KÕRGKULTUURIST (ja muust kultuurist). "SIRBI" DISKUSSIOON

 SISSEKANNE # 139

Helilooja Andrus Kallastu määratleb kõrgkultuuri kultuuri osana, mis eristub ärilistel eesmärkidel toimivast massikultuurist ja inimeste igapäevase elu kultuurist. Ta kirjutab Sirbis 20.06.2013: „Ajaloolise mõistena sisaldab kõrgkultuur väärtushinnangut, millega on iseloomustatud eriti oluliseks peetavaid kultuurisaavutusi. Täna seostub kõrgkultuuri mõiste eelkõige kaunite kunstidega. Et mahtuda kõrgkultuuri alla, peavad kunstilised tulemused vastama teatud kvaliteedinõuetele, mis omakorda on pideva diskussiooni objekt. Kõrgkultuuri ajalooliseks tunnuseks on olnud elitaarsus, mis kuni revolutsioonideni seisnes aadli või kirikujuhtide kultuuri vastandumises lihtrahva kultuurile. Parlamentaarses demokraatlikus ühiskonnas on elitaarsuse mõiste sisu muutunud ning selle all peetakse silmas eelkõige kultuurinähtustele kõrgeid kvaliteedinõudeid esitavate inimeste seisukohtade vastandumist kultuuri kriitikavabalt tarbivate inimeste seisukohtadele. Kõrgkultuuri alla kuuluva loomingulise tegevuse üheks oluliseks tunnuseks on järjepidev sisuline süvenemine ja püüd vormilise lihvituse suunas. Selline süvenemine saab toimuda ainult pika aja jooksul väga suure vaimse ja füüsilise panustamise tingimustes. See ei ole võimalik muu töö või tegevuse kõrvalt harrastades. Kuna kõrgkultuuri viljelemine on tavaliselt suhteliselt kulukas, pole ajaloos üldiselt eeldatud, et see võiks toimuda turuloogika alusel, isetasuvana. Kõrgkultuuri võiks võrrelda fundamentaalteadustega, mida on samuti peaaegu alati finantseeritud muudest vahenditest, mitte uurimistulemuste vabal turul müügist.“

Kallastu toob oma seisukohad välja selgelt ja programmiliselt, tsiteerin täismahus, ent allajoonimised jm väljendavad tsiteerija isiklikke rõhuasetusi:

„Kuna kõrgkultuuriga tegelejad on tavaliselt professionaalid, kes on oma teadmiste ja oskuste omandamiseks kulutanud aastaid, on kõrgkultuurile omane pürgimus haritusele.

Kõrgkultuuri iseloomustab tihti rahvusvahelisus, mis tähendab võimet kõnetada muudes keeltes rääkivaid ja muudel maadel elavaid inimesi. Nii eristub kõrgkultuur kultuurist, millel puudub võime ületada rahvuse, keele või riigi piire.

Kõrgkultuuri olemasolu üheks õigustuseks on taotlus muutuda klassikaks, mis kõnetaks ka tulevasi põlvkondi. Kõrgkultuuri parimad saavutused vastanduvad seetõttu muudele kultuurilistele saavutustele, mis hääbuvad koos oma loojatega.

 

Kõrgkultuuri jõuliselt reflekteerivast olemusest tulenevalt on võimalik eeldada uuenemist, mille käigus luuakse kas uus esteetika või meetod. Massikultuurilt ja inimeste igapäevase elu kultuurilt kultuurilist innovatsiooni eeldada ei saa.

Kõrgkultuuri ja muu kultuuri eraldusjoon ei jookse mööda valdkondade, žanrite või vormide piire, vaid nende siseselt. On olemas nii kõrgkultuuri hulka kuuluvat kui ka mittekuuluvat süva- või jazzmuusikat.

Kultuuri riiklik rahastamine peaks olema kõrgkultuurikeskne. Nii on see seni üldiselt ka olnud. Muudatusena võiks praegune põhiliselt institutsioonikeskne lähenemine muutuda pigem loovisikukeskseks. Samuti võiks proportsionaalselt suureneda toetus eraõiguslikule kultuurile.

Kultuuri loovad inimesed. Institutsioonid saavad neid selles ainult toetada ja pakkuda administratiiv-tehnilist raami. Riiklike institutsioonide tähtsam omadus peaks olema valmisolek teostada ka kõige nõudlikumaid eesti loovisikute püstitatud ülesandeid.

Eesti kultuuripoliitikas on jätkuvalt tunda riiklike ja eraõiguslike kultuuriorganisatsioonide erinevat kohtlemist. Riiklikud kultuuriorganisatsioonid on eraõiguslikega võrreldes eelisolukorras. See vahetegemine kajastub ka ühiskonna suhtumises: vabakutselistesse loovisikutesse suhtutakse kui millessegi ebaloomulikku ja veidrasse.“ (Kallastu, 2013)

Sealsamas kirjutab kultuuripoliitikast ka Saale Kareda, kes leiab selle olevat osa riigi poliitikast. Nii nagu tavapoliitikas, kuis mängitakse millegi-kellegi huvides poliitilisi mänge, tituleerides sellist tegevust reaalpoliitikaks, nii toimuvad mängud ka kultuuripoliitikas. Arvamusartikkel on ajendatud ministeeriumi kaadripoliitikast ning pahameel tõukub arusaamade konfliktist. Saale Kareda küsib retooriliselt: „Millisest muusikalise kõrgkultuuri perspektiivist saab üldse rääkida, kui ministeeriumi eesti muusikakultuuris kõige pädevam inimene vallandatakse sellepärast, et ta on töötanud kõrgkultuuri kaitsmise nimel – eetiliselt, südametunnistusega ja muusikavaldkonna sisulist arengut silmas pidades? Ja mis mõtet on üldse arutelul kõrgkultuuri üle, kui süsteem silmanähtavalt ei hooli inimestest, kes on kõrgkultuuri kandjad?“ Ja järeldus: „Meie ühiskonna probleemid saavad alguse sellest, et meil on juhtivatel kohtadel liiga vähe südametunnistuse ja selgrooga inimesi ning keskmise astme juhtide hulgas liiga palju kuulekaid käsutäitjaid. Niikaua kuni inimesed ei julge suud lahti teha, et nimetada teatud olukordi, otsuseid, tendentse õigete nimedega, niikaua saab jätkuda kogu see tsirkus, mida me nimetame reaalpoliitikaks. Senikaua jätkub kõrgkultuuri kandjate ahistamine ning kõrgkultuuri enda labastamine, banaliseerimine ja ka hävitamine. Ei ole ju mingi saladus, et üks väga suur osa kultuurist, mis peaks olema kõrgkultuur – ja mitte ainult Eestis, vaid see tendents on laiem –, on muutunud/muutumas meelelahutuseks või intellektuaalseks mängitsemiseks.“ (Kareda, 2013). Niisiis joonistub välja klassikaline vastasseis – võim versus vaim.

Saale Kareda hinnangul peab selleks, et ühiskonnas toimuks murrang, areng jõudma sageli absurdini, s.t. vindi ülekeeramiseni - et nihkes nähtus tõuseks selgelt ja salgamatult inimeste silme ette. Absurdiga kaasneb aga enamasti ka millegi või kellegi ohvrikstoomine (antud juhul kaadripoliitika). Kultuuriga läbipõimunud inimesed – interpreedid, heliloojad, õpetajad, muusikateadlased, kriitikud, ajakirjanikud, muusikaelu organiseerijad, ametnikud jt – peaksid ühinema tõeliselt ja mitte ainult formaalselt, et astuda välja eesti muusikakultuuri säilimise eest. Põhimõtteliselt peaksid nad juhinduma vastutustundest. Sealjuures peaks küsimuse-tõstatus muusikalise kõrgkultuuri vajalikkusest arenenud ühiskonnas juba iseenesest olema veider (Kareda, 2013).

Saale Kareda leiab, et „kõrgkultuur on iga rahva säilimise põhieeldus ja kui sellel lastakse lamestuda ja alla käia, siis ühel hetkel tagasiteed enam ei ole. Ka ükskõik kui edukas majanduskasv ei saa seda taastada. Kõrgkultuuri häving võrdub rahvuse hävinguga.“

Ohtu tuleb näha kõrgkultuurile pealesurutavas nõudes (eelduses), justkui peaks see lähtuma loomemajanduslikult agressiivsest „tootlikkusest” ja kunsti „enesetasuvusest”. Saale Kareda: „Eesti (ja muidugi mitte ainult Eesti) kultuuripoliitikasse imbunud ja seal üha enam laiutama hakanud ühedimensiooniline müügimehelik mõtlemine koos vastava terminoloogiaga pani tundlikumad inimesed võpatama juba kümmekond aastat tagasi. Tegemist on kõrgkultuuri tasalülitamise protsessiga mõtlemist-süvenemist eirava massikultuuri, meelelahutustööstuse ja selle taga olevate võimustruktuuride poolt, ent eestlaste väikese rahvaarvu juures võivad fataalsed tagajärjed tulla kiiremini kui mujal.“

Need arengutendentsid viivad põhimõttelisse vastasseisu kunsti olemuse ja müügimaailma, kõrgkultuuri ja tarbimismentaliteedi vahel. „Kõrgkultuuri ei ole võimalik tarbida, sest kunsti olemus ei allu tarbimisele. Vaimsus ja hingestatus ei ole müüdavad kategooriad, sellest on lihtsalt võimalik sobiva häälestatuse korral osa saada. Kõrgkultuuri loomise ja edasikandmisega seotud inimesi ei saa asetada surve alla, et nad võimalikult palju „toodaksid” või üha artistlikumalt „sooritaksid”, sest ühel hetkel pole siis enam tegemist kunsti, vaid sisutu reprodutseerimise või puhta kommertsiga.“ (Kareda, 2013).  

Saale Kareda hinnangul on muusika inimese süvamõõtme avaja: „Muusikaline kõrgkultuur ei ole mingi luksuskaup, sest see tegeleb filosoofiliste põhiküsimustega – inimelu mõtte ja tähendusega ning inimese ja maailma suhetega. Hinge puudutav muusika võib viia kuulaja sisse sügavamatesse teadvuskihtidesse, kui seda võimaldab igapäevane edu- ja saavutustekultusele orienteeritud elu virvarr. Kiht kihi haaval sügavamale liikudes saab inimene hakata keskendunumalt ja avaramalt teadvustama nii iseennast kui ka seda maailma, mida valitsev mentaliteet arvab end oma nn teaduslikus enesekindluses tundvat, ent millest inimese viis meelt on võimelised tegelikult haarama üksnes kaduvväikese protsendi.

Meelelahutustööstus, mis tungib kultuuritarbimise surve tõttu üha enam ka süvamuusika alale, seevastu ähmastab ja tuimastab inimese sügavamat eneseteadvustamist, produtseerides väga „jätkusuutlikult” kuulekat, sügavama analüüsi võimeta ja seega hästi manipuleeritavat lambakarja.“ (Kareda, 2013).

Evi Arujärv arutleb Sirbis (15.08.2013) A. Kallastu loost tõukuvalt kultuuri väärtuspüramiidi üle – ikka ja jälle kerkivat muusikaelus pinnale diskussioon nn süva- ja levimuusika tegijate, institutsioonide ja pooldajate-vastaliste vahel, sealjuures kipub peamiseks tõukejõuks olema institutsioonide ja üksikisikute üsna aimatav konkurentsivõitlus riikliku rahapaja veerel, mitte soov millegi üle sisuliselt mõtteid vahetada. E. Arujärv leiab, et muusikakultuuri püramiidjas, hierarhiline kirjeldus, kus „süva” ehk „kõrg” on justkui kusagil mõttelises kõrguses ja kõik „mitte-süva” justkui kusagil „all” ja väheväärtuslik, kõlab paratamatult ülbevõitu märgistusena, eriti kui sõnast kinni võtta ja must-valget mõtlemist harrastada. Kõigile on teada, et muusikakultuur on rikas ja mitmekesine, põimumisi tulvil tervik, ja et igat sorti „muusika” täidab mingil moel inimeste eneseväljenduse vajadusi. „Muusika, eriti popkultuuris, on üks tugevamaid identiteediloojaid. Ka mitte-süva hõlmab lugematut arvu voole ja grupikesi, kes mõnigi kord ei vaata üksteise peale eriti sõbraliku pilguga. Nii süva- kui levimuusika „sees” omakorda on rahvalikumad ja elitaarsemad voolud. Identiteediotsinguga seotud vastandumised on kultuuridünaamika loomulik ja loovust ergutav osa. Ja vastandumise kõrval on alati ka süntees. Üldiselt näib, et süvamuusikute seltskond on siiski terviklikuma ideoloogiaga, ühtsem ja ka tolerantsem. Mõni ehk pahandab selle arvamise peale, aga mina olen päris kindel, et süvamuusika tegijatele annab avarama pilgu haridus, mis on teekond lihtsamalt keerulisema suunas. Ka praktilisest küljest on see nii: paljud süvamuusikud (heliloojad ja interpreedid) on tuttavad ja tegutsenud või tegutsevad ka levimuusika vallas. Vastupidine asi ei ole eriti võimalik – „süva” nõuab teatud erioskusi ja avaramat kultuurikompetentsi, mille annab haridus.“ (Arujärv, 2013).

Arujärve arvates tuleb muusikakultuuris, mida võib väga mitmel moel ja alusel lahterdada, mõõdupuuks võtta inimene kui kultuurikandja ja looja – „kultuuristatud” ja metsik, keeruline ja primitiivne, sotsiaalne ja bioloogiline olend. „Inimene oma kõikides olekutes annab muusikale tähenduse ja nii on seal „lubatud” ja loomulik kõik: ülevoolav rõõm ja eksistentsiaalne kurbus, mängulust ja sisekaemus, õrnus ja rõvedus, iha ja raev, lapsemeelsus ja autoritaarsus. Inimlikku sisu kannab nii külapillimehe lõõtsalugu, popmuusika ballaad, džässiimprovisatsioon, lihtne lastelaul, räppmuusiku ropp rütmikõne kui ka ulatuslik „kõrgkultuuri” sümfooniline teos, mis mõnikord on puhastel heliaistingutel põhinev üsna mõistatuslik kõlamaailm. Ei ole mingit arukat põhjust neid vastandada.“ (Arujärv, 2013).

E. Arujärv mõtestab süva ja mitte-süva suhet mänguliselt läbi freudistliku terminoloogia. Sigmund Freud teadupärast jagas mehe psüühika kolmeks (naiste psüühika kui „mõistatuslik“ jäi talle mõistagi mõistatuslikuks): Id ehk evolutsioonilises ellujäämisvõitluses kujunenud ürginstinktid (seksuaalsus ja agressiivsus), Superego ehk instinkte kontrollivad ja „kultuuristavad” sotsiaalsed normid – ja nende ristumispunktis Ego ehk  reaalne Mina, mis alateadvuse (Id) ja üliteadvuse (Superego) pingeväljades tasakaalu peab leidma. Evi Arujärv: „Lihtsustaksin siis veel natukene. Kui räppmuusik räpib vägistamise teemal (kusjuures on veel üsnagi „kultuurne”, kui selle objektiks ei ole naissoost lähisugulane), siis kõneleb selles puhas Id. Kui  süvamuusik kirjutab kantaadi isamaa-armastusest, siis räägib selles Superego ehk kollektiivne teadvus, sakraliseeritud ühiskondlik norm. Kui popmuusik kirjutab kauni armastuslaulu, siis üsna sagedasti kumab sellest läbi Idi (näiteks kõik andumise ja allutamise kujundid),  kuid ürginstinktid saavad selles poeetilise vormi ning poetiseeritud ja pühitsetud armastus omandab sageli ka sakraal­se aura – ulatudes sel viisil instinktidest kollektiivse teadvuse ja religioosse metafüüsikani. Muidugi on kõik  piirid nii inimteadvuses kui ka muusikas hajusad ja tinglikud. Aga midagi olemuslikku sellisest lähenemisest „süva” ja „mitte-süva” kontekstis võib ehk leida.

Üldistades võibki ehk öelda, et „madalama” ja „kõrgema” kultuuri üheks oluliseks tunnuseks on sublimatsiooni aste – varjamise ja ümberütlemise ehk metafoorsuse määr. Instinkt on puhas ja teadvusetu, kohest täitumist nõudev ja ka muusikas enamasti otseütlev. Metafoor on alati „ajalooga” ja sügavate alltekstidega ning nõuab mõistmiseks peale instinktide ka kultuurikogemust ja haridust. Selline, sisuliselt ju ka lihtsuse-keerukuse skaala peegeldub muusika keeles ja vormis. Nii on absoluutselt vaieldamatu, et hierarhiaprintsiip, mille väljenduseks on ka kõrgkultuuri mõiste ja mille aluseks on lihtsuse-keerukuse skaala, ei ole ega saa olla laest võetud ja aegunud ideoloogiline konstruktsioon. Seega –  „vana” väärtuspüramiidi ei ole võimalik kummuli keerata. Ja eurodiskursus, mille keskmes on kultuuri­demokraatia (sarnane tuntud loosungiga „kunst kuulub rahvale”), on absoluutselt asjakohane sotsiaalses plaanis – s.o, et kultuur peaks olema ligipääsetav kõikidele ühiskonnagruppidele –, kuid see ei saa kindlasti tähendada „võrdsust” muusikas eneses ehk loovuse ühetaolisust. Keelt, spetsiifilisi oskusi, metafooriloomet ja originaalsust silmas pidades on muusikas lihtsamad ja keerukamad žanrid. Pole vist mõtet tõestada, et näiteks üks selline „ajalooga”, kaunis ja inimlik muusikavorm nagu laul on igas mõttes lihtsam kui sümfoonia või ooper. Muusikalist kõrgkultuuri iseloomustavad sügavad ja keerukad seosed ajaloo ning teiste kultuurivaldkondade ja (rahvus)kultuuridega. See on keerukama tähendusstruktuuri ja vormiga ning nõuab kulukat baasi haridussüsteemi ja vajalike institutsioonide näol. Metafüüsilisest vaatenurgast on kõrgkultuur kõik see, mis veenvalt puudutab ja väljendab olemise saladust – seda ülevat ja üksildast, kurba ja elujanust tunnet, mida inimene tunneb maailmas olemas olles. See võib olla sisse kirjutatud nii popballaadi kui ka rahvamuusikasse, sümfooniast rääkimata. Veenvus kultuuris on aga alati seotud tundliku ja meisterliku metafooriloomega ehk teatud liiki keerukusega.“ (Arujärv, 2013).

Uues euroideoloogias hägustuvad vanad terminid. Näiteks muusikaspetsialisti küsimus. Hiljuti tähistas see õppinud inimest, kes ise kõrgel tasemel muusikat kirjutab või esitab. Loomemajanduse kontekstis on see müügimees või -naine, kes tegeleb sellise tähtsa asjaga nagu manageerimine. Kindlasti on ka loomemajanduse teemat tutvustavad ettevõtmised toonud muusikaellu uut hingamist ja täiesti õige arusaamise, et kui kogu elu on ümberringi nagu suur kaubamaja, siis pole pääsu – ka muusikat ja muusikuid tuleb aktiivselt ja oskuslikult levitada ja müüa. Kuid kindlasti ei tohiks muusikavaldkonna ideaaliks olla suur kombinaat, kus vorbitakse turukõlblikke „tooteid”. Muusikavaldkond – seda peaks kandma seal tegutsevate ja üksteisest lugupidavate inimeste ja institutsioonide iseseisvus, vabadus ja loovus (Arujärv, 2013).

Lõpetuseks küsib E. Arujärv retooriliselt, et kui väärtusi ei ole, siis mis on ülim väärtus. „Mida arvata väärtustest ja kuidas neid rakendada, kui kõik on võrdsed, aga rahateenimine on ülimuslik? Mitmekesisus kui kriteerium on igal juhul mittemidagiütlev, kuni pole täpsustatud ja selgelt välja öeldud kultuuripoliitika üldised korralduslikud põhimõtted: tsentraliseerimine või institutsionaal­ne mitmekesisus, betoon või inimesed, raha või loovus, looja või institutsioon jne? Ka ei ole sisuliselt ju võimalik võtta vastu mingeid korralduslikke otsuseid nii, et väärtused päriselt kõrvale jäetakse.“ (Arujärv, 2013).

E. Arujärvega vaidleb Virgo Sillamaa, kes Sirbis (22.08.2013) heidab ette traditsiooniliselt dualistliku kõrgkultuuri diskursuse taastootmist, hoolimata tolerantsest rikka ja mitmekesise, põimunud tervikuna toimiva muusikakultuuri sõnumist.

„Ikka „süva” ja „levi” ja kõrgem-madalam. Kultuurimaastikku selliselt kaardistav maailma-vaade kipub paigutama kõik väga primitiivselt lineaarsele teljele. Antud juhul on selleks kujundiks siis väärtuspüramiid. Mõtesta kui must-valgelt või varjundirohkelt tahes, ikka vastanduvad lai baas, kus toimetab mass, ning teravik, kus ruumiga väga kitsas. Tipukohad on seejuures justkui püsivalt broneeritud teatud eliidile, kes valdavad sealt avanevat laia vaadet ja nõristavad siis vaimuvalgust püramiidi alumistesse kihtidesse. Mis mind selles häirib? Esiteks suutmatus sisukalt ja konkreetselt selgitada, mida üritatakse tabada epiteediga „süva”. See, et levimuusika kui termin on ennast ammendanud, peaks olema niigi selge – tänapäeval levib igasugune muusika massiteabevahendite kaudu ning see ei ütle muusika väärtuslike või muude parameetrite kohta enam midagi. Süvamuusika määratlemise asemel tuuakse artiklis esile kolm levinumat argumenti, mis peavad viitama objektiivsele kontekstile selle mõiste taga. Nendeks on: 1) süvamuusika tegijad (heliloojad ja interpreedid) on haritud ja seega avatuma maailmapildiga, 2) süvamuusika esindab kultuuris seda peenemat sublimeeritumat poolt, vastandudes instinktide toorele väljendusele ning 3) süvamuusika repertuaar on struktuurilt keerukam ja seega (miskipärast) objektiivselt väärtuslikum.“ (Sillamaa, 2013).

V. Sillamaa meelest on probleemne juba E. Arujärve artiklis punase joonena läbiv meie-nemad positsioon: süvamuusika võrreldes ülejäänud muusikaga. „See ei ole objektiivne pilk mitmekesisele muusikamaastikule, vaid kitsa ringi eristaatuse taastootmine seestpoolt: me oleme haritumad, tegeleme keerulisemate asjadega ning valdame seega väärtuse ja maitse tõemonopoli. See kõik on ikkagi häirivalt primitiivne. Lihtne ning efektne on võtta suurvorm ja popballaad, haarata siis vormimalli ja struktuurisirkli järele ning tõdeda, et üks on paraku palju kõhnem. Suurvormi ja väikevormi võrdlemine ei anna muud informatiivset tulemust, kui et suurvorm on suurem. „Nii see lihtsalt on.” Struktuuritiheduse argument vihjab jällegi selgelt piiratud vaatenurgale – muusikast rääkides peetakse silmas kirjapandud teoseid.“ (Sillamaa, 2013)

Palju sisukam oleks V. Sillamaa meelest käsitleda muusikat loomise-esitamise-osasaamise/retseptsiooni tsüklina. Muusika konkreetsed tähendused ja väärtused luuakse selle tsükli sees, asjaosaliste omavahelistes suhetes. Subkultuuriti toimib see tsükkel erinevalt ja vaid läänemaises akadeemilises muusikas on kirjalikult fikseeritud muusika nõnda fetišeeritud. Paljudel muudel juhtudel on loomine-esitamine palju rohkem ühte sulanud ning kirjalik noteerimine, vähemalt sellisel määral, nagu see XIX sajandi jooksul järjest täpsemate esitusjuhistena välja kujunes, ei ole sootuks vajalik ega väärtustatud. Seega polegi fikseeritud struktuuri, mis saaks selles kategoorias „võistelda”. Samuti on loomise aspekti põhjalikult transformeerinud tehnoloogilised vahendid. Vihjata, et popmuusika vormid on kergema kaaluga kui akadeemilise muusika teosed ja seega ka vähem sublimeeritud või kerglasemad, on sama meelevaldne kui näiteks jazzmuusika seisukohast pidada akadeemilist interpretatsioonikunsti väljasurnud kultuuripraktika ebaõnnestunud elustamiskatseks, sest see on minetanud igasuguse improvisatsioonilisuse, mis küll ajalooliselt sinna juurde kuulus (Sillamaa, 2013).

Muusikakultuur jaotub laias laastus kaheks: kultuuripärandi säilitamine (pideva taasesitamise tõttu) ning uue muusika loomine. Esimene on sisuliselt klassikalise muusika valdkond, mis hõlmab vastupidi levinud mõistekasutusele ka jazzmuusika ja nüüd ka juba popmuusika ilminguid. Selle lähenemise kunstiväärtuslikumas otsas on kindlasti klassikalise muusika interpretatsioonikunst, kuid ka traditsioonilise ehk klassikalise jazzmuusika esitamine. Isegi popimaailmas on arenemas aina kõrgemal tasemel n-ö tribute-ansamblid, kes esitavad möödanikuaegade kuulsamate ansamblite loomingut võimalikult tõetruuna. Popi-ringkondades seda praegusel ajal ei väärtustata, kuid see võib ajaga muutuda. Mõned akadeemilised muusikud panevad võib-olla pahaks, et nad paigutatakse samasse lahtrisse n-ö kaverdajatega, kuid funktsioonilt on möödaniku kunsti (ehk klassika) interpreteerimine ju žanrist sõltumata sama. Teine suund on uue muusika loomine, mida on kindlasti keerulisem mõõta, kvalifitseerida ning määratleda. Uue loomine on olemuselt suunatud kategooriate ja siltide lõhkumisele, ümberkujundamisele või lihtsalt vältimisele. Loov energia ei küsi vanust, haridusdokumenti ega muretse ideoloogilise või normatiivse korrektsuse pärast. Seega on eri žanrites ja stiilides omaloomingut viljelevate ansamblite (kui akadeemilisele alternatiivse loova mudeli) tegevus meie kultuurikeskkonnale tervikuna sama väärtuslik kui noorte heliloojate koolitamine muusikaakadeemiates. Just uue kultuuri loomise ja seda võimaldavate institutsioonide võrgustiku (koolid, festivalid, töötoad, kultuurikorraldus ja loomemajandus) ülevalpidamine või toetamine nõuab riigilt kõige suuremat usku, sest kriteeriume uue alles sündiva helikunsti hindamiseks pole ega saagi olla. Seega on paratamatu, et koos heade heliloojatega lõpetab kooli ka mõni, kellest asja ei saa, või et paremate bändide vahel sünnib ja tegutseb mõni saamatum, keskpärasem või mingil põhjusel lühiajaliseks jääv kooslus. Mõlemat on vaja: hoolitseda, et mineviku väärtlooming oleks alles ja seda saaks soovi korral nautida elavas ettekandes ka praegu, ning et kultuuriruumis oleks energeetiline, vilgas ja toimekas loomerinne, kes ei luba ennast tasalülitada mingil sildistamisel, mineviku normidel ega eelarvamustel. (Sillamaa, 2013)

V. Sillamaa on seisukohal, et loomemajandust ei ole vaja demoniseerida ja karta, et kui minevikupärandina saadud väärtuspüramiid ära lõhkuda, siis hakkab meid juhtima kalk turumajanduslik loogika. „Kui oleks tõeks läinud see apokalüpsis, mida nt Adorno ja teised frankfurtlased maalisid ameerika massikultuuri katkulikust levikust üle maailma, siis käiksime juba kõik mitu sugupõlve ringi, Mikihiire kõrvad peas, ning mõmiseksime zombina „Coca-cola” ja „Hollywood”. Tegelikult on aga kultuuri valdkond sama kirev või kirevam kui enne. Primitiivsest kõrge-madal mudelist loobumine ei tähenda, et poleks üldse võimalik või põhjust rääkida väärtustest või muudest kvalitatiivsetest parameetritest.“ (Sillamaa, 2013).  Ja lõpetuseks: „Mitmekesisus tähendab pigem just seda, et erinevused on nii suured ja olemuslikud, et ilmingute kvalitatiivne võrdlemine on lihtsalt mõttetu. Saame endiselt arutleda muusika kunstiväärtuslikkuse ja kommertslikkuse üle. Selgelt on olemas ja omavahel dünaamilises toimimises vastandlikud lähtekohad: muusika kui kunstiline eneseväljendus ning muusika kui tulus toode. See võib küll kõlada mõnele kohutavalt, aga võib ette kujutada muusikat, mis on mõlemat! Kuid see arutelu saab käia ühe subkultuuri piires ja mitte teise arvelt.“ (Sillamaa, 2013)

Mart Niineste vaatleb diskussiooni muusikailma „kõrgete“ ja „madalate“, süva- ja mitte-süva aspektide vahel seisusliku võimuküsimusena n-ö. kodanluse ja aadli vahel (Sirp, 29.08.2013). Ta asetab küsimärgi alla muusikaeksperdi Evi Arujärve kommentaarid dokumendist „Eesti kultuuripoliitika põhimõisted ja suundumused”, mis sedastab, et kuigi poliitikadokumentides on mõlema kultuurikäsitluse suhe tasakaalus, on praktikas tajutav, et nn tõsine muusika on tõrjutud seisus ning keskseks jõuks on pigem globaalse peavoolumeedia ja infotehnoloogia kujundatavad virtuaalkeskkonnad ning standardiseeriv levimuusika. Saame teada, et seni puuduvad märkimisväärsed ergutavad meetmed nii loomise, tootmise kui ka tarbimise valdkonnas ning tulemuseks on olukord, kus „initsiatiivi võtnud” vabaturg ja massiline levikultuur määravad ära ka tarbitava formaadid ja sisu. M. Niineste hinnangul on siin tegemist otsese seisustevahede põlistamisega, „vastandades riikliku poliitika tasandil akadeemilist muusikakultuuri ja kõike muud, vaevumata viimase kihistustesse süvenema, mis on põhimõtteliselt rassismi kui vähima ühisnimetaja põhise vihkamise avaldumisvorm. Konservatiivsus kipub mobiliseeruma, kui tunnetab ohtu oma tõemonopolile. Või peaks ütlema riikliku rahastamise ainuõigusele?“

Seisusevahe ilmneb juba terminoloogias. Kui muusika arengukavades on kirjas, et riik soodustab muusikaelu mitmekesisust, [—] soodustades Eesti heliloojate ja interpreetide jõudmist rahvusvahelisele areenile, siis maskid on langenud, kuna „helilooja” ja „interpreet” on ennekõike akadeemilise muusikakultuuri erialaterminid, mis kontekstis ilmselgelt ei tähista iga laulukirjutajat ega pillimeest. M. Niineste toob näiteks Eesti Interpreetide Liidu, kes on oma ingliskeelses nimekujus ärastanud professionaali mõiste, koondades „kõik Eestis ja ka väljaspool Eestit tegutsevad professionaalsed interpreedid – solistid, kammermuusikud, orkestrandid ja dirigendid” ning nimetades end kodulehel Association of Estonian Professional Musicians. Siit küsimus: kas see tähendab, et muusik, kes liidu liikmeks ei sobi, on automaatselt amatöör? „Professionaali definitsioonist lähtudes peaks ilmselge olema, et žanrid ega koosseisud ei loe ning kuna igaüks kõigega hakkama ei saa, siis pole ka sääraste kõrge vs. madal või kultuur vs. isetegevus eraldusjoonte tõmbamine olnud professionaalsuse määratlemisel kunagi õigustatud. Muutub kontekst, muutub staatus: interpreet on tõlgendaja ehk kaverdaja ehk süldimuusik ehk käsitööline, kui tipp on autor-esitaja kui kunstniku päralt. Nali naljaks, kuid mitmekesisus, mille üle ministeerium oma kodulehel rõhutamisväärset uhkust tunneb, taandub dokumentide valguses selgeks ühekülgsuseks, mis lähtub sisseharjunud või õpetatud kõrge vs. madal ja kultuur vs. isetegevus vastandusest. Siin ongi põhimõtteline vastuolu ja koera kalm: kus aadel näeb ühte suurt püramiidi ja ennast selle tipus, näeb kodanlus tervet väljatäit, igas oma muumiad ja aarded.“ (Niineste, 2013)

M. Niineste jätkab: „Oma losside-parkide-ballide paralleeluniversumis elav aadel keeldub märkamast, et inimkond on tänaseks postmodernismi happetripi ammu läbi teinud ning kultuuriline multivoorsus on moodsas infoühiskonnas üha enam normiks. Inimene, kes jääb kas kultuuri tegijana – vabandust, isetegevuslasena – või tarbijana-nautijana väljapoole akadeemilist ruumi, ei ole üheplaaniliselt diletandist isehakanu või ajusurnud massiosake. Ei, tegijana võib ta olla tunnustatud just „kastist väljas” lähenemise tõttu ning tarbijana käia võrdse huviga kolmapäeval „Jazzkaarel”, neljapäeval kuulamas Von Krahlis noort rokki, reedel Estonias ERSOt ja nädalavahetuse jagada koduse elektronmuusikaloomise ja kooriproovi vahel.

Olgem ausad, mitmekülgses muusikakeskkonnas kasvanud inimene jõuab vanuse ja kuulamiskogemuse kasvades tõenäolisemalt rokiklubist kammersaali. Erineva muusika nautimine on talle loomuomane, žanrite põimumine intrigeeriv. Kui jätta kõik mitteakadeemiline ainult turu hoolde, võib korduda praeguste kolmekümneste mitmekülgsete melomaanide varateismeea trauma – „päkapikudisko” epohh laiatarbetasandil, mille järellainetuseks pean üldrahvalikku vastumeelsust ja võõristust, kui ühte tüüpi popmuusikat propageerinud Eurovisioni lauluvõistluse kohalikust eelvoorust sai mitmekülgsust väärtustav „Eesti laul”. Kui popkultuuril on Eesti muusikavaldkonnas oma kõrgkultuurikihistus, kui on vaja mingisugust eraldusjoont, siis väljendub see minu arvates ennekõike eri indie-muusikat (kui kommertsraadiovälist nähtust, milleni peab ise oma huvist muid kanaleid pidi jõudma) pungist black metal’i ja twee-popini hindava publiku olemasolus ja hulgas.“

M. Niineste vahendab kultuuripoliitika uurija Pierre-Michel Menger’i visiooni euroopaliku kultuuripoliitika kujunemisest etapiviisiliselt nii:

1.  luuakse süsteemne kultuuripoliitika, mis toetub piiratud kultuuridefinitsioonile (nt kõrged kunstid) ning seab peaülesandeks kõrgkultuuri demokratiseerimise kaudu rahva harimise,
2.  kultuuri elitaarse mudeli järkjärguline murenemine kultuuri sisulise määratluse pideva laienemise tagajärjel,
3.  öeldakse lõplikult lahti senisest kõrg- ning madalkultuuri vastandumisel põhinenud kultuurimääratlusest,
4. järjest enam avaldab mõju suund rajada kultuuripoliitika loomemajanduse kaudu mõõdetavale majanduslikule ning sotsiaalsele lisaväärtusele.

Eesti on Niineste määratlusel umbes teise faasi alguses, kuid esimese uks pole veel selja taga sneprisse klõpsatanud. Niineste: „Muidugi mõista on institutsioonid, mis peavad olema – ERSO kui vapp ja nii edasi –, kuid muusikapoliitika praegune sõnastus nõuab põhimõtteliselt seisusliku korra säilitamist, iga töövõiduga üha eneseteadlikuma kodanlusega mittearvestamist, niiviisi kogu valdkonda hõlmavat avarat tulevikunägemust pakkumata.“

Niineste leiab kokkuvõtteks, et katse erinevaid muusikastiile, žanreid ning muusika loomise viise võrrelda ning paigutada mingile „objektiivsele” mõõtkavale võib olla ju tore esoteeriline ajugümnastika harjutus, kuid mõistlik oleks lihtsalt leppida, et erinevatel žanritel, muusika loomise kultuuridel on erinevad sihid ja väärtused, mis kõnetavad ennekõike just nende loojaid-kuulajaid, seejärel teisi. Kultuuripoliitika kujundamise seisukohast peaksid kõik need subkultuurid olema suhteliselt võrdselt väärtuslikud kultuurilise mitmekesisuse sisendid. Niineste hinnangul „seisuslikud hoiakud ja eelistused on selgelt iganenud, kuna käsitlevad kultuurina kõrgkultuuri, mida valdab ja esindab kontekstis akadeemilise muusika ringkond. Kõik muu on üks madal massikultuur ja isetegevus. Vaid see kõrgkultuur peaks dokumentide järgi olema kultuuripoliitika ja riigi eestkoste objekt. Nii on, sest nii on olnud. Või ei peaks see päris nii enam olema, sest praegu ega homme pole enam eile?“ (Niineste, 2013).

*          *          *

Kokkuvõtteks: Andrus Kallastu defineerib kõrgkultuuri kultuuri osana, mis eristub ärilistel eesmärkidel toimivast massikultuurist ja inimeste igapäevase elu kultuurist. Ajaloolise mõistena sisaldab kõrgkultuur väärtushinnangut, millega on iseloomustatud eriti oluliseks peetavaid kultuurisaavutusi. Et mahtuda kõrgkultuuri alla, peavad kunstilised tulemused vastama teatud kvaliteedinõuetele, mis omakorda on pideva diskussiooni objekt. Kõrgkultuuri ajalooliseks tunnuseks on olnud elitaarsus ja omane on pürgimus haritusele, seda iseloomustab rahvusvahelisus ehk võime kõnetada inimesi n-ö. from beyond, sellega eristub kõrgkultuur kultuurist, millel puudub võime ületada rahvuse, keele või riigi piire.

Kõrgkultuuri eksistentsiaalseks õigustuseks on taotlus muutuda klassikaks, mis tähendab põlvkondadeülesust ja vastandumist ajalise kultuuriga, mis hääbub koos oma loojatega. Kõrgkultuuri jõuliselt reflekteeriva olemuse tõttu on eeldatav selle pidev uuenemine, mis toodab uut esteetikat või meetodit – samalaadset kultuurilist innovatsiooni massikultuurilt eeldada ei saa.

Oluline tõdemus: kõrgkultuuri ja muu kultuuri eraldusjoon ei jookse mööda valdkondade, žanrite või vormide piire, vaid nende siseselt. On olemas nii kõrgkultuuri hulka kuuluvat kui ka mittekuuluvat süva- või jazzmuusikat.

Kultuuri riiklik rahastamine peaks olema kõrgkultuurikeskne, mööndusega, et senine institutsioonikeskne lähenemine võiks muutuda pigem loovisikukeskseks. Samuti võiks proportsionaalselt suureneda toetus eraõiguslikule kultuurile.

Saale Kareda hinnangul on muusika inimese süvamõõtme avaja: ning kõrgkultuuri sfäär selles tegeleb filosoofiliste põhiküsimustega – inimelu mõtte ja tähendusega ning inimese ja maailma suhetega. Hinge puudutav muusika võib kuulaja viia sügavamatesse teadvuskihtidesse, n-ö. argisest virvarrist väljapoole (siin poogitakse juurde elitaristlik mõõde – R.R.). Meelelahutustööstus, mis tungib kultuuritarbimise surve tõttu üha enam ka süvamuusika alale, seevastu ähmastab ja tuimastab inimese sügavamat eneseteadvustamist, produtseerides väga „jätkusuutlikult” kuulekat, sügavama analüüsi võimeta ja seega hästi manipuleeritavat lambakarja (ohtlik üldistus – R.R.).

Ohtu tuleb näha kõrgkultuurile pealesurutavas nõudes lähtuda loomemajanduslikult agressiivsest „tootlikkusest” ja kunsti „enesetasuvusest” (ühedimensiooniline müügimehelik mõtlemine). Need arengutendentsid viivad põhimõttelisse vastasseisu kunsti olemuse ja müügimaailma, kõrgkultuuri ja tarbimismentaliteedi vahel. Kõrgkultuuri ei ole võimalik tarbida, sest kunsti olemus ei allu tarbimisele. Ehk: vaimsus ja hingestatus ei ole müüdavad kategooriad, sellest on lihtsalt võimalik sobiva häälestatuse korral osa saada. Kõrgkultuuri loomise ja edasikandmisega seotud inimesi ei saa asetada surve alla, et nad võimalikult palju „toodaksid” või üha artistlikumalt „sooritaksid”, sest ühel hetkel pole siis enam tegemist kunsti, vaid sisutu reprodutseerimise või puhta kommertsiga (siin on mindud taaskord teadliku vastanduse teed – R.R.).

Evi Arujärv kirjutab, et “süvamuusika tegijatele annab avarama pilguga haridus, mis on teekond lihtsamalt keerulisema suunas”. Ja veidi hiljem: “süva nõuab teatud erioskusi ja avaramat kultuurikompetentsi, mille annab haridus”. Kas kõrge ja madala suhe on keerulise ja lihtsa suhe?  Siinkirjutaja arvates mitte –kuulates kasvõi Steve Reichi („Clapping Music“) ja Terry Riley loomingut. 

Diskussiooni illustratsiooniks olgugi Steve Reich. Kõrge või madal? Keeruline või lihtne? "Clapping Music" (1972):

Steve Reich - Clapping Music

 *          *          *

Allikad

•  Arujärv, E. (2013, 15. august). Kui väärtuspüramiid on kummuli. Või kas ikka on? Sirp. Loetud https://sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/kui-vaeaertuspueramiid-on-kummuli-voi-kas-ikka-on/.
• Kallastu, A. (2013, 20. juuni). Rahastamine kõrgkultuurikeskseks! Sirp. Loetud https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/rahastamine-korgkultuurikeskseks/.
• Kareda, S. (2013, 20. juuni). Muusika on inimese süvamõõtme avaja. Sirp. Loetud https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/muusika-on-inimese-suevamootme-avaja/.
• Niineste, M. (2013, 29. august). Muusikapoliitika – seisuslik kord igavesti. Sirp. Loetud https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/muusikapoliitika-seisuslik-kord-igavesti/.
• Sillamaa, V. (2013, 22. august). Muusika väärtuspüramiidi konstrueerimine. Sirp. Loetud https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/muusika-vaeaertuspueramiidi-konstrueerimine/.