 |
| www.rahvaraamat.ee |
Üks raamat sai jälle läbi loetud –
autobiograafiline „Lemmy. White Line Fever“ (esmatrükk 2002, eesti keeles 2017, Tänapäev). Tegemist on
loomulikult Ian Fraser „Lemmy“ Kilmisteri elulooga, mis on kirja pandud
niiviisi, nagu sa istuksid koos temaga õdusas baaris viskiklaasi taga (õigemini
Jack Daniel's kokakoolaga) ühes paki sigarettidega ning kuulaksid, mis vana
kooli rokkstaaril öelda on. Mõnusalt ja kergelt, justkui jutujätkuks, kuid
otse ja ausalt. Poliitilist korrektsust Lemmylt oodata ei tasu, seda eeldades
saadaks ta teid veel pilvepiiriltki otsemaid pikalt. Umbes nii: „Käige persse,
te kahepalgelised vitud ja türapead, ha-ha-haa!“
Lemmy oli Motörheadi koloriitne käilakuju.
Kauboisaapad ja kaabu ning Rickenbakeri kidra. Minu jaoks oli Motörhead eeskätt
„Ace of Spades“, see ainus lugu, mille järgi ma selle bändi ära tundsin. Ehkki
Motörhead on teinud üle paarikümne albumi. Lemmy: „Üks asi, mis mind alati hämmastab, on kõik need inimesed, kes mingil
kummalisel põhjusel arvavad, nagu olnuks“Ace of Spades“ meie karjääri lõpp.
Minu Ameerikasse kolimise järel tegime meie parimad plaadid üldse. Märksa
kõvemad kui need, mida inimesed hästi mäletavad. Kõik, kellele uuemaid plaate
ette mänginud olen, on lausa pahviks löödud. Kuid üldiselt tundub, nagu oleks
inimesed 1979-1980 paiku justkui kurdiks jäänud, vähemalt mis meisse puutub.
„Jou, kuule, kutt – „Ace of Spades““ – see sagedane hüüe on mu painajaks
saanud. Mõnikord ajab päris vihale. Oleks ju tore, kui keegi vahelduseks
lausuks: „Kas sul on ka midagi uuemat ilmunud? Mulle meeldiks seda kuulda.“
Vaat see oleks palju parem.“ (lk. 247).
Noh, mina olekski see ühe hiti nuruja, sest
muud ma lihtsalt ei tea. Minust on hevimuusika üldiselt mööda läinud, ainult
servamisi ühtteist tean (näiteks kogu Judas Priesti loomingu representatsioon
on minu jaoks nende lugu „Breaking The Law“ – mis ei tähenda, et bänd oleks
kehv). Aga tänu sellele raamatule, mis muudab narkost, seksist ja alkoholist
läbiimbunud karuse rokiskeene omapoisilikult sõbralikuks paigaks, ma hakkan
kindlasti Motörheadi (ja miks mitte ka Judas Priesti) muusikat avastama. See on
positiivselt elujaatav raamat, kuigi Lemmy ei jäta siunamata plaadifirmade
libedikke ning tögab siin-seal mõnuga oma bändikaaslasi. Ja elu peab täiega
käima: naised on keppimiseks, see-pärast sai bändigi tehtud, ja viski
joomiseks. Lemmy võtab kokku: „Olen selle
üle küll väga õnnelik, et sain elada kuuekümnendatel. Inimesed, kel seda
võimalust polnud, ei teagi, millest nad ilma jäid. Meil oli tollal teatud
ellusuhtumine, teatud eluviis, ning see oli väga lahe – AIDS oli tundmatu,
inimesed ei surnud veel kuigi tihti narkootikumide kätte ning see oli tõesti
vabaduse ja muutuste ajastu. Ainus tõeline mässuajastu, mida mina näinud olen,
oligi viie- ja kuuekümnendatel ning ka seitsmekümnendate alguses. Edasise võite
endale hoida. Nüüdisaja noored meenutavad suhtumiselt pigem meie vanemaid,
kelle vastu me tollal mässasime. Ilmselt saavad ka nende lastest mingid
paganama friigid. Meie kasvatasime üles karja kinnisvaraagente ja kuramuse
raamatupidajaid. Jumal teab, miks see nii läks. Vahest seetõttu, et suurem jagu
inimesi on allaandjad. /…) [O]n palju selliseid, kes ütlevad: „Kunagi kuulasin
minagi Motörheadi,“ andes justkui mõista, et kui täiskasvanuks saad, siis enam
ei tohiks seda teha. Noh, mul on hea meel seda kuulda, kuna ma ei tahagi, et
täiskasvanud mind kuulaksid. Just täiskasvanud on need, kes kõik persse
keeravad.“ (lk 248-249). Ning sealsamas tunnistab Lemmy, et pärast seda,
kui ta sai kakskümmend viis, pole midagi tema elus muutunud peale selle, et
tarkust on juurde tulnud. „Olen lihtsalt
kahekümne viiene olnud juba väga kaua. Ma ei suuda ettegi kujutada, kuidas
oleks olla viiekümnene. Kui ma oleks kõik oma juuksed kaotanud, siis vahest
suudaksin, kuid seda pole ju juhtunud.“ (lk 249).
Kuigi eelnevast võiks välja lugeda mõningat
kibestumist stiilis „vanasti oli rohi rohelisem ja taevas sinisem“, esindas
Lemmy väga elutervet suhtumist (kusjuures viimane ei ole tervislike eluviiside
sünonüümiks). Rock till you drop, nagu need rollingudki. Heas mõttes vana kool,
mis tänases käskudesse-keeldudesse ja moraalinormidesse kängitsetud ühiskonnas muutub
üha marginaalsemaks. Mulle mõjus Lemmy mõttemaailm ja curriculum vitae väga
inspireerivalt, isegi kui siin-seal võib esineda faktilisi ebatäpsusi (no kes
ikka kõike nii täpselt mäletab, eriti kergelt vintis peaga) ning kohati on
tegemist varjamatu enesepromoga (no just, see ongi Lemmy raamat). Lugejat on
säästetud kõigest igavast, näiteks lapsepõlveheietused, taustad ja
kujunemislood. Praktiliselt kohe läheb kõvaks andmiseks, mängu tulevad tibid ja
narko, aga eks ta ole – raamatu maht on ka kõigest 250 lehekülge, mis seal
pikalt nämmutada. Tõlkijale annaks plusspunktid, sest ta on suutnud Lemmy
teksti eesti keeles õnnestunult elama panna.
Heh, mõtlen Lemmy mõtete valguses, et kui ma
ükskord üheksakümmend olen, mis oleks siis selles veidrat, kui läbi Vikerraadio
soovisaate (loodan, et selline formaat siis veel eksisteerib) tervitaksin oma
niisama vana sõpra Motörheadi looga. Ei mingeid "Valgeid roose", vaid „Ace of Spades“. Nooruspõlve lugu või nii.
Ma usun, et Lemmyle see meeldiks.
https://www.youtube.com/watch?v=eBIa0o36pPo
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar