SISSEKANNE # 157
41-aastaselt lahkus kirjanik Vahur Afanasjev. Arvan, see oli valik. Ega ma ei tea tegelikult. Olen lugenud tema reisiraamatut – või ei, pigem kogemuslikku sisekaemust – „Minu Brüssel“, mis erinevalt teistest sama sarja teostest oli väga mitmekihiline. Oli näha, et Brüsselis ametnikuks olemine, ehkki ajutine, käis kirjanikule vastukarva ning asetas ta sundseisu. See selleks. Meenub üks repliik, kus ta kuulas lennuki pardal kõrvaklappidest Joy Divisioni lugu „Atmosphere“ ja repeteeris laulu sõnu Walk away... in silence, don't walk away... in silence – igatsus ja äng. Olen mõelnud, et igaühe, kelle lemmiklugu on see on, peaks saatma ennetavalt psühholoogilisele nõustamisele. Käib ka minu enda kohta.
Nädal tagasi kirjutas Afanasjev Postimehes kolumni, tähendusliku pealkirjaga „Valged roosid“, kus arutles samanimelise laulu fenomeni üle Vikerraadio soovisaates. Et aastad muudkui lähevad, kuid see imalmagus lookene püsib muutumatult soovinimekirjas. Afanasjev kirjutab: „Aga ikkagi, „Valged roosid“. Juhtub see kõigiga? Minugagi? Millal, kas varsti? Võtame näiteks Jaan Kaplinski, ma ei tea, mis muusikat ta kuulab, äkki džässi? Või oleks ta hiljutise juubeli puhul tahtnud pigem kuulata õnnesoovi mõne Tarmo Pihlapi või Mati Nuude palaga? Ei tahaks uskuda, aga mine sa tea. Praegu tahaksin õnnesoovisaates enda sünnipäevaks Lou Reedi või Vennaskonda või Kinod. Ikka pigem Kinod. Aga ma olen veel noor, nelikümmend üks. Mul on aega õnnesoovisaateni. Näis, mis saab. Ega ma kritiseeri inimeste muusikavalikut, vaid mõtlen siiralt sellest, milles asi.“
Tunnistan, et ma isegi olen selle fenomeni üle mõelnud ja arutanud. Miks mitte soovida õnne oma vanale kamraadile vanadekodus 70. sünnipäevaks Sex Pistolsi looga „Pretty Vacant“, näiteks? See oli ju nooruspõlve lugu. Miks me vanast peast imalaks muutume? Oleks huvitav teada.
Afanasjev seletab asja nii: „Tuulevaiksed aastad. Ühel hetkel hakkad igatsema rahu. Kahekümnene naine heljub ja valutab, ootab ja kardab tulevikku, eksib ja eksib veel, kuni lapsed võib-olla stabiilsuse toovad. Neljakümneseks saav mees tormab, nina maas, ja avastab ennast keset enda tekitatud kaost. Inimesed tahavad saavutada ja põlevad läbi. Koroona tekitab lisapingeid. Ses mõttes on väga hea, et on soovisaade. Võib-olla oleks vajalik rahustava muusika kanal, mis kordaks soovisaate soovimustreid?“ Ma arvan, et siit võib paljugi välja lugeda. Keskea kriis, tundlik natuur, pidev rahulolematuse tunne. Kõige suurema manifestina mõjuvad aga mõtted kolumni lõpus, viimase kolumni viimased read: „Elul on etapid. Mina olen keskeas. Järgmisena tuleb vanadus. Tuleb leppida ja olla. Kerge see pole.“
* Lugedes Vahur Afanasjevi viimast kolumni. https://arvamus.postimees.ee/7240286/vahur-afanasjevi-viimane-kolumn-valged-roosid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar