad, mille abil pea ees põhjatutesse andmemassiividesse kaevuda. Ehk siis dimensionaalne hüpe 3D-maailma (Remmel, 2019). 

Niisiis digihumanitaaria. See hõlmab väga harali ja mitmekesiseid asju - tekstikorpuste, andmebaaside koostamist ja kasutamist, statistilisi meetodeid, uurimistulemuste visuali-seerimist ja populariseerimist, aga ka igasuguste digitoodete ja võrgunähtuste uurimist, kirjeldamist, arendamist jne (Väljataga, 2017) – ning kahtlemata ei ole tegevusväli kaugeltki ammendunud, vaid paisub pidevalt omamoodi universumina edasi. Lihtsalt ja otse öeldes pole digihumanitaaria midagi muud, kui digiajastu tehnoloogiliste võimaluste kasutamine tavapärases humanitaarses teadustöös (Tamm, 2017). Aga kui läheb arengukavade koosta-miseks, rahaküsimiseks jm tähtsaks teadustegevuseks, tuleb seda terminit lööksõnana igas lõigus mõned korrad kasutada (Väljataga, 2017). 

Sõna „digi“ kõlab tänapäeval ühtaegu moodsalt ja maagiliselt. Mõelgem kasvõi antiiksele Roomale, mis klassikaliselt assotsieerub vähemalt mulle forum Romanumi  ja Colosseumiga – ajaga väärtustatud varemetega (kivis) – ja Theodor Mommseni või Antiigileksikoniga (paberil), kuid see on midagi staatilist – jättes samas ruumi kujutlusvõimele (igaühe oma mõtteline Rooma). Seevastu suursugune digiprojekt Rome Reborn ehk kolmemõõtmeline  Rooma visuaal ajavahemikul 1000 eKr kuni 550 pKr on antiikmaailma presentatsioon kaasaegse digitehnoloogia vahendusel, mis muudab mineviku käegakatsutavaks virtuaal-reaalsuseks (Gardiner & Musto, 2015) – moodne ja maagiline, kindlasti ka populaarne ja hariv. Mulle isiklikult mõjuvad seesugused „tuled ja viled“ pisut küll kujutlusvõimet hävitava ja maagiat lõhkuvana – see on vaatenurga küsimus, kuipalju me näeme presenteeritavas 3D mudelis kellegi personaalset visiooni, millega adapteeruda. Iseenesest pole mineviku taasloomises moodsate kaanonite järgi midagi uut, vaadeldes näiteks Kreeta Knossose paleed kui  briti arheoloogi Arthur Evansi XIX sajandi romantiseeritud rekonstruktsiooni antiigist. Siinkohal ei suhtu ma sellistesse digiprojektidesse kaugeltki halvakspanuga, vastupidi, näen neid ühe võimalusena ajaloo taaselustajana ja ajastu märgina. Klassikalise humanitaarteaduste panuseta oleksid need surnult sündinud tehnilised lahendused tühjale auditooriumile. Minu kriitiline tonaalsus on puhtalt tingitud kartusest, et akadeemiline, tekstil põhinev „vana kool“  kaotab liiga palju positsioone hollivuudlikule glamuurile, mis eeldab kohest silmaga haaramist, mitte süvenemist nii-öelda kaadri taha.  Kui digimaailm riisub koore, mis siis jääb vanamoodsale humanitaarile?

Digihumanitaaria on ennast jõuliselt kehtestamas.  See on tõdemus, mida raamistavad viimastel kümnenditel ilmunud arvukad artiklid, manifestid, esseed ja käsiraamatud. Väga palju poleemikat pro et contra. Ühtset vääramatut definitsiooni, mis pähetuubituna eksamil raudkindlad plusspunktid kindlustaks,  pole veel välja pakutud. Ka ameerika medievistide Eileen Gardineri ja Ronald G. Musto põhjalik sissejuhatus digihumanitaariasse jätab otsad lahti, ehkki pakub võimalust valida mitme erineva arvamuse vahel. Need rõhutavad digi-humanitaaria eri aspekte, olles kõik ühtviisi tõesed ja samavõrra vaieldavad. Raamatus esitatakse lugejale suur hulk retoorilisi küsimusi kaasamõtlemiseks, mis minu meelest annavad aimu ühest küljest nii digihumanitaaria kontseptuaalsest rabedusest kui ka dünaamilisusest, paindlikkusest. Heaks mänguliseks näiteks on definitsioonide generaator, mis vastab antud lihtsale küsimusele 817 moel (2015. a. jaanuari seisuga): vali neist milline tahes, kõik on omamoodi õige. Näiteks selline, juhuslikult valitud mõttetera:

DH is the umbrella that shelters critical hackers and theorists of the hack from the vitriol of analog hacks (Alex Colibri, http://whatisdigitalhumanities.com).

Definitsioonide paljusus on loomulik,  sest seesuguste „teisme-ea“ eneseotsingute kaudu jõutakse küpsemasse ikka, mispuhul digipõhisus muutub humanitaaralase teadustöö loomulikuks osaks. Ühtlasi tundub, et mida kogenum ja kompetentsem inimene selles valdkonnas on, seda vähem ta tahab seda sõna kasutada, veel vähem defineerima hakata.  Olen tegelikult vägagi ühel meelel Liina Lindströmi ja Kristel Uiboaia tõstatatud küsimusega, kas käesoleval sajandil peaks digihumanitaaria terminit üldse kasutama „või on loomulik, et ka humanitaarias ei saa teadlased ilma andmeteta (mis on ju alati olnud humanitaar-teadusliku töö osa), kvantitatiivsete analüüside, digiteeritud allikate ja elementaarsete tehniliste oskusteta, sest seda nõuab lihtsalt igapäevane elu. Ei räägi me ju digistatistikast, digiinformaatikast, digigeenitehnoloogiast ja muudest sarnastest valdkondadest“  ning  väljendavad seisukohta, et  „kogu humanitaaria [peaks] olema digihumanitaaria ja selle sõna esimese osa võiks vabalt maha tõmmata. Vajadus seda sõna esimest osa valdkonna nimetusel külge kleepida ilmselt osutabki kõige kõnekamalt humanitaaria praegusele olukorrale: meil on reaalsuses ikka veel kaks teineteisest eraldi eksisteerivat valdkonda.“  (Lindström & Uiboaed, 2017). Kokkuvõtvalt võib seda pidada n-ö. „mugavusterminiks, sest see sõna võib tähistada kõikvõimalikku, mis seob humanitaariat ja igasugust tehnoloogiat. Siia hulka võib lugeda nii suurte tekstiandmete kaevandamist, kvantitatiivseid uurimismeetodeid, andmete visualiseerimist, eri tüüpi andmete omavahelist sidumist, geoinfosüsteemide kasutamist, heli-, pildi- ja videotöötlusvahendite ja analüüsivõimaluste rakendamist humanitaarias, aga ka e-publitseerimist, kultuuripärandi digitaliseerimist ning neist andmekogude loomist jne.“ (Lindström & Uiboaed, 2017)

Digihumanitaaria tegevusraadius on seega ulatuslik. Kuid kõige keskmes on andmed, õigupoolest oskus neid väärindada, sest andmed ilma tähenduseta on mõttetu infomüra.  On käimas huvitavad debatid suurandmete (nn Big Data) globaalsest rollist, seda peetakse koguni uueks naftaks (ehkki on ka vastuargumente)[1].  Visioonidokument „Data Age 2025“ harjutab meid mõttega peagi saabuvast andmeajastust[2]. Tunnistan, et suurkorporatsioonide toetusel valminud pompöössed visioonid mõjuvad pisut düstoopiliselt, kuid protsess iseenesest on pöördumatu ja vältimatu. See tähendab, et andmemassiiv kasvab tohutu kiirusega ning kuna kõik teadlased, sealhulgas humanitaarid - ja isegi kõige konservatiivsemad nende seast – töötavad andmetega, siis on andmete „taltsutamine“ ja enda heaks töölepanek  jätkusuutliku teadustöö aluseks.

Digihumanitaaria võiks olla niisiis kasulike teadmiste pakett, mis aitab targalt märkmeid teha (otsitavus, jagatavus, kauaaegne ligipääsetavus) ning koondada, ladustada ja käsitleda suuri andmekogusid. Digihumanitaariast on abi analüüsimisel ja deduktsioonil: digitaalsed töö-riistad võimaldavad hea kasutuse puhul muuta tsüklit kiiremaks (korduvate ülesannete automatiseerimise kaudu), läbipaistvamaks (uurimisprotsessi ning andmete ligipääsetavamaks muutmise kaudu), sügavamaks (uute vahenditega võib saada algallikatest rohkem informatsiooni) ja usaldusväärsemaks (läbipaistvus ja kontrollitud protseduurid võimaldavad hinnata järelduste ulatust) (Mis on digihumanitaaria?, kuupäev puudub).

Kuna digihumanitaaria võimaluste arsenal on  väga lai, siis kogu potentsiaali võimalikult tõhus rakendamine eeldab laiapõhjalist koostööd. See ongi tegelikult suur paradigma muutus, et kabinetivaikuses individuaalselt töötavast humanitaarist saab teaduslaborite liige. Seesama interdistsiplinaarsus tähendab rohkem rühmatööd ja ühisprojekte. Kui uurida EADH (Euroopa Digihumanitaaria Assotsiatsioon) kodulehel[3] tutvustatud projekte, siis praktiliselt kõik on rahvusvahelise koostöö vili. Minu meelest on ainult positiivne, kui kollektiivsest teadmusest sünnivad temaatilised ja spetsiifilised ühisplatvormid, mis hõlbustavad nii akadeemilist teadustööd kui pakuvad kasulikku informatsiooni asjaarmastajatele ja niisama huvilistele. Mulle imponeerib ühe näitena kultuuriajaloolase Jakob Burckhardti (1818-1897) kirjavahetusele ülesehitatud semantiline digiraamatukogu (https://burckhardtsource.org), mis koosneb 1100 dokumendist, sh 400 kirjast ajavahemikul 1843-1897. Olles tutvunud Burckhardti akadeemilise loometööga, siis pakub korrespondentsi uurimine intiimsemat sissevaadet tema mõttemaailma. See on üks suur lisaväärtus, millest mõned aastakümned tagasi poleks osanud unistada: laiemale üldsusele oleks see materjal jäänudki obskuurseks, pealegi on jäljeküttimine arhiividest oma ressursimahukuse tõttu aeganõudev ja tihti viljatu tegevus. Siin on aga usaldusväärsed algallikad (milline isiklik kirjavahetus vaieldamatult on) meile kõigile kandikul koju kätte toodud. 

Teine huvitav digihumanitaaria projekt, mis mulle on silma jäänud,  kannab  pealkirja „80 päevaga ümber digihumanitaaria“ (http://www.arounddh.org), mille eesmärgiks oli laiemale üldsusele tutvustada valdkonda multiinstitutsionaalse ja interdistsi-plinaarse liikumisena globaalses võtmes. Projekt toob esile 80 erinevat platvormi üle kogu maailma koos lühikese kirjeldusega. Eestisse on jõutud 47. päeval ning meid esindab Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu EEVA[4]. Projekti teeb sümpaatseks asjaolu, et kuigi idee pärineb ameeriklastelt, pole see Ameerika-keskne: eesmärgi püstitus sellisel kujul võimaldab tutvustada väga erinevaid digihumanitaaria platvorme üle kogu maailma.  Kaasatud on näiteid kõikidelt kontinentidelt, mis näitab, et digihumanitaaria ei ole ainult anglo-ameerika liivakast.

Lõpuks tooksin välja veel I maailmasõda käsitleva veebientsüklopeedia (http://www.1914-1918-online.net), mis on kõigile kasutajatele mõeldud vaba, piiramatu juurdepääsuga lingi- ja artiklikogu. Selles osaleb 50 riiki, see töötab semantilise veebi põhimõttel ja tähelepanu on pööratud kvaliteetsele (usaldusväärsele) sisule. Sellised projektid saavad sündida ainult rahvusvahelise koostöö raames, nii humanitaar- kui täppisteadlaste ühise pingutusena.

Seega võimaldab andmete digiteerimine, kogumine, süstematiseerimine ja kättesaadavaks tegemine ellu astuda paljudel niisugustel projektidel (veebiplatvormidel), mis toetavad teadustööd ja avardavad silmaringi. Siin seisneb digihumanitaaria – ükskõik kui laias skoobis me seda näeme – silmaga nähtav teene ja praktiline kasutegur. Teoreetiliselt on digi-humanitaaria võimalused samavõrd piiritud kui digisfääril tervikuna. Sealjuures, minu isikliku veendumuse kohaselt, on digihumanitaaria tähenduslik roll tuleviku andmeajastul toimida demokraatia idee alalhoidjana ja selle printsiipide rakendajana teadus- ja haridusmaastikul. Sest kui andmed on uus nafta või uus kuld, siis on alati oht, et keegi üritab neid monopoliseerida. Mina näen digihumanitaarias kui meetodite ja vahendite kogumis teatud mõttes päästevesti, mis aitab põhjatus andmeookeanis pinnale jääda ja orienteeruda, kindlustades ühtlasi kõigile vaba juurdepääsu informatsioonile. Tähendab, kõlagu järgnev pealegi plakatliku paatosega, aga: selleks et minimaliseerida suurandmete ülefetiśeerimist ja igasuguseid manipulatsioone, mis teenivad korporatiivseid huve ja pakuksid vaid valikulist hüve,  ongi meil vaja digihumanitaariat kogu oma mitmekesisuses. Ja selle juurde käib loomulikult ka infopädevuse tõstmine, mida Ameerika sotsioloogid Jeremy J. Shapiro ja Shelley K. Hughes (1996) on pidanud lausa uueks vabaks kunstiks (Information literacy as a new liberal art). Sel viisil toimides ehk ei terenda meil tulevikus oht langeda düstoopilise andmefaśismi võrku - või vähemalt tuleme sellega toime.

Olen täiesti nõus seisukohaga, et iga humanitaari personaalsed programmeerimisoskused ei pea olema tipptasemel ega ole sugugi hädavajalik  ka tema suutlikkus eksimatult valida iga andmestiku ja analüüsi jaoks parim statistilise analüüsi meetod,  kuid ta peaks aru saama, mida ja kuidas on võimalik programmeerida ja kuidas peaks oma andmeid koguma ja esitama, et nendega oleks hiljem võimalik midagi peale hakata. Iga samm sealt edasi – kuidas ise oma andmetest vajaminev kätte saada ning seda edasi töödelda – on juba puhas boonus (Lindström & Uiboaed, 2017).

---

[1] Vt https://hackernoon.com/data-is-the-new-oil-1227197762b2, https://www.economist.com/leaders/2017/05/06/the-worlds-most-valuable-resource-is-no-longer-oil-but-data; sellele vastukaaluks https://truthonthemarket.com/2019/10/08/why-data-is-not-the-new-oil/.

[2] Vt lähemalt: Reinsel, D., Gantz, J., Rydning, J. (2017, April). Data Age 2025. The Evolution of Data to Life-Critical Don’t Focus on Big Data; Focus on the Data That’s Big. An IDC White Paper. Leitav aadressilt: https://assets.ey.com/content/dam/ey-sites/ey-com/en_gl/topics/workforce/Seagate-WP-DataAge2025-March-2017.pdf.

[3] Vt. https://eadh.org/

[4] Vt http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/

  

Viidatud ja kasutatud allikad:

Davidson, C. N., & Goldberg, D. T. (13. February 2004). A Manifesto for the Humanities in a Technological Age. The Chronicle Review. Loetud 03.01.2020 aadressilt http://chronicle.com/free/v50/i23/23b00701.htm

DH Estonia. (kuupäev puudub). Mis on digihumanitaaria? Loetud 02.01 2020 aadressilt https://dh.org.ee/et/selts/mis-on-digihumanitaaria/

Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu. Vaadatud 04.01.2020 aadressilt http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/

Gardiner, E., & Musto, R. G. (2015). The Digital Humanities. A Primer for Students and Scholars. Cambridge: Cambridge University Press. Loetud 14.12.2019 aadressilt https://moodle.hitsa.ee/pluginfile.php/2843948/mod_resource/content/2/Gardiner%20%20Musto%20The%20Digital%20Humanities.pdf.

Giacaglia, G. (2019, February 9). Data is the New Oil. Loetud 03.01.2020 aadressilt https://hackernoon.com/data-is-the-new-oil-1227197762b2.

Lindström, L., & Uiboaed, K. (7. juuni 2017). Valdkondade vastasseis? Digihumanitaaria – see ongi tänane humanitaaria. Loetud 03. 01 2020 aadressilt  https://novaator.err.ee/600621/valdkondade-vastasseis-digihumanitaaria-see-ongi-tanane-humanitaaria.

Reinsel, D., Gantz, J., & Rydning, J. (2017, April). Data Age 2025. The Evolution of Data to Life-Critical Don’t Focus on Big Data; Focus on the Data That’s Big. An IDC White Paper. Loetud 02.01.2020 aadressilt https://assets.ey.com/content/dam/ey-sites/ey-com/en_gl/topics/workforce/Seagate-WP-DataAge2025-March-2017.pdf.

Remmel, R. (23. september 2019. a.). Digihumanitaaria manifestid. Loetud  03. 01 2020 aadressilt http://raidor75.blogspot.com/2019/09/digihumanitaaria-manifestid.html.

Shapiro, J.J., Hughes, S. K. (1996, March/April). Information Literacy as a Liberal Art. Educom Review, Vol 31, No 2. Loetud 04.01.2020 aadressilt https://www.educause.edu/ir/library/html/erm/31231.html.

Stapp, A. (2019, October 8). Why Data is not the New Oil. Loettud 03.01.2020 aadressilt https://truthonthemarket.com/2019/10/08/why-data-is-not-the-new-oil/

Tamm, M. (jaanuar 2017. a.). Noppeid digihumanitaariast, III. Loetud 03.01 2020 aadressilt http://www.vikerkaar.ee/archives/20832.

The Economist. (2017, May 6). The world’s most valuable resourse is no longer oil, but data. Loetud 03.01.2020 aadressilt  https://www.economist.com/leaders/2017/05/06/the-worlds-most-valuable-resource-is-no-longer-oil-but-data.

Väljataga, M. (jaanuar 2017. a.). Noppeid digihumanitaariast, I. Loetud 03.01 2020 aadressilt http://www.vikerkaar.ee/archives/20769.

Http://www.1914-1918-online.net. Vaadatud 04.01.2020. 

Http://www.arounddh.org. Vaadatud 04.01.2020.

Https://burckhardtsource.org. Vaadatud 04.01.2020.

Https://eadh.org. Vaadatud 04.01.2020.

Http://whatisdigitalhumanities.com. Vaadatud 04.01.2020.