SISSEKANNE # 200
1974. aastal ilmus Steven Lukes’i lt teos „Power: A Radical View“, mis kujunes poliitika- ja riigiteaduste jaoks omamoodi tüvitekstiks, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöördutakse. Raamatu lähtekohaks oli debatt, mis arutles Ameerika poliitika üle: kas selles domineerib valitsev eliit või on see pluralistliku demokraatia näide?. Lukes püüdis vastata selle debati raames küsimusele, kuidas kehtestavad võimukamad (the powerful) oma võimu nendele, kelle üle nad domineerivad ja mil viisil see kinnistub. Ta käsitles veel keerulisemat probleemi, st kuidas mõelda võimust teoreetiliselt ja kuidas seda empiiriliselt uurida, mis on jätkuvalt sotsioloogia, politoloogia ja rahvusvaheliste suhete teadlaste jaoks põhiküsimus, kes uurivad võimusuhteid mis tahes sotsioloogilisel või poliitilisel areenil. Ühtlasi tõukus sellest raamatust mitmeid empiirilisi uuringuid, mis püüdsid mõõta Lukesi poolt välja toodud nn kolmemõõtmelise võimu mõju inimestele (Lorenzi, 2006)
Lukesi peamine argument on see, et me peame mõtlema võimule laiemalt ja pöörama tähelepanu võimu nendele aspektidele, mis on vaatlemiseks kõige vähem kättesaadavad või hoomatavamad. Võimu nähakse sisemiste piirangute kehtestamisena, millele allujad võtavad omaks veendumused ning tulemuseks on nõusolek ja kohanemine dominandile kas siis sunniviisilises või mittesundivas (et mitte öelda vabatahtlikus) vormis. Lukes’i radikaalset võimuvaadet peetakse empiiriliselt kasulikuks selles mõttes, et see võimaldab püstitada hüpoteese, mis on põhimõtteliselt kontrollitavad või falsifitseeritavad (Lorenzi, 2006).
Lukes väidab, et võim on üks neist mõistetest, mis on vältimatult väärtusest sõltuv, st nii võimu definitsioon kui iga võimu kasutusala, kui see on määratletud, on lahutamatult seotud hulga väärtus-eeldustega, mis määravad ette selle empiirilise rakenduse ulatuse. Teadlase jaoks hõlmab selle kontseptsiooni kasutamine vaidlusi võimu kasutamise üle, ja nagu nendib Lukes, tähendab selle üle debateerimine juba osalemist poliitikas. (Lorenzi, 2006)
Kui võimu hakatakse sotsiaalsete suhete taustal analüüsima, siis lähtutakse kesksest arusaamast, mille järgi A mõjutab mingil moel B-d olulisel määral. Lukesi vaadeldud kolm mõõdet lähtuvad tegelikult ühest samast võimukontseptsioonist, olles lihtsalt alternatiivsed tõlgendused, kus A teostab võimu B üle, kui see A mõjutab B-d viisil, mis on vastuolus B huvidega. (Lorenzi, 2006)
Lukes visandab kolm kontseptuaalset vaadet võimule:
· pluralistlik vaade (mida ta nimetab ühemõõtmeliseks vaateks);
· pluralismi kriitikute vaade (mida ta nimetab kahemõõtmeliseks vaateks);
· kolmas, Lukesi enda väljatöötatud vaade võimule (mida ta nimetab kolmemõõtmeliseks vaateks).
Kolm võimuvaadet Lukesi järgi on kokkuvõtlikult järgmised:
1. ühedimensiooniline võimu fookuses on
· käitumine;
· otsustamine
· võtmeküsimused (key issues);
· vaadeldav (ilmne) konflikt;
· (subjektiivsed) huvid, mida nähakse poliitiliste eelistustena, mis paljastuvad poliitikas osaledes.
2. kahedimensioonilise võimu vaade on biheiviorismi kvalitatiivne kriitika:
· otsustamine ja kontroll poliitilise päevakorra üle (mitte tingimata otsuste kaudu);
· probleemid ja potentsiaalsed probleemid;
· jälgitav (ilmne ja varjatud) konflikt;
· (subjektiivsed) huvid, mida peetakse poliitilisteks eelistusteks või kaebusteks.
3. kolmedimensiooniline võimuvaade on samuti biheivioristlik kriitika, mille fookuses on:
· otsustamine ja kontroll poliitilise päevakorra üle (mitte tingimata otsuste kaudu);
· probleemid ja potentsiaalsed probleemid;
· vaadeldav (ilmne või varjatud) ja peidetud konflikt;
· subjektiivsed ja tegelikud huvid. (Lukes, 1974)
Lukes’i hinnangul on kaks esimest võimuvaadet on ebapiisavad võimusuhete uurimiseks ning väidab, et kolmas vaade on selleks otstarbeks sobivam vahend.
Ühemõõtmelises võimuvaates käsitletakse võimu tahtliku ja aktiivsena, mistap tuleks seda mõõta selle kasutamise uurimise kaudu. Põhiteos on siin Robert Dahli „Who Governs? Democracy and Power in an American City“. Selle järgi esineb huvide konflikti olukordi, mida poliitilisel areenil paljastavad poliitilised tegutsejad, ja võim seisneb vastaste eelistuste allutamises. Keskendutakse otsustuskäitumisele küsimustes, kus ilmneb subjektiivsete huvide konflikt poliitiliste eelistuste järgi.
Selle vaate kriitikute arvates ei kajastu võim ainult konkreetsetes otsustes. Üksikisikud või rühmad võivad piirata otsuste tegemist suhteliselt mittevastuolulistes küsimustes, mõjutades kogukonna väärtusi ning poliitilisi protseduure ja rituaale. Võim võib seisneda ka võimekuses luua või tugevdada tõkkeid poliitiliste konfliktide avalikule levitamisele, lisavad Bachrach ja Baratz (cit. Lorenzi, 2006). Empiiriline analüüs selle seisukoha järgi hõlmaks seega nii otsustamise kui ka mitteotsustamise uurimist. Otsustamata jätmine on otsus, mille eesmärk on vältida otsustaja enda väärtushinnangutega vastuollu minevate väärtuste ja huvide esilekerkimist, mistõttu on mitteotsustamine vahend, mille abil saab kogukonnas lämmatada, varjatult hoida või takistada juurdepääsu vastavale otsustamisareenile hüvede ja privileegide ümberjaotamise muutmise nõudmisi. (Lorenzi, 2006)
Lukesi arvates on kahedimensiooniline vaade võimule piiratud sellega, et see keskendub ainult vaadeldavatele konfliktidele, olgu need siis avalikud või varjatud. Lukes väidab, et A võib ka B üle võimu kasutada, mõjutades, kujundades või määrates tema soove ja eelistusi.
Teine kriitika on see, et see vaade on liiga pühendunud biheiviorismile, st konkreetsete otsuste uurimisele, samas kui tegevusetus võib olla ka sotsiaalselt struktureeritud ja kultuuriliselt kujundatud kollektiivse käitumise tulemus.
Kolmas kriitiline aspekt seisneb Lukes’i arvates arusaamas, et mitteotsustusõigus eksisteerib ainult seal, kus esineb nurinat, mis aga ei saa heakskiitu teemana poliitilisse protsessi siseneda. Lukes’i väitel saab võimu kasutada ka nurinat ja kaebusi ennetades – kujundades arusaamu, tunnetusi ja eelistusi nii, et oleks tagatud status quo aktsepteerimine, kuna alternatiivi ei paista eksisteerivat, seda peetakse loomulikuks ja muutumatuks või siis nähakse selles kasu. (Lorenzi, 2006)
Seetõttu leiab Lukes, et on oluline uurida seda, mida ta nimetab võimu kolmandaks dimensiooniks – võimet ennetavalt takistada kaebuste teket, kujundades arusaamu, tunnetusi ja eelistusi selliselt, et tagada teatud rollide aktsepteerimine juba olemasolevas korras. Mõistagi on see on väga vaieldav ja samal ajal põhimõtteline vaade, arvab Lorenzi (2006).
Kolmemõõtmeline vaade võimaldab poliitanalüütikutel vaadelda mitmeid selliseid potentsiaalseid probleemkohti, mis on poliitikast "välja jäetud" kas üksikisikute otsuste, sotsiaalsete jõudude või institutsionaalsete praktikate tõttu.
Lukes rõhutab varjatud konflikti mõiste olulisust, mis seisneb vastuolus A huvide (võimu teostajate) ja B tegelike huvide vahel, mis üksteist välistavad. Konflikt on varjatud, sest võimule alluvad ei väljenda oma huve või jäävad neist isegi teadmatuks. See tähendab, et B huvisid on väga raske jälgida, sest asjaosalised kas ei oska neid väljendada või ei suuda neid ära tunda. Lorenzi arvates tekitab varjatud konflikt seega palju probleeme sotsioloogidele ja politoloogidele, sest piir sotsiaalse determinismi ja grupi huvide teadmatuse vahel on väga õhuke. Lukes väidab oma arutluskäigus, et need huvid on empiiriliselt tuvastatavad, kuid neid huve ei saa sotsioloogiliselt n-ö. ette kujutada või konstrueerida, vaid need tuleb avastada ja analüüsida iga juhtumi puhul eraldi. (Lorenzi, 2006)
Ometi on Lukes teadlik raskustest, mis on iseloomulikud võimu kolmemõõtmelise vaate kasutamisele empiirilises uurimistöös. Klassikaline vastuväide on järgmine: kuidas saab uurida seda, mida ei juhtu?
Esimene probleem on selles, kuidas põhjendada asjakohaseid kontrafaktuaale. Peame põhjendama oma väidet, et B oleks mõelnud ja tegutsenud teisiti, samuti tuleb täpsustada viise või mehhanisme, kuidas A tegutses või tegutsemisest hoidus, et B käitumuslikku teguviisi takistada. Näiteks selleks, et koguda tõendeid toetamaks väidet, et näiline konsensuse juhtum ei ole ehtne, vaid pealesunnitud, tuleb uurida tegevusetust, kaaluda struktuurset ja institutsionaalset võimu ning nüansse, mis ennetasid nurinate ja kaebuste esilekerkimist.
Teine probleem seisneb selles, kuidas tuvastada väidetava võimu teostamise protsessi või mehhanismi. Kolmemõõtmeline võimuvaade esitab kolm tunnust, mis tekitavad uurijale probleeme.
Esiteks võib võimu teostamine hõlmata pigem tegevusetust kui jälgitavat tegevust. Siin on küsimus selles, kuidas leida juhuslik seos tegevusetuse ja selle tagajärgede, näiteks poliitilise probleemi mitteilmumise vahel.
Teiseks võib võimu teostamine olla teadvuseta. See võib juhtuda juhul, kui A kasutab oma võimu B üle, kuid ei tea selle tagajärgi. Sel juhul on võimu teostamine ainult siis, kui A oleks võinud oma käitumise tagajärjed avastada.
Kolmandaks võivad võimu teostada kollektiivid, näiteks rühmad või institutsioonid. Sellega tõstatub ülioluline küsimus: kuidas ja kuhu tõmmata piir struktuurse otsustamise ja võimu teostamise vahel? Lukes keeldub võimu kontseptuaalsest assimileerimisest struktuurse määratlusega. Süsteemis, mida iseloomustab täielik struktuurne determinism, poleks võimul kohta. Võim seisneb alternatiivides ja Lukes väidab seda, et tuvastada antud protsess kui võimu teostamise puhul on eeldus, et protsessi sees peitub võimalus tegutseda teisiti. See kehtib nii üksikisikute kui ka rühmade või institutsioonide puhul. (Lorenzi, 2006)
* * *
ChatGPT selgitab kolmedimensioonilist võimuvaadet järgmiselt.
Kahedimensioonilise võimukäsitluse keskmes on arusaam, et võim ei piirdu ainult nähtava ja ilmse konfliktiga, vaid hõlmab ka varjatud viise, kuidas võimu kasutatakse ja kontrollitakse.
Kahedimensioonilise võimukäsitluse puhul eristatakse järgmisi dimensioone:
· Esimene dimensioon (manifest võim):
- See dimensioon hõlmab avalikke ja ilmselgeid konflikte ja otsustusprotsesse.
- Konfliktid ja võimusuhted on selgelt nähtavad avalikus ruumis, näiteks seadusandlikus või poliitilises arutelus.
- Analüüs keskendub sellele, kuidas erinevad huvi- ja võimugrupid püüavad avalikes otsustusprotsessides oma eesmärke saavutada.
· Teine dimensioon (varjatud võim):
o Teine dimensioon viitab sellele, kuidas võimukeskused võivad kontrollida või varjata teatud küsimusi ja konflikte, et need ei jõuaks avaliku arutelu päevakorda.
o See dimensioon puudutab otsuste kujundamist ja päevakorra seadmist, et varjata teatud huve või eelistusi.
o Varjatud võim võib hõlmata näiteks meedia kontrolli, lobistide mõju või poliitiliste parteide valikut, milliseid küsimusi arutada ja milliseid mitte.
Kahedimensiooniline võimukäsitlus rõhutab, et poliitiline võim hõlmab nii nähtavat konflikti kui ka selle varjamist ja mõjutamist. Teooria aitab analüüsida, kuidas võimukeskused kasutavad erinevaid strateegiaid, et saavutada oma eesmärke nii avalikult kui ka taustal toimivates protsessides.
Kolmedimensiooniline võimukäsitlus eristab järgmisi dimensioone:
· Esimene dimensioon (manifesteeritud võim):
o See dimensioon sarnaneb esimese dimensiooniga kahedimensioonilises võimukäsitluses ja hõlmab avalikke konflikte ja otsustusprotsesse.
o Selles dimensioonis analüüsitakse poliitilisi otsuseid, mis on avalikult nähtavad ja konfliktsed ning kus erinevad huvi- ja võimugrupid võistlevad oma eesmärkide saavutamiseks.
· Teine dimensioon (varjatud võim):
o Sarnaselt teisele dimensioonile kahedimensioonilises võimukäsitluses rõhutatakse siin võimu suunamist ja kontrolli otsustusprotsesside üle, kuid see ei pruugi alati olla avalikult nähtav.
o Teine dimensioon keskendub sellele, kuidas võimukeskused võivad mõjutada, blokeerida või varjata teatud küsimusi ja konflikte, et need ei jõuaks avaliku arutelu päevakorda.
· Kolmas dimensioon (teadvuseta võim):
o Kolmas dimensioon lisab uue aspekti, mis keskendub inimeste teadvustamata mõjutamisele võimu poolt.
o See dimensioon viitab sellele, kuidas võimukeskused saavad kontrollida norme, väärtusi ja arusaamu nii, et inimesed ei pruugi isegi teadlikult aru saada, et nende käitumist mõjutatakse.
o Teadvuseta võim võib olla seotud kultuuri, hariduse, massimeedia ja muude teguritega, mis mõjutavad inimeste tajumist ja valikuid.
Lukes’i kolmedimensiooniline võimukäsitlus rõhutab – ühe- ja kahedimensioonilise võimuvaate edasiarendusena -, et võim ei ole ainult konfliktides nähtav, vaid see ulatub sügavamale ühiskonnas, mõjutades inimeste teadvust ja käitumist. See teooria aitab laiendada arusaamist võimu erinevatest aspektidest ja sügavamast mõjust ühiskonnas ning seda kasutatakse laialdaselt poliitika- ja ühiskonnateadustes poliitilise võimu analüüsimisel.
* * *
Oma raamatus vaatleb Steven Lukes ka teiste teoreetikute võimukäsitlusi ja debateerib nendega. Näiteks analüüsib ta Talcott Parsonsi ja Hannah Arendti võimuteooriat.
Talcott Parsons püüab käsitleda võimu spetsiifilise mehhanismina, mis toimib muutuste esilekutsumiseks kõikides üksustes, nii individuaalsel kui kollektiivsel tasandil, sotsiaalse suhtluse protsessides”. Tema arvates on ”jõud” determineeritav kui teatud mõjude vahemik, mis laseb tekkida autoriteetsetel otsustel, mida kasutatakse ühiste eesmärkide saavutamiseks. Ta defineerib võimu järgmiselt:
Võim on üldine võimekus tagada siduvate kohustuste täitmine üksuste poolt kollektiivse organisatsiooni süsteemis, kui kohustused on seadustatud viitega nende mõju kollektiivsetele eesmärkidele ja kui tõrksuse korral eeldatakse jõustamise negatiivset mõju sanktsioonide näol – olenemata selle jõustamise tegelikust agentuurist.
Parsonsi võimukontseptsioon seob võimu kui spetsiifilise mehhanismi autoriteedi, konsensuse ja kollektiivsete eesmärkide poole püüdlemisega ning lahutab selle huvide konflikti ja eelkõige sunni ja jõu tõttu. Seega sõltub võim "võimu institutsionaliseerimisest" ja see on mõeldud üldistatud mobiliseerimisvahendina kohustused või kohustus tõhusaks kollektiivseks tegevuseks”.
Parsonsi sotsioloogiline teooria keskendub sotsiaalsete süsteemide analüüsimisele ja nende struktuuridele. Ta arendas välja strukturalistliku funktsionalismi, mis püüdis mõista, kuidas ühiskonnad toimivad ja kuidas erinevad sotsiaalsed osad moodustavad toimiva terviku. Tema teooriad keskenduvad institutsioonide, rollide ja normide analüüsimisele ning kuidas need mõjutavad indiviide ja sotsiaalseid suhteid. (Lukes, 1974)
Hannah Arendt kirjutas võimust: "Võim vastab inimese võimele mitte ainult tegutseda, vaid ka tegutseda ühiselt, koostöös. Võim ei ole kunagi üksikisiku omand; seda kuulub gruppi ja jääb eksisteerima vaid seni, kuni rühm hoiab koos. Kui me ütleme kellegi kohta, et ta on "võimul" viitame tegelikult sellele, et teatud arv inimesi on andnud talle õiguse tegutseda nende nimel. Sel hetkel, kui kaob rühm, millest võim alguse sai (potestas in populo, ilma rahva või rühmata pole võimu), kaob ka 'tema võim'.” (Lukes, 1974)
Rahva toetus on see, mis annab riigi institutsioonidele võimu ja see toetus on vaid jätk nõusolekule, millega seadused alguse sai. Esindusvalitsuse tingimustes peaksid inimesed valitsema neid, kes neid valitsevad. Kõik poliitilised institutsioonid on võimu ilmingud ja materialisatsioonid; need kivistuvad ja lagunevad niipea, kui inimeste elav jõud lakkab neid toetamast. (Lukes, 1974)
* * *
Võimu ja vägivalla suhe Arendti järgi: Vägivald võib alati võimu hävitada; püssitorust kasvab välja kõige tõhusam käsk, mille tulemuseks on kõige vahetum ja täiuslikum kuulekus. Mis vägivallast kunagi välja ei kasva, on võim. Sest võim ja vägivald on vastandid; kus üks valitseb absoluutselt, puudub teine. Vägivald ilmneb seal, kus võim on ohus, kuid omasoodu jättes lõpeb see võimu kadumisega. (Arendt, cit. Lukes, 1974)
* * *
Millised on Lukes’i järgi Arendti ja Parsonsi võimukäsitluse peamised puudused võrreldes tema enda omaga?
Hannah Arendt keskendub poliitikale ja avalikule ruumile ning tema võimukäsitlus on oluliselt erinev Lukes'i omast. Mõned peamised puudused võrreldes Lukes'i teooriaga:
1. Eelarvamus demokraatia vastu: Lukes kritiseerib Arendti teooriat, väites, et Arendt eeldab liialt, et avalik ruum ja poliitika toimivad ideaalselt demokraatlikus ühiskonnas, ning ta ei arvesta piisavalt võimu varjatud aspekte ja konflikte avalikus ruumis.
2. Võimu devalveerimine: Lukes väidab, et Arendt kipub devalveerima võimu olulisust, kui ta keskendub ainult avalikule ruumile ja ignoreerib varjatud ja teadvustamatu võimu mõõdet.
Talcott Parsonsi sotsioloogiline teooria keskendub ühiskonna struktuurile ja süsteemile ning ei pruugi poliitilise võimu analüüsiks olla nii otstarbekas kui Lukes'i teooria. Mõned puudused võrreldes Lukes'i teooriaga:
1. Poliitika kõrvaldamine: Lukes kritiseerib Parsonsi selle eest, et ta ei pööra piisavalt tähelepanu poliitikale kui võimu keskmes olevale valdkonnale. Parsonsi teooria on suunatud sotsiaalsetele süsteemidele ja nende stabiilsusele, mitte konkreetselt poliitilisele võimule.
2. Varjatud võimu puudumine: Parsons ei käsitle piisavalt võimu varjatud ja teadvustamatut aspekti, mis on Lukes'i teooria oluline osa. See võib viia puuduliku arusaamiseni sellest, kuidas võim tegelikult ühiskonnas toimib.
Steven Lukes ise peab oma kolmedimensioonilist võimukäsitlust rikkalikumaks ja ulatuslikumaks võrreldes Arendti ja Parsonsi omadega, kuna see hõlmab nähtava, varjatud ja teadvustamatu võimu aspekte. Lukes usub, et tema enda teooria aitab paremini mõista, kuidas võim toimib ühiskonnas ja poliitikas ning võimaldab analüüsida võimu sügavamat olemust ja mõju.
* * *
Mis laadi teooriad (Abendi mõttes) on Lukes’i poolt esitatud ühe-, kahe- ja kolmedimensioonilised võimuteooriad ning Arendti ja Parsonsi võimuteooriad?
Gabriel Abend kirjeldas oma artiklis "The Meaning of 'Theory'" (2008) nelja tüüpi sotsiaalteooriaid: normatiivseid, eetilisi, analüütilisi ja deskriptiivseid. Lukes'i, Arendti ja Parsonsi võimuteooriad võib liigitada (siiski paljuski subjektiivselt) nendesse kategooriatesse järgmiselt:
- Lukes'i võimuteooriad:
- Ühedimensiooniline võimukäsitlus: See võimukäsitlus võib olla Abendi tüpoloogias "Deskriptiivne", kuna see kirjeldab, kuidas võim avaldub avalikes konfliktides ja otsustusprotsessides.
- Kahedimensiooniline ja kolmedimensiooniline võimukäsitlus: Need võimuteooriad võivad olla "Analüütilised", kuna nad püüavad analüüsida võimu erinevaid dimensioone ja sügavamat olemust ühiskonnas, sealhulgas varjatud ja teadvustamatut võimu.
- Hannah Arendti võimuteooria:
- Arendti võimuteooria võib olla "normatiivne" või "eetiline", kuna see püüab mõista poliitikat ja avalikku ruumi, aga ka tuua esile väärtusi ja norme, mis võivad mõjutada poliitilist tegevust.
- Talcott Parsonsi võimuteooria:
- Parsonsi sotsioloogiline teooria võib olla "deskriptiivne" või "analüütiline", kuna see keskendub sotsiaalsetele süsteemidele ja nende struktuurile, mis võib olla kasulik sotsiaalse dünaamika kirjeldamisel ja analüüsimisel.
Nagu mainitud, on see subjektiivne; Abendi tüpoloogia ei pruugi olla ühene ja absoluutne viis sotsiaalteooriate liigitamiseks. Sotsiaalteooriad võivad sisaldada mitmeid elemente ja omadusi, ning nende liigitamine võib olla sageli keeruline ja sõltuv kontekstist ning analüütiku vaatepunktist.
* * *
Kuidas seob Lukes erinevad võimukontseptsioonid erinevate käsitlustega huvidest?
Lukes loob raamistiku, läbi mille analüüsida, mil viisil võim toimib suhetes erinevate huvigruppide ja nende huvidega. Lukes'i teooria aitab mõista (esile tuua), kuidas võimukeskused mõjutavad, kujundavad ja kontrollivad huve erinevatel tasanditel.
Esimene dimensioon (manifesteeritud võim) käsitleb nähtavat ja ilmselget võimu, mis ilmneb avalikes konfliktides ja otsustusprotsessides. Oluline on siinjuhul, kuidas erinevad huvigrupid võistlevad omavahel avalikult ja püüavad oma huve edendada või kaitsta. Võimukeskused võivad kasutada oma võimu, et tagada, et nende huvid saavad domineerivaks avalikus otsustusprotsessis.
Teine dimensioon (varjatud võim) keskendub võimu suunamisele ja kontrollile otsuste kujundamise ja päevakorra seadmise kaudu, mõjutades seda, millised huvid ja küsimused jõuavad avalikku arutelusse. Võimukeskused võivad blokeerida teatud huvid, mis ei ole nendega kooskõlas, või suunata tähelepanu eemale teatud küsimustelt, mis võiksid neile olla ebamugavad. See dimensioon rõhutab, kuidas võimukeskused võivad kontrollida, millised huvid tõusevad esile avalikus ruumis ja millised mitte.
Kolmas dimensioon (teadvuseta võim) toob sisse mõiste teadvustamata võimust (unconciousness), mis hõlmab normide, väärtuste ja arusaamade kujundamist nii, et inimesed ei pruugi isegi teadlikult aru saada, et nende huvisid ja käitumist mõjutatakse. Siin rõhutatakse, kuidas võimukeskused saavad kontrollida inimeste tajumist ja käitumist, mõjutades nende hoiakuid ja väärtusi. See dimensioon aitab selgitada, kuidas võimukeskused saavad mõjutada, millised huvid ja eesmärgid inimestel üldse tekkida võivad.
* * *
Millised eelised ja puudused on ühedimensioonilisel võimukäsitlusel Lukes’i järgi?
Eelis on otsustusvõime. Üksikisikud ja eliit võivad vastuvõetavate otsuste tegemisel tegutseda eraldi, kuid nad võivad tegutseda ka kooskõlastatult – või isegi mitte tegutseda – nii, et vastuvõetamatud küsimused poliitikast eemale hoida, takistades sellega süsteemi muutumist temast mitmekesisemaks. on. On oletatud, et „riik, mis on oma otsuste tegemisel pluralistlik, võib olla ühtne ka mitteotsustamises”.
Ühedimensiooniline võimukäsitlus pakub selget ja lihtsat raamistikku poliitilise võimu analüüsiks. See rõhutab avaliku arutelu ja otsustusprotsesside kontrolli ning muudab mõiste kergesti mõistetavaks.
Probleemkoht: kaudne mõjutamine – võib teenida eliidi, mitte valija huve.
Eelis on ka keskendumine strukturaalsetele aspektidele, nagu poliitilised institutsioonid ja protsessid, mis mõjutavad otsuste tegemist. See võimaldab analüütikul uurida, kuidas võimukeskused kasutavad oma mõju poliitilises süsteemis.
Praktiline rakendatavus: ühedimensioonilise võimukäsitluse abil saab analüüsida poliitilise otsustusprotsessi, et mõista, kuidas teatud huvid ja vaated saavad domineerida teiste üle ning kuidas poliitikakujundamises toimuvad muutused.
Puudusteks on piiratud vaatenurk, kus tähelepanuta võivad jääda võimu sügavamad ja varjatumad aspektid, näiteks teadvuseta võimu dimensioon, mis keskendub inimeste väärtustele ja normidele. Teiseks, liigne keskendumine nähtavale võimule, st ainult poliitiliste otsuste ja konfliktide välisele mõõtmele, jättes kõrvale olulised varjatud võimu aspektid, mis võivad mõjutada otsuste kujundamist. (NB! Villu Reiljan: Struktuurides on kallutatud jõud.)
* * *
Millised eelised ja puudused on kahedimensioonilisel võimukäsitlusel Lukes’i järgi?
Eelised kahedimensioonilise võimukäsitluse juures:
1. Lihtsus: Kahedimensiooniline võimukäsitlus on lihtne ja selge, mis muudab selle mõistmise ja rakendamise suhteliselt lihtsaks. See võimaldab analüüsida, kuidas võim toimib suhteliselt lihtsate kriteeriumide alusel.
2. Võime käsitleda varjatud võimu: See võimukäsitlus aitab tuvastada varjatud võimu olemasolu ja mõju, mis võib olla oluline, kui traditsioonilised võimuallikad on vähem ilmsed. See laiendab võimalust analüüsida ühiskondlikke ja poliitilisi suhteid.
Puudused kahedimensioonilise võimukäsitluse juures:
1. Lihtsuse piirangud: Kuigi lihtsus võib olla eelis, on ka sellel võimukäsitlusel piirangud. See võib olla liiga abstraktne ja mitte pakkuda piisavalt konkreetseid juhiseid selle kohta, kuidas varjatud võimu täpselt tuvastada ja analüüsida.
2. Süstemaatilise analüüsi puudumine: Kahedimensiooniline võimukäsitlus ei paku terviklikku süsteemi võimu analüüsimiseks. See keskendub eelkõige võimule kui otsuste tegemise protsessile ja ei pruugi hõlmata kõiki võimu ilminguid ja aspekte.
3. Liialt kognitiivne lähenemine: See võimukäsitlus keskendub inimeste teadmistele ja teadvusele ning võib jätta tähelepanuta struktuursed tegurid ja institutsionaalsed jõujooned, mis võivad mõjutada võimu ja selle kasutamist.
4. Puudulik praktiline rakendatavus: Kuigi kahedimensiooniline võimukäsitlus aitab mõista võimu olemust, võib selle rakendamine poliitilises analüüsis ja otsuste tegemises olla keeruline, kuna see ei pruugi pakkuda selget metoodilist raamistikku. (Lukes, 1974, ChatGPT tõlgendus)
* * *
Millised eelised ja puudused on kolmedimensioonilisel võimukäsitlusel Lukes’i järgi?
Tegevusetus - Siin on meil veel kord mittesündmus. Tõepoolest, kui potentsiaalse probleemi mahasurumise põhjuseks on tegevusetus, on meil kahekordne mittesündmus. Kuidas saab sellist olukorda empiiriliselt tuvastada? Esimene samm sellele vastamiseks on näha, et tegevusetus ei pea olema tunnusteta mittesündmus. Teatud viisil tegutsemata jätmisel antud olukorras võivad olla täpsustatavad tagajärjed, kui sellisel viisil tegutsemine on oletatav võimalus, millel on kindlad tagajärjed. Veelgi enam, tegevusetuse tagajärjeks võib olla veel üks mittesündmus, näiteks poliitilise probleemi mitteilmumine (Lukes, 1974).
Teadmatus - Inimene ei pruugi olla teadlik sellest, mida peetakse tema tegevuse "tegelikuks" motiiviks või tähenduseks (nagu tavalistel Freudi juhtudel). Või teiseks ei pruugi inimene olla teadlik sellest, kuidas teised tema tegevust tõlgendavad. Või kolmandaks ei pruugi inimene olla teadlik oma tegevuse tagajärgedest (Lukes, 1974).
See on kolmas tüüp, mis on tõeliselt problemaatiline juhtudel, kui agendilt ei saa eeldada, et ta teab oma tegevuse tagajärgi. Kas võib öelda, et A omab võimu B üle, kui teadmised A mõjust B-le pole A-le kättesaadavad? Kui A teadmatus nendest mõjudest on tingitud tema (parandatavast) suutmatusest teada saada, näib vastus olevat jah. Kui ta aga poleks saanud teada – sest näiteks teatud faktilised või tehnilised teadmised polnud lihtsalt kättesaadavad –, tundub, et jutt võimu teostamisest kaotab mõtte (Lukes, 1974)
Kolmas raskus seisneb võimu teostamise omistamises kollektiividele, näiteks rühmadele, klassidele või institutsioonidele. Probleem on selles: millal saab sotsiaalset põhjuslikku seost iseloomustada kui võimu teostamist või täpsemalt, kuidas ja kuhu tõmmata piir ühelt poolt struktuurse määramise ja teiselt poolt võimu teostamise vahel? See on probleem, mis on marksistliku mõtteloos determinismi ja voluntarismi arutelude kontekstis sageli uuesti esile kerkinud. Nii on näiteks sõjajärgses Prantsuse marksismis Louis Althusseri ja tema järgijate strukturalistlik marksism omaks võtnud äärmusliku deterministliku positsiooni, vastandina mõtlejate nn humanistlikule, historitsistlikule ja subjektivistlikule tõlgendusele. (Lukes, 1974)
ChatGPT annab järgmise tõlgenduse:
Eelised kolmedimensioonilise võimukäsitluse juures:
1. Sügavam arusaam võimust: Kolmedimensiooniline võimukäsitlus läheb sügavamale kui lihtne kaheastmeline võimukäsitlus, võimaldades uurida võimu erinevaid tasandeid ja nüansse. See aitab avada võimu olemust mitmekesisemalt ja täielikumalt.
2. Tuvastab varjatud võimu paremini: Kolmedimensiooniline võimukäsitlus aitab tuvastada ja analüüsida varjatud võimu, mis on inimeste teadvusest ja otsuste tegemisest kaugemal. See on eriti kasulik, kui soovitakse mõista, kuidas võimutegurid võivad kontrollida või mõjutada inimeste soove ja hoiakuid.
3. Pakub kriitilist raamistikku: See võimukäsitlus julgustab kriitilist mõtlemist ja küsimuste esitamist traditsiooniliste võimuallikate ja hierarhiate suhtes. See võimaldab uurida, kuidas võim võib olla ebavõrdne ja kuidas see võib olla seotud struktuursete probleemidega ühiskonnas.
Puudused kolmedimensioonilise võimukäsitluse juures:
1. Komplekssus: Kolmedimensiooniline võimukäsitlus võib olla keeruline ja keeruline mõista võrreldes lihtsama kaheastmelise võimukäsitlusega. See võib raskendada selle kasutamist praktilises analüüsis ja poliitilises otsuste tegemises.
2. Võimu mõõtmise raskus: Kolmedimensiooniline võimukäsitlus ei paku alati selgeid meetodeid võimu mõõtmiseks ja kvantifitseerimiseks. See võib muuta raskeks võimuga seotud nähtuste objektiivse hindamise.
3. Empiirilise rakendatavuse väljakutsed: Kuigi kolmedimensiooniline võimukäsitlus aitab teoreetilisel tasandil mõista võimu erinevaid aspekte, võib selle rakendamine konkreetses empiirilises uurimises olla keeruline ja nõuda täiendavaid meetodeid ja lähenemisviise.
KASUTATUD MATERJALID & AI TUGI:
· Lukes, S. (1974). Power: A Radical View. Macmillan Education.
· Lorenzi, M. (2006). Power: A Radical View by Steven Lukes. Crossroads. Vol 6, no.2, pp. 87-95.
· ChatGPT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar