SISSEKANNE # 89
 |
| www.rahvaraamat.ee |
Al Capone’i elulugu ootas mul samuti lugemist (Deirdre Bair. Al Capone. Elu, pärand ja legend.
Helios, 2017). Huvitav lugemine ühest lähiajaloo karismaatilisemast ja
müütilisemast isikust, kellest sai legend juba eluajal. Kes siis ei tea Al
Capone’i! Sündikaadi boss, gangsteri etalon, räkiti ja salaalkoholiga
rikastunud ärigeenius, keeluaja kuningas, Chicago tegelik liider, kelle
hirmuvalitsuse ajal 1920ndail sülgas automaat tuld ja elu oli väärt vaid mõni
kross – nagu populaarsed laulusõnad ütlevad. Samas oli ta robinhoodilik
heategija, kes asutas vaestele supikööke, jagas lastele jäätiseraha, toetas
heldelt sõpru ja tuttavaid – tegemist oli vaat et filantroobiga. Raamatust
ilmneb, et Capone oli perekeskne, armastas oma abikaasat ja poega ning
itaallastele stereotüüpiliselt jumaldas oma ema. Päriselt, kusjuures. Sest nagu
raamatu autor mõista annab, nõudis allilma bossi staatus laveerimisoskust ja
riukalikku mõttelaadi, püsimaks selles ärisegmendis nii-öelda vee peal ja
kasvatamaks oma mõjuvõimu, kuid samas oli ta lähisuhetes siiras ja avatud, mis
teatud mõttes ei käi karmi maffiamehe kuvandiga ju üldse kokku. Kahtlemata oli
Al Capone edev joviaalne mees, armastas luksuslikku elustiili ja olla
positiivses võtmes tähelepanu keskmes. Tähendab, asjad pidid olema (Capone’i)
kindla kontrolli all, siis polnud patt ka hüvesid nautida. Capone oli solvunud, et teda tunti teatud
ringkondades Arminäo (Scarface) hüüdnime all, ta ise eelistanuks olla Snorky
(uhkeldav, rikas mees). Liigne tähelepanu otsimine oli lõpuks see, mis Capone’i
tema enda sõnul viimaks hukutas. Ta tahtis sellest ringist välja, aga mõistagi
oli juba liiga hilja.
Raamat
käib lineaarselt läbi kogu Al Capone’i värvika elutee, alates sünnist 1899
New Yorgi Brooklyni linnajaos kuni surmani 1947. aastal Floridas. Autor on
kasutanud uusimaid allikaid, suhelnud Capone’i suguvõsa liikmetega ning
üritanud hoida võimalikult neutraalset stiili. Ehk demüstifitseerimine
glorifitseerimise asemel. Aga et autor on naine, kumab teosest läbi siiski
pigem soosiv hoiak. Mõistetav: Capone respekteeris naisi. Autor kirjeldab,
kuidas muidu üsna rahulikult süüdistustesse suhtuv Capone kaotas
enesevalitsuse, kui teda süüdistati prostitutsioonis. See oli Capone’i jaoks
ülim solvang – kahtlased rahatehingud ja küsitavad ärimeetmed, olgu, ainult
mitte prostitutsioon. Nii või teisiti, kõigis ca 200 mõrvas, millega
tellimisega teda seostati, leidis tema otsene seos kinnitust mõnel korral
(kurikuulus kurikaintsident banketilauas, mille mängis surematuks Capone’i
kehastanud Robert De Niro filmis „Äraostmatud“ (The Untouchables, 1987) – ehkki see on üksnes väidetavalt
asetleidnud sündmuse kõmuversiooni taaslavastus). Aga vangi mõisteti ta siiski
maksupettuste pärast, mitte mõrvade eest. Linnalegendi järgi olevat Capone’i
juhitud gängisõjas elu kaotanud 700 inimest, mis on ilmselt liialdus. Capone
oli kurtnud, et kuulsus käib temast eespool ning talle omistatakse suvalisi
kuritegusid, milliseid suurlinnas ikka ette tuleb. Ja legendi kohaselt käidi
Capone’i jutul isegi Euroopast, palvega ära koristada tülikas naaber.
Turismitööstus aga ratsutab tänase päevani Capone’i seljas ning huvilistele
näidatakse innukalt salakõrtse ja motelle üle kogu riigi, kus kurikuulus
gangster olla viibinud. Isegi sel juhul, kui veerandki sellest vastaks tõele,
tekib õigustatud küsimus, millal siis jõudis ta veel edukalt sündikaati
juhtida.
Kuna
kuritegevus mistahes tasandil on hämar tsoon, mida kiivalt varjatakse lukkude
ja riivide taga, siis on sellest läbipaistvalt kirjutamine seotud alati
raskustega. On alasti fakte esitavad kohtutoimikud, fantaasiast tiined
kõmureportaaźid ja vaoshoitud, reserveeritud lähikondsed. Tõlgendamise ruum on
tohutu ning pahatihti sünnitab müüdi kummutamine sealsamas uue müüdi. Nii see
juba vastuoluliste isiksustega on, et tõde peitub alati vaataja silmades. Teame
küll, et täit tõde ei saa me kunagi teadma, kuid loeme siiski mõnuga. Ja eks
ole elu nii pagana ebaõiglane, kui mõelda, et ontliku arveametniku elulugu,
olgu see nii detailideni üles tähendatud ja tõele vastav kui tahes, ei huvita
kedagi.
Legend
Al Capone’ist pole niisiis kaugeltki surnud. Tadźikistan andis välja
temaatilise margiseeria ja Bulgaaria gangsterid on tunnistanud, et on võtnud
temalt śnitti, kuidas „äri“ juhtida ja stiilne välja näha. Ameeriklasest
tuurigiid aga tõdeb, et noored ameeriklased ei pruugi teada kolme viimast USA
presidenti, kuid seda, kes on Al Capone, teavad nad kindlasti.
Siin see kuulus motivatsioonikõne pesapallikurika abil. Stiili loob Armani. Batter up!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar