Ma
alustaksin nii:
Digitaalhumanitaaria on
kiiresti arenev interdistsiplinaarne liikumine, mis keskendub
infotehnoloogiliste lahenduste rakendamisele ja juurutamisele
humanitaarteadustes. Arvutiprogrammid on muutunud praeguseks paljude
humanitaarteadlaste töö lahutamatuks kaaslaseks ning hetkeküsimuseks on, kuidas
kasutada neid võimalikult targalt, nii et uutest lahendustest võita võimalikult
palju, pidades silmas, et seejuures säiliks humanitaarteaduste eripära. (Mis on
digihumanitaaria?, kuupäev puudub)
Laenasin
need sissejuhatavad read Eesti Digihumanitaaria Seltsi kodulehelt, sest kõik oluline on siin ära öeldud: klassikaline
humanitaarteadus + infotehnoloogia = digi(taal)humanitaaria. Selle
iseloomulikuks jooneks on interdistsiplinaarsus ning olemuslikult (ja
poeetiliselt) võib seda käsitleda süstikuna, mis viiks sajandite jooksul
viljeletud humanitaarteadused uuesti orbiidile. See tähendab: teeks nähtavaks,
paneks endast kõnelema. Nüüd, kus maailm on astumas XXI sajandi kolmandasse
kümnendisse – ja kus loosung „Tere tulemast uude sajandisse“ kõlab juba ammu anakronistlikult
– , on klassikalised humanitaarteadused ikkagi ühe jalaga möödunus kinni. Mõneti
loomupäraselt – sest nad on klassikalised. Mis on klassikaline? See, mis on
ammu olnud ja millel on renomee, mida tuleb käidelda sügava
pieteeditundega ja ettevaatlikult. See,
mis on näoga eilses. Need on põhjatud arhiivid, artefaktide kogud muuseumides. See
on levinud arusaam, mille kohaselt humanitaarteadlane uurib vanu tekste, et
kirjutada nende põhjal uusi tekste (Gardiner & Musto, 2015). Mulle isiklikult
niiviisi meeldib. Kuid käesoleva sajandi perspektiivi see ilmselt ei sobitu. Globaalmajanduse
analüütik Jeffrey D. Sachs viitas juba 2002. aastal interdistsiplinaarsusele
kui ainsale viisile maailmaprobleemide
lahendamiseks, mistap tuleb keskenduda mitte distsipliinidele, vaid
probleemidele ning omavahel suhtlema panna viis peamist valdkonda: maateadused,
ökoloogiateadus, inseneriteadus, rahvatervishoid ja sotsiaalteadused, rõhuasetusega
majandusteaduse poole (Davidson &
Goldberg, 2004). Sealjuures jättis Sachs fookusest välja
humanitaarteadused - ja tõtt-öelda polnud ta ainus, kes mööda vaatas. Liiga
staatiline, et silma hakkaks? Humanitaarteadlased,
kelle tööpõld oli pikki aegu kulgenud suhteliselt turvalises voolusängis,
leidsid end ühtäkki olukorras, kus võidakse hakata positsioone kaotama. Parim
taktika unustamise ja etableerumise vastu on ümbermõtestamine, äkkraputus,
restart – protseduuriline sekkumine, mis peaks piltlikult öeldes taaselustama
nii info üleküllusesse hangunud arvutisüsteemi kui ka klassikalised
humanitaarteadused. Digihumanitaaria
võikski olla selle protsessi tulemus, kus paberile ja pliiatsile rajanev teadus
on ühtäkki omaks võtnud tehnoloogilised vidinad, mille abil pea ees
põhjatutesse andmemassiividesse kaevuda. Ehk siis dimensionaalne hüpe
3D-maailma (Remmel, 2019).
Niisiis
digihumanitaaria. See hõlmab väga harali ja mitmekesiseid asju -
tekstikorpuste, andmebaaside koostamist ja kasutamist, statistilisi meetodeid,
uurimistulemuste visuali-seerimist ja populariseerimist, aga ka igasuguste
digitoodete ja võrgunähtuste uurimist, kirjeldamist, arendamist jne (Väljataga,
2017)
– ning kahtlemata ei ole tegevusväli kaugeltki ammendunud, vaid paisub pidevalt
omamoodi universumina edasi. Lihtsalt
ja otse öeldes pole digihumanitaaria midagi muud, kui digiajastu
tehnoloogiliste võimaluste kasutamine tavapärases humanitaarses teadustöös (Tamm, 2017). Aga kui läheb
arengukavade koosta-miseks, rahaküsimiseks jm tähtsaks teadustegevuseks, tuleb
seda terminit lööksõnana igas lõigus mõned korrad kasutada (Väljataga, 2017).
Sõna
„digi“ kõlab tänapäeval ühtaegu moodsalt ja maagiliselt. Mõelgem kasvõi
antiiksele Roomale, mis klassikaliselt assotsieerub vähemalt mulle forum Romanumi ja
Colosseumiga – ajaga väärtustatud varemetega (kivis) – ja Theodor Mommseni
või Antiigileksikoniga (paberil), kuid see on midagi staatilist – jättes samas
ruumi kujutlusvõimele (igaühe oma mõtteline Rooma). Seevastu suursugune
digiprojekt Rome Reborn ehk
kolmemõõtmeline Rooma visuaal
ajavahemikul 1000 eKr kuni 550 pKr on antiikmaailma presentatsioon kaasaegse
digitehnoloogia vahendusel, mis muudab mineviku käegakatsutavaks virtuaal-reaalsuseks
(Gardiner & Musto,
2015)
– moodne ja maagiline, kindlasti ka populaarne ja hariv. Mulle isiklikult
mõjuvad seesugused „tuled ja viled“ pisut küll kujutlusvõimet hävitava ja maagiat
lõhkuvana – see on vaatenurga küsimus, kuipalju me näeme presenteeritavas 3D
mudelis kellegi personaalset visiooni, millega adapteeruda. Iseenesest pole
mineviku taasloomises moodsate kaanonite järgi midagi uut, vaadeldes näiteks
Kreeta Knossose paleed kui briti
arheoloogi Arthur Evansi XIX sajandi romantiseeritud rekonstruktsiooni antiigist.
Siinkohal ei suhtu ma sellistesse digiprojektidesse kaugeltki halvakspanuga,
vastupidi, näen neid ühe võimalusena ajaloo taaselustajana ja ajastu märgina.
Klassikalise humanitaarteaduste panuseta oleksid need surnult sündinud
tehnilised lahendused tühjale auditooriumile. Minu kriitiline tonaalsus on
puhtalt tingitud kartusest, et akadeemiline, tekstil põhinev „vana kool“ kaotab liiga palju positsioone hollivuudlikule
glamuurile, mis eeldab kohest silmaga haaramist, mitte süvenemist nii-öelda
kaadri taha. Kui digimaailm riisub koore,
mis siis jääb vanamoodsale humanitaarile?
Digihumanitaaria
on ennast jõuliselt kehtestamas. See on
tõdemus, mida raamistavad viimastel kümnenditel ilmunud arvukad artiklid,
manifestid, esseed ja käsiraamatud. Väga palju poleemikat pro et contra. Ühtset vääramatut definitsiooni, mis pähetuubituna
eksamil raudkindlad plusspunktid kindlustaks, pole veel välja pakutud. Ka ameerika
medievistide Eileen Gardineri ja Ronald G. Musto põhjalik sissejuhatus
digihumanitaariasse jätab otsad lahti, ehkki pakub võimalust valida mitme
erineva arvamuse vahel. Need rõhutavad digi-humanitaaria eri aspekte, olles
kõik ühtviisi tõesed ja samavõrra vaieldavad. Raamatus esitatakse lugejale suur
hulk retoorilisi küsimusi kaasamõtlemiseks, mis minu meelest annavad aimu ühest
küljest nii digihumanitaaria kontseptuaalsest rabedusest kui ka dünaamilisusest,
paindlikkusest. Heaks mänguliseks näiteks on definitsioonide generaator, mis
vastab antud lihtsale küsimusele 817 moel (2015. a. jaanuari seisuga): vali
neist milline tahes, kõik on omamoodi õige. Näiteks selline, juhuslikult
valitud mõttetera:
DH is the umbrella that
shelters critical hackers and theorists of the hack from the vitriol of analog
hacks (Alex Colibri, http://whatisdigitalhumanities.com).
Definitsioonide
paljusus on loomulik, sest seesuguste
„teisme-ea“ eneseotsingute kaudu jõutakse küpsemasse ikka, mispuhul digipõhisus
muutub humanitaaralase teadustöö loomulikuks osaks. Ühtlasi tundub, et mida
kogenum ja kompetentsem inimene selles valdkonnas on, seda vähem ta tahab seda
sõna kasutada, veel vähem defineerima hakata.
Olen tegelikult vägagi ühel meelel Liina Lindströmi ja Kristel Uiboaia
tõstatatud küsimusega, kas käesoleval sajandil peaks digihumanitaaria terminit
üldse kasutama „või on loomulik, et ka
humanitaarias ei saa teadlased ilma andmeteta (mis on ju alati olnud humanitaar-teadusliku
töö osa), kvantitatiivsete analüüside, digiteeritud allikate ja elementaarsete
tehniliste oskusteta, sest seda nõuab lihtsalt igapäevane elu. Ei räägi me ju
digistatistikast, digiinformaatikast, digigeenitehnoloogiast ja muudest sarnastest
valdkondadest“ ning väljendavad seisukohta, et „kogu
humanitaaria [peaks] olema digihumanitaaria ja selle sõna esimese osa võiks
vabalt maha tõmmata. Vajadus seda sõna esimest osa valdkonna nimetusel külge
kleepida ilmselt osutabki kõige kõnekamalt humanitaaria praegusele olukorrale:
meil on reaalsuses ikka veel kaks teineteisest eraldi eksisteerivat valdkonda.“
(Lindström & Uiboaed, 2017). Kokkuvõtvalt
võib seda pidada n-ö. „mugavusterminiks,
sest see sõna võib tähistada kõikvõimalikku, mis seob humanitaariat ja
igasugust tehnoloogiat. Siia hulka võib lugeda nii suurte tekstiandmete
kaevandamist, kvantitatiivseid uurimismeetodeid, andmete visualiseerimist, eri
tüüpi andmete omavahelist sidumist, geoinfosüsteemide kasutamist, heli-, pildi-
ja videotöötlusvahendite ja analüüsivõimaluste rakendamist humanitaarias, aga
ka e-publitseerimist, kultuuripärandi digitaliseerimist ning neist andmekogude
loomist jne.“ (Lindström
& Uiboaed, 2017)
Digihumanitaaria
tegevusraadius on seega ulatuslik. Kuid kõige keskmes on andmed, õigupoolest
oskus neid väärindada, sest andmed ilma tähenduseta on mõttetu infomüra. On käimas huvitavad debatid suurandmete (nn Big Data) globaalsest rollist, seda
peetakse koguni uueks naftaks (ehkki on ka vastuargumente)[1]. Visioonidokument „Data Age 2025“ harjutab
meid mõttega peagi saabuvast andmeajastust[2].
Tunnistan, et suurkorporatsioonide toetusel valminud pompöössed visioonid
mõjuvad pisut düstoopiliselt, kuid protsess iseenesest on pöördumatu ja
vältimatu. See tähendab, et andmemassiiv kasvab tohutu kiirusega ning kuna kõik
teadlased, sealhulgas humanitaarid - ja isegi kõige konservatiivsemad nende
seast – töötavad andmetega, siis on andmete „taltsutamine“ ja enda heaks
töölepanek jätkusuutliku teadustöö
aluseks.
Digihumanitaaria
võiks olla niisiis kasulike teadmiste pakett, mis aitab targalt märkmeid teha
(otsitavus, jagatavus, kauaaegne ligipääsetavus) ning koondada, ladustada ja
käsitleda suuri andmekogusid. Digihumanitaariast on abi analüüsimisel ja
deduktsioonil: digitaalsed töö-riistad võimaldavad hea kasutuse puhul muuta
tsüklit kiiremaks (korduvate ülesannete automatiseerimise kaudu),
läbipaistvamaks (uurimisprotsessi ning andmete ligipääsetavamaks muutmise kaudu),
sügavamaks (uute vahenditega võib saada algallikatest rohkem informatsiooni) ja
usaldusväärsemaks (läbipaistvus ja kontrollitud protseduurid võimaldavad
hinnata järelduste ulatust) (Mis on
digihumanitaaria?, kuupäev puudub).
Kuna
digihumanitaaria võimaluste arsenal on
väga lai, siis kogu potentsiaali võimalikult tõhus rakendamine eeldab
laiapõhjalist koostööd. See ongi tegelikult suur paradigma muutus, et
kabinetivaikuses individuaalselt töötavast humanitaarist saab teaduslaborite
liige. Seesama interdistsiplinaarsus tähendab rohkem rühmatööd ja ühisprojekte.
Kui uurida EADH (Euroopa Digihumanitaaria Assotsiatsioon) kodulehel[3]
tutvustatud projekte, siis praktiliselt kõik on rahvusvahelise koostöö vili.
Minu meelest on ainult positiivne, kui kollektiivsest teadmusest sünnivad
temaatilised ja spetsiifilised ühisplatvormid, mis hõlbustavad nii akadeemilist
teadustööd kui pakuvad kasulikku informatsiooni asjaarmastajatele ja niisama
huvilistele. Mulle imponeerib ühe näitena kultuuriajaloolase Jakob Burckhardti
(1818-1897) kirjavahetusele ülesehitatud semantiline digiraamatukogu (https://burckhardtsource.org),
mis koosneb 1100 dokumendist, sh 400 kirjast ajavahemikul 1843-1897. Olles tutvunud
Burckhardti akadeemilise loometööga, siis pakub korrespondentsi uurimine
intiimsemat sissevaadet tema mõttemaailma. See on üks suur lisaväärtus, millest
mõned aastakümned tagasi poleks osanud unistada: laiemale üldsusele oleks see
materjal jäänudki obskuurseks, pealegi on jäljeküttimine arhiividest oma
ressursimahukuse tõttu aeganõudev ja tihti viljatu tegevus. Siin on aga
usaldusväärsed algallikad (milline isiklik kirjavahetus vaieldamatult on) meile
kõigile kandikul koju kätte toodud.
Teine
huvitav digihumanitaaria projekt, mis mulle on silma jäänud, kannab
pealkirja „80 päevaga ümber digihumanitaaria“ (http://www.arounddh.org),
mille eesmärgiks oli laiemale üldsusele tutvustada valdkonda multiinstitutsionaalse
ja interdistsi-plinaarse liikumisena globaalses võtmes. Projekt toob esile 80
erinevat platvormi üle kogu maailma koos lühikese kirjeldusega. Eestisse on
jõutud 47. päeval ning meid esindab Eesti vanema kirjanduse digitaalne
tekstikogu EEVA[4].
Projekti teeb sümpaatseks asjaolu, et kuigi idee pärineb ameeriklastelt, pole
see Ameerika-keskne: eesmärgi püstitus sellisel kujul võimaldab tutvustada väga
erinevaid digihumanitaaria platvorme üle kogu maailma. Kaasatud on näiteid kõikidelt kontinentidelt,
mis näitab, et digihumanitaaria ei ole ainult anglo-ameerika liivakast.
Lõpuks
tooksin välja veel I maailmasõda käsitleva veebientsüklopeedia (http://www.1914-1918-online.net),
mis on kõigile kasutajatele mõeldud vaba, piiramatu juurdepääsuga lingi- ja
artiklikogu. Selles osaleb 50 riiki, see töötab semantilise veebi põhimõttel ja
tähelepanu on pööratud kvaliteetsele (usaldusväärsele) sisule. Sellised
projektid saavad sündida ainult rahvusvahelise koostöö raames, nii humanitaar-
kui täppisteadlaste ühise pingutusena.
Seega
võimaldab andmete digiteerimine, kogumine, süstematiseerimine ja kättesaadavaks
tegemine ellu astuda paljudel niisugustel projektidel (veebiplatvormidel), mis
toetavad teadustööd ja avardavad silmaringi. Siin seisneb digihumanitaaria –
ükskõik kui laias skoobis me seda näeme – silmaga nähtav teene ja praktiline
kasutegur. Teoreetiliselt on digi-humanitaaria võimalused samavõrd piiritud kui
digisfääril tervikuna. Sealjuures, minu isikliku veendumuse kohaselt, on
digihumanitaaria tähenduslik roll tuleviku andmeajastul toimida demokraatia
idee alalhoidjana ja selle printsiipide rakendajana teadus- ja
haridusmaastikul. Sest kui andmed on uus nafta või uus kuld, siis on alati oht,
et keegi üritab neid monopoliseerida. Mina näen digihumanitaarias kui meetodite
ja vahendite kogumis teatud mõttes päästevesti, mis aitab põhjatus
andmeookeanis pinnale jääda ja orienteeruda, kindlustades ühtlasi kõigile vaba
juurdepääsu informatsioonile. Tähendab, kõlagu järgnev pealegi plakatliku
paatosega, aga: selleks et minimaliseerida suurandmete ülefetiśeerimist ja
igasuguseid manipulatsioone, mis teenivad korporatiivseid huve ja pakuksid vaid
valikulist hüve, ongi meil vaja digihumanitaariat
kogu oma mitmekesisuses. Ja selle juurde käib loomulikult ka infopädevuse
tõstmine, mida Ameerika sotsioloogid Jeremy J. Shapiro ja Shelley K. Hughes
(1996) on pidanud lausa uueks vabaks kunstiks (Information literacy as a new liberal art). Sel viisil toimides ehk
ei terenda meil tulevikus oht langeda düstoopilise andmefaśismi võrku - või
vähemalt tuleme sellega toime.
Olen
täiesti nõus seisukohaga, et iga humanitaari personaalsed programmeerimisoskused
ei pea olema tipptasemel ega ole sugugi hädavajalik ka tema suutlikkus eksimatult valida iga andmestiku
ja analüüsi jaoks parim statistilise analüüsi meetod, kuid ta peaks aru saama, mida ja kuidas on
võimalik programmeerida ja kuidas peaks oma andmeid koguma ja esitama, et
nendega oleks hiljem võimalik midagi peale hakata. Iga samm sealt edasi –
kuidas ise oma andmetest vajaminev kätte saada ning seda edasi töödelda – on
juba puhas boonus (Lindström &
Uiboaed, 2017).
[2] Vt lähemalt: Reinsel, D., Gantz, J., Rydning, J. (2017, April). Data Age 2025. The Evolution of Data to
Life-Critical Don’t Focus on Big Data; Focus on the Data That’s Big. An IDC
White Paper. Leitav aadressilt: https://assets.ey.com/content/dam/ey-sites/ey-com/en_gl/topics/workforce/Seagate-WP-DataAge2025-March-2017.pdf.
[3] Vt. https://eadh.org/
Viidatud ja kasutatud allikad:
Davidson, C.
N., & Goldberg, D. T. (13. February 2004). A Manifesto for the
Humanities in a Technological Age. The Chronicle Review. Loetud 03.01.2020
aadressilt http://chronicle.com/free/v50/i23/23b00701.htm
DH Estonia. (kuupäev
puudub). Mis on digihumanitaaria? Loetud 02.01 2020 aadressilt
https://dh.org.ee/et/selts/mis-on-digihumanitaaria/
Eesti
vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu. Vaadatud 04.01.2020 aadressilt http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/
Gardiner,
E., & Musto, R. G. (2015). The Digital Humanities. A Primer for
Students and Scholars. Cambridge: Cambridge University Press. Loetud
14.12.2019 aadressilt
https://moodle.hitsa.ee/pluginfile.php/2843948/mod_resource/content/2/Gardiner%20%20Musto%20The%20Digital%20Humanities.pdf.
Giacaglia,
G. (2019, February 9). Data is the New
Oil. Loetud 03.01.2020 aadressilt https://hackernoon.com/data-is-the-new-oil-1227197762b2.
Lindström,
L., & Uiboaed, K. (7. juuni 2017). Valdkondade vastasseis?
Digihumanitaaria – see ongi tänane humanitaaria. Loetud 03. 01 2020
aadressilt https://novaator.err.ee/600621/valdkondade-vastasseis-digihumanitaaria-see-ongi-tanane-humanitaaria.
Reinsel,
D., Gantz, J., & Rydning, J. (2017, April). Data Age 2025. The Evolution
of Data to Life-Critical Don’t Focus on Big Data; Focus on the Data That’s
Big. An IDC White Paper. Loetud 02.01.2020 aadressilt https://assets.ey.com/content/dam/ey-sites/ey-com/en_gl/topics/workforce/Seagate-WP-DataAge2025-March-2017.pdf.
Remmel,
R. (23. september 2019. a.). Digihumanitaaria manifestid. Loetud 03. 01 2020 aadressilt
http://raidor75.blogspot.com/2019/09/digihumanitaaria-manifestid.html.
Shapiro,
J.J., Hughes, S. K. (1996, March/April). Information
Literacy as a Liberal Art. Educom Review, Vol 31, No 2. Loetud 04.01.2020
aadressilt https://www.educause.edu/ir/library/html/erm/31231.html.
Stapp,
A. (2019, October 8). Why Data is not
the New Oil. Loettud 03.01.2020 aadressilt https://truthonthemarket.com/2019/10/08/why-data-is-not-the-new-oil/
Tamm,
M. (jaanuar 2017. a.). Noppeid digihumanitaariast, III. Loetud 03.01
2020 aadressilt http://www.vikerkaar.ee/archives/20832.
The
Economist. (2017, May 6). The world’s
most valuable resourse is no longer oil, but data. Loetud 03.01.2020
aadressilt https://www.economist.com/leaders/2017/05/06/the-worlds-most-valuable-resource-is-no-longer-oil-but-data.
Väljataga,
M. (jaanuar 2017. a.). Noppeid digihumanitaariast, I. Loetud 03.01 2020
aadressilt http://www.vikerkaar.ee/archives/20769.
Http://www.1914-1918-online.net.
Vaadatud 04.01.2020.
Http://www.arounddh.org. Vaadatud
04.01.2020.
Https://burckhardtsource.org. Vaadatud
04.01.2020.
Https://eadh.org. Vaadatud 04.01.2020.
Http://whatisdigitalhumanities.com.
Vaadatud 04.01.2020.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar